osaühing EUROPARK ESTONIA hagi H. U. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490, asukoht Estonia pst 9, 10143 Tallinn); hageja lepinguline esindaja Martti Kangur (Efta Legal osaühing, Sõbra 61, 51013 Tartu, e-post [email protected]); kostja H. U. (isikukood xxxx, elukoht xxxx, epost xxxx); kostja lepinguline esindaja Henrik Uustalo (Henman osaühing, registrikood 14948412, epost [email protected]).
Asja läbivaatamine
lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista kostjalt H. U. (isikukood xxxx) hageja osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490) kasuks välja põhivõlgnevus summas 40 (nelikümmend) eurot, millest 30 eurot on leppetrahv ja 10 eurot sissenõudmiskulu.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda.
2-21-123044
4.Mõista kostjalt H. U. (isikukood xxxx) hageja osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490) kasuks välja menetluskulud summas 255 (kaks sada viiskümmend viis) eurot, millest 75 eurot on tasutud riigilõiv, 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses, ning hageja lepingulise esindaja õigusabikulud summas 160 eurot, millele lisandub käibemaks.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal H. U.’l (isikukood xxxx) tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. I Hageja nõue
1.OÜ EUROPARK ESTONIA esitas 28.07.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 40 euro saamiseks. Kohus tegi 03.08.2021 võlgnikule makseettepaneku, mis toimetati kätte 24.08.2021 e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu. Võlgnik H. U. esitas 24.08.2021 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (TsMS § 486 lg 1 p 1). Harju Maakohtu 31.08.2021 määrusega jättis kohus avalduse käiguta ja kohustas hagejat esitama põhjendatud hagiavalduse. 16.09.2021 esitas OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi hageja) hagi H. U. (edaspidi kostja) vastu võlgnevuse 40 euro väljamõistmiseks. Harju Maakohus jättis 01.10.2021 hagiavalduse käiguta ning andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja esitas 04.10.2021 hagiavalduse täienduse. Harju Maakohus võttis hagi 21.10.2021 kohtumäärusega menetlusse. Hagiavalduse kohaselt kostja oli sõiduki registreerimisnumbriga xxxx (sõiduk) omanik/vastutav kasutaja parkimistingimuste rikkumise ajal. Sõiduk oli 13.08.2018 pargitud hageja opereeritavale Tartu mnt 10a, Tallinn, parkimisalale. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna puudus sõiduki parkimiseks nõutav luba. Eelnimetatud parkimisaladel parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, paigutades selle wõiduki kojamehe vahele. Leppetrahv on
2-21-123044 käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid kostja sellele ei vastanud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõistja kostjalt välja võlgnevuse 40 eurot. II Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja ei olnud sõiduki juht ajavahemikul, millal toimus hageja andmetel parkimine. Auto oli kasutamiseks antud teisele isikule. Kostja viibis antud perioodil Tartus ning ei saanud seega olla auto kasutaja. Vastavalt liiklusseaduse § 72 lõikele 2, kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama vastavad andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta. Hageja andmetel toimus parkimine 13.08.2018. Kostja ei ole säilitanud vastavaid andmeid mootorsõidukit kasutanud isiku kohta ning selleks puudub ka seadusest tulenev kohustus. III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
4.Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
5.Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
6.Pooltel ei ole vaidlust selles osas, et hageja on parkimisteenust osutav ettevõte; kostjale kuuluv sõiduk numbrimärgiga xxxx oli pargitud 13.08.2018 hageja opereeritavale Tartu mnt 10a, Tallinn, parkimisalale; parklate sissesõidutee juurde on paigutatud infotahvel, teavitus- ja liiklusmärgid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks (parkimistingimused); sõiduk numbrimärgiga xxxx omand kuulub kostjale.
2-21-123044
7.Pooled vaidlevad selle üle, kellega on hagejal sõlmitud leping sõiduauto parkimiseks hageja hallataval territooriumil ja kes peaks vastutama parkimistingimuste rikkumise korral.
8.Hageja on seisukohal, et tal on kostjaga sõlmitud parkimislepingute alusel õigus nõuda leppetrahvi ja sissenõudmiskulu tasumist. Hageja väljastas kostjale leppetrahvi kokku summas 30 eurot, kuna kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduki parkimise eest oli jäetud tasumata. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi 30 eurot. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, on hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. Parkimistingimuste avaldamisega esitas hageja omapoolse pakkumuse, mida hageja on selgelt parkimistingimustes väljendanud ja parkimisega esitati kostja nimel nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis hageja ja kostja vahel lepinguline suhe. Kostja on üheks parkimislepingu pooleks ja kuivõrd parkimislepingu pooleks oli kostja, tuli tal parkimislepingut ka täita. Kostja sõiduk oli pargitud hageja parklasse ilma selle eest kas tasumata või omamata vajalikku parkimisluba. Hageja hinnangul on mõistlik eeldada, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja ka reaalselt kasutab sõidukit ja teda tuleb seetõttu lugeda lepingupooleks, kui vastupidist ei ole tõendanud. Juhul, kui kostja väidab, et tema ei ole parkimislepingu pooleks, tuleks tal tõendada, et sõidukit ei kasutatud vaidlusalusel ajal ja kohas kostja. Kostja peab tõendama, kes oli sõidukijuht. Kostja väitis, et tal ei ole säilinud andmeid sõiduki kasutajast, mistõttu kostjal ei ole võimalik esitada sõidukit kasutanud isiku nandmeid. Kostja väide, et sõiduk oli kasutamiseks antud teisele isikule, on ebausutav ning tõendamata. Lisaks toob hageja esile asjaolu, et kostjal paluti juba maksekäsu kiirmenetluses esitada tõendid sõiduki kasutamise kohta kolmanda isiku poolt. Kostja seda ei teinud. Seda kummalisem on hageja hinnangul kostja väide, et teda väidetavalt ei viibinud samal ajal isegi samas kohas, kui leppetrahv väljastati. Kostja sellekohane väide, et tema sõidukit ei kasutanud, on paljasõnaline ja tõendamata. Ainuüksi väide „viibis antud perioodil Tartus“ ei tõenda kuidagimoodi, kes nimelt ja millisel alusel leppetrahvi väljastamise ajal sõidukit kasutas. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega liiklusseaduse § 72 lg 2 kohaldamise osas. Viidatud LS säte ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna hageja hinnangul on tegemist avalik-õigusliku normiga, mis ei ole kohaldatav tsiviilõiguslikes vaidlustes. Hageja viitab, et sellisele seisukohale on jõudnud ka kohtud.
9.Kostja on hagile vastu vaieldes asunud seisukohale, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja ei olnud sõiduki juht ajavahemikul, millal toimus hageja andmetel parkimine. Auto oli kasutamiseks antud teisele isikule. Kostja viibis antud perioodil Tartus ning ei saanud seega olla auto kasutaja. Vastavalt liiklusseaduse § 72 lõikele 2, kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama vastavad andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta. Hageja andmetel toimus parkimine 13.08.2018. Kostja ei ole säilitanud vastavaid andmeid mootorsõidukit kasutanud isiku kohta ning selleks puudub ka seadusest tulenev kohustus. Kostja esitas taotluse tunnistajana H. N.i üle kuulamist. Tunnistaja ütlustega soovis kostja tõendada, et kostja viibis 13.08.2018 terve tavapärase tööaja Tartu linnas koos tunnistajaga töökohal. Harju Maakohus jättis viidatud taotluse 09.02.2022 rahuldamata, kuna käesoleval juhul ei ole võimalik kostja poolt taotletud tunnistaja ütlustega tõendada sõiduki kasutamist kolmanda isiku poolt ega ütlused ei võimalda ka kolmanda isiku tuvastamist.
10.Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Liiklusseaduse (edaspidi
2-21-123044 LS) § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg-s 2 sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 p-s 14 seisukohal, et leping sõlmitakse teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on lõike 2 järgi leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 16 lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Hageja pakkumise tingimustes on selgelt väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb OÜ EUROPARK ESTONIA pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimisega loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Kohtu hinnangul on üheselt arusaadav, et sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutab sõidukijuht end tingimustele, mis on territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobi või ta ei soovi olla nendega seotud, siis tuleb tal parkimiseks valida teine koht ja territooriumile mitte siseneda. Sõiduki juhil puudub õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maaalale. Seega loeb kohus tuvastatuks, et hageja tegi kostjale territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse lepingu sõlmimiseks ja sõiduki numbrimärgiga xxxx juht võttis pakkumuse vastu ning sõlmis lepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile.
2-21-123044 Hageja on parkimisteenust osutav äriühing. Iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja hageja parklasse pargib. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 sedastanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja hageja kui eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused.
12.Kohus leiab, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud ega anna alust jätta hagi osaliselt või tervikuna rahuldamata. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest tulenevalt võib eeldada, et sõidukit kasutab omanik/vastutav kasutaja. Kohus leiab, et OÜ EUROPARK ESTONIA on tõendanud (väljatrükid leppetrahvidest, koos sõiduki fotodega), et sõiduk numbrimärgiga xxxx on tasu maksmiseta 13.08.2018 pargitud hageja opereeritavale Tartu mnt 10a, Tallinn, parkimisalale. Kostja parkimislepingu sõlmimist ei tunnista ja leiab, et kuivõrd hageja parkimistingimuste kohaselt sõlmitakse parkimisleping sõiduki juhiga mitte sõiduki omanikuga ja antud juhul ei ole sõiduki juhti tuvastatud, siis järelikult ei vastuta hageja parkimislepingu rikkumise eest. Hageja hinnangul on parkimislepingu pooleks sõiduki omanik. Hageja rõhutas, et omanikku lepingupoolena eeldatakse seni, kuni sõiduki omanik ei ole tõendanud vastupidist. Riigikohus on 23.03.2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 punktis 11 leidnud, et: „Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust õigesti, et parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Maakohtu hinnangul võimaldab see lepingupunkt tõlgendust, et parkimistingimuste rikkuja (sõiduki juhi) vastutus pannakse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et sellist järeldust parkimistingimuste p-st 10 teha ei saa. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata.“ Kostja ei ole eitanud, et kostjale kuuluv sõiduauto võis hageja nimetatud kuupäeval olla hageja parklas parkinud ilma tasu maksmata, kuid kostja väidab, et see on olnud mõni kolmas isik, kellele ta on oma auto kasutada andnud. Kostja märkis, et andmed isiku tuvastamiseks ajavahemikud, kes sõidukit kasutas, ei ole kostjal enam säilinud ja kostjal pole võimalik esitada sõidukit numbrimärgiga xxxx kasutanud isiku andmeid. Riigikohus on 08.01.2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, punktis 17 asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole
2-21-123044 objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kostja tõendamiskohustust praeguses asjas toetab ka Tartu Ringkonnakohtu seisukoht tsiviilasjas nr 2-11-3112, mille järgi saab hageja (parkimise korraldaja) nõude aluseks olla võlaõiguslik leping, mistõttu on õigus esitada nõue auto omaniku vastu, kes vastutab lepingu rikkumise eest. Kui esineb seaduses sätestatud alus, millest tulenevalt omanik ei vastuta, siis peab omanik esile tooma asjaolud, mis võimaldavad kohustatud isiku määratleda. Kui omanik tõendab hagimenetluses, et sõidukit kasutas sellel ajal keegi teine, on hagejal võimalik TsMS § 208 alusel taotleda kostja asendamist. Kohus leiab, et kui kostja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab hageja tõendama asjaolu esinemise puudumist ja kostja peab tõendama, kes sõidukit kasutas ja parkis. Kostja ei ole tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal hageja parklasse keegi teine kui vastutav kasutaja. Kohus peab vajalikuks viidata siinkohal ka LS § 72 lg 2, mille kohaselt, kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Seega peab omanikul olema teada, kellele ja millal ta oma sõiduki kasutada annab. Kui sõiduk on antud sõiduki omaniku poolt kolmandate isikute kasutusse, siis on omanikul võimalik regressi korras sisesuhtest tulenevalt nõuda tasutud summade väljanõudmist tegelikult kasutajalt. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuni sõiduki juht on tuvastamata, tuleb eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis kostja. Kohus leiab, et parkimislepingu pooleks on kostja.
13.Kohus loeb tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel on kehtiv parkimisleping, milles pooled on kokku leppinud, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada. Vaidlust puudub selles, et kostja ei ole hageja poolt nõutavat leppetrahvi ära maksnud. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahv 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õigustatud kostjalt kui sõiduki omanikult nõudma leppetrahvi ja sissenõudmis kulu summas 10 eurot.
14.Eeltoodust lähtuvalt kuulub hageja põhinõue kostja suhtes täielikult rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 40 eurot.
IV Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
2-21-123044
14.03.2022 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku 255 eurot, millest 75 eurot on tasutud riigilõiv, 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses, ning hageja lepingulise esindaja õigusabikulud summas 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja palub hagi rahuldada ja jätta menetluskulud summas 255 eurot kostja kanda. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja on põhistanud oma menetluskulude suuruse, kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude rahalisele suurusele ja kohus on otsustanud hagi rahuldamise tõttu jätta menetluskulud kostja kanda, siis on hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks põhjendatud määrata 255 eurot.