Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(11)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(11)

Tsiviilasja 2-05-61 menetlus kestis 3 aastat ja 9 kuud (hagi esitati 10. jaanuaril 2005. a.) ja kogu selle aja on hageja raha olnud kostja valduses ning kasutuses: sel ajal ei olnud hagejal võimalust oma raha kasutada, hoiustada või investeerida. 1. oktoobril 2008. a. esitas hageja täitmisavalduse võla sissenõudmiseks. Hagejal on põhjendatud kartus, et kostja jätkab menetluse venitamist täitemenetluses, mistõttu on põhjendatud määrata kostjale viivise maksmise kohustus täitemenetluse ajaks alates 1. oktoobrist 2008. a. kuni kohustuse täitmiseni. Eelnevast tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista viivise tsiviilasja 2-05-61 menetluse aja eest 10. jaanuarist 2005. a. kuni 17. septembrini 2008. a. summas 2334, 31 eurot ning täitemenetluse aja eest 1. oktoobrist 2008. a. kuni 9. aprillini 2009. a. summas 160 eurot. Samuti palus hageja määrata viivise maksmise kohustuse käesolevas tsiviilasjas täitemenetluse ajaks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Mõningased viivitused kohustuse tasumise alustamisel tekkisid vaid seetõttu, et hageja ei olnud nõus avaldama oma arvelduskonto numbrit, kuhu saaks võlga tasuda. Hageja on ise toiminud pahatahtlikult ning tekitanud kohustuse täitmise viivituse. Alusetu ja pahatahtlik on hageja väide, et kostja on vältinud kohtuotsuse täitmist ja hoidnud hagejaga suhtlemisest kõrvale. Kostja hinnangul ei ole põhjendatud viivise väljamõistmine täitemenetluse ajaks ning praeguse kohtumenetluse ajaks. Vastuhagi Ruth Saarsalu esitas 20. aprillil 2011. a. vastuhagi ja 26. mail 2011. a. selle täpsustuse. Kuna Leili Paiso oli vastuvõtuviivituses ja ei võtnud kohest täitmist vastu, põhjustas ta Ruth Saarsalule kahju summas 1106, 31 eurot (17.310 krooni), milleks on täituritasu. Vabatahtliku tasumise võimaldamise korral poleks R. Saarsalul tulnud lisaks täituritasu suurust kulu kanda. Vastuväited vastuhagile Leili Paiso ei tunnistanud vastuhagi. Hageja ei olnud vastuvõtuviivituses ega ole kulutuste tekkimise eest vastutav. Vastuhageja ei ole selgitanud, milles seisnes vastuvõtuviivituses olemine ajavahemikul 18. septembrist kuni 1. oktoobrini 2008. a. ja mis takistas teda sel ajal kohtuotsust täitmast. Arvenumbri saamiseks ei olnud vajalik pöörduda esindaja poole, sest toimikus olevatel riigilõivu tasumise ülekannetel on R. Saarsalu arvenumber olemas. L. Paiso tahtis pahatahtlikult panna R. Saarsalu ootama suvalisel ajal laekuvaid suvalisi summasid. Kui R. Saarsalu oleks pärast täitemenetluse alustamist kasutanud talle antud vabatahtliku maksmise võimalust, oleks ta pidanud tasuma ainult poole täituritasust. Seda võimalust vastuhageja ei kasutanud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 11. novembri 2011. a. otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ning hagi menetluskulud hageja kanda ja vastuhagi menetluskulud poolte endi kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg. 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg. 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

3(11)

Hageja laenas 2003. a. R J 100.000 krooni. R. J suri 31. mail 2004. a., jõudmata laenu tagastada. Tsiviilasjas 2-05-61 tuvastati, et kostja päris R. J vara ja on kohustatud tasuma võla hagejale, kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 97.360 krooni. Hagiavalduse kohaselt kestis tsiviilasjas 2-05-61 menetlus 3 aastat ja 9 kuud ning kogu selle aja oli hageja raha kostja valduses ja kasutuses. Hageja nõuab kostjalt tsiviilasjas 2-05-61 väljamõistetud summalt viivise maksmist alates selles asjas hagi esitamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni s. o. ajavahemiku eest 10. jaanuarist 2005. a. kuni 17. septembrini 2008. a. summas 2334, 31 eurot. Tsiviilasjas nr 2-05-61 hageja viivise nõuet ei esitanud. Kostja vaidles nimetatud nõudele vastu, märkides, et ta ei täitnud hageja nõuet seetõttu, et hagejal puudusid tõendid nõude olemasolu kohta. Taolist vastuväitest järeldub kostja tahe, mis on suunatud viivise vähendamisele. VÕS § 113 lg. 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg. 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja arvates on hageja kostja suhtes käitunud pahatahtlikult, sest ei esitanud tõendeid tsiviilasjas nr 2-05-61 esitatud nõude kohta. Hagejal puudub võlakiri 100.000 krooni laenamise kohta R. J. Kohus tuvastas tsiviilasjas 2-05-61, et kostja on R. J pärija, tunnistaja ütluste alusel tuvastas kohus hageja poolt R. J raha laenamise. Hageja tsiviilasjas 2-05-61 viivise nõuet ei esitanud, millest tulenevalt lasi ta kuni käesolevas asjas hagi esitamiseni kostjat uskuda, et ta viivise nõuet ei esita. Et kostja on tuginenud asjaolule, et hageja on käitunud tema suhtes pahatahtlikult, kuna tal puudusid tsiviilasjas 205-61 esitatud nõude kohta otsesed tõendid ja ta esitas viivise nõude alles pärast tsiviilasjas 205-61 kohtuotsuse jõustumist olukorras, kus kostja oli osaliselt nõude täitnud, siis on kostja soovinud, et kohus hindaks, kas hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg. 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg. 2 alusel ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline, kuna tsiviilasjas 2-05-61 ei ole ta viivise nõuet esitanud, hagejal on tsiviilasjas 2-05-61 olnud õigusteadmisi omav esindaja, seega ei saa väita, et hagejal puudusid teadmised võimaluse kohta viivisenõuet esitada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 138 lg. 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg. 2 kohaselt ei ole lubatud õiguse teostamine seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kuna hageja laenas R. J 100.000 krooni sellekohast võlakirja vormistamata, siis võttis ta endale riski, et nõude tõendamine võib osutuda komplitseerituks ja tal tuleb nõude olemasolu tõendada kohtus, mis tõi kaasa täiendava ajakulu. Seega ei ole hageja tsiviilasja 2-05-61 menetluse vältel oma viivise nõude õigust kasutanud, mis võib kaasa tuua selle õiguse teostamise lubamatuse. Erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab viivisenõude lubamatuks tunnistada, on see, et hageja ei ole tsiviilasjas 2-05-61 esitanud ligi neli aastat kestnud menetluse jooksul viivisenõuet ja samuti puudusid tal tõendid raha laenamise kohta R. J. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendites 3-2-1-4107 ja 3-2-1-100-07. Seega hageja viivisenõue summas 2334, 31 eurot tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja on nimetatud õiguse kaotanud hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevalt. Samuti nõuab hageja viivist täitemenetluse aja eest 1. oktoobrist 2008 kuni 9. aprillini 2009. a. summas 160 eurot. Kohtuotsus tsiviilasjas 2-05-61 jõustus 17. septembril 2008. a. (tl. 21). Kostja vastuväidete kohaselt on kostja kohtuotsuse täitmiseks tasunud 3. novembril 2008. a. 15.257, 70 krooni, 10. novembril 2008. a. 64.554, 10 krooni, 2. detsembril 2008. a. 3000 krooni, 1. jaanuaril 2009. a. 3000 krooni, 4. veebruaril 2009. a. 3000 krooni, märtsis 2009. a. 3000 krooni, 1. aprillil 2009. a. 3000 krooni ja 3. aprillil 2009. a. 36.325 krooni,

4(11)

kokku 6 kuu jooksul 131.136,80 krooni (8381, 17 eurot). Tsiviilasjas 2-05-61 on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 97.360 krooni, riigilõivu katteks 180 krooni ja õigusabikuludeks 10.686 krooni (tl. 16 - 21) ja täiendavalt õigusabikuluna 5600 krooni (tsiviilasja 2-05-61 toimik lk. 100 - 103). Samuti on kohus kostjalt välja mõistnud hageja poolt tasumata riigilõivu summas 5190 krooni (tl. 16 - 21). Seega on hageja kasuks kostjalt tsiviilasjas 2-05-61 välja mõistetud 113.826 krooni (7274, 80 eurot). Hageja viivisenõue alates kohtuotsuse jõustumisest on 160 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt ei andnud hageja talle võimalust kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks. Põhjendatud on kostja väide, et ta soovis vabatahtlikult täita tsiviilasjas 2-05-61 tehtud kohtuotsust. Hageja on kostjale saadetud kirjas (tl. 39) märkinud, et on endaga rahul, et ei jäänud uskuma kostja lubadust vabatahtlikust maksmisest. Kirjas on hageja märkinud, et „see tubli täitur võtab Sinu (kostja) käest iga viimase kui sendi, sest Sa ju maksad talle selle eest“. Nimetatud hageja kirjast järeldub hageja pahatahtlikkus, kuna ta ei vastanud kostja järelpärimistele ega võimaldanud kostjal teada saada hageja arveldusarve numbrit, kuhu oleks võimalik üle kanda kohtuotsusega välja mõistetud summa. Ka hageja advokaat ei ole vastuseks kostja advokaadi järelpärimisele edastanud hageja arveldusarve numbrit (tl. 102, 157, 158). Hageja väide, et ta pöördus täituri poole, kuna ta ei pea nõustuma ajatatud summaga, on alusetu, kuna ta ei andnud kostjale võimalust leida koheselt kogu tasumisele kuuluv summa ja sellega vältida kohtutäituri tasu maksmist. Tulenevalt kohtutäituri seaduse § 22 lõikest 1 määratakse kohtutäituri tasu suurus kindlaks rahalise nõude suurusest lähtuvalt. TsÜS § 138 lg. 2 kohaselt ei ole lubatud õiguse teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Eelviidatud hageja kirjast selgub, et hageja ei võimaldanud kostjal kohtuotsust vabatahtlikult täita ja sellega vältida täitemenetluse kulude kandmist või nende vähendamist summa osalise tasumisega, mistõttu hageja ei ole kostja suhtes käitunud heas usus. Kuna hageja ei võimaldanud pahatahtlikult kostjal kohtuotsust vabatahtlikult täita, millest tulenevalt on kostja kandnud täiendavaid kulutusi (8381, 17 – 7274, 80) 1106, 36 eurot, samas kui hageja viivisenõue kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmise vahelise aja eest on 160 eurot, siis tuleb hageja viivisenõue summas 160 eurot rahuldamata jätta. Vastuhagi kohaselt oli Leili Paiso vastuvõtuviivituses ja kuna ta ei võtnud kohest täitmist vastu, põhjustas ta Ruth Saarsalule kahju summas 17.310 krooni (1106, 31 eurot), milleks on täituritasu, kuna vabatahtliku tasumise võimaldamise korral poleks tulnud Ruth Saarsalul lisaks täituritasu maksta. Vastukostja leidis, et vastuhageja ei ole selgitanud, milles seisnes vastukostja vastuvõtuviivituses olemine ja mis takistas teda kohtuotsust täitmast sellel ajavahemikul. Samuti märgib vastukostja, et kontonumbri saamiseks vastukostja esindaja poole pöördumine ei olnud vajalik, sest toimikus olevatel riigilõivu tasumise ülekannetel on vastukostja kontonumber olemas. TsÜS § 138 lg. 2 kohaselt ei ole lubatud õiguse teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Asjaolu, et tsiviilasja 2-05-61 toimikus oli riigilõivu tasumise kviitungil L. Paiso arveldusarve number, mis vastukostja hinnangul võimaldas R. Saarsalul raha arvele tasuda, on asjakohatu. Vastuhageja ei pruukinud teada, et selline dokument on toimikus, samuti ei pruukinud ta teada, milliselt arvelt on tasutud riigilõiv, ka puudub informatsioon selle kohta, kas juhul, kui tsiviilasjas 2-05-61 on riigilõiv tasutud L. Paiso arveldusarvelt, on vastukostja arveldusarve jäänud samaks või on muutunud. Sellekohast informatsiooni keeldus L. Paiso vastuhagejale edastamast. Eespool on tuvastatud, et L. Paiso on jätnud edastamata vastuhagejale oma arveldusarve numbri, kuhu oleks vastuhagejal olnud võimalik vabatahtlikult kohtuotsust täita. Kuna kohus on jätnud hagi rahuldamata tulenevalt asjaolust, et kostja on pidanud kandma täiendavaid kulutusi täituritasu näol, ning põhjendatud on vastukostja vastuväide, et kui kostja oleks kohe nõude täitnud, oleks ta pidanud tasuma vaid pool täituri tasust (kohtutäituri seadus

5(11)

§ 23 lg. 2) ning vastuhageja on tsiviilasjas 2-05-61 tehtud kohtuotsust täitnud osade kaupa, siis tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata, ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus põhineb olulistel menetlusõigusnormide rikkumisel. Kohtul tulnuks enne kohtuotsuse tegemist istungil hageja õiguslikult ära kuulata ja anda talle võimalus oma nõuet põhjendada ning asjaolusid selgitada. Kohus oleks pidanud tõendeid hindama, ütlustele hinnangu andma, neid analüüsima.

6(11)

maksmisega, võib hageja nõuda viivise maksmist VÕS § 113 lg. 1 lause 1 alusel lauses 2 sätestatud määras. Selle üle, et täitemenetluse alustamise ajaks 1. oktoobril 2008. a. ei olnud kostja võlast hagejale midagi tasunud, ei ole vaidlust. Kostja esitas viivisenõudele aegumise vastuväite ning tugines viivise nõudmise vastuolule hea usu põhimõttega. Seega tuli vaidluse lahendamiseks esmalt tuvastada põhinõude sissenõutavaks muutumise aeg, otsustada viivisenõude aegumise üle ning alles seejärel, kui viivisenõue ei ole aegunud, hinnata, ega viivisenõude esitamine ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis ebaõigesti põhinõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamata ega otsustanud ka viivisenõude aegumise üle, kolleegium leiab siiski, et saab need puudused kõrvaldada. Tsiviilasja 2-05-61 otsuses kostjalt hageja kasuks põhivõla 97.300 krooni väljamõistmise kohta ei tuvastanud maakohus selle nõude sissenõutavaks muutumise aega, see ei takista siiski seda asjaolu tuvastamast vaidlusaluses asjas. Hageja väidete kohaselt ei olnud tal pärandaja Riina Jelissejevaga kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta; kokku oli lepitud vaid, et laenu tagastab hagejale pärast pärandaja surma kostja, kes laenusaaja vara pärib. Seega ei olnud laenu tagastamise tähtaega kokku lepitud. VÕS § 82 lg. 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Sama paragrahvi lg. 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist; kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel; kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Hageja tõi esile, et kuigi laenusaaja pärand avanes 2004. a. juunis, nõudis ta esmakordselt kostjalt pärandajale antud laenu tagastamist 2004. a. detsembris enne jõule, arvestades asjaoluga, et sama aasta novembris realiseeriti pärandvara hulka kuuluv kinnisasi, millest saadud raha arvel oli võimalik laen tagastada. Nendele asjaoludele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et hageja laenu tagastamise nõude saab lugeda sissenõutavaks alates 30. detsembrist 2004. a. – 7 päeva möödumisel kostjale rahalise kohustuse täitmisnõude esitamisest. Vastavalt VÕS § 113 lg. 1 lausele 1 muutus sellest ajast sissenõutavaks ka viivisenõue. Et viivisenõue on perioodiline nõue, kohaldub sellele TsÜS § 154, mille kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks; aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega on viivisenõude aegumistähtajaks kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Hageja viivisenõude aegumine algas seega 31. detsembril 2004. a. Viivisenõude esitas hageja 3. novembril 2008. a. ning viivist põhivõlalt summas 97.300 krooni hages ta ajavahemiku eest 10. jaanuarist 2005. a. kuni 17. septembrini 2008. a. ehk kolme aasta kaheksa kuu ja seitsme päeva eest. Et viivisenõude aegumistähtajaks on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, on hageja viivisenõue aegunud hagi esitamisele eelnenud kolme aastat ületava ajavahemiku eest ehk ajavahemiku eest 10. jaanuarist kuni 3. novembrini 2005. a. summas 7209, 53 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 460, 77 eurot (ajavahemikul 10. jaanuarist kuni 30. juunini 2005. a. viivitatud 171 päeva eest määraga 9% aastas on viivis 4102, 59 krooni; ajavahemikul 1. juulist 3. novembrini 2005. a. viivitatud 126 päeva eest määraga 9, 25% on viivis 3106, 94 krooni; kokku moodustab viivis 7209, 53 krooni). Selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata aegumise põhjendusel (TsÜS § 142 lg. 1). Hageja viivisenõue ajavahemiku eest 4. novembrist 2005. a. kuni 17. septembrini 2008. a. ei ole aegunud, selle ajavahemiku eest on hageja VÕS § 113 lg. 1 lause 2 kohase

7(11)

viivisenõude suuruseks 29.295, 98 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 1872, 35 eurot (ajavahemikul 4. novembrist 31. detsembrini 2005. a. viivitatud 58 päeva eest määraga 9, 25% aastas on viivis 1430, 18 krooni; ajavahemiku eest 1. jaanuarist 30. juunini 2006. a. viivitatud 181 päeva eest määraga 9, 75% aastas on viivis 4704, 39 krooni; ajavahemikul 1. juulist 31. detsembrini 2006. a. viivitatud 184 päeva eest määraga 10, 5% aastas on viivis 5150, 24 krooni; ajavahemiku eest 1. jaanuarist 31. detsembrini 2007. a. viivitatud 365 päeva eest määraga 11% aastas on viivis 10.703 krooni; ajavahemikul 1. jaanuarist 30. juunini 2008. a. viivitatud 181 päeva eest määraga 11% aastas on viivis 5307, 52 krooni; ajavahemiku eest 1. juulist 17. septembrini 2008. a. viivitatud 79 päeva eest määraga 9, 5% aastas on viivis 2000, 65 krooni; 1430, 18 + 4704, 39 + 5150, 24 + 10.703 + 5307, 52 + 2000, 65 = 29.295, 98 krooni). Et hageja viivisenõue summas 1872, 35 eurot ei ole aegunud, tuleb kostja vastuväite alusel kontrollida, ega selle nõude esitamine ole vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg. 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on oma lahendites märkinud, et osundatud sätte kohaselt kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (näiteks on ülekohtune – lahend 3-2-1-41-07 p. 27; lahendi 3-2-1-100-07 p. 16). Riigikohus on aga ka leidnud, et aegumise piires esitatud viivisenõude puhul ei saa vähemalt üldjuhul rääkida hea usu põhimõtte rikkumise tõttu nõude esitamise lubamatusest (näit. lahendi 3-2-1-113-11 p. 61). Et hageja viivisenõue summas 1872, 35 eurot on esitatud aegumistähtaja piires, saab selle vastuolu hea usu põhimõttega tuleneda üksnes erandlikest asjaoludest. Maakohus on erandlikeks asjaoludeks, mille tõttu viivisenõude esitamine hageja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu, pidanud viivisenõude esitamata jätmist tsiviilasjas 2-05-61 ligi neli aastat kestnud menetluse kestel, samuti seda, et hagejal puudusid tõendid raha laenamise kohta Riina Jelissejevale. Kohus märkis otsuses, et hageja käitus vastuoluliselt, kui ei esitanud viivisenõuet tsiviilasjas, kus vaieldi põhikohustuse põhjendatuse üle, kuigi tal oli selles menetluses õigusteadmistega esindaja, andes aga Riina Jelissejevale raha võlakirja vormistamata, võttis hageja endale riski, et nõude tõendamine võib osutuda keerukaks, tal tuleb nõude olemasolu tõendada kohtus ning see toob kaasa täiendava ajakulu. Kolleegium nende maakohtu järeldustega ei nõustu. Et aegumistähtaja piires esitatud nõude puhul ei saa kehtestada täiendavat tähtaega, mille jooksul nõue hea usu põhimõtte järgimiseks tuleks esitada, siis ei piisa viivisenõude lubamatuseks ainuüksi sellest, et hageja viivisenõuet tsiviilasjas 2-05-61 ei esitanud. Viivisenõude esitamine ei eelda erinevalt leppetrahvinõudest, et selle esitamise kavatsusest oleks võlgnikule mõistliku aja jooksul teatatud (vrdl. § 113 ja § 159 lg. 2). Ka on võlausaldajal õigus esitada koos põhinõudega viivisenõue, ei ole aga kohustust seda teha. Vaidlustatud otsuse kohaselt on maakohus järeldanud hageja käitumise vastuolulisust üksnes sellest, et hageja ei esitanud kostja vastu viivisenõuet enne 3. novembrit 2008. a., kolleegium leiab aga, et ainuüksi sellest asjaolust seda järeldada ei saa, mingeid muid fakte, mis võiksid anda aluse pidada hageja käitumist vastuoluliseks, ei ole aga maakohus tuvastanud. Nii võiks, näiteks, võlausaldaja vastuolulisele käitumisele osundada see, kui nimetatu oleks esitanud võlgnikule omavaheliste pikka ajavahemikku hõlmavate kohustuste vahekorra kohta saldoteate, milles ei oleks viivist kajastanud, seejärel aga üllatuslikult esitanud viivisenõude, nagu see oli tsiviilasjas 3-2-1-100-07, millele maakohus on oma lahendis osundanud. Nii võiks vastuolulisele käitumisele, näiteks, osundada ka see, kui tegemist ei oleks tavapärase laenulepinguga, vaid ühiselt tegutsetaks kolmandatele isikutele kvaliteetsema teenuse osutamise nimel, pooled peaksid lepingu täitmise üle kestvalt läbirääkimisi ja nende käigus on

8(11)

võlgnikul võinud õigustatult tekkida arusaam, et võlausaldaja temalt viivist ei nõua, nagu see oli tsiviilasjas 3-2-1-41-07, millele maakohus samuti oma otsuses on osundanud. Kirjeldatud asjaoludega võrreldavaid asjaolusid maakohus siiski ei tuvastanud ja järeldus hageja vastuolulisest käitumisest ei põhine seega asjas tuvastatud faktilistel asjaoludel. Ka maakohtu järeldusega hageja ja R J vahelise laenulepingu vormistamist puudutavas osas kolleegium ei nõustu. Et kostjal tuli täita laenukohustus hageja ees R J õigusjärglasena (PärS § 130 lg. 1), siis oli talle hageja ja kostja õiguseelneja poolt kokkulepitu siduv olenemata sellest, mis vormis olid lepingupooled laenulepingu sõlminud. Et tsiviilasjas 2-0561 esitatud hagi laenu tagastamiseks rahuldati, siis suutis hageja oma nõuet tõendada ja asjakohane ei ole pidada viivisenõuet lubamatuks ainuüksi sellest tulenevalt, et kohtulahendi tegemine põhinõuet puudutavas teises tsiviilasjas võttis aega. Konkreetsetele hagejast tulenevatele asjaoludele, millega võiks põhjendada menetluse pahatahtlikku venitamist teises tsiviilasjas ja millega seega ka viivisenõude vähemalt osalist lubamatust võiks iseenesest põhjendada, arvestades kostja astumist õigussuhtesse laenusaaja õigusjärglasena, maakohus oma järeldust ei rajanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole niisuguseid asjaolusid esile toonud ka kostja, sest ainuüksi väitest, et kogu põhinõuet puudutav kohtuprotsess toimus sellest tulenevalt, et hageja ei suutnud kostjale esitada tõendeid testaatorile raha laenamise kohta, sellest ei piisa. Kostja väide põhineb üksnes tema hinnangul hageja poolt esitatud tõenditele, kusjuures vastuses hagiavaldusele on kostja endiselt väitnud, et hageja ei suutnud ka tsiviilasjas 2-05-61 laenu andmist R J tõendada ning hagi tema vastu on rahuldatud alusetult (kd. I, tl. 35). Kolleegiumi hinnangul annab kostja taoline väide tunnistust mitte sellest, et hageja ei oleks suutnud kostjat oma põhinõude olemasolus veenda, vaid pigem sellest, et kostja ei soovinud hageja nõuet tunnistada ega rahuldunud mingite tõenditega. Kostja taolist suhtumist ei saa seostada hagejast tulenevate asjaoludega. Pealegi nähtub tsiviilasja 2-05-61 materjalidest, et põhinõude väljamõistmiseks esitatud hagiavalduses kirjeldas hageja R J laenu andmise asjaolusid (tsiviilasja 2-05-61 kd. I, tl. 4 – 6), esitades muuhulgas andmed isikute kohta, kellelt kostja oleks soovi korral saanud laenu andmise asjaolusid täpsustada, hagiavalduse lisana esitas ta aga ka kirjaliku tõendi raha ülekandmise kohta (sama tsiviilasja kd. I, tl. 9). Eelkõige tahtmatusele pärandaja võlga maksta viitab ka kostja enda poolt väidetu põhinõuet puudutava tsiviilasja menetluses, millele hageja on osundanud ja mille kohaselt kostja kinnitas, et pärandaja jättis talle mitu nimekirja isikute kohta, kellele ta raha võlgnes, kusjuures hageja oli neist esimeses (tsiviilasja 2-05-61 kd. I, tl. 12), seejärel väitis aga, et hävitas pärandaja koostatud nimekirjad (tsiviilasja 2-05-61 kd. I, tl. 142). Kokkuvõtteks leiab kolleegium, et hageja poolt viivisenõude esitamine ajavahemiku eest 4. novembrist 2005. a. kuni

9(11)

Maakohus pidas sellegi viivisenõude esitamist lubamatuks hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, põhjendades seda hageja pahatahtlikkusega, mis seisnes kostja järelepärimistele vastamata jätmises ja selle arve numbri teatamata jätmises, kuhu kostja oleks saanud vabatahtlikult võlasumma kanda. Kohus märkis ka, et hageja ei andnud kostjale võimalust leida kohe kogu võlasumma ja sellega vältida kohtutäituri tasu maksmist. Kolleegium ei nõustu ka selles osas maakohtu järeldusega hea usu põhimõtte rikkumise kohta. Järeldus, mille kohaselt hageja ei olevat andnud kostjale võimalust kohe kogu võlasumma leida, ei põhine tuvastatud faktilistel asjaoludel ning seetõttu jääb mõistetamatuks, millist konkreetset tegu maakohus hagejale ette heidab. Eespooltoodust nähtub, et täitemenetluses täitis kostja kohtuotsusega tunnustatud nõuet ositi. Asjaolusid, millest järelduks kostja valmisolek kogu võlasumma hagejale koheselt vabatahtlikult tasuda ning hageja käitumine, mis seisneks kostja poolt selleks raha leidmise takistamises, ei ole ka kostja esile toonud. Seega on maakohtu taoline järeldus meelevaldne. Et hageja viivisenõue ei ole seotud kostja poolt täitemenetluses kohtutäiturile makstava tasuga, siis ei ole maakohtu seda puudutav järeldus asjakohane. Mis puudutab kostja järelepärimisele vastamist ja oma pangakonto numbri teatamist, siis ei tuvastanud kolleegium selles osas hageja pahatahtlikkust, mis annaks aluse viivisenõuet lubamatuks pidada. Esmalt nähtub hageja pangakonto väljavõttest, et esimese osa võlast tasus kostja hagejale 7. novembril 2008. a. summas 13.539, 17 krooni, mis moodustab vaid väikse osa – ca 11, 9% – võlgnevusest. Seega tuleb eeldada, et enne nimetatud kuupäeva ei olnud kostja suuremas ulatuses valmis kohtuotsust täitma olenemata sellest, kas ta hageja pangakonto numbrit teadis või mitte, seega ei saa aga kerkida ka küsimust ülejäänud summalt nõutava viivise vastavusest hea usu põhimõttele. Mis puudutab kostja järelepärimist seoses hageja pangakonto numbriga ja kostja kavatsusega kohtuotsust vabatahtlikult täita, siis on kostja esitanud selle kohta kohtule tsiviilasjas 2-05-61 oma esindajaks olnud adv. Helina Lukseppa e-kirja hageja esindajaks olnud adv. Jaak Ojale (kd. I, tl. 102), sellest nähtub aga, et kiri on saadetud 1. oktoobril 2008. a. pärast kella 21 ehk ajal, mil hageja oli juba pöördunud otsuse sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Hageja väitel sai ta e-kirjast teada hilinemisega. Hageja kiri kostjale, millele kostja on viidanud (kd. I, tl. 38 – 39), on kirjutatud detsembris 2008. a., seega ei saa selle põhjal järeldada vastupidist. Arvestades põhivaidluse pikaajalist kestust ja sellega seotud erimeelsusi ning pooltel tekkinud halbu suhteid, ei saa hagejale ette heita, et ta otsuse sundtäitmisele lootis. Samas oleks kostjal olnud võimalik kohtuotsus ka sundtäitmise korras kiiremini täita. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks otsustada täitemenetluse kulgemise, muuhulgas selle üle, millal talle täitekutse kätte toimetati, miks ta ei täitnud otsust täituri poolt vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul jmt. Eespooltoodust tulenevalt tuleb rahuldada hageja viivisenõue summas 2032, 35 eurot, millest 1872, 35 eurot kohustuse täitmisega viivitamise eest ajavahemikul 4. novembrist 2005. a. kuni 17. septembrini 2008. a. ja 160 eurot kohustuse täitmisega viivitamise eest ajavahemikul 1. oktoobrist 2008. a. kuni 9. aprillini 2009. a. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt kostja vastuväitele antud tõlgendusega, nagu võiks viivisenõudele vastuväite esitamine tähendada ühtlasi taotlust viivise vähendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja taolist taotlust maakohtu menetluses esitanud ning seega ei ole vajadust ka viivise vähendamise võimalust kaaluda. Maakohus jättis vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud kummagi poole kanda ja seda ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Hagiga seotud menetluskuludest maakohtus tuleb hagi osalist rahuldamist arvestades TsMS § 163 lg. 1 alusel jätta hageja kanda kulud võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga ja kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Et hageja viivisenõude suuruseks oli 2494, 31 eurot ning sellest rahuldatakse nõue 2032, 35 euro ulatuses, siis on hagi rahuldatud ca 81, 5% ulatuses ja

10(11)

rahuldamata jäetud ca 18, 5% ulatuses, samas vahekorras tuleb poolte vahel jaotada ka hagiga seotud menetluskulud. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses kostja Ruth Saarsalu kanda kooskõlas TsMS § 163 lõikega 2, mille kohaselt juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja pakkus kostjale apellatsioonikohtu menetluses kompromissi, mille kohaselt kostjal oleks tulnud tasuda talle 2000 eurot kahe aasta jooksul. Kostja sellega ei nõustunud, ringkonnakohus rahuldas hagi aga isegi veidi suuremas ulatuses, kui hageja poolt tehtud kompromissiettepanek. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel on õiglane jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.

Fred Fisker

Margo Klaar

Malle Seppik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.