Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

mõista kostjalt eraldi iga hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel; mõista kostjalt eraldi iga hageja kasuks välja viivis kohtu õiglasel äranägemisel määratud mittevaralise kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni seadusjärgses määras; varalise kahju hüvitamise nõudes: mõista kostjalt hagejate kasuks ühiselt välja hüvitis varalise kahju eest summas 672 eurot; mõista kostjalt hagejate kasuks ühiselt välja viivis seadusjärgses määras kindla summana kohtu välja mõistetud kahju hüvitamise summalt alates hagi kohtule esitamise päevast kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni ning sealt edasi seadusjärgses määras tähtaegselt kohtu välja mõistetud tasumata kahju hüvitamise nõudelt kuni selle täieliku rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui kahju hüvitamise nõude summa jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning mõista need kostjalt hagejate kasuks välja; kohustada kostjat tasuma hagejate kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt hagejad ja kostja elavad XXX asuvas kortermajas, mis on kasutusele võetud 1996. aastal. Hagejad kolisid XXX-1 korterisse 2007. aastal. Nii hagejad kui ka kostja on XXX korteriühistu (endine xxx xx KÜ, edaspidi: XXX KÜ) liikmed. Alljärgnevalt on väljatoodud laimuepisoodid, kus kostja on konkreetselt hagejatele viidanud: Kostja (xxx) avaldas 18.09.2019. a kell 10:49 XXX KÜ liikmetele e-posti aadressil xxx e-kirja (lisa 1), mis sisaldas muu hulgas ka järgnevat väidet: "Kindlasti tuleks esitada ühistule arve uute radiaatorite eest, et ära hoida XY taoliste omastajate omastamine.“ Kostja (xxx) avaldas 17.10.2019. a kell 08:58 XXX KÜ liikmetele e-posti aadressil xxx e-kirja (lisa 2), mis sisaldas muu hulgas ka järgnevat väidet: "Nagu hiljem teada saime ei olnud vargad nõus oma saagist loobuma. Kolhoosnike XY käest on veel nalja jutte kütte kohta tulnud. Kõigis kütte hädades olevat süüdi olnud nende peal olev korter, kus radiaatoreid üldse polnudki.“ Kostja (xxx) avaldas 20.09.2021. a kell 07:29 XXX KÜ liikmetele e-posti aadressil xxx e-kirja (lisa 3), mis sisaldas muu hulgas ka järgnevat väidet: "Probleem on juba väga vana ja tingitud majas elavate varaste tegevusest. Üks suuremaid vargaid on korter nr x XY.“ Kostja (xxx) avaldas 25.10.2021. a XXX KÜ liikmetele e-posti aadressil xxx mitu e-kirja (lisa 4), mis sisaldas muu hulgas ka järgnevat väidet: „Varga närud pange küte sisse. Kui teil palav on, siis koristage oma seintelt projektis ettenähtust suuremad radiaatorid ja asendage õigete võimsustega.“ Samuti tõi kostja oma 25.10.2021. a saadetud järgmises kirjas (vt lisa 4) välja hulga väidetavaid valesid, mida hagejad on avaldanud. On ilmne, et ka väide „varga närud pange küte sisse“ käis hagejate kohta ja see oli ühistu liikmetele aru saada, kuna sellele järgnes rida hagejate kohta nimeliselt toodud valesid faktiväiteid. Kaldkirjas väljatooduga kahjustas kostja oluliselt hagejate mainet – nimetades hagejaid varasteks kõigi ühistu liikmete ees. Hagejate maine rikkumine seisneb ebaõigete faktiväidete avaldamises. Tuleb rõhutada, et kostja on hagejate aadressil nii KÜ üldlisti kui ka üksikutele isikutele ilma otseselt hagejate nimesid mainimata avaldanud veel korduvalt sarnaseid väiteid. Kõigile KÜ liikmetele on arusaadav, et kostja peab „varaste“ all silmas just hagejaid, kuna kostja pole ühelegi teisele KÜ liikmele nimeliselt „varga“ staatust andnud. Järgnevalt on toodud mõned näited, mille puhul ei ole tegemist hagi esemeks olevate laimamise episoodidega, kuid mis ilmestavad kostja

tegevuse pikaajalisust ja intensiivsust. (lisad 5-8) Avaldatud laimu taust. XXX korterelamus on aastaid olnud plaanis välja vahetada maja küttesüsteem ja selleks on 2019. aastal koostatud projekt, võetud hinnapakkumised. Et ühistu saaks võtta vastu otsuse laenu võtmiseks ja tööde teostamiseks on vajalik saada 2/3 KÜ liikmete häältest. Sellist liikmete häälte proportsiooni ei ole üldkoosolek saavutanud eelkõige kostja tegevuse tulemusel, kes on asunud avalikult laimu levitama ja selle tulemusel hirmutanud ära mõned ühistu liikmed. Kostja keeldus maja küttesüsteemi täielikust vahetusest, teatades, et tema ei lase mitte kedagi oma korterisse midagi tegema sellise projekti alusel. KÜ juhatus pakkus kostjale, et kostja saab ise tellida projektile ekspertiisi ja kui projekt on tõesti puudustega, siis ühistu maksab ekspertiisi kinni – kostja sellest võimalusest kinni ei haaranud. Projekti omanikujärelevalve puuduseid ei tuvastanud. Probleem tekkis kostjal sellega, et majas on palju ümber ehitatud kortereid – k.a hagejate oma – mis on kahest korterist kokku ehitatud. Ühest kunagisest köögist on saanud tuba ja toale kehtivad tänapäevaste standardite alusel teised temperatuuri nõuded kui köögile (kus on elektripliit ja teised sooja eraldavad kodumasinad) – ehk radiaatori võimsus natuke suurem, kui samas kohas asetseval köögil. Kõik selliste ümberehitustega korterid (ehitisregistris kõik seaduslikud ja ümber vormistatud) – tituleeriti kostja poolt varasteks. Hagejad rõhutavad, et nad ei ole oma korteris teostanud omavoliliselt ümberehitustöid. Kui teema seoses väidetavate lisaradiaatorite lisamisega tuli 2010. aastal juhatuses päevakorrale, siis omamata veel kogu infot arvasid hagejad, et majas on tõesti pandud radiaatoreid juurde esimesele korrusele. Hiljem selgus, et isegi kui hagejate korteris on algsest projektist rohkem radiaatoreid, siis tegid seda ilmselt ehitajad ja süsteemselt esimesel korrusel. Kostja süüdistab hagejaid aga omavolilises radiaatorite lisamises ja teadlikus soojuse varastamises, mida hagejad ei ole teinud. Küttesüsteem korteris on sama, mis korteri ostu ajal 2007. aastal. Päevakorral on olnud maja küttesüsteemi renoveerimine, kuna on ilmne, et see ei toimi nii nagu peaks. Selles aga ei saa kostja süüdistada hagejaid, kes ei ole küttesüsteemi puudustes või selle renoveerimata jätmises kuidagi isiklikult süüdi. Kostja otsustas hoopis ise omavoliliselt 2019. aastal vahetada välja tema korteris asuvad radiaatorid ega suvatsenud sellele kooskõlastust küsida, veel vähem kedagi teavitada (lisa 9). Kostja ei lase kedagi ka enda korterisse, et kontrollida, kas ja kuidas uued radiaatorid ühendatud on. Muu hulgas on KÜ üldkoosoleku protokollist nähtuvalt kostja korteris olnud soojusega probleeme juba 2002. aastal (lisa 10). Seega olid probleemid küttesüsteemi ebaõige funktsioneerimisega juba varem (enne hagejate majja kolimist) päevakorral, mis ilmestab, et probleem on juba väga vana ega ole seotud kuidagi hagejatega. Hagejate laimamine on põhjendamatu. Hagejate hinnangul ei ole asjas ilmselt mõistlikku vaidlust, et sellised väited mõjuvad nende aule ja heale nimele äärmiselt kahjustavalt. Kuna hagejad ei ole kostja väidetud tegusid reaalsuses toime pannud, siis on kostja hagejate au ja head nime kahjustanud põhjendamatult ja õigusvastaselt. Kohtuvälise lahenduse otsimine. Hageja pöördus 05.10.2021. a kostja poole nõudekirjaga (lisa 11), milles pakkus kokkuvõtvalt kohtuvälist kompromissivõimalust. Kostja vastas hagejatele mitme kirjaga (lisa 12), asudes kokkuvõttes seisukohale, et ta ei ole õigusvastaselt käitunud ning hagejad valetavad. Kostja esitas oma väidete tõenduseks C OÜ poolt koostatud joonised (lisa 13), kuid need ei tõenda kuidagi, et hagejad oleksid enda korterisse ise ja omavoliliselt paigaldanud võimsamad radiaatorid. Lisaks tõi kostja välja aastate tagused hagejate väited, lõigates need kontekstist välja ja esitledes endale sobival viisil. Samuti süüdistas kostja hagejaid järjekordses omavolitsemises – nimelt kostja hinnangul on hagejad omavoliliselt

paigaldanud kortermaja keldrisse kõigile püstakutele kraanid ja reguleerimisventiilid. Kostja on aga jätnud tähelepanuta, et kraanide paigaldamise kohta tehti juba 2007. aasta suvel üldkoosoleku otsus (hagejad ostsid korteri 2007. aasta lõpus), mis kinnitati 2008. aasta erakorralisel koosolekul. Otsused tehti juhatuses ühiselt ja võeti korda järgides ka hinnapakkumised. Pärast kraanide paigaldamist telliti eespool nimetatud C OÜ-lt projekt ja seadistus. Seega ei ole kostja väidetel seoses hagejate omavolitsemisega mitte mingisugust tõepõhja. Hagejad on teinud omaltpoolt kõik, et kohtuvaidlust vältida, kuid kostja ei ole kohtuvälist lahendust võimalikuks pidanud ja jätkab hagejate laimamist. Hagejad on seega oma õiguste kaitsmiseks paratamatult sunnitud kohtusse pöörduma. Kostja tekitatud kahju ulatus. Kostja eesmärk oli hagejaid alandada ja solvata, mitte probleemile lahendust leida. Seda kinnitab ka näiteks kostja hagejale II 28.12.2020. a Facebook Messengeri vahendusel saatnud järgmise sõnumi: „Varas. Ma vihkan vargaid.“ (lisa 14). Sellise sõnumiga on kostja pannud hagejat II tundma hirmu ka oma turvalisuse pärast eriti olukorras, kus kostja on majahaldurit ähvardanud kirvega (tunnistajate juuresolekul). Kostja põhjustas hagejatele mittevaralist kahju läbi ebaõigete väidete avaldamise – kokkuvõtvalt pani hagejaid halvasti ja alandatult tundma, rikkus hagejate meeleolu ning kujundas hagejate mainet ebakohasel viisil. Seejuures tuleb ka arvestada, et kostja avaldatud ning hagejate au teotavad ebaõiged väiteid on avaldatud pikema aja jooksul KÜ liikmetele, mis on seadnud hagejad äärmiselt halba valgusesse. Lisaks on nii hagejad kui ka kostja ettevõtjad – seega pole tegu isikuga, kes ei mõista, et mainel on ka väärtus. Hageja I tegutseb sellisel alal, kus ühed põhikliendid on erinevad korteriühistud. Hageja I on töid teinud üle Eesti, kuid mitte xxx. Kostja laim võib mõjutada ka hageja I ettevõtlustegevust, kuna levitades sellist laimu tervele korterühistule, liigub info paratamatult inimeste kaudu edasi ja lõpuks pole võimalik kindlaks määrata laimu leviku ulatust. Ükski isik, kaasa arvatud avaliku elu tegelane (sh poliitik, näitleja, laulja, influencer jne), ei pea taluma tema kohta avaldatud ebaõigeid andmeid. Eeltoodust tulenevalt on väljaspool vaidlust, et võimalused vaidlus kohtuväliselt lahendada on ammendunud. Hagejad põhjendavad enda nõudeid ja tekkinud kahju ulatust alljärgnevalt. Hagejad leiavad, et kostja on praegusel juhul avaldanud nende kohta ebaõigeid faktiväiteid. Väidete õiguslik kvalifitseerimine. Kohtupraktika kohaselt tuleb eelmenetluses õigussuhte esialgse kvalifitseerimise käigus selgitada välja, kas teatud sõnade või lausete näol on tegemist väärtushinnangute või faktiväidetega (sh võib ühes lauses sisalduda nii ebaõige faktiväide kui ka väärtushinnang). Riigikohus kirjutas lahendi nr 3-2-1-161-05 punktis 13, et VÕS § 1047 lg 4 rakendamiseks peab kohus poolte seisukohtadele andma esialgse õigusliku hinnangu ning selgitama, milliseid asjaolusid peab kumbki pool tõendama selleks, et saavutada soovitud õiguslikku tagajärge. Hagejate hinnangul on sama põhimõte olemuslikult rakendatav ka ebaõigest faktiväitest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral, kuna sarnaselt ümberlükkamise nõudele tuleb ka praegusel juhul kostjal tõendada, et tema avaldatud andmed on õiged (st kas väide on õigusvastane, kuna ta on vale). Et kohtuotsus ei oleks menetlusosalistele üllatuslik, tulekski hagejate arvates selles küsimuses kohtul seisukoht võtta juba menetluse kestel. Samas lahendis kirjutas riigikohtunik Jaak Luik ka eriarvamuse, milles kirjutas, et „kuna seaduse kohaselt lasub nii faktiväite tegelikkusele vastavuse kui ka väärtusotsustuse põhjendamise tõendamiskoormis kostjal, on ka temale tarvilik selgus selles, kas ta peab tõendama fakti vastavust tegelikkusele või väärtusotsustuse aluseks olevaid asjaolusid.“

Seega saab kohus tõendamiskoormise jagada, kui kohus kvalifitseerib vaidlusalused väited ning selgitab tõendamiskoormist. Tõendamiskoormis ebaõigete faktide alusel hinnangu põhjendamisel. Riigikohus on eelviidatud lahendi nr 3-2-1-161-05 p-s 13 avaldanud, et VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut. Vt ka Tampuu, T. Tsiviilkohtumenetluses esitatavad alternatiivsed nõuded. Juridica 2012, nr 2, lk

Riigikohus on väga konkreetselt lahendi 3-2-1-83-10 punktis 12 kirjutanud, et faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku "väärtustamist" negatiivse hinnanguga. Näiteks kui keegi nimetab avalikult teist inimest vargaks, siis on päevselge, et (i) avaldati faktiväide ning (ii) see faktiväide kannab endas hinnangut, mille kohaselt tuleb vargaks nimetatud inimesse Eesti tavakeele tähendusväljas negatiivselt suhtuda. Oma avaldatud väidetega jättis kostja mulje, nagu oleksid hagejad toime pannud teod, mis on ühiskonnas selgelt taunitavad. Negatiivse asjaolu tõendamise juures tugineb hageja Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-7-03, 3-2-1-8403 ja 3-2-1-123-07 antud suunistele, mille kohaselt läheb negatiivse asjaolu korral tõendamiskoormis kostjale üle. Et hagejad oleksid nagu paigaldanud enda korterisse võimsamad radiaatorid ja nö varastavad teiste arvelt sooja. Tegemist on ebaõigete faktiväidetega, mis jätavad hagejatest ebamoraalse ja eksitava mulje. Hagejad ei ole taoliseid tegusid toime pannud. Samuti on selge, et kostja avaldas faktiväited ilma mistahes viisil andmeid kontrollimata. Kostja eesmärk faktiväidete avaldamisel ei olnud tegelike asjaolude avaldamine kolmandatele isikutele. Avaldatust ilmneb selgelt, et kostja eesmärk oli pelgalt hagejate mainet kahjustada. Sellest tulenevalt on ka ilmne, et kostja avaldatud faktiväited on hagejate au teotavad (rikuvad tema isiklikke õigusi). Taoliste alusetute süüdistusega on kostja andnud hagejate mainele selgelt negatiivse kuvandi. Kostja on esitanud korduvalt faktiväiteid, nagu hagejad oleksid vargad ja oleksid omavoliliselt paigaldanud enda korterisse võimsamad radiaatorid. Kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid nende väidete kinnitamiseks. VÕS § 1047 lg 4 kohaselt on kostjal õigus nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Kuigi väidete ümberlükkamise seisukohast ei oma see sisulist tähtsust, siis on praegusel juhul hagejate hinnangul väljaspool mõistlikku vaidlust, et kostja väited on õigusvastased. Riigikohus on lahendi 2-17-17140 p-s 11 leidnud, et VÕS § 1047 lg 4 järgi saab kannatanu nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus need avaldati, s.o kui andmed avaldati meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes, või kui andmeid avaldati konkreetsetele isikutele, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samade konkreetsete isikute ees (vt ka RKTKm 3-2-1-140-14, p 14). Kostja on väited avaldanud XXX KÜ liikmetele kirjalikus vormis. Hagejatel on seega õigus nõuda, et kostja lükkaks väited ümber samal viisil ning samadel tingimustel. Faktiväidete ümberlükkamisega seotud kulud jäävad kostja kanda. Eeltoodule tuginedes nõuab hageja faktiväidete ümberlükkamist hagiavalduse resolutsioonis nimetatud viisil. Hagejad nõuavad kostjalt ka mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejatele tekitatud mittevaraline kahju ning kostja süü siinses asjas on suur ning hagejad põhjendavad seda järgnevalt. Seoses kostja avaldatud ebaõigete faktiväidetega on hagejatele põhjustatud suur moraalne kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et kostja on suure hulga inimeste ees loonud hagejatest mulje kui ebamoraalsetest ja vääritutest inimestest, kes ei hooli teiste korterielanike huvidest. Hagejad on pidanud aastate jooksul elanikele ja ühistule selgitama, et nad ei ole vargad – see on olnud väsitav ja stressirohke. Hagejad on pidanud tundma avalikult häbitunnet ja tundnud hirmu. Keskmisele mõistlikule lugejale jäi hagejatest täiesti ekslik ja halvustav mulje. Kostja tekitas kolmandate isikute silmis hagejast ebaõige kuvandi, mis käesoleva hetke seisuga pole muutunud, sest kostja

postituste mõju on jätkuvalt tunda. Riigikohus on lahendis 3-2-1-105-01 leidnud, et mistahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja seisundit, mistõttu mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Selle pinnalt tuleb asuda seisukohale, et kostja on hagejatele tekitanud mittevaralise kahju ning hagejad saavad nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja teksti sisu ja eesmärk pole suunatud objektiivsele arvamuse avaldamisele, vaid see on suunatud hagejate isikute pihta: ikka eesmärgiga seada kahtluse alla hagejate usaldusväärsus. Kostja eesmärgiks oli üksnes hagejate õiguste rikkumine ning hagejate mõnitamine. Samuti on selge, et kostja ei ole mingil viisil kontrollinud, kas tema avaldatu ka tõele vastab. Just see muudabki kostja teksti õigusvastaseks. Ükski isik ei pea taluma tema isiku kohta avaldatud ebaõigeid andmeid ning selle tõttu tekkivat negatiivset kuvandit. Kellegi au teotamisel ei saa olla legitiimset eesmärki, mida saaks põhjendada ükskõik missuguse vabaduse teostamisega. Põhiseaduse mõtte kohaselt ei saa ühegi õiguse või vabaduse teostamine toimuda teise isiku legitiimse õiguspositsiooni arvelt. Tegemist ei ole väljendus- ega arvamusvabaduse teostamisega, kui üks isik avaldab teise isiku suhtes ebaõigeid väiteid, mille osas ta teab või peab teadma, et tegemist on kindlasti ebaõigete väidetega.3 Eeltoodust tuleneb kogumis, et kostja tegevuse tõttu on hagejatele tekkinud mittevaraline kahju. Seega on hagejatel õigus nõuda kostjalt selle kahju hüvitamist. Hagejad põhjendavad hüvitise suurust alljärgnevalt. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-83-10, p 13). Mittevaralise kahju suuruse tõendamine. Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ning mittevaralise kahju hüvitise nõude esitamisel on üldjuhul piisav tuua esile need asjaolud, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-08, p 13). Kohtul on diskretsiooniõigus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-118-13, p 21) ning kohus otsustab hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Ükskõik missuguse õigusvastase teo korral tuleb analüüsida kostja tahtlust. Praegusel juhul oli kostja tegevus kantud täielikult tahtlusest ehk kostja soovis kaasa tuua õigusvastase tagajärje (VÕS § 104 lg 5), sest kostja ei kontrollinud fakte, kuigi arvestades süüdistuste iseloomu oli faktikontroll vältimatult vajalik. Kostja eesmärgiks oli ilmselgelt hagejate maine võimalikult laiaulatuslik kahjustamine, kuna kostja pidi teadlik olema, et tema avaldatud väited ei vasta tõele. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtupraktikas on leitud, et kui andmeid avaldati internetis, jõuab see eelduslikult oluliselt suure hulga inimesteni (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-13, p 28). Mis tahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg 2, sätestades, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 45 esimese lõike esimeses lauses tagatakse igaühe õigus väljendusvabadusele, s.o õigusele levitada mis tahes sisuga informatsiooni mis tahes viisil. Seda õigust on piiratud põhiseaduses sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga (PS § 17). Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb kolleegiumi arvates silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Teisisõnu, kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11). PS § 45 esimese lõike teises

lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-43-09, p 15). Kostja on avaldanud oma ebaõiged väited korteriühistule, mille moodustavad 39 korteri omanikud. Järelikult tuleb lugeda, et kostja avaldatud ebaõiged andmed on jõudnud suure hulga inimesteni ning riive hagejate õigushüvedele on intensiivne. Kostja pole hagejate ees vabandanud ning ei mõista tänase hetkeni, et taoline käitumine ei ole õiguslikult aktsepteeritav. On oluline, et kohtute väljamõistetavate hüvitiste suurused vastaksid ühiskonna üldise heaolu tasemele ning oleksid üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-18-13, p 26). Eestis kohtute poolt seni väljamõistetud hüvitiste valguses (kõige enam Krossi juhtumi puhul 10 000 eurot või M. Halliku juhtumi puhul esimeses astmes 60 000 eurot ) ei ole ka hagejate jaoks lõppjärgus soodne kohtulahend tõenäoliselt piisav, et hüvitada täielikult talle tekkinud mittevaraline kahju. Teistele korteriühistu liikmetele jääb alatiseks hageja suhtes kahtlusi. Keskmine hüvitise summa Eestis on laimujuhtumite puhul umbes 3000 eurot. Viimatises kohtupraktikas mõistis maakohus avaliku elu tegelase petiseks nimetamise eest laimajalt välja vähemgi – üksnes 2000 eurot (vt nn Sirje Potisepa kaasus, tsiviilasi nr 2-18-17361). Eestiga sarnase elatustasemega Euroopa riikides on keskmised hüvitise summad kordades kõrgemad. Näiteks on keskmine hüvitise summa Hispaanias 25 000 eurot, Portugalis 26 000 eurot. Belgias mõisteti E.-N. Krossi juhtumiga sarnastel asjaoludel (üleriigilises meedias süüdistati sportlast dopingu kasutamises) hagejate kasuks välja 600 000 eurot. Isegi Poolas, mille elatustase jääb Eestile tugevalt alla, on keskmiseks hüvitise suuruseks 12 000 eurot, mis on ligi 4 korda kõrgem kui Eestis. Sama kehtib ka Bulgaaria ja Slovakkia kohta, kus keskmine hüvitise suurus on 10 000 eurot. Eesti kohtute poolt väljamõistetavad hüvitised on seni n-ö „ajale jalgu jäänud“ ning võrreldes teiste võrreldavate riikidega pea olematud. Täitmaks peatüki alguses olevatest Riigikohtu lahenditest tulenevat võrdsuspõhiõiguse tagamise põhimõtet, ei saa lähtuda üksnes Eestisisesest kohtupraktikast, vaid arvesse tuleb võtta ka teiste sarnaste riikide praktikat. Eesti kohtutel tuleb võrdsuspõhiõiguse tagamiseks lähtuda mitte ainult Põhiseadusest, vaid arvestada tuleb ka ÜRO rahvusvahelise kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti artiklist 26 või näiteks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklist 14 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Nende valguses ei saa olla kahtlust, et mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad olema võrreldavad teistes sama elatustasemega riikides väljamõistetavate hüvitistega. Tuleb rõhutada, et laimajate tegevus rikub isiku maine ära aastateks, kui mitte jäädavalt. Kohus peab saatma läbi välja mõistetud kahjuhüvitise eelkõige kostjasugustele laimajatele – samas ka kogu ühiskonnale – selge signaali, et teiste isikute au teotamine ning hea nimega manipuleerimine pole ühelgi juhul lubatav ning on taunitav läbi kõrge hüvitise maksmise kohustuse. Inimeste maine ja arvamus neist pole varem kunagi nii palju maksnud kui praegu. Inimeste mainekujundus (nn isiklik bränd) on just selleks, mille alusel valivad teised inimesed kedagi endale koostööpartneriks, töötajaks jne. Inimeste maine on tänapäeval selgelt kommertsialiseerinud ning see tähendab, et ebaseaduslikud löögid inimeste maine pihta tähendavad inimestele suuremat kahju. Arvestades kokkuvõtvalt kostja hoolimatust ja ükskõiksust hagejate au teotamise suhtes, hagejate maine tahtlikku kahjustamist suure hulga inimeste ees ning kostja ebaõigete väidete intensiivsust, peavad hagejad õiglaseks hüvitiseks vähemalt 5000 eurot iga hageja kohta. Kuna hagejad nõuavad kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel, siis ei mõjuta hagejate enda hinnang kahjuhüvitise mõistlikkusele hagihinda. Asja õigeks lahendamiseks (eeskätt kahjuhüvitise suuruse hindamiseks) tuleb kahtlemata arvesse

võtta ka seda, et kohtuotsusega väljamõistetaval kahjuhüvitisel peab olema nii eri- kui ka üldpreventiivne mõju. Selguse huvides täpsustab hageja, et tegemist ei ole preventsiooniga kriminaalõiguse mõistes, vaid Riigikohtu praktika ning õiguskirjanduse pinnalt on ilmne, et preventiivseid kaalutlusi tuleb arvestada ka tsiviilasjades, sh laimuasjades. Kõige täpsemalt on Riigikohus kirjeldanud mittevaralise kahjunõude tekkimist ning seotust preventiivsete mehhanismidega lahendis nr 3-2-1-18-13 punktis 29 toodud seisukohaga, mis rõhutab, et laimuasjades mittevaralise kahju hüvitamisel on oluline arvestada ka eri- ning üldpreventsiooni aspektidega. Riigikohus leidis selles lahendis järgmist: „Mittevaralise kahju hüvitise preventsioonifunktsiooni kohta märgib kolleegium järgmist. Igasugune mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01).“ Ka õiguskirjandus jagab sama seisukohta. Näiteks kirjutas Karin Sein juba 2008. aastal väljaandes Juridica, et preventiivsus ei ole praktikas omane ainult karistusõigusele.4 Selles artiklis viitab autor, et preventiivset funktsiooni tunnustatakse peale au teotamise juhtumite veel ka näiteks konkurentsiõiguses või tööõiguses. Samuti analüüsib autor kohtupraktikat selles valguses, et isegi Saksamaa ülemkohtu otsuses sisaldus juba 1994. aastal kahjuhüvitise väljamõistmisel selge karistuslik element. Kusjuures kirjutas Saksamaa ülemkohus sõnaselgelt, et kannatanule on vaja tagada moraalne rahulolutunne ning kahjuhüvitise suuruse hindamisel tuleb arvestada preventsiooniga. Autor viitas ka mitmetele Euroopa Kohtu lahenditele, milles on töösuhete korral selgelt leitud, et tööalase diskrimineerimise korral väljamõistetav hüvitis ei peaks olema mitte üksnes traditsiooniliselt kompenseeriva iseloomuga, vaid sellel peaks olema ka preventiivne toime, võimaldamaks ka tegelikult saavutada töötaja kui nõrgema poole efektiivset kaitset. Ei esine mitte mingit olemuslikku kaalutlust, miks sama põhimõtet ei võiks rakendada ka laimukaasuste puhul. Ka siin on kannatanu täiesti kaitsetu selle vastu, mida kostja tema kohta kolmandatele isikutele edastab. Tegelikult on Saksamaa kohtupraktikas preventiivse toimega kahjuhüvitise väljamõistmine pigem tavaks kui erandiks. Seda eriti olukordades, kus laimamiseks kasutatakse vahendina ära ajakirjandust. Saksamaa õigusteadlaste konsensus paistab olevat, et määravateks faktoriteks kahjuhüvitise kaalumisel on kostjate süü, rikkumise enese raskus ning preventiivsed kaalutlused.5 Kostja soovis enda isiklikke madalast motiivist kantud eesmärke (hagejate mõnitamine) realiseerida hagejate õiguste märkimisväärse kahjustamise kaudu ning keeldus igasugusest kohtuvälisest kompromissist. Hagejad leiavad seetõttu, et mitte mingil juhul ei ole võimalik tema õiguste rikkumist heastada üksnes nentimisega, et kostja on tegutsenud õigusvastaselt. Hagejad nõuavad kostjalt viivise tasumist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning VÕS § 113 lg-s 2 sätestatud hetkest alates. See tähendab, et kostja on kohustatud tasuma hagejatele kohtu poolt kindlaks määratud mittevaralise kahju hüvitise summalt viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hagejad nõuavad kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid seadusejärgses määras iga täitmisega viivituses oldud päeva eest igale hagejale eraldi kohtu poolt kindlaks määratud mittevaralise kahju hüvitise summalt kuni põhikohustuse täieliku tasumiseni kostja poolt. Kuna kostja rikkus hagejate õiguseid ning kahjustas nende mainet suure hulga isikute ees, siis oli hageja sunnitud oma õiguste kaitseks advokaadibüroo poole pöörduma. Sellega kaasnesid hagejatele õigusabikulud summas 672 eurot (koos käibemaksuga) (lisa 15). Kostja õigusvastase tegevuse tõttu on hagejatele kohtueelset õigusabi osutatud 3 tunni ja 30 minuti ulatuses, mis on esitatud tõendite alusel kontrollitav. Kui kostja ei oleks õigusvastaselt hagejate mainet kahjustanud, siis oleks hagejal puudunud vajadus õigusabiteenuse eest tasumiseks. Hagejad on seega pidanud õigusabikulusid kandma ainult kostja õigusvastase ja põhjendamatu käitumise tõttu. Kulud koosnevad nõupidamisest hagejatega, õiguslikust analüüsist, tõendite kogumisest, kostjale nõudekirja koostamisest ja kostja vastuse analüüsist. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtueelselt tekkinud õigusabikulud on käsitletavad varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõistes ning nende hüvitamist on võimalik nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel (RKTKo nr 3-2-1-138-10, p 26). Viidatud lahendi punktis 29 tõi Riigikohus lisaks välja, et „kolleegiumi arvates võib advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.“ Riigikohus on kohtueelsete õigusteenuse kulude osas korduvalt leidnud, et need on VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna hüvitatavad (nt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-14). Õiguskirjanduses on toodud välja, et õigusabikulude hüvitamist on võimalik nõuda ka VÕS § 1043 alusel.6 Eelnevast tulenevalt paluvad hagejad, et kohus mõistaks kostjalt hagejate kasuks välja hüvitise varalise kahju eest summas 672 eurot. Hagiavalduse lisad on: 1. 18.09.2019 kostja kiri; 2. 17.10.2019 kostja kiri; 3. 20.09.2021 kostja kiri; 4. 25.10.2021 kostja kiri; 5. 23.01.2018 kostja kiri; 6. 25.01.2018 kostja kiri; 7. 28.01.2020 kostja kiri; 8. 17.09.2021 kostja kiri; 9. kostja teavitus radiaatorite vahetusest; 10. KÜ koosoleku 2002. a protokoll; 11. hagejate nõudekiri; 12. kostja vastused nõudekirjale; 13. kostja vastus – C joonised; 14. 28.12.2020 kostja sõnum Facebookis; 15. õigusabiteenuse arved. II Kostja vastus hagile: Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ja palub kohtul see täies ulatuses rahuldamata jätta. Hagejad on hagiavalduses avaldanud, et hagiavalduse punktides 3.1. kuni 3.5. kaldkirjas väljatooduga kahjustas kostja oluliselt hagejate mainet – nimetades hagejaid varasteks kõigi ühistu liikmete ees. Kostja ei eita asjaolu, et on edastanud kinnise postiloendi liikmetele e-kirju, mis on seotud XXX maja kütteprobleemidega. Seega on edastatud kirjavahetus käsitletav erakirjavahetuse raames piiratud isikute ringile saadetud kirjana, mis oli kostja reaktsioon pikemaajalisele võimatusele lahendada küttesüsteemiga seotud probleemid ning mis kostja hinnangul ei sisaldanud hageja suhtes ei ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid ja põhjendamatuid väärtushinnanguid. Antud juhul ei ole seega võimalik rääkida andmete avaldamisest. Avaldamine võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Kolmandate isikutena peetakse silmas kõrvalisi isikuid. Kostja saatis e-kirja isikutele, kes on seotud XXX KÜga. Selline ühe kindla grupisiseste e-kirjade ja vestluste puhul ei näe sarnaselt eravestlustele VÕS § 1047 ette õiguskaitset faktiväidete ümberlükkamise näol. Kostja ei soovinud KÜ-ga seotud isikutele faktiväidete avaldamisega kahjustada hagejaid avalikkuse ega kõrvaliste isikute ees. Määravat tähtsust ei oma hagejate oletus ega võimalus, et e-kirja adressaadid võisid või saavad selle edastada kolmandatele isikutele. Seega kostja poolt hagiavalduse punktides 3.1. kuni 3.5. KÜ XXX e-posti aadressile xxx saadetud e-kirjad ei ole andmete avaldamine VÕS § 1047 tähenduses ja hagejad ei ole õigustatud nõudma andmete ümberlükkamist. Hagejad on hagiavalduse punktis 34. leidnud, et kostja on oma avaldustega jätnud mulje, nagu oleksid hagejad toime pannud teod, mis on ühiskonnas selgelt taunitavad. Kostja avaldatust jääb keskmisele mõistlikule lugejale mulje, nagu hagejad oleksid paigaldanud enda korterisse võimsamad radiaatorid ja nö varastavad teiste arvelt sooja. Hagejad leiavad, et tegemist on ebaõigete faktiväidetega, mis jätavad hagejatest ebamoraalse ja eksitava mulje. PS §-i 17 kohaselt kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Mainitud norm annab seega kaitse au ja hea nime teotamise eest. Teotamine on haavamise (riive) raskeim vorm, mille oluliseks tunnuseks on ründe pahatahtlik taotluslik iseloom ning häbistav alandav viis. Seetõttu jääb normi kaitsealast välja sisuline ja asjakohane kriitika, sh ka siis, kui selles on kasutatud teravat või kujundlikku sõnastust ja see väljendab isiku emotsioone. Kostja leiab, et tema vaatlusalused e-kirjad ei sisalda hagejate suhtes ebaõiged faktilisi andmeid ega ka ebakohaseid väärtushinnanguid. Vaidlusaluste ekirjade saatmise eesmärgiks ei olnud hagejate teotamine. Tegemist oli kostja õiguspärase proportsionaalse pahameelereaktsiooniga tekkinud olukorrale, kus hagejate korteris oleva suurema võimsusega küttekeha, mõjutab kostja korteris olevat temperatuuri ning seeläbi ka elukvaliteeti. Siinkohal peab kostja vajalikuks osundada lisaks ka sellele, et Riigikohus on oma varasemas praktikas tulenevalt VÕS § 1046 lg 1 teisest lausest leidnud, et isegi ebaõigete faktiväidete ja või ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tehtud kriitika ei pruugi alati ja tingimata olla õigusvastane (RKTKo 3-2-1-161-05, p 15). Sellisena on kostja vaatlusalused e-kirjad hõlmatud ka PS §-s 45 sätestatud ja antud asjaoludel kostjale laieneva väljendusvabaduse põhiõigusega. Kostja osundab seejuures sellele, et ka EIK on oma ulatuslikus varasemas kohtupraktikas korduvalt leidnud, et väljendusvabadus kohaldub mitte ainult informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu meelsasti, mida ei peeta solvavaks või mille suhtes ollakse ükskõiksed, vaid ka nendele, mis solvavad, šokeerivad või häirivad (EIKo 01.07.1997, 20834/92, Oberschlick vs. Austria, lk 29). Kostja ei ole hagiavalduse punktides 3.1. kuni 3.5. kordagi avaldanud, et hagejad ise oleksid paigaldanud oma korterisse võimsamad radiaatorid. Selline järeldus hagejate poolt on ebaõige. Kostja on oma 25.10.2021 e-kirjas (hagiavalduse p. 3.4.) avaldanud et „koristage oma seintelt projektis ettenähtust suuremad radiaatorid ja asendage õigete võimsustega“. Siin puuduvad mistahes viited sellele, et hagejad oleks need radiaatorid ise paigaldanud. Hagejad ei ole selgitanud, millisest konkreetsest väitest saaks keskmine mõistlik lugeja aru, et kostja on esitanud väite, et just hagejad on paigaldanud oma korterisse võimsamad radiaatorid. Samuti on tähelepanuväärne, et hagejad kasutavad terminit nö varastamine. See kinnitab üsna selgelt, et ka hagejad ise mõistavad, et kostja kasutab siinkohal kujundlikku sõnastust, mitte ei viita sellele, et hagejad oleksid pannud toime mõne karistusõiguses sätestatud süüteo. Antud juhul ei ole kostja avaldanud põhjendamatut pahameelt hagejate osas. Hagejad ise möönavad, et probleeme küttesüsteemiga on. Hageja II on ise XXX KÜ juhatuse liige, kuid ei ole suutnud lahendada probleemi, mis häirib osasid KÜ liikmeid, sh kostjat. Hagis esitatud kirjavahetus näitab, et vaatamata pidevatele pöördumistele ei ole hagejad ka kuidagi reageerinud, et kõrvaldada olukord, kus neil on teistest võimsamad radiaatorid, mis annavad neile rohkem soojust, kuid tasuvad kõik KÜ liikmed soojuse eest ühtemoodi. Nähtuvalt hagiavalduse lisast 13,

on näha, et hagejate korteris on suurem malm radiaatorite ribide arv, mis omakorda suurendab soojusväljastust ja vähendab soojuskadu ruumis. Kostja hinnangul tuleb teatud juhtudel ja olukorras taluda ka õigustatud kriitikat, kuigi see ei pruugi kellegile meeldida. Tähelepanuväärne on, et juba 2018 aastal on kostja kirjutanud ning oma kujundlikku sõnakasutust kasutanud, kuid siis ei häirinud see hagejaid sugugi. Seega ei ole hagejad hagiavalduses seostanud hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid hagi õigusliku alusega, mistõttu ka mainitud asjaoludel tuleb hagi pidada tervikuna põhjendamatuks. Kostja peab eelmainitud põhjustel põhjendamatuks ka hageja hagiavalduses sisalduvat viivisenõuet väidetava mittevaralise kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest. Lisaks väidetavalt asetleidnud hagejate au ja hea nime teotamise eest hüvitise taotlemisele, taotlevad hagejad VÕS § 128 lg 3 alusel enne hagi esitamist esitatud nõudeavaldusega seotud õigusabikulude hüvitamist kokku summas 672 eurot (koos käibemaksuga). Kostja peab eelpool toodud asjaoludel toodud nõuet täies ulatuses alusetuks ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja möönab, et senises kohtupraktikas on selliste õigusabikulude hüvitamise võimalust põhimõtteliselt küll jaatatud, kuid seda eeldusel, et need on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st nad on olnud hageja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja sellistena ka põhjendatud. Hagejad on vaatlusaluste märkimisväärse suurusega kulude tegemist hagiavalduses põhjendanud üksnes sellega, et kostja tema hinnangul rikkus hageja õigusi, sh tema mainet, mistõttu pidi hageja pöörduma advokaadi poole. Kostja on seisukohal, et vaatlusaluse erimeelsuse lahendamiseks advokaadi poole pöördumine ei olnud oma nõude esitamiseks või õiguste kaitsmiseks sisuliselt hädavajalik ja selle peamiseks eesmärgiks oli eelkõige suurendada kostjale esitatava rahaliste nõuete mahtu ja selle läbi ka kostja hirmutamine ning kallutamine kostjale olulisi rahalisi kohustusi sisaldava kompromissi sõlmimisele. Hagiavaldusest nähtub, et vähemalt osaliselt on poolte kirjavahetus toimunud juba aastal 2019. Samas ei ole hagejad kordagi ka sellel perioodil kostja poole pöördunud ning avaldanud, et selline tegevus neid viisil nagu on kirjeldatud hagiavalduses häirib. Hagejate vaatlusalust tegevus ei ole kostja hinnangul arvestades ka eelmainitud asjaolusid kooskõlas VÕS §-s 6 sätestatud heas usus toimimise põhimõttega, mistõttu palub kostja jätta hagejate poolt enne hagi esitamist tekkinud õigusabikulude nõude rahuldamata. III Hagejate esindaja täiendav arvamus: Oma arvamuses on hagejate esindaja teatanud, et mitte ükski kostja poolt esitatud vastuväide ei ole selline, mis annaks aluse jätta hagi rahuldamata. Kostja sisulised vastuväited on ka täiesti tõendamata. Jätkuvalt on esitatud hulgaliselt viiteid kohtupraktikale muudes tsiviilasjades. IV Kohtuistungil esitatu: Kohtuistungil 08.09.2022.a. jääb hagejate uus esindaja esitatud nõude juurde ja palub hagi rahuldada. Kohtuvaidluse kohaselt hagejad jäävad hagi juurde. Paluvad kohustada kostjal avaldada teade ühistuliikmetele, millega ta lükkab ebaõiged faktiväited ümber. Teate tekst on hagis välja toodud. Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel ja varalise kahju hüvitamist summas 672 eurot. Mõlema hüvitise liigi puhul nõuab hageja viivist. Hagi aluseks on kostja poolt hagejate avaldatud ebaõiged faktiväited ja nende sisuks on see, et kostja on nimetanud hagejaid varasteks ja süüdistanud neid omavoliliselt kortermaja küttesüsteemi sekkumises. Sellised kostja avaldatud faktid on ebaõiged. Vaidlust ei ole, et need faktiväited on avaldatud ühistuliikmetele. Õiendi tekst on hagis olemas ja see tuleb saata täpselt samale meilile, kuhu kostja saatis oma ebaõiged faktiväited ehk kostja peab edastama teate e-posti aadressile xxx. Peab olema e-kiri valge tagapõhjaga, ilma illustratsioonideta või kolmanda isiku kommentaarideta vms

lisamaterjalideta, tähesuurusega vähemalt 12 tähemärki. See peab välja nägema samasugune nagu oli ebaõige faktiväite avaldamise teade. Teade kõlab nii: „Mina, Q, olen avaldanud teile kui XXX KÜ liikmetele korduvalt ebaõige faktiväite nagu korteri nr x elanikud Y ja X oleksid sekkunud omavoliliselt xxx tn xx asuva kortermaja küttesüsteemi ja varastavad teistelt kortermaja elanikelt sooja. Lükkan siinsega avaldatud ebaõige faktiväite ümber ning avaldan, et nimetatud väide ei vasta tegelikkusele.“ Selle teatega on kokku võetud mitmed kirjad, kus sisuks on olnud hagejate varasteks nimetamine. Ümberlükkamine tähendabki seda, et kostja saadab nende isikutele, kellel ebaõigeid faktiväiteid avaldas, teate, et faktiväited olid ebaõiged ja ta lükkab need ümber. Nõuet põhjendavad asjaolud: vaidlust ei ole, et ühistu liikmed on saanud need kirjad. Vaidlus oli selle üle, kas KÜ liikmetele kirjade kirjutamine on avaldamine või mitte. See tuleb lugeda nii seaduse mõtte kui kohtupraktika mõttes avaldamiseks, sest tegemist on ühe füüsilise isiku poolt teiste füüsiliste isikute kohta öeldud ebaõigete faktiväidetega. Tegemist ei ole antud näidete puhul vargaks nimetamine ja küttesüsteemidesse sekkumine, see ei ole KÜ liikmete vaidlus KÜ-ga, vaid konkreetselt kahe inimese laimamine teiste kolmandate isikute ees. Seetõttu tuleb lugeda, et need faktiväited on avaldatud. Tegemist on ebaõigete faktiväidetega ja kostja ei ole tõendanud, et need väited oleksid õiged, siis on tegemist ebaõigete faktiväidetega ja need on õigusvastased ja hagejate hagi tuleb rahuldada. Selliste õigusvastaste väidete avaldamise tõttu ongi hagejad õigustatud nõudma mittevaralist kahju ja varalist kahju. Mittevaralise kahju põhjenduseks on asjaolu, et kostja on rikkunud teiste KÜ liikmete ees hagejate mainet ja seda pikema aja jooksul ning see on tekitanud hagejatele negatiivseid üleelamisi. Alates negatiivsetest tunnetest kuni selleni, et hagejad on pidanud KÜ liikmetele selgitama oma positsiooni, eriti uutele liikmetele, kellele on jäänud mulje, et hagejad justkui oleksidki mingisugused vargad. Igakordne selgitamine on hagejate jaoks koormav. Ebaõigete faktiväidete mittevaralist kahju tuleb eeldada, selle kohta ei saagi esitada tõendeid. Varalise kahju hüvitamise nõudes jäävad hagejad nõude juurde. Hagejad pidi alustama asja lahendamist, tuli esitada kostjale nõudekiri. Teised KÜ liikmed on samuti öelnud kostjale, et hagejaid ei tohiks nimeliselt laimata. Teiste KÜ liikmete avaldused ei ole kostjale mõju avaldanud. Nõudekirja koostamisega kaasnesid kulud ja need kulud tuleb hüvitada. Kulude tõendid on esitatud. Kostja ei ole neile vastuväiteid esitanud. Hagejad jäävad oma hagi juurde ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostaja esindaja on kohtuvaidluses avaldanud: Teadlikult ei ole kostja enda hinnangul kellegi au teotanud. See sõnakasutus, mida kostja on kasutanud, on kujundlik ja mitte viidates, et oleks toime pannud karistusseadustikus reguleeritud tegu. Esitatud tõenditest nähtub ja hagejate enda ütlustest, et see probleem millele kostja on viidanud, siis on hakatud tegutsema sel aastal suvel. Miks nii hilja? KÜ juhatuse liikmed peaksid teatud ulatuses kriitikat taluma. Suures ulatuses kahju tekkimine ei ole tõendamis leidud. Ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et hagejad oleksid pidanud selgitama, mis toimub KÜ-s, miks kostja sellisel viisil on kirjutanud. Varalise kahju nõude osas sellises ulatuses õigusabi kulude tegemine on põhjendamatu. Hagejad oleksid ise saanud kostjale otse kirjutada, et palun lõpetage. Seda tehtud ei ole ja sisuliselt probleemi lahendatud ei ole. Palun jätta hagi rahuldamata. Hagejate esindaja on repliigi korras lisanud, et kostja ütles, et ta ei mõelnud juriidiliselt vargaks nimetamist vaid kujundlikult, siis ei ole vahet kuidas kostja seda mõtles, vaid seaduse kohaselt tuleb vaadata seda teksti ja kuidas kolmas isik sellest aru saab. Kostja esitas retoorilise küsimuse miks nii kaua ei ole tegeletud ja juh. liige peaks taluma kriitikat. Y oli juhatuse liige rohkem kui 10 aastat tagasi ja tal ei ole talumiskohustust ja Xl ei ole talumiskohustust kui teda isiklikult kui teda krt x omanikuna vargaks nimetatakse. Kirjavahetusest on näha, et see kriitika ei ole juhatuse suhtes

vaid hagejate kui füüsiliste isikute suhtes. Kostja ise on olnud ka juhatuses. On välja toodud, et hagejad on hoiatanud kostjat kohtusse pöördumises. See tuleb välja kostja enda kirjast, kus kostja ütleb, et lubasite kohtusse anda, kus see kutse on. Teiste ühistu liikmete tähelepanu juhtimine ka ei avaldanud mõju, samuti mitte kohtusse pöördumine. Loodame, et edaspidi seda enam ei juhtu ja kostja saab aru, et selline laimamine ei ole aktsepteeritav. Hagejad jäävad hagiavalduse juurde ja paluvad selle täielikult rahuldada.

V Maakohtu seisukoht: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Maakohus leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagejate esialgse esindaja pikad viited kohtulahenditele ja kohtupraktikale, sealhulgas euroopa praktikale ei muude hagejate nõuet põhjendatumaks ja usutavamaks. Maakohus leiab, et on tõendamist leidnud ebaõigete faktiväidete esitamine korteriühistu teistele korteriühistu liikmetele. Hageja poolt ei ole teostatud ümberehitustöid elamu keskküttesüsteemis. Kõik tööd olid teostatud juba enne seda kui hagejad majja elama asusid. Tõendid, mis viitaksid, et hagejad on varastanud kütet või muul viisil kaasomanikke kahjustasid. Samuti on äärmiselt taunitav, ilma mingi reaalse põhjuseta hagejate nimetamine varasteks või vargusega tegelevateks isikuteks. Samal ajal mittevaralise (moraalse) kahju väljamõistmine kostjalt hagejate kasuks põhjendatud.

ei ole

Põhjendatud on varalise kahju hüvitamine kostja poolt hagejatele. Hagejatele oli ja on õigus oma hea nime eest seista ja nõuda kostjalt valede faktiväidete ümberlükkamist. Selleks on põhjendatud ka advokaadi õigusabi kasutamine. Kohtueelse õigusabi kulu suurus ei ole ülepaisutatud ja see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Samuti on põhjendatud viivise nõue varaliselt kahjult. VÕS § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 1046 lg 1 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada

rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Lg 2 kohaselt teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Lg 4 kohaselt ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 128 lg 1 sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Lg 2 kohaselt varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VI Menetluskulude jaotus: Vastavalt TsMS § 173 lõike 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lõike 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, kui kulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja on menetluskuludeks tasunud riigilõiv 600 eurot ja õigusabi kulu 1 488 eurot. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus poolte menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 kohaldamisega poolte endi kanda. Kohus peab vajalikuks anda hinnangu poolte menetluskulude põhjendatusele. Hageja õigusabikulud moodustas 1488 eurot ja kohus leiab, et menetluskulu suurus on põhjendatud. Kohus võrreldes hageja ja kostja poolt esitatud, põhjendatud menetluskulude summalist suurust (1488 eurot ja 1560 eurot), tuvastas, et pooled on põhjendatud menetluskulusid kandnud enamvähem võrdses ulatuses. Kohus ei pea vajalikuks jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades, sest sellisel juhul jääks nii hageja kui ka kostja kanda ca 50% teise poole menetluskuludest, seega ei ole samaväärsete summade ümberjagamisel mõtet. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus poolte menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtunik

/digitaalselt allkirjastatud/

Maido Roots

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2023. a otsusega nr 2-2117345.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.