Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2022. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-7471
Kohtuasi
AS SEB Pank hagi X (X) vastu 15 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
16 200 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): AS SEB Pank 10004252), lepinguline esindaja MV Kostja (apellant): X (isikukood lepinguline esindaja Villu Tragon
Menetluse liik
(registrikood
XXXXXXXXX),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Hagejal menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-7471 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.AS SEB Pank esitas 10.05.2021 Harju Maakohtule hagi X vastu 15 000 euro ja viivise saamiseks.
2.Hageja ja Museko OÜ pankrotis (põhivõlgnik) sõlmisid 02.06.2017 arvelduslaenulepingu nr 2017012626, millega hageja võimaldas põhivõlgnikule arvelduskrediiti limiidiga 150 000 eurot. Arvelduslaenulepingu nr 2017012626 nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmiti 06.06.2017 hageja ja kostja vahel käendusleping nr 2017012633, käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 15 000 eurot.
3.07.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-17495 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. 20.02.2018 esitas hageja nõudeavalduse põhivõlgniku pankrotimenetluses summas 149 626,29 eurot. 19.06.2018 põhivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekul kaitsti hageja arvelduslaenulepingust nr 2017012626 tulenev nõue summas 149 626,29 eurot, mida kostja käendab 15 000 euro ulatuses.
4.18.06.2020 esitas kostja kohtule alternatiivse (korduva) võlgade ümberkujundamise avalduse, mida kohus menetles tsiviilasjas nr 2-20-8909. Kohus keeldus võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. Nimetatud võlgade ümberkujundamise kava hõlmas mh hageja käenduslepingust tulenevat nõuet kostja vastu summas 15 000 eurot. Seega kostja ei ole oma käenduslepingust tulenevat kohustust hageja ees eitanud, aga ei ole seda seni tasuma asunud.
5.Lisaks 15 000 eurole nõuab hageja kostjalt ka käenduskohustuse tasumisega viivitamise eest jooksvat viivist seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest.
6.Hageja nõue ei ole aegunud, kuna hagi on esitatud enne 3 aasta möödumist alates selle sissenõutavaks muutumist. Arvelduslaenulepingu nr 20170129626 punkti 3.2 kohaselt oli laenutähtpäevaks 25.05.2018. Hagiavaldus on esitatud 10.05.2021. Pankrotiseaduse (PankrS) § 42 järgi ei mõjuta võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. Kostja on hageja nõuet korduvalt tunnustanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine mh seisneda ka muus teos. Kostja on tsiviilasjades nr 2-18924 ja nr 2-20-8909 kohtule deklareerinud, et tunnistab hageja nõuet, aga palub selle ümber kujundada. Seega ei saa antud asjaoludel ilmselt tekkida küsimust sellest, et kostja nimetatud tegevus ei kvalifitseeruks TsÜS § 158 lg-s 2 nimetatud muu teona. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 alusel algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 6 alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuivõrd nõude tunnistamiseks võlgniku poolt saab lugeda ainult täiendavate kokkulepete sõlmimist ja/või
2-21-7471 maksete sooritamist nõude rahuldamiseks, ei ole kostja poolt nõude tunnistamist toimunud. Kuivõrd kostja ei ole hageja nõuet rahuldanud vähimaski ulatuses, on kostja poolt hageja nõue täielikult tunnistamata. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks hiljemalt põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise hetkest 07.02.2018. Sellest ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna hageja ei ole kolme aasta jooksul kostja suhtes kohtumenetlust algatanud, aegus hageja nõue kostja vastu 07.02.2021. Alternatiivselt on hageja nõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks 20.02.2018 kui hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu nõude. Ka sellisel juhul on hageja nõue aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 000 eurot ja alates 10.05.2021 viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni 15 000 euro tasumiseni, kuid mitte enam kui 15 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses kostja kanda.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 02.06.2017 arvelduslaenulepingu nr 2017012626, millega hageja võimaldas põhivõlgnikule arvelduskrediiti limiidiga 150 000 eurot ning mille nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmiti 06.06.2017 hageja ja kostja vahel käendusleping nr 2017012633, käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 15 000 eurot. Samuti pole vaidlust selle üle, et tsiviilasjas nr 2-17-17495 kuulutati 07.02.2018 välja põhivõlgniku pankrot ning 20.02.2018 esitas hageja nõudeavalduse põhivõlgniku pankrotimenetluses summas 149 626,29 eurot.
10.Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 ls 1 ja lg 2 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks hiljemalt põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise hetkest 07.02.2018. PankrS § 42 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 42 järgi võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. Nõue kostja kui käendaja vastu ei muutunud sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega, vaid siis, kui saabus laenu tasumise tähtaeg 25.05.2018. Hagi on esitatud kohtule 10.05.2021, so enne nõude aegumistähtaja saabumist.
11.Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid käenduslepinguga võetud kohustuse olemasolu ja suuruse kohta. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista poolte vahel 06.06.2017 sõlmitud käenduslepingu nr 2017012633 alusel 15 000 eurot. Samuti viivis alates 10.05.2021 arvestatuna 15 000 eurolt kuni selle tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 15 000 eurot.
2-21-7471 Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt tühistada otsus ja saata käesolev asi maakohtule uueks lahendamiseks.
13.Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusenorme ja kohaldanud valesti materiaalõiguse norme, mille kohaldamine tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Riigikohus on oma 22.11.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16 punktis 16 selgitanud, et käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. See tähendab, et nõue muutub sissenõutavaks kas tähtaja saabumisest või kui toimub lepingu rikkumine, siis alates rikkumisjuhtumist. Kohus on oma otsuses ignoreerinud asjaolu, et käesoleval juhul muutus nõue sissenõutavaks alates käendusjuhtumist, mitte laenutähtpäeva saabumisest. Hageja on oma 20.02.2018 esitatud nõudeavalduses osundanud ja sellega ka tunnistanud tähtaegselt tagastamata laenu olemasolu, seega ka käenduslepingu tähenduses rikkumisjuhtumi toimumist ning käenduslepingu sissenõutavaks muutumist. Nimetatud nõudeavaldus on oma olemuselt juba sissenõutavaks muutunud nõude täitmisele suunatud dokument. Kohus on jätnud oma otsuses nimetatud asjaolu täies ulatuses analüüsimata.
14.Lisaks on kohus jätnud täielikult analüüsimata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud käenduslepingust tuleneva nõude tunnistamise osas. Olukorras, kus krediidileping on sissenõutavaks muutunud ning krediidiandja ei ole kolme aasta jooksul kohtumenetlust algatanud, pooled ei ole täiendavaid kokkuleppeid sõlminud ja krediidisaaja ega käendaja ei ole aegumise perioodi vältel krediidilepingu katteks tasumisi sooritanud, loetakse krediidilepingust tulenev nõue aegunuks. Kuivõrd nõude tunnistamiseks võlgniku poolt saab lugeda ainult täiendavate kokkulepete sõlmimist ja/või maksete sooritamist nõude rahuldamiseks, ei ole apellandi poolt nõude tunnistamist toimunud. Vastustaja seisukoht
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti. Seevastu on põhjendatud kostja etteheide maakohtule, et maakohus jättis käsitlemata kostja väite selle kohta, et hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks pankrotimenetluses 20.02.2018 esitatud nõudeavaldusega. Maakohus rikkus kostja väitele vastamata jätmisega oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtu otsuse põhjendav osa peab vastama TsMS § 442 lgs 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ehkki maakohus on jätnud kostja
2-21-7471 eeltoodud väitele vastamata, ei too see rikkumine kaasa maakohtu otsuse tühistamist, vaid ringkonnakohus saab rikkumise ise kõrvaldada ning kostja väitele vastata ja selles osas puuduvad põhjendused lisada. Osas, milles maakohus on põhjendused esitanud, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.
18.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti PankrS §-i 42 ja TsÜS § 146 lõiget 1 kohaldades, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Hageja nõue kostja vastu põhineb 06.06.2017 hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingul nr 2017012633, millega käendaja kohustus tagama põhivõlgniku kohustusi tulenevalt 02.06.2017 arvelduslaenulepingust nr 2017012626 rahalises maksimumsummas 15 000 eurot. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, et põhivõlgnik jättis hagejaga sõlmitud lepingust tulenevad rahalised kohustused täitmata ning hageja nõue on suunatud sellele, et kostja täidaks VÕS § 108 lg 1 mõttes raha maksmise kohustuse. Kostja ei ole peale aegumise vastuväite mingeid muid sisulisi vastuväiteid hageja nõudele esitanud. Riigikohus on selgitanud, et käendajalt põhivõlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõudmine eeldab seda, et käendusega tagatud nõue on käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud. PankrS § 42 alusel pankroti väljakuulutamisega muutub nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega ei muutu nõue sissenõutavaks käendaja suhtes. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus (vt Riigikohtu 22.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 16). Seega ei saanud hageja nõue kostja vastu muutuda sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise hetkest 07.02.2018.
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu ei muutunud sissenõutavaks ka hageja poolt põhivõlgniku vastu põhivõlgniku pankrotimenetluses 20.02.2018 nõudeavalduse esitamisega. Hageja on 20.02.2018 esitanud põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude põhivõlgniku vastu 149 626,29 euro suuruses summas tulenevalt seisuga 07.02.2018 tähtaegselt tasumata laenust (I kd tl 12-13). Kostja hinnangul on sellise nõudeavalduse esitamisega ühtlasi realiseerunud ka käendusjuhtum. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib käendaja vastutus reeglina automaatselt juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendati, seega juhul, kui põhivõlgnik ei täida käendatavat kohustust üleüldse (nt viivitab käendatava rahalise kohustuse täitmisega), täidab selle osaliselt või täidab kohustuse mittenõuetekohaselt (viimane juht on käenduse puhul harv, kuna tavaliselt käendatakse rahalisi kohustusi). Seega võib võlausaldaja käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu esitada kohe pärast põhivõlgnikupoolset täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Küll aga ei kaasne ringkonnakohtu hinnangul sellist käendaja vastutuse automaatset tekkimist põhivõlgniku pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu nõudeavalduse esitamisest. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud säte näeb seega ette pankrotivõlgniku suhtes nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemise. Sellist tagajärge ei saa ringkonnakohtu hinnangul laiendada kolmandatele isikutele, sealhulgas käendajale. Riigikohus on selgitanud, et erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Seega saab käendaja esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41). Kui lugeda pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest tulenevalt ka kohustust täitnud käendaja suhtes nõue sissenõutavaks, kahjustaks see käendaja olukorda. Selline olukord ei vastaks pankrotimenetluse põhimõtetele ega käendaja õigustele. Lisaks on Riigikohus varasemalt asunud seisukohale, et nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt Riigikohtu 07.11.2007 otsust tsiviilasjas
2-21-7471 nr 3-2-1-102-07, p 13 ja Riigikohtu 18.03.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11). Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, saab käendaja vastu nõude sissenõutavaks muutumiseks olla vaid olukord, kus saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et arvelduslaenulepingu nr 20170129626 punkti 3.2 kohaselt oli laenutähtpäevaks 25.05.2018. Kuna mingitele muudele käendaja kohustuse sissenõutavaks muutumise tingimustele ei ole pooled tuginenud, järeldab ringkonnakohus, et käendaja kohustus muutus sissenõutavaks 26.05.2018. Hagi on esitatud 10.05.2021, mistõttu ei ole hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud ning maakohus on õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 15 000 eurot ja viivise.
20.Kuna kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 26.05.2018 ja sellest tulenevalt ei ole hagi aegunud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse väiteid seoses sellega, et kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
22.Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hageja ei ole ringkonnakohtule oma menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu toimikust, et hageja oleks apellatsioonimenetluses kulusid kandnud. Seega ei ole hagejal apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.