4.Jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse saab esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
2-24-116716 tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus menetluskulude hüvitamiseks õigustatud isiku taotlusel kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE VÄITED
1.P.W (hageja) esitas 04.05.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1549 euro saamiseks. Kohus tegi 07.05.2024 L.X-ile (kostja) makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond andis 06.06.2024 määrusega asja menetlemiseks üle Harju Maakohtule.
2.Hageja esitas 20.06.2024 kohtule hagi ning täpsustas seda 10.09.2024, paludes kostja valdusest välja nõuda sülearvuti „HP Victus 16-d1003no“ (edaspidi: sülearvuti).
2.1.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt soetas hageja 14.08.2023 oma tarbeks ja tööülesannete teostamiseks järelmaksuga sülearvuti hinnaga 1549 eurot. Seadme soetamise ajal olid pooled abielus. Peale kooselu lõppu keeldus kostja hagejale sülearvutit tagastamast ja rahaliselt kompenseerimast. Hageja on eseme soetamise kulu järelmaksu näol tasumas tänaseni, kuid ei saa seadet kasutada. Sülearvuti on isiklik tarbeese vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p-le 1 ning ei kuulu ühisvara hulka. Sülearvuti järelmaksu on hageja osamaksetena tasunud lahusvara arvelt summas 915,18 eurot. Tulevikus on hagejal kohustus osamakseid tasuda 326,87 euro ulatuses, mida saab tasuda vaid lahusvara arvelt.
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Sülearvuti on kostja lahusvara PKS § 27 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses. Hageja kinki sülearvuti kostjale. Peale kinke saamist on sülearvuti olnud kuni käesoleva hetkeni kostja ainukäsutuses. Seega on sülearvuti kostja lahusvara, mida ta on peale kinget kasutanud isikliku tarbeesemena ning hagejal ei saa olla sülearvuti välja andmise nõuet kostja vastu.
4.Kohus määras 04.03.2025 määrusega lahendada tsiviilasja kirjalikus menetluses. Pooltel oli võimalik esitada oma lõplikud seisukohad, tõendid ja avaldused ning neile vastata.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6.Tulenevalt menetlusse võetud hagi hinnast menetles kohus hagi lihtsustatud korras kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 405. Juhindudes § 444 lg-test 1 ja 2 esitab kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osa lihtsustatult.
7.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja millised kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:
hageja soetas sülearvuti 14.08.2023, s.o ajal, mil pooled olid abielus;
pärast poolte abielu lõppemist jäi sülearvuti kostja valdusesse.
2 (4)
2-24-116716
8.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 näeb ette, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja on sülearvuti omanik, kostja on sülearvuti valdaja ning kostja valdab sülearvutit õigusliku aluseta (RKTKo 17.03.2015, 3-2-1178-14, p 11).
8.1.Käesolevas asjas on keskseks vaidluspunktiks sülearvuti varaline kuuluvus. Pooled ei ole ole tuginenud sellele, et nende abielu kestel soetatud varale kohalduks muu varasuhte liik kui varaühisus. Õigusalases kirjanduses on leitud, et AÕS § 80 lg 1 järgset vindikatsiooninõuet ei saa esitada kaas- või ühisomanikud teise kaas- või ühisomaniku vastu (AÕS I komm (2014), § 80, p 3.2.2 (b)). Seega on hagi rahuldamise täiendavaks eelduseks see, et sülearvuti ei kuuluks poolte ühisvara hulka.
8.2.PKS § 25 sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Varaühisuse korral kuulub PKS § 25 järgi eelduslikult kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse (RKTKm 13.02.2013, 3-2-1152-12, p 19). PKS § 27 lg 6 esimene lause sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama sülearvuti kuulumise tema lahusvara hulka (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-108-16, p 16). Kohus on tõendamiskoormuse jaotust hagejale selgitanud 04.03.2025 määruses (dtl 81).
9.PKS § 27 lg 1 näeb ette, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 2 p 1 järgi moodustavad abikaasa lahusvara tema isiklikud tarbeesemed. Kohtu hinnangul ei ole sülearvuti puhul tegemist hageja isikliku tarbeesemega. Asjaolu, et hageja võis sülearvuti soetada tööülesannete teostamiseks, ei muuda eset PKS § 27 lg 2 p 1 mõttes automaatselt isiklikuks tarbeesemeks. Nii nagu tööülesannete tegemisest laekuvat sissetulekut saab pidada poolte ühisvaraks (RKTKm 13.02.2013, 3-2-1-152-12, p 19), võib ka abielu kestel tööülesannete täitmiseks soetatud sülearvuti kuuluda ühisvarasse, kuna see teenib koos elavate abikaasade huve.
10.Pooled abiellusid 03.11.2012 ning nende abielu lahutati tsiviilasjas nr 2-24-5762 tehtud kohtuotsusega, mis jõustus 19.06.2024 (dtl 69-70). Vaidlustamata asjaoludel sõlmis hageja sülearvuti soetamiseks järelmaksulepingu 14.08.2023 (dtl 34), s.o ajal, mil pooled olid abielus. Eelnevast järeldub, et sülearvuti omandamise hetke võib abieluvaralise kuuluvuse kontsekstis lugeda selle soetamiseks sõlmitud lepingu kuupäeva 14.08.2023. Sülearvuti varalist kuuluvust ei mõjuta asjaolu, et see osteti järelmaksuga. Kohtu hinnangul saab sülearvuti soetamise järelmaksu vaadelda kui ühisvaral lasuvat kohustust. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38; RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14). Asjaolu, et hageja võis lahutuse järgselt tasuda osamakseid lahusvara arvelt, ei oma AÕS § 80 lg 1 järgse nõude juures tähendust. Ühise vara ning lahusvara kasutamise vahekord ei tekita hagejale soovitud ainuomandiõigust. Kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel (PKS § 34 lg 2).
11.Hageja ei ole tõendanud sülearvuti omandamist oma lahusvara hulka ka PKS § 27 lg 2 p-de 2 või 3 alusel. Kohtu hinnangul ei ole hageja PKS § 27 lg-st 6 tulenevat eeldust edukalt ümber lükanud ning tõendatuks ei saa lugeda sülearvuti kuulumist hageja lahusvara hulka ja selle õiguliku aluseta valdamist kostja poolt. Kostjal on eelduslikult sülearvuti valdamiseks 3 (4)
2-24-116716 õiguslik alus, kuna sülearvuti kuulub kas poolte ühisvara või (kinkena) kostja lahusvara hulka, nagu väidab kostja. Järelikult pole hagi rahuldamine võimalik.
12.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused. Kohus rahuldab hageja 21.03.2025 taotluse täiendavate dokumentaalsete tõendite (dtl 87-164) vastuvõtmiseks. Siiski ei tõenda Telia Eesti AS arved ning maksekorraldused seda, et sülearvuti kuuluks hageja ainuomandisse (vt eelnevas p 10). Samuti rahuldab kohus kostja 21.03.2025 taotluse tähtaja pikendamiseks kuni 28.03.2025. Siiski pole kostja taotletud täiendavaks tähtajaks enda seisukohti ja taotluseid esitanud. Kohus arvestab kostja lõplike seisukohtadena 31.03.2025 esitatud menetlusdokumenti, milles kostja märgib, et jääb kõigi seni esitatud seisukohtade ja väidete juurde. Rahuldamata jääb kostja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks, kuivõrd sülearvuti hageja lahusvara hulka kuulumises lasus tõendamiskoormis hagejal. Kuna tunnistaja ütlused asja lahendamise tulemust ei mõjutaks, pole tegemist asjas tähtsust omava tõendiga (TsMS § 238 lg 1).
13.Juhindudes TsMS § 442 lg-st 10 ja TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidest ei anna kohus luba otsuse edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
14.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus menetluskulude hüvitamiseks õigustatud isiku taotlusel kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2). / allkirjastatud digitaalselt / Antero Maksing kohtunik
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.