lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-05-61/28

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 25.04.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-05-61/28
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
25.04.2008
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3329
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-05-61

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2008, Tallinn

Tsiviilasi

L. P. hagi R. S. vastu pärimise tuvastamiseks, kohustuse olemasolu tuvastamiseks, 97 360 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.11.2007 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. S. apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

07.04.2008, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja L. P. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX

X-XX, XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Jaak Oja Kostja R. S. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XX-X XXXXX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp

ja

L.

P.

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 02.11.2007 otsus kohtukulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Mõista välja R. S.lt L. P. kasuks täiendavalt kohtukuluna 5600,00 (viistuhat kuussada) krooni. R. S. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. L. P. vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik Hageja laenas 2003 jaanuaris R. J.le M. E.lt auto ostmiseks 100 000 krooni. Hageja tasus R. J. eest M. E.le sularahas 50 000 krooni ning 50 000 krooni ülekandega. R. J. lubas laenu esimesel võimalusel tagastada. Hageja ja R. J. kirjalikku laenulepingut ei vormistanud. 2004 veebruaris tegi R. J. notariaalse testamendi, milles määras oma elumaja müügist laekuva raha korraldajaks kostja. R. J. sõnul sai kostja nimekirja kohustusega tasuda nimekirjas loetletud isikutele võlad ja määratud annakud. R. J. lubas hagejale eelnimetatud viisil võla tasuda. Sellest oli ta rääkinud kostjale ja teistele lähedastele. XX.XX.XXXX R. J. suri. Kostja hagejale 100 000 krooni ei tasunud, kuna puudus kirjalik laenuleping. Kostja oli laenu olemasolust teadlik ja tunnistas seda. Hageja palus tuvastada kostja kohustust võlgnevuse tasumise kohta, kohustada kostjat esitama R. J. antud kohustuste nimekirja ja kohustada kostjat tegema pärandvarale uus inventuur võla tasumise kohustusega tõendamist leidnud isikute kasuks. Hageja palus tuvastada, et XX.XX.XXXX surnud R. J. poolt 07.03.2003 ja 09.02.2004 notariaalselt tõestatud testamentide alusel toimus kostja poolt pärandvara pärimine ning kostja on R. J. õigusjärglane ning on kohustatud tasuma võlga hageja ees ning ühtlasi palus R. S.lt välja mõista enda kasuks 97 360 krooni R. J. testamendis on märgitud, et kõik selles loetletud isikud on soodustatud isikud – annaku saajad – kostja elamu (või kinnistu) XXXXXXX XXX XX XXXXXXXXXXX XXXXX vallas XXXXXXXXX osas, M. E., kostja ja T. L. samuti vastavate OÜ S.R. osade suhtes vastavalt 30%, 10% ja 15%, mida hiljem täpsustati osade rahaliste väärtuste summadega. Kui pärandaja poolt allkirjastatud testamendis ei ole loetletud pärijad, vaid ainult annaku saajad, ei ole tegemist mitte annakuga, vaid sisuliselt pärimisega testamendi alusel pärimisseaduse (Pärs) § 37 järgi ning annaku saajatena nimetatud isikud on tegelikult kõik pärijad testamendi alusel. Annak on nõue pärija vastu. Testamentides näidatud nn annak on tegelikult pärandvara, kuna kõik testamentides loetletud annakusaajad ei saa esitada mitte mingisugust nõuet pärija vastu, sest pärijad ei ole testamendis nimetatud. Kui pärandaja tahe on pärand soodustatud isikule vahetult üle anda, on tegemist pärija määramisega. Kui aga pärandaja tahe oli anda soodustatud isikule üksnes võlaõiguslik nõue pärija(-te) vastu, on tegemist annaku määramisega. Annakusaaja omandab vaid õiguse teatud üksikule hüvele, samas kui pärija on pärandaja õigusjärglane – isik, kes astub kõikidesse pärandaja kohustustesse ja õigustesse, kannab pärandi avamisega seotud kulud, vastutab pärandaja kohustuste eest – valitseb pärandvara. Notar ei ole PärS eri mõisteid „pärandvara“ ja „annak“ suutnud eristada ja on ekslikult väljastanud pärimisõiguse tunnistuse annakule, kuigi tegemist on pärandvara pärimisega, mitte aga annaku täitmisega. Et tegemist oli kostja puhul just pärimise ja R. J. pärandi vastuvõtmisega, tõendab ka kostja käitumine, kes püüdis välja selgitada pärandaja võlausaldajaid ja tasus inventuuri käigus selgunud kohustused vastuvõetud pärandvara arvel kinnistu müügist saadud rahaga. Annak on pärast pärandi avanemisega seotud kulutuste ja pärandaja võlausaldajate kohustuste täitmist alles viimases järjekorras täidetav nõue. Pärimisseaduse eesmärgiks on püüd kaitsta võlausaldajate huve, misjärel lahendatakse muude õigustatud isikute nõuded. Pärijad pärisid vara järgmise maksumusega: R. S. - kinnistu nr. 87596 XXXXXXXXXX külas - 1 500 000 krooni, osak OÜ S.R. – 10 000 krooni, kodune vara 150 000 krooni, M. E. osak OÜ-s S.R. 10 000 krooni, T. L. osak OÜ-s S.R. 35 000 krooni, kokku 1 705 000 krooni. Seega vastutaks R. J. pärijad hageja võlanõude eest, kui see oleks kogusummas 100 000 krooni esitatud kõigi pärijate vastu,

lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

2(7)

järgmises ulatuses: kostja (1660000: 1705000) 0,9736 osas; M. E. (10000 : 1705000) 0,005865 osas; T. L. (35.000 : 1705000) 0,02052 osas. Haginõue on hageja poolt esitatud kostja vastu summas 100 000 krooni, seega kuulub kostjalt sissenõudmisele 97 360 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. Testamendis oli märgitud, et elamu XXXXXXXXXXs XXXXXXX XXX XX on jäetud kostjale annakuna. Testamendis ei ole märgitud, et kostja oleks määratud elumaja müügist laekuva raha korraldajaks. Pärandaja muutis mitmel korral soositud isikute nimekirja ja hageja oli märgitud üksnes esimeses nimekirjas. Kostja ei ole teadlik hageja väidetavalt pärandajale antud laenu üksikasjadest. Mingisugust R. J. poolt koostatud võlgade ja võlausaldajate nimekirja ei ole olemas olnud. Võlausaldajad, kellel olid olemas võlgu puudutavad lepingud, otsisid kostja ise üles, selleks et oma raha tagasi saada ja kuna neil olid selle kohta ka kirjalikud laenulepingud, said nad R. J.le antud laenud tagasi. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ning tuvastas, et XX.XX.XXXX surnud R. J. õigusjärglane on R. S. ja R. S. on kohustatud tasuma võla L. P. ees. Kohus mõistis R. S.lt L. P. kasuks välja 97 360 krooni ning riigilõivu katteks 180 krooni ja õigusabikulude katteks 10 686 krooni. Kohtule esitatud tõendist panga ülekande kohta nähtub, et L. P. maksis M. E.le 50 000 krooni ning hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et lisaks võttis L. P. oma kontolt välja 50 000 krooni. Kohtus varem ärakuulatud tunnistaja M. E. ütluste kohaselt sai ta L. P.lt 50 000 krooni. Veel nähtub M. E. ütlustest, et ta müüs oma auto R. J.le ning müügipäeval viis ta auto R. J. koju. Asjaolu, et auto seisis pärandaja maja ees, ei vaidlustanud ka kostja. Seega on tõendatud vaidluses asjaolu, et M. E. müüs oma sõiduki ära R. J.le ja sellega, et ta sõiduki pärandaja koju viis, kinnitab, et M. E. andis ka müüdud asja ostjale üle. Seda, et M. E. müüs auto pärandajale, kinnitas oma ütlusega kohtus ka R. L.. Eeltoodu alusel oli pärandaja ja tunnistaja M. E. vahel tegemist sõiduki müügilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 tähenduses. Nimetatud küsimuse lahendamine on oluline eelkõige, et edasi uurida, milline millised õiguslikud suhted võisid olla hagejal pärandajaga. Kuivõrd tõendamist leidis, et auto müügilepingu pooled olid M. E. ja pärandaja, siis oli pärandajal tulenevalt müügilepingust ning VÕS § 208 lg-st 1 asja ostuhinna tasumise kohustus. Asjas ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et pärandaja oleks M. E.le maksnud auto eest isiklikult kas sularahas või pangakonto vahendusel. M. E. ütluste kohaselt sai tema auto eest raha just L. P. käest. L. P. väitis, et tema laenas raha pärandajale ja tasus selle raha ära kohe auto müüjale. Samuti väitis L. P., et pärandajal ei olnud endal sellist rahasummat, et auto ära osta ja seetõttu oli L. P. nõus pärandajale laenu andma. Kostja ei ole ümber lükanud neid hageja väiteid. Samuti nähtub T. L. ütlustest, et pärandajal oli palju võlgu ning kostja selgituste kohaselt keelas ta pärandajal lausa laenu võtmast ning et ta ei teadnud midagi pärandaja auto ostusoovist. Tunnistaja S. L. ütluse kohaselt nägi ta pärast pärandaja surma võla nimekirja, kus oli märgitud L. -100 000 krooni. Tunnistaja T.-D. R. ütluste kohaselt teadis ta pärandaja käest, et pärandaja oli hagejale võlgu. Kuivõrd vaidluses ei ole tõendatud asjaolu, et pärandajal oleks olnud endal piisavalt raha auto soetamiseks, tuleb asuda tunnistaja M. E. ja T. L. ja S. L. ütlusi kogumis hinnates järeldusele, pärandajal oli soov tegelikult L. P.lt raha laenata, mida viimane ka aktsepteeris. Seega oli hageja ja pärandaja vahel sõlmitud VÕS § 396 lg 1 tähenduses laenuleping ulatuses, mis vastas sõiduki eest tasutule, so 100 000 krooni. Raha auto eest üleandmist L. P. poolt müüjale tuleb käsitada kui pärandaja ja käsundiandja poolt antud korralduse täitmist käsundi saaja ehk hageja poolt VÕS § 619 järgi, mille kohaselt kohustub käsunduslepinguga üksnes pool vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid, käsundiandja aga peab maksma talle selle tasu, kui lepingus on nii kokku lepitud. Kuivõrd asjas on leidnud tõendamist, et hageja ja pärandaja vahel oli sõlmitud laenuleping, siis lasus laenajal (pärandajal) kohustus oma laen tasuda vastavalt VÕS § 369 lg 3(7)

1.Hinnates ülalmärgitud tunnistaja S. L. ja T.-D. R. ütlusi omavahel, mille kohaselt oli esimene neist näinud nimekirja, kus eksisteeris ka hageja võlausaldajana ning teise ütlusi, mille kohaselt oli L. P.l pärandajalt raha saada, oli pärandajal VÕS § 369 lg 1 järgi laen laenusaajale tagastamata ehk kohustus täitmata. Testaator tegi 07.03.2003testamendi nr 1845, kus andis korralduse selliselt, et jätab annakuna kostjale elamu /kinnistu/ ja OÜ S.R. osad jätab annakuna vastavalt kostjale, T. L.le ja M. E.le. Teises testamendis, mille pärandaja tegi 09.02.2004, andis ta korraldused OÜ S.R. osade kohta, nimedes neid annakuteks. Arvestades testamendi sisu ja sõnastust, määratles pärandaja testamentidega sisuliselt oma vara pärijad, kuivõrd testamendi kohaselt oli ta lahutatud ning tal ei olnud lapsi ning kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohtu et pärimismenetluses oleks selgunud lisaks eelnimetatud isikutele, et pärandajal oleks olnud teisi pärijad, kelle vastu oleks kostja, M. E.l ja T. L.l pärandajalt saadud võlaõiguslik nõue mingi kindlaksmääratud asja või mõne muu täpselt hinnatava varalise väärtuse suhtes. See, et pärandaja nimetas pärijaid annaku saajatena, viitab ajaolule, et testaatori tahe oli pärand ära jagada. Asjaolu, et pärandaja nimetas kostjat ja teisi isikuid annaku saajateks ning mitte pärijateks, ei muuda pärandaja tahteavalduse sisu selliselt, et kostja ja teised isikud oleksid annaku saajad PärS § 54 lg 1 p 1 mõttes. Eeltoodu alusel oli kostja R. J. pärandvara pärija. Kostja oli inventuuri tegija ja hakkas pärandvara valdama, võttes seega R. J. pärandi vastu. Kostja päris R. J. pärandi 0,9736 osas võrreldes teiste pärijatega. Kuigi PärS 142 lg 2 alusel vastutavad pärandi suhtes nõudeõigust omavate isikute ees pärijad solidaarselt, on võlausaldajal õigus vastavalt VÕS § 65 lg 1 nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käesoleval juhul on hageja nõudnud kohustuse täitmist osaliselt ühelt pärijalt vastavalt VÕS § 65 lg 1. Kuivõrd hagi esitati enne 01.01.2006, siis kohalduvad kohtukulude jaotamisele varemkehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted. Hageja on tasunud õigusabikulude eest 17 260 krooni. Kohtu menetluses olid tuvastusnõuded ja raha väljamõistmise nõue. Arvestades rahalise nõude hinda, tuleb kostjalt välja mõista õigusabikulude katteks vastavalt 4868 krooni ja mittevaralistelt nõuetelt arvestades asja mahtu ja keerukust vastavalt 6000 krooni, kokku seega 10 686 krooni. Arvestades nõuete esitamise aega, tulnuks nõuetelt tasuda kokku riigilõivu 5370 krooni. Hageja on tasunud lõivu 180 krooni. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb lõiv 5190 krooni kostjalt sisse nõuda riigituludesse. R. S. apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi jätta täies ulatuses rahuldamata või alternatiivsena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on küll tuvastanud, et kostja oli R. J. pärija, kuid on tõendite ebaõige hindamise tulemusena leidnud nagu oleks hagejal olnud nõue R. J. vastu ning üldse jätnud analüüsimata selle, kas pärandvarast piisab nõude rahuldamiseks. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 658 lg 2 sätteid, mis omakorda on toonud kaasa selle, et hagi õige ja õiglase lahendamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud on jäänud välja selgitamata. Kohtu poolt uuritud tõendid võimaldavad tuvastada, et M. E. müüs auto ja hageja maksis selle eest, kuid millised olid kokkulepped R. J. ja hageja vahel, sellest ei selgu. Väide, et hageja andis R. J.le 100 000 krooni ning viimane kohustus selle tagasi maksma, pärineb vaid hagejalt ning seda ei ole ühegi otsese tõendiga kinnitatud. Puudub kirjalik laenuleping. Kirjaliku laenulepingu puudumine võib tähendada seda, et hageja ostis auto endale ja andis selle R. J.le kasutada. Sellega oleks seletatav ka asjaolu, miks auto ei ole kunagi R. J. nimel olnud. Võimalik on, et auto müüs edasi hageja ning sai selliselt auto eest tasutud summa tagasi. Samuti on võimalik, et R. J. tasus enne surma hagejale kokkulepete alusel, mis nende vahel väidetavalt olid. Samuti on võimalik, et R. J. ja hageja vahel ei ole kunagi olnud

4(7)

konkreetset kokkulepet laenu saamise ja selle tagastamise osas. Pelgalt oletuste pinnal ei saa isikule panna rahalisi kohustusi. Sõltumata autost ja selle kasutamisest või mittekasutamisest, tuleb laenukohustuse olemasolu tuvastamiseks antud juhul tõendada, et pärandaja sai raha, et ta pidi selle vastavalt kokkuleppele tagastama ning et see tagastamise kohustus on täitmata. Kohtu poolt analüüsitud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et pärandi avanemise hetkel oleks R. J.l olnud kohustusi hageja ees. Pärandaja on testamendis nimetatud asjad ja isikud, kellele ta soovib need jätta ja fakt on see, et testamendis märgitud isikud on selle vara osas palunud teostada inventuuri ning inventuuri käigus ei ole hageja kui võlausaldaja, tuvastamist leidnud. PärS § 54 ja § 37 järgi eristab annakusaajat pärijast see, kas testaator on isikule otsustanud jätta kogu oma vara (või mõttelise osas sellest) või kindlaksmääratud asja või rahasumma või õiguse. Antud asjas on testamendi kohaselt kostja saanud kaks testamendis nimetatud asja: kinnistu ja osaühingu osa. Kas pärandajal oli veel vara ning mis sellest saanud on, seda ei ole kohus analüüsinud. Kohus on kõik testamendis nimetatud isikud lugenud pärijateks ning otsustanud sisuliselt ka nende kohustuste suuruse üle. See on hagi piiridest väljumine ja menetlusnormide rikkumine, kuivõrd tehtud lahendiga puudutatakse ka teiste isikute õigusi, kes ei ole menetlusosalised. Pelgalt ühe asjaolu alusel (nimelt, et pärandaja oli lahutatud ja tal ei olnud lapsi) ei saa lugeda kostjat annakusaaja asemel pärijaks. Hageja on ise 19.09.2007 kohtule esitatud täpsustavates asjaoludes hagiavalduse juurde p-s 7 märkinud, et pärandaja lubas lähedatel võtta oma vallasvarast seda, mida keegi sobilikuks pidas – jagasime omavahel riideid, köögitarbeid, lauanõusid. Seega oli siis pärandajal veel vara, mille omanikuks ei saanud sugugi testamendis annakusaajatena nimetatud isikud. Kostja ei ole mitte pärija vaid annakusaaja ning pärandaja võlgade tasumise võttis kostja enda peale seetõttu, et R. J. oli inimlikult ja suusõnaliselt enne surma kostjalt seda palunud. See ei kajastu testamendis ega üheski kokkuleppes ega nimekirjas – kostja tegi seda, sest oli nii R. J.le lubanud. Pärimisõigusega ei ole sellisel lubadusel seost – tegemist on eetilise kategooriaga. Kohus ei ole analüüsinud, kas kostja poolt pärimise teel saadud varast piisab hageja nõude rahuldamiseks. PärS § 135 lg 1 kohaselt ei vastuta inventuuri nõudnud pärija pärandaja võlgade tasumise eest muul viisil, kui vaid saadud pärandvara ulatuses. Seejuures tuleb arvestada ka kohustuste täitmise järjekorraga PärS § 134 järgi. Selles osas ei ole kohus üldse seisukohta võtnud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. L. P. vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha uus otsus, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtukulud 5450 krooni riigilõiv ja 21 800 krooni õigusabikulu: riigilõiv 180 krooni, täiendav riigilõiv 5070 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel, hageja esindajakulud ringkonnakohtus 4720 krooni, määruskaebuse esitamisega seotud riigilõiv 200 krooni, esindajakulud 10 000 krooni ja 7080 krooni. Tallinna Ringkonnakohus leidis 11.05.2006, et tegemist on varalise nõudega ja hageja on tasunud ettenähtust vähem riigilõivu. Kohtumäärusega kohustas ringkonnakohus hagejat täiendavalt tasuma riigilõivu 5250 krooni, millise summa hageja tasus 22.05.2006. Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2006 otsusega jäeti kohtukulude jaotus ringkonnakohtu menetluskulude osas maakohtu lahendada, kuigi ringkonnakohus oleks ise pidanud selle küsimuse lahendama tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) §-st 3. Maakohtu menetluses vähendas hageja haginõuet

5(7)

kostja vastu, seega kuulunuks haginõude rahuldamisel väljamõistmisele kostjalt tema kasuks tasutud riigilõivust ringkonnakohtus 5190 krooni. 19.09.2007 hageja esitatud kohtukulude nimekirjast Harju Maakohtule jäi mainitud riigilõivu summa 5070 krooni ekslikult välja nagu ka esindajatasu 4720 krooni apellatsioonkohtus hagejale osutatud õigusabi eest, sest maakohus ei kontrollinud istungil kohtukulude arvestust toimiku materjalide järgi ega täpsustanud hageja poolt kogu menetluse kestel tasutud summade kogusuurust. Hageja palus maakohtul teha täiendav otsus ja välja mõista kostjalt hageja kasuks ringkonnakohtu 11.05.2006 määruse alusel tasutud riigilõiv summas 5190 krooni ja esindajatasu summas 4720 krooni. Kohtumäärusega 06.12.2007 jäeti hageja taotlus rahuldamata, jäi rahuldamata ka määruskaebus. Tulenevalt eelnevast on tekkinud olukord, kus hageja on tasunud riigilõivu 5370 krooni juba riigituludesse, samal ajal mõistis kohus ekslikult riigi kasuks kostjalt välja 5190 krooni, milline summa oleks tulnud välja mõista hageja kasuks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 02.11.2007 otsus tuleb tühistada kohtukulude väljamõistmise osas. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega hagi rahuldamisel, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja R. S. oli R. J. (surn. XX.XX.XXXX) testamendijärgne pärija PärS § 37 lg 1 mõttes. Apellatsioonkaebuses leiab kostja jätkuvalt, et tema on pärimisseaduse mõttes annakusaaja ning pärandaja võlad tasus ta ära vaid seetõttu, et R. J. enne oma surma teda palus seda teha. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et R. J. usaldas teda kui raamatupidajat ja jättis talle osa oma varast, et tasuks ära peale R. J. surma tema teadaolevad võlad. Asjaolu, et R. J. on kostjat 07.03.2003 ja 09.02.2004 notariaalselt tõestatud testamendis nimetanud annakusaajaks, ei välista hagi rahuldamist. PärS § 54 lg 1 kohaselt, kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annakusaaja saab vaid nõudeõiguse pärija vastu mingile kindlale määratud asjale. Annakusaaja saab PärS § 65 kohaselt vaid pärijate võlausaldajaks ning tal on õigus pärijatelt annak välja nõuda alles pärast seda, kui pärijad on pärandi vastu võtnud (Pärimisõigus. 2005. Urve Liin, lk 133). Antud pärimisasjas on kostja ise ennast määratlenud pärijana ja sellena on ka notar kostjat käsitlenud. Notar tegi ülesandeks kostjale pärandvara inventuuri läbiviimise ja seda saab nõuda PärS § l37 lg 1 kohaselt vaid pärijalt (t.l.35). Kostja teostas pärandvara inventuuri (t.l.36) ja tasus ära kõik inventuuri käigus väljaselgitatud pärandaja võlad ja väidetavalt ka võlgu, mis ei ole inventuuris märgitud. Nii seletas kostja ringkonnakohtu istungil. Kostjale väljastati notari poolt pärimisõiguse tunnistus (t.l.37). Seega on maakohus põhjendatult käsitlenud kostjat R. S. R. J. pärijana. Kaebuses leiab kostja, et maakohus pidanuks andma hinnangu, kas kostjal jätkus pärandvarast kõigi nõuete rahuldamiseks. Kolleegium leiab, et sellise vastuväite hagile pidanuks esitama kostja ise ja oma väidet ka tõendama. Kostja on aga oma 03.03.2007 vastuse p-s 4 kinnitanud, et pärandvarast jätkub nõuete rahuldamiseks ja ei pea vajalikuks lisaks uusi tõendeid esitada (t.l. 142). Vaidlus puudub selles, et pärandvarana Harku vallas XXXXXXXXXXs asuva kinnistu müügist sai kostja 1,5 miljonit krooni. Kostja ei ole menetluse käigus isegi väitnud, et ta oleks tasunud pärandaja võlgu juba 1,5 miljoni krooni ulatuses. Inventuuri kohaselt oli pärandajal võlgu 843693,63 krooni. Seega nähtub tsiviilasja

6(7)

materjalidest, et pärandvarast jätkub hagi rahuldamiseks piisavalt raha. Peale selle kuulus veel pärandvara hulka OÜ S.R. osa nimiväärtusega 10000,00 krooni. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnanud ja õigesti leidnud, et vaidlusalune laenuleping hageja ja pärandaja R. J. vahel oli sõlmitud ja hageja poolt täidetud. Ükski kaebuses toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse muutmiseks selles osas. Ülaltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja L. P. vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hageja kasuks kostjalt välja mõistnud kohtukulusid vähem, kui tulnuks tegelikult mõista. Maakohus ei ole kostjalt välja mõistnud 22.06.2006 apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 5250,00 kr, kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2006 otsusega L. P. apellatsioonkaebus rahuldati suuremas osas ja kohtukulude taotlused jäeti maakohtule läbivaatamiseks (t.l.118, 97, 100). Kuna maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel 28.04.2006 apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 5250,00 kr välja mõista kostjalt. Õigusabi kulud on maakohus juba TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel välja mõistnud summas 10868 krooni. Arvestades asja keerukust ja mahtu on maakohus kostjalt välja mõistnud vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kaebuses toodud väited ei anna alust kaevata otsuse muutmiseks selles osas. Ülaltoodu alusel tuleb vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kuna vastuapellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, siis tuleb kostjalt välja mõista vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 350,00 krooni. Seega tuleb kostjalt välja mõista kohtukulud kokku 5600,00 krooni.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

Otsus on parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 25.11.2008 määrusega 25.11.2008 määrus Resolutsioon Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2008 otsuse resolutsiooni sattunud eksitav viga. Asendada resolutsioonis sõnad „otsus kohtukulude jaotuse osas“ sõnadega „otsus riigilõivu väljamõistmise osas L. P. kasuks“. Resolutsioon tervikuna peale vigade parandamist: Tühistada Harju Maakohtu 02.11.2007 otsus riigilõivu väljamõistmise osas L. P. kasuks ja teha selles osas uus otsus.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.