Muud › Muud hagiasjad

HAGEJA NÕUDED

Hageja on esitanud 19.07.2021 hagi, mille ta palub kohtul kohustada kostjat AS-i Postimees Grupp 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest lõpetama Tartu Postimehe ja Postimehe veebiväljaannetes X nimetamise sarimõrvariks. Samuti palub mõista AS-lt Postimees Grupp X kasuks välja tekitatud mittevaraline kahju summas 10 000 eurot (tl 60-62). 29.09.2021 täpsustas hageja oma nõuet järgmiselt (tl 85-86):

•

Kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama veebiaadressilt: xxx hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt ebaõige väide „sarimõrvar“.

•

Kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama veebiaadressilt: xxx hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt ebaõige väide „sarimõrvar“.

•

Kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama veebiaadressilt xxx hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt ebaõige väide „sarimõrvar“.

•

Kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama veebiaadressilt: xxx hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt ebaõige väide „sarimõrvar“.

•

Kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama veebiaadressilt: xxx hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt ebaõige väide „sarimõrvar“.

Samuti palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud mittevaraline kahju summas 10 000 eurot ning menetluskulud jätta kostja kanda (tl 85-86).

Hagi kohaselt kannab hageja X XXXs eluaegset vanglakaristust. Hageja on muuhulgas süüdi mõistatud tapmise eest raskendavatel asjaoludel ja tapmise katse eest isiku poolt, keda on varem karistatud tapmise eest (tl 60-62). Kostja avaldas järgmised artiklid (tl 60-62): •

xx.xx.xxxx Tartu Postimehe veebiväljaandes avalikkusele artikli pealkirjaga „xxx“. Artiklis on kasutatud lauset, mis algab järgmisel: „xxx ....“.

•

xx.xx.xxxx Tartu Postimehe veebiväljaandes avalikkusele artikli pealkirjaga „xxx“. Artiklis juures on avaldatud foto hagejast koos lausega: „xxx“. Artiklis on nimetatud Xt sarimõrvariks.

•

xx.xx.xxxx Postimehe veebiväljaandes avalikkusele artikli pealkirjaga “xxx“. Artiklis nimetatakse hagejat korduvalt sarvimõrvariks.

•

xx.xx.xxxx Postimehe veebiväljaandes avalikkusele artikli pealkirjaga “xxx“. Artiklis juures on avaldatud foto hagejast ning hagejat on foto all olevas tekstis nimetatud sarimõrvariks. Artiklis on hagejat nimetatud sarimõrvariks.

•

xx.xx.xxxx Postimehe veebiväljaandes avalikkusele artikli pealkirjaga “xxx“. Artiklis juures on avaldatud foto hagejast ning hagejat on foto all olevas tekstis nimetatud sarimõrvariks. Kostja on ülaltoodu kohaselt korduvalt avaldanud artikleid, milles hagejat on nimetatud sarimõrvariks. Hageja leiab, et nimetatud väide pole õige ning see väide sisaldab endas ka ebakohast väärtushinnangut (tl 60-62). Hageja leiab, et sarimõrvariks loetakse isikut, kes on mõrvanud kolm või rohkem inimest pikema perioodi jooksul kui üks kuu, kusjuures mõrvade vahele jääb "rahunemisperiood". Samuti seda, et tavaliselt on mõrvade motiiviks psühholoogilise rahulduse saamine. Hageja pole tapmisi toime pannud psühholoogilise rahulduse saamiseks. Hageja on seisukohal, et isik, keda saab nimetada sarimõrvariks, on toime pannud tapmised kavatsetult. Hageja pole tapmisi kavatsetult toime pannud (tl 130131). Hageja on seisukohal, et tema kohta „sarimõrvar“ kasutamise osas ei saa ja pole asjakohane arutada, kuidas seda sõna tõlgendada saab, kuna teda ei ole kohtuotsusega asjas xxx sarimõrvas süüdi mõistetud. Temast saab kirjutada süüdistustes, milles ta on Eesti seaduste kohaselt süüdi mõistetud: kui nimetatud kriminaalasjas on jutt mitmest kaasosalisest, siis tuleks need nimetada; kui jutt on röövimistest tapmistega, siis sellest tuleks kirjutada; kui jutt on tapmiste tellimisest, siis sellest tuleks kirjutada. Fraas „sarimõrvar“ ei ole tema nimi ja niimoodi pole õigust kirjutada, see kahjustab teda. Inimesed loevad ajalehest, et X on sarimõrvar. Nad arvavad selle baasil, et X on maniakk ja lihtsalt niisama põhjuseta tappis. Eestis kasutatakse fraasi „sarimõrvar“ ainult Xst kirjutades ja teiste isikute kohta seda ei kasutata (nt Y kohta). Hageja on seisukohal, et tema poolt toime pandud kuritegude kohta võib kirjutada ainult seda, mis on süüdimõistvas kohtuotsuses ja midagi muud ei või kirjutada. Temast ajalehes kirjutades tuleb kirjutad kes ta on, st X ja Xxx kodanik; milliste paragrahvide ja mille eest ta on süüdi mõistetud ja kes olid kaasosalised; millistel asjaoludel ja millal on ta

süüdi mõistetud. Eesti karistusõiguses ei ole paragrahvi sarimõrvari kohta. Kriminaalasjas xxx ei olnud ühtegi hageja poolt iseseisvalt toime pandud tapmist; kõik olid toime pandu grupis ja eesmärk oli röövimine. Seega ei ole seaduslik eraldada otsusest xxx ainult X, kes oli tegelikult ainult üks osaline. Röövimised olid juhuslikud ja eesmärk oli alati röövimine, mitte tapmised. Samuti olid episoodid, kus ohvrid olid ainult haavatud, mitte tapetud. Hageja andis kriminaalasjas ütluseid, et tema arvates oli ohver haavatud, tal polnud kavatust tappa. Ainult tapmiste välja toomine kogu otsusest ei ole seaduslik. Fraasi „sarimõrvar“ kasutatakse hageja kohta ainult selleks, et saada lugejate huvi artikli vastu ja suurendada oma väljaannete müüki ja külastatavust. Asja nr xxx materjalide põhjal olid asjas erinevad motiivid, juhuslikud tapmised, tellimused, röövimised. Kostja kirjutab fraasi „sarimõrvar“ ainult oma ajalehte tiraaži suurendamiseks. Selline sõnakasutus kostja poolt on hageja suhtes laim ja ajalehe lugejate ja avalik arvamus hagejast kujuneb negatiivseks. Kostja eesmärk on olnud hageja solvamine ja häbistamine ning see on õnnestunud ja selle arvel on kostja saanud suurendada oma tulusid läbimüügi ja veebilehe külastatavuse suurendamise teel. Kostja on hageja suhtes fraasi „sarimõrvar“ kasutamisega rikkunud hageja au ja nime. Hageja au teotab tegelikkusele mittevastava fakti kasutamine, kuna hagejat ei ole kunagi sarimõrvas süüdi mõistetud ja sellist süüteokoosseisu Eesti karistusõiguses ei eksisteeri ja pole eksisteerinud. Sarimõrvari fraasi kasutamine on halvustav hinnang. Hageja leiab, et tema nimetamine sarimõrvariks on ilmselgelt hageja väga ulatuslik halvustamine ja hageja au teotamine, mistõttu on tal tekkinud mittevaraline kahju, kuna sellise väite tõttu on hagejal stress ja piinlikkus oma lähedaste ees (tl 189-191).

KOSTJA VASTUS

Kostja hageja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu (tl 68-72, 182-185). Hageja ei ole väite „sarimõrvar“ avaldamise lõpetamise nõuet, kuivõrd hageja nõue ei ole täidetav. See on lubamatult abstraktne ning igal juhul vaidlusaluse väite avaldamine ei ole olnud õigusvastane. Samuti ei ole hagejal mittevaralise kahju nõudeid, kuivõrd avaldatud väide on põhjendatud ning igal juhul on kostja väidet piisava põhjalikkusega kontrollinud. Lisaks ei ületa vaidlusalune väide taluvuspiiri, mida hageja ei peaks taluma. Avalikult kättesaadavas kohtuasjast nr xxx tuleneb: „ xxx xxx xxx.“ Hagejal ei ole väite „sarimõrvar“ avaldamise lõpetamise nõuet. Esiteks ei ole hageja poolt sõnastatud väidetava rikkumise lõpetamise nõue täidetav. Hageja nõudest ei selgu täpselt, milliseid konkreetseid artikleid on silmas peetud ning kohtutäituril ei oleks otsust täites võimalik juurde lugeda ka kohtu põhjendusi. Selliselt ei ole abstraktne nõue täidetav. Samuti ei selgu nõudest, kas nõue hõlmab ka avalduste tegemist tulevikus (hoidumist) või ainult juba tehtud täpsustamata avaldusi. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 10, PS § 45 ega VÕS § 1055 ei luba tsensuuri ning kohustavad riiki austama ajakirjanduse väljendusvabaduse õigust. Hoidumise nõue tulevikku oleks seda enam lubamatu ning kohtul ei ole võimalik rakendada tulevikku ulatuvaid keelde. Vaid paar aastata tagasi, s.o aastal 2019, mõisteti hageja taas süüdi mõrvakatses. Hageja nõutud kujul ajakirjandusliku sisu avaldamise keelamine tulevikus ei oleks proportsionaalne ja seega ajakirjanduse väljendusvabaduse õigusi austav. Seega tuleb hageja nõue esiteks jätta rahuldamata

põhjusel, et see ei ole TsMS § 442 mõttes täidetav. Teiseks, igal juhul VÕS § 1055 õiguspärase tegevuse lõpetamise või sellest hoidumise nõuet ette ei näe. Vastavalt Riigikohtu praktikale selleks, et avaldatu faktiväitena kvalifitseerida, tuleb välja selgitada, kas saab „jah-ei“ skaalal küsida „kas avaldus vastab tõele või mitte“ ning selle küsimuse vastus peab olema kontrollitav kohtumenetluse käigus. Kostja hinnangul on väide „sarimõrvar“ hinnanguline. Tegemist ei ole juriidilise terminiga, vaid kõnekeelse iseloomustava sõnaga isikule, kes on tapnud rohkem, kui ühe inimese. Puudub võimalus “jah-ei” skaalal vastata küsimusele, kes on „sarimõrvar“ ja kes mitte, s.o mitu inimest peab isik tapma, et tegemist oleks „sarimõrvariga“. Tegemist on tunnetusel põhineva hinnanguga hagejale ja hageja tegevusele. Selge on, et hageja tausta ja kriminaalse karjääri puhul saab tunnetuslikult hinnata hageja sarimõrvariks. Ajakirjandus ei ole ka kohustatud kasutama vaid rangelt juriidilisi termineid, vaid keelt, mida tavalugeja mõistab, mida on kinnitanud ka kohtud. Riigikohus on omaltpoolt selgitanud, et süütegude osas info avaldamisel tuleb analüüsida, kuidas mõistlik isik avaldatut mõistab. Hageja on mitmeid inimesi tapnud isik, kes on proovinud inimelu võtta ka vanglas. Sellise isiku nimetamine mõistliku isiku seisukoha standardi kohaselt „sarimõrvariks“ on õigustatud ja põhjendatud. Igal juhul ei saa kostja avaldust lugeda õigusvastaseks, sest vaidlusalust väidet on hageja iseloomustamiseks kasutanud ka prokuratuur ning prokuratuuri avaldatu taasavaldmisel ei saa ajakirjandus eeldada selle ebaõigsust. Euroopa Inimõiguste Kohus arendas kohtuasjas Bladet Tromsø aastal 1994 välja põhimõtte ebaõigete andmete avaldamist puudutavates ajakirjanduse vaidlustes. Kohtuasja sisuks oli olukord, kus ajaleht avaldas väited, mis pärinesid kalanduskomitee raportist hülgepüügi seaduslikkuse kohta ning ei kontrollinud andmeid ise täiendavalt. Kohus leidis, et avaldaja on vabastatud enda tavapärasest kohustusest kontrollida avaldatavat täiendavalt, kui ta sai mõistlikult vaadelda raportit kui usaldusväärset. Raporti usaldusväärsuse hindamisel pidi avaldaja lähtuma nendest teadmistest, mis avaldajal said olla väidete avaldamise hetkel. Hiljem on Euroopa Kohus sedastanud, et samaväärselt ei pea täiendavalt kontrollima näiteks ametiisikute pressiteateid (Euroopa Inimõiguste Kohus, kohtuasi 21980/93, Bladet Tromsø and Stensaas v. Norra, § 66). Antud juhul on iseloomustavat sõna „sarimõrvar“ kasutanud hageja kohta oma pressiteates ka prokuratuur. Seega on ka kostja õigustatud kasutama sõna, mida kasutab riigiasutus, mis seda enam juhib kohtus ka riikliku süüdistust ning peab olema oma sõnakasutuses äärmiselt täpne. Kostja on oma kontrollikohutuse piisava ulatusega täitnud, et välistada kostja avalduse õigusvastasus. Kostja ei ole midagi ebaõiget või ebakohast avaldanud ning igal juhul, kui kohus peaks ka leidma, et väide „sarmimõrvar“ on põhjendamatu, siis tegemist ei ole õigusvastaste avaldusega, sest kostja on vaidlusaluse väite tõelevastavust kui põhjendatust piisavalt kontrollinud. Kui kohus peaks ka kostja õigusvastase teo tuvastama, siis hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet, kuivõrd avaldatu ei ole ületanud taluvuspiiri, mida hageja ei peaks taluma. Hageja ei ole põhjendanud kahju olemasolu ja ulatust. PS § 17 ega võlaõigusseadus ei keela teravalt väljendatud ja objektiivset tehtud kriitikat. Avaldused võivad olla tehtud ka viisil, mis isegi ründavad, šokeerivad ja häirivad (vt ka EIKo Handyside vs Ühendkuningriik, 07.12.1976; Ukrainian Media Group vs. Ukraina, 12.10.2005). Antud juhul ei ületa avaldatud vaidlusalune väide taluvuspiiri, mida arvukalt inimesi tapnud ja ka vanglas võikalt inimelu rünnanud hageja ei peaks taluma. Igal juhul ei ole mõistlikuks hüvitussummaks 10 000 eurot. Kui kohus peaks õigusvastase teo tuvastama, siis piisaks õigusvastasust tuvastavast kohtulahendist. Rahalise hüvitise

välja mõistmine arvukalt inimelusid rünnanud ja aastal 2002 pea kogu Eestit hirmu all hoidnud hagejale tema nimetamise eest „sarimõrvariks“ ei ole põhjendatud (tl 68-72, 189-191).

MENETLUSE KÄIK

Hageja esitas 22.02.3021 hagi Tartu Maakohtusse (tl 1-2). 04.03.2021 Tartu Maakohtu määrusega saadeti tsiviilasi nr 2-21-2813 kohtualluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtusse (tl 3). 24.05.2021 koostas Harju Maakohtu kohtumääruse hagis puuduste kõrvaldamiseks (tl 8-9). 28.05.2021 esitas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ja menetlusabi taotluse (tl 18-26). 11.06.2021 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks (tl 30-31). 05.07.2021 määras Eesti Advokatuur hageja esindajaks riigi õigusabi korras vandeadvokaadi Robert Sprengk (tl 41). Hageja esitas 19.07.2021 kõrvaldatud puudustega hagiavalduse (tl 60-62), mille kohus võttis menetlusse 18.08.2021 (tl 63-64). 14.09.2021 esitas kostja hagi vastuse ja taotluse eeldatavate menetluskulude katteks tagatise määramiseks (tl 68-72). 11.11.2021 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus kostja taotluse tagatise andmiseks menetluskulude katteks (tl 87-89). 26.11.2021 esitas hageja määruskaebuse Harju Maakohtu 11.11.2021 määruse tühistamiseks (tl 90-91). 17.12.2021 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tühistati Harju Maakohtu 11.11.2021 määrus osaliselt (tl 98-100). 02.01.2022 esitas hageja menetlusabi taotluse tagatise tasumise osas (tl 101-108). 11.01.2022 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse menetlusabi saamiseks (tl 109-110). 15.06.2022 toimus Harju Maakohtus kohtuistung, kus osalesid hageja X, hageja lepinguline esindaja riigi õigusabi korras Robert Sprengk, kostja lepingulised esindajad Maarja Pild ja Karmen Turk (tl 121-124).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • Hageja X mõisteti 15.03.2004 Tallinna Linnakohtu otsusega kriminaalasjas nr xxx (kohtuasjas nr xxx) süüdi järgmistes kriminaalkoodeksi (KrK) järgi kvalifitseeritavates kuritegudes: KrK § 141 lg 2 p 1, 2, 3; KrK § 185 lg 2; KrK § 144 lg 1; KrK § 207-3 lg 1; KrK § 207-4; KrK § 207-1 lg 1, 3; KrK § 207 lg 3 p 1, 2, 3; KrK § 101 p 1, 8 ning KrK § 101 p 1, 5, 8 - § 15 lg 2 järgi ning mõisteti karistuseks eluaegne vangistus, mida kannab alates 12.11.2002 (tl 144-181). Kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti X muu hulgas süüdi viie isiku tahtlikus tapmises omakasu ajendil ja grupi poolt ajavahemikul 29.03.2002 kuni 03.05.2002

•

Tallinnas, Harjumaal ja Sillamäel ning kokku kahe isiku tapmise katses omakasu ajendil 11.04.2002 Tartus ja 24.04.2002 Sillamäel (tl 144-181). Kostja on nimetanud hagejat viiel erineval veebiaadressil xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx ja xx.xx.xxxx avaldatud artiklites sarimõrvariks (tl 60-62).

Hagimenetluse näol on tegemist võistleva menetlusega, milles pooled valivad ise asjaolud ja tõendid, millele nad tuginevad ning kohtud ei ole kohustatud selgitama tõendite esitamise kohustust kui poolte vahel puudub vaidlus õigusliku kvalifikatsiooni osas nagu antud asjas. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-41-15 p 19). Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt 23.11.2016 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt 11.05.2005 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19). Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad esile tooma pooled. Kohus saab küsida pooltelt selgitusi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt 24.03.2021 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439, p-d 14 ja 19). Kohus on pooltele selgitanud võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni ja tõendamiskoormist kirjalikult (tl 118-120, 128-129) ja 15.06.2022 toimunud kohtuistungil (tl 121-125). Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas kostja poolt oli põhjendatud nimetada hagejat avaldatud artiklites sõnaga „sarimõrvar“. Hageja on vaidlustanud alljärgnevates kostja artiklites hageja kohta väite „sarimõrvar“ avaldamise: 1) xx.xx.xxxx artiklis pealkirjaga: „xxx“ (hageja lisa 3, tl 49); 2) xx.xx.xxxx artiklis pealkirjaga: „xxx“ (hageja lisa 4, tl 50); 3) xx.xx.xxxx artiklis pealkirjaga: “xxx“ (hagi lisa 5, tl 52-56); 4) xx.xx.xxxx artiklis pealkirjaha: “xxx“ (hagi lisa 6); 5) xx.xx.xxxx artiklis pealkirjaga: „xxx“ (hagi lisa 7) (tl 60-62, 85-86). Hagis palub hageja muu hulgas kohtul kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama viielt erinevalt veebiaadressilt hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt ebaõige väide „sarimõrvar“ (tl 85-86). Hageja on esitanud kostja vastu kahju tekitava käitumise lõpetamise nõude, mis on kvalifitseeritav VÕS § 1055 lg 1 lause 1 ja lg 3 alusel (vt nt 25.09.2013 Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-13, p 26 ja 09.01.2013 Riigikohtu lahend nr 3-2-1-166-12, p 10). VÕS § 1055 lg 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Õiguskirjanduse järgi tuleb selline nõue kõne alla juhul, kui kannatanu suhtes on toime pandud tegu, mis vastab mõne deliktilisele üldvastutuse aluseks oleva õigusvastase teo tunnustele (eksisteerib delikti objektiivne teokoosseis) ning on kestva iseloomuga või on oht, et õigusvastane tegu võidakse kas esmakordselt või korduvalt toime panna. VÕS § 1055 lg 1 alusel nõude rahuldamise eeldused on: 1) kostja on pannud toime õigusvastase teo; 2)

õigusrikkumine on jätkuv. VÕS § 1055 lg 1 kohaldamine ei eelda rikkuja süüd (vt 03.06.2010 Riigikohtu otsust nr 3-2-1-48-10, p 20). Mingi väite avaldamise lõpetamist saab nõuda nii juhul kui tegemist on faktiväitega kui ka juhul, kui tegemist on väärtushinnanguga. Nõude esimene eeldus on, et kostja oleks pannud toime õigusvastase teo. Kuivõrd hageja heidab kostjale ette väite avaldamist, oleks andmete avaldamise puhul tegemist õigusvastase teoga nii juhul, kui andmed on üksnes ebaõiged kui ka juhul kui andmed on ebaõiged ja au teotavad. Ebaõigete andmete avaldamisel kahjustatakse isiku õigust informatsioonilisele enesemääramisele. Rikkumine seisneb mitte isiku maine kahjustamises, vaid avaldatud andmete tõele mittevastavuses. Au teotamise korral kahjustatakse isiku mainet kui isikuõigust. Vastutusest vabanemiseks tuleb kostjal tõendada, et avaldatud väited vastavad tõele. Nõude teine eeldus on, et õigusrikkumine oleks jätkuv, st kohus saab kohustada kostjat lõpetama mingi tegevuse üksnes juhul, kui kostja seda jätkuvalt teeb. VÕS § 1055 lg 2 esimene lause kohaselt kahju tekitava käitumise lõpetamist ei ole õigust nõuda, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu (eeltoodut on kohus pooltele selgitanud14.06.2022 kirjalikult - tl 118-120 ning 15.06.2022 toimunud kohtuistungil – tl 121-125). Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole väite „sarimõrvar“ avaldamise lõpetamise nõuet, kuivõrd hageja nõue ei ole täidetav TsMS § 442 mõttes. Hageja nõudest ei selgu täpselt, milliseid konkreetseid artikleid on silmas peetud ning nõudest ei selgu, kas nõue hõlmab avalduste tegemist ka tulevikus (hoidumist) (tl 68-72, p-d 3.2 kuni 3.7; tl 182185). TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 22, 23). Kohus leiab, et hageja nõue on arusaadav ja täidetav TsMS § 442 mõttes. Hagis palub hageja muu hulgas kohtul kohustada kostjat 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama viielt erinevalt veebiaadressilt hagejat puudutav artikkel või alternatiivselt nendes artiklites ebaõige väide „sarimõrvar“ (tl 8586). Asjaolu, et hageja ei ole enda nõude täpsustuses välja toonud avaldatud artiklite kuupäevasid (hageja on seda siiski teinud hagi asjaoludes), vaid on viidanud ainult veebiväljaande aadressidele ei muuda kohtu hinnangul hageja nõuet täidetamatuks. Hageja nõuab konkreetselt viie artikli eemaldamist konkreetsetelt veebiaadressidelt või alternatiivselt eemaldada samadest artiklitest ebaõige väide „sarimõrvar“. Hageja nõudest selgub üheselt, et see nõue ei hõlma tulevikus tehtavaid avaldusi kostja poolt, vaid nõude aluseks on kostja poolt juba avaldatud viis artiklit. Hageja on hagi asjaoludes kirjeldanud, et nimetatud artiklid on veebiaadressidel avaldatud xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx ja xx.xx.xxxx (tl 60-62). Hageja heidab kostjale hagis ette, et viimane on teda viies erinevas artiklis nimetanud mõistega „sarimõrvar“ (tl 49-49). Kohus peab käesolevas menetluses kindlaks tegema VÕS § 1055 lg 1 alusel nõude rahuldamise eeldustena esmalt, kas kostja on pannud toime õigusvastase teo ning seejärel, kas õigusrikkumine on jätkuv. Kohus on leidnud, et kostja poolt avaldatud väide, et hageja on sarimõrvar, on väärtushinnangu avaldamine (tl 128-129). VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 sätestab, et isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda

erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lõike 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane (vt Riigikohtu 18.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 17). Enne, kui hinnata väärtushinnangu ebakohasust, tuleb tuvastada väärtushinnangu au teotav iseloom. Väärtushinnang on au teotav juhul, kui sellel on vastavat konteksti arvestades konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus (vt Riigikohtu 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 18). Ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne (vt Riigikohtu 10.06.2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-43-09, p 16). Väärtushinnangu ebakohasus võib ilmneda ka ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 21.12.2010 ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 20). Au teotava väärtushinnangu kohasus võib muu hulgas sõltuda ka sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust selliseks hinnanguks (vt Riigikohtu 13.06.2002 otsus asjas nr 3-2-1-63-02, p 7). Pole vaidlust selles, et hageja mõisteti 15.03.2004 kohtuotsusega muu hulgas süüdi viie isiku tahtlikus tapmises omakasu ajendil ja grupi poolt ajavahemikul 29.03.2002 kuni 03.05.2002 ning tapmised pandi toime Tallinnas, Harjumaal ja Sillamäel. Sama kohtuotsusega mõisteti hageja süüdi kahe isiku tapmise katses omakasu ajendil, mille ta pani toime 11.04.2002 Tartus ja 24.04.2002 Sillamäel (tl 144-181). Seega pani hageja 2002 aastal 36 päeva jooksul erinevates Eesti piirkondades, sh Tallinnas, Harjumaal, Tartus ja Sillamäel püstoliga tulistades toime kokku viie isiku tapmise ja kahe isiku tapmise katse, mil tapmine jäi lõpule viimata hageja tahtest mitteolenevatel põhjustel (tl 144-181). Prokuratuur on peale X poolt kuritegude toimepanemist 2002. aastal teda nimetanud sarimõrvariks. Prokuratuur on 26.03.2003 väljastanud pressiteate, mille kohaselt õnnestus diplomaatiliste kanalite kaudu saada Poola ametivõimudelt kätte sarimõrvar X püstol Walther P88 ja padrunid (tl 73). Prokuratuuri 2019 aastaraamatus on loos „xxx“ kirjeldatud järgmist: „xxx xxx xxx“ (tl 74-75). Vaidlustamata asjaoludel oli 2002 toime pandud tapmiste ja tapmise katsete näol tegemist erakordselt jõhkrate ja üle Eesti (kuna kuriteod pandi toime eri piirkondades Tallinnas, Tartus, Harjumaal, Sillamäel) elanikes hirmu tekitavate raskete õigusrikkumistega, mida kajastasid vahetult peale sündmusi, kuid ka hiljem paljud Eesti meediaväljaanded, mis on iseloomustanud hagejat korduvalt sõnaga sarimõrvar – nt ERR (tl 77-79), Õhtuleht (tl 80), Postimees (tl 83), Delfi (tl 81-82), Põhjarannik (tl 76). Hageja väidab muu hulgas, et tema nimetamine sarimõrvariks ei ole õiguspärane seetõttu, et sarimõrvar on isik, kes tunneb tapmisest naudingut või kes saab sellest psühholoogilist rahuldust, kuid tema ei tapnud inimesi naudingu tõttu. Hageja esitas tõendiks väljavõtte Vikipeediast, mille selgituse kohaselt on sarimõrvariks järgemööda mitu inimest tapnud mõrvar. Vikipeedia selgitusest tulenevalt loetakse sarimõrvariks isikut, kes on mõrvanud kolm või rohkem inimest pikema perioodi jooksul kui üks kuu, kusjuures mõrvade vahele jääb „rahunemisperiood“. Tavaliselt on mõrvade motiiviks psühholoogilise rahulduse saamine (tl 132). Eestis kehtiv karistusseadustik (KarS) ja ka varasemalt kehtinud kriminaalkoodeks (KrK, mille alusel hageja süüdi mõisteti) ei tunne mõistet „sarimõrvar“. Kohus ei saa käesolevas kohtuasjas hinnata, kuidas on teistes ühiskondades ja riikides mõiste „sarimõrvar“ kvalifitseeritud (nt Ameerika Ühendriikides on need juhtumid, mil üks isik tapab tahtlikult suuremal hulgal inimesi jagatud kolme rühma: inglise keeles mass murder, spree murder, serial murder; vt nt arvutivõrgus: https://www.academia.edu/13271399/Crime_Classification_Manual_A_standard_syst em_for_investigating_and_classifying_violent_crimes_). Kohus peab käesoleva hagi lahendamisel andma hinnangu, kas kostja poolt hageja nimetamine sarimõrvariks on

Eesti Vabariigis elava mõistliku isiku arusaama järgi õigusvastane ehk kas tegemist on sellise ebakohase väärtushinnanguga, millel on hageja au toetav iseloom. Eesti Õigekeelsussõnaraamatu järgi on sõna „sarimõrvar“ liitsõna, mis koosneb sõnadest sari + mõrvar (arvutivõrgust kättesaadav: https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=sarim%C3%B5rvar+&F=M). Seejuures on sõna „sari“ tähenduseks seeria, tsükkel, rida jne (arvutivõrgust kättesaadav: https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=sari&F=M) ning sõna „mõrv“ on tahtlik tapmine (arvutivõrgust kättesaadav: https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=m%C3%B5rv+&F=M). Kohus leiab, et mõistliku isiku arusaama järgi on sõna „sarimõrvar“ tavakeelne väljend, mille koosseisu ei ole küll karistusseadustikus (ehk mis ei ole juriidiline õigustermin), kuid millest tulenevalt on mõistliku isiku arusaama järgi võimalik mõista isikut, kes on süüdi mõistetud mitmes järjestikuses tapmises ehk tapmiste sarjas. Selline mõistliku inimese arusaama järgi antud hinnang on kooskõlas isiku subjektiivse arusaamaga konkreetsetest faktidest (antud juhul viie isiku tapmisest ehk tapmiste seeriast), mis kvalifitseerub väärtushinnanguks. Ka Vikipeedia selgitusest tulenevalt loetakse sarimõrvariks isikut, kes on mõrvanud kolm või rohkem inimest pikema perioodi jooksul kui üks kuu (tl 132). Hageja pani viie isiku tahtliku tapmise toime rohkem kui ühe kuu jooksul. Eesti Õigekeelsussõnaraamatu järgi on sarimõrvari näol tegemist isikuga, kes on toime pannud tahtlike tapmiste (mõrvade) seeria, mida hageja 2002 aastal ka tegi, tappes 36 päeva jooksul Eestis viis inimest. Eeltoodust tulenevalt oli kohtu hinnangul kostja poolt põhjendatud nimetada hagejat xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx, xx.xx.xxxx ja xx.xx.xxxx avaldatud veebiväljaannete artiklites sarimõrvariks. Hagejat sarimõrvariks nimetamine ei ole arvestades mõistlikku inimese arusaama hageja poolt toime pandud tegudest hageja au teotamine ja seega pole tegemist ebakohase väärtushinnanguga ehk kostja poolt õigusvastase toe toimepanemisega. Isegi juhul, kui hageja nimetamine sarimõrvariks oleks tema au teotav, siis ei ole tegemist hageja au toetava väärtushinnangu ebakohasusega. Au teotava väärtushinnangu kohasus võib muu hulgas sõltuda ka sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust selliseks hinnanguks (vt Riigikohtu 13.06.2002 otsus asjas nr 3-2-1-63-02, p 7). Kuna kostja teos puudub VÕS § 1055 lg 1 ette nähtud nõude rahuldamise eeldus (õigusvastasus), siis kohus ei analüüsi teist nõude rahuldamise eeldust (õigusrikkumise jätkuvust) ning hageja VÕS § 1055 lg 1 alusel kvalifitseeritav nõue tuleb jätta rahuldamata. Sellest tulenevalt puudub hagejal ka mittevaralise kahju nõue kostja vastu, mistõttu tuleb hageja hagi jätta täielikult rahuldamata. Hageja on esitanud menetlustähtaegasid eirates kohtule 12.07.2022 avalduse koos lisaga (tl 192-192a), kuid TsMS § 66 kohaselt kohus käesolevat avaldust ei menetle. IV

Menetluskulude jaotus, rahaline kindlaksmääramine, menetluskulude tagatis

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab käesolevas asjas kõik menetluskulud hageja. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles kostja taotleb hagejalt menetluskulude väljamõistmist kostja kasuks kogusummas 6500 eurot ilma käibemaksuta (tl 186-188). Kostja selgituste kohaselt on ta sõlminud advokaadibürooga kokkuleppe, mille kohaselt tasub kostja advokaaditasu kindlas suuruses (st sõltumata tekelikust ajakulust ja menetluse kestvusest) ehk tegemist on koondtasuga AdvS § 61 lg 1 p 1 alusel (tl 186-188). Arvestades eeltoodud tasukokkulepet ja menetlustoimingutele kulunud aega 30 tundi ja 54 minutit, kujuneb lepingulise esindaja tunnitasuks 210,63 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et nimetatud tunnitasu suurust võib pidada mõistlikuks ja kohtupraktikas aktsepteeritavaks suuruseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 2-12-50785 p-d 88, 94, milles peeti põhjendatuks esindaja tunnihinda 205 eurot ilma käibemaksuta). Ajaliselt on kostja poolt osutatud lepinguliste esindajate poolt õigusabi kokku 30 tundi ja 54 minutit. Kohus ei pea vajalikuks hinnata minutilise täpsusega iga kostjale osutatud teenuse raames tehtud õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust, vaid annab hinnangu kostja menetluskulude põhjendatusele tervikuna, arvestades tsiviilasja sisu, keerukust, menetluse kestvust. Käesoleval juhul on tegemist keskmisest tsiviilasjast keerukama spetsiifilise vaidlusega meediaõiguse valdkonnas, puudutades ajakirjandusvabadust ja erinevaid põhiõigusi. Seega võib kohtu hinnangul põhjendatuks ja vajalikuks teenuse mahuks pidada kogu kostja õigusabikulu, so kokku 30 tunni ja 54 minuti eest kogusummas 6500 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et kogu kostja õigusabikulu 6500 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja pole kostja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 6500 eurot ilma käibemaksuta. 14.09.2021 esitas kostja taotluse eeldatavate menetluskulude katteks tagatise määramiseks (tl 68-72). 11.11.2021 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus kostja taotluse tagatise andmiseks menetluskulude katteks summas 2100 eurot (tl 87-89). 26.11.2021 esitas hageja määruskaebuse Harju Maakohtu 11.11.2021 määruse tühistamiseks (tl 90-91). 17.12.2021 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tühistati Harju Maakohtu 11.11.2021 määrus osaliselt (tl 98-100). Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2021 määrusega loeti maakohtu reolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 1) rahuldada AS Postimees Grupp taotlus menetluskulude katteks tagatise andmiseks; 2) kohustada Xt andma AS Postimees Grupp eeldatavate menetluskulude katteks tagatis 1200 eurot (tl 99-100). 02.01.2022 esitas hageja menetlusabi taotluse tagatise tasumise osas (tl 101-108). 11.01.2022 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse menetlusabi saamiseks. Kohus andis hagejale menetlusabi ja vastastas ta täielikult kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise maksmisest summas 1200 eurot (tl 109110). Seega anti hagejale 1200 euro suuruses summas menetlusabi kulude hüvitamise kohustuseta. TsMS § 190 lg 1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Riigikohus on leidnud, et kui riigi õigusabi on antud kulude hüvitamise kohustuseta, siis seda hiljem muuta ei saa (RÕS § 25 lg 2, §-d 28 ja 29). Kulude hüvitamise kohustuseta riigi õigusabi andmisel ei saa seda ka vaidluse kaotamisel hiljem riigi õigusabi saajalt riigi

kasuks välja mõista, riigi õigusabi saajale peab juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab (vt Riigikohtu 13.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23, 24). Sama analoogiat tuleb kasutada kohtu hinnangul ka menetlusabi andmisel ilma kulude hüvitamise kohustuseta. 11.01.2022 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse menetlusabi saamiseks. Kohus andis hagejale menetlusabi ja vabastas ta täielikult kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise maksmisest summas 1200 eurot (tl 109-110). Seega anti hagejale 1200 euro suuruses summas menetlusabi kulude hüvitamise kohustuseta. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja menetluskulu 6500 eurot ilma käibemaksuta jääb hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Sellest 1200 euro tasumisest on hageja menetlusabi andmise korras vabastatud (tl 109-110). Seega tuleb Riigi Tugiteenuste Keskusel tasuda kohtuotsuse jõustumisel kostjale 1200 eurot menetluskulude katteks (Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2021 määruse ja Harju Maakohtu 11.01.2022 määruse alusel). Käesoleva kohtuotsusega tuleb hagejalt Xlt välja mõista kostja AS Postimees Grupp kasuks menetluskulud 5300 eurot (so 6500 – 1200) ilma käibemaksuta. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja esindajad esitasid avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.