Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja nõue:

Vaatamata sellele ja nõude aegumise tähtajale kostja omal vabal tahtel 20.12.2020 tegi esimese laenu tagastamise makse summas 300 eurot. Makse selgituses oli konkreetselt märgitud „laenu tagastamiseks“ mitte aga intressi või viivise katteks. Kostja nõustub sellega, et on jäänud hagejale tagastamata laenu summas 1700 eurot. Kostja leiab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Seega kostja ei nõustu hageja poolse viivise nõudega täisulatuses ja arvab, et hagejal on tekkinud õigus viivise nõudeks alates hagiavalduse esitamise päevast. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja väidab, et laenu tagasimaksmise tähtajaks ei olnud 08.08.2018ü, laenu tagastamise tähtaega kokku ei lepitud. Hageja jääb oma hagis esitatud asjaolude juurde, et hageja ja kostja vahelise laenulepingu tähtaeg oli 6 kuud ehk 08.08.2018. Ei ole usutav, et hageja laenaks kostjale 2000 eurot ilma igasuguse tagasimakse tähtajata. Laenulepingute sõlmimisel on tavapärane, et laenu tagastamiseks määratakse tähtaeg. Ilma tähtajata raha andmine ei ole tavapärane ning hageja seisukohalt tuleb eeldada tähtaja kokkuleppimist. Tähtajatu laenu andmine ei ole ka usutav kostja enda väitest tulenevalt, et laenuraha oli vaja äritegevuseks ning ta ei teadnud kaua tal seda vaja läheb. Tähtajatu laenu puhul oleks saanud hageja igal ajal laenulepingu üles öelda ja laenu tagasi nõuda. See oleks kostja jaoks olnud oluliselt ebasoodsam, teadmata kaua ta saab laenuraha kasutada ja, et hageja võib iga hetk raha tagasi hakata nõudma. Isegi kui ei ole tuvastatav laenulepingu täpne tähtaeg, tuli kostjal laenuraha tagasi maksta mõistliku aja jooksul. Seega muutus hageja seisukohalt kohustus sissenõutavaks igal juhul mõistliku aja jooksul. Kostja väidab ise oma vastuse punktis 2.4, et teostas hagejale makse summas 300 eurot 20.12.2020, kuigi nõue oli siis juba aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumine nõude sissenõutavaks muutumisega. Kui laenuleping oleks olnud tähtajatu, ei oleks aegumine saanud alata. Kuivõrd kostja seisukohalt oli aegumine alanud, oli kostja tegelikult teadlik laenulepingu tähtajast ja hageja nõude sissenõutavaks muutumisest. Kostja väidab, et hageja teadis kostja reaalset e-posti ja kodu aadressi. Hageja kinnitab, et ei teadnud kostja nimetatud kostja kontakte. Kostja pole kordagi neid hagejale teatanud. Kui hageja oleks kostja kontakte teadnud, oleks hageja ilmselgelt kostjaga ühendust võtnud nende kaudu. Hageja saatis nõude talle teadaolevatele ja kostja poolt teatatud aadressile. Hagejal polnud mingit põhjust saata nõuded teadlikult valedele aadressile ja jätta saatmata õigetele, kui ta oleks neid teadnud. Kohtu põhjendused Pooltel ei ole vaidlust selles, et: 1) Hageja kandis 08.02.2018 kostja arvele 2000 eurot selgitusega „laen“ (hagiavalduse lisa 1) ning et pooltel oli selles osas suuline laenuleping. 2) Hageja edastas kostjale 15.01.2019 e-postiga laenu tasumise nõude, kuid saatmine ebaõnnestus (e-post ei olnud kasutusel; hagiavalduse lisa 2).

3) Hageja saatis kostjale 25.02.2019 tähitud kirjaga laenu tasumise nõude (kostja kirja vastu ei võtnud; hagiavalduse lisa 3). 4) Kostja tasus hagejale 20.12.2020 summa 300 eurot selgitusega „laenu tagastus“ (hagiavalduse lisa 4). VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel on sõlmitud suuline laenuleping. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ TsMS § 367 sätestab: „Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.“ Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas tegu oli tähtajalise või tähtajatu lepinguga. Kostja väitel ei ole laenu tagastamise tähtaega kokku lepitud. Hageja väitel oli laenu tagastamise tähtaeg 08.08.2018, tähtaja määramata jätmine ei ole usutav ega tavapärane; kui ei ole tuvastatav tähtaeg, siis tuli laenuraha tagasi maksta mõistliku aja jooksul. Kohus märgib, et suuliste laenulepingute puhul on täiesti tavaline, et laenulepingud on tähtajatud. See ei olene ka laenatava summa suurusest. Õige ei ole ka seisukoht, et hageja seisukohalt tuleb eeldada tähtaja kokkuleppimist. Kohtupraktikas eeldatakse suulise laenulepingu tähtajatust – suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-45-17, p 12). Kuna antud asjas ei ole kostja omaks võtnud, et laenuleping oleks tähtajaline ja kehtib tähtajatuse eeldus, siis loeb kohus laenulepingu tähtajatuks. Kohus ei nõustu, et lähtuda saaks sellest, et laen tuli tagastada mõistliku aja jooksul, kuna tähtajatu laenulepingu kohta on olemas regulatsioon (VÕS § 398 lg 1). VÕS § 398 lg 1 sätestab: „Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.“ VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. TsÜS § 69 lg 3 sätestab: „Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus

kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“ Riigikohus on tsiviilasjas 2-15-17677 tehtud lahendis selgitanud, et TsÜS § 69 lg 3 regulatsioon kohaldub ülesütlemisavalduse osas ning et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja poolt kostjale 15.01.2019 e-postiga ja 25.02.2019 tähitud kirjaga saadetud laenu tasumise kirju ei ole kostjale kätte toimetatud. Seetõttu ei analüüsi kohus, kas nimetatud kirju saaks pidada ülesütlemisavalduseks. Ülesütlemisavalduse võib esitada ka kohtumenetluses, sh võib see sisalduda hagis, kui see vastaspoolele kätte toimetatakse. Tähtajatu laenulepingu ülesütlemine ei eelda muude tingimuste (nt mõjuv põhjus, lepingu rikkumine vms) täitmist peale avalduse esitamise. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohtule esitatud nõudes soovib hageja saada tagasi laenu ning sellest on järeldatav tahe leping üles öelda. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-53-16 tehtud lahendis (p 13) selgitanud: „Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel.“ Käesolevas asjas esitati hagi 20.01.2022 ning kostja sai hagi kätte 02.02.2022. Arvestades VÕS § 398 lg 1 kahekuulist tähtaega, saab lugeda lepingu ülesöelduks 02.04.2022 ja nõue muutus sissenõutavaks 03.04.2022. Eelneva tõttu tuleb ümber arvestada hageja nõude suurus. VÕS § 113 lg 1 järgi on viivist õigus nõuda alates nõude sissenõutavaks muutumisest (antud juhul alates 03.04.2022). Kuna enne seda ei saanud hageja viivist arvestada, siis tuleb kostja poolt hagejale tasutud 300 eurot arvestada põhivõla katteks. Seega on hageja põhinõude suurus 1700 eurot. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis puudus. Viivist on põhjendatud arvestada alates 03.04.2022 seadusjärgses määras. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 700 eurot ja viivise alates 03.04.2022 põhivõlalt 1700 eurot seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Hagi jääb rahuldamata põhivõlast 300 euro, hagi esitamiseni arvestatud viivise 252,33 eurot nõudes ja viivisenõudes alates hagi esitamisest kuni 02.04.2022. TsMS § 163 lg 1 sätestab: „Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.“ Kohus menetluskuludest 50% kostja kanda ja 50% hageja kanda. Kuigi kohus rahuldab hagi suuremas ulatuses kui 50%, siis arvestab kohus ka sellega, et kostja võttis osaliselt hagi kohe õigeks. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Menetlusse võtmise määruses on märgitud, et menetluskulude nimekirjad tuleb esitada koos

menetlusdokumentidega. Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud 08.02.2022 ning ei ole hiljem menetluskulusid oma menetlusdokumentides kajastanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 2 412,33 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 350 eurot, mis on tasutud. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja on palunud välja mõista õigusabikulud 495 eurot (4,5 tundi tunnitasuga 110 eurot tunnis). Kohus peab sellist õigusabikulu põhjendatuks. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks 845 eurot (riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 495 eurot) ning mõistab menetluskuludest 50% (422,50 eurot) välja kostjalt hageja kasuks. Samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. Ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. Kohus ei määra rahaliselt kindlaks kostja menetluskulusid, kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu kulude olemasolu kostjal (kostja ei ole tasunud riigilõive ega kasutanud lepingulist esindajat). /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.