Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-753
Tsiviilasi
Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Kertu Kääriku vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1341,72 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. veebruari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves Vastustaja (kostja): Kertu Käärik (isikukood
XXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 15. veebruari 2022 otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 15. veebruari 2022 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.2.Mõista Kertu Käärikult Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja 3394,11 eurot, s.o põhivõlg 1895,64 eurot, intress 269,62 eurot, perioodil 16. detsember 2020 – 15. veebruar 2022 sissenõutavaks muutunud viivised 1193,85 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot.
2.3.Mõista Kertu Käärikult Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis tasumata põhivõlalt (1895,64 eurot) alates 16. veebruarist 2022 kuni põhivõla tasumiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,9% aastas.
2.4.Lõpetada sissenõutavaks muutumata viivise arvestus, kui see koos väljamõistetud ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuetega summaarselt võrdsustub põhinõudega, s.o 1895,64 euroga.
2.5.Jätta menetluskulud Kertu Kääriku kanda.
2.6.Mõista Kertu Käärikult Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskulude katteks välja 605 eurot.
2.7.Mõista Kertu Käärikult Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja tasumata ja väljamõistetud menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.8.Tunnistada otsus viivitamata täidetavaks.
3.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Kertu Kääriku kanda.
5.Mõista Kertu Käärikult Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks välja 280 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 17. jaanuaril 2022 Tartu Maakohtule hagi Kertu Kääriku (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1895,64 eurot, intressi 269,62 eurot, viivised 863,91 eurot ja sissnõudmiskulud 35 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja viivise põhivõlalt alates 18. jaanuarist 2022 määraga 41,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS 21. novembril 2019 tarbijakrediidilepingu, millega ESTO AS võimaldas kostjale arvelduskrediidi limiidi 2000 eurot kasutamist jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus kasutatud krediidilt tasuma igakuist intressi
15-ks kuupäevaks. Kostjale võimaldati maksepuhkust 2020. aasta maist juulini. Kostja rikkus tagasimakse- ja intressi (269,62 eurot) tasumise kohustust alates 15. augustist 2022. ESTO AS ütles 30. novembril 2022 lepingu üles ning andis tähtaja võla tasumiseks 14. detsembrini 2022. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja põhivõla võlgnevus 1895,64 eurot. 22. veebruaril 2021 loovutas ESTO AS nõude hagejale. Hagejal on õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist ning viivist lepingus kokkulepitud intressi 41,9% aastas ning viivist intressimääraga võrdses määras.
2.Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi 15. veebruari 2022 tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2365,60 eurot, s.o põhivõla 1895,64 eurot, intressi 269,62 eurot, perioodil 16. detsember 2020 kuni 17. jaanuar 2022 sissenõutavaks muutunud viivise 165,34 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja alates
18.jaanuarist 2022 viivise põhivõlalt kuni põhivõla kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus määras, et viivisearvestus tuleb lõpetada, kui see koos väljamõistetud ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuetega summaarselt võrdsustub põhivõlaga. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 605 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks. Maakohus märkis, et toimetas hagimaterjalid koos vastuse nõudega kostjale kätte 20. jaanuaril 2022, kuid kostja ei ole hagile vastanud. Maakohus vähendas kostjalt väljamõistetavaid viiviseid seadusjärgse määrani tulenevalt Riigikohtu praktikast tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-25-16. Tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine, kui kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti vähendanud hageja viivisenõuet VÕS § 113 g 1 teises lauses sätestatud määrani. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätetatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et viivisenõue määraga 41,9% aastas on põhjendatud.
5.Kostja (vastustaja) ei ole apellatsioonkaebusele sisuliselt vastanud. Kostja avaldas ringkonnakohtule saadetud e-kirjas, et ei nõustu olukorraga, kus maakohtu vea tõttu peab tema kandma kulusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada.
7.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas, s.o osas, milles hagi jäeti rahuldamata (TsMS § 651 lg 1).
8.Ringkonnakohtus selgitab, et lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (teenusetingimuste p XIV; tl 7 pöördel), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat
ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. See ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär on 41,9% aastas (arvelduskrediidilepingu p II „põhitingimused“, tl 8). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingu tingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne 21. novembri 2019 lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 31. mail 2019, mis oli panga teate järgi 19,37%. Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 41,9% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohtu poolt tsiviilasjades nr 3-2-1-25-16 ja 3-2-1-66-05 tehtud otsustes väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna nendes asjades puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras.
9.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia (TsMS § 2) seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (15. veebruar 2022) sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 16. veebruarist 2022 sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt 1895,64 eurolt 41,9% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 16. augustil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt 1895,64 eurolt viivist lepingu järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 41,9% aastas. Viivis tasumata põhivõla tasumisega viivitamise eest alates 16. augustist 2020 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 15. veebruaril 2022 on 1193,85 eurot (viivitatud päevade arv 549). Kostja ei ole menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (41,9% aastas).
10.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kuna ringkonnakohtu lahendi tulemusena rahuldatakse hagi täies ulatuses ning kulud tuleks TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda, puudub alus maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Asja materjalide kohaselt tasus hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu 280 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga TsMS § 174 lg 1 tähenduses ning kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.