Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-07-42415
Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht
Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Kohtunik
Epp Haabsaar
Kohtuasi AS-i ELIhagi MK vastu 15 000,00 krooni väljamõistmiseks. Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS ELI(registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja lepinguline esindaja: Ivo Kallas (Tallinna Õigusbüroo OÜ, asukoht XXX); Kostja: MK(isikukood XXX, elukoht XXX).
Kirjalik menetlus Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtuotsuse resolutsioon:
suurus hageja andmetel 22 078,00 krooni, mida hageja soovis vähendada 15 000,00 kroonile. Seoses eeltooduga palus hageja kostjalt 15 000,00 krooni välja mõista. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud. Kohtuotsuse põhjendused : TsMS § 405 lg 1 järgi võib kohus hagi menetleda oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui hagihind ei ületa 20 000 krooni. Sama sätte lõige 2 kohaselt kuulab kohus poole tema taotlusel ära. Taotlusi suuliseks ärakuulamiseks ei ole kohtule esitatud. Seega lahendab kohus asja lihtmenetluses. Nähtuvalt lepingust nr 1425 sõlmisid Osaühing SMS Laen kui laenuandja ja kostja kui laenusaaja 21.08.2006.a interneti teel tarbijakrediidilepingu (toim lk 8). Lepingu p 4.2.3 järgi oli laenu intress selle õigeaegsel tagastamisel 700,00 krooni ning päevas 0,78% . Lepingu p 4.3 kohaselt võis laenuandja või isik, kellele laen on loovutatud, nõuda kostjalt intressi kuni laenu täieliku tasumiseni. Lepingu p 13 järgi oli kostja kohustatud laenu tagasimaksmisega viivitamise korral tasuma viivist päevas 0,5 % tähtaegselt tasumata laenusummalt. Lepingu p 14 järgi, kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust, on laenuandjal õigus laenusaajalt leppetrahvi nõuda, mille suurus on kuni 50% kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Lepingu p 12.2.1 kuni 12.2.3 nägid ette kulutuste hüvitamist nõudekirja väljastamise korral vähemalt 150 krooni, korduval väljastamisel 200 krooni ja hagiavalduse esitamisel 1000 krooni. Sisult ning oma sõlmimise viisilt on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping, kusjuures lepingu sõlmimisel kasutas laenuandja tüüptingimusi. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 101 p 6 alusel rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega on üldjuhul tarbijakrediidilepingutes maksimaalseks viivise määraks VÕS § 94 sätestatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioodele kohaldatav viimane intressimäär. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem, kui §-s 94 sätestatud intressimäär, saavad lepingupooled leppida kokku ka sama suure viivise. Vaidlusaluses lepingus on intressimääraks kokku lepitud 0,78 % päevas. Lepingujärgne viivis 0,5 % on seega väiksem, kui kokkulepitud intress, ning
õiguspärane. Samas tuleb arvestada, et VÕS § 421 välistab kokkulepete kehtivuse, millega soovitakse viivisele kehtestatud piirangust kunstlikult kõrvale kalduda. Kohtu hinnangul on selliseks lepingusätteks antud juhul vaidlusaluse lepingu p 4.3, mis annab isikule, kellele on laen loovutatud, õiguse nõuda laenusaajalt intressi kuni laenu täieliku tasumiseni (toim lk 10). Riigikohus on asunud seisukohale, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest (tsiviilasi nr 3-2-1137-06). Samuti on Riigikohus märkinud, et seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina (tsiviilasi nr 3-2-1-122-07). Seega on intressi nõue põhjendatud üksnes 700,00 krooni ulatatuses, s.o. ajani, kui nõue muutus sissenõutavaks. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuste kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige lepingutingimus, kus nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuste kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Riigikohtu selgitustel on VÕS § 35 lg-st 1 ja VÕS § 42 lg-st 1 sätestatud tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada. VÕS § 35 lg 2 mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. (tsiviilasi nr 3-2-1-150-06). Vaidlusaluse lepingu p 14 kohaselt kohustus kostja laenu tasumata jätmisel maksma leppetrahvi, mille suurus on hageja andmetel 1 500,00 krooni. Samuti pidi kostja hageja andmetel tasuma lepingu p 12.2.1, 12.2. ja 12.2.3 alusel nõudeõiguse loovutamisest tulenevaid kulusid, mille suurus on kokku 1 500 krooni (500 krooni seoses nõudekirjade ning 1000 krooni seoses hagiavalduse esitamisega). Kohtu hinnangul on tüüptingimustes sõlmitud kokkulepe, millega nähakse ette menetluskulude tasumine, tarbija jaoks ebamõistlikult koormav. Menetluskulude kandmine sõltub hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest ning menetluskulude mistahes tulemi korral kostja kanda jätmine on seaduse eesmärgiga vastuolus. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.
Võlaõigusseaduse tõlgendamisel arvestab kohus muuhulgas Euroopa
Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ (5. aprill 1993), ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiivi art 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi lisa p. 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Eeltoodust järelduvalt asub kohus seisukohale, et lepingu p 12.2.1, 12.2. ja 12.2.3 osundatud kulutuste väljamõistmine lisaks lepingu p 14 märgitud leppetrahvile on kostja kui tarbija jaoks ebamõistlikult koormav. Tasu hagi koostamise eest (1000 krooni ) kuulub lahendamisele menetluskulude väljamõistmiseks ettenähtud korras. Riigikohus on oma 8. mai 2006. a otsuses (tsiviilasi 3-2-1-32-069) muuhulgas viidanud, et iseäranis tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele ise tuginevad. Samuti on Riigikohus selgitanud, et kohus peab TsMS §-st 228 alusel kontrollima tüüptingimuste võimalikku kasutamist iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (tsiviilasi nr 3-2-1-140-05). Eeltoodut juba viidatud Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ2 koostoimes tõlgendades on järeldatav, et tüüptingimustega seotud tarbijakaitsepiirangud on kohaldatavad kohtu initsiatiivil ning sõltumata sellest, kas pool sellele viitab. Seega kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 3 000,00 krooni, viivis 6 790,00 krooni, intress kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni 700,00 krooni ning leppetrahv 1 500,00 krooni. Kokku seega 11 990,00 krooni ning hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus leidis osalist rahuldamist. Menetluskulud jagab kohus poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.