Kohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
Viru Maakohus Angelina Abol 08. juuli 2022, Narva kohtumaja 2-21-116111 Osaühing Aktiva Finants hagi Osaühing International Veod vastu võla nõudes 2907.16 eurot nende Hageja: Osaühing Aktiva Finants (RK 10746479, A.Weizenbergi tn 20, Tallinn 10150), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja (e-post [email protected])
Kohtuistung
Kostja: Osaühing International Veod (RK 11049564, Elektrijaama tee 65, 21004 Narva), lepinguline esindaja Igor Sumarok (e-post [email protected]) 07.03.2022, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista Osaühingult International Veod Osaühingu Aktiva Finants kasuks kostja ja Telia Eesti AS-i (Elion Ettevõtted Aktsiaselts) vahel sõlmitud 14.09.2011 kliendilepingu nr 17661792 (31.08.2018 kuni 31.08.2019 arved) ning kostja ja Telia Eesti AS-i (EMT AS) vahel 30.04.2010 kuni 10.07.2018 sõlmitud mobiilsideteenuste lepingute (31.08.2018 kuni 30.11.2018 arved) alusel põhivõlgnevus 1437 (üks tuhat nelisada kolmkümmend seitse) eurot ja 98 senti ning viivised 1437 (üks tuhat nelisada kolmkümmend seitse) eurot ja 98 senti.
Jätta menetluskulud 99% ulatuses Osaühingu International Veod kanda ja 1% ulatuses Osaühingu Aktiva Finants kanda. Kätte toimetada otsus pooltele. Edasikaebamise õigus Kohus selgitab, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 ja § 637 lg 21 ei anna maakohus pooltele lihtmenetluse asjas luba edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ning seetõttu tuleb otsuse peale esitada apellatsioonkaebus, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse 1 / 15
2-21-116111 tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kohtu selgitused Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 405 lg-le 1 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, tunnistada asjas tehtud lahend viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud, või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagiavaldus ja hageja nõue
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 31.05.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingu International Veod (kostja) vastu 2917.16 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite. Hageja esitas 07.07.2022 Viru Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 1453.58 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1453.58 eurot nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS (endise nimega Elion Ettevõtted AS, ühines 01.09.2014 Telia Eesti AS-iga) ja kostja 14.09.2011 kliendilepingu nr 176617921, mille alusel hageja pakkus kostjale VoIP-jaama ja lauatelefoni teenust. Võlgnik jättis tähtaegselt tasumata kliendilepingu alusel perioodil august 2018 kuni august 2019 esitatud arved kokku summas 209.67 eurot. Telia Eesti AS (endise nimega EMT AS, ühines 01.09.2014 Telia Eesti AS-iga) ja kostja sõlmisid ajavahemikul 30.04.2010 kuni 10.07.2019 21 mobiilsideteenuste lepingut. Kostja kinnitas liitumislepingut sõlmides liitumislepingute lahutamatuks osaks olevate üldtingimuste tutvumist ja nendega nõustumist. Kostja jättis tähtaegselt tasumata lepingute alusel perioodil august 2018 kuni november 2018 esitatud arved kokku summas 1243.91 eurot. Kuna kostja ei tasunud Telia Eesti AS-i esitatud arveid põhisummas 1453.58 eurot (209.67 + 1243.91), loovutas viimane nõuded kostja vastu hagejale, kes väljastas 10.12.2020 e-kirja teel kostjale teate nõude loovutamisest. Hageja taotleb kostjalt ka viiviste väljamõistmist. Hageja arvestab viiviseid alates arvete tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse koostamiseni 07.07.2021 lepingujärgse viivisemääraga 0,15% iga viivitatud päeva eest. Hageja vähendab viivisenõuet summale 1453.58 eurot, et kõrvalnõuded ei ületaks põhivõlgnevust.
3.08.09.2021 seisukohas hageja leiab, et ta ei ole kohustatud nõude loovutamise tõendamiseks esitama kostjale nõude loovutamiselepingut, kuivõrd nõudeloovutamise leping sisaldab endas muuhulgas konfidentsiaalselt infot. Nõude loovutamiseks on vajalik vaid üksnes senise ja uue võlausaldaja vaheline kokkulepe ja loovutamine toimub sõltumata võlgniku tahtest. Kostja ei saa esitada vastuväited, mis tingimustel oli sõlmitud nõude loovutus esialgse ja uue võlausaldaja vahel, kuna nõude sisu jäi samaks ning hageja esitab nõuded, mille nõudmise õigus oli ka esialgsel võlausaldajal. Kostjale piisab loovutusteatise esitamisest, millega loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud. Hageja esitab Telia Eesti AS-i kinnituse, et hagiavalduse aluseks olevad nõuded kostja vastu on 27.11.2020 loovutatud hagejale. Seega on endine võlausaldaja andnud välja dokumendi, millega hageja on tõendanud nõude ülemineku ehk nõude loovutamise. Kostja ei ole esitanud hagejale vastuväiteid nõude loovutamise osas pärast 10.12.2020 loovutusteatise saamist ega nõudnud VÕS § 172 kohast loovutamisdokumenti. Arvestades, et kostjale oli teatatud nõude loovutamisest, on VÕS § 170 järgi nõude loovutamine kostja suhtes 2 / 15
2-21-116111 toimunud, seega ei oma tähtsust asjaolu, kas ka tegelikult on nõue loovutatud. Kostja ei ole vaidlustanud võlateatise ja hagihoiatuste kättesaamist. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et kostjal on kõik arved tasutud. Hageja selgitab, et kuna kostjal oli ka varasemast perioodist tasumata arved Telia Eesti AS-i ees, siis esialgne võlausaldaja kattis laekumise arvelt esmalt varasemalt kostja poolt tasumata jäetud arved vastavalt üldtingimuste punktile 4.3, s.o teostades Teliale täitmisele kuuluvate rahaliste kohustuste suhtes ühtset ja terviklikku Kliendikohast võlaarvestust ning seda ka juhul, kui Telia väljastab Kliendile mitu erinevat arvet. Mobiilside saldoväljavõttest nähtub, et juuli 2018 arve mobiilside teenuste eest oli kostjal tasutud vaid osaliselt ja seega hilisemate maksetega/laekumistega kaeti esialgse võlausaldaja poolt varasemad arved. Samuti hageja selgitab, et saldoteatise äriteenuste väljavõtte kohaselt on viimane laekumine 30.11.2020 summas 209,67 eurot teostatud hageja poolt. Hageja ostis 27.11.2020 nõude Telia Eesti AS-ilt, millega kattis esialgne võlausaldaja enda süsteemis nõuded ja seoses nõude loovutamisega nö kattis ehk pani võlanõude kinni. Kostja ei ole tõendina esitanud maksekorraldust, mis kinnitaks, et 30.11.2020 makse on kostja poolt teostatud. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega, et kostjale ei ole meeldetuletusi/teatiseid võlgnevusest esitatud ning et kostja ei ole osasid arveid kätte saanud. Kostjale on edastatud 28.03.2019 ja 17.04.2019 SMS-teavitus võlast, 17.04.2019 võlateatis posti teel, 13.08.2019 SMS-teatis ja e-kiri [email protected] võlast koos hoiatusega lepingu lõpetamisest, juhul, kui kostja võlgnevust ei tasu. Kõik arved on edastatud kostja poolt antud e-posti aadressile [email protected]. Hageja leiab, et olukorras, kus kostja on kõik ülejäänud arved kõnealuselt e-posti aadressilt kätte saanud, ei ole eluliselt usutav, et osasid esitatud arveid ei ole kostja kätte saanud. Hageja viitab üldtingimuste punktidele 3.2., 4.2., 6.2.3., 6.2.5. Kostja ei ole esialgset võlausaldajat teavitanud kontaktandmete muutumisest, seega on kõik arved edastatud kostja enda edastatud e-postile [email protected]. Samuti ei ole kostja üldtingimuste punkti 6.2.5. kohaselt teavitanud hagejat, et ta pole arveid kätte saanud ning tulenevalt nimetatud punktist loetakse arved kostjale edastatuks ning kostjal on seega kohustus osutatud teenuse eest arved tasuda. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega, et ei ole arvetel toodud teenust saanud. Osutatud teenuse sisu nähtub tasumata arvetelt, kus on telefoni numbrite kaupa välja toodud iga numbri kohta osutatud/tarbitud teenused, sh kõned, mobiilside, internetikasutus, parkimine, sõnumid, kuutasu jne. Lähtuvalt üldtingimustest on kostjal alati võimalus olnud esialgsele võlausaldajale esitada pretensioone osutatud teenuste osas ühe aasta jooksul pärast vastava arve esitamisest (üldtingimuste p 9.5). Kostja ei ole esialgsele võlausaldajale pretensioone esitanud arvetel osutatud teenuse osas ega teateid, et ta ei ole esialgselt võlausaldajalt arveid saanud. Käesolevaks hetkeks on arvetel osutatud teenuste osas pretensioonide esitamise tähtaeg möödunud. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega ka viivisenõude osas. Hageja on tõendanud, et kostjal on jätkuvalt võlgnevus hageja ees, st kostja on jätnud tähtaegselt tasumata arved, mistõttu on hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt viivise tasumist. Hageja on tõendanud ka, et kostjale on edastatud esialgse võlausaldaja poolt meeldetuletusi ja võlateatisi. Lisaks nõude loovutamise teatisele on hageja 21.12.2020 väljastanud kostjale hagihoiatuse ning e-posti teel aadressil [email protected] edastanud korduvaid teatiseid võlast ning 30.05.2021 nõude kostja vastu kohtusse, kuna kostja hageja nõuetele ei reageerinud. Seega ei ole võlausaldajad viivitanud võla sissenõudmisega, vaid teavitanud kostjat võlast ning kuna kostja võlgnevust vabatahtlikult ei maksnud, ei jäänud hagejal muud üle, kui pöörduda võlgnevuse sissenõudmiseks kohtu poole. Hageja selgitab, et üldtingimustes kokku lepitud viivise määr 0,15 % ei ole ebamõistlikult suur. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja 3 / 15
2-21-116111 kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-5-13, p 48-49). Hageja ei ole viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi ega ole olnud tema eesmärgiks tekitada kostjale kahju. Poolte vahel on tavapärane kirjalik leping, kus kostja peab arvestama raha tasumisega viivitamise korral viivise tasumise kohustusega.
4.21.03.2022 vastusega hageja esitab juuli 2018 arve nr B18075186411. Hageja rõhutab, et hageja ei nõua nimetatud arve tasumist ning antud arve on võlgniku poolt tasutud nähtuvalt saldoväljavõttest ja hageja eelnevatest selgitustest. Hageja nõuab kostjalt arvete tasumist alates 31.08.2018 arvetest kuni 31.08.2019. Kostja ei ole esitanud teadet/pretensiooni, et ei nõustu arvetel toodud hindadega ja/või kogustega. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb pretensioon, käesoleval juhul arvel toodud summadega/kogustega mitte nõustumise korral, esitada 2 kuu jooksul. Antud juhul oli kostjal aega isegi 1 aasta. Hinna/kogusega mittenõustumise teate esitamisel oleks tegemist TsÜS § 68 lg 2 alusel kostja poolt otsese tahtevaldusega, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Pretensioon/tahteavaldus on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus ja tuleb teisele poole edastada. Seejuures kehtivad TsÜS-i § 69 üldise tahteavalduse kättesaamise nõuded. Mittenõustumine arvel toodud hinna/kogusega on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mille esitamist peab tõendama kostja. Tahteavaldus peab olema esitatud mõistlikul viisil ja ajal. Kuna kostja ei ole teenuse mittevastavusest õigeaegselt teavitanud, ei saa enam kostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, veel enam 3 aastat hiljem.
5.20.06.2022 lõppseisukohtades hageja leiab, et käesoleval juhul ei oma tähtsust asjaolu, miks kostja arvete tasumisega viivitas. Raha maksmise kohustuse rikkumisel on vabandatavus välistatud (va sõja puhkemine või välisülekannete keelustamine valitsuse poolt vms). Hageja on korduvalt edastanud kostjale teatiseid võlast nii SMS kui ka e-kirja teel. Kostja ei ole esialgset võlausaldajat teavitanud kontaktandmete muutumisest, seega loetakse kõik arved ja teated kättesaaduks. Viivise tekkimine on kostja enda tegevuse/tegevusetuse tagajärg. Hageja ei ole viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi ega ole olnud tema eesmärgiks tekitada kostjale kahju. Poolte vahel on tavapärane kirjalik leping, kus kostja peab arvestama raha tasumisega viivitamise korral viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda lepingujärgset viivist. Hageja ei ole käitunud selliselt, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Samuti ei ole sõlmitud poolte kokkulepet viivisenõudest loobumiseks. Samuti ei saa hageja käitumisest järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma viivisenõudest loobunud, ei saa tuletada sellest, et täies ulatuses antud hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised ei ole enne inkassomenetlusse esitamist esitatud. Hageja viivise nõue ja kokku kõrvalnõuded ei ületa põhivõlga ega ole vastuolus heade kommetega. Hageja hinnangul on lepingu punktis p 4.10.2 sisalduv viivise kokkulepe 0,15% päevas võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest tüüpingimusena kehtiv VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Pooled on kliendilepingu sõlminud majandustegevuses. Seega ei ole tegemist ebaproportsionaalselt suure viivise määraga.
6.28.06.2022 seisukohas kostja 20.06.2022 dokumendile hageja leiab, et kostja esitatud 2018 e-kirjavahetus (Telia Eesti AS-i klienditeenindajaga) ei saa olla tõendiks, kuna Wordis saaks ekirjavahetuse trükkida valmis iga isik ja selle konverteerida pdf-formaati. Veel iseäralikum on see, et see leiti nö viimasel hetkel. Lisaks ei muuda nimetatud e-kirjavahetus arveid tühiseks ega tõenda, et kostja poolt oleks teenuse saamise osas midagi vaidlustatud. Kui kostja on teinud väidetava päringu, siis on päringule ka vastatud ja arveid ei ole tühistatud ning kostja ei ole ka arve tühistamist nõudnud. Samuti ei nähtu, millistest sõnumitest antud e-kirjavahetuses üldse jutt käib jne. Kostjal on/oli äärmiselt suur hulk erinevaid numbreid ja seega eeldatavalt palju 4 / 15
2-21-116111 töötajaid, kellel ligipääs, seega võisid need sõnumid olla ka kostja töötaja enda poolt saadetud/teostatud. Tõendatud ei ole, et tegemist oleks kolmanda isiku teostatud sõnumite saatmisega. Nimetatud e-kirjavahetuses tekst „All the payments were one-off and in order to be applied someone had physical access to the phone with SIM card in it“ („Kõik maksed olid ühekordsed ja nende rakendamiseks oli kellelgi füüsiline ligipääs telefonile, milles oli SIMkaart“) viitab, et isikul, kes sõnumeid saatis, oli füüsiliselt ligipääs telefonile/seadmele. E-kirjast ei nähtu, et kostja oleks vaidlustanud, et ta teenust ei ole saanud, või on osutatud teenust valesti vms. Kostja pole ka kordagi saldoteatiseid vaidlustanud, sh ka ühtegi arvet ega ka reageerinud endise võlausaldaja teadetele võlast. Kostja seisukohad
7.Kostja 02.08.2021 vastuses palub jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kostja leiab, et hagejal puudub nõudeõigus, kuna 10.12.2020 nõude loovutamise teatise kohaselt on loovutatud kostja ja Telia Eesti AS-i vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevad nõuded. Kostja ei ole Telia Eesti AS-iga krediidilepingut kunagi sõlminud ja hageja esitab kohtusse nõuded teistel alustel – seoses teenuste osutamisega. Kuna hageja ei ole esitanud nõude loovutamise lepingut, mille alusel võib hageja nõude olemasolu kontrollida ja teatis ei ole endise võlausaldaja poolt allkirjastatud, esineb kostja hinnangul alus kahelda nõude loovutamise lepingu kehtivuses. Kostja ei tunnista hagi ja esitab arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Kostja märgib, et hageja ei ole arvet nr 02201900809320 esitanud ja kostja ei ole kunagi saanud arveid nr B18106287578 ja B18116707568. Samuti ei esitanud Telia Eesti AS kostjale meeldetuletusi ega teatisi nimetatud arvete tasumata jätmise kohta. Telia Eesti AS-i iseteeninduse süsteemi kohaselt puudub kostjal võlgnevus Telia Eesti AS-i ees. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud ühtegi hagi aluseks olevat asjaolu, eelkõige teenuse osutamist. Ainuüksi Telia Eesti AS-i poolt arvete esitamine ei anna alust väita, et teenused on osutatud. Kostja vaidleb sellele vastu, et Telia Eesti AS-i arvete nr B18106287578 ja nr B18116707568 alusel on teenused osutatud. Hageja on ka jätnud tõendamata arvete kättetoimetamist kostjale. Kuna kostjal puudub võlgnevus, puudub ka alus viivise väljamõistmiseks. Kostja leiab, et viivise väljamõistmine on ka hea usu põhimõtte vastane, kuna mõlemad võlausaldajad viivitasid võlgnevuse väljamõistmisega ning kostja ei ole kunagi saanud võlanõudeid hagejalt ega endiselt võlausaldajalt. Hageja esitas vaid ühe arusaamatu e-kirja, mis oli seotud krediidilepinguga.
8.20.06.2022 lõppseisukohtades jääb kostja selle juurde, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Hageja esitatud kinnitus nõude loovutamise kohta on 31.08.2021 allkirjastatud H. K. poolt, kes ei ole Telia Eesti AS-i juhatuse liige. Ei ole arusaadav, kas H. K. on Telia Eesti AS-iga kuidagi seotud ja kas temal on vastavad volitused nõude loovutamise kinnitamiseks. Kostja palub kohtul kontrollida hageja volitatud esindaja Alla Žulinskaja esindusõiguse olemasolu 21.03.2022 seisukoha esitamise aja seisuga. Kostja selgitab seoses hageja esitatud 31.07.2018 arvega nr B18075186411, et arvest tulenevalt arvestas Telia Eesti AS kostjale numbrile xxxx teenusnumbritele saadetud lühisõnumite eest 1186.044 eurot. Samas oli antud numbri SIM-kaart tellitud mobiilinterneti jaoks ja kasutatud turvakaamerate toimimiseks. Kostja kasutas numbrit 27.06.2017 liitumislepingu alusel. Kostja ei tellinud ega soovinud, et antud numbri kaudu võiks olla võimalik saata lühisõnumeid. Liitumislepinguga ka ei ole sõnumite saatmine ette nähtud. Kostja keeldub tunnistamist, et tarbis tellimata ja lepingus märkimata teenust. Kostja ei ole hagejaga teenuste hinda kooskõlastanud ja teenuste mahtu kokku leppinud. Hageja tegeleb teiste isikute huvides raha väljanõudmisega, mitte enda poolt teenuste pakkumisega. Leppides kokku interneti teenuste osutamisest peaks 5 / 15
2-21-116111 hageja informeerima asjaolust, et vahendajana tegeleb teiste isikute poolt osutatud teenuste vahendamisega. Kostja püüdis välja selgitada mobiiloperaatorilt, kuidas oleks üldse tehniliselt võimalik saata sõnumeid kolmandale numbrile numbrilt, mis ei olnud ettenähtud telefonis kasutamiseks ja sõnumite saatmiseks. Mobiilioperaator eeldas, et kolmas isik tungis sisse ruuterisse, milles SIMkaarti kasutati ja saatis ruuteri kaudu SMS-sõnumeid, kuna ruuter seda tehniliselt võimaldab. Mobiiloperaator vastas, et temal puudub õigus kliendile esitatud arvete tühistamiseks. Kostja arvates on tegemist tellimata teenuse väidetava osutamisega, s.o teenusega, mis oli väidetavalt osutatud väljaspool lepingut. Sel juhul ei või hageja nõuda sellise teenuse tasumist lepingulisel alusel. Hageja nõue antud osas võib põhineda nt käsundita asjaajamise või kahju hüvitamise sätetel. Siinjuures ei kehti üldtingimused ja mobiilioperaator ei saanud kostjalt laekunud raha arvestada teisiti, kui võlgniku poolt kindlaks määratud viisil. Mobiiloperaatori teenuste eest tasumisel määras kostja alati, mille eest ta tasub, märkides maksekorralduse seletuses konkreetse arve numbri. Kuna kostja vaidles arvele B18075186411 vastu, on arusaadav, et ta ei olnud nõus ka tulevikus seda maksma. Mobiilioperaatori poole pöördumisel pretensiooniga vaidlustades arvet ei või kohaldada VÕS § 76 lg-s 4 sätestatud eeldust, et mobiiloperaatori teenuste täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kostja leiab, et jättes SMS-sõnumite saatmise võimalust piiramata, tekkis antud olukord mobiiloperaatorist tulenevatel asjaoludel. Hageja ise ei ole kindel selles, millises viisil olid saadetud SMS-d ja hageja eeldus, et SMS-d olid saadetud kostja ruuterist, ei ole dokumentaalselt kinnitatud. Olukorras, kui hageja jättis tõendamata internetiteenuste osutamise kostjale, ei saa hageja ka nõuda raha osutamata teenuste eest. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et ka viivisenõue on hea usu põhimõtte vastane. Olukorras, kus kostja ei tellinud ega saatnud SMS-sõnumeid, vaid see on tehtud tema tahte vastaselt tundmatu sissetungija poolt, kusjuures seda soodustas mobiiloperaatori enda tegevusetus (kuna ta ei piiranud SMS-sõnumite saatmist), on viivisenõue hea usu põhimõtte vastane. Samas nii Telia Eesti AS kui ka hageja esitatud arved ning 08.09.2021 hageja seisukoha lisana esitatud saldoteatised on esitatud viivisteta. Kohtuistung
9.07.03.2022 kohtuistungil hageja esindaja selgitas, et arved on tasutud kuni 31.07.2018 arveni. Kuna kostja on juuli 2018 arvest osa ära tasunud, siis on kostja teadlik, milles see arve seisneb. Hageja esitas hagi mitte 31.07.2018 arve alusel, vaid järgnevate arvete alusel, kuna kõik hilisemad tasumised on Telia arvestanud vanemate arvete katteks. Võlgnevust on näha ka esimesel, 01.08.2018 arvel. Kostja esindaja selgitas, et 31.07.2018 oli esitatud arve summas 1737,57 eurot, maksmise tähtaeg 20.08.2018, kostja on sellest arvest tasunud 551.53 eurot. Kostja ei ole 1186,04 euro osas hagejalt teenust saanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus menetleb tsiviilasja lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsiooni järgi) tulenevalt asjaolust, et ei hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.
11.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja poolte seisukohtadega ning menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja 6 / 15
2-21-116111 milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks.
13.Kostja leiab, et hagejal puudub nõudeõigus, kuna kostja ei ole kunagi sõlminud Telia Eesti AS-iga 10.12.2020 nõude loovutamise teatises viidatud krediidilepingut ja hageja on esitanud kohtule hagi teisel alusel, seoses teenuste osutamisega. Teatis loovutatud nõude kohta ei ole endise võlausaldaja poolt allkirjastatud ja hageja ei ole esitanud nõude loovutamise lepingut, mis annab alust kahelda nõude loovutamise kehtivuses. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, s.h põhjusel, et tegemist on vale hagejaga, s.o isikuga, kes ei ole materiaal- või menetlusõiguse järgi õigustatud nõuet esitama. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et võlgnevuste tõttu loovutas Telia Eesti AS nõuded kostja vastu Osaühingule Aktiva Finants, kes väljastas 10.12.2020 e-kirja teel kostjale teatise nõude loovutamisest (dtl 116-117). Hageja esitas 26.08.2021 kinnituse Telia Eesti AS-i ja Osaühingu Aktiva Finants vahel 27.11.2020 nõude loovutamise lepingu sõlmimise kohta ja 31.08.2021 saldoteatise (dtl 387-390). Kohus möönab, et 10.12.2020 nõude loovutamise teade ei ole korrektne ning on loovutatava nõude aluse osas ebaselge ja eksitav, samuti ei ole nõude loovutamise kinnituselt üheselt tuvastatav selle koostaja/allkirjastaja H. K. seos Telia Eesti ASiga, kasutatud plangil märgitud rekvisiitide põhjal on tegemist klienditeenindajaga. Samuti on nõude loovutamise osas vastuolulised vahetult nõude loovutamise teatele järgnenud Julianus Inkasso OÜ 21.12.2020 hagihoiatus (dtl 397) ja 25.01.2021 hagihoiatus (dtl 398-401), samas 28.05.2021 meeldetuletuses on taas selgelt avaldatud, et nõude võlausaldajaks on Osaühing Aktiva Finants (dtl 402-403). Kohus leiab siiski, et esitatud tõendite, s.h hagiavalduse lisade põhjal kogumis saab lugeda tõendatuks ja puudub alus kahelda hagejale Telia Eesti AS-i poolt nõudeõiguse loovutamises. Kohus osutab, et tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 168 lg-s 1 sätestatust peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Hagiavaldusele lisatud või hageja poolt hiljem esitatud lepingud, arved, teated ja saldokinnitused kinnitavad kohtu hinnangul Telia Eesti AS-i poolt tulenevalt nõude loovutamisest hagejale esialgse võlausaldaja poolse koostöökohustuse täitmist. Toimikumaterjalide põhjal puuduvad viited võimalusele, et Osaühing Aktiva Finants üksnes esindaks Telia Eesti AS-i hagis kostja vastu. Kohus asub eeltoodust tulenevalt seisukohale, et kuivõrd hageja on nõude loovutamisega asunud VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja Telia Eesti AS-i asemele, on tal õigus kostja vastu loovutatud nõuetest tulenev hagi esitada. VÕS § 167 lg 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kohus nõustub hagejaga selles, et nõude loovutamiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolek ega loovutamisest võlgnikule teatamine, seega ei saa võlgnik esitada nõude loovutamisele või selle kehtivusele vastuväiteid. VÕS §-st 170 tulenevalt senine ja uus võlausaldaja võivad, aga ei pea nõude loovutamisest võlgnikule teatama. Võlgnikule nõude loovutamisest teatamata jätmisega loetakse kohustuse endisele võlausaldajale täitmine nõuetekohaseks ja mitteteatamine annab võlgnikule õiguse esitada uue võlausaldaja täitmisnõudele vastuväite seoses loovutamisest teatamata jätmisega (VÕS § 169). VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Käesoleval juhul kostja ei vaidle vastu võlateate kättesaamisele, samuti ei nähtu poolte esitatust, et kostja oleks hagejalt 10.12.2020 nõude loovutamise teate saamisel keeldunud kuni seniselt võlausaldajalt 7 / 15
2-21-116111 VÕS § 172 kohase loovutamisdokumendi saamiseni uuele võlausaldajale kohustuse täitmisest. Isegi loovutamisteate eksitavale sisule tuginemisel ei ole kostja lepingutest tulenevat kohustust kummalegi võlausaldajale täitnud.
14.Vastuseks kostjale hageja esindajal Alla Žulinskajal esindusõiguse olemasolu kohta kohus osutab, et toimiku juurde on esitatud Osaühingu Aktiva Finants volikiri Julianus Inkasso OÜ-le tema esindamiseks võlgade sissenõudmisel, volikiri on antud esindaja töötajatele edasivolitamise õigusega (dtl 408), Julianus Inkasso OÜ 21.09.2021 volitus mh juristile Alla Žulinskaja volitaja ja tema klientide esindamiseks kõikides kohtumenetlusest (dtl 407) ning tõend (diplom) esindajal nõutava hariduse olemasolu kohta (dtl 441). Seega on Alla Žulinskajal käesolevas asjas esindusõigus.
15.Vaidluse sisulise osa osas puudub poolte vahel vaidlus järgmises: 1) Elion Ettevõtted AS (ühines 01.09.2014 Telia Eesti AS-iga) ja kostja sõlmisid 14.09.2011 kliendilepingu nr 17661792, mille alusel hageja pakkus kostjale VoIP-jaama ja lauatelefoni teenust (dtl 32); 2) EMT AS (ühines 01.09.2014 Telia Eesti AS-ga) ja alates ühinemisest Telia Eesti AS ning kostja sõlmisid järgmised mobiilsideteenuste liitumislepingud (dtl 46- 91): - 25.08.2010 tel nr xxxx, - 30.04.2010 tel nr xxxx, - 29.06.2010 tel nr xxxx, - 30.04.2010 tel nr xxxx, - 29.06.2010 tel nr xxxx, - 29.06.2010 tel nr xxxx, - 05.12.2011 tel nr xxxx, - 30.09.2010 tel nr xxxx, - 05.11.2010 tel nr xxxx, - 03.11.2010 tel nr xxxx, - 18.05.2016 tel nr xxxx, - 30.04.2010 tel nr xxxx, - 29.06.2010 tel nr xxxx, - 30.04.2010 tel nr xxxx, - 23.02.2012 tel nr xxxx, - 02.12.2011 tel nr xxxx, - 10.07.2018 tel nr xxxx, - 27.06.2017 tel nr xxxx, - 01.06.2018 tel nr xxxx, - 14.06.2013 tel nr xxxx, - 21.06.2013 tel nr xxxx. 3) kostja on tasunud kliendilepingu nr 17661792 täitmiseks esitatud arvete alusel (dtl 327352): - 09201804736988 19.09.2018 16.24 eurot, - 10201805312123 19.10.2018 19.72 eurot, - 11201805891444 19.11.2018 18.27 eurot. - 12201806472895 20.12.2018 15.82 eurot, - 01201900211726 18.01.2019 15.60 eurot, - 02201900809320 20.02.2019 15.60 eurot, - 03201901399075 21.03.2019 15.60 eurot, - 04201901965281 18.04.2019 15.60 eurot, - 05201902533402 17.05.2019 15.60 eurot, - 06201903104283 25.06.2019 15.60 eurot, - 07201903676032 18.07.2019 15.60 eurot, 8 / 15
2-21-116111 - 08201904247970 14.08.2019 15.60 eurot, - 09201904823646 23.09.2019 14.82 eurot. 4) kostja on tasunud liitumislepingute alusel 31.07.2018 esitatud arve nr B18075186411 (dtl 437) alusel 551.53 eurot; 5) kostja on tasunud liitumislepingute alusel esitatud arvete alusel (dtl 354, 356): - B18085579892 19.09.2018 621.49 eurot, - B18095927159 19.10.2018 345.86 eurot.
16.Kostja on hageja nõudele esitanud vastuväited seoses arvete ja võlateatiste kättesaamise, teenuste tegeliku osutamise ja kostja tehtud maksete arvestamisega ning hagejal viiviste nõudeõiguse olemasoluga.
17.Kostja väitel ei ole hageja esitanud arvet nr 02201900809320 ja kostja ei ole kunagi saanud arveid nr B18106287578 ja B18116707568. Hageja ei ole tõendanud arvete kättetoimetamist kostjale. Samuti ei esitanud Telia Eesti AS kostjale meeldetuletusi ega teatisi nimetatud arvete tasumata jätmise kohta. Kohus osutab, et kostja on esitanud kohtule 20.02.2019 maksekorralduse arve nr 02201900809320, 31.01.2019 summas 15.60 eurot tasumise kohta (dtl 329), seega on kostja nimetatud arve kätte saanud. Kohus kontrollis, et nii kõikidel kostjaga sõlmitud lepingutel kui nende alusel väljastatud arvetel on kostja aadressiks märgitud Elektrijaama tee 65, Narva. Hageja selgitas, et kõik arved on edastatud kostja enda antud e-posti aadressil [email protected]. Kohus nõustub siin hagejaga, et olukorras, kus kostja on kõik ülejäänud arved antud e-posti aadressilt kätte saanud, ei ole eluliselt usutav, et osasid esitatud arveid ei ole kostja kätte saanud. Hageja tõi välja, et liitumislepingute lahutamatuks osaks olevate Telia Eesti AS-i üldtingimuste (dtl 92-102) kohaselt: 1) punkti 3.2. teise lause järgi Klient on vastutav tema poolt Teliale teavitatud e-posti aadressi toimivuse ning kasutamisega seonduvate (sh e-posti aadressi vahendusel sõlmitud tehingutest tulenevate) tagajärgede eest. Muuhulgas on klient vastutav juhul, kui kliendi e-posti aadressi on kasutanud kolmas isik; 2) punkti 4.1 järgi väljastatakse Kliendile arved paberkandjal või elektrooniliselt e-arvena; 3) punkti 4.2. järgi edastab Telia e-arve vastavalt Kliendi valikule kas e-Keskkonda või Kliendi määratud e-posti aadressile või internetipanka. E-arve on samaväärne paberkandjal oleva arvega ning e-arvet kasutavale Kliendile võib Telia edastada elektrooniliselt ka lepinguga seotud teated, arve lisainfo ja võlateated; 4) punkti 6.2.3. järgi on Klient kohustatud informeerima Teliat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem 15 kalendripäeva jooksul alates muudatuste toimumisest, kliendi nime, aadressi, lepinguga seotud kontaktisikute või kasutajate andmete muutumisest ja muude oluliste kontaktandmete muutumisest; 5) punkti 6.2.5. järgi on Klient kohustatud maksma tasu vastavalt esitatud arvele ja sellel märgitud rekvisiitidele ning tähtajaks. Klient ei vabane arve tasumise kohustusest, kui ta ei ole Telia väljastatud arvet kätte saanud. Klient on kohustatud teavitama Teliat kohe sellest, kui ta ei ole väljastatud arvet kätte saanud. Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud eelnimetatud üldtingimuste kohaldamisele, samuti ei ole tuginenud sellele, et antud üldtingimus tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses on ebamõistlikult kahjustav. Eeltoodust tulenevalt oli seega kostja kohustus tagada e-posti aadressi toimimine ning teenuseosutaja õigeaegne teavitamine kontaktandmete muutumisest ja regulaarselt laekuvatest arvetest mõne mittesaamisest. Arve mittekättesaamisel sellest teavitamata jätmisega kaasnev risk oli lepinguga pandud kostja kanda. Kostja ei ole välja toonud, et tema sidevahendite või 9 / 15
2-21-116111 aadressiandmed oleksid antud perioodi kestel muutunud ja et ta teavitas teenuseosutajat nende muutumisest. Kuivõrd kostja ei ole teenuseosutajat teavitanud, et ta ei saanud arveid kätte, ei vabanenud ta arve tasumise kohustusest. Kohus leiab, et hageja väljatoodud asjaoludel ei saa kostja tugineda ka sellele, et ta ei teadnud oma võlgnevuse suurusest, kuivõrd kostjale esitatud arved sisaldavad nii jooksvat, s.o eelmise kuu teenuste arvesummat, kui ka võlgnevuse saldot. Samuti on esialgse võlausaldaja poolt hagejale väljastatud info kostjale edastatud teatistest (dtl 393-395), mille järgi on kostjale edastatud 28.03.2019 ja 17.04.2019 SMS-teavitus võlast, 17.04.2019 võlateatis posti teel (dtl 396), 13.08.2019 SMS-teatis ja e-kiri võlast koos lepingu lõpetamisega hoiatusega. Seega pidi kostja olema teadlik oma võlgnevusest teenuseosutaja ees.
18.Kostja esitas vastuväited 31.07.2018 arvel nr B18075186411 ning 31.10.2018 arvel nr B18106287587 ja 30.11.2018 arvel nr B18116707568 märgitud teenuste osutamisele.
18.1.Hageja selgitusel põhineb tema nõue 31.08.2018 kuni 31.09.2019 esitatud arvetel, kuivõrd lepingust tuleneva ühtse ja tervikliku kliendikohase võlaarvestuse järgi on 31.07.2018 arve tasutud järgnevate maksete arvel. Kohus leiab (ja osutas sellele ka 07.03.2022 kohtuistungil), et kuivõrd võlgnevus on tekkinud 31.07.2018 arve tasumisel, mille jääk on edasi kandunud 31.08.2018 arvele, tuleb hagejal tõendada ka algset võlgnevust. Hageja esitatud saldoteatise (dtl 389) põhjal on kostjal tekkinud võlgnevus alates 31.07.2018 arvest nr B18075186411 summas 1737.57 eurot, millest kostja on tasunud 17.08.2018 551.53 eurot, tasumata on 1186.04 eurot. Kostja väitel ei ole ta 1186.04 euro osas hagejalt teenust saanud. Kostja täiendavalt antud selgituse järgi on nimetatud summa arvestatud kostjale numbril xxxx teenusnumbritele saadetud lühisõnumite eest, samas oli antud numbri SIM-kaart tellitud mobiilinterneti jaoks ja oli kasutatud turvakaamerate toimimiseks. Kostja ei tellinud ega soovinud, et antud numbri kaudu võiks olla võimalik saata lühisõnumeid ja 27.06.2017 liitumislepinguga (dtl 84) ei ole ka sõnumite saatmine ette nähtud. Kostja ei saanud mõistlikult ette näha, et hageja hakkab talle vahendama teiste isikute poolt kostjale mittevajalikke teenuseid. Kostja päringule vastanud mobiilioperaatori selgitusel on võimalik, et kolmas isik tungis sisse ruuterisse, milles SIM-kaarti kasutati, ja saatis ruuteri kaudu SMS-sõnumeid, kuna ruuter seda tehniliselt võimaldab, teatades ühtlasi, et mobiiloperaatoril puudub õigus kliendile esitatud arvete tühistamiseks (dtl 462-463). Kostja leiab, et hageja ei saa sellise teenuse eest tasumist nõuda lepingulisel alusel, vaid see võib põhineda nt käsundita asjaajamise või kahju hüvitamise sätetele ning kostjalt laekunud raha ei saanud arvestada teisiti, kui võlgniku määratud viisil. Kohus osutab esiteks, et üldtingimuste punkti 4.4. kohaselt on Telia Eesti AS-il õigus kokkuleppel kolmandate isikutega arveldada kliendiga ka nende teenuste eest, mida vastav kolmas isik on kliendile osutanud. Klient on kohustatud vastavate teenuste eest tasuma Telia Eesti AS-i poolt esitatud arve alusel ja vastavalt arvel fikseeritule. Seega kuulub nii Telia Eesti AS-i enda osutatud teenuste kui kolmandate isikute poolt kliendile osutatud teenuste eest arvete tasumisel kohaldamisele lepingust, s.h üldtingimustest nähtuvad tingimused. Kohus tuvastas, et 27.06.2018 sõlmitud liitumislepingul ei ole teenuse lühisõnumi saatmine/vastuvõtmine juurde märgitud teenuse mahtu, hinda vm andmeid, millest nähtuks, et pooled on antud hinnapaketis kokku leppinud lühisõnumite saatmises. Hageja ei vaidle vastu sellele, et pooled oleksid kokku leppinud vastavas teenuses. Kohus nõustub, et neil asjaoludel võib lühisõnumite saatmise võimaldamisel olla tegemist tellimata teenuse osutamisega või lepingu mittenõuetekohase täitmisega, millega seoses on kostjale tekkinud võimalik kahju. Kohus osutab siinkohal, et VÕS § 99 sätestab üksnes tarbijate puhul sõnaselgelt, et ettevõtjal ei teki tellimata teenuse osutamisel nõudeid teenuse saaja (tarbija) vastu ning viimase vaikimist või tegevusetust ei loeta nõustumuseks. 10 / 15
2-21-116111 Kohus nõustub hagejaga, et kostja tõendina esitatud kirjavahetusest ei nähtu, millise arve või milliste lühisõnumitega seoses on päring esitatud, lisatud vastustes puudub selle algataja pöördumine. Kohus märgib, et esimene vastus kostjale on esitatud septembris 2018, seega võib tegemist olla ka päringuga 31.08.2018 arvel nr B18085579892 nähtuvate teenuste, s.h telefoninumbril xxxx teenusnumbritele saadetud lühisõnumite kohta. Kostja on antud arve 19.09.2018 tasunud täielikult. Üldtingimuste punkti 9.5. alusel on kostjal õigus esitada pretensioon, sh kahju hüvitamise nõue, Telia suhtes esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui ühe aasta jooksul alates hetkest, kui Klient sai teada või pidi teada saama pretensiooni või kahjunõude esitamise aluseks olevast asjaolust. Teenuse eest küsitava tasu vaidlustamisel loetakse, et Klient sai pretensiooni esitamise aluseks olevast asjaolust teada Telia poolt kliendile arve esitamisega. Seega on kliendil õigus vastava tasu suurust vaidlustada üksnes ühe aasta jooksul pärast vastava arve esitamisest. Telial on õigus nõuda pretensiooni vormistamist kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Klient on kohustatud maksma tasu talle osutatud teenuste eest tähtaegselt selles osas, mille ulatuses klient tasu suurust ei vaidlusta. Kostja ei ole ka nimetatud tüüptingimuste osas viidanud ega põhjendanud nende ebamõistlikult kahjustavat iseloomu (mh nt VÕS § 42 lg 3 p 9 tingimusena), s.h tuginedes VÕS § 44 sätestatud eeldusele. Riigikohus on selgitanud, et selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 3-2-1-139-14, p 12). Kohus leiab, et antud liiki lepingute puhul ja teenuse iseloomu arvestades on tähtaeg üks aasta pretensioonide esitamiseks alates arve saamisest piisav ja mõistlik aeg. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud 31.07.2018 arve B18075186411 kohta nõuetekohase ja tähtaegse pretensiooni esitamist. Seejuures on ka kostja esitatud Telia Eesti AS-i klienditeenindaja vastuse põhjal, on kostja teenuseosutajale esitanud üksnes teabepäringu või selgitustaotluse, mitte selge pretensiooni. Kohus selgitas 06.06.2022 määruses, et VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse täitmise nõuetekohasuses tõendamiskoormis on sätestatud VÕS § 76 lg-s 4, mille kohaselt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Tõendamiskoormis tähendab siin seda, et vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalik see eeldus ümber lükata, kui ta suudab tõendada vastupidist. Seega peab ta suutma tõendada, et asi või töö ei vasta lepingutingimustele, täitmine ei ole toimunud õigel ajal või õiges kohas jms1. Kuivõrd teenuseosutaja arvetel on lahti kirjutatud osutatud teenused ning hageja kinnitusel ei ole kostja kokkulepitud tähtaja jooksul pretensioone esitanud, on kohtu hinnangul eeltoodust tulenevalt kostja tõendamiskoormiseks näidata, et täitmine ei olnud nõuetekohane, s.h et ta on saadetud arved vaidlustanud. Kohus jääb esitatud seisukoha juurde. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus tasuda 31.07.2018 arve nr B18075186411 sellel näidatud suuruses ja kostja võlgnevuse jääk 31.08.2018 arve esitamisel oli pärast arve osalist tasumist 1186.04 eurot.
18.2.Eeltoodu kehtib ka 31.10.2018 arve nr B18106287587 ja 30.11.2018 arve nr B18116707568 kohta. Kohus leiab, et kuivõrd osutatud teenused on ka eelnimetatud arvetel iga telefoninumbri osas eraldi välja toodud ning kostja ei ole tähtaegselt esitanud pretensiooni
P.Varul. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2016, § 76, p 4.4.
11 / 15
2-21-116111 osutatud teenuste kohta, on tema väited teenuste mitteosutamise kohta otsitud ja põhjendamatud. Kohus esitas oma seisukoha nimetatud arvete väidetava mittesaamise kohta eelpool.
19.Hageja taotleb kostjalt võlgnevuse väljamõistmist: 1) 14.09.2011 kliendilepingu nr 176617921 alusel perioodi august 2018 kuni august 2019 eest - 209.67 eurot; 2) 25.08.2010 kuni 21.06.2013 sõlmitud mobiilsidelepingute alusel perioodi august 2018 kuni november 2018 eest – 1243.91 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt on ta (kättesaadud) arved tasunud. Kostja esitatud arvete põhjal on ta tasunud kliendilepingu alusel 209.67 eurot (dtl 327–352) ja mobiilsidelepingute alusel 967.35 eurot (dtl 354, 356) ning Telia Eesti AS iseteenindussüsteemi andmetel kostjal võlgnevus puudub. Vastuseks viimasele väitele hageja selgitas, et saldoteatises äriteenuste kohta 30.11.2020 tehtud viimane makse summas 209.67 eurot on teostatud hageja poolt seoses nõude loovutamisega 27.11.2020, millega esialgne võlausaldaja pani nõude kinni. Kostja ei ole esitanud maksekorraldust, mis kinnitaks antud makse kostja poolt tegemist. Kohus peab esitatud selgitust põhjendatuks. Maksete arvestamise osas hageja selgituse kohaselt kattis esialgne võlausaldaja laekumise arvelt esmalt varasemalt kostja poolt tasumata jäetud arved. Hageja tugineb üldtingimuste punktile 4.3, mille kohaselt on Telial õigus teostada kõikide Kliendi poolt Teliale täitmisele kuuluvate rahaliste kohustuste suhtes ühtset ja terviklikku kliendikohast võlaarvestust ning seda ka juhul, kui Telia väljastab Kliendile mitu erinevat arvet. Kui Klient teeb Teliale rahalisi makseid, siis on Telial õigus lugeda Kliendi poolt täidetuks ajaliselt varem tekkinud Kliendi kohustused. Sealjuures, kui Kliendil on Telia ees erinevaid kohustusi, on Telial õigus lugeda Sideteenuste eest tasumisele kuuluvad rahalised kohustused täidetuks viimases järjekorras. Kohus selgitas pooltele, et VÕS § 88 lg-s 1 sätestatust tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud või teenus osutatud. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui kaudse tahteavaldusega tsiviilseadustiku (TsÜS) § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes ning kohus saab tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse ta täitis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et kohustus täideti (nt raha maksti) just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (vt RKTKo 3-2-1-166-13, p 14). Samas on VÕS § 88 dispositiivse sisuga, sh ka lg-d 2, 3 ja 8, seega võivad pooled siin sätestatust teistmoodi kokku leppida. Sellisel juhul ei ole vajadust § 88 kohaldamiseks ning jäävad ära võimalikud vaidlused § 88 pinnal2. Kui pooled on lepingus kokku leppinud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest (RKTKo 2-16-10124, p 25). Kohus asub seisukohale, et antud juhul olid pooled kokku leppinud VÕS §-s 88 sätestatust erineva maksete arvestamise erinevate kohustuste katteks, seega oli teenuseosutaja poolt õiguspärane arvete alusel tasutu arvestamisel lähtuda nö ühtsest ja terviklikust kliendipõhisest võlaarvestusest. Viimane oli kostjale nähtav ja jälgitav ka esitatud arvetel esitatud maksete saldo, laekumise ja võlgnevuse andmete põhjal. Saldoteatise põhjal on 31.07.2018 arve nr B18075186411 võlgnevuse 1186.04 eurot katteks arvestatud kliendilepingu alusel tasutud 209.67 eurot (13 makset) ja mobiilsidelepingute alusel tasutud 967.35 eurot (621.49 + 345.86), kokku 1177.02 eurot, seega on antud arve alusel endiselt võlgnevus 9.02 eurot. Hilisemate laekumiste eelnimetatud arve katteks lugemise tõttu võlgneb kostja hagejale hagiavalduses esitatud arvestuse järgi kliendilepingu alusel 209.67 eurot ja mobiilsidelepingute alusel 1243.91 eurot. Kohus märgib, et hageja on tasumata summana kahekordselt arvestanud võlgnevuse 31.01.2019 arve nr 02201900809320 alusel summas 15.60 eurot (võlgnevuse arvestus, dtl 27). Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ja arvestades hageja
P.Varul. Samas, § 88, p 5.
12 / 15
2-21-116111 kinnitust, et nõude aluseks ei ole 31.07.2018 arve nr B18075186411, on hageja nõue põhjendatud summas 1437.98 eurot (209.67 + 1228.31).
20.Hageja taotleb kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 1453.58 eurot, s.o vähendatuna põhinõude summani, väljamõistmist. Hageja leiab, et mõlema poole majandustegevuses sõlmitud lepingus kokkulepitud viivisemäär ei ole ebamõistlikult ega ebaproportsionaalselt suur, nõutav viivis ei ületa põhinõuet. Kostja on oma tegevusega ise põhjustanud viivise tekkimise. Hageja on kostjale lisaks teatisele esitanud hagihoiatuse (dtl 397) ning korduvaid teatiseid e-kirja teel (25.01.2021, dtl 398-401, 28.05.2021, dtl 402-403) ning esitas 30.05.2021 nõude kostja vastu kohtusse, kuna kostja hageja nõuetele ei reageerinud. Hageja ei ole viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi ega ole olnud tema eesmärgiks tekitada kostjale kahju. Hageja ei ole käitunud selliselt, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda lepingujärgset viivist. Kostja leiab, et kuna puudub võlgnevus, ei ole ka alust viivise väljamõistmiseks. Samuti on viivise väljamõistmine hea usu põhimõtte vastane, kuna mõlemad võlausaldajad viivitasid võlgnevuse väljamõistmisega. Kostja leiab täiendavalt, et olukorras, kus kostja ei tellinud ega saatnud SMS-sõnumeid, kuid see on tehtud tema tahte vastaselt tundmatu sissetungija poolt, mida soodustas mobiiloperaatori tegevusetus, jättes piiramata SMS-sõnumite saatmise, on viivisenõue hea usu põhimõtte vastane. Ühtlasi on nii Telia Eesti AS kui ka hageja esitatud arved ning 08.09.2021 hageja seisukoha lisana esitatud saldoteatised esitatud viivisteta. VÕS § 113 lg 1 1. ja 3. lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üldtingimuste punkti 4.10.2. järgi kui Klient ei ole tasunud temale esitatud arvet õigeaegselt, on Telial õigus nõuda tähtaegselt laekumata summalt viivist juriidiliselt isikult 0,15% päevas. Kostja ei ole vastu vaielnud viivisemäärale ega viivise arvestusele. Hageja on siinkohal esitanud asjakohase viite Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 (p 14), milles Riigikohus nõustub väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kohus tuvastas, et kostjal on hageja ees võlgnevus summas 1437.98 eurot, seega on hagejal õigus nõuda võlgnikult viivist. Kostja ei ole esitanud kohtule selget taotlust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Samas on kostja esitanud viivisenõudele vastuväite tulenevalt selle vastuolust hea usu põhimõttega, milline asjaolu saab samuti olla aluseks viivise vähendamisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et aegumistähtaja kestel saab nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kolleegium on osutanud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea 13 / 15
2-21-116111 usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt 3-2-1-70-09 p 11). Seega tuleb kohtul tuvastada, kas on selliseid erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist. Seejuures võib viivisenõue olla hea usu põhimõttega vastuolus ka osaliselt, nt üksnes teatud perioodi eest või teatud ulatuses (RKTKo 32-1-41-07, p 27). Käesoleva juhul kohus tuvastas, et 14.09.2011 kliendilepingu ja mobiilsidelepingute alusel esitatud arvetel (saldoteatis, kliendikonto seis) ei ole välja toodud viivisenõuet. Samuti ei tulene esialgse võlausaldaja poolt kostjale saadetud 28.03.2019, 17.04.2019, 13.08.2019 ja 01.09.2020 SMS-teadetest ja e-kirjadest (dtl 393-395), et võlausaldaja oleks lisaks põhinõudele ja sissenõudekulu hüvitisele nõudnud viiviste tasumist. Esmakordselt nõuab võlausaldaja lisaks põhivõlgnevusele viivist 10.12.2020 teates nõude loovutamise kohta (dtl 116-117). Riigikohus on leidnud, et viivisenõude olemasolul saldoteatise esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet (RKTKo 3-2-1-100-07, p 16). Antud tsiviilasjas esitas hageja kalendriaasta lõpus saldoteatised ilma viivisevõlgnevuseta pikema aja jooksul (lepingulised suhted olid kestnud üle 10 aasta) ja esitas viivisenõude ajavahemiku 1995-2003 eest alles esimest korda 2004, nõudes kogu viivise tasumist korraga. Kohus andis 06.06.2022 määrusega pooltele võimaluse esitada omapoolsed seisukohad hageja viivisenõude võimalikule vastuolule hea usu põhimõttega. Kaaludes poolte esitatut, asub kohus seisukohale, et kuigi ka antud juhul ei ole esialgne võlausaldaja kuni nõude loovutamiseni arvutanud ja nõudnud võlgnevuse hulgas viiviseid, seda nt arvestades kostja eelnevat korrektset maksekäitumist ja võlgnevuse katteks maksete osalist tegemist, ei saanud kostja sellise üksnes umbes aasta jooksul kestnud käitumise põhjal mõistlikult aru saada või järeldada, et võlausaldaja on loobunud viivisenõudest. Hageja käitumist ei saa seega pidada viivisenõude esitamisel vastuoluliseks. Kohus nõustub hagejaga, et poolte esitatu põhjal ei ole tuvastatav kummagi võlausaldaja selline käitumine, millest võiks järeldada, et hageja (s.o arvestades kostja õigust esitada ka kõiki senise võlausaldaja vastu olnud vastuväiteid) on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Kohtu hinnangul on põhjendamatu tuletada viivisenõude hea usu põhimõttega vastuolu asjaolust, et 31.07.2018 arvelt nähtuv lühisõnumite saatmise kulu võib osaliselt olla tingitud teenuseosutaja poolt mittenõuetekohasest lepingu täitmisest, kui kostja on õigeaegselt jätnud kasutamata võimaluse esitada pretensioon või kahju hüvitamise nõue, esitades nimetatud asjaolud alles kohtumenetluses. Kohus toob täiendavalt välja, et Riigikohus on leidnud, et erandlikuks asjaoluks ei saa pidada üksnes seda, et kostjale esitatud arvetel ei olnud hageja märkinud kostja viivisevõla suurust (RKTKo 3-2-1-43-13, p 15). Samuti ei ole Riigikohus näinud vastuolu hea usu põhimõttega juhul, kui võlausaldaja ei teavita läbirääkimise või muu suhtluse käigus võlgnikku viivisenõudest, v.a kui võlausaldaja viitab võimalusele, et kui võlgnik tasub põhivõla ja intressi, siis temalt viivist ei nõuta, kuid esitab hiljem üllatuslikult viivisenõude (RKTKo 3-2-1-70-09, p 13). Eelnevast tulenevalt kohus asub seisukohale, et hageja viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõtetega. Samas kohus peab põhjendatuks rahuldada viivisenõue osaliselt, põhinõudega samas suuruses, s.o summas 1437.98 eurot. Kohus arvestab siinkohal hageja hagiavaldusest nähtuvat soovi piirduda viivisenõudega põhinõudega samas summas tulenevalt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormisest (vt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18).
14 / 15
2-21-116111 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi summas 2875.96 eurot ehk umbes 99 % ulatuses haginõudest (2907.16 eurot). Lähtudes eelnevast jätab kohus menetluskulud 99 % ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda.
22.TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2023 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. juuli 2022. a otsus osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud.
2.Teha uus otsus, millega jätta Osaühingu Aktiva Finants hagi Osaühingu International Veod vastu põhivõla 1453 euro 58 sendi ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1453 euro 58 sendi väljamõistmiseks tervikuna rahuldamata.
3.Osaühingu International Veod apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta menetluskulud Osaühingu Aktiva Finants kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. 08.07.2022 kohtuotsus 2-21-116111 jõustus osaliselt 07. märtsil 2023 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne referent
15 / 15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.