Kohtulahend

AS Sampo Liising tütarettevõte OÜ W-Glass. Nimetatud varade turuväärtus ületas AS Sampo Liising nõude suuruse. Täiendavate nõuete esitamine käendaja vastu tooks endaga kaasa hageja alusetu rikastumise ja oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja tegi AS-i Karklaas investeeringuid summas ca 4 500 000 krooni. Kuna AS Karklaas vara läks hageja tütarettevõttele, jäi kostja nimetatud varast ilma ning hageja omandas tegeliku kontrolli vara üle, mille turuväärtus oli selle hageja tütarettevõtte poolt omandamise hetkel ca 15 000 000 krooni. Nimetatud vara realiseerimisel saadud hinnast oleks piisanud nii AS Sampo Pank kui ka AS Sampo Liising nõuete katmiseks (kokku ca 10 000 000 krooni). Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis 13.02.2006.a otsusega hagi rahuldamata. Poolte vahel puudus vaidlus, et AS Karklaas jättis oma lepingulised kohustused täitmata. 30.01.2002.a. lõpetas hageja rentnikuga sõlmitud kapitalirendilepingud lepingu p 10.1 alusel, kohustusega tagastada lepingu p 10.3. alusel lepingute objektiks olev vara. Vastavalt 07.08.2002.a pankrotiotsusele tuvastati AS Karklaas võlgnevus hageja ees. Aivo Tirmaste võttis AS Karklaas seadusliku esindajana pankrotimenetluses nõude õigeks. Maakohus leidis, et käenduslepingud on sõlmitud 03.10.2001a.. Kuupäeva käsitsi muutmist ei saa lugeda juurdekirjutuseks, mille hageja on ühepoolselt kostja teadmata teinud. Hageja selgituste kohaselt esmane vale kuupäev oli tingitud tolleaegse arvutiprogrammi eripärast, mis trükkis käenduslepingutele kuupäeva vastavalt käenduslepingu numbrile, mis omakorda tulenes käendatava lepingu sõlmimise kuupäevast. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja ei ole tõendanud, et alla oleks kirjutatud veel muid lepinguid lisaks tsiviilasja toimikus olevatele. TsK § 211 p 2 kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu; kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral lõpeb käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast. Käenduslepingute p 2 kohaselt, juhul kui liisingvõtja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisingfirma ees nõuetekohaselt, kohustub käendaja täitma rentniku kohustusi 10 päeva jooksul liisingfirma kirjalikul nõudel, arvates liisingfirma poolt nõude esitamisest. Hageja pöördus kohtusse ilma kirjalikku nõuet esitamata. Kostja sellekohane vastuväide on väär. Enne 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 58 lg 1 kohaselt on hagi esitamine samuti kirjaliku nõude esitamine. Maakohus leidis, et seoses lepingute ennetähtaegse lõpetamisega 30.01.2002.a. saabus ka põhikohustuse täitmise tähtaeg 30.01.2002.a. Hageja esitas hagi käendaja vastu 30.04.2002.a., pidades seega kinni TsK § 211 p-s 2 sätestatud kolmekuulisest tähtajast. TsK §-st 211 tulenev üheaastane käenduse lõppemise tähtaeg kehtib ainult juhul, kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud ja kui teistsugune kokkulepe puudus. Antud juhul oli kohustise täitmise tähtpäev lepingus määratletud ja vastavalt pooltevahelisele kirjalikule kokkuleppele käendas kostja kõiki tähtaegseid liisingmakseid kuni nõuetekohase täitmiseni. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et põhivõlgniku poolt pärast käenduslepingu sõlmimist lepingumuudatustega võetud uued kohustused ei laiene käendajale. Kostja võttis AS Karklaas seadusliku esindajana põhikohustused ja sõlmis ka käenduslepingud. Käenduslepingud, mis käendavad kõiki kapitalirendilepinguid, näevad ette, et need hõlmavad ka vastavate kapitalirendilepingute muudatused. Maakohus asus seisukohale, et hagi rahuldamine tooks kaasa hageja alusetu rikastumise TsK § 477 lg 1 tähenduses. Kohtule esitatud AS Sampo Liising käskkirjadest nr 69-75 nähtub, et

kapitalirendilepingud lõpetati 30.01.2002.a. tingimusel, et rentnik tagastab lepingu objektiks oleva vara. Lepingute lõpetamise seaduslikkuse üle pooled ei vaidle, seega ei ole vaidlust selle üle, et vara üle anti. Kostja hinnangul tuleb vara väärtuse arvestamisel lähtuda vara vastuvõtu-üleandmise aktidest. Kohtu arvates oleks just hageja pidanud esitama tõendid, mis annaksid alust lähtuda teistsugusest vara väärtusest. Õige on ka kostja esindaja väide, et kostja esitas oma vastava vastuväite hagile juba 03.07.2003.a., seega oli hagejal piisav võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Käenduslepingute täitmise nõue pärast seda, kui hageja oli saanud varasid suuremas väärtuses, kui olid AS Karklaas võlgnevused, on vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. Maakohtu hinnangul tähendab heas usus käitumine ka lepingupoolele sihiliku kahju tekitamisest hoidumist ja ülemäärasele kasu saamisele suunatud käitumise vältimist. AS-i Sampo Pank apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 13.02.2006 otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega mõista Aivo Tirmastelt AS Sampo Pank kasuks välja 230 206,05 krooni ning kohtukulud vastavalt apellatsioonkaebusele lisatud nimekirjale. Apellant nõustub enda väitel kaevatava kohtuotsuse nende osadega, milles leitakse, et kehtisid nii põhikohustus kui ka käenduskohustus, samuti et käendus ei ole lõppenud ja hagi esitati õigeaegselt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud TsMS § 436 lg 1 mõttes, kuna otsuses puudub seaduslik alus kostja vabastamiseks kehtiva võlakohustuse täitmisest. Otsuses ei ole välja toodud kehtiva kohustuse lõppemise alust. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tagas poolte vahel sõlmitud kehtivate käenduslepingute alusel AS Karklaas kohustuste täitmist, mis tulenesid hageja õiguseellasega sõlmitud kapitalirendilepingutest (liisingulepingutest). Hageja nõudis kostjalt käendaja solidaarvastutuse alusel AS Karklaas jaanuarikuu lepinguliste kohustuste täitmist, milliste maksetähtajad saabusid 30.01.2002. Maakohus tuvastas küll kehtiva võlakohustuse alused (põhivõlgniku kohustuse ja käenduslepingu kehtivuse), kuid jättis hagi seadusliku aluseta rahuldamata. TsK § 173 ja § 233 järgi sai kohustus lõppeda nõuetekohase täitmisega. TsK § 477 ei ole lepingulisest võlasuhtest tuleneva kohustuse lõppemise alus. Isegi kui kostjal oleks alusetu rikastumise nõue hageja vastu, ei annaks see alust jätta hagi rahuldamata, kuna kostja ei ole esitanud ei tasaarvestuse avaldust ega vastuhagi. Apellant leiab, et kostjal ei ole alusetu rikastumise nõuet tema vastu. Isik ei saa rikastuda oma vara arvelt ega kehtiva lepingulise kohustuse täitmisele pööramise kaudu. Lepinguline suhe iseenesest välistab TsK § 477 kohaldamise. Esimese astme kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja võttis liisingulepingute ülesütlemisel (lõpetamisel) üle omaenda vara valduse ega ole omandanud kostja Aivo Tirmaste vara. Väidetavalt vara omandanud isik OÜ W-Glass ei lange kokku hagejaga. Seega puuduvad hageja tegevuses TsK § 477 koosseisulised tunnused, milleks on võõra vara omandamine. Kohus ei ole TsK § 477 kohaldamisel tuvastanud, missuguse vara ja kellele peaks hageja tagastama. Otsus on rajatud õiguslikku tähtsust mitteomavatele asjaoludele, s. t kuidas AS Sampo Liising käsutas oma vara pärast liisingulepingute lõpetamist. Enne lepingute ülesütlemist tekkinud kohustused jäid kehtima ja kostja väidetud restitutsiooni ei toimunud. Liisitud ehk kapitalirendile antud varade omanik oli AS Sampo Liising ja AS Karklaas üksnes kasutas vara lepingu alusel. Kumbki menetluspool ei ole kunagi väitnud, et AS Karklaas oleks saanud liisitud vara omanikuks. Nõue oli suunatud kostja kohustamisele liisingulepingute täitmiseks AS Karklaas eest. Seega ei teinud kohus otsust hagi põhiväidete kohta ja ületas poolte väidete piire. Kaevatavas otsuses ei ole analüüsitud hageja väiteid selle kohta, et alusetu rikastumise sätted ei ole

lepingulises vaidluses kohaldatavad, et vara tagastamine ei oma õiguslikku tähtsust, et puudub kohustuse lõpetamise materiaalõiguslik alus ja et TsÜS § 108 rikkumist ei ole toimunud, kuna hageja pelgalt nõuab lepingust tuleneva õiguse maksmapanekut. Samuti puudub otsuses tõendite analüüs väidetava vara alusetu omandamise kohta. Kui kohus väidab, et tegemist on alusetu rikastumisega, peab otsusest nähtuma TsMS § 442 lg 8 nõuete kohane põhistus, kes, mil viisil ja millise arvutusliku aluse järgi rikastus; vara omandamise aeg ja vara väärtus. Rendiobjekti väärtus või selle hilisem omandamine hageja tütarettevõtte (iseseisva juriidilise isiku) poolt ei oma õiguslikku tähtsust. Täielikult väär on kohtu väide, et hageja oleks pidanud tõendama renditud vara teistsugust väärtust, kui on näidatud pärast liisingulepingute ülesütlemist koostatud vara vastuvõtu-üleandmise aktides. Asjas tähtsust mitteomavaid asjaolusid ei pea tõendama. Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 (enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 91) pidid pooled tõendama oma väidete aluseid ja hageja tõendas ära, et tal on kehtivast põhikohustusest ning käenduskohustusest tulenev lepinguline nõue kostja vastu. Alusetust rikastumisest tulenevaid asjaolusid peab tõendama väite esitaja, antud juhul kostja. Alusetu rikastumise väite esitas kostja kirjalikus vastuses hagile ja ei esitanud selle kohta mingeid tõendeid, millele hageja eelmenetluses tähelepanu juhtis. Kostja nõustus eelmenetluse lõpetamisega ja asja arutamisega olemasolevate tõendite baasil. Väär on kohtu väide, et vara üleandmine on tõendatud kostja seletusega, kuna kostjat ei ole isiklikult vande all üle kuulatud (TsMS § 267). Vande all ülekuulamata poole kirjalik seletus ei ole menetlusõiguse tähenduses tõend ja sellele ei saa otsust rajada. Vastupidine on TsMS § 436 lg-s 3 sätestatud menetlusõiguse normi rikkumine. Kaevatava kohtuotsuse väide, et hageja olevat saanud varasid suuremas väärtuses kui võlg, mis olevat vastuolus hea usu põhimõttega, on tõenditel mitterajanev ja õiguslikult sisutu. Poolte vahel puudus vaidlus ja ka kohus aktsepteeris, et hagejal oli õigus rendimaksete mittelaekumisel kapitalirendileping lõpetada (üles öelda). Lepingu lõppemisega lõppes vara kasutamise alus, mistõttu omanikul oli õigus oma vara tagasi saada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb AS Sampo Pank apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Aivo Tirmaste vastuapellatsioonkaebus nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 13.02.2006 otsuse osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega muuta kohtuotsuse motiveerivat osa vastavalt käesolevas vastuapellatsioonkaebuses esitatud kaalutlustele, jättes kohtuotsuse resolutsiooni muutmata. Kostja esindaja vandeadvokaat Carri Ginter palub määrata endale riigi õigusabi tasu esindamise eest apellatsioonimenetluses. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav otsus lõppjärelduses õige, kuid motiveerivas osas on esimese astme kohus rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevaid kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudeid. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadust (edaspidi: TsÜS) ning on vääralt kohaldanud TsK § 211 p 2 käenduslepingute kehtivuse hindamisel. Apellandi hinnangul on maakohus jätnud kohaldamata TsÜS § 81 lg 2 ja § 84 koosmõjus enne 01.01.2002 kehtinud TsMS § 4 lg-ga 1 ning TsÜS § 108, mis kinnitavad tema väidet, et hagejal ei olnud kohtusse pöördumise ajal kehtivat käendusest tulenevat nõuet kostja vastu. TsÜS § 108 välistab nõude realiseerimise, kui sellega kaasneks ebaõiglane tagajärg. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et käenduslepingute kehtivus ei olnud lõppenud.

Kostja esitas mitu vastuväidet käenduse kehtivusele, mille esimese astme kohus jättis sisuliselt tähelepanuta ega lükanud neid sisuliselt põhjendatult ega tõenditega argumenteeritult ümber. Esiteks väitis kostja, et hagi esitamise ajaks 30.04.2002 oli käenduslepingute sõlmimisest möödunud üle aasta ja hageja ei olnud esitanud enne kohtusse pöördumist kirjalikku nõuet kostja vastu, mistõttu käendus oli lõppenud (TsK § 211 p 2 ja käenduslepingute p 2). Kostja rõhutas, et käenduslepingud olid sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 81 lg 2 ja § 84 mõttes, kuna lepingute p 2 kohaselt oli käendaja (kostja) kohustuse tekkimine seatud sõltuvusse AS Sampo Pank poolt kirjaliku nõude esitamisest. Seda edasilükkavat tingimust ei saabunud enne käenduse lõppemist ja kostjal maksekohustust ei tekkinud. Juhul kui konkreetne toiming (kirjaliku nõude esitamine) tuleb teha väljaspool kohut, ei saa seda asendada samasisulise hagi esitamisega kohtule. Kohtusse pöördumise eelduseks on hageja nõude rikkumine või vaidlustamine (hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 4 lg 1). Kuna kostja maksekohustus pidi käenduslepingu järgi tekkima 10 päeva jooksul pärast kirjaliku nõude esitamist, ei olnud kostja enne hagi esitamist rikkunud hageja õigusi. Seega AS-l Sampo Pank puudus õigus, mille kaitseks kohtusse pöörduda. Käendus muutus tähtajatuks, kuna käenduslepingud sisaldasid tingimusi (p-d 3 ja 6), mis võimaldasid muuta käendatavaid kohustusi (põhivõlgnikuga sõlmitud kapitalirendilepinguid) ilma käenduslepinguid muutmata. Kohus ei vastanud kostja väitele, et tegemist oli krediidiasutuse poolt kostjale kui füüsilisele isikule pealesurutud ebamõistlikult koormavate tüüptingimustega, kuna need lepingutingimused võimaldasid kostja tahtest sõltumatult tema käenduse tähtaega pikendada ja rahalisi kohustusi suurendada (vastavalt sellele, kuidas võlausaldaja leppis kokku põhivõlgnikuga uutes lepingulises kohustustes). Esimese astme kohus ei võtnud arvesse, et Riigikohus ei ole varem tõlgendanud käenduslepingu selliseid tingimusi tüüptingimustena ning seetõttu enne võlaõigusseaduse jõustumist tehtud lahendid ei ole asjakohased. Tähtajatu käendus lõppes vastavalt TsK § 211 p-le 2 ühe aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist, kui nõuet ei esitatud. Kostja seletas, et käenduslepingud poolte vahel olid sõlmitud varem kui lepingutel märgitud 03.10.2001 ehk täpsemalt 14.07.1999, 17.06.1999, 16.06.1999, 30.09.1999. Kohus võttis käenduslepingute sõlmimise aja tuvastamisel alusetult arvesse hageja esindaja tõendamata väite, et lepingutele trükiti ebaõiged kuupäevad seoses arvutiprogrammi spetsiifikaga. Menetlusosalise esindaja seletus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi tõendiks. Kirjalikus vormis tehtud käenduslepinguid võis muuta kirjalikus vormis, s. o mõlema poole allkirjadega. Seega on käsikirjalised käenduslepingute kuupäeva parandused tühised, sest kostja seletas, et need tehti tema teadmata. Teiseks väitis kostja, et käenduslepingute sõlmimine tingimusega, et käenduslepingud ei lõpe kunagi, kujutab endast tegutsemist vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 108). Maakohus on jätnud analüüsimata kostja seisukoha TsÜS § 108 kohaldatavusest käesolevas kaasuses. Kohus ei ole käsitlenud võimalust, et ebaõiglaste tüüptingimuste pealesurumine ja neile tuginemine lepinguvaidluses võib olla vastuolus TsÜS § 108 nõuetega. Käenduslepingute vastavate tingimustega (p-d 3 ja 6) võeti kostjalt õigusselgus ja õiguskindlus tema kohustuste ulatuse ja kestvuse suhtes, mis tähendab intensiivset riivet A. Tirmaste ja tema pere põhiõigustele. Nimelt TsÜS §-le 108 tuginedes oleks kohus pidanud hagi rahuldamata jätma, kuna hageja tugines kostja suhtes ilmselt kahjulikule ja ebamõistlikule tüüptingimusele. Käenduslepingute p-dega 3 ja 6 kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest tüüptingimusi kasutava krediidiandjaga võrreldes nõrgemas positsioonis oleva käendaja kahjuks. Kostja leiab, et kuigi käenduslepingute sõlmimise ajal ei kehtinud VÕS § 42 jj ning käendaja õigusi kaitsvad VÕS § 142 lg 6 ja § 145 lg 4, tulenes sama õiguskindluse ja käenduse tähtaja määratletuse nõue sel ajal kehtinud TsÜS §-st 108, mis sätestas lepingupooltele kohustuse tegutseda heas usus. Käenduslepingud olid enne hagi esitamist TsK § 211 p 2 alusel

lõppenud. Sellega seoses palub apellant kohaldada Tallinna Ringkonnakohtul AS Sampo Pank nõudele aegumist. Apellant kaebab ka selle peale, et esimese astme kohus on jätnud määratlemata AS Sampo Pank ja AS Karklaas vahelise lepingulise suhte iseloomu, mis on oluline õiguskaitsevahendi rakendamise seisukohalt. Kostja esitab TsK § 208 lg 2 alusel samad vastuväited, mis oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Hageja arvates oli tegemist rendisuhtega, kuid kostja leiab, et hageja sõlmis põhivõlgnikuga järelmaksuga ostu-müügilepingu ja rendilepingu ühes dokumendis. On ilmne, et hageja nõutav renditasu sisaldas endas asja väljaostuhinda. Muuhulgas on Riigikohus 19.05.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-04 märkinud, et kapitalirendilepingust tuleneva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada ostu-müügilepingut reguleerivaid tsiviilkoodeksi sätteid, kui lepingu järgi pidi vara omandiõigus pärast lepingutingimuste nõuetekohast täitmist üle minema rentnikule. Pärast ostu-müügilepingu ülesütlemist ei saa müüjal enam olla lepingu täitmise nõuet. Kostja tugines esimese astme kohtus restitutsioonile viidates asjaolule, et hageja on saanud tagasi lepingu alusel üleantud vara suuremas väärtuses kui tal saadaolev rendivõlg. Tegelikult oleks AS Sampo Pank pidanud tagastama AS-le Karklaas ka juba tasutud müügihinna, mitte nõudma täiendavate summade tasumist (TsK § 477). Maakohus on leidnud õigesti, et hagi rahuldamine tooks kaasa hageja alusetu rikastumise Vastus vastuapellatsioonkaebusele Hageja vaidleb Aivo Tirmaste vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus 29.detsembri 2006.a otsusega rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Aivo Tirmaste esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse. Riigikohus 6.juuni 2007.a otsusega rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 29.detsembri 2006.a otsuse ja saatis tsiviilasja tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega osas, kus kohus on tuvastanud käenduslepingute kehtivuse ja nende sõlmimise kuupäeva 03.10.2001.a, ja selle, et käenduslepingutega käendas kostja AS-i Karklaasi poolt kapitalirendilepingust tulenevate kohustuste täitmist ning et hagi käendaja vastu esitati kohtule tähtaegselt kolme kuu jooksul pärast kapitalirendilepingute lõpetamist. Nimetatud asjaolude tuvastamise ja maakohtu poolt antud õiguslike hinnangute osas ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vaidlus poolte vahel on selles, kas kostja (käendaja) saab vabaneda kehtival lepingul põhineva käenduskohustuse täitmisest, kui kapitalirendilepingute ennetähtaegsel lõpetamisel on rentnik vara hagejale hageja näidatud ajal ja kohas tagastanud. Hageja nõuab kostjalt kapitalirendilepingujärgse 2002. aasta jaanuarikuu makse (mille tasumise tähtaeg oli 30. jaanuar 2002. a) ja sellelt arvestatud intressi tasumist.

Kohus võttis hagi rahuldamata jätmisel aluseks kostja vastuväite, et võlgniku AS-i Karklaas varad omandas (kostja väidetel ca 15 000 000 krooni väärtuses) hageja tütarettevõte OÜ WGlass ja nimetatud varade turuväärtus ületab hageja nõude suuruse (kostja väidetel oli võlgniku võlgade kogusumma ca 10 000 000 krooni). Sellest järeldas kohus, et hagi rahuldamine tooks kaasa hageja alusetu rikastumise TsK § 477 lg 1 tähenduses ning käenduslepingu täitmise nõue pärast seda, kui hageja oli saanud varasid suuremas väärtuses, kui oli võlgniku võlgnevused, on vastuolus hea usu põhimõttega (kuni 01.07.2002.a TsÜS § 108). Riigikohtu otsusest 3-2-1-50-07 tulenevalt tuleb juhul, kui hageja saab rentniku tagastatud vara ja nõutud 2002.a jaanuarikuu makse tasumise näol rohkem kui juhul, mil kapitalirendilepinguid ei oleks ennetähtaegselt lõpetatud, kaaluda, kas hageja poolt lepingust tuleneva õiguse teostamine on kooskõlas hea usu põhimõttega. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 2 järgi ei ole muu hulgas lubatud õiguse teostamine viisil, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata kostja vastuväiteid pooltevahelise suhte olemuse ja poolte käitumise kohta ning vaagida kapitalirendilepingutes kokkulepitud tingimusi lepingute ennetähtaegse lõpetamise kohta, arvestades, et lepingu järgi läks vara omandiõigus lepingutingimuste nõuetekohase täitmise korral lepingu kõigi maksete täielikul tasumisel üle rentnikule. Lähtudes vara väärtusest selle tagastamise ajal, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja on kapitalirendilepingute ülesütlemise tõttu rikastunud ja kas see on kooskõlas hea usu põhimõttega. Tulenevalt kapitalirendilepingute p-st 1.6 sisaldus AS-i Karklaas kui rentniku poolt tasutud maksetes vara väljaostuhind. Kapitalirendilepingute p 10.5 sätestas, et juhul, kui liisingufirma lõpetab ennetähtaegselt rentniku süülise käitumise tõttu lepingu p 10.1 alapunktide alusel, on liisingufirmal õigus nõuda lisaks trahvidele ja viivistele seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega dokumentaalselt tõestatud kulude hüvitamist rentniku poolt, kuid mitte vähem kui 10 000 krooni vastavalt lepingu p-s 1.7 sätestatud maksetingimustele. Kolleegium ei nõustu kohtu järeldusega selles, et vara väärtuse arvestamisel saab tugineda vara üleandmise-vastuvõtmise aktidele (I kd tl 17, 32, 47, 62, 77, 92, 107). Vara kasutamisel rentniku poolt ca 2,5 aasta jooksul ei saa selle väärtus tagastamise ajal võrduda vara ostuhinnaga. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite kohaselt müüdi AS-i Karklaas kapitalirendilepingute seadmed samal päeval, kui kapitalirendilepingud üles öeldi, 10 089 530.92 krooni (sh käibemaks) eest OÜ-le W-Glass ja müügihind olnud soodsam kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvast seetõttu, et tehing sõlmiti ema- ja tütarettevõtja vahel. Kostja poolt asja menetluses esitatud Jan Kus-Lisec hinnangu kohaselt oli liisitud seadmete turuhind hagejale üleandmise hetkel kokku 11 345 552 krooni. Seega on poolte poolt esitatud tõenditega kolleegiumi arvates üheselt tõendatud, et liisitud seadmete turuhind oli mitte väiksem kui 10 089 530.92 krooni ning jäi seadmete võõrandamise hetkel 11 345 552 krooni ja 10 089 530.92 krooni vahele.

Samaks ajaks pidi AS-il Karklaas olema lepingu maksete graafikute alusel tasutud kokku 9 521 834,15 krooni, millest osa oli jäänud tasumata lepingute ülesütlemise tõttu. Võttes arvesse, et samade seadmete ostuhind käibemaksuta oli 11,5 miljonit krooni, et AS Karklaas tasus AS-ile Sampo Pank enne lepingu ülesütlemist vara väljaostu maksetena 4,55 miljonit krooni ja OÜ W-Glass tasus AS-ile Sampo Pank samade seadmete eest kuigi turuhinnast vähem, kuid siiski 8,2 miljonit krooni, sai AS Sampo Pank kolleegiumi arvates juba üksnes vara maksumust arvestades ca 1,25 (4,55+8,2-11,5) miljonit krooni rohkem kui kapitalirendilepinguid AS-iga Karklaas ei oleks üles öeldud. Tulenevalt eelnevast nähtub, et kui hageja ei oleks kapitalirendilepinguid ennetähtaegselt üles öelnud, oleks ta saanud 19 084 817.72 krooni. Tegelikkuses on AS Sampo Pank saanud samade seadmete eest kokku 21 098 14.08 (AS-ilt Karklaas 8 601 010.11 krooni + seadmed ja OÜ-lt W-Glass samade seadmete eest 12 497 133.97 krooni) krooni. Seega 2 013 326.36 krooni rohkem, kui ta oleks saanud siis, kui lepinguid poleks üles öeldud. Lisaks seadmetele omandas hageja kogu AS-i Karklaas ülejäänud sisseseade ja laojäägid. Seega sai hageja igal juhul juba lepingute ülesütlemisest tulu, mistõttu tooks hagi rahuldamine kaasa hageja alusetu rikastumise TsK § 477 lg 1 tähenduses ja käenduslepingu täitmise nõue pärast seda, kui hageja oli saanud varasid suuremas väärtuses, kui oli võlgniku võlgnevused, on vastuolus hea usu põhimõttega (endise TsÜS § 108). Lähtudes vara väärtusest selle tagastamise ajal, leiab kolleegium, et hageja on kapitalirendilepingute ülesütlemise tõttu rikastunud. Kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus ja lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus on põhjendatult leidnud, et heas usus käitumine tähendab ka lepingupoolele sihiliku kahju tekitamisest hoidumist ja ülemäärasele kasu saamisele suunatud käitumise vältimist. Hagejale ei ole kahju tekkinud ja nõude rahuldamine käendaja vastu kujutaks endast kostjale sihilikku kahju tekitamist, oleks vastuolus nii hea usu põhimõttega kui ka Riigikohtu juhistega samas asjas. Hageja ei või liisingufirmana kapitalirendilepingute ülesütlemise teel rikastuda. Seda seisukohta on Riigikohus korranud ka lahendis 3-2-1-33-08, leides, et (p-s 18) „ kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.“ Seega on kolleegiumi arvates põhjendatud lugeda käesolevas vaidluses seadmete väärtuse arvestamise aluseks nende võõrandamise ajal seadmete tegelik müügihind. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab vastuapellatsioonkaebuse. TsMS §

162 lg 1 koosmõjus TsMS § 171 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja.

Ivi Kesküla

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.