2-21-112397/19 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.3.Jätta menetluskulud Osaühingu Aktiva Finants kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1 Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 27. juulil 2021 Tartu Maakohtule hagi Agu Jürgensoni (kostja) vastu põhivõla 64 euro 99 sendi, viivise 15 euro 36 sendi, sissenõudmiskulude 20 euro ja viivise 8% aastas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 19. juulil 2017 seadmete kasutuslepingu nr XXXXXXX. Telia Eesti AS võimaldas kostjale teenuste kasutamist ja esitas kostjale igakuiselt arveid. Kostja jättis kolm arvet (arve nr XXXXXXXXXXXXX summas 26 eurot 98 senti maksetähtajaga 20. juuli 2018, arve nr XXXXXXXXXXXXX summas 26 eurot 98 senti maksetähtajaga 20. august 2018, arve nr XXXXXXXXXXXXX summas 11 eurot 3 senti maksetähtajaga 20. september 2018) tasumata, kokku 64 eurot 99 senti. Telia Eesti AS ütles sõlmitud lepingud üles 13. augustil 2018. Telia Eesti AS loovutas nõude 9. detsembril 2020 hagejale. Hageja saatis kohtuväliselt kostjale kaks meeldetuletuskirja, kuid kostja ei tasunud võlgnevust. Hageja nõuab sissenõudmiskulu 20 euro hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt viivist 8% aastas iga arve maksetähtajale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni kokku 15 eurot 36 senti (arve nr XXXXXXXXXXXXX eest 6 eurot 52 senti, arve nr

3.Tartu Maakohus võttis 11. märtsi 2022. a otsusega vastu hagist osalise loobumise 77 euro 80 sendi osas ning lõpetas selles osas menetluse. Kohus tegi sisulise otsuse viivise nõude ja sissenõudmiskulude hüvitise osas, rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 4 eurot 2 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 75 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni, muud menetluskulud jäid poolte endi kanda. Hageja esitas 3. veebruaril 2022 osalise hagist loobumise avalduse 77 euro 80 sendi nõude osas (põhinõue 64 eurot 99 senti ja viivis 12 eurot 981 senti), sest kostja on 10. novembril 2021 vastava summa tasunud. Maakohus võttis hagist osalise loobumise vastu (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 429 lg 1). Pooled vaidlevad nõude loovutamise üle. Menetluse kestel esitas hageja endise võlausaldaja teavituse nõude loovutamise kohta. Teade esitati hageja 25. oktoobri 2021 seisukoha lisas nr 1 (dtl 77). Kohus selgitas, et üldise põhimõtte kohaselt on loovutamisleping vormivaba (oleneb põhilepingust), kuid teade võlgnikule nõude loovutamisest peab olema kirjalik (vt Võlaõigusseaduse kommentaarid I, lk 833 p 4.2.1 c, VÕS § 172, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 78 või § 80 lg 1) ja allkirjastatud, vastasel juhul on võlgnikul õigus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole endine võlausaldaja enne 25. oktoobrit 2021 esitanud teateid nõude loovutamise kohta. Uue võlausaldaja teatel nõude loovutamise kohta ei ole õiguslikku tähendust, v.a juhul kui koos teatega esitatakse võlgnikule VÕS § 168 lg-s 2 nimetatud loovutamisdokument ehk loovutamisleping või endise võlausaldaja poolt uuele võlausaldajale antud teade loovutamise kohta (vt nt Võlaõigusseaduse kommentaarid I, lk 851, p 3.1.2). Kohtu hinnangul ei ole hagile lisatud nõude loovutamise teade korrektne, sest sealt ei nähtu, kes teate on välja andnud, st „Telia Eesti AS esindaja“ on üldine ning selle põhjal ei saa veenduda, et just Telia Eesti AS on teate väljastanud (kes oli esindaja ja kas tal oli volitus esindada), samuti puudus allkiri. Nõude loovutamiseks ei saa pidada ka esialgse võlausaldaja kirju, et neil on õigus loovutada, kuid milles pole kirjas, et nõue on reaalselt loovutatud (dtl 95). Kohtu hinnangul on korrektne nõude loovutamise teade esitatud 25. oktoobril 2021 ning sellest hetkest saab lugeda, et kostjale on teatatud nõude loovutamisest. Hageja nõuab osaliselt viivist, mida kostja ei tasunud. Viivist on hageja arvestanud seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Hagiavalduse esitamise seisuga 27. juuli

10.novembril 2021. Kostja oli seisukohal, et ta ei pea maksma viivist pärast 28. detsembrit 2020, mil ta tasus esialgsele võlausaldajale põhinõude, sest ta täitis nõude õigele võlausaldajale. Kostjale teatati nõude loovutamisest alles 25. oktoobril 2021. Kostja leidis, et võlausaldaja on vastuvõtuviivituses ning viitas mh VÕS §-le 172. Kohus selgitas, et VÕS § 172 reguleerib nõude täitmisest keeldumist uuele võlausaldajale, kui kostjat ei teavitata nõude loovutamisest. Tegemist ei ole võlausaldaja vastuvõtuviivitusega. Nõude loovutamisest teavitamata jätmine ei peata viivise arvestust ega lõpeta seda. Kui põhinõuet ei täideta, siis jätkub viivise arvestus, sest rahalise nõude täitmata jätmine ei ole vabandatav. Oluline on siin see, et kuni kostjat pole teavitatud nõude loovutamisest, tuleb kostjal täita endisele võlausaldajale ja uuele võlausaldaja maksmine lükkub edasi kuni teate esitamiseni. Seega võis võlgnevust ja viivist kuni 25. oktoobrini 2021 nõuda esialgne võlausaldaja ning pärast seda alles hageja. Kostja käitus 28. detsembril 2020 õigesti kui maksis võlgnevuse Teliale, kuid kuna Telia maksis raha tagasi, siis sisuliselt jäi võlgnevus üles. Võlausaldaja vastuvõtuviivituseks VÕS § 119 lg 1 alusel saab pidada aega, kui raha oli õigustatult Telia käes, s.o 28. detsember 2020 - 30. detsember 2020 (dtl 66, 78). Selle perioodi eest ei ole põhjendatud nõuda viivist. Kohtu materjalidest ei nähtu, et kostja oleks proovinud Teliale uuesti võlgnevust maksta ning eluliselt ei ole usutav, et kostja ei vaata oma pangakonto seisu ega huvitu sellest pea aasta aega ning märkab alles 2021. a novembris, et Telia maksis raha tagasi. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt, sest sealt tuleb maha arvestada seadusjärgne viivis 0,04 eurot perioodi 28. detsember 2020 - 30. detsember 2020 eest, mil põhivõlgnevus oli õigustatult esialgse võlausaldaja käes. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 4 eurot 2 senti (4,06-0,04). Kohtu hinnangul ei ole sissenõudmiskulude hüvitis põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Maakohus oli seisukohal, et õiglane on poolte menetluskulud kõikide nõuete osas TsMS § 168 lg 5, § 162 lg 4 ja § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda hageja tasutud riigilõivu osas, kuid muud kulud jätta poolete endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohtu hinnangul on menetlus mõlema poole käitumise tõttu kestnud kauem kui pidanuks. Kohus leidis, et kostja ei käitunud heas usus, mistõttu tekkisid hagejal kohtu poole pöördumisega menetluskulud. Samas ei ole hageja käitumine vähendanud menetluskulusid, vaid on tekitanud neid põhjendamatult juurde. Kuigi kostja tasus nõude suuremas osas pärast hagi esitamist, võinuks hageja esitada võimalikult varakult nõuetekohase nõude loovutamise teate (nt hagi lisana). Lisaks ülaltoodule ei rahuldanud kohus ülejäänud nõudeid täies ulatuses, jättes sissenõudmiskulud rahuldamata ning rahuldas viivise summas 4 eurot 2 senti. Nimetatud asjaolu tõttu tuleb hageja esindaja kulud jätta tema enda kanda.