Motosepp OÜ hagi Arvi Padjuse vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2561,24 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. märtsi 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arvi Padjuse apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (kostja) Arvi Padjus (ik XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Piret Paulson Vastustaja (hageja) Motosepp OÜ (rg-kood 12360867), lepinguline esindaja Marilin Palts
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. märtsi 2025 otsus, teha uus otsus, millega jätta Motosepp OÜ hagi Arvi Padjuse vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Motosepp OÜ kanda.
4.Määrata Arvi Padjuse menetluskulude rahaliseks suuruseks 1585 eurot (maakohtus 675 eurot ja ringkonnakohtus 910 eurot) ning mõista see summa Motosepp OÜ-lt Arvi Padjuse kasuks välja. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Motosepp OÜ (hageja) esitas 2. juulil 2024 hagi Arvi Padjuse (kostja) vastu võlgnevuse 2015,97 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 299,09 eurot ja viivise alates 3. juulist 2024 kuni põhinõude 2015,97 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning menetluskulu nõudes. Hageja remontis kostja sõidukit Ford Galaxy, reg.nr XXXXXXXX, 26. novembrist 2019 –
20.novembrini 2020. Pooltel oli kokkulepe, et hageja remondib kostja sõidukit ja kostja omakorda osutab hagejale puidu- ja tisleritöö teenust. Mõlemad pidid esitama enda tehtud töö eest teisele poolele arved ja vastastikused nõuded tasaarvestama. Hageja koostas osutatud teenuse ja kasutatud materjalide eest 28. märtsil 2023 viis arvet: arve nr 13744 (1042,02 eurot), arve nr 13745 (253,63 eurot), arve nr 13746 (250,26 eurot), arve nr 13747 (526,14 eurot) ja arve nr 13748 (243,92 eurot). Kostja enda kohustust ei täitnud ega esitanud hagejale ühtegi arvet ka pärast korduvaid meeldetuletusi. Ilma kostja arveteta ei ole hagejal midagi tasaarvestada. Kõigi arvete tasumise tähtpäev oli 4. aprill 2023. Kostja tasus vaid sularahas arve nr 13744 katteks 300 eurot 28. märtsil 2024, arvest on tasumata 742,02 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja võlgnevus hageja ees kokku 2015,97 eurot (742,02 + 253,63 + 250,26 + 526,14 + 243,92). Viivist arvestab hageja alates 5. aprillist 2023. VÕS § 113 lg 1 ja § 94 kohaselt on viivis kuni hagi esitamiseni 299,09 eurot. Hageja palub viivise välja mõista kuni põhinõude täitmiseni. Vastuseks kostja väidetele märgib hageja, et ei ole tegutsenud 15 aastat, mistõttu ei ole õige kostja väide, et ta on nii pika aja vältel hageja teenuseid kasutanud. Kostja saab arveid esitada ka eraisikuna, selleks ei ole vaja ettevõtet. Hageja arvetel ei ole märgitud käibemaksu tasaarvestuse kokkuleppe tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et nõuded oleks tasaarvestatud, vaid on öelnud, et loobus nõuetest. Kostja aegumise vastuväide ei ole asjakohane, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks tellimuslehtede alusel. Tegemist oli teenuse ja materjalide kuluarvestusega, pooled ei leppinud kokku, millal nad nõuded tasaarvestavad. Kostja on öelnud, et on enda osutatud teenuse kahjumisse kandnud ega nõua selle eest tasu. 16. märtsil 2023 sai hageja teada, et tasaarvestust ei saa teha, sest kostja ei kavatsegi selleks andmeid kokku arvestada. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 5. aprillil 2023.
2.Kostja tema vastu esitatud nõudeid ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ja Marek Palusoo, kes on ühtlasi hageja juhatuse liige, tegid 2019. aastal vastastikku töid ja osutasid teenuseid. Tegemist oli väga heade tuttavatega. Kostja on kasutanud hageja teenuseid juba ligi 15 aastat. Kuna kostja peab hobikorras puidutöökoda, tegi Marek Palusoo 2
2019. aastal kostjale ettepaneku mitte arveldada rahas – lepiti kokku, et tehakse vastastikku töid ja osutatakse teenuseid, mis ilma arvete esitamiseta õiguslikus mõttes tasaarvestatakse. Ajavahemikul, mille eest hageja esitas kostjale hagiavaldusele lisatud arved, valmistas kostja Marek Palusoo palvel trepiastmeid, hoone ehitamiseks vajalikku puidust ehitusmaterjali ning osutas teisi puidutöödega seonduvaid teenuseid. Kui kostja tehtud töid ja teenuseid hinnata rahas, siis on kostja arvates tema osutatud teenuste kogumaksumus oluliselt suurem kui hageja nõutav summa. Kostja on kaotanud vihiku, kuhu ta hagejale tehtud tööd üles märkis. Tööde ja materjalide maksumuse kokku leppimine ja tasaarvestamine toimusid üldjuhul suuliselt. Kostjal ei ole ettevõtet ja seetõttu polnud tal ka põhjust esitada arveid. Hageja esitas aeg-ajalt nn tellimusi-arveid, et näidata kostjale, millised detailid tema autol vahetatud on. Kõigil tellimustel oli märgitud maksetingimuseks tasumine sularahas ning kostja ka tasus varem hagejale sularahas. 2019. aastal lepiti kokku, et kumbki ei võlgne teisele poolele midagi. Ühel hetkel avastas kostja, et hageja on märkinud tellimusele auto varuosasid, mida tegelikult ei vahetatud. Sellest alates poolte suhted teravnesid ning hageja hakkas saatma kostjale arveid, mis olid juba tasaarvestatud ja tasutud. Hageja nimetatud 300 eurot sularahas ei ole kostja tasunud, sest selleks ajaks olid poolte suhted juba äärmiselt teravad ja kostja vältis hagejaga suhtlemist. Tõend võib olla esitatud aegumise vältimiseks. Hagiavalduses on märgitud, et sularaha üleandmine toimus 28. märtsil 2024, tõendina esitatud orderil nr 5992 on kirjas aga 28. märts 2023, puuduvad maksja ja vastuvõtja allkirjad, kostjale selle makse kohta kviitungit antud ei ole, tõend on fabritseeritud. Varasemate sularahas makstud summade kohta ei ole kostjale kordagi kviitungit antud. Tellimusel nr 22341 on kirjas täpselt samad tööd ja varuosad, nagu hageja esitatud arvel nr 13744 selle erinevusega, et tellimusel on maksetingimusena märgitud sularaha ning tasumise tähtpäev 26. november 2019, viimasel real on kirjas „tasu – 300“. Eeltoodust saab järeldada, et 300 eurot tasus kostja sularahas juba 26. novembril 2019 ning ülejäänu tasaarvestati. Ei ole usutav, et 26. novembril 2019 osutatud teenuse eest tasumise tähtpäev saabus alles 4. aprillil 2023. Selliselt arveid esitades ei ole võimalik täita käibedeklaratsioone ja tasuda käibemaksu. Isegi kui tasumist või tasaarvestust ei toimunud, on arvel nr 13744 kajastatud nõue aegunud, sest tasumise tähtpäev oli 26. novembril 2019. Kostja vaidleb vastu ka teistele arvetele. Tellimusest nr 22469 nähtub, et arvel nr 13745 kajastatud teenus osutati 11. detsembril 2019 ja arve tasumise tähtpäev oli 11. detsember 2019. Tellimusest nr 22851 nähtub, et arvel nr 13746 kajastatud teenus osutati 17. märtsil 2020 ja arve tasumise tähtpäev oli 17. märtsil 2020. Tellimusest nr 23802 nähtub, et arvetel nr 12747 ja nr 13748 märgitud teenused osutati 9. oktoobril 2020 ja 20. novembril 2020. Kõik need nõuded on tasaarvestatud või tasutud sularahas. On äärmiselt ebausutav, et arved esitatakse 2,5–4 aastat pärast teenuse osutamist. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et nõuded ei ole tasaarvestatud, siis on need aegunud. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse alles 21. veebruaril 2024, mil kõik nõuded olid juba aegunud, ja võttis avalduse hiljem tagasi. Ei esine TsÜS § 158 ja § 160 nimetatud aluseid, millest tulenevalt oleks nõuete aegumine peatunud. Ka hageja ise kinnitab, et tegemist oli vastastikkuste nõuetega ning poolte vahel oli algusest peale kokkulepe nõuete tasaarvestamiseks. Sisuliselt heidab hageja kostjale ette üksnes seda, et kostja ei ole omalt poolt esitanud arveid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. märtsi 2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 2015,19 eurot, sissenõutavas muutunud viivise 470,48 eurot, viivise alates
3
20.märtsist 2025 kuni põhinõude (2015,97 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus menetles asja lihtsustatud korras (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 405 lg 1) ega andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 637 lg 21). Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja oma väiteid tõendanud, mistõttu rahuldas maakohus hageja nõude täies ulatuses. Maakohtu hinnangul oli poolte vahel sõlmitud VÕS § 635 lg-le 1 vastav suuline kokkulepe, mille alusel hageja remontis kostja sõidukit. Hageja on VÕS § 108 lg 1 kohaselt esitanud nõude alusena arved, mida kostja ei ole tasunud. Kostja ei ole ka esitanud andmeid, millest saaks lähtuda tasaarvestuse tegemisel. Maakohus nõustus hagejaga, et nõue ei ole aegunud, sest pooled ei leppinud kokku tasumise tähtajas. Poolte sõnumivahetusest nähtub, et hageja on soovinud kostjalt tasaarvestuseks andmeid. Viimasele sõnumile vastas kostja 16. märtsil 2023, et on tööd kandnud kahjumisse. Seega sai hageja 16. märtsil 2023 teada, et kostja ei esita nõuete tasaarvestamiseks arvestust. Hageja tegi kõik endast oleneva, et saada kostjaga rahalised suhted korda. Kuivõrd hageja nõue muutus sissenõutavaks 5. aprillil 2023, ei ole see aegunud. Vastuväite töö puuduste kohta pidanuks kostja esitama kahe kuu jooksul (VÕS § 644 lg 1). Kuna kostja on kohustust rikkunud, võib hageja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi on viivis 5. aprillist 2023 kuni kohtulahendi tegemiseni on 470,48 eurot. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt (2015,97 eurot) alates 20. märtsist 2025 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. märtsi 2025 otsuse tühistamist ning hagi täies ulatuses rahuldamata jätmist ja menetluskulude jätmist hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus arvesse võtnud VÕS § 637 lg-t 3, mille kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning see ei ole sõltuvuses ajast, millal esitati arve. Arvel on üksnes informatiivne tähendus, see sisaldab pooltele tasumiseks vajalikku informatsiooni, kuid ei mõjuta aegumistähtaja kulgemist. Maakohus leidis, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 5. aprillil 2023, kuid otsusest ei nähtu, kuidas kohus sellisele seisukohale jõudis. Ainuüksi fakt, et autoremonditöid tehti erinevatel aegadel, kinnitab, et ka tasunõuded muutusid sissenõutavaks erinevatel aegadel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et nõuded ei ole aegunud. Nõuded aegusid 2022. ja 2023. aastal. Maakohus järeldas, et hageja nõue ei ole aegunud, sest pooled ei olnud kokku leppinud tasumise tähtajas. Tasumise tähtaeg oli aga märgitud kostja esitatud tellimus-arvetel. Maakohus tõlgendas valesti kostjale saadetud sõnumeid, milles hageja soovis saada andmeid kostja osutatud teenuste kohta, et tasaarvestust teha, ja jõudis valele järeldusele, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja märkis kohtuistungil, et sõnumid tulid talle MMS-ina ja ta ei saanud neid kätte, sest tema telefonis puudus internet. Kostja luges hageja saadetud sõnumeid esmakordselt 15. märtsil 2023 ja vastas 16. märtsil 2023. Ka sõnumite sisust tulenevalt ei saa neid pidada pooltevahelisteks läbirääkimisteks TsÜS § 167 mõttes, mis oleks aluseks aegumistähtaja peatumisele või katkemisele. See ei muutnud nõuete sissenõutavaks muutmise aega. 4
Maakohus ei arvestanud TsÜS § 167 lg 1 teise lausega, mille kohaselt eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Hageja 15. oktoobri 2020, 29. detsembri 2020 ja 9. veebruari 2021 sõnumitele ei tulnud vastust. Hageja pidi sellest aru saama, et läbirääkimisi ei toimu ning oma nõude maksmapanekuks oleks ta pidanud kohtu poole pöörduma oluliselt varem. Kostja 16. märtsil 2023 ja pärast seda saadetud sõnumitest ei nähtu, et kostja oleks mingilgi moel nõuet tunnustanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks lubanud materjale ja töid kokku arvestada. Sõnumites märkis hageja, et teenuse osutamisest on möödunud enam kui kolm aastat. Seega ei esinenud TsÜS § 158 lg-s 1 ega TsÜS § 167 lg-s 1 nimetatud olukordi, mis oleksid tinginud aegumise peatumise või katkemise. Riigikohus on otsuse 2-18-8699/180 p-s 19 märkinud, et nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohase tahte väljendus peab olema esitatud võlausaldajale. Otsusest ei nähtu, mille alusel jõudis maakohus veendumusele, et kostja on ka arvel nr 13748 nimetatud teenuse eest hagejale võlgu. Selle arve puhul ei ole maakohus kõiki tõendeid hinnanud, arvestanud pooltevahelist praktikat ega kohtuistungil antud selgitusi. Kostja ei ole arvel märgitud teenust tellinud ja sellist teenust ei ole talle ka osutatud. Isegi kui teenust oleks osutatud, oleks selle eest tasumise nõue aegunud. TsÜS §-de 146 ja 147 alusel on hageja kõik nõuded aegunud hiljemalt 9. oktoobril 2023, 20. novembril 2020 esitatud tellimus 24035 (arve nr 13748), mida apellant ei ole algusest peale omaks võtnud, oleks aegunud hiljemalt 20. novembril 2023.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt esitasid nad teineteisele tehtud tööde ja kasutatud materjalide kohta kirjalikud andmed, mille alusel tehti tasaarvestus. Seda kinnitas muu hulgas ka kostja kohtuistungil. Oma vastuväiteid ei ole kostja tõendanud. Kostja ei ole vaielnud vastu maakohtu tuvastatule, et poolte vahel oli suuline töövõtuleping, mille alusel remontis hageja kostja sõidukit. Kostja on kuludokumente nr 22469, 22851 ja 23802 tõlgendanud viisil, mis ei vasta hageja tegelikule tahtele. Tegemist oli tasaarvestuseks vajalike andmetega. Need ei olnud arved ega kohustanud maksma, vaid olid ainult informatiivsed. Nõue ei ole aegunud. Hageja sai 16. märtsil 2023 teada, et kostja ei esita tehtud tööde arvestust nõuete tasaarvestamiseks. Sellest tulenevalt ei ole kostja aegumise vastuväide TsÜS § 146 lg 1 alusel kohane. Hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks tellimuslehtede/kuludokumentide alusel. Tegemist oli osutatud teenuse ja materjalide kuluarvestusega. Nõue muutus sissenõutavaks pärast arvete esitamist maksetähtaja möödumisel, so 5. aprillil 2023. VÕS § 637 lg 3 ei tähenda see imperatiivselt, et töövõtja peab tasu nõudma kohe pärast töö valmimist. Pooled võivad kokku leppida mistahes tingimustes. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt juhul, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Järelikult algas aegumistähtaeg 2023. aasta lõppemisest ning lõppeks kolme aasta möödumisel ehk 2026. aasta lõppemisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 5
Maakohus andis tõenditele ebaõige hinnangu ja kohaldas seetõttu valesti materiaalõigust ning jättis aegumise ekslikult kohaldamata.
7.Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et hageja nõuded on aegunud. Kuigi vastuses hagile tugines kostja vaid kolme esimese nõude aegumisele (arved nr 13744, 13745 ja 13746, dtl 34), on ta nii 14. oktoobri 2024 seisukohas kui ka apellatsioonkaebuses esitanud aegumise vastuväite kõigil viiel arvel kajastuvatele nõuetele.
8.Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-164918/86, p 10). Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli VÕS § 635 lg-le 1 vastav töövõtuleping. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja remontis kostja autot. Tellimustel ja arvetel on märgitud nii varuosade hinnad kui ka töötasu.
9.Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 ja 4 järgi reeglina sissenõutavaks töö valmimisest või vastuvõtmisest. Tasu sissenõutavaks muutumiseks muul ajal peaks olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe (vt RKTKo 27. mai 2015 nr 3-2-1-44-15, p 13). Poolte esitatust tuleneb, et neil oli kokkulepe tasumise viisi kohta (tasaarvestus), kuid sellest ei saa otseselt järeldada kokkulepet tasu sissenõutavaks muutumise aja kohta. Aja osas on pooled erinevatel seisukohtadel. Kostja hinnangul muutus tasu sissenõutavaks tellimustes märgitud kuupäevadel, hageja seisukohad on vastuolulised. Ühest küljest väidab ta, et tasu muutus sissenõutavaks arvete esitamisega 2023. aastal, teisalt nõudis ta tasaarvestust juba aastal 2020. Tasaarvestada saab sissenõutavaks muutunud nõuet (VÕS § 197 lg 1). Seega lähtus hageja 2020. aastal sellest, et tema nõuded on muutunud sissenõutavaks. Eelnevat kinnitavad ka poolte esitatud tõendid. Hageja on 28. märtsil 2023. a esitatud arved sidunud 2019. ja 2020. aastate tellimustega nr 22341, 22469, 22851, 23802 ja 24035 (dtl 9– 14). Kostja esitatud tellimustel nr 23802, 22851, 22469 ja 22341 on mh kirjas maksetingimusena „sularaha“, tähtaeg ja allservas viivisenõue (dtl 39–42, tellimusele nr 24035 vastavat teenust ei ole kostja väitel osutatud). Tellimused ei olnud vormistatud hageja väidetud viisil informatiivsete kuluarvestustena, millest ei tuleneks maksekohustust. Poolte käitumisest ja tõenditest tuleneb seega, et pooltevahelises praktikas muutus tasu sissenõutavaks arve esitamisest, kuid arvetena saab käsitada kostjale väljastatud tellimusi. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algas arvetel nr 13744 ja nr 13745 kajastatud nõuete aegumine 1. jaanuarist 2020 ning arvetel nr 13746, nr 13747 ja nr 13748 kajastatud nõuete aegumine 1. jaanuarist 2021. Nõuded aegusid vastavalt 31. detsembril 2022 ja 31. detsembril 2023. Hagi esitas hageja 2. juulil 2024, seega on nõuded aegunud. Seda ei muuda 2023. aastal uute arvete väljastamine ega kostja nimetatud asjaolu, et hageja esitas veebruaris 2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja võttis selle tagasi (dtl 34). See, et kostja ei esitanud hageja nõudmise peale tasaarvestuse vastuväidet või tasaarvestuseks vajalikke andmeid, ei peata ega pikenda aegumistähtaega. Vastastikuste nõuete puhul on kostjal õigus nii nõue tasaarvestada, sest aegumine tasaarvestust ei sega, kui ka tugineda hageja nõude aegumisele, mida kostja teebki.
10.Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus ja jätta maakohtu menetluse kulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. 6
11.TsMS § 174 lg 3 ja lg 5 alusel määrab ringkonnakohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks. Kostja palus hagejalt maakohtus õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 875 eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli 8,75 tundi tunnihinnaga 100 eurot. Hageja hinnangul ei ole kostja kulu kogu ulatuses põhjendatud. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1115-14, p 14). Kostja esindajal kulus hagile vastamiseks 3,25 tundi (1+3+0,25), mille eest on tasuks ekslikult arvutatud 425 eurot. Õige summa on 325 eurot. Hageja 3. septembri 2024 vastusega tutvumisele, istungiks ettevalmistamisele, istungil osalemisele, tõendi, vastuväite ja menetluskulude nimekirja esitamisele kulus kokku 3,5 tundi, mis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Maakohus andis kostjale tähtaja tõendi esitamiseks, kostja pidi kohtule vastama. Ei ole keelatud dokumendi eri osade koostamiseks arvestada aega eraldi. Küll aga märgib hageja õigesti, et 25. veebruari 2025 seisukoha koostamine ei olnud vajalik, samuti ei ole põhjendatud võtta kolmandat korda tasu menetluskulude nimekirja koostamise eest, kuhu 25. veebruaril 2025 ei olnud enam vaja midagi lisada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa õigusabi tunnihind keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tunnihinda. Kostja põhjendatud õigusabikulu maakohtus on seega 675 eurot (325+350).
12.Ringkonnakohtus oli kostja kulu menetluskulude nimekirja kohaselt 910 eurot, sellest 385 eurot riigilõivule ja 525 eurot õigusabile. Kostja esindajal kulus üks tund kohtuotsusega tutvumisele ja seisukoha kujundamisele, neli tundi kaebuse koostamisele ja veerand tundi menetluskulude nimekirja koostamisele, kokku 5,25 tundi tunnihinnaga 100,00 eurot. Hageja märgib küll õigesti, et otsusega tutvumine ja seisukoha kujundamine on kaebuse koostamise osa, kuid kostja ei esita kaebuses vaid maakohtus juba kõlanud seisukohti, vaid analüüsib maakohtu otsust ja menetlust. Ringkonnakohtu hinnangul ajakulu kaebuse sisu arvestades põhjendatud. (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.