Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (5)

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused Hageja laenas kostjale 07.08.2018 23000 eurot sularahas. Laenu ajaks ei olnud protsente kokku lepitud. Kostja on laenulepingut allkirjastades kinnitanud, et ta on raha kätte saanud (hagi lisa 1). Laenu tagastamise tähtaeg oli 01.12.2018. Seni ei ole kostja laenu tasunud ega ka tagatist üle andnud. Tagatiseks oli kolmandale isikule kuulunud sõiduauto Audi Q7, millel aga on seniajani Harju Maakohtu poolt 17.04.2018 menetluses nr 1-18-2983 seatud käsutamiskeeld. Seega ei saa tagatis minna vastavalt laenulepingule laenuandja omandisse. Laenulepingu allkirjastamise ajaks pidid kostja ja auto omanik juba teadma, et auto on arestitud (lisa 3). Ometigi on nad laenulepingus kinnitanud, et auto ei ole mingisuguste muude lepingute tagatiseks. Formaalselt ei ole keeld laenu tagatiseks, kuid siiski on heausklikku hagejat sellise tagatise andmisega teadlikult eksiteele viidud. Kolme aastaga on kogunenud viiviseid üle 5000 euro. Ajavahemikul 02.12.2018 kuni 25.11.2021 on viivis seaduse järgi 8 % tasumata summalt aastas kokku 5489,75 eurot, kuid hageja on vähendanud viiviseid võimalikku kompromissi arvestades esialgu 2000 eurole. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlga 23000 eurot ja viivised 2000 eurot, kokku 25000 eurot ja menetluskulud palub kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tunnistab hagi osaliselt, aga pole hageja kõigi väidetega nõus. Kostja sai 07.08.2018 hagejalt laenu summas 23000 eurot sularahas, mida tõendab poolte vahel sõlmitud võlatunnistus. Kostja ei nõustunud nendes väidetega, mis puudutab seda, et auto on tagatiseks. Kostja teatas sõidukiga seotud asjaoludest. Kostja ei ole petnud hagejat selles osas, et sõidukil oli käsutamise keeld. 2018. aastal oli hageja kostja ettevõtte X OÜ juhatuse liige (lisa 1). Peale laenu andmist kostjale, arutasid pooled 2018. aasta augustikuus kahte võimalikku varianti rahaliste vahendite (s.o. 23 000 euro) kasutamise kohta: s.o. rahade tagastamist või nende investeerimist Bulgaaria ettevõttesse X. Ettevõtted tegelesid 2018. aastal alkohoolsete jookide tootmise ja jaemüügiga. Hageja võttis mõtlemisaega ning hiljem teatas, et soovib investeerida Bulgaaria ettevõttesse AlcXo Trading Ltd. Nende arutelude kestel jõudis kostja tagastada hagejale raha summas 3000 eurot, mille üleandmine toimus 30.08.2018 aadressil Nisu 2. Kostja palus hagejalt raha 3000 euro üleandmise kinnitust dokumendina, millele hageja vastas, et teeb selle esimesel võimalusel. Hageja oli veenev, et kostja jäi teda uskuma. Möödusid päevad ning kostja tuletas suuliselt hagejale meelde, et viimane täidaks enda lubadust, kuid kostja kuulis alati lubadusi, mida hageja ei täitnud. Kui hageja oli lõplikult 2 (5)

otsustanud laenuks antud rahad lugeda kui Bulgaaria ettevõte osaluse ostmisrahaks, tegi kostja ettepaneku vormistada kõik kokkulepped kirjalikult, millele hageja vastas jaatavalt, kuid tingimusel, et esimesena tuleb vormistada tema osalus Bulgaaria ettevõttes X, mille juhatuse liikmeks on S. P. . Kostja jäi sellega nõusse. Selleks lendas hageja 2018.a aasta suvel Bulgaariasse, kus vormistati hageja osalus Bulgaaria ettevõttes ning seejärel jäi kostja ootama, mil hageja kinnitab enda kavatsusi kanda laenusumma kui investeeringuna ettevõtte osalusse dokumentaalselt, kuid ka seekord jäi kõik hageja lubadustesse kinni. Osalus oli küll Bulgaaria ettevõttes vormistatud (käesolevaks hetkeks on need Bulgaaria registritest kustutatud, kuna andmete säilitamise aeg on 3 aastat), kuid kostja viivitas enda kaitseks ka lõpliku registreerimisega, kuna hageja viivitas kirjalike kokkulepete vormistamisega. Seega olukorras, kus kostja on täitnud kõik poolte vahel olnud lubadused ja kokkulepped, on just hageja käitunud kostja suhtes hea usu põhimõte vastaselt, valetades, vassides ning lubadusi täitmata. Kuna hageja käitumine ettevõttes X OÜ tõi endaga kaasa 2018. aastal ainult rahalist kahju, otsustas Bulgaaria emafirma X omanik kutsuda tagasi hageja juhatuse liikme kohalt, teavitas sellest hagejat kirjalikult (lisa 2 ja lisa 3 tõlge eesti keelde). X OÜ on ettevalmistanud hageja vastu nõude, mis tuleb kui juhatuse liikme tekitavast tegevusest ja mis seisneb toodete partii hävimises, mille maksumus on 27200 eurot. Kostja on kogunud kõik vajalikud materjalid X OÜ nimelt nõude esitamiseks hageja vastu. Kostja palus mitu korda hagejat kätte saada telefoni teel, kuid tulutult. Võlatunnistuses pole mingeid andmeid, kuhu raha tagastada. Hageja käitumine on arusaamatu: annab raha osaluseks ettevõttes, kuid samal ajal tahab seda tagasi. Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 järgi on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 alusel tuleb lepingut täita kooskõlas lepingu ja seadusega. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuste täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 ja § 108 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, millega üks pool annab teisele laenu ja teine pool kohustub selle tagastama. Hageja on tõendanud kohtule esitatud ja poolte poolt allkirjastatud laenulepinguga (hagi lisa 1), et pooled sõlmisid lepingu, millega hageja andis kostjale laenu 23000 eurot. Selles pole vaidlust, samuti pole vaidlust selles, et kostja sai hageja käest 23000 € sularahas kätte. Laenulepingu 3 (5)

kohaselt pidi kostja tagastama laenu 01.11.2018, vastasel korral läheb üle laenulepingus märgitud sõiduk kui tagatis laenuandaja omandisse. Pooled ei vaielnud selle üle, et lepingus märgitud sõiduk oli tagatis ega pole kordagi väitnud, et hageja oli sõlminud lepingu sõiduki ostuks (soovinud osta sõidukit). Kuna pooled on selle tagatise kohta esitanud oma seisukohti, siis märgib kohus nende kohta järgmist. Kuivõrd sõiduki on vallasasi, siis kohalduvad sellele kui tagatisele asjaõigusseaduses sätestatud käsipandi sätted. Pooled ei ole väitnud, et sõiduk oleks olnud hageja valduses. Seega ei saanud käsipant tekkida, kuna AÕS § 282 lg 1 järgi tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. AÕS § 292 lg 3 sätestab, et enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. AÕS § 292 lg 1 sätestab, et pandipidaja nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga, lg 2 sätestab, et pandipidajal tekib panditud asja müügi õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud. Kuna lepingus on toodud tingimus, et kui kostja laenu ei tagasta 01.11.2018, siis läheb üle laenulepingus märgitud sõiduki omand laenuandja omandise, ehk selline kokkulepe on sõlmitud enne müügiõiguse tekkimist, siis on see tingimus vastuolus AÕS § 292 lg 3 sätestatuga ja on tühine. Nendel kõigil poolte väidetel, mis puudutab tagatist, selle käsutuskeeldu ja võimalikku hageja petmist, ei ole aga tähendust, sest vaidluses pole kordagi tõstatatud küsimust sellest, kas pandiese on realiseeritud või ei. Kostja väited, et hageja andis raha hoopis Bulgaaria ettevõtte osade sissemaksuks, on tõendamata. Seega asub kohus laenulepingut hinnates järeldusele, et pooled on sõlminud kooskõlas VÕS § 8 lg 1, § 396 lg 1 tähtajalise laenulepingu. Kostja väited, et ta tagastas hagejale vähemalt 3000 € ja nõudis selle kohta hagejalt kviitungit, on tõendamata. Asjaolu, et võlatunnistuses pole mingeid andmeid, kuhu raha tagastada, ei ole rahalise kohustuse täitmise vabandatavuseks. Kuivõrd lepingus oli kokku lepitud laenu tagastamise aeg VÕS § 82 lg 1 järgi 01.12.18 ja kostja pole tõendanud, et ta oleks laenu tähtaegselt tagastanud, siis on ta rikkunud lepingust ja VÕS § 396 lg 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust ja on viivituses VÕS § 100 mõttes. Viivise arvestust kui sellist ei ole kostja vaidlustanud. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 113 lg 1 järgi võlgnetava laenu tagastamist ja viivist seadusjärgses määras. Hagi on tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlga 23000 € ja viivised 2000 €. Kostja väited sellest, et hageja oli kostja ettevõtte X OÜ juhatuse liige ja tema töö kohta on pretensioone ja ta on tekitanud äriühingule kahju, ei oma hageja ja kostja vahelises laenusuhtes mingit tähendust, kuivõrd hageja ja X OÜ vahelised suhted on nendevahelised iseseisvad varanduslikud suhted. Seega ei oma vaidluses tähendust kostja esitatud X OÜ äriregistri andmed ning kirjavahetus, mis puudutab 03.09.2018 toimunud X ettevõtte omanike koosolekul arutatud tütarettevõtte X OU ja selle juhatuse esimehe K. P. tegevust (kostja vastuse lisad 1, 2, tõlge lisa 3). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et menetluskulud jäävad selle poole kanda, kelle kahjuks on tehtud otsus. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. Kohus ei määra kindlaks seetõttu kostja kulude rahalist suurust. 4 (5)

TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust, sealjuures ei ole vaja kohtul hinnata esindaja töö mahtu ja kulusid tunni, minuti, sendi täpsusega ja lehekülje pikkusega. Kohus saab tehtud tööd hinnata kogemusele tuginedes, lähtudes asja mahust, keerukusest. Menetluskuludena (lõplik nimekiri 05.10.22) palub hageja kostjalt välja mõista riigilõivu 900 eurot ja lepingulise esindaja tasu 800 eurot, kokku 1700 eurot. Esindaja töö tunni hind on 100 eurot, käibemaksu ei lisandu. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud käesolevas tsiviilasjas. Kostjale on kulude nimekiri kätte toimetatud, kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Kohtule esitatud arve nr 25112021(hagi lisa), arve nr 31032022 (02.04.22 dokumendi lisa), arve nr 05102022 (05.10.22 dokumendi lisa) järgi on hageja esindajal kulunud aega esindustöö tegemiseks vastavalt 3,5 tundi, 3 tundi ja 1,5 tundi, kokku 8 tundi. Arvetest nähtuvalt on hageja nõustanud klienti, koostanud menetlusdokumente, tutvutud kostja vastusega ning kohtu koostatud dokumentidega. Hageja esindaja on teinud tööd 1 tööpäeva ulatuses 8-tunnise tööpäeva arvestuse juures ning see ei ole ebamõistlikult pikk aeg. Arvestades asja mahtu, leiab kohus, et hageja esindaja kulud on põhjendatud TsMS § 175 lg 1 järgi 800 eurot. Hageja on tasunud lõivu 900 €, mis nähtub asja materjalidest. Nii on hageja menetluskulud põhjendatud 1700 € ulatuses ja märgitud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.