2-21-4824/24 - Võlaõigus - Muud lepinguvälised kohustused - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Põlva vald (Põlva Vallavalitsuse kaudu; hageja) esitas 26. märtsil 2021 Tartu Maakohtule hagi A.S.e (kostja I) ja R.S.e (kostja II) vastu käsundita asjaajamisest tulenevate kulutuste hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja 1237,50 eurot ja kostjalt II 1237,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt määrati hageja Tartu Maakohtu 4. mai 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-6319 täisealise G.S. (kostjate ema/eestkostetav) ajutiseks eestkostjaks. Tartu Maakohtu 30. juuli 2020 määrusega seati G.S. üle eestkoste ja hageja määrati tema eestkostjaks tähtajaga kuni viis aastat alates määruse tegemisest. Lähtudes eestkostetava tervislikust seisundist, paigutas hageja eestkostetava alates 16. juunist 2020 ööpäevaringsele hooldusteenusele Värska Südamekodu OÜ-sse, mille kohamaks ühes kuus oli 870 eurot. Alates 1. detsembrist 2020 paigutati eestkostetav MTÜ Antsla Tervisekeskusesse, kus kohamaks on 740 eurot. Eestkostetava igakuiseks sissetulekuks on vanaduspension 367,06 eurot ja sotsiaaltoetus 26,85 eurot, millest 15 eurot igakuiselt on jäetud eestkostetavale. Kostjad on eestkostetava ainukesed lapsed ja oma abivajavat ema ülal pidama kohustatud isikud. Hageja saatis 20. mail 2020 kostjatele teavituse, milles selgitas, et hageja vajab tervislikust seisundist tulenevalt ööpäevaringset hooldusteenust. Kostjad vaidlesid ülalpidamiskohustusele vastu. Hageja leidis, et mõlema kostja varaline seisund võimaldab ülalpidamiskohustuse osalist täitmist. 8. juunil 2020 tegi hageja kummalegi kostjale ettepaneku tasuda eestkostetava hoolekandeasutuse kohamaksu puudujäävast osast 165 eurot kuus. Kostjad keeldusid sellest. Hageja 25. juuni 2020 korraldusega määrati eestkostetavale hoolekandeasutuse kohamaksu toetus ning otsustati maksta Põlva valla eelarvest eestkostetava igakuisest sissetulekust kaetava osa ja hoolekandeasutuse kohamaksumuse teenuse hinna vahe ehk puudujääv osa. Kuna eestkostetav ei suuda end ise ülal pidada ja tal on alanejad sugulased, kellel on hooldusvajadusega isiku ülalpidamise kohustus, peavad kostjad hagejale tasutud hoolduskulud hüvitama käsundita asjaajamise sätete järgi. Hageja 2. septembri 2020 korraldusega kohustati kumbagi kostjat tasuma alates 16. juunist 2020 hooldekodu teenuse eest 165 eurot. Vastavalt korraldusele on hageja esitanud kostjatele arveid. 2021. a veebruari seisuga on kummagi kostja võlgnevus kokku 1237,50 eurot. Hageja nõuab hagis kostjatelt võlgnevuse tasumist.

tuginevad sellele, et esinevad PKS § 103 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud asjaolud (ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ja õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu), mis annavad alust kostjaid ema ülalpidamiskohustuse täitmisest täielikult vabastada. Maakohus kuulas 8. veebruari 2022 kohtuistungil vande all üle kostjad ja ka kostjate taotletud tunnistajad L.T. ja V.V.. Maakohus leidis, et tunnistajate L.T. (tl 72-72p) ja V.V. (tl 73) ütlused ning kostjate endi vande all antud seletused (tl 73p-74p) tõendavad, et kostjate ema on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate suhtes ajal, kui kostjad alaealised olid. Kostja I läks 15-aastasena elama oma isa juurde Valka. Kostja II läks 11-aastasena elama L.T. ja tema elukaaslase perre. Pärast seda, kui kostjad välja kolisid, siis ema laste kasvatamises ega ülalpidamises ei osalenud. Tunnistajate ja kostjate vande all antud ütlused kinnitavad, et ajal, mil kostjad elasid ema juures, ema nõuetekohaselt vanema kohustusi ei täitnud. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlused ja kostjate vande all antud seletused on omavahel kooskõlas ning usutavad. Nii tunnistaja L.T. ütlused kui ka kostjate vande all antud seletused tõendavad, et ajal, kui kostjad elasid ema juures, kuritarvitas ema alkoholi. Tal olid joomaperioodid, mis kestsid nädalaid ja sel ajal olid kostjad omapäi. Sellised olukorrad olid sagedased ega olnud erandlikud. Kostjad tulid toime vanavanemate, sugulaste ja naabrite abiga. Kostjate ema panustas laste heaolusse minimaalselt, ei taganud seda, et lastel oleks igapäevaselt olemas toit, ei hoolitsenud laste koolikohustuse täitmise ega muude vajaduste eest. Maakohus leidis, et eestkostetava selline käitumine on hinnatav jämeda ülalpidamiskohustuse rikkumisena kostjate suhtes. Hageja ei ole omalt poolt esitanud tõendeid, mis tunnistajate L.T. ja V.V. ning kostjate vande all antud ütlused vanemakohustuste rikkumise kohta ümber lükkaks. Hageja tugines hagi alusena vaid sellele, et lapsed elasid mingi aja ema juures. Maakohus leidis, et ainuüksi fakt, et lapsed elasid vanema juures, ei anna alust järeldada, et vanem lapsi kasvatas, nende eest nõuetekohaselt hoolitses ning sellega vahetult laste ülalpidamiskohustust täitis. Tsiviilasjas nr 2-20-6319, kus kohus määras hageja kostjate ema eestkostjaks, on hageja kohtule avaldanud, et eestkostetav on alkoholi kuritarvitaja. Maakohus leidis, et tunnistaja L.T. ja kostjate vande all antud seletused tõendavad, et eestkostetav kuritarvitas alkoholi juba siis, kui kostjad olid lapseeas ja tema juures elasid, s.o juba mitukümmend aastat tagasi. Eluliselt on usutav, et sedavõrd pika aja jooksul alkoholi kuritarvitamine halvendab inimese tervist, töövõimet ning üldist ja majanduslikku toimetulekut. Kostja II vande all antud ütlustest nähtub, et kostjate ema vallandati korduvalt töölt, kuna pikemate joomaperioodide ajal ei jõudnud ta tööle. Maakohus leidis, et kostjate vande all antud seletused tõendavad, et 90ndatel omandas nende ema kinnisvara, mille ta siis maha müüs ja kasutas müügist saadud raha ebaotstarbekalt, sh alkoholi ostmiseks. Praegu vajab kostjate ema ööpäevaringset hooldust ja talle on määratud eestkostja. Mingit vara eestkostetavale ei kuulu. Maakohtu hinnangul saab kostjate tõendatud asjaoludest teha järelduse, et eestkostetava praegune abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, eelkõige alkoholi kuritarvitamise ja oma vara ebamõistliku käsutamise tõttu.

ei nähtu nendest ütlustest, et ema ei panustanud üldse laste ülalpidamisse. Tunnistajate ütluste hindamisel tuleb lähtuda asjaolust, et tegemist on asjast huvitatud tunnistajatega. Tunnistaja L.T. ütlused olid niivõrd üldised, et ei anna alust järeldada jämedat ülalpidamiskohustuse rikkumist. L.T. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ka seetõttu, et tunnistaja kasutab oma ütlustes üldistavaid väljendeid (G. jõi iga päev, oli iga päev purjus, käis iga päev viina ja raha küsimas). Samas on tunnistaja ütlused vastuolulised igapäevase joomise, töölkäimise/mitte käimise ning toitjakaotuspensioni kohta. Kostjate vande all antud ütlustest ei nähtu, et ema üldse laste koolikohustuse täitmise ega muude vajaduste eest ei hoolitsenud. Kostjad ise kinnitasid, et koolis nende kodusele olukorrale tähelepanu ei pööratud. Isegi, kui ema täitis hoolduskohustust minimaalselt, ei anna see alust ülalpidamiskohustusest täielikuks vabastamiseks. Mitteküllaldane ülalpidamine ei ole ülalpidamiskohustuse jäme rikkumine. Maakohtu lahend ei ole nõuetekohaselt põhjendatud osas, milles maakohus tuvastas, et eestkostetava abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel – alkoholi kuritarvitamine ja vara ebamõistlik käsutamine. Kirjalikud tõendid kinnisvara pärimise ja mahamüümise kohta puuduvad. Teadmata on tehingute aeg ja hind. Seadus ei näe kohustust kasutada vara müügist saadut enda laste ülalpidamisse ja vanaduspõlve kindlustamiseks. Ka tunnistaja V.V. ütlused ei viita, et eestkostetav oli iga päev purjus. Asjaolud, et kostja I oskas 7-8-aastaselt süüa teha ja veetis vaheajad V.V. juures, ei viita eestkostetava hoolduskohustuse mittetäitmisele. Hagejale teadaolevalt ei ole eestkostetava psüühika- ja käitumishäirete diagnoos tingitud alkoholi tarvitamisest. Maakohus ei ole hagejale selgitanud, et hagejal tuleb esitada omapoolsed tõendid selle kohta, et ajal, mil kostjad elasid emaga, täitis ema ülalpidamiskohustust. Maakohus ei ole selgitanud, milliseid tõendeid saaks hageja esitada. Maakohtu otsus on üllatav osas, milles maakohus leidis, et ainuüksi fakt, et lapsed elavad vanema juures, ei anna alust järeldada, et vanem lapsi kasvatas, nende eest nõuetekohaselt hoolitses ja ülalpidamiskohustust täitis. Kui lapsed elavad vanematega, siis mingis ulatuses täidavad vanemad ka hoolduskohustust. Maakohus ei ole kaalunud kostjate osalist vabastamist ema ülalpidamiskohustusest. Isegi kui eeldada, et kostjate ema hooldus polnud kõige paremal järjel, olid kodus olemas toiduained, millest süüa teha ja pesuvahendid ja pesumasin, et pesu pesta. Asjaolu, et seda tegid alaealised lapsed ise, ei muuda võimalusi olematuks. Eluliselt on arusaadav, et kui inimene käib tööl, eriti kui on vahetustega töö (piimakombinaat) ei saagi lapsevanem iga päev kodus olla ja lastele sooja toitu valmistada. Praegusel juhul peaks kehtima kõrgendatud tõendamiskoormis, sest tõendatakse kauges minevikus toimunud sündmusi, mida iga osapool mäletab vastavalt oma arusaamadele ja tõekspidamistele.

Hagejal on G.S. eest tasutud hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks kostjate vastu nõue vaid siis, kui kostjad on kohustatud G.S. ülal pidama. Kui kostjatel sellist kohustust ei ole, siis tuleb ainuüksi sel põhjusel jätta hagi kostjate vastu rahuldamata. Asjas ei ole vaidluse all ei G.S. abivajadus, tema sissetulekute suurus, hoolekandeasutuse kohamaksu suurus ega hageja poolt tasutud summad. PKS § 103 lg 1 järgi võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustaud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1) või kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2). Hageja on apellatsioonimenetluses vaidlustanud kostjate väited, et hageja jättis nad alaealistena hooldamata alkoholi kuritarvitamise tõttu. Maakohtus tuvastas tunnistaja L.T. ja kostjate vande all antud seletuste alusel, et G.S. kuritarvitas alkoholi juba ajal, kui kostjad olid lapseeas ja elasid tema juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Hageja ei eitanud G.S. alkoholismi eestkostja määramise menetluses (lk 5). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjatelt oma ema ülalpidamiskohustust nõuda on äärmiselt ebaõiglane. Kostjate vande all antud seletuste kohaselt tarbis G.S. alkoholi kogu aeg, mil kostjad oma elu tema juures mäletavad. Sama tõendavad tunnistajate ütlused. Alkoholi liigtarvitamise tõttu lahkusid mõlemad kostjad G.S. juurest kodust enne täisealiseks saamist. Kostjad pidid lapsepõlves kannatama nälga, taluma ema korraldatud alkoholiga pidusid ja tagama juba 7-8 aastaselt ise enda esmavajaduste rahuldamise. Vanema kohustuseks on olla lapse jaoks olemas ning osaleda tema kasvatamisel. Asjas on tõendatud, et G.S. neid kohustusi ei täitnud, mistõttu ei ole põhjendatud nõuda kostjatelt ka ülalpidamiskohustuse osalist täitmist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et perioodil kui kostjad elasid kodus, saab eeldada ema poolset ülalpidamise kohustuse täitmist. Samas on see eeldus praegusel juhul asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Vanem peab oma elu korraldama viisil, et tema elustiil ja töökohustused ei kahjustaks alaealiste laste eest hoolitsemist. Tunnistaja V.V. ütlustest nähtub, et mõlemal vanemal oli alkoholiprobleem ja laste elu hoidsid üleval vanavanemad. G.S. oma lastest ei hoolinud. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses G.S. poolt töötasu saamisele, mida viimane sai kasutada laste ülalpidamiseks, ei ole ta asjas esitanud ühtegi tõendit G.S. töökohtade ja sissetulekute kohta perioodil, mil kostjad elasid tema juures. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt (lk 74) ei jõudnud G.S. alkoholi tarbimise tõttu ka tööle, ta vallandati. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga apellatsioonkaebuses, et kui vanem töötab, siis ta ei peagi suutma lastele sooja toitu valmistada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et G.S. rikkus kostjate suhtes vanemakohustusi määral, mis toob kaasa lapse ülalpidamiskohustuse äralangemise oma vanema suhtes PKS § 103 lg 1 p 1 alusel.