osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi osaühing GECC Konsultatsioonid vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2022 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus, hind 38,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), esindaja Elari Arjakas Kostja osaühing GECC Konsultatsioonid (registrikood 11242048), esindaja GE
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 30.06.2022 otsuse resolutsioon, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi ja lisaks arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
riigituludesse apellatsioonkaebuselt vähemtasutud riigilõiv 25 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsuse lisaks olevale makseinfoteatisele.
5.Käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva möödumisest kuni resolutsiooni p-s 4. nimetatud kohustuse täitmiseni tuleb osaühingul EUROPARK ESTONIA tasuda Eesti Vabariigile riigituludesse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Saata käesolev otsus viivitamatult pärast jõustumist riigituludesse väljamõistetud riigilõivu osas teadmiseks Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 05.10.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse osaühingult GECC Konsultatsioonid (kostja) 50 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega andis Pärnu Maakohus hageja nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi 29.10.2021 ja 22.11.2021 hagiavalduse täienduse ning kohus võttis hagi 26.11.2021 menetlusse.
2.Hageja palus mõista kostjalt välja 50 eurot (leppetrahv 10 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot) ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk) omanik/vastutav kasutaja parkimistingimuste rikkumise ajal. Sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale asukohas Maxima, Ehitajate tee 148, Tallinn. Parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Samuti ei olnud asetatud sõiduki armatuurlauale parkimiskella. Kostja parkis sõiduki parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Hageja esitas koheselt leppetrahvinõude 10 eurot (leppetrahv nr 1292210181527449) maksetähtajaga 05.11.2018, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Kohtueelselt saatis 26.04.2021 hageja e-kirja teel nõudekirja kostja äriregistrijärgsele aadressile. Kostja leppetrahvi ei tasunud. Kostja sattus rahalise kohustuse täitmisega viivitusse. Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, siis võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. Sissenõudmiskuludesse arvestas hageja Transpordiametile ja äriregistrile saadetud päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti kostjale ka nõudekiri. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjale ei toimetatud kätte leppetrahvi, mistõttu ei olnud võimalik leppetrahvi ka vaidlustada. Kostjal puudus võimalus tõendad, et leppetrahv polnud temani jõudnud. Seega pidi kohus arvestama, et trahvi tegemise ajal, polnud hageja nõue kostjani jõudnud. Hageja kohtueelne meeldetuletuskiri võlgnevuse kohta oli saadetud ligi kolm aastat peale väidetava leppetrahvi tegemisest, kuid algset trahvi ja hageja kirja kostjale ei esitatud. Perioodil 22.10.201826.04.2021 puudus poolte vahel igasugune suhtlus. Samuti puudus pooltel lepinguline suhe. Hageja ei tõendanud pooltevahelise suulise ega kirjaliku kokkuleppe olemasolu. Kokkuleppe sisuks ei saanud olla mingi liiklusmärgi alt läbi sõitmine. Lisaks sellele polnud hageja tõendanud leppetrahvi summa kujunemist ja asjaolu, et sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavasse parklasse. Hagi lisas 1 olid fotod autost 28.10.2018 ja leppetrahvi nõue, mida
kostja nägi esimest korda ja hageja polnud kohtueelses menetluses viidatud dokumente kostjale edastanud. Kuna nõue (hagi lisa 1) oli genereeritud 28.10.2021, siis oli kostja seisukohal, et tegemist oli fiktiivse dokumendiga, mis oli tagantjärgi produtseeritud. Ka hageja väide, et ta kulutas 40 eurot sissenõudmiskuludesse oli kohtu eksitamine. Hagi lisade kohaselt olid hageja kulud vaid 1,50 eurot. Seega ei saanud nõue 40 euro saamiseks olla õiguspärane. Maakohtu otsus
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11,50 eurot (leppetrahv 10 eurot ja sissenõudekulud 1,50 eurot). Menetluskulud jäid poolte endi kanda ja kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus lahendas hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses ja ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 637 lg 21). Pooled ei vaielnud, et hageja oli parkimisteenust osutav ettevõte, kostjale kuuluv sõiduk numbrimärgiga XXXXXX oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale (Maxima, Ehitajate tee 148), parklate sissesõidutee juurde oli paigutatud infotahvel, teavitusja liiklusmärgid, mis sisaldasid lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks (parkimistingimused) ning sõiduki omanik/vastutav kasutaja oli vähemalt alates 14.09.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni kostja. Pooled vaidlesid, kas ja kellega oli hagejal sõlmitud leping sõiduauto parkimiseks hageja hallataval territooriumil ja kes peaks vastutama parkimistingimuste rikkumise korral. Hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 158 lg 1 ja § 159 lg 2 alusel. Poolte vahel oli lepinguline suhe. Juriidilise isiku teovõime realiseerus tema esindusorgani liikmete kaudu ja juriidilise isiku puhul tuli eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis kostja seaduslik esindaja, st parkimislepingu pooleks oli kostja. Hageja tegi pakkumise (VÕS § 9 lg-d 1 ja 2, § 16 lg 3 ja Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14.), mille tingimustes oli selgelt väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb ta pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimisega loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kostja nõustus hageja pakkumisega (VÕS § 20 lg-d 1 ja 2). Sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutas sõidukijuht end tingimustele, mis oli territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobinud või ta ei soovinud olla nendega seotud, siis tuli tal parkimiseks valida teine koht ja territooriumile mitte siseneda. Sõiduki juhil puudus õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Seega luges kohus tuvastatuks, et hageja tegi kostjale territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse lepingu sõlmimiseks ja sõiduki juht võttis pakkumuse vastu ning sõlmis lepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile. Hageja oli parkimisteenust osutav äriühing. Iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde oli paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldasid tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi oli hageja avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja hageja parklasse pargib. Kohus leidis, et võis eeldada, et sõidukit kasutas selle omanik/vastutav kasutaja (asjaõigusseadus § 90 lg 1). Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest fotod. Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70
mõttes (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12.). Praegusel juhul ei esinenud erandlike asjaolusid, et pidada sellist viisi ebamõislikuks. Hageja teavitas kostjat leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist. Asjaolu, et sõidukit kasutas eelduslikult teine vastutav kasutaja, kes kostjat leppetrahvinõudest ei teavitanud, ei muuda hageja valitud tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks. Seega valis hageja leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi ning tegi seda mõistliku aja jooksul. Kostja vastuväited olid osaliselt põhjendatud sissenõudmiskulude suuruse osas. Hageja nõude alus oli VÕS § 1131 lg 1. Hageja nõudis sissenõudmiskulu 40 eurot ja sisustas nõuet tehtud päringutega ning meeldetuletuskirja saatmisega kostjale. Hageja saatis kostjale kohtueelselt ühe meeldetuletuskirja, tegi päringu Transpordiametile, mida tõendas tõendina esitatud väljavõte summas 1,50 eurot. Kohtu hinnangul sai mõistlikuks pidada kahju hüvitamisega seotud nõude suuruseks 1,50 eurot, mitte 40 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses või alternatiivselt saata asi tagasi lahendamiseks maakohtule. Hageja palus mõlemas kohtuastmes jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja faktilisi asjaolusid ning kohaldas vääralt materiaalõigust. VÕS § 1131 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. VÕS § 1131 lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja oli isik, kes tegutses majandus- ja kutsetegevuses. Kuna kostja oli leppetrahvi nõudega viivituses, siis oli hagejal õigus nõuda viivist. Seega olid täidetud nõude eeldused ning hageja nõue sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuli rahuldada täies ulatuses. Kindlaksmääratav hüvitise suurus ei sõltunud võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla sissenõudmisel ehk tegelikust kahjust. Vastustaja seisukoht
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta poolte endi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldamata jättis. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulu 1 euro 50 senti. Vaidlustamata osas jõustus kohtuotsus edasikaebetähtaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus muudab osaliselt ja täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulusid 40 eurot (kokku 50 eurot). VÕS § 1131 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. VÕS § 1131 lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et kostja tegutseb majandus- või kutsetegevuses ja hageja võib nõuda võlgnevuselt viivist. Nõude eeldused ei ole tegelik kahju tekkimine. Võlausaldaja ei pea tõendama, et kahju tekkis, st et ta tegelikult mingeid võla sissenõudmisega seotud kulusid kandis. Kulude suurus 40 eurot tuleneb seadusest. VÕS § 1 lg 6 sätestab, et ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas avalikõiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja on osaühing ehk äriühing, kes tegutseb majandustegevusega VÕS § 1 lg 6 mõttes. Maakohus tuvastas, et kehtiv leping parkimiseks oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Pooled ei vaielnud, et kostjale kuuluv sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale. Maakohus tuvastas, et hageja teatas leppetrahvinõudest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasi kojameeste vahele, mis oli aktsepteeritav ja mõistlik tahteavalduse edastamise viis. Hagiavalduse lisa nr 1 kohaselt oli teade paigutatud kojameeste vahele 22.10.2018 ja see tuli tasuda hiljemalt 05.11.2018. Kostja leppetrahvi tähtaegselt ei tasunud, st kostja viivitas oma kohustuse täitmisega. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega nähtub, et sissenõudmiskulude väljamõistmise mõlemad eeldused olid praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajale ei saa ette heita oma nõude maksmapanekuks kohtusse pöördumist. Samas ei välista eeltoodu kostja tuginemist hea usu põhimõtte rikkumisele ning nõude lubamatusele selle tõttu. Praegusel juhul tugineski kostja hea usu põhimõtte vastasusele. VÕS § 6 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p14.). Riigikohus on leidnud, et VÕS § 6 lg 2 alusel on võimalik ka vähendada kahjuhüvitise suurust (Riigikohtu 10.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12. ja 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115 p-d 18.-19.). Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu sissenõudmiskulu 1,50 euro ületavas osas rahuldamisele. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et hageja tegi päringu Transpordiametile ja Äriregistrile ning saatis 26.04.2021 meeldetuletuskirja kostjale. Maakohus tuvastas, et hageja kandis reaalselt kulusid 1,50 euro ulatuses. Lisaks nähtub, et hageja asus nõudma kostjalt leppetrahvi tasumist alles 2,5 aastat pärast trahvi tegemist, saates kostjale meeldetuletuskirja elektrooniliselt (saatmise kulusid eelduslikult pole). Kohtuväliselt nõudis hageja kulude hüvitamist 1,5 eurot, mitte 40 eurot. VÕS § 1131 eesmärk on eelkõige lihtsustada hagejal saada kahju hüvitamist selle tõttu, et pidi võlgnikult raha sisse nõudma. Samas nähtub, et reaalselt tekkinud kulud on maakohus välja mõistnud ja seda ületavas osas hagejal kulusid ei tekkinud. Praegusel juhul on vastuolus hea usu põhimõttega nõuda kolm aastat pärast leppetrahvi 10 eurot sissenõutavaks muutumist sissenõudmiskulusid, mida hageja pole reaalselt tekkinud ja mille hüvitamist ta kohtuväliselt kostjalt ei nõudnudki. Lisaks oli kostja teinud ettepaneku menetluse ajal sõlmida kokkulepe. Seega nähtub, et hageja eesmärk sissenõudmiskulude saamiseks praegusel juhul on eelkõige teenida kostja arvelt, mitte katta hagejale tekkinud kahju.
Ringkonnakohus ei mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavaid sissenõudmiskulusid 38,50 eurot. Arvestades eeltoodud jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Kuivõrd ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, siis puudub alus apellatsioonkaebuse alusel menetluskulude jaotuse muutmiseks maakohtus. Ringkonnakohtukulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Menetluskulud määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 ettenähtud korras.
10.TsMS § 139 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et riigilõiv on menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. Riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel juhindub kohus RLS redaktsioonist, mis kehtib toimingu tegemise ajal. Hageja esitas apellatsioonkaebuse 29.07.2022. Seega tuleb lähtuda alates 01.01.2022 kehtivast RLS redaktsioonist. Käesolevast aastast on seadusandja tõstnud riigilõivu määrasid. RLS § 59 lg 1, lg 15 ja lisa nr 1 alusel tuleb tasuda apellatsioonkaebuselt, mille hind on kuni 350 eurot riigilõivu 100 eurot. Hageja tasus riigilõivu 75 eurot, st 25 eurot ettenähtust vähem. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus asjas tehtavas lahendis kohustatud isikult välja vähem tasutud riigilõivu. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 tuleb kohustus täita 15 päeva jooksul ja kohustuse täitmise viivitamisel tuleb tasuda viivis vastavalt TsMS § 179 lg-le 9. Kohus lisab kohtuotsuse makseinfo ja edastab otsuse riigilõivu tasumise osas Rahandusministeeriumile (TsMS § 179 lg 21 ja lg 4). Kohus selgitab, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.