Cellnex Õigusbüroo OÜ hagi X ja Y vastu käenduslepingutest tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 12. jaanuari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Cellnex Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
16 747,75 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Cellnex Õigusbüroo OÜ (registrikood 11677415), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur Kostja II (vastustaja II): Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anne Nurmi ja Alice Salumets
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 3. oktoobril 2022, millel osalesid vandeadvokaadid Helmeri Indela, Indrek Naur ja Anne Nurmi
I.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Harju Maakohtu 12. jaanuari 2022 otsus tühistada osas, milles I.1.1 lahendati nõue kostjalt Y-lt 295,39 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks ning teha selles osas uus otsus, millega jätta nimetatud nõue läbi vaatamata; I.1.2 jäeti hagi rahuldamata kostjatelt solidaarselt põhivõla 12 200 eurot ja sellelt arvutatud viivise saamiseks ning teha selles osas uus otsus, millega nimetatud nõuded rahuldada; I.1.3 tühistati hagi tagamine summat 20 000 eurot ületavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta Harju Maakohtu 12. veebruari 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek) kehtima otsuse täitmise tagamiseks, kuid vähendada hüpoteegisummat 20 000 euroni; I.1.4 jäeti kostjate menetluskulud hageja kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja ja kostjate vahelises vaidluses kostjate menetluskulud kummagi kostja enda kanda. I.2. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata.
I.3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. I.4. Määrata tsiviilasja hind praeguses apellatsioonimenetluses 16 747,75 eurot. I.5. Rahuldada hageja taotlus apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 280 euro tagastamiseks, milleks kanda nimetatud summa samale isikule ja pangakontole nagu lõiv tasuti. I.6. Ringkonnakohtu menetluskulud (v.a tagastatav riigilõiv) jätta iga poole enda kanda. I.7. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. II.
KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.1. Jätta läbi vaatamata hageja nõue mõista kostjalt Y-lt välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis. II.2. Hagi rahuldada osaliselt. II.3. Mõista kostjatelt X-lt ja Y-lt solidaarselt välja hageja Cellnex Õigusbüroo OÜ kasuks põhivõlg 12 200 eurot, viivis 6535,17 eurot ja alates 22. oktoobrist 2022 viivis põhivõla tasumata summalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. II.4. Vähendada Harju Maakohtu 12. veebruari 2016 määrusega hagi tagamise abinõuna rakendatud kohtuliku hüpoteegi summat 20 000 euroni ja jätta selles ulatuses hagi tagamine kehtima otsuse täitmise tagamiseks. II.5. Hageja ning kostjate X ja Y vahelise vaidluse menetluskulud jätta iga poole enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.5) võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Cellnex Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas 11. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi Aare Project UÜ (kustutatud, põhivõlgnik), X (kostja I) ja Y (kostja II) vastu võla nõudes, sh osaliselt solidaarvastutuse alusel. Põhivõlgniku suhtes lõpetas maakohus menetluse 21. veebruari 2017 määrusega, sest ta on äriregistrist kustutatud. Menetluskulude jaotust maakohus ei otsustanud. See määrus on jõustunud ja menetlus põhivõlgniku suhtes lõppenud. Hageja palus käendajatest kostjatelt I ja II (edaspidi koos ka kostjad või käendajad) solidaarselt välja mõista 22 000 eurot ning käenduskohustuse rikkumisest tuleneva viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest. 2 (14)
1.1.Hageja tõi hagi alusena esile järgmised asjaolud: − põhivõlgnik sõlmis Deebet Agent OÜ-ga (kustutatud, edaspidi: üürileandja)
18.detsembril 2012 tähtajatu allüürilepingu nr 2012-12-18-1 (edaspidi: allüürileping), mille alusel võttis allüürile äriruumi üldpinnaga 138,41 m2 Tallinnas aadressil VäikeKarja 1 / Sauna 1 (edaspidi: äriruum); − põhivõlgnik ja üürileandja leppisid täiendavalt kokku, et üürileandja müüb põhivõlgnikule äriruumis asuvad vallasasjad, mille loetelu esitati allüürilepingu lisas 3 (edaspidi: inventar). Inventari ostuhinnaks lepiti 22 000 eurot, mille põhivõlgnik kohustus tasuma maksegraafikuga 12 kuu jooksul. Ta tasus ühe osamakse 1500 eurot; − allüürilepingu p-s 2.14 leppisid üürileandja ja põhivõlgnik kokku, et omand inventarile läheb üle pärast viimase osamakse, st kogu ostuhinna tasumist; lisaks lepiti kokku, et kui põhivõlgnik ei täida rahalisi kohustusi tähtaegselt, tuleb tasuda viivist 0,5% päevas; − üürileandja sõlmis 5. jaanuaril 2013 kostjatega I ja II käenduslepingu, millega käendajad kohustusid tagama solidaarselt põhivõlgnikuga allüürilepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate põhivõlgniku kohustuste kohase ja täieliku tagamise. Käendatavaks summaks lepiti 22 000 eurot; − üürileandja ja põhivõlgnik sõlmisid 2. aprillil 2013 kokkuleppe (edaspidi: lisakokkulepe) allüürilepingu lõpetamiseks alates 31. märtsist 2013 seoses põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitata jätmisega; − lisakokkuleppe kohaselt kehtib allüürileping inventari väljaostukohustuse osas edasi ja see lõppeb, kui põhivõlgnik tasub kogu ostuhinna või üürileandja müüb asjad edasi. Viimasel juhul peab põhivõlgnik kompenseerima uue lepingu järgse ostuhinna ja varem kokkulepitud hinna (22 000 eurot) vahe. Lisaks leppisid samad osapooled kokku, et tasutud tagatisrahast arvestatakse maha rendimaksed ja tarbitud kommunaalteenused, eelisjärjekorras kustutatakse viivis; − üürileandja müüs inventari 5. aprillil 2013 WWR Systems OÜ-le (edaspidi: ostja) 5000 euro eest (edaspidi: asendustehing); − üürileandja loovutas 6. oktoobril 2014 kõik allüürilepingust, lisakokkuleppest ja käenduslepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku ja käendajate vastu hagejale.
1.2.Hagiavalduses sisustas hageja oma rahalised nõuded järgmiselt: − üürileandja esitas põhivõlgnikule 5. märtsil 2013 arve kõrvalkulude eest (1689,70 eurot);
13.märtsil 2013 viivisarve (390,63 eurot); 10. aprillil 2013 märtsi kõrvalkulude eest (2240,63 eurot) ja viivisarve (126,73 eurot) – kokku summas 4447,69 eurot; − üürileandja arvestas põhivõlgniku tasutud tagatisraha (4152,30 eurot) võlgnetava viivise ja kõrvalkulu katteks. Seega võlgnes põhivõlgnik üürileandjale 10. aprilli 2013 seisuga 295,39 eurot (= 4447,69 – 4152,30), millele lisandub viivis; − arvestades, et põhivõlgnik tasus inventari maksumusest 1500 eurot, on ostuhinnast tasumata veel 20 500 eurot (= 22000 – 1500); − tasumata summalt on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,5% inventari ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Alates 15. veebruarist kuni 5. aprillini 2013 on sissenõutavaks muutunud viivis 5022,50 eurot; − pärast inventari realiseerimist 5. aprillil 2013 võlgnes põhivõlgnik üürileandjale lisakokkuleppe alusel 22 522,50 eurot, millest 22 500 eurot on lisakokkuleppe järgne võlgnevus ja 22,50 eurot viivis. Lisaks võlgnes põhivõlgnik üürileandjale allüürilepingu järgi kõrvalkulud 295,39 eurot. 3 (14)
1.3.Hageja täpsustas 13. veebruari 2017 arvamuses oma nõuete kujunemist järgmiselt: − põhivõlgnik oli alates 15. veebruarist 2013 viivituses inventari kuumaksete tasumisega, mistõttu oli üürileandjal õigus nõuda temalt viivist allüürilepingu p 2.15 alusel 0,5% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Alates 15. veebruarist kuni 1. aprillini 2013 muutus sissenõutavaks viivis 4612,50 eurot (= 20 500 × 45 päeva × 0,5% päevas); − edasi arvestas üürileandja viivist seaduses ette nähtud määras, st 2.– 4. aprilli 2013 eest 13,06 eurot (= 20 500 × 3 päeva × 7,75% aastas : 365 päevaga aastas); − eelneva kahe taande kokkuvõttena oli üürileandja viivisnõue põhivõlgniku vastu
5.aprilli 2013 seisuga 4 625,56 eurot (= 4612,50 + 13,06); − üürileandja arvestas inventari müügist 5. aprillil 2013 laekunud raha summas 5000 eurot VÕS § 88 lg 8 alusel kõrvalkulude (295,39 eurot), seejärel viiviste (4625,56 eurot) ja lõpuks 79,05 eurot inventari ostuhinna katteks; − pärast inventari müümist 5. aprillil 2013 võlgnes põhivõlgnik lisakokkuleppe alusel 20 420,95 eurot (= 22000 – 1500 – 79,05), mis on inventari ostuhinna tasumata osa; − lisaks võlgneb põhivõlgnik ajavahemiku 6. aprill 2013 – 13. veebruar 2017 eest põhinõudelt summas 20 420,95 eurot arvestatud seadusjärgse viivise summas 6445,01 eurot, st kokku on tema võlg 26 865,96 eurot (= 20 420,95 + 6445,01); − käendajad vastutavad eeltoodud summast 22 000 euro tasumise eest, aga lisaks peavad maksma viivist alates hagi esitamisest.
1.4.Hageja taotlusel tagas maakohus hagi ja määras 12. veebruari 2016 määrusega seada kohtulik hüpoteek summas 27 000 eurot kostja II kinnistule hageja kasuks. Hagi tagamise määrus jõustus edasi kaebamata.
2.Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid järgmised: − hageja ei esitanud üleandmise akti, millega äriruum ja asjad oleksid põhivõlgnikule üle antud. Järelikult on tõendamata, et valdus on üle antud. Nii ei tekkinud põhivõlgnikul kohustust tasuda üürilepingust tulenevaid makseid; − üürileandja ei ole ka inventari valdust üle andnud ja põhivõlgnik ei ole valdust saanud. Seega ei tekkinud põhivõlgnikul kohustust tasuda inventari eest; − eluliselt ei ole usutav, et põhivõlgnik oli valmis üüripinnal asuvaid osaliselt integreeritud asju ostma, sest üürileping lõpetati 2. aprillil 2013. Mõistlik isik ei osta asju, mille kasutamise võimalus tal puudub; − hageja viidatud arved ei tekita tasumise kohustust, sest kohustus tekib üksnes lepingu või seaduse alusel, mitte arvetest, mis on vaid raamatupidamisdokumendid; − allüürileping lõpetati 1. aprillil 2013 ja alates sellest kuupäevast ei kohaldu lepinguline viivisemäär. Kui kohus leiab, et hageja põhinõue on õigustatud, on viivis ebamõistlikult suur. Allüürileping kehtis umbes kolm kuud ja hageja ei andnud ruumi ega inventari valdust üle põhivõlgnikule. Viivise määra tuleb vähendada mõistliku suuruseni.
3.Kostja II vaidles samuti hagile vastu, tema vastuväited olid järgmised: − allüürilepingus lepiti kokku, et üürileandja müüb põhivõlgnikule äriruumis asuva inventari ja omand sellele läheb üle peale viimase osamakse tasumist. Seega sisaldas allüürileping ka müügilepingut (omandireservatsiooniga müük). Inventari eest tasumise kohustust (müügilepingut) käendasid kostjad I ja II. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgnik ega käendajad ei saanud inventari omanikuks. Inventari omand oli kuni selle müümiseni üürileandjal; 4 (14)
− põhivõlgnik ei tasunud inventari ostuhinda, mistõttu sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt inventari väljaostukohustus pidi lõppema alles siis, kui põhivõlgnik selle täidab või üürileandja müüb inventari edasi, aga viimati nimetatud juhul tuli põhivõlgnikul kompenseerida tegeliku müügihinna ja allüürilepingus kokkulepitud maksumuse (22 000 eurot) vahe; − kostjal II ei ole mingit isiklikku ega majanduslikku seost põhivõlgnikuga, st tema antud käendus on tarbijakäendus; − põhivõlgniku ja üürileandja lisakokkulepe ei ole seotud allüürilepinguga, vaid loob iseseisva kohustuse põhivõlgnikule (hinnavahe hüvitamine ehk kahju hüvitamine). Lisakokkulepet ei saa siduda üürileandja ja kostja II vahelise käenduslepinguga, vaid see lõpetas allüürilepingu ja viimasega seotud käendusleping lõppes hiljemalt
5.aprillil 2013 inventari uuesti müümisega; − kostja II ei saanud tarbijana ette näha sellist hinnavahe hüvitamise kohustust, milles põhivõlgnik ja üürileandja kokku leppisid ning millel puudub majanduslikult mõistlik sisu. Ka ei ole kostjaga II sõlmitud käenduslepingus sisalduda võiv tulevane kohustus (hinnavahe hüvitamise kohustus) kostja II jaoks piisavalt määratletud; − allüürilepingu lõpetamisega lepingupoolte kokkuleppel lõppes ka kostja II inventari väljaostmise käendamise kohustus. Üürileandja ja põhivõlgnik sõlmisid uue kokkuleppe, mida kostja II enam ei käendanud; − isegi kui asuda seisukohale, et kostja II käendus laienes ka lisakokkuleppele, ei ole kokkuleppel majanduslikku sisu ja kostja II kui tarbijast käendaja sellise kokkuleppe alusel ei vastuta; − lisakokkuleppega lõpetati allüürileping ja kuna allüürileping sisaldas müügilepingut, võib kokkulepet käsitleda müügilepingust taganemisena. Põhivõlgnikul ei olnud kunagi võimalik saada inventari omanikuks ja ta ei saanud realiseerida ega lõpetada ka väljaostmiskohustust. Üürileandja müüs inventari ise edasi ajal, mil ta oli jätkuvalt inventari omanik; − puudub põhjendus, miks üürileandja müüs inventari nii madala hinnaga. Allüürilepingu sõlmimise ajal oli inventari hind 22 000 eurot ja kõigest neli kuud hiljem oli langes see 5000 euroni. Kostja II tarbijana ei näinud ega pidanud ette nägema sellise kokkuleppe võimalikkust, nagu sõlmisid üürileandja ja põhivõlgnik. Kostja II ei pidanud ette nägema ka seda, et lisakokkuleppe alusel müüakse inventar nii madala hinnaga; − hageja ei saa nõuda viivist allüürilepingus sätestatud määras, sest lisakokkuleppega allüürileping lõpetati. Kostja II ei käendanud allüürilepingust tulenevaid kõrvalkulusid ega kõrvalkuludest tulenevaid viiviseid. Viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega – seega tühine. Nõustuda ei saa ka hageja viivisenõudega inventari ostuhinna vahelt. Viivisemääras pooled kokku ei leppinud; − hageja ei põhjendanud ega tõendanud viivisenõuet seadusjärgses määras käenduslepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Tõendamata ja põhjendamata on, milles seisneb käendajast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamine ning mis alusel nõuab hageja kostjalt II seadusjärgset viivist alates 11. veebruarist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni. Käendus on lõppenud; − kui kohus leiab, et põhinõue ja viivisenõue on põhjendatud, tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni.
5 (14)
EDASINE MENETLUS
4.Maakohus rahuldas 21. juuni 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis hageja kasuks välja kostjatelt I ja II solidaarselt 295,39 eurot ning viivise 4. mai 2017 seisuga 29,07 eurot ja alates
21.juunist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja II esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palus ta panna hageja kanda.
7.Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2017 otsusega (edaspidi: varasem otsus) maakohtu otsuse osas, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis, hagi jäi rahuldamata käendajatelt solidaarselt 15 500 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks ning jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus tsiviilasja uuesti läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis. Kuigi käendajad on solidaarvõlgnikud, siis ei ole nad vältimatud kaaskostjad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 207 lg 3 tähenduses ja kostja II kaebus ei mõjuta kostja I suhtes tehtud lahendit (vt Riigikohtu
1.novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 14 teine lõik). Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata.
8.Hageja esitas asja uuel läbivaatamisel 15. oktoobril 2018 hagiavalduse tervikteksti, milles palus käendajatelt solidaarselt välja mõista 15 500 eurot ja viivise alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 määras. Hageja täpsustas, et tal on õigus nõuda kostjatelt allüürilepingus sisalduva müügilepingu järgse hinna (22 000 eurot) ja inventari müügi (5000 eurot) vahe, millest on maha arvatud põhivõlgniku tasutud osamakse (1500 eurot), st 15 500 eurot. Nõude põhjendamisel jäi hageja varem esiletoodu juurde.
9.Kostja I järgis samuti oma varasemaid vastuväiteid, aga märkis täiendavalt, et hageja ei ole tõendanud, milline vara põhivõlgnikule müüdi. Allüürilepingu p 2.12 kohaselt müüakse vara, mis on näidatud lepingu lisas 3. Lepingu p 13.8.3 viitab lepingu lisana 3 käenduslepingule. Seega puudub vara nimekiri.
10.Kostja II jäi varem esitatud seisukohtade juurde.
MAAKOHTU OTSUS
11.Maakohus jättis 12. jaanuari 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
11.1.Maakohus tuvastas, et: -
allüürilepingus sisaldus kaks lepingut: üürileping (p-d 2.1–2.2) ja inventari müügileping (p-d 2.12–2.15); käendus on seotud ainult inventari müügiga ja käendajad ei vastuta kohustuste eest, mis on seotud üüri või kõrvalkuludega; allüürileping lõppes 31. märtsil 2013; lisakokkuleppe kohaselt kehtib allüürileping inventari väljaostukohustuse osas edasi ja lõppeb, kui põhivõlgnik tasub kogu ostuhinna või üürileandja müüb asjad edasi. Viimasel juhul peab põhivõlgnik kompenseerima uue lepingu järgse ostuhinna ja varem kokkulepitud hinna vahe. Lisaks lepiti kokku, et tagatisrahast arvestatakse maha rendimaksed ja kommunaalteenuste tasu, eelisjärjekorras kustutatakse aga viivis. 6 (14)
11.2.Esmalt lahendas maakohus üürinõude, jättes üürilepingust tulenevate nõuete osas hagi rahuldamata. Käenduslepingu p 1 sõnastuse järgi tagavad käendajad järelmaksu saaja kohustuste täitmist ja käendatav summa on 22 000 eurot, mis on inventari ostuhind. Üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamise tahe käenduslepingust ei nähtu. Viide allüürilepingule ei tähenda, et käendajad soovisid käendada kõiki selles märgitud põhivõlgniku kohustusi.
11.3.Teisena käsitles maakohus hinnavahe hüvitamise nõuet ja jättis selle rahuldamata.
11.3.1.Vastavalt käenduslepingule võtsid käendajad kohustuse käendada allüürilepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid põhivõlgniku kohustusi. Järelikult vastutavad nad ka lisakokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest. Nõude loovutamise lepingu p-s 2 märgiti loovutatava nõudena allüürileping, käendusleping ja arved. Lisakokkulepe on algse lepingu muutmise kokkulepe, st sisuliselt algse lepingu osa, ja sellest tulenevad õigused läksid üle loovutuse saajale. Hageja on seega kehtivalt omandanud võimaliku nõude kostjate vastu.
11.3.2.Tunnistajate C ja W ütluste ning kostja I kinnituse alusel müüs üürileandja põhivõlgnikule inventari nimekirjas nimetatud esemed. W kinnitas, et ostjale müüdud vara kattus täielikult põhivõlgnikule müüdud varaga (v.a mõni katkine nõu).
11.3.3.Maakohus kohaldas VÕS § 115 lg 1, § 127 ja § 128 ning leidis, et esinevad kõik teised kahju hüvitamise eeldused, aga täidetud pole tingimus, et kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena põhivõlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Üürileandja soetas baarimööbli 13 000 euroga ning ostis juurde väikeinventari ja köögitehnika. Põhivõlgnik oli nõus kogu vara ostma 22 000 euroga, mida saab pidada turuhinnaks. Tõendatud ei ole, et põhivõlgnik tasus vara eest turuhinnast kõrgema hinna. Seega said põhivõlgnik ja käendajad eeldada et vara võõrandatakse ostuhinna tasumise kohustuse rikkumisel kolmandale isikule samuti turuhinnaga või vähemasti sarnase hinnaga. Põhivõlgnikule ega ka käendajatele ei olnud ette nähtav, et vara võõrandatakse enam kui neli korda madalama hinnaga 5000 euro eest.
11.3.4.Samuti ei ole täidetud VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eeldused. Põhivõlgnik ja üürileandja leppisid üürilepingu lõpetamises kokku 2. aprillil 2013 ja üürileandja võõrandas vara ostjale 5. aprillil 2013. Ainult kolme päeva jooksul vara võõrandamine ei ole mõistlik aeg sedavõrd suure varakogumi müügiks. See võib olla ka põhjus, miks vara eest saadi sedavõrd madal hind. On üldteada, et kiirmüügi hind kujuneb harilikult oluliselt väiksemaks kui tavalise müügiprotsessi korral. Seega müügi viis ei olnud mõistlik.
11.4.Põhinõude põhjendamatuse tõttu jäi rahuldamata ka viivisenõue.
POOLTE SEISUKOHAD
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ning hagi põhivõla 15 500 eurot ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Hageja väited on kokkuvõtvalt järgmised.
12.1.Esiteks väljus maakohus hagi piiridest, kui asus lahendama nõuet 295,39 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. Kostja I suhtes on see nõue lahendatud 21. juuni 2017 otsusega ja kostja II vastu hageja 15. oktoobri 2018 terviktekstis sama nõuet enam ei esitanud.
12.2.Teiseks kvalifitseeris maakohus nõude ekslikult kahju hüvitamise nõudeks. Tegelikult nõuab hageja käendajatelt lepingu alusel põhivõlgniku rahalise kohustuse täitmist. Üürileandja ja põhivõlgnik leppisid kokku, kuidas toimuvad poolte vahelised arveldused inventari võõrandamisel, st põhivõlgnik võttis omale lepingulise kohustuse tasuda inventari müümisel saadud hinna ja allüürilepingus kokku lepitud maksumuse vahe. Lepingus kokku lepitud täitmisnõudele ei saa seadusjärgset kahju hüvitamise regulatsiooni kohaldada. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 oleks pidanud maakohus hagi rahuldama. 7 (14)
12.3.Kolmandaks kohaldas maakohus valesti VÕS § 127 lg 3 ja § 135 lg 1.
12.3.1.Maakohus jättis tähelepanuta, et hinnavahe hüvitamise kokkulepe üürileandja ja põhivõlgniku vahel sõlmiti eesmärgiga kompenseerida uue lepingu (asendustehingu) järgse ostuhinna ja varem kokku lepitud hinna vahe. Kuna lisakokkuleppe sisu on hinnavahe hüvitamine, ei ole võimalik väita, et hinnavahe hüvitamise kohustus oli kohustus, mida põhivõlgnik VÕS § 127 lg 3 alusel ei näinud rikkumise võimaliku tagajärjena ette.
12.3.2.Majandustegevuse raames sõlmitud hinnavahe kompenseerimise kokkulepe ei võimalda väita, et kokkulepe ja selle tagajärjed olid erakordsed või nende ärahoidmine ei olnud lepingulise kohustuse eesmärk. Arvestades hinnavahe hüvitamise kokkuleppe sõnastust, oli põhivõlgnikule ettenähtav igasuguse suurusega hinnavahe hüvitamise kohustuse tekkimine.
12.3.3.Tõendamata on kostjate väide, et inventar võõrandati liiga odavalt ja neid oleks saanud kallimalt võõrandada. Asjaolu, et põhivõlgnik ise oli mõned kuud varem nõus ostma inventari 22 000 euroga, ei tähenda ega tõenda, et see summa kajastab inventari väärtust.
12.3.4.Nõue käendajate vastu põhineb käenduslepingul ja sel juhul VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu.
12.3.5.Maakohus kohaldas VÕS § 127 lg 3 ebaõigesti ka seetõttu, et norm ei rakendu kahju suurusele, eriti olukorras, kus lepiti kokku hinnavahe hüvitamises. Põhivõlgnik pidi lepinguliste kohustuste rikkumisel arvestama hinnavahe hüvitamise kohustuse tekkimise võimalusega.
12.3.6.Üürileandja ja põhivõlgnik leppisid lisakokkuleppes kokku, kuidas nendevahelises õigussuhtes toimub hinnavahe hüvitamine. Seega leidis maakohus VÕS § 135 lg 1 ebaõigesti kohaldades, et vara inventari võõrandati ebamõistliku hinnaga ja ebamõistlikult kiirest. Jääb arusaamatuks, mille põhjal asus kohus seisukohale, et põhivõlgnik ostis inventari mõistliku hinnaga 22 000 eurot. Sellise hinnaga vara ostmine ei tähenda, et ostuhind oli mõistlik või vastas turuhinnale. Samuti ei esitanud kostjad tõendeid, millest nähtuvalt oleks pikema müügiaja korral olnud inventari müügist võimalik saada kõrgemt hinda kui 5000 eurot. Pikema müügiaja korral võinuks senine ostuhuviline kaduda või pakkuda madalamat hinda.
12.4.Neljandaks tuleb hagi rahuldamise korral teisiti jaotada menetluskulud ja jätta kehtima hagi tagamise abinõu.
12.5.Inventari turuhind oli hageja väitel 5000 eurot. Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja alternatiivse väite, et inventari turuhind 2013. aasta aprillis ei ületanud 8300 eurot.
13.Kostja I vaidleb kaebusele vastu. Maakohus leidis ekslikult, et käendajate vastutus tuleneb lisakokkuleppest. Allüürilepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel lõppes ka kostjate käenduskohustus (VÕS § 153 lg 1 p 1). Tulenevalt allüürilepingust ja lisakokkuleppest on hageja nõue kostjate vastu alusetu ja põhjendamata. Kostjate vastutus ei saanud suureneda või laieneda nn hinnavahe hüvitamise kohustusele (VÕS § 145 lg 4). Inventari turuhind oli 22 000 eurot.
14.Kostja II vaidleb samuti kaebusele vastu. Kostja II jääb selle juurde, et hagejal ei ole nõudeõigust, kuivõrd põhivõlgnik ei loovutanud hagejale muud kui loetletud üüriarvetest tulenevate nõuete nõudeõiguse. Inventari turuhind oli 22 000 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse osas, milles lahendati nõue 295,39 euro ja sellelt viivise saamiseks, jäeti hagi rahuldamata põhivõla 12 200 eurot ja sellelt viivise saamiseks, tühistati tervikuna hagi tagamine ning jaotati kostjate menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab 295,39 euro ja sellelt summalt viivise nõude kostja II vastu läbi vaatamata, rahuldab osaliselt põhivõla ja viivise nõuded ning muudab vastavalt hagi tagamise ulatust ja menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas jääb sama otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja praegu veel vaidlevate poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad iga poole enda kanda. 8 (14)
16.Esmalt tuleb käsitleda vaidluse ulatust ja sellega seotud väiteid ja avaldusi, sh kaebuse esimest väidet.
16.1.Hageja ja maakohus said erinevalt aru nõuete ulatusest asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus nõustub hageja esimese väitega, et maakohus pidanuks lähtuma
15.oktoobri 2018 hagiavalduse terviktekstis kajastatud nõuetest, millega hageja soovis kostjatelt põhivõla 15 500 euro ja viivise väljamõistmist. Maakohus lahendas vaidlustatud otsuse p-des 27–30 lisaks kostja II osas üürinõuet summas 295,39 eurot koos sellelt summalt viivise saamise nõudega. Maakohtu otsus on vaidlustatud tervikuna, st praeguse menetlusetapis saab ringkonnakohus kontrollida ka seda, kas kõnealune nõue on õigesti lahendatud.
16.2.Maakohus rikkus menetlusõigust (TsMS § 392 lg 1 p 1, § 439), kui lahendas kostja II vastu esitatud üüri- ja viivisnõuet, ilma ei oleks selgitanud välja hageja tahte nõuete ulatuse kohta. Ringkonnakohus saab maakohtu 26. septembri 2018 kirjast aru, et asjas avati uuesti eelmenetlus. Nimelt nõudis maakohus hagejalt hagiavalduse tervikteksti esitamist ning andis pooltele võimaluse esitada tõendeid ja taotlusi. Eelkõige viitab kirja eelviimases lõigus kasutatud sõna „lõpptähtaeg“ sellele, et pooltele antud tähtaja möödumisega lõpeb võimalus teha eelmenetluse toiminguid. Järgnevastest kohtudokumentidest ega 25. novembri 2021 kohtuistungi protokollist ei selgu, milliseid nõudeid täpselt arutati. Hageja märkis istungil, et ta täpsustas hagi pärast varasemat otsust ega käsitlenud istungil üürinõuet, aga kostja II vaidles sellest hoolimata vastu ka sellele nõudele.
16.3.Kui hageja nõuded on sõnastatud menetlusdokumentides erinevalt, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovis nõudest osaliselt loobuda või selle tagasi võtta (vajaduse korral saanuks lasta nõudeid TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada). Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetluse selguse huvides (vt nt Riigikohtu 11. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005, p 13 kaheksas lõik ja seal viidatud varasem praktika).
16.4.Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta soovis kostja II vastu esitatud üüri- ja viivisnõude tagasi võtta või teise võimalusena sellest loobuda. Ringkonnakohus selgitas eespool p-s 16.2 oma arusaama, et 15. oktoobri 2018 hagiavalduse tervikteksti esitamise ajal kestis maakohtus (uus) eelmenetlus. TsMS § 424 lg 1 esimene lause annab hagejale võimaluse hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kuivõrd hageja esitas kõnealust üüri- ja viivisnõuet enam mitte sisaldava tervikteksti eelmenetluse ajal, siis ei vajanud ta tagasivõtmiseks kostja II nõusolekut. Maakohus pidanuks jätma vastava nõude TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada, tühistades ühtlasi vaidlustatud otsuse sama nõude osas (TsMS § 425 lg 3 esimene lause).
16.5.Vaidluse ulatus mõjutab asja hinda apellatsiooniastmes. Eelneva põhjal soovis hageja kaebusega saavutada käendajatelt solidaarselt põhinõudena 15 500 euro ja lisaks viivise väljamõistmise. TsMS § 137 lg 1 järgi tuleb asja hind ringkonnakohtus määrata lähtudes sellest nõudest. TsMS § 123, § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel on nimetatud nõudelt arvutatud hind 16 747,75 eurot (= 15 500 + 8,05%, mis on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivise määr hagi esitamise ajal). Juhindudes TsMS § 136 lg-st 4 määrab ringkonnakohus asja hinna.
17.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest ja õiguslikest hinnangutest üürileandja ja põhivõlgniku vahel inventari müügilepingu ja lisakokkuleppe ning üürileandja ja kostjate vahel käenduslepingute sõlmimise kohta. Ühtlasi tuvastas maakohus õigesti ja menetlusnorme rikkumata, et 18. detsembri 2012 lepingudokumendis sisaldunud inventari müügilepingu ja ostjaga sõlmitud 5. aprilli 2013 müügilepingu ese on samad asjad (inventar) ja põhivõlgnik hakkas neid kasutama (vaidlustatud otsuse p-d 39–41). Põhjendatud ei ole kostjate arusaam, et omandireservatsiooniga müügi korral pole hinnavahena avalduv kahju hüvitatav. 9 (14)
18.Järgmiseks kontrollib kohus põhinõude õiguslikku kvalifikatsiooni.
18.1.Hageja heidab maakohtule mh ette nõude kvalifitseerimist kahju hüvitamise nõudena. Siinjuures tugineb hageja 2. aprilli 2013 lisakokkuleppele. Ringkonnakohus leidis varasema otsuse p-s 24 ja selle alapunktides, et kostjad ei vastuta lisakokkuleppega võetud põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Sellekohased õiguslikud põhjendused olid maakohtule siduvad (TsMS § 658 lg 2). Lisakokkuleppega võttis põhivõlgnik endale senisest laiema kohustuse, mille täitmise eest käendajad VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei vastuta. Viidatud normist ei saa VÕS § 142 lg 6 tõttu kõrvale kalduda, sest lisakokkulepe ei vasta VÕS § 142 lg 2 teises lauses ette nähtud piisava määratletuse reeglile. Üürileandja taganes müügilepingust (vt järgnevas p 18.3) ega saa enam nõuda selle lepingu täitmist. Neil kaalutlustel pole õige hageja arusaam, et tema põhinõude rahuldamist saaks kaaluda lepingulise kohustuse täitmisena VÕS § 108 lg 1 alusel.
18.2.VÕS § 135 normid on kahjuhüvitise arvutamist lihtsustavad sätted, mitte aga iseseisevad nõudealused. Järelikult on hageja põhinõude kohane alus VÕS § 115 lg 1 ja kohalduvad kahju hüvitamist üldiselt käsitlevad sätted. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (Riigikohtu 5. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 27 ja seal viidatud varasem praktika).
18.3.Ringkonnakohus järgib varasema otsuse p 25.1 õiguskäsitlust, et hageja praegu veel vaidlusaluse nõude ulatuse saab määrata kas VÕS § 135 lg-te 1 või 2 või kahju hüvitamise üldnormide (VÕS § 127 lg 1 jj) järgi. Kuigi VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust (VÕS § 135 lg 3), siis nüüd hageja enam suurema kahju hüvitamist ei nõua. VÕS § 135 lg 1 kohaldub mh juhul, kui hageja nõuab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 järgi, st nõuab kahju hüvitamist täitmise asemel pärast lepingu lõpetamist konkludentse tahteavaldusega (Riigikohtu 18. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-145-08, p 18 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus leidis varasema otsuse p-s 24.2, et üürileandja taganes müügilepingust konkludentselt. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 36 samuti lepingust taganemise ja pooled ei ole seda vaidlustanud. Järelikult saab apellatsioonimenetluses lähtuda samast asjaolust (TsMS § 652 lg 1 p 1).
18.4.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hinnavahena avalduv kahju pole ettenähtav. Senises kohtupraktikas on tehingu hinnavahet kahju allikana peetud ettenähtavaks (Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280, p 32.1). Muu hulgas juhul, kui kahjuhüvitis arvutatakse abstraktselt VÕS § 135 lg 2 kohaselt, ei peaks hüvitise arvestamisel üldjuhul kohalduma VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 (Riigikohtu 8. mai 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 26). Käesoleval juhul pidi põhivõlgnikule olema mõistlikult ettenähtav, et kui ta ei täida inventari väljaostmise kohustust, siis võib üürileandja teha samasisulise asendustehingu. Kui asendustehingu hind on põhivõlgnikuga kokkulepitust väiksem, siis kaasneb sellega üürileandja kahju, sest tal jääb osaliselt saamata rahasumma, millele olnuks õigus algse müügilepingu järgi. Lisaks viitab lisakokkuleppe esimese lõigu sõnastus selgelt põhivõlgniku arusaamale, et tal võib tekkida hinnavahe hüvitamise kohustus.
18.5.Vahekokkuvõttena saab märkida, et maakohus kvalifitseeris hageja põhinõude õigesti kahju hüvitamise nõudeks, aga eksis kahju ettenähtavuse põhimõtte rakendamisel. Hageja kaebuse teine väide ei ole põhjendatud. Vähemalt osaliselt on siiski põhjendatud kolmas väide ja hagi ei saa jätta rahuldamata pelgalt VÕS § 127 lg 3 järgi. Kuivõrd nimetatud alusel ei ole nõue välistatud, siis pole eraldi vaja käsitleda küsimust, kas käenduslepingul rajaneva vastutuse puhul on VÕS § 127 lg 3 kohaldamine üldse välistatud. 10 (14)
19.Käenduslepingu sõlmimine ega kehtivus pole vaidlusalune, st kostjad vastutavad VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 alusel põhivõlgniku rahaliste kohustuste eest, mis tulenevad müügilepingust. Õige ei ole kostjate arusaam, et lisakokkulepe lõpetas käendatud kohustuse ja seeläbi VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel ka käenduse. Viidatud kokkuleppest ei nähtu, et põhivõlgnik ja üürileandja oleksid kokku leppinud inventari väljaostukohustuse tingimusteta lõppemises. Ühtlasi ei takista käenduskohustuse täitmise nõudmist kostja II võimalik roll käendajana, mh ei muuda see põhivõlgniku rikkumist ja sellega kaasnevat kahju vähem ettenähtavaks. Kostjad kui kaaskäendajad vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt (VÕS § 150).
20.Õige on maakohtu järeldus, et praegu vaidlusalune nõue on loovutuse tulemusel hagejal üle läinud (vaidlustatud otsuse p 38). VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Kahtluse korral tuleb eeldada, et nõue loovutati tervikuna (Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280, p 35.2 esimene lõik). Loovutamise lepingu (dtl 33) p 2 viitab selgelt 18. detsembri 2012 lepingudokumendile (dtl 13–17), milles maakohus tuvastas inventari müügilepingu sisaldumise. Samas punktis arvete märkimine ei tähenda, et loovutuse ese olnuks ainult arvetes kajastatud nõue. VÕS § 167 lg 1 teisele lausele vastavalt eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma tagatised. Käesoleval juhul on nõude loovutamise lepingu p-s 2 viide käenduslepingule, st hageja astus üürileandja kui võlausaldaja asemele ka käendussuhetes ja saab nõuda mõlemalt käendajatelt kohustuse täitmist (vrd Riigikohtu 26. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 14 kolmas lõik).
21.Eelneva põhjal tuleb hageja põhinõue lahendada müügilepingu rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõudena. Kui üürileandjal oli sel alusel nõue põhivõlgniku vastu, siis saab sama nõude panna hageja (loovutuse saaja) panna maksma kostjate (käendajate) vastu.
21.1.Kahju hüvitamise eeldused (sh VÕS § 135 kohaldamise eeldused) peab tõendama hageja (nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16). Kostjate üldisesse tõendamiskoormisesse kuuluks põhivõlgniku rikkumise vabandatavus, aga seda kostjad ei väida. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahju hüvitamise üldised eeldused on täidetud (vaidlustatud otsuse p 42 ja p 43 esimese lause esimene pool, vt ka eespool p 18.2). Eespool p 18.4 kohaselt oli kahju ka ettenähtav. Tuvastada on veel vaja kahjuhüvitise suurus. Vastavalt p-des 18.2 ja 18.3 märgitule on asjakohane kontrollida VÕS § 135 lg-te 1 ja 2 tingimusi.
21.2.VÕS § 135 lg 1 kohaldamiseks peab asendustehing olema tehtud pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil. Kui üks neist tingimustest on täitmata, ei saa kahjuhüvitise arvutamisel asendustehingu hinda aluseks võtta. Ringkonnakohus leiab, et mõlemad tingimused on täitmata, mistõttu VÕS § 135 lg 1 ei kohaldu.
21.2.1.Mõistlik viis tähendab asendustehingu tegemist mõistlikel tingimustel, st esialgse lepinguga võimalikult samaväärsetel tingimustel, mida on mõistlikult võimalik saavutada (Riigikohtu 6. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12910, p 12 ja 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 37). Ostjalt asendustehingu (5. aprilli 2013 müügileping, dtl 32) alusel saadud ostuhind 5000 eurot erineb oluliselt üürileandja ja põhivõlgniku vahel kokku lepitud hinnast 22 000 eurot. Kui asendustehingu tingimused (sh hind) ei ole samad, siis peab hageja tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mis viitavad sellele, et algse lepingu tingimusi polnud enam mõistlikult võimalik saavutada. Sellised asjaolud võivad olla lepinguläbirääkimised piisava hulga isikutega, asjade müügi puhul avalik enampakkumine või muu aktiivne tegevus, mida sarnases olukorras isikult võib mõistlikult eeldada. Nii suurt erinevust ei ole hageja sisuliselt põhjendanud ega näidanud, milliste toimingute tulemusel jõudis üürileandja järeldusele, et paremat müügitulemust pole võimalik saavutada. Hageja pole väitnud läbirääkimisi mitme isikuga ega enampakkumise korraldamist. Hageja esiletoodust ei nähtu objektiivseid takistusi läbirääkimiste pidamiseks, enampakkumise korraldamiseks või muul viisil inventari aktiivsemalt müügiks pakkumiseks. Seega hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis viitaks asendustehingu tegemisele mõistlikul viisil. 11 (14)
21.2.2.Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 ja seal viidatud varasem praktika). Mõistliku aja määramisel saab arvesse võtta algse lepingu olemust ja eesmärki, samuti konkreetse juhtumi asjaolusid ning võimaluse korral ka vastava tegevusala praktikat ja tavasid. Ajavahemik hakkab kulgema esialgsest lepingust taganemisest, st ajast, kui teine pool saab kätte (või loetakse kättesaanuks) lepingust taganemise avalduse (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 135 p 4.1). Hageja pidi ka selles osas tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, et taganemise ja asendustehingu sõlmimise vahele jäänud aeg oli mõistlik. Hageja oma tõendamiskoormist ei täitnud. Asendustehing sõlmiti vaid mõni päev pärast üürilepingu lõppemist ja lisakokkuleppe sõlmimist. Tõendamata ja seega paljasõnaline on hageja väide, et pikema müügiaja korral võinuks senine ostuhuviline kaduda või pakkuda madalamat hinda. Ühtlasi puuduvad tõendid selle kohta, et inventari müümisega oleks olnud väga kiire.
21.3.Eelmise p 21.2 ja selle alapunktide tulemusest järeldub, et hüvitatava hinnavahe saab arvutada VÕS § 135 lg 2 järgi. Viidatud säte näeb ette kahjustatud lepingupoole õiguse nõuda lepingust taganemise korral kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind. Ringkonnaohus märkis eespool p-s 18.3, et üürileandja taganes müügilepingust konkludentselt. Seega on VÕS § 135 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ja nõude suuruse määrab müügilepingu eseme ehk inventari turuhind, mille pidi tooma esile ja tõendama eelkõige hageja.
21.3.1.Hageja esmase väite kohaselt kajastab turuhinda asendustehingu hind (5000 eurot), sest see on inventariga sel ajal tehtud tegeliku müügitehingu hind. Alternatiivselt tugineb hageja väitele, et inventari turuhind asendustehingu ajal, st 2013. aasta aprillis ei ületanud 8300 eurot, sest valdkonna asjatundjad pakkusid hinnaks 7500–8300 eurot. Hageja märkis täiendavalt, et see hind ei kajasta inventari kolimise, demonteerimise ega transpordi kulu. Kostjate väitel kajastab turuhinda (22 000 eurot) samade esemete põhivõlgnikule müümise leping, mis on ajaliselt umbes 3,5 kuud varasem.
21.3.2.Põhjendatud ei ole poolte väited, et turuhinna saab tuvastada algse müügilepingu või asendustehingu hinnana. Kummagi tehingu kohta puuduvad andmed, et need oleks tehtud turutingimustel. Müügilepingu puhul oli eripära, et inventar müüdi kasutamiseks samas ruumis, mille jaoks see oli valmistatud ja komplekteeritud. Puudub alus arvata, et teised turuosalised oleks olnud valmis maksma spetsiifiliste esemete eest sama kõrget hinda. Asendustehingu sõlmis üürileandja väga kiiresti, mistõttu pole usutav, et nii kujunenud hind oleks kohalik keskmine müügihind.
21.3.3.Ringkonnakohus tuvastab, et inventari turuhind 2013. aasta aprillis oli 8300 eurot. Hageja esitatud kahe turuosalise arvamustest (dtl 597–608) nähtub, et neist üks hindas inventari kiirmüügi turuhinnaks maksimaalselt 7500 eurot ja teine avaldas, et tema pakutud hind 2013. aastal olnuks maksimaalselt 8300 eurot. Mõlemad arvamused koostati samade esemete kohta, mis üürileandja müüs algselt põhivõlgnikule ja hiljem ostjale. Kuivõrd hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks kiirmüügi vajadusele (vt ka eespool p 21.2.2) ega põhjendanud turult mitme pakkumise võtmise takistusi (p 21.2.1), siis on põhjendatud lugeda kohalikuks keskmiseks müügihinnaks ehk turuhinnaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 teise lause tähenduses 8300 eurot.
21.3.4.Hageja ei toonud selgelt esile ega tõendanud, millised olid või võinuks olla inventari kolimise, demonteerimise ega transpordi kulud. Pelgalt viide selliste kulude võimalikkusele ei anna alust hinnata inventari turuhinda eelnevast erinevalt. Samuti ei mõjuta täpsemalt sisustamata väited hinnangut üürileandja kahju suurusele. 12 (14)
21.3.5.Eelneva põhjal kujuneb algse müügitehingu ja asendustehingu hinnavahe suuruseks VÕS § 135 lg 2 järgi 13 700 eurot (= 22 000 – 8300). Vaidlustamata asjaoludel oli põhivõlgnik tasunud inventari eest 1500 eurot, selle summa võrra üürileandja kahju summa väheneb ja selleks kujuneb 12 200 eurot (= 13 700 – 1500).
21.4.Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas esineb alus kostjatelt nõutavat kahjuhüvitist vähendada.
21.4.1.VÕS § 135 sätete järgi arvutatavat kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda ning kindlustuse olemasolu (Riigikohtu
10.märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12 teine lõik ja 27. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 12).
21.4.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud ega tõendanud kahjuhüvitise vähendamise asjaolusid, sh selliseid, mis õigustaks VÕS § 145 lg 5 kohaldamist. Algne müügileping sõlmiti majandustegevuses ja põhivõlgnik oli vaba otsustama, kas ja mis hinnaga ta inventari ostab. Käendus on selles tähenduses aktsessoorne, et hinnata ei tule käendajate huvi ega mõjutusvõimalusi algse tehingu suhtes, vaid neil oli omakorda vaba voli otsustada, kas sõlmida käendusleping. Puuduvad viited üürileandja pahausksusele või raskele hooletusele. Üürileandja ei saa kahju hüvitamise tagajärjel täiendavat kasu, vaid ta pannakse VÕS § 127 lg 1 mõtte järgsesse olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui algset müügilepingut täidetuks kohaselt. Üürileandja enda osa kahju tekkimisel on juba arvesse võetud seeläbi, et kahjuhüvitist ei arvutata VÕS § 135 lg 1, vaid lg 2 alusel. VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamise vajadust ei ole, sest kahju suurus on võimalik välja arvutada.
21.5.Kokkuvõttes on hageja põhinõue põhjendatud osasummas 12 200 eurot ja see summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
22.Põhinõude rahuldamise ulatuse järgi saab lahendada viivise nõude, mille õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1.
22.1.Hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest, mis on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2. Praegu veel lahendatava nõude osas esitas hageja viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga. Seetõttu pole enam asjakohane kostjate vastuväide, et viivise määr on ebamõistlikult kõrge. Kostjad ei toonud esile asjaolusid, mis välistaks viivise nõude rahuldamise seaduses ette nähtud ulatuses.
22.2.Kohtotsuse tegemise aja seisuga, st ajavahemikul 11. veebruar 2016 – 21. oktoober 2022 on põhivõla summalt 12 200 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 6535,17 eurot (vt viivisekalkulaator.ee), mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Arvutatud summa ei ületa põhinõuet. Otsuse tegemisele järgnevast päevast alates mõistab kohus viivise välja samuti VÕS § 113 lg 1 teise lause määras (TsMS § 367).
23.Hagi osalise rahuldamise korral tuleb kontrollida, kas rakendatud hagi tagamise abinõud on põhjendatud jätta kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (TsMS § 445 lg 2). Maakohus määras seada hagi tagamiseks kohtulik hüpoteek kostja II kinnistule hüpoteegisummaga 27 000 eurot. Nii suures summas tagamisabinõu pole enam vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul võib otsuse jõustumise ja täitmiseni kuluda aastast veidi pikem ajavahemik. Täiendav viivis 1,25 aasta eest oleks 1220 eurot (= 12 200 × 8% × 1,25). Kokku on põhjendatud hüpoteegi säilitamine summas 20 000 eurot (≈ 12 200 + 6535,17 + 1220). Seda summat ületavas osas tuleb hagi tagamise abinõu tühistada ja hüpoteegisummat vastavalt vähendada. 13 (14)
24.Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.
24.1.Praeguses menetlusetapis saab jaotada hageja ja käendajate vahelise vaidluse kulusid. Hageja ja põhivõlgniku vahelise vaidluse kulud on küll jaotamata (vt eespool p 1 teine lõik), aga kuna põhivõlgnik ei ole enam menetlusosaline, siis ei saa teha teda puudutavaid otsustusi. Hageja ja käendajate vaidlus hõlmab asja esimest korda lahendamist maakohtus, eelmist apellatsioonimenetlust, sellele järgnenud uut asja läbivaatamist ja praegust menetlust.
24.2.Hagi osalise rahuldamise ja osalise läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb kulud jaotada eelkõige TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel. Vaidlusel on veel see eripära, et kostja I suhtes jõustus maakohtu 21. juuni 2017 otsus edasi kaebamata temalt 295,39 euro ja viivise välja mõistmise osas. Kostja II vaidlustas tema suhtes tehtud samasisulise otsustuse ja selle nõude jätab ringkonnakohus tänase otsusega läbi vaatamata. Nimetatud summa väheolulisuse tõttu ei mõjuta kirjeldatud erisus menetluskulude jaotust. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse, et kostjate vastuväited nimetatud nõudeosa kohta ei ole mahukad ega eristu teistest väidetest, mis osutusid asja lahendamisel oluliseks. Neil kaalutlustel saab menetluskulude jaotamisel kohaldada TsMS § 163 lg 1 põhimõtet, et kulud jaotatakse vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
24.3.Hageja nõudis algselt 22 000 euro ja viivise maksmist. Tänase otsusega mõistetakse käendajatelt solidaarselt välja 12 200 eurot ja sellelt viivis. Seega rahuldatakse hageja nõudest 55%. Siiski tuleb lisaks panna tähele, et hageja esitas alles praeguses apellatsioonimenetluses tõendid, mille põhjal sai hinnata hüvitatava kahju suurust (1. septembri 2022 lisad). Otseselt ei ole tegemist TsMS § 171 lg 2 olukorraga, sest maakohus jättis hagi rahuldamata teistsuguse õigusliku põhjendusega, mida hageja uued tõendid poleks mõjutanud. Aga menetluse kõnealust aspekti saab arvesse võtta TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel. Neil kaalutlustel on põhjendatud jätta hageja ja kostjate vahelise vaidluse kulud iga poole enda kanda.
24.4.Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse kostjate menetluskulude hageja kanda jätmise osas ja jätab kummagi kostja kulud tema enda kanda. Hageja kulud jäid tema enda kanda ka maakohtu otsuse järgi ja selles osas pole alust otsust muuta. Kaebuse neljas väide on niisiis osaliselt edukas.
24.5.Ringkonnakohtu menetluskulud jaotuvad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel samal viisil, st jäävad iga poole enda kanda.
24.6.Hageja palus talle tagastada osa kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust. See taotlus on põhjendatud ja tuleb TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel rahuldada. Eespool p-s 16.5 märgitud kaalutlustel on asja hind praeguses menetlusetapis 16 747,75 eurot. Sellise ulatusega kaebuselt tuli tasuda riigilõivu 980 eurot (riigilõivuseaduse lisa 1). Hageja tasus 1260 eurot, st ettenähtust 280 eurot rohkem. Vastavalt hageja taotlusele tagastatakse riigilõiv samale isikule ja pangakontole, mis nähtuvad kaebusele lisatud lõivu tasumise maksekorralduselt. Riigilõivu tagastamise kohta tehtud otsustus ei ole kassatsiooni korras vaidlustatav.
24.7.Tulenevalt kulude jaotusest, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluse kestel on hageja andnud tagatisi kostjate eeldatavaete menetluskulude katteks (TsMS § 196). Sellise tagatise andmise põhjus langeb ära käesoleva otsuse jõustumisel. Järelikult võib hageja pärast otsuse jõustumist esitada taotluse tagatiste tagastamiseks (TsMS § 195 lg 1 esimene lause). Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele pangakontole tagatis tagastada. Kuivõrd tagatist on antud nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses, siis on mõistlik esitada kogu tagatise tagastamise taotlus maakohtule. Ringkonnakohus ei näe takistust selleks, et maakohus tagastab mh apellatsioonimenetluses antud tagatise.
25.Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seni otsustatud menetluskulude jaotuse (TsMS § 654 lg 22, § 173 lg 1 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt) 14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.