Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.10.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-19652
Kohtuasi
Ocram Holding OÜ hagi X vastu leppetrahvi ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.01.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Ocram Holding OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
30 087.50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Ocram Holding OÜ (registrikood 12771808), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Kütt Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
Menetluse liik
Kohtuistung 07.09.2022
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.01.2022 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega leppetrahvi nõudes rahuldada hagi täielikult ja viivisenõudes osaliselt.
3.Mõista X-lt välja Ocram Holding OÜ kasuks leppetrahv 25 000 eurot.
4.Mõista X-lt välja Ocram Holding OÜ kasuks seisuga 14.10.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 7808.22 eurot.
5.Mõista X-lt välja Ocram Holding OÜ kasuks alates kohtuotsuse teatavaks tegemisest nõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.10.2022 kuni põhivõlgnevuse 25 000 eurot täieliku tasumiseni.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes jätta 23% ulatuses hageja ja 77% ulatuses kostja kanda.
2-18-19652 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Menetluse käik
1.31.12.2018 saabus Harju Maakohtule Ocram Holding OÜ ja Pluscapital OÜ hagi NDATC OÜ vastu võlgenevuse, intressi, leppetrahvi ja viivise nõudes ning Ocram Holding OÜ (otsuses hageja) hagi X (otsuses kostja) vastu leppetrahvi ja viivise nõudes.
2.14.01.2022 rahuldas maakohus tagaseljaotsusega Ocram Holding OÜ ja Pluscapital OÜ hagi NDATC OÜ vastu. Menetlus jätkus hageja nõudes kostja vastu. Hageja nõue ja põhjendused
3.Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla (leppetrahvi) 25 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 525 eurot, alates 01.01.2019 viivise tasumata põhivõlalt määraga 0,05% päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.
4.Hageja ja Pluscapital OÜ ning NDATC OÜ sõlmisid 10.01.2018 laenulepingu, mille alusel andis hageja NDATC OÜ-le laenu 90 000 eurot. Pluscapital OÜ andis NDATC OÜ-le laenu 30 000 eurot. Laen anti algselt tähtajaga 24 kuud NDATC OÜ-le United Finance AS-i aktsiate omandamiseks. Laen maksti välja selliselt, et laenusumma kanti United Finance AS-i kontole, selle alusel suurendati äriühingu aktsiakapitali ja NDATC OÜ märkis aktsiakapitali suurendamisel väljastatud aktsiad.
5.25.04.2018 sõlmisid laenuandjad, laenusaaja ja kostja kokkuleppe, millega mh muudeti laenulepingu tingimusi (edaspidi muudatuskokkulepe) eelkõige intressi arvestamise osas. Muudatuskokkuleppe punktis 1.6 lepiti täiendavalt kokku mh kostja kohustuses tagada, et laenuandjate kasuks panditakse laenu tagamiseks United Finance OÜ nimel mistahes nõuded tulenevalt Eesti Rahvusringhäälinguga sõlmitud kasutusrendilepingutest nr 1.1-15/387-14 ja 1.1-15/449-15. Samuti lepiti samas kokku, et nimetatud kohustuse rikkumise korral on laenuandjatel õigus nõuda laenusaajalt ja kostjalt leppetrahvi 25 000 eurot. Kostja oli laenusaaja juhatuse liikmeks.
6.Muudatuskokkuleppe punktist 1.6 nähtuvalt oli lepingupoolte eesmärgiks, et kostja vastutab nõuete pantimise ja leppetrahvide eest ka isiklikult. Miski punkti 1.6 sõnastuses ei viita sellele, et tegemist oleks käendusega. Kui tegemist oleks käendusega, ei oleks see tühine, kuna kokku oli lepitud vastutuse piirmääras 25 000 eurot.
2-18-19652
7.Kostja jättis kohustuse tagada nõuete pantimine täitmata. Hageja esitas 19.11.2018 nii kostjale kui laenusaajale leppetrahvinõude 25 000 eurot, andes tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks ja leppetrahvi tasumiseks hiljemalt 24.11.2018. Kostja ega laenusaaja rikkumisi ei kõrvaldanud. Laenuandjad ütlesid laenulepingu ja muudatuskokkuleppe üles 04.12.2018. Hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist.
8.Hagejal on õigus nõuda leppetrahvi nõudelt sissenõutavaks muutunud viivist määraga 0,05% päevas iga viivitatud päeva eest vastavalt laenulepingu punktile 3.6. Kuna leppetrahvi nõude tasumise kohustus ei ole ajaliselt kindlaks määratud, tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 2 kohaselt viivist arvestada alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule nõudest, s.o alates 19.11.2018.
9.Leppetrahvi ja viivise vähendamiseks alused puuduvad. Kostja vastuväited
10.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja ei olnud muudatuskokkuleppe osapooleks, mistõttu ei ole tal laenusaajaga solidaarset kohustust hageja ees, mille rikkumine õigustaks leppetrahvi nõuet. Nii laenulepingu kui muudatuskokkuleppe preambulas on loetletud lepingupooled, kelleks olid Ocram Holding OÜ, Pluscapital OÜ ja NDATC OÜ. Füüsilist isikut nende hulgas ei loetletud.
12.Kui kostja siiski võttis lepinguga väidetud kohustuse, on tegemist tarbijakäenduslepinguga, mis on tühine. Kostjal füüsilise isikuna puudus võimalus lepingust tulenevat pandi seadmise kohustust täita - panditav vara ei ole kunagi temale kuulunud. Seega teoreetiliselt saab kostjat käsitleda vaid käendajana või kohustusega ühinejana, millisele suhtele kohaldatakse samuti käenduslepingu sätteid. Muudatuskokkuleppe punktis 1.6 ega mujal ei lepitud kokku, milline on käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on võimalik tarbijakäendusleping VÕS § 143 lõike 2 alusel tühine.
13.Hagejate nõuete katteks on lepingutes kokkulepitud pandid seatud. Kostjale kuuluvale varale (emissiooniga omandatud United Finance AS aktsiad) on seatud pant NDATC OÜ kasuks. Kostja arusaamise kohaselt sisaldus tagatiskokkulepe muudatuskokkuleppe punktis 1.6, kuna see sätestab asjaõigusseaduse (AÕS) nõuetele vastavalt kasutusrendilepingutest tuleneva tulu tagatiseks andmise ehk pantimise. Lepingus ei ole sätestatud, et pandi seadmiseks tuleks sõlmida eraldiseisev leping. NDATC OÜ on hageja kasuks pantinud kõik lepingus kokkulepitud tagatised.
14.Kui küsimus on pandi seadmise tähtaja ületamises, siis sellist rikkumist ei olnud. Panditavad rahalised nõuded kasutusrendilepingutest nr 1.1-15/387-14 ja 1.1-15/449-15 kuulusid lepingu sõlmimise ajal laenuandjate kontrolli all olevale United Finance AS-le, kes ei olnud muudatuskokkuleppe pooleks. Nimetatud asjaolu oli hagejale teada. Nõuded anti aktiga United Finance Estonia OÜ-le üle United Finance AS-i esindaja poolt mitterahalise sissemakse üle andmise akti allkirjastamisega 01.06.2018. Seega oleks olnud eraldi kokkuleppe sõlmimisega lepingus sätestatud tingimuse tähtaegne täitmine juba lepingu sõlmimise hetkel võimatu.
15.Nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, moodustades ca 1/5 põhivõlast. Sisuliselt on trahvi näol tegemist rahalise kohustuse täitmise rikkumisega kaasneva sanktsiooniga. Tavapäraselt on selliseks sanktsiooniks viivis. Trahv dubleerib viivist. Kui lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast, tuleks 25 000 eurot viivisena kokku saamiseks põhivõla tasumisega viivitada ca 2,3 aastat. Nõue on ebamõistlik ka poolte varalist seisundit arvestades.
2-18-19652
16.Muudatuskokkulepe ei näe hageja õigust nõuda temalt viivist. Lisaks on nõutav viivis ebamõistlikult suur ja kostja palub seda vähendada selliselt, et see võrduks maksimaalselt seadusjärgses määras viivisega. Maakohtu otsus ja põhjendused
17.Harju Maakohus jättis hageja hagi kostja vastu leppetrahvi ja viivise nõudes rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda.
18.Puudub vaidlus, et 10.01.2018 sõlmisid laenuandjad ja laenusaaja laenulepingu (t I kd lk 17-20, tõlge 9-12). 25.04.2018 allkirjastasid laenuandjad ja kostja laenulepingu muudatuskokkuleppe, millega mh muudeti lepingu tingimusi (t I kd lk 32-33, tõlge 39-40). Muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt tagavad laenusaaja ja kostja, et United Finance Estonia OÜ pandib kogu tulu, mis on seotud Eesti Rahvusringhäälingu kasutusrendilepingutega nr 1.1-15/387-14 ja 1.1-15/449-15, laenuandjate kasuks 02. maiks 2018, et tagada kõikide laenusaaja kohustuste, mis tulenevad lepingupoolte vahel sõlmitud lepingutest, nõuetekohane täitmine. Lepingu täitmata jätmine annab laenuandjatele õiguse nõuda leppetrahvi 25 000 eurot.
19.Poolte vahel on vaidlus, kas kostja oli muudatuskokkuleppe pooleks, kas kokkuleppe punkti 1.6 rikkumisel tulenes kostjale leppetrahvi maksmise kohustus või on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Lisaks on vaidlus, kas kostja rikkus kokkuleppe punktis 1.6 kokkulepitud kohustust ning kas esineb aluseid leppetrahvi ja viivise vähendamiseks.
20.Esmalt annab kohus hinnangu, kas kostja oli muudatuskokkuleppe pooleks ja kas punktis 1.6 sätestatud kokkulepe oli kokku leppimine leppetrahvis või oli tegemist kostja osas tarbijakäenduslepinguga.
21.VÕS § 8 lõike 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt: „NDATC OÜ ja X tagavad, et United Finance Estonia OÜ pandib kogu tulu, mis on seotud järgmiste lepingutega: /.../.“ Seega tulenes punkti 1.6 sõnastusest kostjale kohustus midagi teha. Kohtu hinnangul ei oma kostjale muudatuskokkuleppest tulenevate kohustuste tekkimisel tähendust, et teda ei ole kokkuleppe preambulas lepingupoolena märgitud. Lepingu allkirjade juures on kostja allkirja koha juures välja toodud: „NDATC OÜ / X / United Finance Estonia OÜ:/“ ehk isikud, kelle eest kostja lepingu allkirjastab. Puudub vaidlus, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja ühtlasi NDATC OÜ ja United Finance Estonia OÜ juhatuse liige. Eelnevast võib kohtu hinnangul järeldada, et kostja, allkirjastades muudatuskokkuleppe, esindas NDATC OÜ-d, ennast ja United Finance Estonia OÜ-d. Vastasel korral puudunuks vajadus eraldi välja tuua kostja nime isikute ehk esindatavate hulgas, kelle eest ta allkirja annab. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et kostja oli muudatuskokkuleppe pooleks, mistõttu kaasnesid temale selle punktist 1.6 isiklikud kohustused.
22.VÕS § 158 lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 142 lõike 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohus ei nõustu kostjaga, et kokkuleppe punktis 1.6 sisaldub kokkulepe tarbijakäenduses. Punkti 1.6 sõnastusest tuleneb kohtu hinnangul üheselt, et 25 000 euro puhul on tegemist sanktsiooniga juhuks, kui lepingut ei täideta (t I kd lk 33, tõlge 39). Tegemist oli kindlaks määratud rahasummaga, mille lepingut rikkunud pool kohustus tasuma. Sellele viitab ka lepingu ingliskeelne originaaltekst, kasutades väljendit „contractual penalty“ ehk leppetrahv (t I kd lk
2-18-19652 33). Kohtu hinnangul ei viita punkti 1.6 sõnastuses ega sisus miski sellele, et tegemist oleks VÕS § 142 lõike 1 kohase käendusega.
23.Järgnevalt annab kohus hinnangu sellele, milline oli kostjale muudatuskokkuleppe punktist 1.6 tulenev kohustus ja kas kostja seda rikkus. VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 78 lõike 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Nõuete pantimist reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) 8. osa 2. peatüki 3. jagu „Õiguste pantimine“. AÕS § 315 lõike 1 kohaselt õiguse pantimiseks on vajalik pantija ja pandipidaja vaheline kokkulepe pandi seadmise kohta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 315 lõike 2 kohaselt sama sätte 1. lõikes nimetatud kokkulepe peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
24.Muudatuskokkulepe on originaalis sõlmitud inglise keeles (t I kd lk 32-33). Eestikeelse tõlke kohaselt on punkti 1.6 sõnastus: „NDATC OÜ ja X tagavad, et United Finance Estonia OÜ pandib kogu tulu, mis on seotud järgmiste lepingutega: i) Eesti Rahvusringhäälingu kasutusrendileping nr 1.1-15/387-14 (sõlmitud 17.juuli 2014) ja ii) Eesti Rahvusringhäälingu kasutusrendileping nr 1.1-15/449-15 laenuandjate kasuks 2. maiks 2018, et tagada kõikide laenuvõtja kohustuste nõuetekohane täitmine, mis tulenevad lepingupoolte vahel sõlmitud lepingutest.“ (t I kd lk 39). Kokkuleppe inglisekeelse punkti 1.6 kohaselt: „NDATC OÜ and X procure that United Finance Estonia OÜ /.../“. Vastavalt veebipõhisele Eesti Keele Instituudi mitmekeelsele terminibaasile Esterm (https://termin.eki.ee/esterm/) tähendab „procure“ eesti keeles „muretsema“.
25.Kohtu hinnangul tuleneb vaidlusalusest punktist 1.6, et kohustus pantida kogu punktis 1.6 nimetatud kasutusrendilepingutest saadav tulu oli United Finance Estonia OÜ-l kui kasutusrendilepingust tuleneva nõude omanikul. Kostja, kes lepingu allkirjastas, oli ühtlasi United Finance Estonia OÜ juhatuse liige ning lepingu järgi esindas ka United Finance Estonia OÜ-d, mistõttu sai United Finance Estonia OÜ muudatuskokkuleppe punktiga 1.6 vastava kohustuse võtta. Kohus leiab, et kostja ei oleks saanud isiklikult vastavat pandi seadmise kohustust täita ehk pantimiseks vajalikku kokkulepet sõlmida, kuivõrd panditav vara ei kuulunud temale. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks olnud panditavate nõuete omanikuks. Ka hageja ise on 26.02.2019 seisukoha B alapunktis 5b) märkinud, et nõudeid sai pantida üksnes United Finance Estonia OÜ kui kasutusrendilepingutest tulenevate nõuete omanik (t I kd lk 117 pöördel). Antud juhul ei saanud kostja ka kolmanda isikuna kokkuleppe punktist 1.6 tulenevat pandi seadmise kohustust täita, kuna pandi seadmise õigus oli seadusest tulenevalt nõude omanikul.
26.Kohtu hinnangul ei ole kokkuleppe punktist 1.6 üheselt mõistetav, milles seisneb kostjale tulenev kohustus tagada või muretseda, et United Finance Estonia OÜ pandi seadmise kohustuse täidaks. VÕS § 24 lõike 1 kohaselt võib lepingupool olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Tõlgendades kokkuleppe punkti 1.6 koosmõjus VÕS § 24 lõikega 1 saaks asuda seisukohale, et arvestades kohustuse iseloomu, pidi kostja United Finance Estonia OÜ juhatuse liikmena tegema tulemuse saavutamiseks ehk selleks, et United Finance Estonia OÜ pandi seadmise kohustuse täidaks, kõik mõistlikult võimaliku ja mitte takistama seda esindusõiguse teostamisel.
27.Muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt: „/.../ Lepingu täitmata jätmine annab laenuandjatele õiguse nõuda leppetrahvi 25 000 eurot.“ Nimetatud lepingu punktist ei selgu üheselt, kellelt laenuandjad leppetrahvi nõuda võivad ning millise kohustuse rikkumise korral.
2-18-19652 VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Pooled ei ole selles osas kohtule tõendanud ühist tahet. Ka hageja möönab 26.02.2019 seisukohas, et muudatuskokkuleppe punkt 1.6 võimaldab erinevaid tõlgendusi. VÕS § 29 lõike 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu hinnangul oleks lepingupooltega sarnane mõistlik isik nimetatud lepingu punkti pidanud mõistma selliselt, et lepingu täitmata jätmisega on tegemist siis, kui kasutusrendilepingutest saadav tulu on laenuandjate kasuks pantimata hiljemalt 02.05.2018.
28.Kostja on 07.02.2019 vastuses välja toonud, et laenuandjate nõuete katteks on kõik kokkulepitud pandid seatud ning kostjale kuuluvale varale (emissiooniga omandatud United Finance AS aktsiad) on seatud pant laenusaaja kasuks. Kohtu hinnangul ei ole muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt asjakohane, et kostjale kuuluvatele emissiooniga omandatud United Finance AS aktsiatele oleks seatud pant laenusaaja kasuks. Pant tuli seada laenuandjate kasuks ja pandi esemeks pidi olema United Finance Estonia OÜ kogu tulu, mis on seotud Eesti Rahvusringhäälingu kasutusrendilepingutega.
29.Täiendavalt leiab kostja 07.02.2019 vastuses, et tagatiskokkulepe sisaldus samas lepingupunktis, kuna see sätestas AÕS-i nõuetele vastavalt kasutusrendilepingutest tuleneva tulu tagatiseks andmise ehk pantimise (t I kd lk 89, punkt 16). Hageja leiab, et kostja väide on alusetu. Kohus nõustub hagejaga, et kokkuleppe punkt 1.6 reguleerib kohustust tagada nõuete pantimine hiljemalt 02.05.2018, mitte nõuete kohest pantimist. Punkti 1.6 sõnastusest järeldub, et pantimine pidi aset leidma eraldi kokkuleppega ning tulevikus hiljemalt 02.05.2018. Kui 25.04.2018 kokkuleppe punktiga oleks sõlmitud ühtlasi AÕS § 315 lõigete 1 ja 2 kohane kokkulepe, puudunuks vajadus kindlaks määrata nõuete pantimise tähtaeg.
30.Kostja on 07.02.2019 vastuses esile toonud, et panditavad rahalised nõuded kuulusid kokkuleppe sõlmimise ajal laenuandjate kontrolli all olevale United Finance AS-ile ehk isikule, kes ei olnud kokkuleppe pooleks (t I kd lk 89 pöördel, punkt 18). Nõuded anti aktiga United Finance Estonia OÜ-le üle United Finance AS-i esindaja poolt mitterahalise sissemakse akti allkirjastamisega 01.06.2018 (t I kd lk 96-97) ja eraldi lepingu sõlmimise vormis oli kokkuleppe tähtaegne täitmine juba selle sõlmimise hetkel võimatu. Vastavalt VÕS-i sätetele ei saa võlausaldaja nõuda võimatu kohustuse täitmist ning võlgnikul on õigus võimatu kohustuse täitmisest keelduda. Hageja leiab, et vastavalt VÕS § 12 lõikele 1 ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust ja kostjate vastutuse osas ei ole oluline, kas muudatuskokkuleppe sõlmimise ajal oli nõuete pantimine võimalik või mitte. Hageja leiab lisaks, et isegi kui kostjal ei olnud võimalik tagada nõuete pantimist enne 01.06.2018, ei õigustanud see nõuete täielikku pantimata jätmist hiljem. Kostjad kohustusid tagama nõuete pantimise hiljemalt 02.05.2018. Neil oli 7 päeva aega pantimine saavutada. Kui see sai võimalikuks alles 01.06.2018, pidanuks kostja korraldama nõuete pantimise järelikult hiljemalt 7 päeva jooksul alates 01.06.2018. Kuivõrd kostja ei teinud seda, on rikutud kokkuleppe punkti 1.6.
31.Kohus märgib, et kostja poolt esitatud vara vastuvõtmise – üleandmise aktist, mis on allkirjastatud digitaalselt United Finance Estonia AS-i esindaja TV poolt 01.06.2018, nähtub, et aktiga andis United Finance AS, registrikood 12623870, asukoht Liivalaia tn 13, Tallinn, Harju maakond, 10118, esindaja seaduse alusel, üle ja United Finance Estonia OÜ, registrikood 14469114, asukoht Liivalaia 13, Tallinn 10118, esindaja X seaduse alusel, võttis vastu mh järgnevad varad: kasutusrendilepingu nr 1.1-15/387-14 71 234 eurot ja kasutusrendilepingu nr 1.1-15/449-15 136 704 (t I kd lk 96-97). Seega on aktiga tõendatud, et kokkuleppe punktis 1.6 sätestatud pandiõiguse seadmise tähtajaks 02.05.2018 ei kuulunud vaidlusalustest kasutusrendilepingust tulenevad õigused veel United Finance Estonia OÜ-le.
2-18-19652 Kohus nõustub iseenesest hagejaga, et VÕS § 12 lõikest 1 tulenevalt ei mõjutanud kokkuleppe punkti 1.6 kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või et lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat õigust. Punktist 1.6 tulenevate kohustuste täitmine oli kehtiv ja kokkulepe pooltele kohustuslik. Omaette küsimus on, kas kohustust oli võimalik täita, mida kohus käsitleb alljärgnevalt.
32.Kohtu hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et muudatuskokkuleppe punktis 1.6 ette nähtud pandi seadmise kohustus oleks 02.05.2018 seisuga olnud täidetud. Selle kohustuse täitmise välistas asjaolu, et United Finance Estonia OÜ ei olnud selleks ajaks panditavate nõuete omanik ega saanud vastavat pandiõiguse kokkulepet pandipidajatega sõlmida. Kostja on esile toonud, et panditavate nõuete omanik United Finance Estonia AS oli hagejate mõju all olev äriühing. Hageja ei ole seda ümber lükanud. Kohus leidis eelnevalt, et kostjale sai punktist 1.6 tuleneda kohustus teha kõik mõistlikult võimalik selleks, et United Finance Estonia OÜ pandiks kasutusrendilepingutest tuleneva tulu. Kohus leiab, et kostjale tulenevat kohustust ei olnud võimalik rikkuda olukorras, kus pandiõiguse kokkulepe jäi tähtaegselt sõlmimata kostjast sõltumatutel põhjustel.
33.Kohus leiab lisaks, et isegi kui esineks kostja poolt lepingurikkumine, oleks see VÕS § 103 järgi vabandatav ning kostja ei vastutaks kohustuse rikkumise eest. VÕS § 103 lõike 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus märgib, et antud juhul toimus sel juhul rikkumine asjaolu tõttu, mida kostja ega Finance Estonia OÜ ei saanud mõjutada. Olukorras, kus vaidlusalustest kasutusrendilepingutest tulenevad nõuded olid seisuga 02.05.2018 Finance Estonia OÜ-le üle andmata, oli kokkuleppe punktist 1.6 tulenevate kohustuste täitmine pandiõiguse seadmiseks võimatu.
34.Lisaks eeltoodule ei nõustus kohus hagejaga, et kui nõuete pantimine sai võimalikuks alles 01.06.2018, pidanuks kostja korraldama pantimise hiljemalt 7 päeva jooksul alates 01.06.2018 ning kuivõrd seda ei tehtud, on nad kokkuleppe punkti 1.6 rikkunud. Kohus märgib, et kokkuleppe punktist 1.6 ei tulene, et kostja pidid nõuete pantimise korraldama hiljemalt 7 päeva jooksul alates pantimise võimalikuks muutumisest või alates 01.06.2018. Vaidlusalusest punktist tulenes üheselt mõistetavalt tähtaeg pandiõiguse seadmiseks ning selleks oli 02.05.2018. Sellise kohustuse rikkumiseks oli punktis 1.6 ette nähtud leppetrahv. Kohus tuvastas eelnevalt, et rikkumine on vabandatav.
35.Kuna kohus tuvastas, et kostja ei ole kokkuleppe punkti 1.6 rikkunud või isegi kui rikkus, on rikkumine vabandatav, puudub alus rahuldada hageja nõuet leppetrahvi maksmiseks. Samuti puudub alus rahuldada viivisenõuet leppetrahvilt.
36.Kostja vastu esitatud hagi lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel, millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei tuginenud ja neid kohus ei hinda.
37.TsMS § 162 lõike 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud määrata kindlaks mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.
2-18-19652 Apellatsioonkaebus
38.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
39.Hageja vaidlustab otsuse täies ulatuses. Kohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust kui: a) sisustas ebaõigesti ja üllatuslikult 25.04.2018 muudatuskokkuleppe punkti 1.6, kohaldades seejuures õigusnorme, mille osas ei küsinud poolte seisukohta ega võimaldanud esitada tõendeid; b) leidis üllatuslikult, et kostja poolt kokkuleppe punkti 1.6 mittetäitmine oli VÕS § 103 lõike 1 kohaselt vabandatav ega arutanud seda normi pooltega, sellele ei tuginenud ka kostja.
40.Hageja ei vaidlusta maakohtu põhjendusi, mille kohaselt on kostja muudatuskokkuleppe pooleks; punktist 1.6 tulenev kohustus ei ole käsitatav tarbijakäendusena; punktis 1.6 ei sisaldunud kasutusrendilepingutest tulenevate nõuete pantimise kokkulepet.
41.Kohtule on esitatud muudatuskokkuleppe inglisekeelne versioon ja tõlge eesti keelde. Inglise keeles on punktis 1.6 kasutatud sõna "procure" (NDATC OÜ and X procure that United Finance Estonia OÜ pledges /.../). Tõlke kohaselt NDATC OÜ ja X "tagasid", et United Finance Estonia OÜ pandib kasutusrendilepingutest tuleneva tulu laenuandjate kasuks. Maakohtu käsitlus punktist 1.6 on ebaõige. Samuti on see üllatuslik. Maakohus ei juhtinud tähelepanu, et tema hinnangul on kasutatud termin "procure" ebaselge ega küsinud poolte seisukohta, kuidas antud terminit sisustada ning kas punkti 1.6 tuleks tõlgendada VÕS § 24 lõike 1 alusel. Ükski menetlusosaline ei tuginenud VÕS § 24 lõikele 1 ega käsitlenud punktist tulenevat tagamiskohustust kui kohustust teha kõik mõistlikult võimalik, et saavutada nõuete pantimine. Terminil “procure” on konkreetne õigusspetsiifiline tähendus. Tegemist on inglisekeelsetes lepingutes üldlevinud terminiga, mis tähendab absoluutset, garantii laadset kohustust tagada, et mingi asi, mille juhtumise kohta on antud kinnitus, kindlasti juhtub. Seega oli maakohtu poolt alusetu viidata Eesti Keele Instituudi sõnastikule, mis ei kajasta terminite õigusspetsiifilisi tähendusi. Nt LexisNexise õigusterminite andmebaasis ongi termin "procure" sisustatud absoluutse tagamiskohustusena, mis vastandub kohustusele "teha kõik mõistlikult võimalik".
42.Arvestades termini “procure” tähendust, tulenes kokkuleppe punktist 1.6 kostjale absoluutne kohustus tagada, et nõuete pantimine toimub igal juhul ning sõltumata kõigest hiljemalt 02.05.2018. Vastav kohustus oli punktist 1.6 kohaselt nii kostjal kui laenusaajal, kuigi lepingu allkirjastajana on märgitud ka United Finance Estonia OÜ. Kui nõuded jäid hiljemalt 02.05.2018 pantimata (ükskõik mis põhjusel), tähendas see automaatselt punktist 1.6 tuleneva tagamiskohustuse rikkumist. Kui pooled oleksid tagamiskohustuse asemel leppinud kokku kohustuses teha kõik mõistlikult võimalik nõuete pantimiseks, oleks punkt 1.6 selliselt ka sõnastatud. Seega analüüsis maakohus alusetult, kas kostja tegi kõik mõistlikult võimaliku pantimise saavutamiseks. Tegelikkuses oleks piisanud tuvastamisest, et nõuded ei olnud hiljemalt 02.05.2018 panditud. Põhjused, miks kostja ei saavutanud kokkulepitud kuupäevaks nõuete pantimist, ei ole punkti 1.6 sisu arvestades asjakohased.
43.Ülaltoodut arvestades oli asjakohatu maakohtu viide VÕS § 108 lõike 2 punktile 1. Säte reguleerib täitmisnõude kui õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkust, st seda, kas isik saab õiguskaitsevahendina nõuda kohustuse täitmist, kui kohustust on juba rikutud. Viidatud sätte alusel ei saa hinnata kohustuse täitmist, rikkumist või leppetrahvi nõudmise võimalikkust kohustuse rikkumise korral.
44.Hageja ei nõustu, et muudatuskokkuleppe punktist 1.6 ei tulenenud selgelt, millise kohustuse rikkumise eest tuli leppetrahvi maksta. Kuivõrd leppetrahvile on viidatud samas
2-18-19652 lepingupunktis, mis räägib pantimise kohustusest, on ilmne, et leppetrahv seondus just viidatud kohustuse rikkumisega.
45.Alternatiivselt on hageja seisukohal, et tal ei olnud võimalik esitada maakohtus seisukohti ja tõendeid selle kohta, et kostja ei teinud kõik endast oleneva, et kohustust täita. Maakohtus ei käsitletud põhjuseid, miks kasutusrendilepingutest tulenevad nõuded ei läinud United Finance Estonia OÜ-le enne 02.05.2018 üle. Nõuete üleandmine United Finance Estonia OÜ-le oli kostja kontrolli all. Vastupidiselt maakohtu seisukohale ei võtnud hageja selgesõnaliselt ja tagasivõtmatult omaks, et kasutusrendilepingutest tulenevad nõuded ei läinud enne 02.05.2018 United Finance Estonia OÜ-le üle. Kui see nii aga oli, põhjustas nõuete ülemineku viibimise kostja tegevusetus. Vaidlusalused nõuded olid osaks maaklerluse ettevõttest, mille United Finance AS kohustus 27.04.2018 kokkuleppe alusel andma üle United Finance Estonia OÜ-le. United Finance Estonia OÜ oli NDATC OÜ kaudu kostja kontrolli all. Kostja oli NDATC OÜ kaudu United Finance Estonia OÜ (hilisem nimi Fairown Finance OÜ) ainuosanik ja juhatuse liige. Ettevõtte üleandmiseks vajalikud toimingud pidid üleandmise lepingu kohaselt toimuma 30.04.2018. Üleandmise eelduseks oli United Finance Estonia OÜ ainuosaniku poolt uue 200 euro suuruse nimiväärtusega osa väljalaskmine, mille märkimisõigus pidi olema United Finance AS-l. Uue osa suunatud väljastamine United Finance AS-ile oli mõeldud tasuna ettevõtte üleandmise eest. Uue United Finance Estonia OÜ osa väljastamine oli täielikult kostja kui ainuosaniku ja juhatuse liikme kontrolli all. Kui ta oleks võtnud osakapitali suurendamise otsuse vastu enne 30.04.2018, oleks ettevõtte, sh kasutusrendilepingutest tulenevate, nõuete üleminek toimunud enne 02.05.2018. Sellisel juhul ei oleks olnud ka takistusi korraldada nõuete pantimine enne 02.05.2018. Kostja hilines ettevõtte üleandmiseks vajalike toimingute tegemisega ja võttis vastu otsuse osakapitali suurendamiseks alles 01.06.2018. Vastav dokument esitati äriregistrile 15.06.2018. Seega ei teinud ta kõike mõistlikult võimalikku, et saavutada nõuete üleandmine ja pantimine enne 02.05.2018. Selle tulemusel jäi laen tagamata, kusjuures kostja tegi laenusaaja täielikult varatuks. Oleks ebaõiglane, kui hagejal ei oleks sellises olukorras õigust nõuete pantimata jätmise eest lepingus kokkulepitud leppetrahvi nõuda.
46.Maakohus asus seisukohale, et kohustuse täitmata jätmine oleks VÕS § 103 alusel vabandatav. Selline seisukoht ei ole õige ja on üllatuslik. Normi kohaldamist ei arutatud pooltega ja hageja ei saanud esitada normi kohaldamise võimalikkuse osas seisukohti ega tõendeid. Nõuete pantimata jäämine ei saa olla vabandatav tagamiskohustuse iseloomu tõttu. Muudatuskokkuleppe punktis 1.6 toodud kohustuse näol oli tegemist absoluutse kohustusega, millisel juhul ei ole nõuete pantimata jäämise põhjused asjakohased. Samas oli nõuete üleminek United Finance Estonia OÜ-le kostja kontrolli all. Ta ei teinud õigeaegselt vajalikke toiminguid, mis olid eelduseks kasutusrendilepingutest tulenevate nõuete üleminekuks. Seega ei saanud nõuete pantimata jäämine olla vabandatav.
47.Maakohus ei nõustunud hageja alternatiivse seisukohaga, et kui nõudeid ei saanud pantida hiljemalt 02.05.2018, tulnuks pantida hiljemalt 7 päeva jooksul pärast nõuete üleminekut. Maakohus eksis kokkuleppe tõlgendamisel. Küsimuse lahendamisel tulnuks juhinduda VÕS § 29 lõikest 6, tõlgendades tingimusi kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Punkt 1.6 lepiti kokku kostjale laenu andmise kontekstis. Lepingupunkti eesmärk oli seega saavutada laenu tagamine ning seada sanktsioonid juhuks, kui tagatised jäävad seadmata. Lähtudes lepingu üldisest eesmärgist, oli loogiline tõlgendada punkti 1.6 selliselt, et kui nõudeid ei saanud tähtaegselt pantida, tuli pandid siiski seada esimesel võimalusel. Samuti tuleb lepingu eesmärki arvestades järeldada, et pantide täielik seadmata jätmine oli mõeldud olema leppetrahviga karistatav.
2-18-19652 Vastustaja seisukoht
Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi põhivõlgnevuse osas täielikult ja viivisevõlgnevuse osas osaliselt ning jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2).
Hageja on esitanud kostja vastu kohtusse nõude leppetrahvi saamiseks. VÕS § 158 lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on kokkulepe maksta rahasumma või teha kokkulepitud tegu ja seda rakendatakse lepingu rikkumise korral ja seadusest tulenevalt on leppetrahvil 2 funktsiooni: 1) survefunktsioon, mille eesmärgiks on tagada lepinguliste kohustuste täitmine; 2) kahju hüvitamise ja tagamise funktsioon, mille eesmärgiks on vältida tegelikult tekkinud kahju tõendamiskoormust ja saada miinimumhüvitis sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 810-811). Seega pidi hagi rahuldamiseks maakohus tuvastama esmalt pooltevahelise leppetrahvi kokkuleppe ja leppetrahviga hõlmatud pooltevahelise kokkuleppe rikkumise kostja poolt.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt 25.04.2018 laenulepingu muudatuskokkuleppele (t I kd lk 32-33, tõlge 39-40) antud tõlgendusega selles osas, et kostja oli selle tehingu pooleks ja et tehingu punktist 1.6 kaasnes kostjale isiklik kohustus. Maakohtu põhjendus vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 11 (vt praeguse otsuse põhjenduste punkt 21) on selge ja loogiline ning vastavuses VÕS § 29 lõikes 1 sätestatud tehingu tõlgendamise reeglitega. Maakohus tuvastas lepingupoolte (laenuandjad, laenuvõtja ja viimase juhatuse liikme (kostja)) ühise tegeliku tahte muuta varem sõlmitud laenulepingut mh täiendava tagatise seadmise tagamise kohustusega, mille võttis endale lisaks laenusaajast äriühingule ka tema füüsilisest isikust juhatuse liige / ainuosanik. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga ega pea vajalikuks põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6).
Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et muudatuskokkuleppe punktist 1.6 tulenes kostjale vaid kohustus teha kõik endast olenev selleks, et kokkulepitud täiendav pant seataks ja mitte takistada pandi seadmist, ja et kuna nõuded, mille pantimises kokku lepiti, ei kuulunud kostjale, siis jäi pandileping tähtaegselt sõlmimata kostjast sõltumatutel põhjustel, mistõttu kostja ei rikkunud endale võetud lepingulist kohustust. Sellistele järelduste jõudmisel rikkus maakohus nii VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise kui ka TsMS § 4 lõikes 2, § 5 lõikes 1 ning § 436 lõigetes 3 ja 4 sätestatud hagimenetluse reegleid. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude
2-18-19652 ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 436 lõikest 3 tulenevalt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik arvamust avaldada. Sama sätte lõike 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida menetluses ei arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, v.a kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja maakohtus tema vastu esitatud hagile järgmised vastuväited (t I kd lk 88-90, II kd lk 75-76): kostja ei olnud laenulepingu ega muudatuskokkuleppe pooleks; kui siiski on pooleks ja vastutab kohustuse täitmise eest, saab tegemist olla kas tühise tarbijakäenduslepinguga või kohustusega ühinemisega; kostjal puudus võimalus pandi seadmise kohustust täita, kuna panditav vara ei kuulunud temale; aktsiaemissiooni, millel osalemise finantseerimiseks laenulepingud sõlmiti, ajal jättis hageja laenusaajale ja kostjale tahtlikult eksliku mulje, et ettevõtte (United Finance AS) finantseerimine on hagejast suuromaniku poolt garanteeritud isegi kahjumlikkuse korral ja aktsiate väärtus ei lange; laenu rahalises mõttes laenusaajale välja ei makstud; peale 10.01.2018 ei ole United Finance AS-i arvele laenulepingu alusel 90 000 eurot kantud; laenuandjate nõuete katteks on kõik kokkulepitud pandid seatud; tagatiskokkulepe sisaldus muudatuskokkuleppe punktis 1.6 ja eraldiseisva lepingu sõlmimine vajalik ei olnud; pandi seadmise tähtaega ei ületatud, kuna pandilepingu tähtaegne sõlmimine oli juba muudatuskokkuleppe sõlmimise ajal võimatu; kostjalt ei saa kohustuse täitmist nõuda ka põhjusel, et olles alates 17.04.2018 United Finance OÜ juhatuse liige, oleks tagatise andmine vastusoorituseta olnud vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega; sellest tulenevalt on punktis 1.6 sätestatud kostja kohustus tühine TsÜS § 86 lõike 1 ja § 87 järgi.
Seega ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks esitanud hagile vastuväite, et poolte ühiseks tahteks punkti 1.6 sõlmimisel oleks olnud, et kostja teeb kõik endast oleneva täiendava tagatise sõlmimiseks (VÕS § 24 lõike 1 teine alternatiiv) ja et ta tegi kõik endast oleneva, et täiendav pant kokkulepitud kujul ja tähtajaks seataks. Hageja on olnud kohtumenetluse algusest seisukohal, et kostja võttis endale selge kohustuse tagada, et tema juhitav äriühing United Finance Estonia OÜ pandiks muudatuskokkuleppe punktis 1.6 kokkulepitud kasutusrendilepingutega seotud kogu tulu, st et kostja võttis endale kohustuse saavutada teatud tulemus – pandilepingu sõlmimine United Finance Estonia OÜ poolt (VÕS § 24 lõike 1 esimene alternatiiv). Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks pooltele selgitanud, et tõlgendab kostja vastuväiteid VÕS § 24 lõike 1 teise alternatiivise alusel ja andnud hagejale võimaluse selle kohta seisukoht esitada. Seega ei olnud maakohtul õigust tõlgendada lepingupunkti 1.6 erinevalt poolte esiletoodust.
Ringkonnakohus nõustub, et praeguses asjas ei ole alust tõlgendada muudatuskokkuleppe punkti 1.6 teisiti, kui teeb seda hageja. Tehingu tõlgendamisel tuleb kohaldada VÕS § 29 ja VÕS § 24 lõige 3 kohaldub erinormina juhul, kui lepingupoolte ühise tegeliku tahte (VÕS § 29 lõige 1) või lepingupooltega sarnase mõistliku isiku tahte (VÕS § 29 lõige 4) tuvastamiseks on vaja arvestada lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lõike 5 punkt 4). Praegusel juhul sõlmiti 10.01.2018 laenulepingu muudatus 25.04.2018 olukorras, kus kostja oli nii laenusaaja NDATC OÜ kui tulevikus panditava tulu omanikuks saava United Finance Estonia OÜ juhatuse liige, laenuandjad soovisid täiendavat tagatist kõikide laenusaaja kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ja pooled sõlmisid kokkuleppe punkti 1.6, mille tõlke kohaselt „... NDATC OÜ ja X tagavad, et ...“. Maakohus lähtus iseenesest asjakohaselt 25.04.2018 tehingu
2-18-19652 originaalkeelsest sõnastusest NDTC OÜ and X procure that ...in favour of the Lenders by May 2, 2018 in order to secure ...“ (I kd lk 33), kuid jättis tähelepanuta, et kostja ei vaidlustanud hageja esitatud tõlget ega esitanud omapoolset tõlget, mis oleks andnud lepingupunktile muu sõnastuse ja mõtte. Kuna maakohus ei selgitanud pooltele, et ei nõustu hageja tõlkega ega andnud võimalust pooltele seisukohtade esitamiseks, ei saanud maakohus lähtuda tõendi muust tõlkest kui see, mille esitas hageja.
Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus veendumusel, et tõendatud on kostja poolt muudatuskokkuleppe punktis 1.6 võetud kohustuse tagada, et tema kontrolli all olev United Finance Estonia OÜ pandiks laenuandjate kasuks 02. maiks 2018 kõikide laenuvõtja kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks kogu tulu, mis oli seotud samas lepingutingimuses nimetatud kasutusrendilepingutega, rikkumine, kuna kokkulepitud kuupäevaks panti ei seatud. Tõendite kohaselt teatas hageja leppetrahvi nõudmisest kostjale 19.11.2018 ja eelnevalt oli poolte vahel kirjavahetus pandi seadmise küsimuses (t I kd lk 44-48, tõlge 49-50) ning kostja võttis leppetrahviga tagatud kohustuse majandus- ja kutsetegevuses juhatuse liikmena, siis ei ole hageja kaotanud õigust nõuda leppetrahvi VÕS § 159 lõike 2 alusel. Seega on hagejast laenuandjal õigus nõuda ja kostjal kohustus tasuda lepingupunktis 1.6 kokkulepitud leppetrahv.
Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kui kostja rikkus temale punktist 1.6 tulenenud kohustust, oli rikkumine VÕS § 103 järgi vabandatav. Maakohus kohaldas nimetatud sätte lõiget 2 ebaõigesti, kui leidis, et tegemist oli vääramatu jõuga, kuna seisuga 02.05.2018 olid punktis 1.6 nimetatud kasutusrendilepingutest tulenevad nõuded veel United Finance Estonia OÜ-le üle andmata ja seega pandi seadmine võimatu. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Vabandatavus VÕS § 103 lõike 2 mõttes tähendab force majeure`i olukorda, kus kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku mõjuala ja seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu isiklikult mõjutada või mitte, tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumide alusel (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 483). Maakohus mistahes objektiivseid asjaolusid, mida kostja ei saanud isiklikult mõjutada, et tagada kokkulepitud tähtajaks pandi seadmine, ei tuvastanud. Selliseid asjaolusid ei toonud esile ka kostja ise oma vastuväidetes. Asjaolu, et panditavad nõuded ei kuulu United Finance Estonia OÜ-le, oli kostjale teada juba 25.04.2018 kokkuleppe sõlmimisel. Seega kui kostja siiski võttis endale kohustuse tagada nende nõuete pantimine United Finance Estonia OÜ poolt, olles ise selle äriühingu juhatuse liige, pidi ta eelduslikult olema veendunud, et tähtaegne tagamine on võimalik. Selliseid objektiivseid asjaolusid, millised oleksid tekkinud peale muudatuskokkuleppe allkirjastamist, kostja kohtu ette ei toonud.
Eelpool käsitlemata kostja vastuväidetele vastab kolleegium järgmiselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega vaidlustatud otsuse põhjenduste punktides 13, 20 ja 21-22 (praeguses otsuses vastavalt punktid 21, 27, 28, 29), milles maakohus põhjendas, miks ei ole põhjendatud kostja vastuväited tarbijakäenduse tühisusest, kostja poolt laenusaaja kasuks seatud pantidest ja sellest, et punktis 1.6 sisalduski juba pandikokkulepe ja mingit täiendavat kokkulepet vaja sõlmida ei olnud ning et kohustuse täitmine oli võimatu, kuna panditavad nõuded ei kuulunud 25.04.2018 seisuga United Finance Estonia OÜ-le. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lõike 1 alusel.
Lisaks nimetatud vastuväidetele oli kostja maakohtus seisukohal, et aktsiaemissiooni, millel osalemise finantseerimiseks laenuleping sõlmiti, ajal jättis hageja laenusaajale ja kostjale tahtlikult eksliku mulje, et ettevõtte (United Finance AS) finantseerimine on
2-18-19652 hagejast suuromaniku poolt garanteeritud isegi kahjumlikkuse korral ja aktsiate väärtus ei lange ja et laenu rahalises mõttes laenusaajale välja ei makstud (peale 10.01.2018 ei ole United Finance AS-i arvele laenulepingu alusel 90 000 eurot kantud). Ringkonnakohus on seisukohal, et ka need vastuväited lükkas hageja maakohtus piisava veenvusega ümber. Vastuväited seonduvalt aktsiaemissiooniga ei ole vaidluses leppetrahvi üle asjakohased, kuna laenusaaja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks (vähemalt ei ole kostja laenusaaja endise juhatuse liikmena sellist väidet esitanud) ning esile ei ole toodud ka elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada 10.01.2018 laenulepingu tühisus. Praeguses tsiviilasjas on 14.01.2022 tagaseljaotsusega rahuldatud laenuandjate hagi laenusaaja vastu ja mõistetud välja laenulepingust tulenev võlgnevus (t II kd lk 138). Vastavalt laenulepingu (t I kd lk 1720, tõlge 9-12) punktidele C, 1.1, 1.2 ja 1.4 soovis laenusaaja saada laenu United Finance AS-i aktsiate eest tasumiseks hagejalt 90 000 eurot ja teiselt laenuandjalt 30 000 eurot ning lepiti kokku, et laen makstakse United Finance AS-i pangakontole 30. jaanuariks 2018. Hageja esitas tõendid selle kohta, et aktsiakapitali suurendamine on kantud äriregistrisse ja registreeritud väärtpaberite registris ning et 11.01.2018 laekus hagejalt suurem rahasumma selgitusega „Payment report 10.1.2018“, milles sisaldus laenusumma 90 000 eurot, ja 31.01.2018 laekus teiselt laenuandjalt 30 000 eurot selgitusega „NTDAC OÜ sharecapital increase“ (t I kd lk 120-122, 123-125). Et kostja äriühing NTDAC OÜ sai aktsiate omanikuks, on tõendatud ka aktsionäride 21.06.2019 üldkoosoleku protokolliga (t I kd lk 16-19). Kolleegium märgib lisaks, et puuduvad tõendid, et enne kohtumenetlust oleks kostja või tema juhitud laenusaajast äriühing esitanud väiteid seonduvalt laenulepingu rahatusega, mis kaudselt samuti tõendab, et tegemist on otsitud vastuväitega. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kostja vastu kohustuse täitmise nõuet, vaid kohustuse rikkumise tõttu kokkulepitud leppetrahvi nõuet, mistõttu ei ole asjakohane ka kostja viide VÕS § 108 lõike 2 punktile 1.
Kostja esitas maakohtus alternatiivse taotluse leppetrahvi vähendamiseks, olles seisukohal, et nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, kuna laenulepingute järgseks põhivõlaks on 120 000 eurot. Selliselt moodustab leppetrahv 1/5 põhivõlast. Tavapäraselt on sanktsiooniks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivis ja seadusjärgses määras viivise arvestamisel tuleks 25 000 euro saamiseks viivitada põhivõla tasumisega ca 2,3 aastat. Nõue on ebamõistlik ka poolte varalist seisundit arvestades. Kostja palus vähendada leppetrahvi nullini.
Ringkonnakohus leppetrahvi vähendamiseks alust ei näe. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praeguses asjas ei ole kostja tõendanud, et oleks pandi seadmise tagamise kohustust mistahes ulatuses täitnud, sest 25.04.2018 kokkulepitud lisatagatise kokkulepet ei sõlmitud. Hageja laenuandjana on toonud esile, et laenulepingut, mille täitmise tagamiseks täiendav tagatis kokku oli lepitud, laenusaaja kohaselt ei täitnud. Jõustunud kohtulahendiga on laenusaajalt välja mõistetud mõlema laenuandja kasuks kogu laenusumma koos intresside ja viivistega. Kostja ei ole enda majandusliku seisundi kohta mistahes väiteid ega tõendeid esitanud.
Hageja esitas leppetrahvi tasumisega viivitamise alusel viivisenõude, paludes arvestada viivist 10.01.2018 laenulepingu punktis 3.6 kokkulepitud määras 0,05% iga viivitatud päeva eest alates leppetrahvi nõude esitamisest 19.11.2018. Kostja esitas maakohtu alternatiivse taotluse viivise vähendamiseks, olles seisukohal, et hagetav määr 0,05%
2-18-19652 päevas ei kohaldu ja viivist tuleks arvestada seadusjärgses määras. Muudatuskokkuleppes pooled viivise määras kokku ei leppinud. Nõue on ebamõistlik ka poolte varalist seisundit arvestades.
Ringkonnakohus nõustub kostjaga osaliselt. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist kas lepingus või seaduse ettenähtud määras. Ringkonnakohtu istungil möönis hageja lepinguline esindaja, et muudatuskokkuleppes viivise kokkulepe puudus ja laenulepingu pooleks kostja ei olnud. Seega ei ole poolte vahel enam sisulist vaidlust, et laenulepingus kokkulepitud määras hageja kostjalt viivist nõuda ei saa. Kuna poolte vahel puudub kokkulepe viivise määras, kohaldub seadusjärgne viivis (VÕS § 113 lõige 1). Viivise vähendamiseks alla seaduses ettenähtud määra kostja vastuväited alust ei anna. VÕS § 113 lõike 8 alusel VÕS § 162 kohaldamiseks alust andvaid elulisi asjaolusid kostja enda majandusliku seisundi kohta ei esitanud. Viivise arvestamise alguskuupäeva osas kostja alternatiivset vastuväidet ei esitanud. Seega on ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga muutunud seaduses sätestatud määras viivis sissenõutavaks summas 7808.22 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Hageja on esitanud viivisenõude kuni põhivõla täieliku tasumiseni, milleks annab aluse TsMS § 367.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Hagi rahuldamise ulatuse alusel jaotab ringkonnakohus menetluskulud mõlemas kohtuastmes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lõige 1). Hagi rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel arvestab kolleegium, et põhivõlgnevus kuulub rahuldamisele täies ulatuses (25 000 eurot) ja hageja esitatud kujul oleks viivisenõude suuruseks 14.10.2022 seisuga olnud 17 827 eurot, millest kuulub rahuldamisele 7808.22 eurot. Seega kuulub hagi rahuldamisele (25 000 + 7808.22) : (25 000 + 17 827) = 77% ulatus ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad 23% ulatuses hageja ja 77% ulatuses kostja kanda.
Kuna maakohus hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Kulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist (TsMS § 177 lõige 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.