Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. oktoober 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-3364
Tsiviilasi
XX hagi Aleksander Antoni vastu töövõtulepingust tuleneva võla ja viivise, hoiustamiskulude ning kahju väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
8670 eurot 54 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. aprilli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): XX (registrikood XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja (kostja): Aleksander Anton (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 22. aprilli 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Mõista XX-lt Aleksander Antoni kasuks menetluskulude katteks välja 819 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.XX (hageja) esitas 2. märtsil 2020 Tartu Maakohtule hagi Aleksander Antoni (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töövõtulepingust tuleneva tasu 4300 eurot, viivise alates 1. jaanuarist 2018 kuni 18. veebruarini 2020 734 eurot 5 senti ning viivise alates 19. veebruarist 2020 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni; hoiustamiskulud alates 1. jaanuarist 2018 kuni 2020. a jaanuarini 2100 eurot ja kahjuhüvitise 1470 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja hageja poole ja tellis hagejalt sõiduauto BMW 520i (nr XXXXXXX) keretööd. Hageja koostas 19. märtsil 2017 kostjale hinnapakkumise summas 3120 eurot, millele lisandub käibemaks. Hinnapakkumises informeeris hageja kostjat sellest, et täpsem tööde nimekiri selgub peale auto lahti võtmist ning tööde tegemisel juhindub hageja kodulehel XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX avaldatud üldtingimustest. Kostja nõustus sellega ja allkirjastas hageja hinnapakkumise. Hageja alustas töödega 2017. a märtsis. Algses hinnapakkumises toodud töödele tellis kostja jooksvalt täiendavaid töid. Tööde tegemine kostjaga lepiti kokku nii suuliselt (alguses kohapeal, hilisemalt telefonitsi) kui ka kirjalikult Facebook messengeri teel suheldes. Kostja käis jooksvalt hageja poolt tehtud töid üle vaatamas ja hageja hoidis kostjat jooksvalt tööde käiguga kursis. 2017. a sügisel teatas kostja, et ta ei pea põhjendatuks tööde eest tasuda. Kostja esindaja saatis 5. septembril 2017 hagejale pretensiooni. Hageja koostas 17. oktoobril 2017. a teostatud tööde, tasutud summade ja tasumisele kuuluva summa kalkulatsiooni, mille kohaselt on hageja teinud töid kokku hinnaga 10 859 eurot 71 senti (koos käibemaksuga 13 031 eurot 65 senti). Kostja on hagejale tasunud 7990 eurot. Kostja tellimisel koostas ekspert Raul Põdersalu arvamuse, milles on tuvastanud hageja sõidukile tehtud tööde maksumuseks kokku koos käibemaksuga 10 843 eurot 9 senti. Hageja nõuab kostjalt tehtud tööde eest 4300 euro tasumist. Hageja leidis, et kuna kostja on tasumisega viivitanud, siis on tal õigus nõuda kostjalt lisaks põhivõlale ka viivist. Hageja väitel on sõiduk kuni käesoleva ajani tema valduses. Kuna sõiduk asub jätkuvalt hageja ruumides ning nimetatud ruume kasutatakse sõiduki hoidmisena, tuleb kostjal hüvitada sõiduki hoidmise tasu. Hageja on esitanud kostjale nõude ruumide kasutamise eest tasu maksmiseks
alates 1. jaanuarist 2018 arvestusega 70 eurot kuus, millele lisandub käibemaks, kokku 84 eurot kuus. Hagiavalduse esitamise seisuga on hoiustamiskulu kokku 2100 eurot (koos käibemaksuga). Hagejal on tekkinud kahju kohtueelsete õigusabikulude näol kokku 1470 eurot (ilma käibemaksuta).
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Hageja tegi kostja tellitud töödele hinnapakkumise 3120 eurot. Kostja aktsepteeris hinnapakkumist ja on selle summa hagejale tasunud. Kostja leidis, et hageja on hinnapakkumisega seotud ning tal ei ole õigust nõuda kostjalt kui tarbijalt tasu suuremas ulatuses. Lepingu sõlmimise ajal, s.o 19. märtsi 2017. a hinnapakkumise allkirjastamise ajal, kehtinud hageja tüüptingimuste kohaselt tuli töö sisustamine ja tasustamine kokku leppida kirjalikus poolte allkirjastatud töövõtulepingus. Pooled ei ole sõlminud kirjalikke allkirjastatud kokkuleppeid lisatööde tegemiseks või lisatööde maksumuse kohta. Hageja ei teatanud kostjale konkreetset tasumisele kuuluvat summat. Hageja ei ole esitanud kostjale ka nõutavate summade tasumiseks arveid. Kostja oli seisukohal, et põhjendatud ei ole hageja nõue kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Õigusabikulude hüvitisena nõuab hageja konkretiseerimata õigusabi hüvitamist, sealhulgas tarbijavaidluste komisjoni menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist. Kostja leidis, et tarbijakaitseseaduse (TKS) § 45 lg 5 järgi ei saa tarbijavaidluste komisjoni menetluses kantud kulutuste hüvitamist nõuda. Samuti ei saa nõuda tarbijalt ebamääraste ja nõude summadega mitteseotud kulutuste hüvitamist. Kostja väitel on tal hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue 4970 eurot, mille kostja hageja nõuetega kattuvas ulatuses tasaarvestab. Hageja on saanud kostjalt 8090 eurot. Kostja leidis, et esialgset hinnapakkumist 3120 eurot ületavas osas, s.o 4970 eurot on kostja tasunud hagejale alusetult ning kostjal on õigus nõuda hagejalt selle summa tagastamist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 22. aprilli 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 6070 eurot 8 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus käsitles esmalt hageja nõuet tehtud tööde eest tasu väljamõistmiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 19. märtsil 2017 allkirjastas kostja hageja koostatud hinnapakkumise sõiduautole BMW 520i tööde tegemiseks. Kohtu hinnangul saab lugeda, et sellega andis kostja nõustumuse sõlmida leping hageja poolt hinnapakkumises pakutud tingimustel. Kohus leidis, et selline leping on käsitletav VÕS § 635 lg 4 järgi tarbijatöövõtulepinguna. Kohus leidis, et kostja väited tehingu tühisuse kohta ei ole põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 19. märtsi 2017. a lepingu sõlmimise ajal oli Transpordiametis (endine Maanteeamet) registreeritud sõiduki omanikuna kolmas isik Gertu Õunap. Kohus leidis, et isegi kui lepingu sõlmimise ajal oli sõiduki omanik kolmas isik, siis saab lugeda kostja poolt sõiduki suhtes tehtud tehingu kehtivaks ja lepingu pooleks, s.o tellijaks kostja. Kostja on hageja hinnapakkumise (I kd tl 5) allkirjastanud tellijana. Kostja väitel oli ta lepingu sõlmimise ajal G. Õunapiga abielulises kooselus. Kohus leidis, et esitatud tõendid tõendavad, et kostja soov oli sõlmida sõiduki suhtes töövõtuleping enda nimel ja tehingu tegemiseks oli olemas ka G. Õunapi nõusolek. Kuna töövõtulepingu sõlmimiseks oli olemas sõiduki omaniku nõusolek, siis
saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg 1 alusel lugeda, et kostja poolt tehtud tehing oli kehtiv. Antud juhul on kostja 19. märtsil 2017 allkirjastanud hageja hinnapakkumise (I kd tl 5). Hinnapakkumises on märgitud, et täpsem tööde nimekiri selgub peale auto lahti võtmist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et nende vahel sõlmitud töövõtulepingu osaks on üldtingimused, mis olid avaldatud hageja kodulehel XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (I kd tl 45). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hinnapakkumises (I kd tl 5) kokku lepitud töö eelarve 3120 eurot, millele lisandub käibemaks, on pooltele siduv ja kas hagejal on õigust nõuda kostjalt tasu seda eelarvet ületavas ulatuses. Kohus, arvestades poolte vahel hinnapakkumises kokku lepitud tingimusi, samuti lepingu osaks olevaid üldtingimusi, leidis, et hinnapakkumises kokku lepitud töö eelarve puhul on tegemist VÕS § 639 lg 1 mõttes siduva eelarvega. Tulenevalt üldtingimuste p-st 3 pidi hageja tegema tellijale lõpliku hinnapakkumise. Seega hinnapakkumises nimetatud tööde osas on eelarve 3120 eurot, millele lisandub käibemaks, lõplik ning hagejal ei ole õigust nõuda eelarvet ületavas osas tasu. Eelarve ulatuses on kostja hagejale tasu maksnud. Poolte töövõtulepingu osaks olevate üldtingimuste p 6 kohaselt tuli lisatööd fikseerida lepingu lisa(de)na. Kokkulepped lisatööde ja nende hinna kohta tuli sõlmida kirjalikult või e-posti teel digitaalallkirjastatuna. Hageja on esitanud 17. oktoobril 2017 koostatud kalkulatsiooni kõikide tehtud tööde ja nende maksumuse kohta (I kd tl 14), s.o 10 859 eurot 71 senti, kokku koos käibemaksuga 13 031 eurot 65 senti. Hageja väitel kooskõlastasid pooled 19. märtsi 2017. a hinnapakkumises loetlemata lisatööde tellimise suheldes suhtluskeskkonnas messenger. Ekspertarvamusest nähtuvalt teostas ekspert R. Põdersalu 19. jaanuaril 2018 sõiduki ülevaatuse remonditöökojas. Lähtudes eksperdile deklareeritud andmetest ja eksperdi poolt teostatud sõiduki ülevaatuse tulemustest on ekspert arvamusel (I kd tl 164), et mõlemad osapooled on aktsepteerinud kokkuleppeid varuosade ja teenuste tööde osas hinnaga kokku 9035 eurot 91 senti. Hageja taotlusel otsustas kohus tõendite kogumise korras nõuda R. Põdersalult välja tema ja kostja vahelise kirjavahetuse (II kd tl 22-108), mis oli ekspertarvamuse lähtealuseks. Nimetatud tõenditest nähtub, et 9. novembril 2017 on kostja saatnud R. Põdersalule kirja (II kd tl 22-23), milles on esitatud kokkuvõte probleemidest seoses sõiduki restaureerimistööde tegemisega. Kohus leidis, et need tõendid tõendavad hageja väidet, et lisaks 19. märtsi 2017. a hinnapakkumises kokku lepitud töödele, tellis kostja hiljem hagejalt veel ka lisatöid. Väljavõte poolte messenger vestlusest (I kd tl 7-11 ja 232-236), samuti kostja 9. novembri 2017. a kiri R. Põdersalule (II kd tl 22-23) tõendab, et kostja andis aktsepti teha lisaks sõiduki tagasilla paigaldamise ja värvimise tööd, rattakoopa restaureerimise, uue esistange ehituse, heliisolatsiooni mattide paigalduse ja auto värvimise tööd. Kostja kiri R. Põdersalule (II kd tl 22-23) tõendab ka, et kostja oli nõus lisatööde eest hagejale tasuma. Hageja on esitanud veel tõendina kostja ja G. Õunapi lepingulise esindaja poolt kohtuväliselt 24. jaanuaril 2018 hagejale tehtud avalduse töövõtulepingu ülesütlemiseks ja nõude sõiduki tagastamiseks (I kd tl 117118). Kohtu hinnangul tõendab kiri kostja poolt sõidukile lisatööde tellimist. Eelnimetatud tõendid ei tõenda poolte kokkulepet lisatööde eest tasu maksmise kohta. Kohus leidis, et asjatundja või eksperdi arvamus ei saa poolte kokkuleppeid tõendada. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid sõlminud kirjalikult allkirjastatud kokkuleppe või kokkulepped lisatööde maksumuse kohta. Hageja ei ole esitanud kostjale ka nõuetekohaselt arveid summade tasumiseks. Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud kokkulepe lisatööde maksumuse kohta, siis ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt tasumist suuremas ulatuses, kui
kostja on temale juba maksnud. Eeltoodut arvestades ei ole hageja tasu- ega viivisenõue põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt sõiduki hoiustamiskulusid 2100 eurot. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet sõiduki hoiustamiskulude tasumise kohta. Kohus leidis, et hageja nõude õigusliku alusena tuleb kõne alla VÕS § 115 lg 1. Kohus leidis, et hageja ei ole kostja poolt kohustuse rikkumist tõendanud. VÕS § 115 lg 1 järgi ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Eeltoodut arvestades ei ole hageja hoiustamiskulude nõue põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt kohtueelselt kantud õigusabikulude 1470 eurot hüvitamist. Kohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Hageja väitel on ta seoses kohtueelse vaidlusega kandnud 2017. a-l õigusabikulusid 1110 eurot ja 2018. a-l 360 eurot, koos käibemaksuga kokku 1470 eurot. Hageja on esitanud tõendina Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid OÜ arved ja maksekorraldused, mis tõendavad hageja poolt arvete tasumist (I kd tl 123-130). Arvete selgitustest nähtub, et õigusabi on osutatud hagejale töövõtulepinguga seonduvalt ja seoses Tarbijakaitsekomisjonis esindamisega. Kohus nõustus kostjaga, et tulenevalt TKS § 45 lg-st 5 ei kuulu tarbijakaitsekomisjoni menetlusega seotud kulud hüvitamisele. Kohus leidis, et hageja ülejäänud kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuna hageja töövõtulepingust tulenevad nõuded kostja vastu ei ole põhjendatud ja kohus jätab need rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus hindas kostja menetluskulusid TsMS § 175 lg 1 alusel ja leidis, et kostja esindaja õigusabikulud on põhjendatud summas 6070 eurot 8 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi (välja arvatud kahju 288 euro osas) ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejal on õigus saada tehtud töö eest tasu. Maakohus tuvastas kostja poolt lisatööde tellimise, hageja poolt nende tegemise ja kostja nõusoleku tööde eest tasumiseks. VÕS § 637 lg 1 kohaselt on töövõtulepingud tasulised. Kui pooltel puudus kohtu väitel kokkulepe lisatööde maksumuse kohta, siis kuulus selle eest tasumisele mõistlik tasu. Pooled ei leppinud kokku selles, et tööd tehakse tasuta. Pooltel oli tasukokkulepe. Hageja hinnakirjas sisalduv tasumäär on ühtlasi ka mõistlik tasumäär. Lisatööde kokkulepped ei ole vorminõuete rikkumise tõttu tühised. Kui pooled leppisid üldtingimustega kokku, et lisatööde tasukokkulepped peavad olema kirjalikud või digiallkirjastatud, võisid nad kokku leppida ka selles, et nad lähtuvad omavahelises suhtes teistsugustest vorminõuetest. Sellised kokkulepped on lubatud ning TsÜS § 83 lg 2 kohaselt kehtivad. Lähtuda tuleb poolte vahel kokku lepitust ehk pooltevahelisest praktikast. Maakohus on jätnud hindamata TsÜS § 83 lg 2 ja VÕS § 38. TKS § 8 ei oma pooltevaheliste kokkulepete kehtivuse kontekstis tähendust. Autoremonditöökodades on tavapärane, et tööd on hinnastatud tunnitasuga. Hageja ei ole TKS § 8 vastu eksinud. Maakohus on paljasõnaliselt eeldanud, et TKS § 8 välistab lepingulise tasunõude, ehkki viidatud sättel ei ole sellist tähendust. Maakohus ei ole kontrollinud lepinguväliseid nõudealuseid. Olukorras, kus hageja on vaieldamatult teinud kostja autole oma kulul ja kostja tellimusel töid, on hagejal ka tasunõue.
Kui selle aluseks ei ole leping, on selleks järelikult lepinguväline võlasuhe, eelkõige käsundita asjaajamine VÕS § 1018 lg 1 mõistes. Käsundita asjaajamise eeldused on täidetud. Alternatiivselt käsundita asjaajamisele on hagejal tasunõue ka VÕS § 1042 lg 2 alusel, kuna hageja on teinud kostja esemele õigusliku aluseta kulutusi ning kostja on selle läbi rikastunud. Hageja nõudis VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt ka sõiduki hoiustamiskulude hüvitamist summas 2100 eurot alates 1. jaanuarist 2018 arvestusega 70 eurot kuus. Kuna masina kinnipidamise õigus on sätestatud üldtingimuste p-s 9, siis järelikult on sellega kaasnev kahju kostjale ettenähtav. Seetõttu on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja hoiustamiskulude hüvitamise nõude. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise osas. Kohus ei ole hageja kohtueelseid õigusabikulusid sisuliselt hinnanud, vaid on valesti eeldanud, et kõik kulud seonduvad esindamisega Tarbijakaitsekomisjonis. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse selles küsimuses vaid osaliselt, st hageja ei vaidlusta kahju summas 288 eurot (Tarbijakaitsekomisjonis esindamisega seotud õigusabikulu).
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Pooled ei vaidle, et hageja välja töötatud lepingu sõlmimise ajal kehtinud tüüptingimuste kohaselt pidid lepingumuudatused olema tehtud kirjalikus vormis ning maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on allkirjastanud ainult hinnapakkumise summas 3120 eurot, milline summa on hagejale makstud. Kostja ei olnud nõus töövõtulepingu muutmisega teistsuguses, st kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 37 lg 1 ls 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. VÕS § 35 lg 5 sätestab, et VÕS §-des 35–39 ja 41–45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sellepärast ei saanud hageja kalduda kõrvale tema enda poolt välja töötatud tüüptingimustest kostja kahjuks ehk tugineda kirjaliku vormi mittekohustuslikkusele. Hageja ei väida apellatsioonkaebuses ega viita tõenditele, et hageja oleks VÕS § 54 lg 1 p 6 järginud. Hageja on rikkunud TKS § 8, kuna ei teavitanud kostjat hinna suurendamisest enne täiendavate tööde tegemist. VÕS § 639 lg 1 välistab siduva eelarve taolisel viisil muutmist. Hageja ei ole tõendanud mittesiduvale eelarvele tuginemise eeldust, st seda, et eelarve suurenemine ei olnud ette nähtav. Hageja ajakulu on tõendamata (dtl 732 p 17). Kuivõrd ajakulu on tõendatav nt tööaja tabelitega, siis ei saanud vastavat nõuet rahuldada ka TsMS § 233 lg 2 alusel. Hageja väide, et tal on õigus mõistlikule tasule, on uudne. Väide tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei ole arvete esitamist tõendanud. Kuivõrd hageja tugines lepingule, siis ei oma tähendust hageja etteheited lepinguvälistel alustel nõude põhjendatuse kontrollimise kohta. Selline tõlgendus on vastuolus VÕS § 99 lg 1 eesmärgiga. Hageja ei ole välja toonud lepinguväliste nõuete rahuldamise eeldusi. Hoiustamiskulu kokkulepet poolte vahel ei olnud. Hageja ei ole tõendanud kahjunõude eeldusi, sealhulgas ka seda, millised konkreetsed väljaminekud on tal seoses sõiduki hoidmisega tekkinud.
Hageja õigusabikulude arvete selgitused ei võimalda hinnata nende seost käesoleva asjaga ega ka nende põhjendatust. VÕS § 1132 võimaldab tarbijalt nõuda tasu üksnes meeldetuletuste eest kokku kuni 50 eurot
6.Kostja täiendava seisukoha kohaselt on kostja töövõtulepingu erakorraliselt üles öelnud (TsÜS § 75 lg 1), kuna esinevad puudused tehtud töös. Tellijal on alati õigus töövõtuleping üles öelda (VÕS § 655). Pärast ülesütlemist tehtud tööde eest töövõtja enam tasu nõuda ei saa (VÕS § 99 lg 1).
7.Hageja täiendava seisukoha kohaselt ei ole kostja töövõtulepingut erakorraliselt üles öelnud ega sellest taganenud. Lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oleks kostja (mitte G. Õunap) pidanud otsesõnu väljendama soovi töövõtuleping erakorraliselt üles öelda. Kuna kostja seda ei teinud, ei ole töövõtuleping erakorraliselt üles öeldud. Esitatud on vaid ebaselge avaldus selleks õigustamata isiku poolt. Korraline ülesütlemine ei välista hageja tasunõuet. Hageja tasunõue põhines töödel, mille ta tegi perioodil märtsist oktoobrini 2017. See tähendab, et leping on üles öeldud pärast seda, kui töövõtja on teostanud hagis nimetatud tööd ning esitanud kalkulatsioonid tehtud tööde eest. VÕS § 655 lg 1 ja § 195 järgi loetakse seni tehtud tööd täidetuks töövõtulepingu alusel ning tagasitäitmise võlasuhet ei teki.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Hageja nõuab mh kostjalt töövõtulepingu järgse tasu maksmist. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et pooled on kehtivalt töövõtulepingu sõlminud. Samas tuleb maakohtu põhjendustest jätta välja viide TsÜS §-le 114. Töövõtuleping ei ole käsutustehing, vaid kohustustehing. Selle sõlmimiseks ei olnud seega kostjal vaja auto omaniku heakskiitu.
10.Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt ta on lepingust taganenud või selle üles öelnud. See ei mõjuta aga asja lahendust. Kohtule on esitatud kostja
24.jaanuari 2018 avaldus töövõtulepingu ülesütlemiseks. Sellest nähtub selgelt, et kostja on soovinud öelda lepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Seega saab lugeda lepingu üles öelduks. Viidatud sätte kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Seega ei välista lepingu ülesütlemine iseenesest hageja tasunõuet.
11.Mõlemad pooled on lähtunud sellest, et töövõtuleping sõlmiti algse hinnapakkumise esitamise ja kostja poolt sellega nõustumisega. Algse hinnapakkumise järgi oli tööde maksumus 3120 eurot, millele lisandub käibemaks. Poolte peamine vaidlus on selle üle, kas ja millise hinnaga on kokku lepitud lisaks algses hinnapakkumises toodule lisatöid.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hageja ei ole tõendanud enda tasunõude eelduseid. Eelkõige ei ole tõendatud, millistes lisatöödes ja millises tasus pooled kokku leppisid. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et poolte messengeri vestlusest (I kd tl 7-11 ja 232-236) ning kostja 9. novembri 2017. a kirjast R. Põdersalule (II kd tl 22-23) nähtub, et kostja andis nõusoleku lisaks sõiduki tagasilla paigaldamise ja värvimise tööde, rattakoopa restaureerimise, uue esistange ehituse, heliisolatsiooni mattide paigalduse ja auto värvimise tööde tegemiseks. Neid töid saab pidada iseenesest lisatöödeks. Muude tööde osas poolte
kokkulepet tõendatud ei ole. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tasu kokkulepitud lisatööde eest ületaks juba kostjalt saadud tasu.
13.Maakohtu põhjendustest tuleb välja jätta viited tasukokkuleppe vorminõudele. Nimelt kuigi pooled võivad kokku leppida, et lepingut muudetakse teatud vormis, siis VÕS § 13 lg 3 kohaselt ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Praegu nähtub nii kohtule esitatud poolte vestlusest kui ka kostja kirjast R. Põdersalule, et kostja aktsepteeris lisatööde tegemist ega nõudnud kokkulepete sõlmimist kirjalikus vormis, nagu nägid ette hageja tüüptingimused. Seega võis hageja kostja käitumisest järeldada, et kostja on nõus lepingu muutmisega muus vormis.
14.Samas ei muuda eeltoodu maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 järgsest üldisest tõendamiskoormise jaotusest pidi hageja tõendama oma tasunõude aluseks olevaid asjaolusid. VÕS § 637 lg 1 kohaselt saab tasunõue tuleneda esmalt poolte kokkuleppest. selle puudumisel kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga omakorda vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Hageja ei ole tõendanud enda väidet, et pooled leppisid kokku tasus 10 859 eurot 71 senti, millele lisandub käibemaks. Ainuüksi hageja enda koostatud arve (I kd, tl 14) ei ole selle tõendamiseks piisav. Seejuures on selles arves toodu vastuolus hageja varasematel arvetel kajastatuga (nt tagasilla ja heliisolatsiooni/müramattide paigaldamise kulu on varasemas arves (II kd, tl 25) oluliselt väiksem). Hageja selgitused arvete erinevuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tasukokkulepet ei tõenda ka R. Põdersalu arvamus (I kd, tl 20). Asjatundja arvamusest ei nähtu detailsed põhjendused, mille alusel ta leidis, et poolte tasukokkulepe oli 9035 eurot 91 senti. Arvamuses on viidatud üksnes asjatundjale avaldatud andmetele, täpsustamata, millised need andmed on. Samas nähtub kostja e-kirjavahetusest R. Põdersaluga üksnes kokkulepe värvimistööde tasus 2000 eurot. Muude lisatööde kohta tasukokkuleppeid ei nähtu. Poolte tasukokkulepet ei saa järeldada ka hageja viidatud enda hinnakirjast, mille kohaselt on töötunni hind 25 eurot. Töötunni hinnast lähtumine eeldaks seda, et hageja oleks selgelt välja toonud ja tõendanud, millistes lisatöödes kokku lepiti ja kui palju aega nende tegemiseks kulus. Seda hageja teinud ei ole. Hageja ei ole välja toonud ka asjaolusid, millest saaks järeldada, milline oleks tehtud tööde eest tavaline või mõistlik tasu. Ka see eeldaks lisatööde kokkuleppe sisu ja tööde mahu välja toomist ja tõendamist. Seega ei ole hageja enda nõude aluseks olevaid asjaolusid välja toonud ja tõendanud, mistõttu maakohus jättis hageja tasunõude lõppkokkuvõttes õigesti rahuldamata.
15.Ringkonnakohus märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele, et hageja ei ole teinud lisatöid tasuta. Hageja on võtnud omaks, et kostja on talle tasunud 7990 eurot, mis on oluliselt rohkem, kui hagejal algse hinnapakkumise järgi oli õigus saada. Samuti rohkem kui algne hinnapakkumise ja värvimistööde eest kokku lepitud 2000 euro suuruse tasu summa. Hageja nõue jääb rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et tema tasunõue kokku ületaks juba kostja tasutut. Sel põhjusel ei ole asjakohased ka hageja etteheited, et maakohus ei kontrollinud hagi rahuldamise võimalust lepinguväliste võlasuhete alusel. Olukorras, kus maakohus tuvastas õigesti, et pooltel oli tööde tegemiseks kehtiv leping, ei pidanud maakohus kontrollima lepinguväliseid nõudealuseid. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks teinud mingeid töid, milles pooled kokku ei leppinud. Vastupidi hageja on tuginenud sellele, et pooltel oli kokkulepe lisatööde tegemiseks.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda sõiduki hoiukulude tasumist. Hageja väited selle kohta, et sõiduki hoiustamisega on tekkinud talle kahju, on paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud väidetava kahju
kohta ühtegi tõendit. Samuti ei ole hageja toonud välja ega tõendanud, et pooltel olnuks kokkulepe sõiduki hoiustamiseks tasu eest. Hagis viidatud VÕS § 119 lg 1 ei ole praegusel juhul asjakohane, kuivõrd kostja ei ole keeldunud enda autot vastu võtmast. Vastupidi kostja on hagejalt auto väljaandmist nõudnud, kuid hageja ei ole vaatamata sellele autot kostjale üle andnud.
17.Kuna hageja põhinõue on põhjendamatu, on põhjendamatu ka tema viivisenõue ning kohtueelselt põhjendamatu nõude esitamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue.
18.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks esindajakulu 819 eurot. Esindaja tunnitasu määr on 130 eurot, millele lisandub käibemaks ning ajakulu 5,25 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on esindaja ajakulu, arvestades asja sisu ja mahtu, TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Samuti ei ületa esindaja tunnitasu oluliselt keskmist advokaadist esindaja tunnitasu määra. Vastuseks hageja vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et esindajakulu põhjendatuse hindamisel ei ole määrav sõnade või tähemärkide arv. Apellatsioonkaebusele vastamine eeldab nii maakohtu otsuse kui ka apellatsioonkaebusega tutvumist, enda seisukoha kujundamist ning kirjapanekut. Praeguses asjas, kus tegemist on töövõtulepingujärgse tasunõudega ning arvestades maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, ei ole vastuse koostamise ajakulu natuke üle 4 tunni ülemääraselt suur. Samuti ei ole ülemäärane kohtule vastuse ega menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.