Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. november 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-17755
Kohtuasi
Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y hagi Delfi Meedia AS-i (endine ärinimi AS Ekspress Meedia), Q ja W vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y ühine apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu apellatsioonkaebuse hind Delfi Meedia AS-i vastu 7000 eurot, Q vastu 3500 eurot ja W vastu 3500 eurot C apellatsioonkaebuse hind Delfi Meedia AS-i vastu 3500 eurot, Q vastu 3500 eurot ja W vastu 3500 eurot Y apellatsioonkaebuse hind Delfi Meedia AS-i vastu 3500 eurot, Q vastu 3500 eurot ja W vastu 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit (registrikood 80202381) Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate lepinguline esindaja Niko Tapio Laukkonen Kostja Delfi Meedia AS (endine ärinimi AS Ekspress Meedia, registrikood 10586863) Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Mari Männiko
Kostja W (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Menetluse liik
Asja läbivaatamine 11. oktoobri 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-17755 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit (hageja I), C (hageja II) ja Y (hageja III) (koos hagejad) esitasid 13. novembril 2019 (täpsustatud 28. novembril 2019 ja 22. septembril 2020) Harju Maakohtule hagi Delfi Meedia AS-i (endine ärinimi AS Ekspress Meedia, kostja I), Q (kostja II) ja W (kostja III) (koos kostjad) vastu. Hageja I palus kohustada kostjat I lükkama ümber hagejate kohta avaldatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited. Lisaks palusid hagejad välja mõista kostjatelt mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt avaldati 14. septembril 2018 ajalehes Eesti Päevaleht artikkel „Kümme päeva koolitust ja 280 eurot ning lapsest saab selgeltnägija?“ (artikkel). Ajalehte Eesti Päevaleht avaldab kostja I, artikli kirjutas kostja II ning artiklis sisaldus kostja III avaldus. Pärast artikli avaldamist kirjutas hageja II Jehoova tunnistajana kostjale II, paludes tal avaldada hageja II vastulause artiklile. Hageja II kirjale vastust ei saanud. Hagejad tõid välja, et kostjad on avaldanud hagejate kohta järgmised ebaõiged ja au teotavad faktiväited: 1) Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt (edaspidi väide 1); 2) Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja (edaspidi väide 2). Avaldatud faktiväited kahjustavad nii hageja I kui Jehoova tunnistajate usulise ühenduse kui ka hagejate II ja III kui üksikute Jehoova tunnistajate mainet, sest iga Jehoova tunnistaja on Jehoova tunnistaja oma vabast tahtest, mitte ajupesu lõpptulemusena. Artiklis avaldatud
faktiväited tähendavad ka vihakõne, sest Jehoova tunnistajaid solvatakse ainult tulenevalt nende usust. See, et Jehoova tunnistajad on kostjate I ja II arvates ajupestud, tähendab sisuliselt seda, et Jehoova tunnistajatel pole inimestena (erinevalt kõigist teistest inimestest) mentaalset võimekust teha enda eest otsuseid. Kostjad I ja II on kasutanud valeandmeid ning ületanud teadlikult ja tarbetult õigustatud kriitika piirid, sooviga Jehoova tunnistajaid kahjustada. Väited on häbistavad ja alandavad ning avaldatud naeruvääristava tooniga. Kostjate avaldatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited põhjustavad olulisi ebamugavusi ja negatiivseid muudatusi Jehoova tunnistajate elukorralduses ning kahjustab ca 4000 Eestis elava Jehoova tunnistaja mainet. Ebaõiged faktiväited põhjustavad eelarvamusi ja sallimatust Jehoova tunnistajate vastu ühiskonnas. Nii kujuneb avalikkusele Jehoova tunnistajatest negatiivne arvamus, mis omakorda mõjutab negatiivselt Jehoova tunnistajate igapäevaelu. Seejuures on ka juriidilistel isikutel õigus mittevaralise kahju hüvitisele, kui juriidilise isiku õigusi on rikutud. Kostjate avaldatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited ei ole põhjendatavad sõnavabadusega. Kostja II on saanud kostjalt III kui psühholoogilt teavet, mis sisaldas tõsiseid süüdistusi Jehoova tunnistajate kohta. Sellest hoolimata ei võtnud kostja II ühendust Jehoova tunnistajatega, et küsida nendelt sellise arvamuse kohta seisukohta. Kostjad I ja II on proovinud jätta mulje nagu avaldatud väited tugineksid avalikult kättesaadavatele teaduslikele materjalidele. Nad on viidanud ühele magistritööle, mis ei toeta avaldatud väiteid, sest selles öeldakse sõnaselgelt, et Jehoova tunnistajaid ei ole õige nimetada sektiks. Samuti on dr. LA kirjutanud, et uususundite uurijad on loobunud kasutamast terminit „sekt“ selle ühiskonnas negatiivse tähendus tõttu ning loobunud ka „ajupesuteooriast“. Lisaks on oluline, et kõik Jehoova tunnistajatest eemaldatud või lahti öelnud isikud ei jaga kostjate I ja II esitatud arvamusi. Samuti ei ole endised Jehoova tunnistajad erapooletu allikas kohtule järelduste tegemiseks. Ka ei ole Jehoova tunnistajatega vahetult kokku puutunud inimeste seisukohtadel kui subjektiivsetel arvamustel tähtsust. Need ei tõenda kuidagi, et Jehoova tunnistajad on „ohtlik“ „süstemaatilise ajupesuga sekt“. Kostjate vastuväited
2.Kostjad I ja II palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostjate I ja II hinnangul on avaldatud väited väärtushinnangud, mitte faktiväited. Hinnang, et Jehoova tunnistajad on süsteemse ajupesuga sekt, põhineb õigetel faktilistel asjaoludel, Jehoova tunnistajatega vahetult kokku puutunud inimeste seisukohtadel ning avalikult kättesaadavatel teaduslikel materjalidel. Ka on õige kostja III poolt kostjatele I ja II avaldatu, et kui seal juba oled, siis välja sealt ei saa. Taganenud nimetavad Jehoova tunnistajaid kultusgrupiks ja on loonud veebilehe, mis aitab inimestel Jehoova tunnistajate hulgast lahkuda. Lisaks on meedias olnud Jehoova tunnistajate sektist väljaastumise võimalikkusest palju kajastusi, milles endised Jehoova tunnistajad kirjeldavad raskusi endiste usukaaslastega suhtlemisel pärast Jehoova tunnistajate hulgast lahkumist. Ka teaduslikus uurimustöös omistatakse Jehoova tunnistajatele ususektile omaseid tunnuseid. Avaldatud väiteid ei saa mõistliku inimese arusaama järgi omistada hagejatele personaalselt. Artiklis ei ole hageja I kohta seisukohta avaldatud. Hageja I on koguduste liit, kuhu ei kuulu ühtegi füüsilist isikut. Liitu kuulub 11 Eestis registreeritud Jehoova tunnistajate kogudust. Usku saab tunnistada üksnes füüsiline isik, mitte juriidiliste isikute liit. Seega ei saa hageja I olla isiklike õiguste kandjaks. Väide 2 ei riiva kuidagi füüsilisest isikutest hagejaid II ja III. Kostjate I ja II hinnangul ei ole väidetes avaldatu puhul võimalik tuvastada vulgaarset, inimväärikust alandavat ega mõnitavat tähendust, mis oleks mõistlikule lugejale ilmne. Väidetel puudub olemuslikult ja sisuliselt au teotav iseloom. Kuivõrd kostjad I ja II ei ole
hagejate suhtes avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid, siis puudub kostjate I ja II tegevuses õigusvastasus. Isegi, kui hagejad tunnevad ennast väidete tõttu negatiivselt puudutatuna ja isegi, kui hagejatel oleks nõudeõigus esitatud väidete osas, on neil siiski ka talumiskohustus, sest ajakirjandusvabadus hõlmab ka õigust avaldada kriitilisi seisukohti. Kostjad I ja II ei ole hagejate (ega Jehoova tunnistajate) kohta avaldanud kriitikat, mis ületaks ajakirjandusvabaduse piirid. Hagejaid (ega Jehoova tunnistajaid) ei ole solvatud ega nende suhtes avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. Isegi, kui asuda seisukohale, et väited on õigusvastased ja puudutavad hagejaid, siis tuleb kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg-t 2. Kostjad I ja II on väited avaldanud sõnavabaduse ning informatsioonivabaduse alusel. Ka on kostjad I ja II järginud käibes vajalikku hoolsust ning küsisid artiklis käsitletud teemal psühholoogi arvamust. Kostja III on Tallinna Perekeskuse psühholoogiline nõustaja ning kostjatel I ja II puudus igasugune mõistlik põhjus kahelda kostja III hinnangus.
3.Kostja III palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja III hinnangul puudub hagejatel hagis kirjeldatud asjaoludel formaalne kohtusse pöördumise õigus. Kostja III ei ole teinud ühtegi avaldust hagejate suunal, mistõttu ei saa asjas esineda hagejate õiguste rikkumist. Lisaks on hageja I esitanud hagi abstraktse hulga füüsilistest isikutest Jehoova tunnistajate, mitte enda õiguste kaitsmiseks. Kuna aga hageja I kui juriidiline isik ei oma isikuõigusi, siis ei saanud kostja III ka teoreetiliselt vastavaid õigusi kahjustada. Kostjale III on meelevaldselt omistatud väite „Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt“ avaldamine. Kostjale III saab artikli põhjal omistada järgmise avalduse: „Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei saa. Aga selgeltnägemine on ohutum.“ Kostja III on avaldanud oma subjektiivse arvamuse, milles sisaldub hinnang, et Jehoova tunnistajad on võrreldes selgeltnägijatega ohtlikumad, kuna isikute sidemed organisatsioonis on tugevamad ja organisatsioonist lahkumine on seega keerukas. Äärmisel juhul on kostja III avaldus käsitatav väärtushinnanguna. Kostja III avaldus ei ole väärtushinnanguna ebakohane ja see ei riiva konkreetselt ega kaudselt hagejate ega ka üldistatult Jehoova tunnistajate au ja väärikust. Kostja III avaldas kostjale II oma isiklikku arvamust selgeltnägijate kursuse võimaliku mõju kohta ühiskonnas läbi võrdluse Jehoova tunnistajatega. Kostja III kui psühholoogi avaldatu on õige, sest on tõendatud, et Jehoova tunnistajate organisatsioonist lahkumine on väga raske ja toob isikule kaasa hingelisi üleelamisi. Kostja III kasutatud väljenduslaad ei ole olnud vulgaarne, inimväärikust alandav või mõnitav. Hagejate taotletud eesmärk läheb otseselt vastuollu arvamusvabaduse põhiõigusega. Arvestades artiklis avaldatu tonaalsust ja väljenduslaadi, ei riiva see ebaproportsionaalselt ja õigusvastaselt hagejate huve ning sõna- ja arvamusvabadus kaalub seetõttu üles hagejate väidetavalt riivatud õiguse. Hagejad ei ole põhistanud, milles seisneb nende mittevaraline kahju. Arvestades, et hagejad on pöördunud kohtusse enam kui aasta pärast artikli ilmumist, ei ole artikli mõju hagejatele olnud intensiivne (pigem isegi mitte tunnetatav) ning hagejatele ei ole see vahetult mõjunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 24. märtsi 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ning hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määranud.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt avaldasid kostjad väite, et „Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt“ (väide 1). Samuti mõistab mõistlik inimene avaldatut nii, et „Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja“ (väide 2). Hinnates hageja I kohtusse pöördumise õigust, leidis maakohus, et hageja I saab esitada hagi üksnes enda eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Maakohtu hinnangul saab mõistlik inimene aru, et kostjate poolt avaldatu käib Jehoova tunnistajate kui grupi kohta. Kuna vaidlusaluste väidetega antakse hinnang ja väide Jehoova tunnistajate kui organisatsiooni kohta, on hagejal I õigus nõuda nende ümberlükkamist sõltumata sellest, kas need sisaldavad hinnanguid või väiteid otsesõnu hageja I enda või tema liitu kuuluvate koguduste ning sinna liitu kuuluvate liikmete kohta. Maakohus leidis, et väide 1 on subjektiivne hinnang Jehoova tunnistajate kohta. Maakohus tugines seletavale sõnaraamatule ning leidis, et ajupesu ei ole võimalik tõendada. Maakohus märkis, et sekti all tuleb mõista usulahku. Mõistlik inimene ei analüüsi avaldatut teaduslikust või teoloogilisest aspektist, vaid mõistab avaldatut kõnekeelest lähtuvalt. Samuti ei omista mõistlik lugeja Jehoova tunnistajale kuritegelikke jooni. Maakohtu hinnangul on ka väide 2 väärtushinnang. Väide 2 kajastab kostja III subjektiivset hinnangut, mille kostjad I ja II on avaldanud. Väärtushinnanguid ei ole võimalik ümber lükata, mistõttu ei kuulu hageja I ebaõigete väidete ümberlükkamise nõue rahuldamisele. Hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas jäi maakohus kohtupraktikas väljakununenud seisukoha juurde. Moraalse kahjuna mõistetakse isikule põhjustatud füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja I on juriidiline isik, mistõttu ei ole talle võimalik kannatusi, hingelisi üleelamisi ega füüsilist valu põhjustada. Maakohus asus seisukohale, et kohtu ette toodud asjaolud ja hagejate viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad ei anna alust kohtupraktika muutmiseks. Hagejate II ja III mittevaralise kahju nõude osas leidis maakohus, et kostjate poolt avaldatu ei saa rikkuda hagejate II ja III õigusi. Jehoova tunnistajad ei olnud avaldatud artikli fookuses. Mõistlik inimene saab kostjate poolt avaldatust aru, et avaldatu käib Jehoova tunnistajate kui grupi kohta, mitte iga üksikisikust Jehoova tunnistaja kohta eraldi. Seega ei ole kostjad teinud maakohtu hinnangul ühtegi konkreetset avaldust hagejate II ja III suunal. Kostja III on avaldanud arvamust, kirjeldades seejuures erinevate organisatsioonide mõju, ja andnud sellele hinnangu. Apellatsioonkaebus
5.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, mistõttu on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Ka on maakohus jätnud õigusvastaselt tsiviilasja materjalide juurde võtmata hagejate esitatud tõendid. Maakohus on ekslikult leidnud, et vaidlustatud väited on väärtushinnangud. Faktiväide võib olla ka kaudne faktiväide, s.t faktiväide, mis sõnaselgelt ei nähtu, kuid mõistlikult võttes järeldub. See, kas Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt või mitte, on kontrollitav. Samuti on kontrollitav see, kas Jehoova tunnistajate hulgast saab välja või mitte. Olenemata sellest, kas vaidlustatud väiteid peetakse faktiväideteks või väärtushinnanguteks, on need õigusvastased. Sõnade „ohtlik sekt” ja „ajupesu” arusaadaval ja tavalisel tähendusel on äärmiselt negatiivne tähendus, mis on mõeldud Jehoova tunnistajate stigmatiseerimiseks ja alandamiseks avalikus arvamuses.
Samuti on ekslik maakohtu järeldus, et hagejate nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Hageja I kui juriidilise isiku, kelle mainet on kahjustatud, õigust kahju hüvitamisele kinnitab EIK praktika. Seejuures on hagejal I õigus esindada üksikisikutest Jehoova tunnistajaid kahju hüvitamise nõudes. Hagejad II ja III on esitanud nõude Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 8 ja 9 alusel. Hagejatel II ja III on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, sest hagejad II ja III tundsid, et nende õigusi on riivatud. Maakohtu seisukoht pole kooskõlas põhiseaduse ega EIK praktikaga. Vastustajate seisukoht
6.Kostjad I ja II vaidlevad hagejate apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
7.Kostja III vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et 14. septembril 2018 avaldati ajalehes Eesti Päevaleht artikkel „Kümme päeva koolitust ja 280 eurot ning lapsest saab selgeltnägija?“, milles avaldati: „Üksik rühm on psühholoog W sõnul märksa turvalisem, kui süstemaatilise ajupesuga sekt,“ ja kostja III tsitaat: „Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei saa. Aga selgeltnägemine on ohutum.“
10.Hageja I on esitanud kostja I vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude, samuti nõuab ta kõikidelt kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus tuvastas, et hagejal I on kostjate vastu hagi esitamise õigus. Selle seisukohaga ei nõustu kostja III, kes leiab jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses, et hagiavalduses esile toodud asjaoludel puudub hagejal I kohtusse pöördumise õigus. Kolleegium leiab, et maakohus on eksinud, kui on leidnud, et hagejal I, kaitstes Jehoova tunnistajate huve, on õigus nõuda kostjalt I ebaõigete andmete ümberlükkamist ja kõikidelt kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, kuid vaatamata sellele on maakohus lõppastmes jätnud õigesti hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
10.1.Kolleegium nõustub kostja III seisukohaga, et avaldatud andmed ei käi hageja I kohta. Nii on leidnud ka maakohus, et avaldatu ei sisalda väiteid hageja I kohta. Väited, mis puudutaksid hagejat I ja mille ümberlükkamist saaks nõuda, peaks puudutama koguduste liitu kui sellist, mitte selle ühingu üksikuid liikmeid või nende tegevust (vt nt Riigikohtu
17.detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-15, p 12). Vaidluse all on see, kas tegemist on TsMS § 3 lg-s 2 sätestatud olukorraga, mil seadus näeb isikule ette õiguse pöörduda kohtusse teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt.
10.2.VÕS § 1047 lg-te 1 ja 4 kohaselt peavad ebaõiged andmed käima isiku või tema tegevuse kohta ning ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu nõuda andmete ümberlükkamist. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega peaksid ebaõiged andmed, mille ümberlükkamist hageja I taotleb, seostuma hageja I õiguste või huviga (TsMS § 3 lg 1).
Eelkõige on see nii juhul, kui need andmed teotavad hageja I au või nende avaldamine sekkub hageja I majandus- või kutsetegevusse. Praegusel juhul ei seostu ebaõiged andmed, mille ümberlükkamist hageja I taotleb, hageja I õiguste või huviga.
10.3.TsMS § 3 lg 2 järgi menetleb kohus seaduses ettenähtud juhul tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega peab seaduse järgi olema teisele isikule antud õigus isiku, kelle õigused või kohustused on menetluse esemeks, kuid kes ise menetluses ei osale, huvide kaitseks kohtusse pöörduda. Poolte esile toodud asjaolude kohaselt on hageja I koguduste liit, kuhu kuulub 11 Eestis registreeritud Jehoova tunnistajate kogudust. Kolleegiumi hinnangul puudub hagejal I praeguses asjas õigus hagi esitada. Kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus oma liikmete õigusi teostada saab tuleneda kas lepingust või seadusest. Hageja I viidatud põhikiri talle sellist õigust oma liikmete või füüsilistest isikutest Jehoova tunnistajate õiguste kaitsmiseks ei anna (I kd, tl-d 19–22).
10.4.Hageja I leiab, et lähtuda tuleb EIK praktikat, sest vastasel juhul peaks hagi esitama 4000 füüsilist isikut, mis muudaks õiguste kaitsmise ebaefektiivseks ja ka illusoorseks. Kolleegium saab hageja I õiguslikust käsitlusest aru, kuid sellega ei nõustu. Hagejal I ei ole võimalik tugineda oma õiguste kaitseks EIÕK ega EIK praktikale, kui riigisisene õigus sellist kollektiivse esindamise õigust hagejale I ette ei näe. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul hageja I hagemisõigust jaatada ka EIK praktikast tulenevalt. Õige on hageja I seisukoht, et kuna EIÕK näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, siis on sellel prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-13-03, p 31). Kui välislepingutes on sätestatud laiemad tagatised, mis ei sõltu subjektiivsete õiguste rikkumisest, tuleb neid kaebeõiguse laiendusi kohaldada põhiseaduse (PS) §-st 15 sõltumata. Seega ei esine olukorda, kus õiguskaitset tuleb osutada vahetult PS § 15 lg 1 esimese lause alusel.
10.5.Kuigi puudub riigisisene norm, mille alusel saaks hageja I olla kohtusse pöördumisel Jehoova tunnistajate kollektiivse esindamise organisatsioon, siis kolleegium ei näe selles põhiseadusvastasust. Kaebeõigus on dispositiivne õigus ning igaüks saab ise otsustada, kas pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Nii saab ka füüsiline isik, kes tunneb, et artiklis avaldatu kahjustab tema isiklikke õigusi, pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega on riigisiseselt kohtusse pöördumise õigus kui ka EIÕK artikli 13 järgi õiguskaitsevahend EIÕKga tagatud põhiõiguste kaitseks olemas. Samuti ei tulene ühestki välislepingust hagejale I laiemaid tagatisi, mille puhul ei sõltuks kaebeõigus subjektiivsete õiguste rikkumisest.
10.6.Kolleegium ei nõustu hagejaga I, et kaebeõiguse laiendus tuleneb EIK praktikast ja EIÕKst. EIÕK peamine eesmärk on kehtestada teatud rahvusvahelised standardid, mida lepinguosalised riigid peavad järgima suhtes nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikutega. Samas see ei tähenda, et nõutakse absoluutset ühtsust ja kuna lepinguosalistele riikidele jääb vabadus valida meetmed, mida nad peavad sobivaks, ei saa EIK jätta tähelepanuta nende riigisiseste seaduste sisulisi või menetluslikke eripärasid (EIK 26. aprilli 1979. a otsus asjas nr 6538/74: Sunday Times vs. Ühendkuningriik, p 61 ja selles viidatud kohtupraktika). Lisaks sellele on EIK korduvalt rõhutanud, et riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine on siiski riigisiseste ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne (EIK 16. juuni 2015. a otsus asjas nr 64569/09: Delfi vs. Eesti, p 120 ja selles viidatud kohtupraktika). Hageja I ei saa lähtuda EIÕK artiklis 34 sätestatud „ohvri“ mõistest, sest esiteks, seda tõlgendatakse autonoomselt, ning teiseks, kõnealune säte reguleerib EIK-i poolt kaebuste vastuvõtmise nõudeid.
10.7.Kõike eelnevat arvestades jääb hageja I hagi kostjate vastu nii ebaõigete andmete ümberlükkamiseks kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjusel, et hagejal I ei ole praeguses asjas õigust hagi esitada. Hagis vaidlustatu käib füüsiliste isikute (Jehoova tunnistajad) kohta ning hagejal I ole õigust esitada hagi nende huvide kaitseks. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hinnata teisi poolte esitatud väiteid ja tõendeid nõuete eelduste kohta, sh puudub kohtul vajadus võtta seisukohta küsimuses, kas juriidiline isik saab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
11.Hagejad II ja III nõuavad kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus on lõppastmes õigesti jätnud hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuid muuta tuleb osaliselt vaidlustatud otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et au teotavad andmed ei käi hagejate II ja III kohta. Vastupidiselt maakohtule on ringkonnakohus seisukohal, et avaldatud andmed käivad nende kohta, kuid hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et väidete avaldamine ei ole õigusvastane.
11.1.Maakohus leidis, et kuna avaldatu käib Jehoova tunnistajate kui grupi kohta, siis see ei puuduta hagejat II ja III ning nende õigusi ei ole rikutud. Kolleegium maakohtuga ei nõustu, sest kui vaidlusaluseid väiteid hinnata, siis vaatamata sellele, et need ei sisalda hagejate II ja III nime, võivad need siiski käia hagejate II ja III kohta. Maakohus on tõlgendanud VÕS § 1046 koosmõjus § 134 lg-ga 2 liiga kitsalt.
11.2.Riigikohus on selgitanud, et avaldamine VÕS § 1046 ja § 1047 tähenduses on isiku kohta andmete või väärtushinnangu kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks (nt Riigikohtu 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I avaldas artikli, mille kirjutajaks oli kostja II ning artikkel sisaldas kostja III poolt kostjale II avaldatud andmeid. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. Kostjad on käsitatavad avaldajatena VÕS § 1046 ja § 1047 mõttes.
11.3.Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Riigikohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et faktiväitena on käsitatav isiku kohta mis tahes andmeid sisaldav lause. Faktiväide (kohtupraktikas on faktiga samatähenduslikud „andmed“ ja „asjaolu“) on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Seevastu väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuuriruumis halvustava tähendusega. Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt nt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17). Avaldatud väiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 11; Riigikohtu
19.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p 13). Seejuures on Riigikohus möönnud, et lause võib sisaldada üheaegselt nii faktiväiteid kui ka väärtushinnanguid (vt nt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 11; Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27). Samuti võivad VÕS § 1047 lg 4 järgi ebaõigeteks andmeteks olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. On oluline, et faktiväited järelduvad artikli sisust (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-15, p-d 13–14).
11.4.Kuigi hagejad II ja III ei nõua faktiväidete ümberlükkamist, siis selleks, et teha kindlaks, kas väited käivad hagejate II ja III kohta või rikuvad nende õigusi, tuleb kohtul tuvastada, mida kostjad mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldasid, hinnates iga vaidlusalust väidet eraldi. Selleks tuleb arvestada konteksti, väidete seost hagejatega II ja III ning kas nende väidetega põhjendatakse hagejate II ja III kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu
1.detsembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-18661/52, p 12).
11.5.Maakohus leidis, et kostjad avaldasid järgmised väited: 1) Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt (väide 1); 2) Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja (väide 2). Samuti leidis maakohus, et tegemist on väärtushinnangutega. Hagejad maakohtuga ei nõustu, leides, et avaldatud väidete näol on tegemist faktiväidetega. Kostja III leiab, et talle saab omistada üksnes väite: „Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei saa. Aga selgeltnägemine on ohutum.“ Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluste väidete näol on tegemist väärtushinnangutega. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, mida kostjad mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldasid. Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
11.6.Hagejad leiavad, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes asjas tähtsust omavad tõendid vastu võtmata, mis muutis ka maakohtu järelduse väidete hindamisel valeks. Kolleegium nõustub hagejatega, et maakohus jättis ebaõigesti hagejate esitatud dokumentaalsed tõendid asja juurde võtmata (vt ringkonnakohtu 29. septembri 2022. a määrus; III kd, tl-d 177–179), kuid see ei muuda maakohtu järeldust valeks. Maakohus on piisavas ulatuses oma seisukohta otsuse p-s 19 põhjendanud ning kolleegium neid põhjendusi täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6). Hagejad viitavad EIK praktikale ja asjatundjate arvamustele. Asjatundjate arvamustes keskendutakse peamiselt üksikute sõnade teaduslikule ja teoloogilisele tähendusele. Nende põhjal ei saa teha avaldatust hagejate soovitud järeldust, sest need ei arvesta väidete sisu ega selle avaldamise konteksti. Samuti ei anna EIK praktika põhjust lugeda avaldatud väiteid faktiväideteks, sest riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine on siiski riigisiseste ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne (vt eespool viidatud otsus Delfi vs. Eesti, p 120 ja selles viidatud kohtupraktika). Tulenevalt TsMS § 436 lg-test 4 ja 7 on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd on tegemist ka õigusliku hinnanguga, ise hinnata, mis liiki väidetega tegemist on (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32).
11.7.Vastuseks kostja III väitele märgib kolleegium, et arvestades väidete avaldamise viisi, siis on kostja III avaldanud, et „Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt“, sest see järgneb lausele: „Üksik rühm on psühholoog W sõnul märksa turvalisem, kui süstemaatilise ajupesuga sekt,“ ning sellele järgneb tema tsitaat võrdlusega („Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. [---]“).
11.8.Kolleegium märgib, et artiklis on avaldatud kostja III subjektiivne hinnang, et Jehoova tunnistajad on võrreldes selgeltnägijatega ohtlikumad, kuna isikute sidemed organisatsioonis on tugevamad ja organisatsioonist lahkumine on seega keerukas. Artiklis on kostja III avaldanud arvamust selgeltnägijateks soovijate rahaliste koolituste korraldamises ning Jehoova tunnistajaid mainitakse vaid võrdluseks. Kostja III on ajakirjanikule avaldanud selgeltnägijate kursuse kohta arvamuse oma isikliku kogemuse põhjal psühholoogilise nõustajana. „Ajupesu“ ja „sekt“ on kasutatud kõnekeeles ning mõistlik inimene ei analüüsi neid sõnu teaduslikust või teoloogilisest aspektist.
12.Kui tegemist on ebakohaste väärtushinnangutega, mille avaldamine on hageja au teotav ja õigusvastane, võib hagejal olla VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alusel õigus nõuda nende avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
Järgnevalt tuleb hinnata, kas artiklis esitatakse hagejate II ja III kohta ebakohaseid väärtushinnanguid (kas need seostuvad hagejate II ja III õiguste ja huvidega). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hagejal I ei ole õigust kohtusse füüsiliste isikute (Jehoova tunnistajad) kaitseks pöörduda. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad II ja III on Jehoova tunnistajad. Seetõttu leiab kolleegium, et hagejad II ja III on asjas kohased hagejad, sest vaidlusalused väited käivad isikute grupi kohta, kuhu hagejad II ja III kuuluvad (vt Riigikohtu
11.veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, p 12).
12.1.Kuna maakohus leidis, millega ringkonnakohtus nõustub, et kostjad avaldasid väärtushinnanguid, siis tuleb järgmisena hinnata, kas väärtushinnangud on hagejate II ja III au teotavad ja ebakohased, seejärel tuleb anda hinnang sellele, kas avaldamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses ning tuvastada kostjate süü VÕS §-de 1043 ja 1050 tähenduses. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32-1-161-05, p 12 ja Riigikohtu 15. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 17). Isiklike õiguste rikkumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) õigusvastasuse kindlakstegemine tähendab väärtusotsustust VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 järgi.
12.2.Riigikohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt on isiku au teotava ebakohase väärtushinnanguna käsitatav halvustava tähendusega hinnang isiku kohta, kui see hinnang ei ole põhjendatud. See tähendab, et isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks ja väärtushinnangu avaldajal ei olnud mõistlikku õigustust teist isikut üldsuse ees halvustada (Riigikohtu 13. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02, p 7). Põhjendamatuks loetakse ka selline negatiivne hinnang, mille väärtushinnangu avaldaja on kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 20; Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 36). Seevastu väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane (Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15209, p 15). Lisaks loetakse väärtushinnang ebakohaseks, kui esitatud hinnangu väljendusviis on ebakohane või ebasünnis, sh kui selle tähendus on mõistliku isiku jaoks vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav (eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 16 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15).
12.3.Kolleegium leiab, et väite 1 näol on keelelises väljenduses ebakohase väärtushinnanguga, sest selle Jehoova tunnistajaid mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Väide 1 on halvustav oma tähenduse tõttu. Kostjate väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kostjad leiavad, et väitena 1 esitatud väärtushinnang ei ole ebakohane ega riiva hagejate II ja III õigusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kuna maakohus leidis ekslikult, et avaldatut ei saa käsitada konkreetselt kellelegi suunatult, siis selle tõttu ei ole maakohus väidete põhjendatust ja kohasust nõuetekohaselt hinnanud.
12.4.Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et väljendil „ohtlik, süstemaatiline ajupesuga sekt“ on tänapäevases keelekasutuses negatiivne varjund. Selliste sõnade kasutamine solvab hagejaid II ja III. Kuigi kostjad on põhjendanud, et Jehoova tunnistajaid ja nende käitumist saab kritiseerida, siis see ei õigusta vaidlusaluse väljendi kasutamist. Kuigi kostja III avaldas ajakirjandusele oma arvamust Jehoova tunnistajate suhtes, tegi ta seda kolleegiumi arvates solvavas keelepruugis, mille kasutamine ei olnud negatiivse arvamuse väljendamiseks vajalik. Kostjad oleksid saanud sõnastada Jehoova tunnistajate kohta kriitika (agressiivse ja teisi veendumusi välistava kuulutustöö tegemise ning organisatsiooni juhtkonnale allutamise kohta)
neutraalsemate alternatiividega ja selliseid solvavaid väljendeid kasutamata (vt EIK
6.veebruari 2001. a otsus asjas nr 41205/98: Tammer vs. Eesti, p 67 ja selles viidatud kohtupraktika).
12.5.Kolleegium nõustub hagejatega, et sõnadel „ohtlik sekt“ ja „ajupesu“ on tavapärases keelepruugis mõne religiooni järgija kirjeldamiseks negatiivne tähendus. Vaidlusalune väljend seostub 20. sajandi totalitaarsete režiimide tegevusega, on halvustava tähendusega ning loob Jehoova tunnistajatest avalikkuses negatiivse kuvandi. Seda tõendavad asjatundjate LA, RR ja MA arvamused, mida ringkonnakohus hindab TsMS § 229 lg 2 järgi dokumentaalsete tõenditena (II kd, tl-d 43–45, 47–48, 163–166 pöördel). Kolleegium arvestab kostjate kriitikat, et asjatundjad on hinnanud vaidlusaluseid sõnu kontekstist väljavõetuna ning teaduslikus tähenduses, kuid vaatamata sellele leiab kohus, et nende arvamuste alusel saab hinnata väljendite sobivust keskmise mõistliku isiku seisukohast tänapäevases kultuurikeskkonnas. Eesti Keeleressursside Keskuse sõnaraamatu järgi tähendab ajupesu inimese või inimhulga suhtes rakendatavat (massi)psühholoogilist vägivalda, millega välistatakse isikute või tervete põlvkondade seisukohavõtud propageeritavate seisukohavõttudega (II kd, tl 109). Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et asjaolu, et Jehoova tunnistajad tegelevad kuulutustööga ning oma koguduse liikmete süsteemselt ja organiseeritult veenmisega nende õpetuse õigsuses, ei õigusta sellise väljendi kasutamist.
12.6.Väite 2 (Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja) osas leiab ringkonnakohus, et tegemist on väärtushinnanguga, mis põhimõtteliselt kahjustab Jehoova tunnistajate au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt õigusvastane, sest kostjad on tõendanud, et selline hinnang on põhjendatud. Tegemist ei ole ainult emotsiooni, spekulatsiooni või väljamõeldisega. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (VÕS § 1046 lg 1 teine lause). Tegemist on vähetähtsa rikkumisega, mida hagejad II ja III peavad mõistlikult võttes taluma. Samuti on tegemist väärtushinnanguga, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed. Kostja III tõi esile, et tema arvamus põhineb kokkupuutel endiste Jehoova tunnistajatega ning ta teab nende organisatsiooni sotsiaalsetest sidemetest. Jehoova tunnistajate ajakiri Vahitorn õpetab Jehoova tunnistajatele, kuidas kogudusest väljaastunuid kohelda, järgmiselt: „Kõik koguduseliikmed saavad väljendada põhimõttekindlat armastust sel moel, et väldivad eemaldatuga igasugust kontakti ja suhtlemist.“ Oma kogemust on kirjeldanud tunnistajana üle kuulatud F (vt maakohtu 23. novembri 2020. a istungiprotokoll, ajamärgid 00:12:28–00:33:41; II kd, tl-d 111 ja pöördel). Tunnistaja kirjeldab isiklikke üleelamisi usuorganisatsioonist lahkumisega – see oli väga raske, kõik inimsuhted katkevad, „tõelistel usklikel“ keelatakse suhtlus „eemaldatuga“ ning oma elu tuleb uuesti nullist alustada.
13.Vaatamata sellele, et väide 1 on hagejate II ja III au teotav, leiab ringkonnakohus, et sellise hinnangu avaldamine ei olnud nii intensiivne hagejate II ja III õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga eelduslikult õigusvastane (vt Riigikohtu 18. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-12495/29, p 12). VÕS § 1046 lg 1 teine lause sätestab, et õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Seega tuleb hinnata, missuguses olukorras au teotamine toimus ning õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kaaluda
eri õigushüvesid. VÕS § 1046 järgi isiklike õiguste rikkumise õiguspärasuse põhjendamine ja tõendamine lasub õiguste rikkujal (Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1104-09, p 15).
13.1.Praegusel juhul esineb väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikt (PS §-d 17 ja 45, mille sisule vastavad EIÕK artiklid 8 ja 10). Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (PS § 19). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 15). Sellise sekkumise õigus tuleneb ka EIÕK artikkel 10 lg-st 2.
13.2.PS §-s 45 fikseeritakse igaühe õigus ja vabadus levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Väärtushinnangud ehk väärtusotsustused on subjektiivsed hinnangud ja arusaamised, mis ei või siiski olla puhtalt spekulatiivsed. Neil peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, millest aga võivad eri inimesed teha eri järeldusi ehk väärtusotsustusi. Kuigi kostjate kasutatavad sõnad olid selgelt provokatiivsed ja kutsusid Jehoova tunnistajate seas esile tugevaid reaktsioone, tuleb arvestada, missuguses olukorras need avaldati.
13.3.Peamised põhimõtted seoses sellega, kas sõnavabadusse sekkumine on „demokraatlikus ühiskonnas vajalik”, on EIK praktikas välja kujunenud ning selles rõhutatakse, et sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks alustaladest ning selle arenemise ja iga inimese eneseteostuse põhieeldusi (vt nt EIK 25. augusti 1998. a otsus asjas Hertel vs. Šveits, p 46). Kriteeriumid, mis on olulised sõnavabaduse ja eraelu austamise õiguse tasakaalustamisel, on järgmised: panus üldist huvi pakkuvasse arutelusse; kui tuntud on asjassepuutuv isik ja mis on arutluse teema; tema eelnev käitumine; teabe saamise viis ja selle õigsus; avaldamise sisu, vorm ja tagajärjed; ja määratud sanktsiooni raskust (EIK 7. veebruari 2012. a otsus asjas nr 39954/08: Axel Springer AG vs. Saksamaa, p 83, 89–95). Kolleegium märgib, et eristada tuleb ühelt poolt ehedat ja tõsist ekstremismi ja üleskutset vägivallale ning teiselt poolt inimese õigust väljendada oma mõtteid ja ideid vabalt. Oma idee või arvamuse, ka äärmusliku sisuga arvamuse kaitsmine, ei ole vihakõne. Praegusel juhul vahendas ajakirjandus kostja III arvamust. Artiklis on selgelt esile tõstetud ja eristatud, et tsiteeritakse või vahendatakse teise isiku arvamust. Kolleegium leiab, et tegemist ei olnud üksikisiku või isikute grupi vastu suunatud halvustamise ja vihkamisega isiku(te) grupikuuluvuse alusel. Artikkel ei sekkunud Jehoova tunnistajate usuvabadusse, mis on PS §ga 40 ja EIÕK artikliga 9 tagatud õigus (EIK 31. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 72208/01: Klein vs. Slovakkia, p-d 47, 51 ja 52). Artikli eesmärgiks ei olnud teha Jehoova tunnistajaid naeruvääristav, neisse vaenulikku suhtumist õhutav ning usulise tagakiusamise iseloomuga lugu.
13.4.Ringkonnakohus leiab, et avaldatu näol ei olnud tegemist õigustatud kriitika piiri teadliku ja tarbetu ületamisega ning sooviga teisi inimesi alandada. Hagejate EIK praktikast toodud näidete puhul ei ole tegemist praeguse asjaga võrreldavatel asjaoludel tehtud otsustega. Esiteks, teemakäsitluse puhul ei toimunud isikustamist (ei nimetatud ühtegi kindlat isikut, vaid olid suunatud isikute grupi vastu), siis ei olnud rünne hagejate II ja III maine vastu sellise raskusastmega, mis kahjustab õigust eraelu austamisele (vt EIÕK artikli 8 kohaldamise kohta EIK 9. aprilli 2009. a otsus asjas nr 28070/06: A. vs. Norra, p 64). Teiseks, artikli sisu ei keskendu Jehoova tunnistajatele, vaid käsitleb selgeltnägijateks soovijatele rahaliste koolituste korraldamist. Jehoova tunnistajaid mainitakse artiklis vaid ühel korral ja seda võrdluses selgeltnägijatega ning hinnangu kontekstis, mille kohaselt on Jehoova tunnistajad organisatsioonina ohtlikumad kui selgeltnägijad. Kolmandaks, ajakirjanikule on oma isiklikul kogemusel põhineva arvamuse selgeltnägijate kursuse suhtes avaldanud kostja III, kes on
Tallinna Perekeskuse psühholoogiline nõustaja. Kostjad on tõendanud, et Jehoova tunnistajad tegelevad süsteemselt ja organiseeritult oma koguduse liikmete veenmisega nende õpetuse õigsuses ning Jehoova tunnistajate hulgast lahkumine tähendab sotsiaalsete sidemete katkemist kogudustesse jäänutega (L. Kanna magistritöö „Jehoova tunnistajad Eestis“; I kd, tl-d 65–122 pöördel; II kd, tl 60–87, eesti keeles II kd, tl 118–134). Hagejate kriitika kostjate dokumentaalsete tõendite kohta ei ole põhjendatud ning puudub alus tõendite arvestamata jätmiseks. Lõpetuseks arvestab ringkonnakohus artikli tonaalsust. Nii on artiklis kasutatud sõna „poolmuhelemisi“ ja toodud näidetena kivikeste ja kristallide ostmist, mis on selle sisu pehmendav („Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei saa. Aga selgeltnägemine on ohutum,“ toob ta (kostja III) poolmuhelemisi näiteks teisigi totrusi, nagu kivikeste ja kristallide ostmist).
13.5.Kõike eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et au teotamine väärtushinnanguga ei ole õigusvastane, sest see on hõlmatud väljendusvabaduse õigusega (VÕS § 1046 lg-d 1 ja 2). Menetluskulude jaotus
14.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
15.TsMS § 173 lg 1 järgi märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Kuna hagejad osalevad menetluses samas ulatuses, jäävad TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hagejate apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades.
16.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.