Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused Pooled sõlmisid 22.09.2021 sõiduki Toyota Aurise (reg.m xxx) rendilepingu. Kostja kasutas sõidukit taksoveo teenuseks. Kostja maksis lepingu sõlmimisel tagatisraha 200 €. Hageja on sõiduki omanik. 06.10.2021 toimus liiklusõnnetus, kus sõiduk sai vigastusi. Politsei leidis, et kostja on liiklusõnnetuse põhjustaja, hageja kindlustusselts nõustus politsei arvamusega. Kostja tagastas samal päeval kahjustatud sõiduki (lisad 4-1, 4-4) Hageja pöördus remondiettevõtte poole, et teada saada remondi maksumus. Redpoint OÜ tegi 12.10.2021 hinnapakkumise, mille järgi on taastusremondi maksumus 3234 € (lisa 5). Hageja palus kostjal hüvitada remondi maksumus ositi, kostja vastas, et ta pole raha ja ta pole õnnetuse eest vastutav. Kostja maksis hagejale oma elukaaslase kontolt 300 € (lisa 6). Kostja ignoreeris hageja nõudeid. Hageja kasutab sõidukit tulu teenimiseks ja sellepärast rendibki sõidukit. Hageja lasi sõiduki parandada OÜ-s Redpoint ja maksis selle eest 3234 € (lisa 7-1, 7-2). Hageja esitas 26.10.2021 kostjale arve liiklusõnnetusega seotud kahju hüvitamiseks (lisa 8). Lisaks on hageja kahju kulu, mis suureneb liikluskindlustuse riski koefitsiendi tõttu, saamata jäänud tulu 180 €, auto salongi puhastuse ja pesu kulu 30 €. Hageja nõue on tagatisraha 200 € ja ettemaksutud (20.10.21) 300 € võrra väiksem. Kahjunõue on 3044 €. Lisaks nendele kuludele on hagejal ka muud nõuded kostja vastu. Hageja andis tähtaja kulude hüvitamiseks 09.11.21 ja esitas selle kohta kostjale arve. Kostja on rikkunud lepingu p-st 2.1 tulenevat kohustust, mille järgi peab ostja hüvitama hagejale lepingu rikkumisega põhjustatud kahju. Sama lepingu punktide 5.3. ja 8.1. kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale sõiduki samas seisundis, nagu see oli kostjale üle antud. Kui kostja sai sõiduki enda kasutusse, siis ei olnud sellel neid kahjustusi, mis tekkisid liiklusõnnetuses Kostja rikkus lepingu p-dest 5.3 ja 8.1 tulenevaid kohutusi. Hageja nõuab kostjalt sõidukikahju hüvitamist 2734 € (remondikulud 3234 €- tagatisraha 200 € - ettemaks 300 €). Rendilepingu punkt 2.8. sätestab, et kui rentniku tegevuse tõttu suureneb kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusriski koefitsient, tasub rentnik ühekordset leppetrahvi summas 100 €. Kindlustusseltsi esindaja vastas hagejale, et toimunud liiklusõnnetuse tõttu suureneb kindlustusrisk konkreetselt kahjustatud sõidukil (lisa 9). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 100 €.

2 (12)

Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 5.4. sätestab, et rentnik kohustub tagastama sõiduki puhtana, vastasel juhul tuleb rentnikul tasuda hüvitisena 30 € ja kui on vaja teha keemilist puhastest, siis tasub 150 €. Eelnimetatud lepingu punktis on leppetrahvi kokkulepe VÕS § 158 mõttes. Kostja tagastas hagejale puhastamata sõiduki. Hageja nõuab seetõttu leppetrahvi 30 lepingu punkti 5.4. alusel. Hagejal on õigus nõuda saamata jäänud tulu, kuna tegeleb sõiduki rendiga. Sõidukit ei saanud 3 nädalat rentida välja. Saamata jäänud tulu on 120 € nädalas (arvestatud rendihinnaks 120 € tegeliku 130 € asemel). Saamata jäänud tulu on 3*12=360 €, hageja vähendab seda 50% võrra ja nõuab 180 € tasumist. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 3.2 sätestab, et kui rentnik ei tasu lepingust tulenevat mistahes rahalist kohustust tähtaegselt , on hagejal õigus nõuda viivist tasumisele kuuluvast summast 0,5% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõudis leppetrahvide ja kahju hüvitamist 3044 € hiljemalt 09.11.2021. Viivis on perioodi eest 10.11.2021 – 21.12.2021 639,24 €. Hageja nõuab viivise tasumist. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: kahju hüvitis summas 2914,00 eurot, millest 2734,00 eurot on sõiduki remondikulud ja 180 eurot saamata jäänud tulu, leppetrahv summas 100 eurot poolte vahel sõlmitud rendilepingu punkti 2.8. alusel, leppetrahv summas 30 eurot poolte vahel sõlmitud rendilepingu punkti 5.4. alusel, sissenõutavaks muutunud viivis summas 639,24 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja määrata lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale lahendi jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses Hageja vaidles kostja väidetele vastu. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja ja mõista hagejalt kostja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja rendib sõidukeid. Kahju tekkis seetõttu, et sõiduki suhtes ei olnud sõlmitud kaskokindlustuslepingut, mis vähendanuks ettevõtlusriski. Sellega rikkus hageja lepingut. Kostja vastus piirdunuks üksnes omavastutusega, mida hageja saaks nõuda lepingu p 2.3 järgi. Lepingu p-des 2.2, 2.3, 2.9, 6.6 sätestatu eeldab, et sõidukil on kaskokindlustusleping. Kahju tekkis seetõttu, et sõidukil olid siledad rehvid, pidurdusteekond suurenes. Sõidukil peavad olema korras rehvid. VÕS § 139 järgi on võimalik kahju hüvitist vähendada. 3 (12)

Hageja ei pöördunud teiste firmade poole, et saada teisi pakkumisi remondi suuruse kohta. Sõiduk registreeriti esimest korda 19.07.2012, õnnetusest oli möödunud 9 aastat, sõiduki odomeetrit on keritud. Mõislikud remondikulud on 1789,20 €, mida kinnitab OÜ Impastok päring (lisa 3). Sõiduki turuväärtus oli 16.12.21 2500 €, mida kinnitab Möller Auto vastus (lisa 7,8 ). Hageja nõutud remondikulud on võrreldes sõiduki turuväärtusega ebamõistlikult suured. Kostja ei ole kahju tekitanud, hageja ei saanud tasaarvestust teha, kostjal on nõue 500 € hageja vastu. Kostja ei ole liiklusõnnetuse eest vastutav isik, õnnetuse põhjustas teine juht. Hagejal ei ole õigus nõuda saamata jäänud tulu ega leppetrahve. Hageja veebilehel www.taxicars.ee on märgituid, rendile antakse 16 sarnast sõidukit. Tavaline asja käik on autorendifirmas selline, et ühed autod antakse rendile, teised tagastatakse rendilt, kolmandad on vabad ja seisavad ootejärjekorras. Ühe auto puudumist saaksid teised sõidukid asendada. Hageja ei ole tõendanud, et 3 nädala jooksul (06.10.21 – 24.10.21) oleks kõik 15 autot olnud rendil. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks suurenenud liikluskindlustuse koefitsient kostja tegevuse tõttu. Koefitsiendi suurus sõltub kindlustusandja arvamusest ja paljudest asjaoludest (näiteks tavalise hinnatõusu tõttu kindlustusturul jne). Kostja ei saa vastutada kindlustusandja tegevuse eest. Lepingu p-s 2.8 sätestatu on tühine VÕS § 42 lg 3 p-i 5 järgi. Hageja ei saa nõuda kostjalt leppetrahvi 30 eurot autopesu eest lepingu p 5.4 järgi. Hageja peab tõendama kahju, mida ta ei ole teinud. Tegemist oli liiklusõnnetusega. Hageja ei ole nõudnud kostjalt et ta puhastaks auto ning tegi selle ise ilma kostjaga kooskõlastamata. Lepingu p 1.3 on tühine, kuna on vastuolus VÕS § 281 järgi. Viivised ei ole põhjendatud, seda tuleb vähendada seadusjärgse määra järgi. Kostjal on raske varaline olukord gaasi, kütuse ja elektri hindade tõusu tõttu. Hageja ei ole tõendanud viivist seadusjärgsest suuremas ulatuses. Hageja on paremini varaliselt ja rahaliselt kindlustatud. Samadel põhjustel tuleb vähendada ka leppetrahvi. Viivise määr on vastuolus VÕS § 287.1, tühine, kuna ületab seadusjärgset määra 3 korda. Kohtu põhjendused Kohus menetles vaidlust lihtmenetluses TsMS § -i 405 järgi, kuna põhinõue on alla 3500 € ja kõrvalnõuded on alla 3500 euro. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Otsus on lihtsustatud vormis. VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist, kahju hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 1, 3, 6 § 108 lg 1, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3 järgi. Kohutuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine VÕS § 100 järgi. 4 (12)

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kokkulepelist viivist vastavalt VÕS §-s 113 lg-le 2. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning § 7 lg 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks ning lg 2 järgi arvestatakse mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. VÕS § 127 lg-e 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Riigikohus on oma 21.04.2021 otsuse nr 2-14-6942 punktis 13.2. märkinud, et VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi peab kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada VÕS § 339 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). VÕS § 358 lg 1 kohaselt peab pärast rendilepingu lõppemist rentnik tagastama rendilepingu eseme koos päraldistega. Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada seisundis, mis vastab rendilepingu eseme tagastamiseni jätkatud korrapärasele majandamisele. Vaidlustamata asjaolud Pooled sõlmisid 22.09.2021 sõiduki Toyota Aurise (reg.m xxx) rendilepingu (dtl 36). Kostja kohustus maksma hagejale renti. Hageja on sõiduki omanik. Kostja kasutas sõidukit taksoveo teenuseks. Kostja maksis lepingu sõlmimisel tagatisraha 200 € ning lisaks on hageja saanud temalt lepingu raames 300 €. Kostja ei tagastanud hagejale autot samas seisundis, mille ta hagejalt 22.09.2021 sai. Kostja ei ole sõidukit puhastanud enne hagejale tagastamist, sõidukil olid avariilised vigastused, mis tekkisid 06.10.2021 avarii käigus ja mil kostja juhtis sõidukit. Liikluskindlustuslepingu alusel ei ole hagejale sõiduki kahju hüvitatud. Sõiduki suhtes ei olnud sõlmitud kaskokindlustuslepingut. 5 (12)

Arvestades ülaltoodud asjaolusid, on poolte vahel sõlmitud sõiduki rendileping ning pooled sõlmisid lepingu ärilistel eesmärkidel majanduskutsetegevuses ning kostja ei ole tarbija. Kohus ei hinda seetõttu kostjale välja antud teenindaja kaarti (hageja 15.03.22 lisa 13, dtl 135). Leping on sõlmitud tüüptingimustel. Leppetrahv VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 161 lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 33 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 2 lause viimase osa järgi ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. VÕS 42 lg 3 p 5 lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Rendilepingu p 2.8 sätestab, et kui rentniku tegevuse tõttu suureneb kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusriski koefitsient, tasub rentnik ühekordset leppetrahvi summas 100 €. Rendilepingu p 5.4 sätestab, et rentnik kohustub tagastama sõiduki puhtana, vastasel juhul tuleb rentnikul tasuda hüvitisena 30 € ja kui on vaja teha keemilist puhastest, siis tasub 150 €. Mainitud sätetest tulenev rahasumma tasumise kohustus on VÕS § 158 lg-e 1, § 161 lg-e 1 järgi leppetrahv, mida peab kostja tasuma kohustuste rikkumise korral, sõltumata hageja tegelikest kuludest, kahjust, mis võivad tal tekkida p-dest 2.8, 5.4 tuleneva kostja kohustuste rikkumise tõttu. Esmalt väärib märkimist, et nende rikkumiste eest nõutav leppetrahv ei ole mingilgi viisil ebamõistlikult suur, arvestades seda, et kostja kasutas sõidukit taksoteenuse osutamiseks ja liikluses. Teiseks ei ole lepingus määratud rentnikule (kostjale) kohustust maksta ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Kolmandaks ei ole talt ära 6 (12)

võetud õigust tõendada tegelikku kahju suurust. Nimetatud põhjendustel ei ole lepingu p-des 2.8, 5.4 märgitud leppetrahvi suurus ning maksmise tingimused VÕS § 44, 42 lg 3 p 5 järgi tühised. Kostja vastupidised väited on alusetud. Hageja on tõendanud kohtule esitatud Swedbank P ja C Insurance AS -i vastustega 10.12.2021, 15.02.2022, hageja 09.12.2021, 08.02.2022 päringutele, et vaidlusaluse kahjujuhtumi tõttu tõuseb kindlustusriski koefitsient ja järgmisel perioodil lepingu hind (hagi lisa 9, 15.03.22 lisa 17, dtl 54, 143). Kuna leppetrahvi maksmise kohustus tekib kostjal siis kui tema tegevuse tõttu tõuseb kindlustuse riski koefitsient, siis hindab kohus avariiga seotud küsimusi. Kostja osales liikluses mainitud sõiduki kui suurema ohu allika juhina. Avarii toimus teel liikluses kahe sõiduki ehk kahe suurema ohu allika vahel, mis on tõendatud kostja taotluse alusel väljanõutud juhtumi videosalvestusega (11.05.2022 esitatud salvestis) ning hageja esitatud AS-i Swedbank Insurance 08.10.2021 vastusega (hagi lisa 3, dtl, 40). Viidatud videosalvestusega on tõendatud, et liiklusjuhtumi põhjustas kahe sõiduki vaheline kontakt, kus kostja sõitis tagant otsa tema ees sõitnud ja foori ees pidurdanud Ladale. Seega pidi olema kostjale näha fooris vilkuma hakanud kollane tuli, ja teada informatsioon, et ristmikku ei tohi ületada ning aegsasti tuleb pidurdada. Hagiavalduses on hageja viidanud, et kostja tunnistati politsei otsusega avarii eest vastutavaks. Ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja oleks vaidlustanud politsei poolt tehtud otsustusi, ei ole kohtule esitatud; seda pole pooled ka väitnud. Videosalvestist saab järeldada, et Lada juht vahetas sõidurada ja esimesel võimalusel reastus tagasi Toyota ette ajal kui juba fooris vilkus kollane tuli ning seejärel pidurdas ja jäi seisma ja mõne hetke järgselt toimus tagant otsasõit (selleks oli kostja juhitud Toyota). Seega asub kohus järeldusele, et igal juhul vastutavad mõlemad juhid kui suurema ohu allika valdajad vaidlusaluse tekkinud kahjude eest. Seega ei ole välistatud kostja vastutus selles avariis hagejale tekkinud sõiduki varakahju (VÕS § 128 lg 2, 3) eest. Kostja väitis, et sai hagejalt kulunud rehvidega sõiduki, mille tõttu polnud renditud ese korras, kulunud rehvide tõttu pikenes pidurdusteekond ja see on seotud kahju tekkimisega. Need väited ei ole õiged ega tõendatud. Kostja kasutas sõidukit taksoteenuse osutamiseks ärilistel eesmärkidel. Seega oli tal kohustus osaleda liikluses tehniliselt korras sõidukiga ja normipiires kulutatud rehvidega. Sõiduki vastuvõtmise aktis ei ole ühtegi märkust sõiduki olukorra kohta, veel vähem rehvide kulumise kohta (hagiavaluse lisa 1, dtl 36.). Kui kostja enda väitel uskus, et sõidukil on kõik korras, sest sõidukil oli tehtud 21.09.2021 tehnoülevaatus (Transpordi ameti sõiduki andmete väljavõte, vastuse lisa 6), ja ta ei kontrollinud rehvide seisundit enne liikluses osalemist, siis kannab ta ise vastavate negatiivsete tagajärgede saabumise riski. Kostja väide, et lepingu p 1.3 on tühine, ei ole õige. Lepingu p 1.3 sätestab, et rentnik kohustub iga kord enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolek, jälgima teel olles selle tehnoseisundit ning järgima kõiki kohalduvaid õigusakte, mis reguleeruvad sõiduki kasutamist sealhulgas liikluseeskirja. Nimetatud kohustus tuleneb otseselt LS 33 lg 2 pst 2, mille järgi peab juht enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima seda teel olles. Selline seaduses ja lepingus sätestatud nõue hõlmab kohustust jälgida rehvide tehnilist seisundit. Nii vastab lepingu p-s 1.3 nimetatud kohustus seaduses sätestatule, tuleneb seadusest ega ole VÕS § 42 lg 2 lause viimase osa järgi ebamõistlikult kahjustav ja tühine, kuna tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Nimelt ei saa pooled leppida kokku, et 7 (12)

juhil/rentnikul ei ole kohustust kontrollida enne sõidu alustamist ja teel olles sõiduki korrasolekut. Kostja väitis, et lepingu tingimus on tühine VÕS § 281 järgi. Ka see väide pole õige. VÕS § 281 sätestab, et kokkulepe üürniku õiguste välistamise või piiramise kohta seoses üüritud asja lepingutingimustele mittevastavusega on tühine, kui üürileandja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel, et asi ei vasta lepingutingimustele, ja ei teatanud sellest üürnikule. Kohtu hinnangul ei ole lepingu p-s 1.3 kuidagi rentniku õigus piiratud või välistatud ja selline sõiduki tehnilise kontrolli kohustus on rentnikul, juhil LS 33 lg 2 pst 2 järgi sõltumata sellest, kas lepingus on üldse selline tingimus. Nimetatud põhjustel ei analüüsi kohus kostja pidurdusteega seotud vastuväiteid, fotosid rehvidest jm vastavaid tõendeid (01.02.22, lisad, dtl 82-86, 11.04.22 vastuse lisad 3, 10.05.22 lisa 1-6, dtl 203-219jj). Kuna kostja on vastutav liiklusavarii tekkimises ning selle tõttu tõuseb kindlustusriski koefitsient ja kindlustuse maksumus, siis on riski koefitsiendi ja kindlustuse maksumuse tõusul seos kostja tegevusega ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 158 leppetrahvi 100 € lepingu p 2.8 järgi. Vaidlust polnud selles, et kostja ei tagastanud hagejale puhastatud sõidukit, millega rikkus lepingu p-st 5.4 ning VÕS § 358 lg 1 tulenevat kohustust tagastada sõiduk puhtana ehk sama seisundis, milles ta selle enda kasutusse sai. Nii on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 30 €. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole kumbki nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur, kuid kohus arvestab kostja väidet, et hageja võinuks nõuda kostjalt sõiduki puhastamist enne kui ta nõudis leppetrahvi. Hageja ei ole vaidlustanud seda asjaolu. Seega vähendab kohus lepingu p-st 5.4 tulenevat leppetrahvi põhjusel, et hageja saanuks mõistlikkuse ja hea usu põhimõtte järgi (VÕS § 6, 7) arvestada kostja huvidega ja nõuda sõiduki puhastamist enne leppetrahvi nõudmist. Selline käitumine võimaldanuks välistada kostjal leppetrahvi maksmise kohustust ja saavutada puhastatud auto ka leppetrahvita. Kohus vähendab lepingu p-st 5.4 tulenevat leppetrahvi 15 eurole. Lepingu p-st 2.8 tulenevat leppetrahvi kohus ei vähenda, kuna see ei ole ebamõistlikult suur. Hageja tõendatud, põhjendatud leppetrahv on kokku 115 €. Kuna kostja ei ole nõus seda hüvitama, on kostja leppetrahvi maksmise kohustuse rikkumises VÕS § 100 mõttes ning hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 76 lg-te 1, 2, § 101 lg 1 p-i 1, § 108, § 158 lg-e 1, § 162 lg -e 1 järgi. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista leppetrahvi 115 €. Saamata jäänud tulu Hageja väitis, et tal jäi saamata tulu seetõttu, et sõiduk oli vigastatud. Hageja tegeleb rendiga ja sõidukit ei saanud 3 nädalat välja rentida. Saamata jäänud tulu on 120 € nädalas. Hageja arvestas saamata jäänud tuli nii, et luges rendihinnaks 120 € tegeliku 130 € asemel. Saamata jäänud tulu 8 (12)

on 3*12=360 €, mida hageja vähendas 50% ja nõudis 180 €. Kostja tõendas hageja veebilehele www.taxicars.ee väljavõttega, et hageja annab rendile 16 samaliigilist sõidukit (dateeritud 11.04.22 lisa 1, dtl 164). Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks just vaidlusalust sõidukit soovinud rendile anda, kuid tal ei olnud seda võimalik teha, sest too oli kahjustatud ja remondis. Mitte kuskilt ei nähtu, et hagejal ei jätkunud rendile andmiseks sõidukeid olukorras, sest nõudlus nende järgi oli suurem kui hageja suutis pakkuda. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hageja väide, et tal tekkis kahju saamata jäänud tuluna või kaotatud võimalus tulu teenida põhjusel, et vaidlusalune sõiduk oli kahjustatud 3 nädalat. Eeltoodu tõttu on hageja saamata jäänud tulu kui kahjunõue VÕS § 128 lg 2, 4 järgi tõendamata ega kuulu rahuldamisele 180 € ulatuses. Seega ei saa hageja nõuda ka vastava kahju hüvitamist VÕS § 127 lg -te 1, 3, § 128 lg -te 2, 4, § 101 lg-e 1 p -i 3, § 115 lg-e 1 järgi. Vastav nõue jääb rahuldamata. Varakahju VÕS §-i 358 ja lepingu p-de 5.3, 8.1 järgi peab kosja rentnikuna tagastama sõiduki samas seisundis, milles ta selle enda kasutusse sai. Lepingu p 2.2 sätestab, et lepingu kehtivuse ajal kannab rentnik sõiduki juhusliku hävimise või kahjustumise riski ning kohustatud hüvitama kõik kahjustused, mis on tekkinud sõidukile või seadmetele välja arvatud juhul, kui vastav kahju hüvitatakse rendileandjale. Kuna kostjal oli kohustus tagastada sõiduk samas seisundis ja ta kannab lepingu p-st 2.2 tulenevat sõiduki kahjustumise riski, siis ei oma kahju tekkimise ja ulatuse seisukohalt üldse tähtsust kostja väiteid avarii ja kahju tekke põhjuste kohta. Kostja ei tagastanud sõidukit hagejale samas seisundis, milles ta selle sai (vaidlust polnud). Järelikult rikkus kostja lepingu p-dest 5.3, 8.1 ja VÕS §-st 358 tulenevat sõiduki samas seisundis tagastamise kohustust. Kuna kostja rikkus mainitud kohustust ja kannab lepingu p -i 2.2 järgi sõiduki juhusliku hävimise või kahjustumise riski, siis on tal kohustus VÕS § 358 tulenevast eesmärgist hüvitada lepingu p 2.2, VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, 128 lg 2, 3 järgi hagejale tekkinud varaline kahju. Hageja esitas kohtule Redpoint OÜ pakkumise, mille kohaselt on sõiduki taastamisremondi maksumus 3234 €. Kostja esitas kohtule Impastok OÜ pakkumise, mille kohaselt on sõiduki taastamisremondi maksumus 1789,20 €. VÕS § 6, 7 tulenevast hea usu ja mõistuslikkuse põhimõttest peab võlausaldaja arvestama võlasuhtes ka teise poole huvidega. Võlausaldaja ei saa panna võlgnikku läbi kahju hüvitamise kohustuse raskemasse olukorda, kui see tegelikult peaks olema. Seega pidanuks hageja küsima erinevaid hinnapakkumisi enne sõiduki taastamist remondi suuruse kohta. Antud juhul ei ole hageja seda teinud ega ole arvestanud kostja huvidega. Menetluse käigus on hageja esitanud Autospiriti arvamuse remondi maksumuse kohta 4500-500 eurot (lisa 14, 15.03.22), CityMotors hinnangut ei andnud (lisa 15. 15.03.22). Hageja tõendid remondi suuruse kohta kinnitavad küll seda, et sellise ulatusega on võimalik sõidukit remontida, ent ei tähenda, et need on mõistlikud taastamiskulud VÕS § 132 lg 1 järgi. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud Impastok OÜ pakkumisega, et VÕS § 132 lg 1 järgi on sõiduki mõistlikud taastamise kulud 1789,20 €. Seega on hageja varakahju VÕS § 128 lg-te 2, 3, § 132 lg-e 2 järgi tõendatud ja põhjendatud 1789,20 €. Kostjal on kohustus hagejale kahju hüvitada VÕS § 127 lgte 1, 3, § 128 lg-te 2, 3, § 132 lg -e 1, § 115 lg-e 1, lepingu p-i 2.2 järgi. Kohtul puudub vajadus hinnata poolte väiteid sõiduki turuväärtusest ja vastavaid tõendeid (kostja 01.02.22 vastuse lisad, Transpordiameti dokumentide väljavõtted, liikluskahjude kontrolli 9 (12)

dokumentide väljavõte, Möller Auto vastus, Raha Auto vastus, Online.ee vastus, fotod, 01.02.22 lisad, dtl 89-108, hageja15.02.22 lisad, auto.24.ee väljavõtted dtl 148). VÕS § 140 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Nagu kohus ülalpool märkis, tuleb lepingulistes suhetes arvestada teise poole huvidega (VÕS § 6,7). Pooled vaidlesid selle üle, kas sõiduki suhtes pidi olema kaskokindlustusleping. Kostja väitis, et sõidukil pidi olema kaskokindlustusleping, siis poleks kahju tekkinud, sest kindlustusandja oleks maksnud kahju hüvitist. Kostja väited ei ole osaliselt põhjendatud. Asjaolu, kas sõiduki suhtes oli sõlmitud kaskokindlustusleping või ei, ei tekitanud hagejale kahju, sest kahju tekkis ikka liiklusavarii tõttu, mitte selle tõttu, kas sõiduk oli kaskolepinguga kindlustatud või ei. Samas nõustub kohus kostjaga, et kui hageja oleks VÕS § 6 lg-e 1, § 7 lg-te 1, 2 järgi arvestanud kostja huvidega ja sõlminud sõiduki kaskokindlustuslepingu, oleks olnud vähemalt tõenäosus, et kindlustusandja võib hüvitada hagejale mingigi osa kahjust, sest liikluskindlustuslepingu alusel seda kahju ei hüvitatud (selles puudub vaidlus). Nimelt ei ole kostjal kohustust lepingu p-i 2.2 järgi hagejale kahju hüvitada siis, kui kahju hüvitatakse rendileandjale muu isiku poolt. Lepingu p 2.9 sätestab, et kui kindlustusandja hüvitab rendileandjale kahju, mille eest vastutab lepingu kohaselt rentnik, väheneb vastavas osas rentniku hüvitamiskohustus rendileandja ees. Etteulatuvalt ei ole võimalik küll öelda, kas ja millised oleksid olnud kaskokindlustuslepingu tingimused ja hüvitist välistavad tingimused, kuid kohtu hinnangul oleks see võinud vähendada kahju tekkimise korral kostja riski kahju hüvitamisel. Hageja seadusliku esindaja kirjaliku seletuse kohaselt ütles ta kostjale, et kaskokindlustuse puhul on hind suurem ja ta lasi kostjal otsustada, kas kostja sellega nõustub. Kostja ei soovinud kaskokindlustust (11.05.22, lisa 18, dtl 226). Kostja seletuste kohaselt ei selgitanud hageja, et kaskokindlustuse eest tuleb juurde maksta (kostja 22.05.22 lisa 1, dtl 239). Need tõendid on omavahel vastuolus ega kinnita kuidagi poolte väiteid, kas üldse tuli, ja kes pidi sõlmima kaskokindlustuslepingu. Samuti ei kinnita need hageja väiteid, milline oleks sellisel juhul olnud renditasu suurus ja kas see oleks olnud suurem, sest lepingus endas ei ole kaskokindlustuslepingu sõlmimise kohustuse kohta mingeid sätteid või selgitusi; lisaks on lepingu esileheküljel vastav lahter tühi. Tõendamata on ka hageja väited, et kostja ei soovinud sõidukile kaskokindlustuslepingut, või et selle olemasolu korral lisanduks mingi tasu. Professionaalse rendileandja hoolsuskohustus on dokumenteerida kokkuleppeid rentnikuga selles, kas rentnik sõlmib ise kaskolepingu või sõlmib selle rendileandja, milline oleks sellisel juhul tasu, või et rentnik ei soovi üldse kaskokindlustuslepingut. Käesoleval juhul ei ole seda hageja teinud. Samas oleks kaskokindlustuslepingu sõlmimine hageja enda poolt taganud võimaluse, et kostja kahju hüvitamise risk võinuks väheneda lepingu p 2.2 ja 2.9 järgi. Hageja esitas 15.03.22 tõendina hageja ja teise kliendi vahelisest lepingust (lisa 12.1-12.2, dtl 133-134), milles on märgitud ära kaskoga seotud tingimused, ent pooltevahelisi konkreetseid kokkuleppeid kasko küsimustes see tõend ei kinnita. Asjaolu, ka pärast pooltevahelise lepingu lõppemist on sõidukil kaskokindlustusleping, ei oma vaidluses tähtsust (kostja 01.02.22 lisa 1, dtl 80). Kostja väide, et ta on töötuna arvele võetud, on tõendatud tema poolt esitatud Eesti Töötuskassa 08.22.22 otsusega xxx (22.05.22 vastuse lisa 2.1, dtl 242). Tal ei ole muud vara (22.05.22, lisa 10 (12)

2, dtl 241), kuid pangakonto väljavõttest nähtuvalt (22.05.22, lisa 2.2, dtl 243jj) on tema kreeditkäive olnud perioodil 19.12.2021-19.05.2022 kuus 2637,86 € (13189,34/5). Seega on kostjal siiski sissetulekuid, sõltumata tema töötusest. Need sissetulekud ja rahaline käive võimaldavad tal kahju hüvitada. Kui kostja kontot kasutatakse mingitel muudel eesmärkidel, siis on kostja seda võimaldanud ja pidanud vajalikuks ning kohtu hinnangul ei tähenda märgitu, tal ei ole vara kahju hüvitamiseks. Eeltoodu tõttu ei vähenda kohus kahju hüvitist kostja varandusliku olukorra tõttu VÕS § 140 järgi. Kuna sõiduki suhtes ei olnud sõlmitud kaskokindlustuslepingut, ja tõendatud pole, et kostja seda ei soovinud, siis võinuks kaskokindlustuse olemasolu korral väheneda kostja kahju hüvitamise risk hageja ees ja seeläbi mõjutanud kostja varanduslikku olukorda. Kohtu arvates on ebaõige seetõttu jätta täies ulatuses kahju kostja kanda. Nimetatud põhjustel on kohtu hinnangul põhjendatud vähendada kahju hüvitist VÕS § -i 140 alusel 200 € võrra. Kostjal tuleb hagejale hüvitada kahju 1589,20 € kooskõlas VÕS § 115 lg-ga 1, § 127 lg-ga 1, § 128 lg -ga 2, 3, § 132 lg -ga 1, § -ga 140. Vastuseks kostja väitele, et hageja ei võinud teha tasaarvestust, märgib kohus, et see kostja väide on ebaõige. Hagejal on nõue kostja vastu ja hageja võis VÕS § 197 lg 1, lg 2 järgi oma nõude osaliselt tasaarvestada kostja tagatisraha ja ettemakse nõudega (500 €), mille ta tegi siis, kui esitas kostjale kahju hüvitamise nõude. Viivis Pooltevahelise lepingu p-i 3.2 järgi on viivis 0,5% päevas võlalt. VÕS § 341 järgi kohalduvad rendilepingule muudes küsimuses ka üürilepingu sätted. VÕS § § 287.1. lg 1 järgi võivad eluruumi üürilepingu korral üürileandja ja üürnik leppida kokku käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras tingimusel, et vastav kokkulepe on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lõige 2 sätestab, et kokkulepe, millega antakse üürileandjale õigus nõuda eluruumi üürnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, mis ületab enam kui kolm korda käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäära, on tühine. Need sätted kohalduvad siiski üksnes eluruumi üürilepingu puhul, kus üürnikuks on nõrgem pool. Kuna mõlemad pooled sõlmisid sõiduki rendilepingu majanduskutsetegevuses ja kostja ei ole tarbija ega nõrgem pool, siis ei kohaldu nendevahelisele õigussuhtele VÕS § 287.1 lg-st 1 tulenev eluruumi üürilepingule kohalduv viivise piirmäär. Nii on ei ole lepingu p 3.2 on tühine. Hageja tõendas kohtule esitatud arvega nr 77176 26.10.21, et nõudis kostjalt kahju hüvitamist ja leppetrahvi tasumist hiljemalt 09.11.21 (hagi lisa 8, dtl 52). Seega muutus hageja nõue VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks 09.11.21. Kostja ei ole leppetrahvi tasunud ega hüvitanud kahju, olles nende kohustuste täitmisega rikkumises ja viivituses VÕS § 100 järgi. VÕS § 113 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi on hagejal õigus nõuda lepingus kokkulepitud viivist, mis on p 3.2 järgi 0,5% päevas. Viivis võlalt 1704,20 € (leppetrahv kokku 115 € pluss kahjunõue 1589,20 €) on perioodi 10.11.2021 -21.12.2021 eest 357,88 €. Viivis ei ole ebamõistlikult suur, sest on põhivõlast üle 4 korra väiksem (1704,20/357,88=4,76), ega kuulu seetõttu VÕS § 113 lg-e 8 ja §-i 162 alusel vähendamisele. 11 (12)

Seega tuleb kostjal tasuda hagejale viivist 357,88 € kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1, § 76 lg -ga 1, 2 ning lepingu p -ga 3.2. Hageja nõue on osaliselt tõendatud, põhjendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahju hüvitist 1589,20 €, leppetrahvi kokku 115 € ja viivist 357,88 €. Otsus kuulub TsMS § 405 lg 1 p-i 10 järgi viivitamatule täitmisele. Menetluskulude jaotus ja suurus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskuluks on TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 144 p 1 on riigilõiv, lepingulise esindaja kulud. Hageja soovis kostjalt saada 3683,24 € (2914+100+30+639,44). Kohus mõistis kostjalt välja kokku 2062,08 €. Hagi kuulus 55% ulatuses rahuldamisele. Kuna kostja ei olnud nõus hagejale midagi tasuma ja hageja pidi seetõttu hagiga kohtusse tulema, pidi ta tasuma lõivu kokku 325 €. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja poolt kantud lõivu täies ulatuses kostja kanda ja see tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Kooskõlas TsMS § 177 lg -ga 4 tuleb kostjal tasuda väljamõistetud lõivult alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätesatud määras. Mõlemal poolel olid lepingulised esindajad, millega seoses pidid pooled kandma õigusabikulusid. Kohus jätab poolte lepinguliste esindajate kulud ja võimalikud muud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi nende endi kanda ja seetõttu nende kulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.