28. oktoober 2022.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-135154
Tsiviilasi
PARKIT OÜ hagiavaldus A. K. vastu raha tasumise nõudes
Hagihind
490,18 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja
PARKIT OÜ (registrikood 12135716, aadress Turu tn 2, 51004 Tartu) Seaduslik esindaja juhatuse liige J. B. Lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli
Kostja
A. K. (isikukood xxxx, aadress xxxx) Lepinguline esindaja Indrek Põder
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kirjalik menetlus, ärakuulamine 25.08.2022.a
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata A. K. (isikukood xxxx) 01.09.2022.a taotlus tõendite kogumiseks.
2.Rahuldada hagiavaldus osaliselt.
3.Välja mõista A. K.lt (K., isikukood xxxx) PARKIT OÜ (registrikood 12135716) kasuks 422 (nelisada kakskümmend kaks) eurot ja 18 (kaheksateist) senti.
4.Välja mõista A. K.lt (K., isikukood xxxx) PARKIT OÜ (registrikood 12135716) kasuks viivis põhinõude 350 (kolmsada viiskümmend) eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 03.12.2020.a (kolmandast detsembrist kahe tuhande kahekümnendal aastal) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 277 (kakssada seitsekümmend seitse) eurot ja 82 (kaheksakümmend kaks) senti.
5.Jätta rahuldamata PARKIT OÜ (registrikood 12135716) hagiavaldus A. K. (isikukood xxxx) vastu sissenõudmiskulude 40 eurot tasumise nõudes. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6.Jätta menetluskuludest 8,16% (kaheksa koma kuusteist protsenti) PARKIT OÜ (registrikood 12135716) kanda ja 91,84% (üheksakümmend üks koma kaheksakümmend neli protsenti) A. K. (isikukood xxxx) kanda.
7.Välja mõista A. K.lt (K., isikukood xxxx) PARKIT OÜ (registrikood 12135716) kasuks menetluskulu (riigilõiv) 91 (üheksakümmend üks) eurot ja 84 (kaheksakümmend neli) senti.
8.Jätta kindlaks määramata A. K. (isikukood xxxx) menetluskulud.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse kirjeldava väljajätmine TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel: [---] 9) teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus menetleb hagi selle hinnast tulenevalt oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras ning jätab välja kohtuotsuse kirjeldava osa. Kohtuotsuse põhjendav osa
1.TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millel kohus rajas oma järeldused.
2.Hageja on põhjendanud hagiavaldust sõiduki registreerimismärgiga xxxx parkimisega KÜ Asunduse tn 3, KÜ Asunduse tn 15 ja KÜ Punane tn 31 territooriumil 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018, milliseid parkimisalasid haldas hageja. Kohus on seisukohal, et sõiduki parkimine nimetatud parkimisaladele hageja väidetud aegadel on tõendatud fotodega (dtl-d 57-66, 113-141).
3.Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et kostja on sõiduki registreerimismärgiga xxxx omanik või vastutav kasutaja. Kohus leiab, et liiklusregistri väljatrükkidega on tõendatud, et kostja oli perioodil 27.12.2017 kuni 17.07.2018 sõiduki xxxx omanik (dtl 181-171). Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et autot juhtis 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 keegi teine.
4.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja ja kostja sõlmisid sõiduki parkimiseks 10 parkimislepingut 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018, kui kostja sisenes hageja hallatavatele parkimisaladele. Kohus leiab, et hageja on parkimistingimuste avaldamise territooriumitel asuvatel infotahvlitel tõendanud fotodega (dtl 183-187). Parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loeti sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel sõiduki parklasse sisenemisel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustus sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel (dtl 188, p 1). Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja parkis 2 (6)
sõidukit 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 hageja hallatavatel parkimisaladel. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et pooled on sõlminud 10 lepingut parkimistingimustes märgitud tingimustel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 392 lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohus leiab, et parkimisleping vastab tasuta kasutamise lepingu tunnustele VÕS § 389 mõttes. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimuste lepingu osaks muutumise eelduseks see, et teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hagist nähtuvalt tugineb hageja sellele, et pooltevaheline leping on sõlmitud tüüptingimustel, kusjuures lepingu sõlmimine on toimunud tüüptingimustes sätestatud korras.
5.Parkimistingimuste punkt 2 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „2. Parkimist lubav dokument (parkimisluba) peab olema nähtaval kohal- armatuurlaual“ (dtl 188, p 2). Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „5. Kui sõidukijuht eirab käesolevaid tingimusi (pargib ja liikleb valesti), on parklakorraldajal õigus määrata sõidukijuhile ja sõidukijuhil on kohustus tasuda parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi 35€“ (dtl 188, p 5). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 hageja hallatavatel parkimisaladel parkides ei olnud sõidukil registreerimisnumbriga xxxx parkimisluba nähtaval kohal. Kohtu hinnangul tõendavad hageja esitatud fotod seda, et 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 ei olnud parkival sõidukil parkimisluba nähtaval kohal (dtl-d 57-66, 113-141). Fotodelt ei nähtu parkimisluba või muud parkimise õigust tõendavat dokumenti sõiduki armatuurlaual või muul nähtaval kohal. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub parkimistingimuste punktile 2 vastav parkimist lubava dokumendi nähtavaks tegemine. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja rikkus 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 parkimistingimuste punktist 2 tulenevat kohustust teha parkival sõidukil parkimist lubav dokument nähtavaks.
6.Hageja nõuab kostjalt iga rikkumise eest leppetrahvi 35 eurot tasumist. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja rikkus parkimistingimusi kümnel korral. Seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 350 eurot tasumist.
7.VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja kostjale teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Hageja nõude eelduseks on leppetrahvi nõudmisest teatamine kostjale mõistliku aja jooksul. Mitteteatamine on negatiivne asjaolu, mistõttu on hagejal koormis tõendada leppetrahvi nõudmisest teatamine kostjale (sh teatamise viis, aeg ja teate kui tahteavalduse kättesaamine kostja poolt) (TsMS § 230 lg 1). Hageja põhjendab hagi sellega, et leppetrahvi teade pandi kõikidel kordadel sõiduki tuuleklaasile kojameeste vahele. Kohtu hinnangul tõendavad hageja esitatud fotod seda, et 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 oli sõiduki registreerimismärgiga xxxx kojamehe vahele pandud soonkinnisega kilekott, milles olid näha paberid (dtl-d 60, 62, 63, 64, 116, 125, 127, 130, 134, 136, 138, 142). Kohtu hinnangul tõendavad kogumis leppetrahvinõuete koostamine (dtl-d 110-112, 144-170) ja sõiduki fotografeerimine leppetrahvinõuete koostamise päevadel koos kojamehe vahele pandud soonkinnisega kilekotiga, et soonkinnisega kilekottides olid 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 leppetrahvinõuded. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud 3 (6)
lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes (vt ka RKTKo 2-17117146 p 12). Pooled ei ole tõendanud erandlikke asjaolusid (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), mis oleks muutnud tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 leppetrahvinõuded lugeda kostja poolt kättesaaduks. Kohus leiab, et hageja ei ole kaotanud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 aset leidnud lepingurikkumiste eest, sest hageja on kostjale leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul teatanud.
8.Kostja on vaielnud hagile vastu ning leidnud, et tal oli parkimisala kasutamise õigus korteriomanikuna. Kostja on esitanud kohtule taotluse, et kohus kohustaks hagejat esitama Asunduse 3, Asunduse 15 ja Punane 31 korteriühistute üldkoosolekute otsused, millega on kaasomanike vahel kokku lepitud kinnistute parkimiskohtade kindlaksmääramine ja nende kasutuskord. Kohus tuvastas poolte vahel eelnevalt parkimislepingu sõlmimise. Pooltevahelise lepingu kehtivust ei välista asjaolu, et kostjal võis olla korteriomandist tulenev õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. Pooltevaheline leping ei keela kostjal parkimisala kasutada, kuid paneb talle kohustuse panna nähtavale parkimist lubav dokument (dtl 188, p 2). Kohtu hinnangul ei ole pooltevahelisest lepingust tulenev kostja kohustus parkimisõigust tõendada vastuolus korteriomaniku õigusega kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. Kostja ei ole pooltevahelises lepingus kokku lepitud korras igakordsel parkimisel tõendanud, et tal on õigus (nt korteriomandist tulenev õigus) parkimisalale parkida. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 34 lg 2 sätestab, et korteriomandite kaasomandi osa eset valitsevad korteriomanikud korteriühistu kaudu. Hageja on sõlminud KÜ-ga Asunduse 3, KÜ-ga Asunduse 15 ja KÜ Punane 31 teenuse osutamise lepingud, mille esemeks on liiklemise ja parkimise reeglite täitmise kontroll vastavate ühistute valitsetavates parklates (dtl-d 189-202). Korteriühistud on lepingutes kinnitanud, et kinnistud on nende seaduslikus valduses. Hageja ja korteriühistute vahel on kokkulepe, mille kohaselt on hagejal poolte kokkuleppel õigus paigaldada kinnistule täiendavalt teadetetahvlid, informeerimaks sõidukijuhte ala kontrollimisest. Samuti on hageja ja korteriühistud kokku leppinud, et hagejale jääb kogu leppetrahvidest saadav tulu (dtl-d 189-202). Kohus leiab, et korteriühistud kaasomandi esemete valitsejatena on andnud parklad andnud hageja valdusse, et hageja korraldaks alal parkimist ning hagejal oleks võimalik sellest saada tulu. Seetõttu on hageja saanud parklate valduse õiguslikul alusel, mistõttu on hagejal õiguslik alus ka parkimise korraldamiseks lepinguid sõlmida. Kui korteriühistud on rikkunud selliselt korteriomaniku KrtS § 30 lg 1 p-st 2 tulenevat õigust, annab see korteriomanikule nõudeõiguse korteriühistu või teiste korteriomanike vastu, kuid ei muuda kehtetuks hageja ja korteriomaniku vahel sõlmitud parkimislepinguid. Kuivõrd hageja nõue kostja vastu ei tulene korteriühistute õiguste teostamisest kostja suhtes, vaid hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust, ei oma asjas tähtsust, kuidas on korteriomanike üldkoosolekutel otsustatud määrata kindlaks kinnistute parkimiskohad ning nende kasutuskord. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks. Kohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et kostja vastuväidetest ei nähtu lepingurikkumise puudumine või kostja õigus keelduda kohustuste täitmisest.
9.Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja rikkus 10 korral parkimistingimuste punktist 2 tulenevat kohustust. Seetõttu leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt parkimistingimuste punkti 5 alusel leppetrahvi 350 eurot tasumist. Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 350 eurot.
10.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude 40 eurot hüvitamist. VÕS 1131 lg 4 sätestab, et käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kohus leiab, et VÕS § 1131 lg 1 alusel saab võlausaldaja nõuda võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes siis, kui pooltevaheline leping on sõlmitud võlgniku majandus- või kutsetegevuses. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on kostja lepingud sõlminud enda majandus- või 4 (6)
kutsetegevuses. Kostja on füüsiline isik ning on parkinud sõidukit korteriühistute territooriumitele, mis asusid tema elukoha läheduses. Kohtu hinnangul nähtub sellest, et sõiduki parkimine hageja hallatavatele aladele on toimunud kostja isiklikel põhjustel, mitte tema majandus- või kutsetegevuses. Seetõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulude 40 eurot hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud kostjale meeldetuletuskirjade saatmist. Seetõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg-de 1 ja 2 alusel. Kohus jätab hagiavalduse sissenõudmiskulude 40 eurot tasumise nõudes rahuldamata.
11.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud ulatuses viivise 72,18 eurot tasumist 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 lepingurikkumiste eest sissenõutavaks muutumisest kuni 01.12.2020. Hageja on märkinud leppetrahvinõuetes, et leppetrahvi tasumise tähtaeg on 14 päeva leppetrahvi määramise päevast. Kohtu hinnangul ei ole pooled kokku leppinud leppetrahvi tasumise tähtajas, sest parkimistingimused leppetrahvi tasumise tähtaega ei sisalda. Kohus leiab, et tähtaeg 14 päeva on VÕS § 82 lg 3 mõistes leppetrahvi tasumiseks mõistlikult vajalik aeg. Seetõttu muutusid 27.12.2017, 05.03.2018, 02.04.2018, 06.04.2018, 11.04.2018, 28.04.2018, 30.04.2018, 08.06.2018, 16.06.2018 ja 17.07.2018 leppetrahvinõuded sissenõutavaks 14 päeva möödumisel leppetrahvinõude kostjale edastamisest. Kohus on seisukohal, et hageja viivisearvestus ei sisalda arvutusvigu ning põhineb kokkulepitud viivisemääral, laenusumma tagastamisega viivitatud päevade arvul ning laenusumma suurusel, mille tagastamisega on viivitatud. Kohus rahuldab hagiavalduse viivise 72,18 eurot tasumise nõudes ja mõistab viivise solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvilt arvestatud viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses alates 03.12.2020 kuni põhinõude tasumiseni. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust sellega, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Kohus rahuldab seetõttu hagiavalduse viivise protsendina tasumise nõudes osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 350 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 ls 2 ettenähtud ulatuses alates 03.12.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 277,82 eurot (põhinõude ulatuses viivis 350 eurot – sissenõutavaks muutunud viivis 72,18 eurot = 277,82 eurot).
12.Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
13.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas hagiavalduse nõuetes, millelt arvestatud hagihind oli 490,18 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millelt arvestatud hagihind oli 450,18 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 91,84% ulatuses (450,18 490,18-st on 91,84%). Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab menetluskulud 8,16% ulatuses hageja kanda ning 91,84% ulatuses kostja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 ls 1 kohaselt peavad asjas kantud kohtukulud olema vajalikud ja põhjendatud. TsMS § 147 lg 1 sätestab, et avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte ega tehta muid lõivustatud toimingust tulenevaid menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus menetlusse võtmata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. 5 (6)
Hageja on taotlenud menetluskulude riigilõivu 100 eurot kindlaksmääramist. Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud riigilõivu 100 eurot osas, sest riigilõiv 100 eurot on vältimatu kohtukulu, mille hageja pidi kostja vastu hagiavalduse esitamisel tegema. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskulude (riigilõiv) suuruseks 100 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulud välja menetluskulude jaotuse ulatust arvestades. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 91,84 eurot (91,84% 100-st on 91,84). Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud menetluskulude nimekirja. Toimikus sisalduvatest menetlusdokumentidest ei nähtu kostjale kohtukulude. Kostja menetlusdokumentidest ei nähtu lepingulise esindaja ajakulu ja tasumäär, mille alusel oleks võimalik määrata kostja lepingulise esindaja kulud kindlaks. Eeltoodut arvestades jätab kohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.