Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 6. mail 2008 tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallinnas
Tsiviilasja number
2-06-21653
Kohtuasi
TNhagi AS-i HLja AS M(pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks AS-i M(pankrotis) pankrotimenetluses summas 1.969.37340 krooni
Menetlusosalised ja esindajad
TN(isikukood XXX, elukoht XXX), esindaja Aile Vaiksaar Hageja esindaja: vandeadv.vanemabi Triin Raudsepp (AB Glimstedt Straus ja Partnerid, XXX) Kostja: AS HL(reg.kood XXX asukoht XXX), esindaja Eliza Lainela Kostja AS M(pankrotis) (reg.kood pankrotihaldur Mati Merimaa
Kohtuistungi toimumise aeg
XXX),
esindaja
13.03.2008 ja 27.03.2008
Resolutsioon Rahuldada TNhagi AS-i HLvastu ja tunnustada TNnõuet AS M(pankrotis) pankrotimenetluses teise järgu nõudena summas 1.969.373,40 (üks miljon üheksasada kuuskümmend üheksa tuhat kolmsada seitsekümmend kolm krooni ja 40 senti) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta TN menetluskuludest – riigilõivust ja esindajate kulust – 70 % AS HL kanda ja 30 % AS M( pankrotis) kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue.
1.20.07.2006.a. toimus OÜ M(pankrotis) nõuete kaitsmise koosolek kus hageja nõudeavaldus summas 1.969.373,70 krooni vaidlustati osaliselt pankrotihalduri ja täies ulatuses AS HL poolt. Pankrotihaldur vaidlustas TN esimese nõude summas 1.358.118,30 krooni, hageja teist nõuet pankrotihaldur ei vaidlustanud.
2.Hageja esitas tulenevalt nõuete vaidlustamisest kostjate poolt kohtusse hagi PankrS § 106 lg 1 alusel nõuete tunnustamiseks.
3.Nõude I aluseks olevad asjaolud on järgmised: - 6. märtsil 2002. a sõlmiti OÜ Fja AS M vahel laenuleping, mida tagas hageja ja OÜ F vahel samal kuupäeval sõlmitud käendusleping; - nimetatud käenduslepingust tulenevalt oli hageja kohustatud vastutama OÜ F ees AS M kohustuste täitmise eest, mis tulenesid 6. märtsi 2002. a laenulepingust; - tulenevalt eelpoolnimetatud laenulepingust andis OÜ FAS le M laenu summas 1.000.000 krooni, intressimääraga 40% aastas, tagasimakse tähtajaga 7. september 2002. a.; - 8. märtsil 2002. a OÜ F ja AS M vahel sõlmitud kokkuleppega loeti laenusumma laenusaajale üle antuks laenuandja poolt 8. jaanuaril 2002. a teostatud ülekandega; - 11. septembril 2002. a pikendasid lepingupooled 6. märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingu lisa 1 alusel lepingujärgse laenusumma tagasimakse tähtaega kolm kuud ning lisaga 2 pikendati laenu tagasimakse tähtaega omakorda 7. septembrini 2004. a.; - kuna AS M ei täitnud 6. märtsi 2002. a laenulepingust tulenevaid kohustusi, tasus hageja VÕS § 142 lõike 1 alusel, lähtudes 28. juunil 2004. a ja 27. septembril 2004. a OÜ F kui võlausaldaja poolt hagejale kui käendajale saadetud teatistest AS M kohustuste mittetäitmise kohta, käendajana OÜ-le F 6. märtsi 2002. a laenulepingust tulenevad kohustused (põhiosa ja intressid) 11. oktoobril 2004. a summas 1.000.000 krooni ning 22. novembril 2004. a summas 200 000 krooni, kokku 1.200.000 krooni. Hageja on seisukohal, et tulenevalt eeltoodust läks tema poolt käendajana AS M kohustuse täitmisega OÜ-le F üle VÕS § 152 lõike 1 alusel OÜ F6. märtsi 2002. a laenulepingust tulenev nõue AS M vastu. AS M on tunnistanud oma nõuet hageja ees ning ei ole esitanud hagejale põhjendusi, mis võiksid vabandada tema kohustuse rikkumist. VÕS § 113 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist summas 158.118.- krooni, millest tulenevalt on hagejal käendajana õigus nõuda 6. märtsi 2002. a laenulepingu alusel AS- lt M koos viivistega 1.358.118.- krooni.
4.Nõude II aluseks olevad asjaolud on järgmised: - hageja ja OÜ F vahel sõlmiti 17. aprillil 2003. a käendusleping, mille alusel oli hageja kohustatud vastutatama OÜ F ees AS M kohustuste täitmise eest, mis tulenesid 17. aprilli 2003. a laenulepingust; - nimetatud laenulepingu alusel andis OÜ FAS le M laenu summas 500.000.- krooni, intressimääraga 40% aastas, tagasimaksetähtajaga 17. august 2003. a. 17. augustil 2003. a pikendasid lepingupooled lepingu lisa nr 1 alusel lepingujärgse laenusumma tagasimakse tähtaega ühe aasta võtta ning laenu tagasimakse uueks tähtajaks sai 17. august 2004. a.; - kuna AS M ei täitnud 17. aprilli 2003. a laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis hageja tasus käendajana VÕS § 142 lõike 1 alusel, lähtudes 30. augustil 2004. a. OÜ F kui võlausaldaja poolt hagejale kui käendajale saadetud teatistest AS M kohustuste mittetäitmise kohta, OÜ-le F
17.aprilli 2003. a laenulepingust tulenevad kohustused (põhiosa ja intressid) 19. jaanuaril 2006. a summas 600 000 krooni; - hageja poolt käendajana AS M kohustuse täitmisega OÜ-le F läks hagejale VÕS § 152
lõike 1 alusel üle OÜ F17. aprilli 2003. a laenulepingust tulenev nõue AS M vastu. AS M on tunnistanud oma nõuet hageja ees ning ei ole esitanud hagejale põhjendusi, mis võiksid vabandada tema kohustuse rikkumist. VÕS § 113 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist summas 11 255,40 krooni. Seega on hagejal käendajana õigus nõuda 17. aprilli 2003. a laenulepingu alusel AS lt Mkoos viivistega 611 255,40 krooni.
5.Oma nõuete tõendamiseks esitas hageja järgmised dokumentaalsed tõendid 12.04.2006.a. hageja poolt pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduse, 06.03.2006.a. sõlmitud laenulepingu OÜ F ja AS M vahel, laenulepingu 2 lisa, käenduslepingu, mis on sõlmitud 06.03.2002.a. OÜ F ja TN vahel, käenduslepingu muudatuse 1. juulist 2004.a. maksekorraldused mille kohaselt on TN kandnud üle FOÜ-le 11.10.2004.a. 1.000.000.- krooni ja 22.11.2004.a. 200.000.- krooni, laenulepingu OÜ F ja M vahel 12.detsembrist 2003.a., käenduslepingu 12.12.2002.a. TN ja OÜ F vahel, maksekorralduse 19.01.2006.a., mis kinnitab, et TN on nimetatud kuupäeval kandud üle OÜ-le F600.000.- krooni, TN nõudeavalduse täpsustuse pankrotihaldurile 2. juunist 2006.a., maksekorralduse koopia, mille kohaselt on OÜ F üle kandnud AS-le M 08.01.2002.a. 1.000.000.- krooni, käenduslepingu 7. jaanuarist 2002.a. OÜ F ja TN vahel, OÜ F juhatuse liikme AL kirja TN 28.juunist 2004.a. käendaja kohustuste täitmiseks, samasisulise kirja 27. septembrist 2004.a., OÜ F ja M laenulepingu 17.aprillist 2003.a. koos selle lisadega, käenduslepingu OÜ F ja TN vahel 17.aprillist 2003.a., maksekorralduse mis kinnitab, et OÜ F on kandud üle 17.04.2003.a. 500.000.- krooni laenu, 19.01.2006.a. F juhatuse liikme AL tunnistuse
19.jaanuarist 2006.a., mille kohaselt on TN ja OÜ F vahel käenduslepingust tulenevad kohustused TN poolt täidetud täielikult ja kohaselt, 20.07.2006.a. nõuete kaitsmise koosoleku protokolli, 08.03.2002.a. OÜ F ja AS M vahel sõlmitud kokkuleppe, võlatunnistuse 24.11.2004.a., OÜ F08.08.2006.a. vastuse järelepärimisele, viivisearvestuse ning OÜ F teatise 30.08.3004.a. TN. Hageja taotles kostjalt AS-lt M(pankrotis) välja nõuda 06.03.2002.a. laenulepingu lisa 2 sõlmimiseks antud volitust tõendava dokumendi ning 06.03.2002.a. laenulepingu lisa 2 puudutava nõukogu otsuse Menetlusosalised taotlesid ka kohtuistungil üle kuulata tunnistaja Arne Undresti. Kostja Mseisukoht esitatud hagi suhtes.
6.Kostja AS M vaidles esialgselt hagile vastu, kuid võttis hagi asja sisulise arutelu käigus kohtule kirjaliku avalduse esitamisega õigeks. Kostja AS Hansaliising Eesti vastuväited hagile ja selle põhjendused.
7.AS HLTNhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas hagile järgmised vastuväited: - 17.04.2003.a sõlmitud käendusleping on tühine tulenevalt VÕS § 143 lõikes 2 sätestatust ja sellest ei tekkinud hagejal tagasinõudeõigust võlgniku vastu, sest tulenevalt. TsÜS § 84 lõikest 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, - isegi juhul kui 17.04.2003 a. sõlmitud käendusleping oleks olnud kehtiv, ei ole hageja tõendanud, et 19.01.2006 a. teostatud maksekorraldusega täitis ta 17.04.2003 a. käenduslepingust tulenevat kohustust. Kuna hageja on käendanud mitmeid AS M(pankrotis) poolt võetud kohustusi, ei saa lugeda 17.04.2003 a. sõlmitud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist tõendatuks 19.01.2006 a. maksekorraldusega; - hageja ei ole tõendanud 06.03.2002.a sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, mille täitmist tagas hageja samal kuupäeval sõlmitud OÜ Fja hageja vahel sõlmitud käenduslepinguga, mistõttu ei ole hagejal ka käenduslepingust tulenevat tagasinõudeõigust AS
Mvastu; - 24.11.2004.a sõlmitud AS Mja Hageja vahelises võlatunnistuses kinnitati AS M’i võlgnevust, mis tulenes 06.03.2002.a sõlmitud laenulepingust. Reaalselt hageja 06.03.2002.a sõlmitud käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud ei ole, mistõttu AS Mil hageja ees võlgnevust ei tekkinud ning antud juhul oleks hageja võlatunnistuse näol alusetult rikastunud. Lisaks eeltoodule kuulub kõnealune võlatunnistus pankrotihalduri poolt pankrotimenetluses tagasivõitmisele kui lähikondsega teostatud võlausaldajate huve kahjustav tehing; - 07.01.2002.a sõlmitud käenduslepingu osas leiab kostja järgmist: tulenevalt sellest, et käenduslepingu pooled olid lepingu punktis 4.2.2. kokku leppinud, et leping lõpeb kui OÜ Fei esita 3 (kolme) kuu jooksul arvates laenusumma tagasimaksest või intressi tasumise tähtpäeva saabumisest hagi või pankrotiavaldust hageja vastu ning 08.03.2002.a sõlmisid OÜ Fja AS Mkokkuleppe millega otsustati lugeda OÜ Fja AS Mvaheline 07.01.2002.a sõlmitud laenuleping lõpetatuks alates 08.03.2002.a., oli OÜ-l F hageja vastu nõude esitamiseks aega kuni 08.06.2002.a. Pärast nimetatud tähtaega puudus OÜ-l F alus nõuda 07.01.2002.a sõlmitud käenduslepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Kuna OÜ F ülaltoodud tähtajaks hageja vastu nõuet ei esitanud, lõppesid hageja kohustused seoses 07.01.2002.a sõlmitud käenduslepinguga alates 08.06.2002.a. Hoolimata eeltoodust tasus hageja 11.10.2004.a ja 22.11.2004.a kõnealusest laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks 1 200 000.- krooni. Kuna hageja tasus nimetatud summa vabatahtlikult, ei teki tal käenduslepingust tulenevat tagasinõudeõigust. Tagasinõudeõigus oleks hagejal võinud tekkida vaid OÜ F vastu; - lisaks kõigele eeltoodud vastuväidetele on kostja esitanud hagile ka aegumise vastuväite. Kostja on seisukohal, et VÕS § 70 lg 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõudeõigus esitati. Kuna OÜ Fnõue AS Mvastu lõppes 01.07.2005.a., s.o. 3 aasta möödudes pärast võlaõigusseaduse jõustumist, aegus ka hageja tagasinõudeõigus võlgniku vastu kuna võlgniku kohustus aegus Fees.
8.Kostja esitas oma vastuväidete tõendamiseks hagile OÜ F2002, 2003,2004 aasta majandusaasta aruanded, AS MAS ja AS Milverston Grupp 2002.a. majandusaasta aruanded.
Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas.
9.Vastuseks kostja AS HL vastuväidetele esitatud hagi osas leidis hageja, et: - 6. märtsi 2002. a laenuleping ei ole rahatu ega tühine, vaid vastavalt OÜ F ja AS M vahel 8. märtsil 2002. a sõlmitud kokkuleppele loeti 6. märtsil 2002. a laenulepingus kokkulepitud laenusumma laenusaajale üleantuks laenuandja poolt 8. jaanuaril 2002. a tehtud ülekandega. Rahalise kohustuse tekkimist on kinnitanud ka AS M24. novembril 2004. a antud võlatunnistusega; - maksekorraldusi ja neis märgitud selgitusi tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega, mis kinnitavad, et hageja tagastas laenu 6. märtsil 2002. a. sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu alusel. Nimetatud asjaolu kinnitab ka OÜ F kinnitus 8. augustist 2006. a, et hageja poolt tasutud summad loetakse hoolimata makse selgitusest 6. märtsi 2002. a laenukohustuse täitmiseks. OÜ Fon seejuures juba 19. jaanuaril 2006. a kinnitanud hagejale, et kõik kohustused, mis tekkisid hagejale seoses isikliku käenduse andmisega, on täidetud täielikult ja kohaselt; - 6. märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingu näol oli tegemist 7. jaanuari 2002. a laenulepingu novatsiooniga. OÜ F ja AS M(pankrotis) sellist tahet kinnitab eelkõige 8. märtsil 2002. a sõlmitud kokkulepe, mille järgi loeti 6. märtsi 2002. a lepingu alusel laenusumma üleantuks 8. jaanuaril 2002. a tehtud ülekandega, kusjuures 8. märtsi 2002. a kokkulepe on 6. märtsi 2002. a. laenulepingu lahutamatu osa; - laenulepingu rahatus ei tähenda laenulepingu tühisust. Laenulepingu rahatuse korral saab nõuda üksnes laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist;
- asjaolu, et OÜ F ja AS M(pankrotis) raamatupidamise aruanded ei kajasta 6. märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingut ei oma õiguslikku tähendust. Raamatupidamise aastaaruannete kirjed ei ole tõendiks laenukohustuse olemasolu või tekkimise kohta; - hageja nõue ei ole aegunud. VÕS § 152 lõike 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS §-s 70 sätestatut. VÕS § 70 lõike 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. OÜ F ja AS M(pankrotis) 6. märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingujärgse laenusumma tagasimakse tähtaega pikendati poolte kokkuleppel kahel korral ning vastavalt lepingu lisale 2 fikseeriti uueks laenu tagasimakse tähtajaks 7. september 2004. a. TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. OÜ F6. märtsi 2002. a laenulepingujärgne nõue AS M(pankrotis) vastu oleks aegunud 7. septembril 2007. a. Hageja esitas 6. märtsi 2002. a käenduslepingust tuleneva tagasinõude AS M(pankrotis) pankrotimenetluses 12. aprillil 2006. a. Järelikult on hageja esitanud 6. märtsi 2002. a käenduslepingust tuleneva tagasinõude õigeaegselt; - lisaks kõigele eeltoodule on hageja nõude aluseks ainuüksi hageja ja AS M(pankrotis) vahel 24. novembril 2004. a sõlmitud võlatunnistus, mille kohaselt viimane tunnistab oma võlgnevust hageja ees summas 1 200 000 krooni, mis tuleneb AS M(pankrotis) ja OÜ F vahel 6. märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingust. Seega on AS M(pankrotis) kirjalikult kinnitanud, et 6. märtsil 2002. a sõlmisid OÜ F ja AS M laenulepingu ning et laenulepingust tulenevad AS M(pankrotis) kohustused on täitnud hageja. Seega on pooled sõlminud võlatunnistuse vastavalt VÕS § 30 lõikele 1. Võlatunnistuses on õigesti märgitud hageja nõude alusena 6. märtsi 2002. a laenulepingu; - ka hageja ja OÜ F vahel 17.04.2003.a. sõlmitud käendusleping on kehtiv ega ole tühine VÕS § 143 lõike 2 alusel nagu leiab kostja. Kuna käenduslepingu pooled peavad lepingut kehtivaks ei saa lepingupooleks mitteolev kolmas isik oma vastuväidetes tugineda nimetatud lepingu tühisusele. VÕS § 143 lõike 2 mõte on tarbija õiguste kaitse, mitte see, et igal juhul vältida tarbijakäenduslepinguid, milles puudub kokkulepe käendaja vastutuse maksimumsummas. Käesoleval juhul jätab VÕS § 143 lõike 2 kohaldamine hageja ilma tagasinõudeõigusest AS M(pankrotis) vastu ning tooks selgelt kaasa tarbija õiguste rikkumise, mitte selle kaitsmise. Lisaks nimetatule märgib hageja, et tulenevalt VÕS § 144 lõikest 3 kehtib käendusleping ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse. Hageja on antud juhul täitnud oma kohustuse käendajana, lugenud käenduslepingu kehtivaks, mistõttu isegi juhul, kui lugeda käendusleping sõlmituks VÕS § 143 lõikes 1 nimetatud nõude rikkumisega, ei muuda see antud juhul käenduslepingut tühiseks; - hageja on 19.jaanuaril 2006.a teostatud maksekorraldusega täitnud oma 17. aprilli 2003. a käenduslepingust tuleneva kohustuse. Asjaolu, et hageja täitis just 17.aprilli 2003.a laenulepingu, kinnitab ka see, et nõue on täidetud vastavalt OÜ F30.augusti 2004. a teatistele; - ka hageja nõue mille tunnustamist hageja esitatud hagis taotleb ei ole aegunud. Laenulepingujärgne nõue muutus sissenõutavaks laenulepingu lisa 1 alusel 17.augustil 2004.a. VÕS § 152 lõike 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS §-s 70 sätestatut. VÕS § 70 lõike 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. OÜ F17.aprilli 2003.a laenulepingujärgne nõue AS M(pankrotis) vastu oleks aegunud 17.augustil 2007. a. Hageja esitas 17.aprilli 2003.a käenduslepingust tuleneva tagasinõude AS M(pankrotis) pankrotimenetluses 12.aprillil 2006.a. Järelikult on hageja esitanud 17.aprilli 2003.a käenduslepingust tuleneva tagasinõude õigeaegselt. Kohtuotsuse põhjendused
10.Kohus kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja tunnistaja ütlused, uurinud kohtu käsutuses olevaid dokumentaalseid tõendeid ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele.
11.Hagi rahuldamise materiaalõigusliku alusena kuuluvad vaidluse lahendamisel kohaldamisele PankrS § 106 lg 1 mis sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet või selle rahuldamisjärku ei tunnustatud, otsustab nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõudele on vastu vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles. Vaidlust ei ole, et hageja TN nõudele vaidles vastu täies ulatuses AS HL ja osale TN nõudest vaidles vastu ka AS M(pankrotis) pankrotihaldur. Kohtuistungil asja menetluse ajal võttis pankrotihaldur aga kohtule esitatud avalduses hagi õigeks.
12.Kohus asub seisukohale, et kohtuistungil uuritud dokumentaalsete tõenditega leidis asja sisulise arutelu käigus tõendamist, et 6.märtsil 2002.a sõlmiti OÜ Fja AS M vahel laenuleping, millega OÜ F andis AS le M laenu summas 1.000.000 krooni, intressimääraga 40% aastas, tagasimakse tähtajaga 7. september 2002.a.. 11.septembril 2002.a pikendasid lepingupooled 6. märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingu lisa 1 alusel lepingujärgse laenusumma tagasimakse tähtaega kolm kuud ning lisaga 2 pikendati laenu tagasimakse tähtaega omakorda 7.septembrini 2004.a.
13.Kohtuotsuse punktis 12 märgitud laenulepingut tagas TN tema ja OÜ F vahel samal kuupäeval sõlmitud käenduslepinguga. Selle lepingu kohaselt oli TN kohustatud vastutama OÜ Fees AS M kohustuste täitmise eest, mis tulenesid 6. märtsi 2002. a laenulepingust.
14.8. märtsil 2002. a sõlmisid OÜ F ja AS M kokkuleppe, mille kohaselt loeti laenusumma laenusaajale üle antuks laenuandja poolt 8.jaanuaril 2002. a teostatud ülekandega.
15.Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud maksekorraldused 11.oktoobril 2004.a ja 22. novembril 2004.a ning AS M(pankrotis) võlatunnistus 24. novembrist 2004.a. tõendavad, et laenulepingust tulenevad kohustused kokku summas 1.200.000.- krooni on AS M(pankrotis) eest OÜ-le F tasunud VÕS § 142 lõike 1 alusel hageja. Tulenevalt eeltoodust läks hagejale käendajana AS M kohustuse täitmisega OÜ-le F üle VÕS § 152 lõike 1 alusel OÜ F6.märtsi 2002.a laenulepingust tulenev nõue ning hageja nõue OÜ M(pankrotis) pankrotimenetluses on põhjendatud ja kuulub tunnustamisele. Samad tõendid tõendavad kohtu arvates ka asjaolu, et laenuleping ei olnud rahatu nagu väidab kostja. Asjaolu, et OÜ Fja AS M(pankrotis) raamatupidamise aruanded ei kajasta 6.märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingut ei oma õiguslikku tähendust. Raamatupidamise aastaaruannete kirjed ei ole tõendiks laenukohustuse olemasolu või tekkimise kohta. Sellele seisukohale on asunud oma lahendites ka Riigikohus.
16.Kohus asub seisukohale, et kohtuistungil uuritud dokumentaalsete tõenditega leidis asja sisulise arutelu käigus tõendamist ka see, et 17.aprillil 2003.a. sõlmiti OÜ Fja AS Mvahel laenuleping, millega OÜ F andis AS le M laenu summas 500.000.- krooni, intressimääraga 40% aastas, tagasimaksetähtajaga 17.august 2003.a. 17.augustil 2003.a pikendasid lepingupooled lepingu lisa nr 1 alusel lepingujärgse laenusumma tagasimakse tähtaega ühe aasta võtta ning laenu tagasimakse uueks tähtajaks sai 17. august 2004. a..
17.Kohtuotsuse punktis 16 märgitud laenulepingut tagas TN tema ja OÜ F vahel samal kuupäeval, s.o. 17.04.2003.a. sõlmitud käenduslepinguga. Selle lepingu kohaselt oli TN kohustatud vastutama OÜ Fees AS M kohustuste täitmise eest, mis tulenesid 17.04.2003.a. laenulepingust.
18.Kohtu käsutuses olev dokumentaalne tõend - maksekorraldus 19.jaanuarist 2006. a tõendab, et hageja on täitnud oma 17.aprilli 2003.a käenduslepingust tuleneva kohustuse. Asjaolu, et hageja täitis just 17.aprilli 2003.a laenulepingu, kinnitab ka see, et nõue on täidetud vastavalt OÜ F30.augusti 2004. a teatistele.
19.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga nagu oleks hageja ja OÜ F vahel sõlmitud käenduslepingud tulenevalt VÕS § 143 lg 2 sätestatust tühised, vaid nõustub hageja seisukohaga, et nimetatud seadusesätte mõte on kaitsta tarbija õigusi, mitte aga neid rikkuda nagu tuleks välja siis kui nimetatud lepingut tuleks tühiseks pidada eelpool osundatud seadusesätte alusel. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et kuivõrd hageja ise käendajana on pidanud käenduslepingut kehtivaks ja oma kohustused, mis talle nimetatud lepingust tulenesid, ära täitnud, ei saa AS HL kui lepingupooleks mitteolev kolmas isik oma vastuväidete eitamisel tugineda nimetatud lepingu tühisusele. Vastavalt VÕS § 144 lg 3 kehtib käendusleping ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse.
20.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga nagu oleks hageja nõuded aegunud. Nimetatud seisukohale asub kohus VÕS § 152 lõike 1 ja § 70 lg 1 kohaselt. VÕS § 152 lg 1 sätestab, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. VÕS §-s 70 lg 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Kuna OÜ F ja AS M(pankrotis) 6.märtsil 2002. a sõlmitud laenulepingujärgse laenusumma tagasimakse tähtaega pikendati poolte kokkuleppel kahel korral ning vastavalt lepingu lisale 2 fikseeriti uueks laenu tagasimakse tähtajaks 7. september 2004. a. ning TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, oleks OÜ F 6. märtsi 2002. a laenulepingujärgne nõue AS M(pankrotis) vastu aegunud 7. septembril 2007. a. Kuivõrd hageja esitas 6. märtsi 2002. a käenduslepingust tuleneva tagasinõude AS M(pankrotis) pankrotimenetluses 12. aprillil 2006. a., on hageja esitanud 6. märtsi 2002. a käenduslepingust tuleneva tagasinõude õigeaegselt. Samadel põhjendustel ei ole ka aegunud hageja teine nõue, sest 17.04.2003.a. laenulepingujärgne nõue muutus sissenõutavaks laenulepingu lisa 1 alusel 17. augustil 2004. a. Hageja esitas 17. aprilli 2003.a käenduslepingust tuleneva tagasinõude AS M(pankrotis) pankrotimenetluses 12.aprillil 2006.a. Järelikult on hageja esitanud 17. aprilli 2003.a käenduslepingust tuleneva tagasinõude õigeaegselt.
21.Kohus on seisukohal, et VÕS § 113 lg 1 sätestatu annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgnikult kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ka viivist kuni sama seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kohus on seisukohal, et kostja poolt osundatud VÕS § 113 lg 6 ei ole käesolevas kohtuvaidluses asjakohane ega kohaldatav, sest hageja nõude aluseks on AS M ja OÜ F vahel sõlmitud laenulepingud ja hageja ning OÜ F vahel sõlmitud käenduslepingud ning kostja ei ole nende lepingute kohaselt võlgnikuks, kelle õigusi nimetatud seadusesäte kaitseb. Kuivõrd vastavalt seadusele oli 2004. ja 2005. aastal viivise protsent aastas 9% ning 2006. aastal 9,25% aastas, on hagejal õigus nõuda viivist summades 158.118.- krooni ja 11.255,40 krooni nagu hageja nõudnud ongi.
Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lõikest tuleb hageja menetluskulud, mis koosnevad riigilõivust ja hageja esindajate kulust, jätta kostjate kanda.
Tulenevalt asjaolust, et AS HL vaidlustas hageja nõuded täielikult ja AS M(pankrotis) osaliselt, tuleb hageja menetluskuludest 70 % jätta AS HL kanda ja 30 % AS M(pankrotis) kanda. Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.