Hageja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx) Hageja esindaja: Jana Kitter (e-post xxx) Kostja: YY (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja esindaja: Aleksandr Nauts (e-post xxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
08.09.2022
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista YYlt tagastamata laenusumma 12 000 eurot XX kasuks.
3.Välja mõista YYlt XX kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p 2 nimetatud põhivõlgnevuselt (so 12 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.
4.Välja mõista YYlt tasu laenu kasutamise eest 3 000 eurot XX kasuks.
5.Välja mõista YYlt XX kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p 4 nimetatud põhivõlgnevuselt (so 3 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.
7.Välja mõista YYlt menetluskulu 2 404 eurot XX kasuks. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse
esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue
1.Hageja laenas kostjale 2004. aastal 100 000 krooni ning 7 500 USA dollarit, so kokku 12 030 eurot. Laenu andmise ajal olid pooled elukaaslased. Pooled läksid lahku 2013. aastal ning 08.08.2013 andis kostja hagejale võlakirja, millega kohustus tagastama hagejale laenu 12 000 eurot ning tasuma täiendavalt tänuks laenu andmise eest 3 000 eurot, so maksma hagejale kokku 15 000 eurot hiljemalt 30.12.2018. Kostja ei ole käesoleva ajani tagastanud ei laenusummat ega tasunud lubatud 3 000 eurot. 08.08.2013 dokumendiga kostja loobus vastuväitest, et ta ei ole hagejalt 12 000 eurot saanud ning võttis täiendava kohustuse 3 000 euro tasumiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenusumma 12 000 eurot, tasu laenu kasutamise eest 3 000 eurot ja viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt 15 000 eurot VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja seisukohad
2.Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele vastu. Hageja ei ole kostjale kunagi laenu andnud, ei 2004. aastal ega hilisemalt. Hagejal polnudki 2004.a. nii palju raha, et väidetud summas laenu anda. Kostja soovis 2013.a. augustis saada laenu 12 000 eurot äritegevuse arendamiseks. Pooled kohtusid 08.08.2013, kohtumisel hageja oli nõus laenama 12 000 eurot kostja äritegevuse arendamiseks eeldusel, et kostja isiklikult garanteerib laenu tagastamise. Kostja oli nõus saadava laenu tagastamise kohustust isiklikult tagama ning tasuma hagejale laenu andmise eest 3 000 eurot, milleks kostja samal kohtumisel kirjutas dokumendi vastavalt hageja poolt ette dikteeritud tekstile. Kohtumisel kokkulepitu kohaselt hageja pidi tegema ülekande kostja ettevõtte arvele hiljemalt nädala jooksul ning paari päeva jooksul otsustama, kas ta valmistab ette ka laenulepingu. Umbes 2-3 päeva hiljem aga hageja teatas, et ta ei saa ikkagi laenu anda. Kostjal puudub kohustus hagejale raha tasumiseks, kuna kostja ega temaga seotud ettevõtted ei ole hagejalt mitte kunagi raha saanud. Kostja allkirjastas 08.08.2013 dokumendi selleks, et hageja laenaks Cccccc OÜ-le 12 000 eurot, kostja soovis võtta kohustuse tagada Cccccc OÜ vastavast tulevikus sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees ning tasuda hagejale laenu andmise eest 3 000 eurot. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.VÕS (võlaõigusseadus) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
4.Hageja nõuab kostjalt 2004. aastal sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu 12 000 euro tagastamist ning tasu laenusumma kasutamise eest 3 000 eurot.
5.Hageja on kohtule esitanud 08.08.2013 kostja poolt allkirjastatud dokumendi (lk 6 p, tõlge lk 50p), mille kohaselt kostja kohustub tagastama hagejale rahalise summa suuruses 12 000 eurot mitte hiljem kui 30.12.2018 ning lisaks märgitud summale kohustub osutatud teenuse eest maksma välja tasu suuruses 3 000 eurot.
6.VÕS § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on lahendis 2-19-5601 selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus (p 16.1). Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (p 16.2). Kumbki pool ei ole väitnud, et kostja oleks allkirjastanud 08.08.2013 dokumendi enda õigusliku sidumise tahteta. Pooled vaidlevad, milles 08.08.2013 kokku lepiti.
7.Kostja vande all antud seletuse (lk 111-112) kohaselt toimus poolte vahel 08.08.2013 kohtumine seoses sellega, et varasemalt oli kostja pöördunud telefoni teel hageja poole ning küsinud temalt oma firmale laenu 12 000 eurot äritegevuse arendamiseks. Kohtumisel hageja kinnitas, et saab laenu anda, kuid soovis, et kostja kirjutaks garantiikirja tagamaks seda, et hageja saab kostja firmalt laenu tagasi. Lepiti kokku, et hageja annab laenu 5 aastaks ning kostja firma annab hagejale täiendavalt laenu andmise eest 3 000 eurot. Kohtumisel kirjutas kostja 08.08.2013 dokumendi hageja dikteerimise järgi. Pooled leppisid kokku, et 1-2 päeva pärast vormistavad firmaga sõlmitava laenulepingu ning hageja kannab laenu firma arvele 1 nädala jooksul. Kostja tahe 08.08.2013 dokumendi allkirjastamisel oli tagada tulevikus sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi ning kostja arvas, et tema kohustused tekkivad sellega, kui hageja annab laenu kostja firmale üle.
8.Hageja vande all antud seletuse (lk 110p-111) kohaselt toimus 08.08.2013 kohtumine seoses sellega, et pooled olid läinud lahku ning hageja soovis arutada, kuidas ta edasi elama hakkab, sh soovis ta kostjalt 12 000 eurot tagasi saada. Kostja tuli kohtumisele juba valmis kirjutatud ja allkirjastatud võlakirjaga, mille kohta ta seletas, et see on ametlik dokument ja selle alusel saab hageja raha 5 aasta pärast. Hagejat võlakiri üllatas, tema oli soovinud kostjalt saada sularaha. Täiendavalt oli kostja märkinud sellesse dokumenti, et ta maksab hagejale 3 000 eurot teenuse eest. Hageja arvas, et kostja tahab hagejat selle summaga tänada aitamise eest raskel ajal. Hageja luges kohtumisel dokumendi läbi ja võttis vastu, jäädes selles märgituga nõusse.
9.Poolte vande all antud seletused kokkuleppe sisu kohta on seega teineteisega risti vastukäivad. Kohus leiab, et 08.08.2013 dokumendi tekst on kooskõlas hageja vande all antud seletusega. Dokumendis puuduvad mistahes viited tagamisele, garantiile, kolmandatele isikutele, kostja äritegevusele või tulevikus täiendavalt sõlmitavatele kokkulepetele. Dokumendi pealkiri „laenukohustus“ ning sõnastus, mille kohaselt kostja kohustub 12 000 eurot tagastama konkreetseks kuupäevaks, on kooskõlas hageja väidetuga, et laenusumma oli dokumendi koostamise ajaks juba üle antud ning 08.08.2013 lepiti kokku vaid tagastamise ajas. Samuti sõnastus, et 3 000 eurot kohustub kostja maksma „osutatud“ teenuse eest, viitab sellele, et mistahes sooritust on nn teenuse all silmas peetud, on see juba toimunud. Kohtule on esitatud AA seletus (dtl 86-87, tõlge dtl 89-90), milles märgitu kohaselt pöördus kostja AA poole 2013.a. augustis, et saada oma ettevõttele laenu, kuid kuna AAl laenu anda ei olnud võimalik, soovitas ta kostjal pöörduda hageja poole, mida kostja AA veenmisel kohe tegigi, helistades
hagejale AA juuresolekul ning AA kuulis poolte telefonivestlust pealt, kuna kostja mobiiltelefon oli kõlarile lülitatud. Vestluses hageja lubas laenata kostja firmale 12 000 eurot tingimusel, et kostja annab isikliku tagatise ja hagejale makstakse 3 000 eurot teenustasu ning pooled leppisid kokku, et nad kohtuvad 3-4 päeva jooksul tagatise vormistamiseks, samuti, et hageja koostab laenulepingu ja väljastab laenu pärast seda, kui ta saab kelleltki juba välja laenatud raha tagasi. Hiljem pöördus kostja uuesti AA poole ja ütles, et hageja laenu ikkagi ei andnud, kuna ta ei olevat saanud väidetavalt kelleltki võlga tagasi.
10.Hinnates nimetatud tõendeid leiab kohus, et hageja vande all antud seletus koos 08.08.2013 dokumendiga on kostja vande all antud seletusest ja AA seletusest usaldusväärsemad ja kaaluvad need üles. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui poolte kokkulepe vastanuks kostja väidetule, siis vaatamata sellele, et kostja omakäeliselt kirjutas ja allkirjastas 08.08.2013 dokumendi, jättis ta sinna märkimata mistahes viited sellele isikule, kelle kohustusi kostja väidetavalt soovis tagada või et kostja poolt võetavad kohustused sõltuksid kuidagi tulevikus täiendavalt sõlmitud kokkulepetest. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kokku oleks lepitud konkreetses raha tagastamise kuupäevas olukorras, kus laenusummat veel tegelikult väljastatud ei olnud ning oli ebaselge, kas hagejal üleüldse on võimalik laenu anda. Neid asjaolusid kostja ka vande all usutavalt selgitada ei suutnud, viidates ainult sellele, et kirjutas 08.08.2013 dokumendi hageja etteütlemise järgi. Kohus ei pea usutavaks mh, et kostja seoses oma äritegevusega kirjutaks ja allkirjastaks etteütlemise järgi ilma põhjuseta dokumente, mis ei vasta tegelikele kokkulepetele, so toimiks elementaarse mõistlikkuseta ja täiesti irratsionaalselt. Nähtuvalt 08.08.2013 dokumendist on selles märgitud kostja isikukood, hageja isikukoodi jaoks on küll lahter, kuid see on tühi. Kohus nõustub hagejaga, et veenev ei ole mh, et hageja teadis dokumenti dikteerida küll kostja isikukoodi, kuid enda isikukoodi ei dikteerinud. Kohus leiab, et kostja esitatud väidete usutavust ei mõjuta asjaolu, kas kostjaga seotud ettevõtted vajasid 2013.a. augustis täiendavaid rahalisi vahendeid või mitte, mistõttu ei hinda kohus nimetatud asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid (lk 77-85). Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja väiteid saaks pidada ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjusel, et hageja hakkas nõudma kostjalt kohustuste täitmist alles 2020.a. augustis (nõudekiri lk 34, vastus lk 89). Kohus asub seisukohale, et AA seletuses märgitud väited pooltevahelise telefonikõne toimumise ja selle sisu kohta ning kostja vande all antud ütlused 08.08.2013 kohtumisel hagejaga suuliselt arutatu kohta ei vasta tõele ning tuvastab 08.08.2013 dokumendi ja hageja vande all antud seletuse alusel, et 08.08.2013 oli poolte ühiseks tahteks kokku leppida, et kostja tagastab hagejale saadud laenu 12 000 eurot ja tasub täiendavalt 3 000 eurot laenu andmise eest hiljemalt 30.12.2018.
11.Riigikohus on selgitanud, et kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (2-19-5601, p 16.4). Kohus leiab, et 08.08.2013 dokument on 12 000 eurot puudutavas osas deklaratiivne võlatunnistus. Kuivõrd kostja loobus 08.08.2013 vastuväitest, et ta ei ole hagejalt 12 000 eurot laenu saanud, ei saa kostja tugineda sellele ka käesoleva menetluse raames ning kohus jätab kostja vastavasisulised väited tähelepanuta. Sel põhjusel ei hinda kohus ka hageja tõendit laenu saamise kohta (laenatud raha arvestus lk 6).
12.VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 12 000 eurot ning tasu laenu kasutamise eest 3 000 eurot.
13.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Kohus rahuldab hagi ka osas, milles hageja on taotlenud viivise väljamõistmist kummaltki põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuste täitmiseni. Menetluskulud
14.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud kostja kanda.
15.TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitas 09.09.2022 oma menetluskulude nimekirja kõigi menetluses tekkinud kulude kohta, kuigi kohus oli määranud 08.09.2022 kohtuistungil tähtaja üksnes istungiga seotud kulude esitamiseks ning tulenevalt TsMS § 176 lg 1 kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude nimekiri enne kohtuvaidlusi. Kohus menetleb 09.09.2022 esitatud nimekirja terviklikult TsMS § 331 lg 1 alusel, kuna see ei põhjusta asja lahendamise viibimist. Kostja on esitatule vastanud.
16.TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks mh riigilõiv ning tulenevalt TsMS § 143 p 1 tõlgikulu. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamiselt tasutud 700 eurot riigilõivu, mis vastab hagihinnale. Hageja on esitanud tõendist vandetõlgi poolt koostatud tõlke (lk 50p), mis maksis nimekirja kohaselt 54 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on välja toonud, et tema esindaja tegi järgmised menetlustoimingud (kokku 13,75 tundi) järgmise ajakuluga:
1.hagi koostamine koos seonduvate toimingutega 4,25 tundi;
2.kostja vastusele vastamine koos seonduvate toimingutega 3 tundi;
3.17.06 istungil osalemine koos ettevalmistusega 2 tundi;
4.kostja täiendustega tutvumine ja 11.08 vastuse koostamine nendele 2 tundi;
5.08.09 istungil osalemine koos ettevalmistusega 2,5 tundi.
17.Kohus leiab, et märgitud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning ühelegi toimingule märgitud ajakulu ei ole põhjust pidada ilmselt ülemääraseks. Ainuüksi vastaspoole arvamus, et toimingut oleks saanud teha ka kiiremini, ei muuda ajakulu selgelt ebavajalikuks. Tasu 120 eurot tunnis ei ületa kohtu hinnangul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Põhjendatud kulu lepingulisele esindajale kokku on 1 650 eurot (13,75 x 120) ning hageja hüvitamisele kuuluv menetluskulu kokku 2 404 eurot (700 + 54 + 1 650), millise summa mõistab kohus vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja kostjalt.
18.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.