Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. detsember 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-11264
Kohtuasi
Cor Passion OÜ hagi OSAÜHINGU FORSS ja Osaühingu Tarfor vastu vara valdusest välja nõudmiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. märtsi 2022. a osaotsus
Kaebuse esitaja ja liik
OSAÜHINGU FORSS ja Osaühingu Tarfor ühine apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
8300 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Cor Passion OÜ (registrikood 14725824), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja I (apellant) OSAÜHING FORSS (registrikood 10283967) Kostja II (apellant) Osaühing Tarfor (registrikood 11263872) Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30. märtsi 2022. a osaotsuse tsiviilasjas nr 2-20-11264 resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Harju Maakohtu 12. augusti 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt OSAÜHINGU FORSS ja Osaühingu Tarfor kanda.
2-20-11264
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Cor Passion OÜ (hageja) esitas 4. augustil 2020 hagi OSAÜHINGU FORSS (kostja I) ja Osaühingu Tarfor (kostja II) vastu vara valdusest välja nõudmiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja taotles, et kostjatelt nõutaks välja hagejale kuuluv sõiduk Audi Q7, registreerimisnumber 188BCK, VIN-kood WAUZZZ4L48D044770. Samuti nõudis hageja kostjatelt solidaarselt kahju hüvitamist summas 2250 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist välja mõistetud kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. 9. veebruaril 2021 suurendas hageja oma rahalise nõude 7770 euroni ja 27. augustil 2021 12 660 euroni.
1.1.Hageja esitas taotluse hagi tagamiseks, mille kohus 12. augusti 2020. a määrusega rahuldas, keelates kostjatel eemaldada hagejale kuluv sõiduk Tallinnas Mooni tn 30 asuvalt kinnistult või anda sõiduki valdus üle mõnele kolmandale isikule, välja arvatud hagejale või hageja määratud isikule.
1.2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulub hagejale sõiduk Audi Q7, registreerimisnumber 188BCK, VIN-kood WAUZZZ4L48D044770 (sõiduk). Sõiduki eelmine omanik X viis 17. veebruaril 2020 sõiduki selle remontimiseks Tartusse kostja II autoremonditöökotta. Kuna X soovis kasutada kostja II juures Viitina Tehnikaklubile ettenähtud soodustust, vormistati arve Viitina Tehnikaklubi nimele, kuid töö tellis X enda nimel.
1.3.30. märtsil 2020 omandas hageja sõiduki Xlt. Hageja juhatuse liige Y on X poeg.
1.4.Sõiduki remont kostja II poolt ebaõnnestus ja kostja II tekitas nõuetele mittevastava remondiga sõiduki mootorile täiendavaid rikkeid. Seetõttu korraldas hageja 1. aprillil 2020 kostja II teadmisel ja nõusolekul sõiduki transportimise selle vigade hindamiseks ja parandamiseks Kehras asuvasse Differ OÜ-sse. Sõiduki teisaldamise teostaja (puksiirfirma) pakkus välja hageja, kuid kostja II soovis selle teenuse ise tellida, kuna sai samalt vedajalt selle töö soodsamalt. Differ OÜ alustas 7. aprillil 2020 sõiduki remonttöid ja kokkuleppe kohaselt pidi Differ OÜ andma hagejale töökorras sõiduki üle hiljemalt 15. mail 2020.
1.5.6. mail 2020 viis kostja II juhatuse liige C sõiduki hageja ja Differ OÜ nõusolekuta viimase territooriumilt kostja I parklasse (Mooni 30, Tallinn). Vaatamata hageja 6. mai 2020. a e-kirjale ja palvele anda sõiduk välja ning viia see tagasi Differ OÜ territooriumile, ei antud sõidukit
2-20-11264 hagejale välja ega viidud seda Differ OÜ-sse. Kostjate juhatuse liige Q teatas 21. juulil 2020 hagejale, et sõiduk on nende valduses. Kuna kostjate tegevuse tõttu ei olnud sõiduki remontimine Differ OÜ poolt võimalik ja hagejal oli vaja sõidukit kasutada, oli hageja sunnitud rentima teise sõiduki.
1.6.Kostjate valdus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 34 lg 1 järgi ebaseaduslik, kuna kostjatel puudus nii hageja kui ka sõidukit remontima pidanud Differ OÜ nõusolek ja õiguslik alus hagejale kuuluva sõiduki äraveoks Differ OÜ territooriumilt. Seega puudub kostjatel õiguslik alus sõiduki valdamiseks. Kostjate väited, et nad viisid sõiduki Differ OÜ töökoja territooriumilt ära hageja või Differ OÜ nõusolekul, on ebaõiged. Differ OÜ esindaja selgitas kostjale II, et ilma hageja, s.o omaniku nõusolekuta ei tohi sõidukit teisaldada. Kostja II esindaja Meelis Meemann aga ignoreeris seda nõuet ja otsustas siiski hakata sõidukit teisaldama. Selle kohta esitas hageja ka kuriteokaebuse.
1.7.Hageja ei ole kostjaga I ega kostjaga II sõlminud mistahes lepingut, sh töövõtulepingut, ega tellinud kostjatelt mistahes tööde tegemist sõiduki suhtes. Seega ei ole kostjatel tekkinud ega saagi tekkida õigust sõiduki kinnipidamiseks lepingulise suhte alusel. Isegi kui kostjate ja hageja vahel oleksid lepingulised suhted või kui võimalikud sõiduki eelmise omaniku ja kostja(te) vahelised lepingud seoses sõiduki remonttöödega või lepingute õiguslikud tagajärjed läheks üle hagejale (millega hageja ei nõustu), poleks kostjatel tekkinud õigust sõidukit kinni pidada. Töövõtulepingu eseme kinnipidamisõigust ei saa teostada omavoliliselt valduse võtmise (hõivamise) teel. VÕS § 654 lg 1 kohaselt on kinnipidamisõiguse teostamise eelduseks see, et kinnipeetav ese on töövõtu eesmärgil tellija nõusolekul töövõtja valduses. Sõiduk ei olnud 6. mai 2020 seisuga kostja II kui töövõtja valduses ning seetõttu ei olnud kostjal II pandiõigust. Olukorras, kus väidetav töövõtja omavoliliselt hõivab asja, võttes selle omaniku ja valdaja nõusolekuta enda valdusesse, ei saa kinnipidamisõigust tekkida.
1.8.Lisaks eeldab pandiõigus VÕS 654 lg 1 järgi nõude olemasolu tellija vastu ning pandiõiguse esemeks saavad olla üksnes tellijale kuuluvad asjad. Kuna töövõtuleping sõlmiti X ja kostja II vahel, saaks pandiõigusega tagada üksnes nimetatud lepingust tulenevat rahalist nõuet. Kostjad ei ole esitanud mistahes nõuet ega väljastanud ühtegi arvet Xle. Seega ei saa rääkida X sissenõutavast kohustusest kostja(te) ees. Samuti ei ole kostjad esitanud mistahes rahalist nõuet hageja vastu ega saagi esitada, sest hageja ei ole kunagi sõlminud ühtegi töövõtulepingut kostjaga II ega võtnud üle X ja kostja II vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid X kohustusi. Töövõtulepingu esemeks oleva asja omandi üleminekuga ei lähe töövõtuleping ega sellest tulenevad tellija kohustused üle asja omandajale. Kuna sõiduk ei ole alates 30. märtsist 2020 enam kostjaga II lepingu sõlminud X omandis, on täitmata ka eeldus, et pandiõiguse ese kuuluks tellijale.
1.9.Töövõtja pandiõiguse teostamiseks või mistahes muul põhjusel sõiduki kinnipidamiseks ei ole alust ka seetõttu, et kostjatel ei ole nõudeõigust. Hageja on selgitanud ja tõendanud endal kulude näol kahju tekkimist seoses kostja II hoolsuskohustuse rikkumisega remonditööde tellija ees. Hageja esitas tingimusliku tasaarvestamise avalduse, et tasaarvestada oma rahaline nõue kattuvas osas kostja II väidetava nõudega juhuks, kui kohus tuvastab kostjal II nõudeõiguse olemasolu. Sellega saab lugeda kostja II väidetava nõudeõiguse tervikuna lõppenuks. Olukorras, kus kostjal II puudub nõudeõigus, ei saa ka eksisteerida VÕS § 654 lg 1 alusel pandiõigust ega mistahes muud õigust, mis annaks kostjatele aluse keelduda sõiduki hagejale üleandmisest.
1.10.Hageja leiab, et tal AÕS § 80 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjatelt sõiduki väljaandmist. Samuti on tal VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 6 kohaselt õigus nõuda valduse rikkumisega tekitatud
2-20-11264 kahju hüvitamist. Hagejale tekitatud kahjuks on kulutused, mida hageja on teinud teise sõiduki rentimisele. Ajavahemikul 18. mai 2020 kuni 31. juuli 2020 tasus hageja asendussõiduki rentimiseks kokku 2250 eurot. 9. veebruari 2021. a menetlusdokumendis avaldas hageja, et pärast hagi esitamist on kulud suurenenud, moodustades 31. jaanuari 2021. a seisuga kokku 7770 eurot. 27. augusti 2021. a menetlusdokumendis avaldas hageja, et kulud on 13. juuli 2021 seisuga kokku 12 660 eurot. Hageja suurendas vastavalt oma kahju hüvitamise nõuet. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja II sõlmis 17. veebruaril 2020 töövõtulepingu Xga sõiduki remondiks. X ja Viitina Tehnikaklubi soovil tegi kostja II tellimuse Viitina Tehnikaklubi nimele, kuna nimetatud ühingule on kostja II kehtestanud soodsamad hinnad varuosadele.
2.2.Pärast remonti ilmnes proovisõidul kõrvaline heli ja tuvastati rike ka mootori alumises osas, mida tehtud remont ei hõlmanud. Klient soovis kinnitust, et rike pole seostatav kostja II tehtud mootori ülemise poole remondiga, ning soovis saata auto Differ OÜ töökotta defekteerimisele. Kuna klient polnud nõus tasuma arvet tehtud tööde eest enne ekspertiisi tulemust, leppis kostja II esindaja C ekspertiisi teostaja Differ OÜ esindajaga kokku, et pärast ekspertiisi ei anta kliendile autot üle enne, kui kostja II nõue on rahuldatud. Hageja heitis kostjale II ette remondi käigus hoolsuskohustuse täitmata jätmist ja nõudis, et kostja II remondiks täielikult selle mootori osa, mida eelnevalt kokkulepitud remont ei hõlmanud ning mille defektsuses polnud mingit osa kostja II tehtud töödel. Seoses eeltooduga ei ole kostjad nõus hageja väidetega, et sõiduki remont ebaõnnestus ja kostja on tekitanud nõuetele mittevastava remondiga sõiduki mootorile täiendavaid rikkeid.
2.3.Kostja II polnud hageja nõudmistega nõus, aga vaidluse vältimiseks pakkus siiski kompromissi korras hinnaalandust 50% kogu tehtud tööde ja vahetatud varuosade hinnast. Hageja kompromissiga nõus ei olnud. Saades aru, et klient ei kavatse kostja II tehtud remondi eest maksta, leppis kostja II esindaja C Differ OÜ esindaja Fga kokku auto tagasi toomises. Auto teisaldati kostja I parklasse põhjusel, et Kehrast Tartusse kostja II parklasse oleks transport olnud oluliselt kallim ning lisaks on kostja I parklas klientide autode hoidmiseks paremad tingimused. Kuna auto viidi kostja II otsesest valdusest ekspertiisi kostja II organiseerimisel ja kuludega ning Differ OÜ esindaja lubadusega mitte autot kliendile väljastada, ei nõustu kostjad hageja väitega omavolilise ja alusetu auto enda valdusesse võtmise kohta. Auto oli algselt kostja II valduses vastavalt VÕS § 654 lg-s 1 sätestatud pandiõigusele, tagamaks kostja II nõude täitmist tema poolt tehtud tööde ja vahetatud varuosade eest. Vastavalt AÕS § 39 lg-le 2 ei lõpeta mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ning seega ei saa auto ekspertiisis olemist lugeda valduse lõppemiseks.
2.4.Kostja II oli oma varasematele kogemustele tuginedes veendumusel, et mootori alumise osa rikke põhjuseks võivad olla jahutusvedeliku lekked või muu kulumisest tingitud viga (auto on 12 aastat vana) ning rikkel puudub seos kostja II tehtud mootori ülemise osa remondiga. Kostja II oli nõus viima auto ekspertiisi Differ OÜ-sse ainult tingimusel, et autot ei väljastata kliendile enne, kui hageja arve on tasutud. Differ OÜ esindaja F andis sellekohase kinnituse kirjalikult e-mailiga. Seda arvestades on kostjatele arusaamatud hageja väited ja tõendina esitatud Differ OÜ kiri, kus väidetakse, et auto teisaldati pärast ekspertiisi kostja II poolt tagasi ilma Differ OÜ nõusolekuta. Samas on ka kostja II juhatuse liige C ja temaga auto teisaldamisel kaasa olnud Z kinnitanud, et nii enne auto teisaldamist kui ka selle ajal ei teinud Differ OÜ esindaja F ühtegi keeldu ega hoiatust seoses ebaseadusliku käitumisega auto teisaldamisel.
2-20-11264
2.5.Hageja väidab, et X tegi ettepaneku leida sõltumatu autoremonditöökoda, kes lisaks vea tuvastamisele teeks ka vajaliku remondi, mida kostja II on väidetavalt aktsepteerinud. Tegemist on valeväitega, kuna kostja II ootas Differ OÜ poolt üksnes ekspertiisi tegemist. Mingit nõusolekut, et remondi teeks Differ OÜ, pole kostja II andnud.
2.6.On välja kujunenud tava, et auto otseselt valdajalt eeldatakse ka õigust sõlmida auto remondiks töövõtulepinguid. Seega on kostjad seisukohal, et liiklusregistri kanne sõiduki omaniku või kasutaja osas ei oma tähendust VÕS 654 lg 1 järgi pandiõiguse rakendamisel.
2.7.Oma 15. veebruari 2021. a seisukohas taotlesid kostjad kohtul jätta hagi läbi vaatamata, kuna hagejal puudus alus nõuda kostjatelt välja sõiduki valdust. Kostjad on seisukohal, et valduse üleandmist saab nõuda X või Differ OÜ, kellele kostja II andis ekspertiisi tegemiseks auto valduse ajutiselt üle.
2.8.Hageja on enda väitel auto omanik alates 30. märtsist 2020, kuid Maanteeameti avalikest andmetest nähtuvalt on omanikuvahetus vormistatud alles 2. juunil 2020. Hageja väitel on ta kaudne valdaja, kuid valdus saab liikuda üksnes otseste valdajate vahel.
2.9.Kui kohus otsustab, et hagejal on õigus auto valdusest välja nõuda, peab kostjale II jääma õigus nõuda tasu autoremondi eest.
2.10.Kostjad paluvad ekspertiisi ja hageja esitatud telefonikõnesid mitte arvestada. Ekspertiisiakt kinnitab samas kostjate seisukohta, et autoga remondijärgset proovisõitu tehes ilmnenud rike oli tekkinud enne kostja II poolt tehtud remonti.
2.11.Kostjad on seisukohal, et hagejal pole õigust küsida kahju hüvitamisena asendusauto renti. Kuna hagejal pole õigust nõuda välja sõiduki valdust, ei ole tal õigust nõuda ka kahju hüvitamist valduse rikkumise eest. Sõiduki turuhinda arvestades on samaväärse auto rendi eest nõutav summa ebamõistlikult suur. Kostjatel on põhjendatud kahtlus, et hageja esitatud arved on fabritseeritud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 30. märtsi 2022. a osaotsusega hagi vara valdusest väljaandmise nõudes, mõistes kostjate I ja II valdusest välja hagejale kuuluva sõiduki ning kohustades kostjaid I ja II andma sõiduki otsene valdus üle hagejale. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda.
3.1.Kohus märkis, et asja lahendamiseks tuleb esmalt välja selgitada, millisel õiguslikul alusel on hagejale kuuluv sõiduk sattunud kostjate valdusesse.
3.2.VÕS § 654 lg 1 järgi on töövõtjal oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. AÕS § 33 järgi võib valdus olla nii otsene kui ka kaudne. Kohtu hinnangul on kostja II praegusel juhul vaidlusaluse sõiduki kaudne valdaja, sest kostja I hoiab sõidukit enda territooriumil kostja II juhiste alusel.
3.3.Töövõtja pandiõiguse tekkimise eelduseks on töövõtja nõue tellija vastu. Vaidlus puudub selles, et kostja II väljastas töö tellija soovil tehtud tööde ja tarnitud varuosade eest arved kolmandatele isikutele. Praegusel juhul ei oma tähtsust see, kas kostja II esitas tehtud töö eest arve lepingujärgsele tellijale X-le või tema poolt nimetatud kolmandatele isikutele. Kostjal II on nõue tellija vastu.
2-20-11264
3.4.Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et neil oleks hagejaga lepingulisi suhteid. Kuivõrd hageja ja kostjate vahel ei ole töövõtulepingust tulenevaid suhteid, ei saa kohaldada sõidukile VÕS § 654 lg-st 1 tulenevat töövõtja pandiõigust.
3.5.Kuna hageja ja kostjate vahel puudub töövõtuleping, mis annaks kostjatele nõudeõiguse hageja vastu ning seeläbi töövõtulepingust tuleneva pandiõiguse, tuleb hagi valduse tagastamise nõudes rahuldada. Sõiduki otsese valduse tagastamine hagejale ei lõpeta kostja nõudeõigust töö tellija vastu. Maakohus jätkab menetlust kahju hüvitamise nõude osas.
3.6.Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja menetluskulud, mis seonduvad sõiduki võõrast valdusest väljanõudmisega, solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi valduse tagastamise nõudes rahuldamata ning tühistada hagi tagamine või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Kostjad palusid jätta maa- ja ringkonnakohus kantud menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohtu järeldus, et vaidlus puudub selles, et sõiduki toonase omaniku nõusolekul viidi sõiduk 1. aprillil 2020 Differ OÜ-sse diagnostikaks ja remondiks, ei põhine poolte menetluses esitatud seisukohtadel ja tõenditel, kuna pooled on nende asjaolude osas olnud läbivalt erineval arvamusel. Kostjad on menetluses väitnud, et sõiduk viidi Differ OÜ-sse üksnes diagnostikaks. Kostjatele on selgusetu, millistest tõenditest ja seisukohtadest tulenevalt tegi maakohus järelduse, et pooltel puudus vaidlus sõiduki Differ OÜ-sse viimise eesmärkides. Vaidlus puudus üksnes selles, et kostja II viis sõiduki Differ OÜ-sse X nõusolekul.
4.2.Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et puudub vaidlus, et hageja on sõiduki omanik. Kohus on seda asjaolu tuvastades lähtunud hageja esitatud 2. juuni 2020. a registreerimistunnistusest, mille kohaselt on sõiduki omanikuks hageja. Ainuüksi registrikanne ei muuda sõiduki omandiõiguse küsimust vaieldamatuks. Liiklusregistri kandel ei ole õiguslikku tähendust, tegemist on vaid informatiivse kandega. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (vt Riigikohtu 9. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-3-1-94-09, p 12). Hageja ei ole esitanud kohtule muid sõiduki omandiõiguse kuuluvust tõendavaid dokumente. Lisaks jättis kohus otsust tehes täielikult tähelepanuta kostjate 15. veebruari 2021. a menetlusdokumendis esitatud vastuväited hageja omandiõiguse tekkimise kohta. Ka hageja tõendamata seisukohad omandiõiguse tekkimise aja kohta on vastuolulised. Kostjad said sõiduki väidetavast omanikuvahetusest teada alles 21. mail 2020, kui hageja edastas kostjale II e-kirja, milles teavitas, et sõiduk kuulub alates 30. märtsist 2020 hagejale. Hageja ei ole kordagi saanud endale sõiduki valdust. Sellest tulenevalt on kohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldades ja tõendeid ühekülgselt hinnates ebaõigesti tuvastanud hagejal sõiduki omandiõiguse tekkimise.
4.3.Kohus ei ole põhjendanud, mis põhjustel ei tekkinud kostjal II enne 2. juunit 2020 pandiõigust X kui töövõtja ja sõiduki varasema omaniku vastu. Pandiõiguse tekkimise korral ei ole kohus selgitanud, kuidas kaotas kostja II juba kord tekkinud pandiõiguse.
2-20-11264
4.4.Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostjal II on tellija vastu nõue. Samuti on kohus tuvastanud, et hiljemalt 2. juunil 2020 sai sõiduki omanikuks hageja. Kohtu tuvastatud asjaolude õigsust eeldades on täidetud kõik tingimused, mille kohaselt tekkis kostjal II enne 2. juunit 2020 töövõtja pandiõigus tööde tellija ja sõiduki omaniku X vastu. Tulenevalt pandiõiguse olemasolust viisid kostjad sõiduki Differ OÜ territooriumilt kostja I territooriumile
6.mail 2020 ehk ligi kuu aega enne, kui kohtu otsuse kohaselt sai hageja vaidlusaluse sõiduki omanikuks.
4.5.Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostjad ei saa rakendada töövõtja pandiõigust, mis on tekkinud enne 2. juunit 2020, kui sõiduki omanikuks sai hageja. Õiguskirjanduse kohaselt lõppeb pandiõigus valduse kaotusega. Praegusel juhul ei ole kostjad sõiduki valdust kaotanud ning hageja ei ole menetluses esitatud tõendite kohaselt kunagi sõiduki valdust saanud. Kohus ei ole tuvastanud ning ei eksisteeri mitte ühtegi alust, millest tulenevalt oleks kostjal II tekkinud käsipandiõigus lõppenud. Materiaalõiguse kohaselt ei lõpeta juba tekkinud käsipandiõigust asjaolu, et väidetavalt vahetub panditud eseme omanik. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu osaotsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ja mõista hageja menetluskulud kostjatelt välja.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu osaotsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad solidaarselt kostjate kanda.
7.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle: -
-
X sõlmis 17. veebruaril 2020 kostjaga II töövõtulepingu sõiduki mootori remondiks; tellija soovil väljastas kostja II tööde ja tarnitud varuosade eest arved kolmandatele isikutele; X nõusolekul viidi sõiduk 1. aprillil 2020 Differ OÜ-sse (vaidlus on selle üle, kas sõiduk viidi sinna diagnostikaks (kostjate seisukoht) või lisaks ka remondiks (hageja seisukoht)); kostja II seaduslik esindaja C teisaldas sõiduki Differ OÜ-st kostja I parklasse; sõiduk on kostja I otseses ja kostja II kaudses valduses; sõiduki 2. juuni 2020. a registreerimistunnistuse kohaselt on selle omanikuks hageja.
8.Maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude sõiduki valduse üleandmiseks AÕS § 80 järgi. Selle sätte 1. lõike kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele. Hageja vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusteks on, et hageja oleks sõiduki omanik, sõiduk oleks kostjate valduses ja kostjad valdaksid sõidukit õigusliku aluseta.
9.Praegusel juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et sõiduk on kostja I otseses ja kostja II kaudses valduses. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on sõiduki
2-20-11264 omanik ning kas kostjatel on õigus keelduda sõiduki väljaandmisest, tuginedes töövõtja pandiõigusele VÕS § 654 lg 1 järgi.
10.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja on sõiduki omanik, kuid täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
10.1.Maakohus on sõiduki registreerimistunnistuse (tl-d 5–6) põhjal tuvastanud, et hiljemalt 2. juunil 2020 sai sõiduki omanikuks hageja. Kostjad ei olnud hageja väiteid sõiduki omandiõiguse saamise kohta maakohtus selgesõnaliselt omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2).
10.2.Apellatsioonkaebuses tõid kostjad põhjendatult esile, et ainuüksi registrikanne ei muuda sõiduki omaniku küsimust vaieldamatuks. Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Liiklusregistri puhul on tegemist informatiivse andmekoguga, mida kasutatakse avalike ülesannete täitmiseks. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (Riigikohtu 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12).
10.3.Apellatsioonimenetluses esitas hageja lisatõendina 30. märtsi 2020. a müügilepingu (tl 172), mille ringkonnakohus võttis 28. novembri 2022. a määrusega asja materjalide juurde. Sellest tõendist nähtuvalt on X võõrandanud vaidlusaluse sõiduki 30. märtsil 2020 hagejale. Müügilepingu p 4 kohaselt läheb omandiõigus sõidukile müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Müügileping on omakäeliselt allkirjastatud X poolt ja hageja esindajana Yi poolt.
10.4.Kolleegium leiab, et sõiduki registreerimistunnistusest ja 30. märtsi 2020. a müügilepingust kogumis saab järeldada, et hageja on sõiduki omanik. Seega on hageja õigustatud esitama hagi oma omandiõiguse tunnustamiseks ja asja väljanõudmiseks igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Praeguse kaebuse lahendamisel ei ole oluline see, millal täpselt sõiduki omandiõigus hagejale üle läks, kuna see toimus igal juhul enne hagi esitamist 4. augustil 2020. Eeldusel, et müügileping allkirjastati selle päises märgitud kuupäeval, s.o 30. märtsil 2020, läks sõiduki omand lepingu p 4 järgi hagejale üle samal päeval.
10.5.Hageja omandiõiguse tekkimist ei mõjuta kostjate viidatud asjaolu, et hageja ei ole saanud sõiduki otsest valdust. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 93 kohaselt on omandamine võimalik ka asja väljanõudeõiguse loovutamisega. Sellest sättest tuleneb, et kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Sellisele kokkuleppele ei näe seadus ette vorminõuet, mistõttu selle võib sõlmida ka suuliselt. Kolleegium leiab, et võttes arvesse asjaolusid, et pooled olid 30. märtsi 2020. a müügilepingu p-s 4 leppinud kokku omandiõiguse üleminekus ja hageja on sõiduki omanikuna kantud registrisse, oli X täitnud omandi üleandmise kohustuse sõiduki väljanõudeõiguse loovutamisega hagejale. See, et hageja oli saanud sõidukile kaudse valduse, nähtub ka Differ OÜ esindaja seletusest (tl 44, vt ka praeguse otsuse p 11.3.2) ja asjaolust, et hageja seaduslik esindaja oli saanud sõiduki võtmed (vt samas).
11.Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohus on ekslikult leidnud, et töövõtja pandiõigusele tuginemise VÕS § 654 lg 1 järgi välistab see, et hageja kui sõiduki uue omaniku ja kostjate vahel ei ole töövõtulepingust tulenevaid suhteid. Õige on siiski maakohtu lõppjäreldus, et kostjad ei saa keelduda sõiduki hagejale väljaandmisest töövõtja pandiõiguse
2-20-11264 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kostjal II oli tekkinud töövõtja pandiõigus sõiduki suhtes ja see ei lõppenud sõiduki omaniku vahetumise tõttu, kuid pandiõigus lõppes sõiduki valduse kaotamisega. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.1.VÕS § 654 lg 1 näeb ette, et töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II sai sõiduki valduse, kui selle eelmine omanik X viis sõiduki kostja II juurde remonti. Seega oli sõiduk kostja II valduses töövõtu eesmärgil. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõiduki remonti viimise ja seega töövõtulepingu sõlmimise ajal, s.o 17. veebruaril 2020 oli X sõiduki omanik. Seega oli sõiduki näol tegemist tellija vallasasjaga, millele töövõtja pandiõigus sai tekkida. Asjas esile toodust nähtuvalt on täidetud ka pandiõiguse tekkimise tingimus, et töövõtjal oleks tellija vastu töövõtulepingust tulenevaid nõudeid. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II oli tellitud remondi teinud (kokkulepitud tööd oli tehtud hiljemalt 20. märtsiks 2020 (vt ekirjavahetus tl 32), hageja enda sõnul enne 30. märtsi 2020 (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 20)) ja selle eest on tasumata (vaidlus on remondi nõuetekohasuse üle). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjal II tekkis töövõtulepingu alusel nõue lepingujärgse tellija X vastu ja seda ei mõjuta asjaolu, et tellija soovil väljastas kostja II tehtud tööde ja varuosade eest arved kolmandatele isikutele. Hageja on ise välja toonud, et arve Viitina Tehnikaklubile vormistamise eesmärk oli saada kasu soodustusest, mille kostja II oli Viitina Tehnikaklubile ette näinud (vt hageja 17. septembri 2020. a menetlusdokumendi p 4). Eelnevast tulenevalt olid eeldused kostjal II töövõtja pandiõiguse tekkimiseks täidetud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et töövõtja peaks pandiõiguse tekkimiseks tegema sellekohase tahteavalduse (vt vastus apellatsioonkaebusele, p 21). Sellist nõuet seadusest ei tulene.
11.2.Kostjal II tekkinud pandiõigus ei lõppenud sõiduki omandiõiguse üleminekuga Xlt hagejale. Ehkki võlaõigusseadus ei täpsusta töövõtja pandiõiguse lõppemise tingimusi, kohaldatakse AÕS § 281 lg 2 kohaselt käsipandi kohta sätestatut vastavalt ka seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käsipandi lõppemist reguleerivad AÕS §-d 284–286. Nendest sätetest ei tulene, et käsipant lõpeks panditud vallasasja omaniku vahetumisega. Seega ei ole panditud asja omaniku vahetumine ka töövõtja pandiõiguse lõppemise aluseks. AÕS § 284 järgi lõpeb käsipant mh tagatud nõude lõppemisega, kuid praegusel juhul ei saa pandiõigus olla lõppenud ka hageja menetluses tehtud tingimusliku tasaarvestusavaldusega (vt 17. septembri 2020. a menetlusdokumendi p 23), kuna väidetavate võlasuhete pooled ei kattu.
11.3.Kolleegium leiab, et praegusel juhul on kostjal II tekkinud töövõtja pandiõigus lõppenud seoses sõiduki valduse kaotamisega.
11.3.1.AÕS § 286 p 2 kohaselt lõpeb käsipant mh siis, kui panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda. See kehtib AÕS § 281 lg 2 järgi ka töövõtja pandiõiguse kohta.
11.3.2.Pooled ei vaidle selle üle, et 1. aprillil 2020 viidi sõiduk kostja II juurest Differ OÜ-sse. Kolleegium nõustub hagejaga, et sellega läks sõiduk kostja II valdusest välja. Kuna sõiduki otseseks valdajaks sai Differ OÜ, oleks kostjale II saanud jääda vaid kaudne valdus AÕS § 33 lg 2 tähenduses. See oleks tulnud kõne alla eelkõige juhul, kui Differ OÜ ja kostja II vahel oleks olnud mingi õigussuhe, nt alltöövõtuleping, mille alusel kostja II oleks tellinud Differ OÜ-lt töid ja andnud nende tegemiseks sõiduki valduse ajutiselt Differ OÜ-le. Kostjad on ise märkinud, et sõiduki saatmine Differ OÜ töökotta defekteerimisele oli kliendi soov (vt hagi vastus, tl 28 pöördel). Asja materjalidest nähtub, et Differ OÜ valis teenuse osutamiseks välja
2-20-11264 X (vt Z ja X kirjavahetus, tl 32) ja lepingulised suhted olid sõiduki omaniku ja Differ OÜ vahel (vt nt tl 44, kus Differ OÜ juhatuse liige viitab sõiduki omanikule ja hageja seaduslikule esindajale kui kliendile ja toob välja, et klient tegi remonttöödega seotud otsuseid). Oma 31. märtsi 2020. a kirjas Differ OÜ esindajale märgib ka kostja II seaduslik esindaja C, et kostja II saadab auto Differ OÜ-le „kliendi poolt tellitud ekspertiisi“ (tl 52). Differ OÜ esindaja väitel oli sõiduki omanik jätnud selle Differ OÜ territooriumile parkima ja sõiduki võtmed olid edastatud hageja seaduslikule esindajale (tl 44). Seega oli sõiduki kaudne valdus selle omanikul. Asjas esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et kostja II ja Differ OÜ vahel oleks olnud lepingulisi või muid õigussuhteid, mis oleks säilitanud kostjale II sõiduki kaudse valduse või andnud talle õiguse nõuda Differ OÜ-lt sõiduki valduse tagastamist.
11.3.3.Eeltoodud järeldust ei mõjuta see, et sõiduki transpordi Differ OÜ töökotta tellis ja selle eest tasus kostja II (vt Treilamehed OÜ arve, tl 19). Kostjad on välja toonud, et nad pakkusid auto transpordiks välja Treilamehed OÜ koos hinnaga ja see sobis kliendile (vt kostjate 30. septembri 2020. a seisukoha p 6). Sellest nähtuvalt oli otsustusõigus transpordiettevõtte valiku osas kliendil ja pole välistatud, et transpordi eest esitati (või kavatseti esitada) arve kliendile. Hageja väitel soovis kostja II teenuse ise tellida, kuna sai selle töö hageja välja pakutud vedajalt soodsamalt (hageja 17. septembri 2020. a menetlusdokumendi p 10). Igal juhul ei anna üksnes transpordi tellimine alust väita, et sõiduk jäi kostja II valdusesse.
11.3.4.Samuti ei saa kostja II valduse või väljanõudeõiguse säilimist sõiduki suhtes järeldada kostjate esitatud kirjavahetusest, millest nähtuvalt kostja II palus 31. märtsil 2020 Differ OÜ-lt kinnitust, et viimane ei väljasta sõidukit kliendile enne seda, kui Viitina Tehnikaklubi MTÜ on täitnud oma kohustused kostja II ees, ja Differ OÜ samal päeval kinnitas, et ei anna sõidukit enne kliendile kätte (tl 52). Sellest kirjavahetusest ei saa järeldada, et kostjal II oleks olnud õigus nõuda sõiduk Differ OÜ-lt välja.
11.3.5.Asjas esitatud tõendid ei toeta kostjate väidet, et kostja II esindaja C leppis Differ OÜ esindaja Figa kokku auto tagasitoomises ja F ei teinud auto teisaldamisel takistusi (vt hagi vastus, tl 28 pöördel). Differ OÜ seadusliku esindaja Fi 20. mai 2020. a kirjalikust seletusest nähtub, et kui kostja II esindaja C 5. mail 2020 File helistas ja teatas, et saadab sõidukile treileri järele, ütles F talle, et sõidukit ei või ilma selle omaniku nõusolekuta teisaldada, ning teatas sellest Yile. Kui samal päeval helistas File ka üks „treileri mees“, kes soovis tulla sõidukit teisaldama, vastas F ka talle, et seda ei tohi ilma kliendi nõusolekuta teha. Ka 6. mail 2020 Differ OÜ töökoja territooriumil selgitas F Cile, kes oli saabunud sõidukite veoks ettenähtud käruga autoga, et sõiduki äraviimine kliendi nõusolekuta on keelatud, ja palus tal lahkuda. Kui F pärast töökoja territooriumilt lahkumist Tallinnast tagasi sõites nägi sõidukit puksiirautol vastu tulemas, teatas ta sellest Yile. Fi sõnul informeeris ta Ci korduvalt, et tal ei ole õigust sõidukit Differ OÜ territooriumilt teisaldada ning F ei luba seda teha (tl 44). Fi seletusest nähtub, et kostjad viisid sõiduki Differ OÜ territooriumilt ära viimase nõusolekuta ning Differ OÜ esindaja selgitas kostjate esindajale korduvalt, et sõiduki teisaldamiseks on vaja selle omaniku nõusolekut. Seega nähtub tõendist, et kostjal II ei olnud Differ OÜ-ga mingit sellist õigussuhet, mis oleks andnud talle sõiduki suhtes kaudse valduse või õiguse sõiduk Differ OÜlt välja nõuda. Isegi kui kostjal II ja Differ OÜ-l oleks algselt olnud mingi kokkulepe, mis jätnuks kostjale II sõiduki kaudse valduse, siis kaudse valduse säilimiseks peab otsene valdaja vastavat õigussuhet tunnistama, st kui otsene valdaja keeldub asja tagastamast, siis kaudne valdus lõpeb (vt Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 33 komm, p 3.2). Fi seletusest ei nähtu, et Differ OÜ oleks kostja II kaudset valdust tunnistanud. Kohtul ei ole alust kahelda Fi kirjaliku seletuse usaldusväärsuses. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis Fi seletuse ümber lükkaks või kinnitaks kostjate versiooni sõiduki teisaldamise asjaoludest. Kostjad on esitanud kostja II seadusliku esindaja Ci 29. septembri 2020. a seletuskirja (tl 53),
2-20-11264 mis on käsitatav menetlusosalise seletusena, mitte dokumentaalse tõendina, ja sõnumite väljavõtte (tl 53 pöördel). Ka Ci seletusest ja sõnumite väljavõttest ei nähtu, et F oleks sõiduki vabatahtlikult kostjatele üle andnud või lubanud seda teisaldada.
11.3.6.Kostjate viide AÕS § 39 lg-le 2, mille kohaselt mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta, ei ole asjakohane. See paragrahv reguleerib otsese valdusega seonduvat (vt ka Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 39 komm, p-d 1 ja 3.1). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et sõiduki otsene valdus oli 1. aprillil 2020 läinud üle Differ OÜ-le.
11.3.7.Eelnevast nähtuvalt oli sõiduk läinud 1. aprillil 2020 kostja II valdusest välja ja ta ei saanud asja tagasi nõuda. Sellega oli kostja II pandiõigus AÕS § 286 p 2 järgi lõppenud.
11.4.Ehkki pooled ei vaidle selle üle, et 6. mail 2020 on kostja II saanud taas sõiduki (kaudse) valduse, ei ole sellega kaasnenud töövõtja pandiõiguse (uuesti) tekkimist. VÕS § 654 lg 1 eeldused ei ole täidetud, kuna sõiduk ei ole sattunud kostjate valdusesse töövõtu eesmärgil. Kostja II võttis sõiduki kolmanda isiku Differ OÜ valdusest oma oletatava pandiõiguse teostamiseks, tehes seda hageja ja Differ OÜ nõusolekuta ning ilma, et hageja oleks kostjatelt mingeid töid tellinud. Kolleegium nõustub hagejaga, et sellises olukorras pandiõigust ei teki.
12.Kolleegium märgib, et pandiõiguse kõrval või pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist võib kostjatel olla õigus keelduda sõiduki valduse üleandmisest ka VÕS § 110 või § 111 alusel (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 44). Praegusel juhul aga välistab nendele sätetele tuginemise see, et kostjatel ei ole nõudeid hageja vastu, vaid kostjal II on lepinguline suhe ja võimalikud nõuded sõiduki eelmise omaniku X vastu. Ka Riigikohus on VÕS § 110 lg 1 kohta selgitanud, et selle sätte alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab asja valduse väljaandmise nõude (vt samas, p 45.1).
13.Kostjad on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et sõiduk viidi
1.aprillil 2020 Differ OÜ-sse diagnostikaks ja remondiks. Kostjad on seisukohal, et sõiduk viidi Differ OÜ-sse üksnes diagnostikaks, et tuvastada mootori vea põhjus. Kolleegium nõustub kostjatega selles, et maakohus on ekslikult leidnud, et pooled ei vaidle selle üle, miks sõiduk Differ OÜ-sse viidi, arvestades, et selle üle oli maakohtus vaidlus. Samas nõustub kolleegium hagejaga, et apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole otsest tähtsust sellel, kas sõiduk viidi Differ OÜ-sse üksnes diagnostikaks või lisaks ka remontimiseks.
14.Maakohus märkis vaidlustatud otsuses õigesti, et see, et kostjad ei saa pandiõigusele tuginedes keelduda sõiduki väljaandmisest, ei tähenda, et kostja II oleks kaotanud õiguse nõuda sõidukile tehtud remondi eest töövõtulepingu järgset tasu Xlt kui tööde tellijalt.
15.Kostjad on taotlenud apellatsioonkaebuses hagi tagamise tühistamist. Maakohus tagas 12. augusti 2020. a määrusega hagi, keelates kostjatel eemaldada hagejale kuuluv sõiduk Tallinnas Mooni tn 30 asuvalt kinnistult või anda sõiduki valdus üle mõnele kolmandale isikule, välja arvatud hagejale või hageja määratud isikule. Arvestades nii hagi tagamise abinõud kui ka hagi tagamise määruse põhjendusi, on hagi tagatud hageja sõiduki valduse väljaandmise nõude tagamiseks. Kuna maakohus tegi selle nõude osas vaidlustatud osaotsusega lõpplahendi, oleks maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 pidanud lahendama otsuse resolutsiooniga ka hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus seda ei teinud. Ringkonnakohus saab selle vea parandada.
2-20-11264 TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul ei ole hageja taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et hagi tagamise abinõu jõusse jätmine kohtulahendi täitmist tagava abinõuna on lahendi täitmise tagamiseks vajalik ja põhjendatud, kuna see tagab, et kostjad ei anna sõiduki valdust enne lahendi täitmist kellelegi teisele kui hagejale või hageja määratud isikule. Eelnevast tulenevalt näeb ringkonnakohus praeguse otsuse resolutsioonis ette, et maakohtu 12. augusti 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jäetakse jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
16.Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).
17.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt kostjate kanda.
18.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
19.Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.