AB „Lietuvos draudimas“ AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali avaldus X vastu kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. mai 2021. a kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 8. juuni 2021. a määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja AB „Lietuvos draudimas“ AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja Arvi Luhakooder Puudutatud isik I X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sven Paaver Puudutatud isik II Tallinn, Mooni tn 60 korteriühistu (registrikood 80114373), seaduslik esindaja AA
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11. mai 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud X kanda.
Mõista X-lt AB „Lietuvos draudimas“ AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja menetluskulude hüvitis 258 eurot (käibemaksuta).
5.Tallinn, Mooni tn 60 korteriühistul määruskaebemenetluses hüvitatavaid menetluskulusid ei tekkinud. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja asjaolud
1.AB „Lietuvos draudimas“ AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu (avaldaja) palus Xlt (puudutatud isik I) välja mõista kahju summas 1870.20 eurot, viivise seisuga 10. märts 2020. a summas 1008.10 eurot ning edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras põhinõudelt alates
11.märtsist 2020. a kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
2.AB „Lietuvos draudimas“ AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu (avaldaja) on UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal üldõigusjärglane, kes omakorda on Codan Forsikring AS Eesti filiaali üldõigusjärglane, kes oli kindlustanud korteri aadressil Tallinn, Mooni tn 60-129. Avaldaja ja korteriomanik Q oli sõlminud korteri kindlustamiseks kindlustuslepingu nr 358703774. Kindlustuslepingus kokkulepitud omavastutus on 63 eurot.
3.11. jaanuaril 2013. a sai avaldaja kindlustusvõtjalt kahjuteate. Kahjuteate kohaselt toimus Mooni 60-129 korteris uputus. Tallinn, Mooni tn 60 korteriühistu (puudutatud isik II) vastuse kohaselt toimus 11. jaanuaril 2013. a korteris 141 veeavarii, mille käigus läks katki külma- ja soojavee toru. Veeavarii tõttu said kahjustada teised korterid.
4.Avaldaja esindaja, Background OÜ vaatas 15. jaanuaril 2013. a kahjustada saanud korteri üle. Akti kohaselt oli esikus kahjustunud kivist värvitud sein; lastetoas oli kahjustunud laminaatpõrand ja ukse juures oli lahti tulnud tapeet seinast; vannitoas oli kahjustunud kipsist lagi, võimalikud olid kahjustused kipsist plaaditud seina sees, mis jäi köögi poole; köögi osas oli kahjustada saanud betoonist värvitud lagi, köögimööbli taga seinas samuti veekahjustused. Korteri nr 129 remondiks koostas hinnapakkumise FinMan OÜ summas 1933.20 eurot. Avaldaja hüvitas kahju summas 1870.20 eurot. Omavastutus summas 63 eurot jäi kindlustusvõtja kanda.
5.Puudutatud isik I on korteriomandi Tallinn, Mooni tn 60-141 omanik. Põhjusel, et veekahju sai alguse puudutatud isikule I kuuluvast korterist, esitas avaldaja 21. juunil 2013. a puudutatud isikule kohtuvälise kahju hüvitamise nõude, milles palus hüvitada kahju hiljemalt 8. juuliks 2013. a. Puudutatud isik I ei ole avaldajale kahju hüvitanud.
6.26. jaanuaril 2021. a maakohtus toimunud istungil loobus avaldaja viivisest 530.54 euro ulatuses ning palus seega puudutatud isikult I välja mõista viivise seisuga 10. märts 2020. a summas 477.46 eurot ning edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras põhinõudelt alates
11.märtsist 2020. a kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Puudutatud isiku I seisukoht
7.11. jaanuaril 2013. a tegid puudutatud isiku I poolt volitatud töömehed Mooni tn 60 korteri reaalosa korrashoidmiseks sanitaarremonti. Seega korteriomanik on täitunud seadusest tulenevat kohustust hoida oma korteri reaalosa korras, mitte ei ole seda kohustust rikkunud. Puudutatud isik I pole kellegi korterit veega üle ujutanud, vaid veeuputuse põhjustas
kaasomandis olnud mädanenud ja rabedate veetorude purunemine veesurve tõttu. Puudutatud isik I ei ole oma korteris kraani lahti unustanud või kortermaja tehnosüsteeme hooletult läbi saaginud.
8.Veetorude puhul on tegemist kaasomandi esemega, mille korrashoid on kõigi kaasomanike kohustus, mitte ainult puudutatud isiku I kohustus. KOS § 8 tähenduses korteriomanike ühisuse kokkuleppeks on korteriühistu põhikiri ja/või üldkoosoleku otsused jne. Seega vastutab lisaks kõigile ehitise kaasomanikele solidaarselt (VÕS § 137 lg 1) tehnosüsteemide korrasoleku eest ka korteriühistu. Korteriomanike ühine kokkulepe välistab igasuguse riskivastutuse. Mooni tn 60 korteriomanike ühise otsuse kohaselt peab korteriühistu liige hüvitama ühistule ja teistele korteriomanikele tekitatud kahju seaduses sätestatud korras üksnes juhul, kui ta on rikkunud elamut, tehnoseadmeid või muud vara.
9.Isegi kui tuvastada, et korteriomanik on rikkunud kaasomandit (ehk põhikirja p 3.3.8 tähenduses elamut), oleks selline nõue aegunud, sest tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat.
10.2. juunil 2020. a esitatud dokumendis märkis puudutatud isik täiendavalt, et tema ei ole tehnosüsteemi rikkunud ning pigem seisnes veeavarii põhjustanud probleem selles, et kaasomanikud viivitasid aegunud tehnosüsteemi väljavahetamisega seni, kuni see õnnetuse põhjustas. Samuti märkis puudutatud isik, et seitse aastat hiljem nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Puudutatud isiku II seisukoht
11.Asjast puudutatud isiku II hinnangul tuleb avaldaja kahjunõue puudutatu isik I vastu jätta rahuldamata. Puudutatud isik II leidis, et avaldaja nõue on aegunud või vastuolus hea usu põhimõttega. Korteriomanike kaasomandis olevaid tehnoseadmeid rikkusid puudutatud isiku I töömehed remonttööde käigus. Kui avaldaja oleks oma nõude esitanud õigel ajal ja kohus oleks tuvastanud, et töömehed rikkusid tehnoseadmeid, oleks puudutatud isikul I olnud võimalik avaldajalt saadud kahjunõue omakorda esitada töömeestele. Nõnda oleks kahju eest vastutanud selle reaalne põhjustaja. Kuivõrd täna ei ole enam võimalik töömeeste süüd tuvastada, ei saa ka avaldaja nõuet rahuldada. Maakohtu määrus
12.Harju Maakohus võttis 11. mai 2021. a määrusega vastu avaldaja loobumise puudutatud isiku I vastu esitatud avaldusest 530.54 euro osas ja lõpetas selles osas menetluse; rahuldas avalduse mõistes puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja põhivõla 1870.20 eurot, viivise seisuga 10. märts 2020. a summas 477.46 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 11. märtsist 2020. a kuni põhivõla tasumiseni. Avaldaja menetluskulud jättis maakohus 82% ulatuses puudutatud isiku I kanda ning 18% ulatuses avaldaja. Puudutatud isiku I ja puudutatud isiku II menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Maakohus mõistis puudutatud isikult I välja menetluskulu 1148 eurot avaldaja kasuks ning sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
13.Kuivõrd avaldaja loobus 26. jaanuaril 2021. a toimunud ärakuulamisel osaliselt viivise nõudest 530.54 euro ulatuses, võttis maakohus avaldusest osalise loobumise vastu ning lõpetas selles osas menetluse.
14.Maakohus märkis, et avaldaja on kindlustusandja üldõigusjärglane, kellele läheb kindlustuslepingu alusel põhjustatud kahju hüvitamise järgselt VÕS § 492 lg 1 alusel üle kahjustatud korteriomaniku nõue puudutatud isiku vastu.
15.Kahjuteate, kahju põhjuse aktiga ning tunnistaja Y ütlustega luges maakohus tõendatuks, et
11.jaanuaril 2013. a toimunud veekahju sai alguse puudutatud isiku I korterist külma- ja soojaveetoru purunemise tõttu. Maakohus asus seisukohale, et vastutuse seisukohalt ei oma tähtsust, millisel konkreetsel põhjusel veetorustik purunes. Pooled ei vaidle selle üle, et veeleke lähtus puudutatud isiku I korteriomandi eriomandi piires asuvast kaasomandi esemest. Seega saab eeldada, et puudutatud isik I rikkus oma korrashoiukohustust ja see rikkumine ei olnud vabandatav. Puudutatud isik I ei ole menetluses vastupidist tõendanud. Samuti on puudutatud isiku I käitumise ja kindlustatud korteri omanikul tekkinud kahju vahel VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos. Avaldaja 21. juuni 2013. a kahjunõudega on tõendatud, et avaldaja esitas puudutatud isikule I kohtuvälise kahju hüvitamise nõude, milles palus kahju hüvitada hiljemalt 8. juulil 2013. a. Vaatamata korteriühistu põhikirja punktile 3.3.8 ei ole välistatud nõude esitamise õigus puudutatud isiku I vastu.
16.Seoses puudutatud isiku I aegumise vastuväitega tõi maakohus esile, et lähtuda tuleb TsÜS §-s 149 sätestatud 10-aastasest aegumistähtajast. Avalduse kohaselt esitati puudutatud isikule kahju hüvitamise nõue 21. juunil 2013. a, milles paluti nõue täita hiljemalt 8. juulil 2013. a. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 9. juulil 2013. ning avaldus kohtusse esitamisel 10. märtsil 2020. a ei olnud nõue aegunud.
17.Vastuseks puudutatud isiku I vastuväidetele remondi hinna osas märkis kohus, et isegi olukorras, kus kahjustada on saanud põrand ja seinad üksnes osaliselt, ei ole mõeldav tööde tegemine osaliselt. Remonttööde teostamiseks on remonti pakkuval firmal vaja mööblit tõsta ja seda kinni katta ning remonttööde lõpetamisel tuleb objekt koristada ja prügi ära vedada. Puudutatud isik I ei ole tõendanud, et nimetatud töid oleks saanud teha odavamalt või et neid ei oleks olnud üldse vajalik teostada. Puudutatud isiku I poolt esitatud Liiklus- ja Kindlustusbüroo eelkalkulatsioon ei tõenda, et avaldaja poolt esitatud hinnapakkumises märgitud tööd ei oleks olnud vajalikud või et neid oleks saanud teha odavamalt. Samuti ei lükka Z arvamus ümber FinMan OÜ kalkulatsioonis märgitud tööde vajalikkust, mahtu ega hinda. Maakohtu hinnangul ei ole alust kahelda avaldaja poolt esitatud kahjunõude suuruses ja seda kinnitavates tõendites, mistõttu luges maakohus tuvastatuks, et avaldajal on puudutatud isiku I vastu kahju hüvitamise nõue summas 1870.20 eurot.
18.Kuigi puudutatud isik I on leidnud, et nõude esitamine on olnud hea usu põhimõtte vastane ning palunud kahjuhüvitist vähendada 500 euroni, leidis maakohus, et puudutatud isik I ei ole välja toonud ühtegi erandlikku asjaolu ega esitanud tõendeid VÕS § 6 lg 1 järgi, mis kinnitaksid, et puudutatud isikul oli alust arvata, et tema vastu avaldust ei esitatagi. Maakohtu arvates ei ole menetlusosaliste poolt esile toodud asjaolusid arvestades kahju hüvitamine täies ulatuses puudutatud isiku I suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 alusel ei anna alust puudutatud isiku I väide, justkui olnuks kahjustatud korter saanud korteriomanik korteri remondist täiendavat kasu. Samuti on tõendamata väide, et korteriomanik oleks ise korterit remontinud. Maakohus ei pidanud võimalikuks kahjuhüvitise vähendamist ka VÕS § 139 alusel, sest kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et kahju oleks tekkinud osaliselt avaldajast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest avaldaja vastutab.
19.Kuivõrd puudutatud isik I ei ole oma kohustust täitnud ega kahju hüvitanud, on põhjendatud nii avaldaja põhinõue kui ka viivise nõue. Puudutatud isikult I tuleb välja mõista viivis summas
477.46 eurot ning viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. märtsist 2020. a kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
20.Maakohus märkis, et jätab puudutatud isiku I 12. aprillil 2021. a esitatud taotlused tähelepanuta, kuivõrd tegemist oli hilinenult esitatud taotlustega. Määruskaebus
21.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus rahuldas avalduse ja mõistis puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulud 82% ulatuses ning teha uus määrus, millega jätta avaldus läbi vaatamata või rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda.
22.Puudutatud isiku I arvates tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isik I ei rikkunud korteriühistu hallatavat tehnosüsteemi, mis oli halvas seisukorras ning sellist tehnosüsteemi halba seisukorda ei olnud mõistlikult võimalik puudutatud isikul I seina avamata teada või ette näha. Ebaõige ja ebaõiglane on maakohtu järeldus, et eeltoodust olenemata vastutab puudutatud isik I maja tehnosüsteemi rikkest majaelanikele tekkinud kahju eest, sest ta on korteriomanik, kelle eriomandi piires kortermaja tehnosüsteemi tõrge väljendus. Kohus ei saa hagita menetluses jätta välja selgitamata tegelikke ja asja lahendit mõjutavaid asjaolusid pelgalt seetõttu, et puudutatud isikul I on keeruline tõendada, et ta ei ole kohustusi rikkunud ning ta käitumine on vabandatav.
23.Maakohus rikkus TsMS § 477 lg-t 4, sest ei kuulanud puudutatud isikut I ära vaatamata viimase taotlusele. Puudutatud isiku I teadmatus torude halvast olukorrast on vabandatav ning see on tõendatud tunnistaja Y ütlustega.
24.Maakohus ei ole menetluse ajal esile toonud, mida puudutatud isik I rikkus või millist rikkumise puudumist peaks puudutatud isik I tõendama. Maakohus ei selgitanud, et tunnistaja Y ülekuulamise järgselt jäi kohtule ebaselgeks, et puudutatud isik I ei ole torusid rikkunud ja temale ei saa torude seisukorrast teadmatust ette heita, sest need torud on seina sees. Maakohus kutsus istungile vale isiku (W) ega selgitanud välja, kes on õige W, kes õnnetuse järel torusid hindas. Kohus ei lubanud tunnistaja Y-le kahju osas küsimusi esitada rikkudes sellega TsMS § 199 lg 1 p 7. Maakohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku I väite, et kahjustatud korteri omaniku kahju oli oluliselt väiksem ning kahjunõue oli kunstlikult kindlustusandjale konstrueeritud tuginedes riiulifirma pakkumisele. Puudutatud isik I palus kohtul kindlustusvõitjalt välja nõuda remonti tõendavad maksekorraldused, kuid kohus keeldus sellest. Maakohus ei olnud erapooletu.
25.Avaldaja õiguseellased jätsid mulje nagu nad hüvitist rohkem ei nõuaks ning esitasid puudutatud isiku I vastu nõude seitse aastat hiljem. Puudutatud isik II oli tegelik enne õnnetust, et maja tehnosüsteem on halvas korras, kuid ei informeerinud sellest puudutatud isikut I. Oleks olnud õiglane, kui maakohus oleks vähemalt menetluskulud jätnud solidaarselt avaldaja ja korteriühistu kanda.
26.Avaldajal ei pruugi nõuet olla, kuna kindlustusportfelli üleminek pole toimunud imperatiivse seaduse järgi. Ülemineku ajal kehtinud kindlustustegevuse seaduse § 88 lg 8 järgi peab kindlustusportfelli üleandmiseks olema Finantsinspektsiooni luba, avalikõigusliku kohustuse järgimata jätmise tõttu oleks selline nõude üleminek TsÜS § 87 kohaselt tühine. Samuti jättis kohus kontrollimata puudutatud isiku I vastuväite, et avaldaja esindajal puudub esindusõigus ning filiaali juhataja ei saa seda ka anda.
27.Kohus eksis aegumise vastuväite osas, sest korteriühistu põhikirjast tulenev nõue ei ole seadusest tulenev nõue ning isegi kui oleks, saab antud kontekstis esitada nõude mitmel konkureerival alusel, mistõttu kohalduks TsÜS § 152 lg 1 järgi TsÜS § 146 lg 1. Avaldaja seisukoht
28.Avaldaja ei nõustunud määruskaebusega ning vaidles sellele vastu. Puudutatud isik I ei ole tõendanud, et temapoolne kohustuse rikkumine oleks olnud vabandatav. Asjaolu, et puudutatud isik I ei teadnud enda sõnul torustiku seisukorda, ei ole kohustuse rikkumist vabandav asjaolu. Puudutatud isiku I kohustuse sisuks oli muuhulgas kaasomandis olevate hooneosade alalhoiukohustuse täitmine, mis eeldab torustiku seisukorra jälgimist. Tunnistaja Y ei saa kuidagi tõendada, mida puudutatud isik I teadis või ei teadnud.
29.Vastuväited kahju suurusele olid menetluse ajal paljasõnalised. Ei selgu, miks on puudutatud isiku I hinnangul kahjunõude puhul oluline, et kahjustada saanud asi oleks parandatud. Kahjunõue on võimalik esitada ka hinnapakkumise alusel ning kahju eest vastutav isik ei saa kahjustada saanud asja omanikult nõuda asja parandamist. Puudutatud isik I on olnud seitse aastat teadlik, et ta vastutab kahju põhjustamise eest, ning tal on seitse aastat tasumata kahjuhüvitis.
30.Avaldaja leidis, et maakohus tegi õigesti, kui jättis tähelepanuta puudutatud isiku I hilinenult esitatud taotlused. Väited sellest, et kindlustusportfelli üleminek ei saanud toimuda ning et avaldaja ei ole kindlustusandja õigusjärglane, on paljasõnalised, puudutatud isik I ei ole neid tõendanud. Puudutatud isiku I poolt esitatud määruskaebuse lisas kinnitab Finantsinspektsioon, et „kindlustusandjast Codan Forsikring A/S Eesti filiaal andis oma kindlustusportfelli ja äritegevuse üle UAB DK „PZU Lietuva“ eesti filiaalile.“. Seega on järelevalveasutus kinnitanud kindlustusportfelli ja äritegevuse üleminekut.
31.Avaldaja ei nõustunud puudutatud isiku I seisukohaga nagu saaksid korteriomanikud kokku leppida, et reguleerivad korteriomanike kohustusi erinevalt kui on sätestatud KOS §-s 11. Kui seda siiski tehakse, on vastav kokkulepe vastuolus seaduses reguleeritud kohustusega ning seetõttu on selline kokkulepe tühine.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
33.Kolleegium peab vajalikuks muuta maakohtu määruse aegumisega seotud põhjendusi ja täiendada määruse põhjendusi seoses nõuete konkurentsiga ning kohustuse rikkumise ja vastutusega vastates ühtlasi määruskaebuse väidetele. Ülejäänud osas nõustub kolleegium TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
34.Seoses avaldaja lepingulise esindaja esindusõigusega märgib ringkonnakohus, et avaldaja lepinguline esindaja on koos avaldusega esitanud TsMS § 218 lg 1 p 2 alusel oma haridust tõendava dokumendi (tl 30) ning TsMS § 221 lg 2 järgi volikirja (tl 28). Volikirja on allkirjastanud avaldaja filiaali juhatuse liige F, kes äriregistri kohaselt võib filiaali esindada kõikide tehingute tegemisel, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus kahelda volikirja kehtivuses.
Arvestades, et Finantsinspektsiooni vastuste kohaselt anti Codan Forsikring A/S Eesti filiaali kindlustusportfell üle UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaalile, kuid informatsioon selle kohta, kas Finantsinspektsioon on mingis asjas otsuse teinud või mitte, on konfidentsiaalne ning seda kolmandatele isikutele ei avalikustata (tl 190-190 p), ei ole ringkonnakohtul alust kahelda, et kindlustusportfell ja äritegevus on avaldajale üle läinud.
35.Puudutatud isik I leidis, et maakohus eksis aegumise vastuväite lahendamisel, kuivõrd TsÜS § 152 lg 1 järgi kohalduks käesoleval juhul TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kolm aastat, sest avaldaja sai enda nõude esitada ka korteriühistu põhikirja alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti välja toonud, et korteriomanike ühisusest (olenemata korteriühistu olemasolust) tuleneb eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-129-13, p 19). Kolleegium lisab, et korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest oli kahjujuhtumi ajal reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-12, p 10). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus on iseenesest õigesti järeldanud, et käesoleval juhul tuleb kohaldada TsÜS § 149 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega 10 aastat, sest avaldaja on esitanud seadusest tuleneva tagasinõude. Küll aga on maakohus kohaldanud vääralt TsÜS § 147, mh lg-t 3 ning arvestanud aegumistähtaja algust 1. jaanuarist 2014. a. TsÜS § 147 kohaldatakse tehingust tuleneva nõude korral, seadusest tuleneva nõude puhul tuleb lähtuda TsÜS § 149 lg-st 1. Aegumistähtaja kulgemise alguse ebaõige arvestamine ei mõjuta aga nõude aegumise kohta tehtud lõppjäreldust. Avaldaja esitas puudutatud isikule kahju hüvitamise nõude
21.juunil 2013. a, mille kohaselt tuli nõue täita hiljemalt 8. juulil 2013. a. Seega muutus TsÜS § 149 lg 1 kohaselt avaldaja nõue sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algas 9. juulil 2013. a ning nõue aegub 9. juulil 2023. a. Seega ei olnud avaldaja nõue 2020. a kohtusse pöördumise ajal veel aegunud. Mis puudutab nõuete konkurentsi, siis korteriühistu põhikirja punktis 3.3.8 on sätestatud ühistu liikme kohustus hüvitada ühistule või teistele korteriomanikele tekitatud kahju (tl 73), kuid kõnealune punkt viitab seadusest tulenevale kahju hüvitamise kohustusele. Arvestades, et korteriomaniku hüvitusnõue tuleneb seadusest, ei olnud kindlustusandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või seadusest tuleneval alusel, mistõttu ei ole alust TsÜS § 152 lg 1 järgi TsÜS § 146 lg 1 kohaldamiseks.
36.Kolleegium selgitab, et Riigikohtu praktika järgi võib kahjustatud korteri omanik või tema asemel kindlustusandja korteriomanike kaasomandi osast lähtunud kahju hüvitamist nõuda VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel muuhulgas teiselt korteriomanikult, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: teine korteriomanik on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1); teine korteriomanik vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, KOS § 11 lg 3); kannatanud korteriomanikule on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Korteriomanik ei vastuta KOS § 11 lg 3 esimese lause järgi oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Sisuliselt on tegemist rikkumise vabandatavuse eelduseks oleva vääramatu jõuga VÕS § 103 lg
2 mõttes, st korteriomanik vastutab kohustuste rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et rikkumine on vabandatav (vt Riigikohtu kohtuotsust tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 21).
37.Vaidlust ei ole järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle: avaldaja ja Q vahel oli sõlmitud kindlustusleping nr 358703774, mille kohaselt avaldaja oli kindlustanud perioodiks 2. jaanuar 2012. a kuni 22. september 2014. a korteri aadressil Tallinn, Mooni 60-129; kindlustatud esemeks oli nimetatud korter 37 000 euro ulatuses ning kodune vara kindlustussummas 5000 eurot; kindlustatud riskiks oli muu hulgas ka veeavarii; omavastutuses summa oli 63 eurot; 11. jaanuaril 2013. a toimus aadressil Tallinn, Mooni 60-129 kindlustusjuhtum, s.o veekahju, mille põhjustas korter 141; korteri nr 141 omanikuks on puudutatud isik I. Määruskaebemenetluses vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas puudutatud isik I rikkus KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust ning kas ta vastutab selle eest või rikkumine on vabandatav.
38.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et lisaks sellele, et veeleke kui kahjustav asjaolu lähtus korteriomanike kaasomandisse kuulunud purunenud külma- ja soojaveetorust, lähtus see ühtlasi ka puudutatud isiku I korterist. Puudutatud isik I neid asjaolusid määruskaebuses ka ei vaidlusta. Seetõttu eeldas maakohus õigesti, et puudutatud isik I rikkus kohustust hoida enda eriomandi piiresse jäävat kaasomandi eset korras.
39.Maakohus on vaidlustatud määruse punkti 5 I lõigus välja toonud korteriomanike kaasomandi esemega seotud kohustusi, sh kohustuse hoida kaasomandi eset korras (kaasomandi alalhoiu kohustus). Kolleegium lisab täiendavalt, et korteriomaniku kaasomandi osa alalhoiu kohustus tähendab eelkõige keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, kuid see hõlmab mh ka kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust (vt ka Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p 16). Maakohtu määruse punkti 6 II lõigust ilmneb, et puudutatud isikule I on etteheidetav korrashoiukohustuse rikkumine. Maakohus on kooskõlas riigikohtu praktikaga lähtunud eeldusest, et kui kahjustatud korteri omanik tõendab, et kahjustav asjaolu lähtus teise korteriomandi eriomandi piirest, siis teise korteriomandi omanik rikkus oma kohustust (Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p 21).
40.Vastutusest vabanemiseks peab korteriomanik, kes kohustust rikkus, tõendama, et kahjustav asjaolu tulenes korteriomanike kaasomandi esemest ja ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav (Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p 21). Maakohus leidis, et puudutatud isik I ei ole menetluses tõendanud, et tema rikkumine on vabandatav. Kolleegium nõustub iseenesest maakohtu seisukohaga, kuid leiab, et maakohtu põhjendusi tuleb selles osas täiendada.
41.Puudutatud isik I on menetluses esile toonud, et rikkumine on vabandatav, sest veeuputuse põhjustas kaasomandis olnud mädanenud ja rabedate veetorude purunemine veesurve tõttu (tl 68p). Puudutatud isik I märkis, et püstikus asetsevate torude halb seisukord ilmnes pärast avariid, sest lõhkenud torudele puudus püstikut avamata juurdepääs ning keskmiselt mõistlikult isikult, kellel puuduvad süvateadmised torudest ja tehnosüsteemidest, ei saa mõistlikult oodata, et ta on teadlik nende seisukorrast seina sees (tl 89-89 p). Puudutatud isik I on määruskaebuses maakohtule heitnud ette selgitamiskohustuse ja uurimispõhimõtte täitmata jätmist, kuivõrd kohus ei selgitanud puudutatud isikule I, mida viimane rikkus või millise rikkumise puudumist peaks puudutatud isik I tõendama ega selgitanud välja õigeid asjaolusid.
42.Kolleegium selgitab, et uurimispõhimõtte esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises, vaid selle eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks
olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. Uurimispõhimõtte kohaselt tuleb kohtul kõrvaldada ka menetlusosaliste taotluste ja asjaoludega seotud ebaselgused (vt nt Riigikohtu 22. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-110080, p 11). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et enda väidete tõendamiseks seoses rikkumise puudumise ja vabandatavusega taotles puudutatud isik I kutsuda kohtusse Y, D ja W. Seega sai puudutatud isik I aru, milliseid asjaolusid ta tõendama peab. Kuivõrd ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, ei pidanud maakohus puudutatud isikule I selgitama, milliste tõenditega ta enda väidet tõendama peab ega andma enne avalduse lahendamist hinnangut puudutatud isiku I tõenditele. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium puudutatud isiku I etteheidetega selgitamiskohustuse ja uurimispõhimõtte rikkumise osas.
43.Täiendavalt märgib kolleegium, et puudutatud isikut I ei vabasta vastutusest asjaolu, et lõhkenud külma- ja soojaveetorud asetsesid püstikus, mida eraldas köögikapist kipsplaat (tl 146, 01:28:45). Vaatamata sellele, et püstiku ees olid köögikapid, ei olnud püstik betoneeritud (tl 145, 01:10:33). Kolleegiumi hinnangul ei oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui korteriomanik vabaneb kaasomandi alalhoiu kohustuse täitmisest ainuüksi seetõttu, et tema enda või tema õiguseellase tegevuse tulemusel on selle kohustuse täitmine raskendatud (praegusel juhul eelkõige esteetilistel kaalutlustel püstikule paigaldatud ligipääsu raskendava kipsplaadi tõttu).
44.Kolleegiumi arvates ei võimalda ka puudutatud isiku I väited selle kohta, et tal puuduvad süvateadmised torudest ja tehnosüsteemidest, teha järeldust, et puudutatud isik I ei ole kaasomandi alalhoiukohustust rikkunud või et tema rikkumine on vabandatav, kuivõrd puudutatud isikul I oli kohustus jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning arvestades kortermaja ehitusaastat ning asjaolu, et torud olid visuaalselt imelikult kollased (tl 85, tl 142 p, 00:53:29), viivituseta teavitada korteriühistut torude küsitavast seisukorrast. Muuhulgas märkis puudutatud isik I ka ise, et kollaseks värvunud torusid nähes võis puudutatud isikul I tekkida kahtlus, et torud võivad olla ohtlikud (tl 163). Niisiis ei ole puudutatud isik I menetluses tõendanud, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest arusaamist korteriomanikult oodata.
45.Kolleegiumi arvates ei anna puudutatud isiku I määruskaebuse seisukoht, et maakohus ei süvenenud puudutatud isiku I vastuväitesse kahju suuruse kohta, alust asuda maakohtust erinevale seisukohale kindlustusvõtjale veetoru purunemisest tekkinud kahju, sh selle suuruse osas. Maakohus on esile toonud, et asjas esitatud tõendite kohaselt on veeuputuse käigus saanud kahjustada korteri 129 siseviimistlus ning FinMan OÜ on koostanud kahjustada saanud toa remondiks hinnapakkumise; maakohus on vastanud puudutatud isiku I vastuväidetele ning selgitanud, miks ei ole alust kahelda FinMan OÜ remondikalkulatsioonis ning miks ei tõenda puudutatud isiku I esitatud tõendid väidet, et kahju oli oluliselt väiksem. Arvestades määruskaebemenetluses esitatut, ei ole kolleegiumil alust asuda maakohtust erinevale seisukohale ning puudutatud isiku I väide, et maakohus ei süvenenud puudutatud isiku I vastuväidetesse ja tõenditesse kahju suuruse osas, on alusetu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kalkulatsiooni alusel arvestatuna kahjuhüvitise väljamõistmist asjaolu, et asi on korda tehtud (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013.
a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 24; 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Seetõttu ei pidanud maakohus avaldajalt välja nõudma remonti tõendavaid maksekorraldusi.
46.Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, mistõttu avaldaja kahjustatud korteri kindlustusandjana sai nõuda puudutatud isikult I korteriomanike kaasomandi osast lähtunud kahju hüvitamist.
47.Kolleegium nõustub maakohutuga selles, et puudutatud isik I ei ole esile toonud ei maa- ega ka määruskaebemenetluses ühtegi sellist erandlikku asjaolu ega esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et puudutatud isikul I oli alust arvata, et tema vastu avaldust ei esitatagi. Kuivõrd selliseid erandlikke asjaolusid puudutatud isik I ei esitanud ning nõue on esitatud aegumistähtaja kestel, ei ole nõude maksmapanek hea usu põhimõttega vastuolus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka VÕS § 139 ja 140 kohaldamata jätmises kordamata vastavaid põhjendusi (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus TsMS §-ga 659).
48.Puudutatud isik I leidis määruskaebuses, et maakohus oleks pidanud jätma viivisenõude täies ulatuses rahuldamata. Arvestades, et avaldaja põhinõue kuulub rahuldamisele ning tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isik I oleks põhinõude tasunud, oli avaldajal õigus nõuda tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse viivitamise tõttu puudutatud isikult I viivist. Viivise vähendamise taotlus VÕS § 113 lg 8 alusel puudutatud isik I menetluses esitanud ei ole. Seetõttu on puudutatud isiku I etteheide alusetu.
49.Puudutatud isik I on väljendanud määruskaebuses arusaamatust, miks käesoleval juhul ei vastuta korteriühistu. Kolleegium märgib, et korteriomanike vastutust oma kohustuse rikkumise eest ei välista korteriühistu või muu isiku vastutus. Need isikud võivad VÕS § 137 lg 1 järgi vastutada kahju hüvitamise eest solidaarselt korteriomanikuga (vt nt Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p 17). Kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarselt, võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega isegi juhul, kui avaldaja võis nõude esitada korteriühistu vastu, ei välista see avaldaja õigust esitada kahju hüvitamise nõude puudutatud isiku I vastu.
50.Puudutatud isik I leidis, et maakohus oleks pidanud menetluskulud jätma TsMS § 172 lg 1 ja TsMS § 162 lg 4 järgi solidaarselt avaldaja ja puudutatud isiku II kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Sätte kohaldamine eeldab seega erandlike asjaolude olemasolu. Kolleegiumi hinnangul ei ole puudutatud isik I esitanud asjaolusid, mis lubaksid arvata, et menetluskulude tema jätmine oli ebaõiglane. Kuigi avaldaja ei esitanud 7 aasta jooksul puudutatud isiku I vastu nõuet, ei saa eeldada, et aegumistähtaja jooksul ei nõutagi puudutatud isikult I võlga välja. Tulenevalt kaasomandi alalhoiu kohustusest oli puudutatud isik I ise kohustatud jälgima tema eriomandi piires asuvate torude seisukorda. Seetõttu menetluskulude solidaarselt avaldaja ja puudutatud isiku II kanda jätmine ei ole põhjendatud.
51.Puudutatud isik I tõi esile, et maakohus rikkus TsMS § 477 lg 4, sest vaatamata puudutatud isiku I taotlusele ei kuulanud maakohus teda ära. Kuigi puudutatud isik I väljendas soovi, et kohus ta ära kuulaks (tl 82), ei ilmunud puudutatud isik I 26. jaanuaril 2021. a toimunud eelistungile ning puudutatud isiku I esindaja leidis, et asja saab läbi vaadata ka ilma puudutatud isikuta I (tl 138-138 p). Arvestades, et ka viimaste tõendite ja taotluste esitamise tähtpäevaks ei esitanud puudutatud isik I taotlust enda ärakuulamiseks, ei anna kolleegiumi hinnangul
puudutatud isiku I etteheited tema ärakuulamata jätmise osas alust maakohtu määruse tühistamiseks.
52.Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul alusetu ka puudutatud isiku I väited selle kohta, et maakohus kutsus istungile vale tunnistaja W ega selgitanud välja, kes on õige W. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus kutsus istungile tunnistaja W, kes ütles, et ei mäleta kahjujuhtumist mitte midagi (tl 141). Vaatamata sellele, et maakohus andis pooltele tähtaja viimaste tõendite ja taotluste esitamiseks, mh pikendas puudutatud isiku I tähtaega, ei esitanud puudutatud isik I taotlust uute tunnistajate ülekuulamiseks.
53.Puudutatud isik I on määruskaebuses maakohtule ette heitnud, et kohus ei lubanud istungil esitada tunnistajale Y-le küsimusi kahju osas. Ringkonnakohus möönab, et kuigi puudutatud isiku I Y-le kohtuistungil esitatud küsimus kahju osas oli asjakohatu arvestades seda, mis eesmärgil tunnistaja ülekuulamise taotlus esitatud olid, ei oleks kõnealuse küsimuse küsimine olnud hagita menetluse põhimõtetega vastuolus (tl 143, 00:54:26-01:03:47). Samas arvestades, et maakohus andis menetlusosalistele tähtpäeva viimaste tõendite ja taotluste esitamiseks, kuid puudutatud isik I taotlust tunnistaja Y ülekuulamiseks ei esitanud, puudutatud isik I ei ole taotlenud ka määruskaebemenetluses tunnistaja ülekuulamist ega selgitanud, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ning mida täpsemalt soovis puudutatud isik I tunnistajalt küsida, ei ole määruskaebuse etteheide põhjendatud.
54.Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata muutes maakohtu määruse põhjendusi aegumise osas ning täiendades maakohtu põhjendusi nõuete konkurentsi, kohustuse rikkumise ja vastutuse osas. Eelnevast tulenevalt ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
55.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 172 lg 1 II lause alusel puudutatud isiku I kanda.
56.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
57.Avaldaja 13. septembri 2022. a menetluskulude nimekirja järgi on tema määruskaebemenetluse kuludeks esindajakulu 298 eurot: 11. mai 2021. a kohtumäärusega tutvumine 20 minutit; kohtu 9. juuni 2021. a kirjaga tutvumine 2 minutit; määruskaebuse ning selle lisadega tutvumine, määruskaebuse analüüs 1 tund; avaldaja 17. juuni 2021. a seisukoha koostamine määruskaebusele ning selle kohtule esitamine 50 minutit; kohtu 12. septembri 2022. a kirjaga tutvumine; avaldaja menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit. Kokku kulus avaldaja lepingulisel esindajal menetlustoimingutele 2 tundi 29 minutit. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot (käibemaksuta).
58.Arvestades, et puudutatud isik I kordab määruskaebuses maakohtumenetluses esitatud väiteid, ei pidanud ka avaldaja uusi seisukohti kujundama, mistõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud vähendada avaldaja määruskaebusega tutvumisele ning sellele seisukoha koostamisele kulunud aega 1.5 tunnini (s.o vähendada 20 minuti võrra). Ülejäänud menetlustoimingud ning nendele kulunud aeg on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik. Ka avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) peab ringkonnakohus
põhjendatuks. Seega tuleb puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja mõista 258 eurot (120 eurot x 2 tundi 9 minutit). Avaldaja on märkinud, et menetluskuludele käibemaksu ei lisanud.
59.Puudutatud isik II määruskaebemenetluses toiminguid ei teinud ega esitanud menetluskulude nimekirja.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.