Võlaõigus › Võõrandamislepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused (10.03.21, 12.04.21, 02.11.21) 16.12.20 sõlmisid pooled kirjaliku Audi A 8 reg.m XXXXXX müügilepingu. Hageja maksis kostjale 10 000 eurot, kostja ei ole andnud autot hagejale üle. 03.02.21 esitas hageja kostjale pretensiooni ja kostja lubas kohustusi täita, kuid ei täitnud. Hageja palus esialgses hagiavalduses (lk 1) kohustada kostjat üle andma auto, alternatiivselt, juhul kui kostja ei anna hagejale autot, siis palub tagastada 10 000 €. Oma 12.04.21 dateeritud avalduses (lk 18) märkis, et soovib kostjalt saada 10 000 €. 03.09.21 istungil selgitas, et kui sõidukit ei ole võimalik üle anda, siis palub kostjalt 10 000 €. Menetluse käigus esitas hageja 02.11.21 kohtule nõude täpsustuse, mis on alla kirjutatud 08.10.21 allkirjastatud (lk 39). Lisaks esitas ta samal päeval ehk 02.11.21 täpsustuse, mis on alla kirjutatud 30.09.21 (lk 46). Avalduste kohaselt on müügilepingu puhul tegemist sõidukiga XXXXXX vin-kood XXXXXXXXXXXX. Kostja pidi andma sõiduki üle 16.11.20, kuna lepingus oli kirjas, et omand läheb üle lepingu alla kirjutamsest. Kostja ei täitnud kohustust ja müüs 2021. aprillis sõiduki. Sõidukit ei ole võimalik hagejale üle anda. Seega rikkus kostja kohustust, mille tõttu tekkis hagejal kahju, mis on seoses kohustuse rikkumisega. Mingit laenu- ega pandilepingut poolte vahel pole. BMW X1 müügileping ei seostu käesoleva vaidlusega. Seega oli hageja lõplik ja täpsustatud nõue selline, milles ta ei soovinud enam kohustada kostjat asja üle andma, vaid selle asemel palus kostjalt välja mõista 10 000 €. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited (08.04.21, lk 14, 15.09.21, lk 29, 23.11.21, lk 52) Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagis toodud väited on ebaõiged. Audi ́t, reg märgiga XXXXXX, ei saa kostja üle anda, sellist autot pole, sest müügilepingus on juttu Audi`st reg.m XXXXXX. See Audi oli pandiesemeks. Hageja pole tõendanud, et poolte kokkulepe oli Audi omandi üleandmine hagejale. Hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks just müügihinna kostjale tasunud. Tegelikult võttis kostja hagejalt 2020.a lõpus laenu 10 000 € 2-ks kuuks tingimusel, et kostja pandib sõidukid BMW X 1 reg.m XXXXXX ja Audi A 8 reg.m XXXXXX, mis anti üle 14.12.20. Pooled leppisid kokku, et laenu andmise eeltingimus on müügilepingu sõlmimine: BMW müügilepingu järgi kohustus kostja müüma hagejale auto ja hageja maksab kokkuleppelise hinna (14.12.20 sõlmitud), Audi müügileping sõlmiti 16.12.20 tingimusega, et kostja müüb hagejale auto ja hageja kohustub maksma kostjale 10 000 € ehk müügihinna.

2 (7)

Kuna kostja autode üleandmisel jäi ilma autota, siis tasus ta hagejale 700 € ja palus Audi valdust tagasi ning seni hageja töökohas seisnud Audi, koos võtmete ja dokumentidega, sai kostja tagasi. BMW X1 jäi hageja valdusesse. Hageja registreeris BMW X1 enda nimele autoregistris. Kostjal ei õnnestunud laenu tagasi maksta, otsis BMW X1-le ostjat, et saadud 10 000 laen katta. Üks isik kontakteerus kostjaga ja oli nõus maksma 11 000 BMW X1 eest. Kostja suhtles sellel teemal hagejaga Viberis. Kostja on nõus sellega, et ta sai hagejalt 10 000 eurot laenuks, kuid ei võlgne müügilepingu järgi midagi hagejale. Oma 03.02.21 pretensioonis räägib hageja müügilepingust, kuid tegelikult räägib võlast 10 000 €, ehk antud laenust. Kohustus oli täidetud BMW X 1 müügist saadu arvel. Juba pretensiooni esimeses lõigus on juttu kostja võlast 10 000 €, mis viitab sellele, et kui seda ei maksta, siis on hageja nõus võtma Audi A 8 XXXXXX vastu hiljemalt 15.02.21. Hageja nõudis 10 000 euro maksmist hageja kontole. Seega ei kinnita pretensioon hagis toodud väited, et pooled sõlmisid Audi A 8 müügilepingu. Kostja oli vaid üks kohustus ehk laenu kohustus, mida tagas 2 pandieset. Seega on pooled sõlminud tegelikult laenulepingu varjamiseks 2 müügilepingut ja poolte soov oli seda laenu tagada 2 pandiesemega, mis anti laenuandjale. Hageja ei soovinud Audi registreerimist enda nimele, mis kinnitab pandi jätkumist Audi osas. Kostja võõrandas selle auto 2021.a. mais. BMW X 1 oli hageja nimel, müüdud ja vormistatud uuele omanikule. BMW X 1 müügist saadut ei ole hageja talle hüvitanud. BMW X 1 müüdi 11 200 euroga. Kostja arvates on tekkinud vastastikused tasaarvestuslikud nõuded. Kostja ei ole nõus kahju hüvitama. Hageja pole esmalt nõudnud lepingu täitmist, ta ei saa nõuda seetõttu kahju hüvitamist. Hageja nõudis raha (pretensioon) ja andis tähtaja 15.02.21, mingit auto valduse nõuet pole esitatud. Ei ole tõendatud, et kostja oleks Audi müünud 02.04.21, vaid tegelikult võõrandas kostja selle 17.05.21, so pärast seda, kui teine pandiese BMW X1 oli ära müüdud ja laenusumma tagasi saadud. Pretensioonis toodud nõue, mille järgi siis, kui kostja ei tagasta 10 000 €, et siis on hageja nõus saama auto enda kätte, tähendab seda, et anda pandieseme valdus hagejale, kuna BMW X 1 polnud selleks ajaks veel võõrandatud. Pretensioon tõendab hageja väited, et kostja võlgnes hagejale 10 000 € ja hageja soovis rahalise kohusruse täitmist. Kohtu põhjendused Kohalduv õigus VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaliselt täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 2 p 1 järgi kohustuse täitmist, kui see pole võimatu ja § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3, 128 lg 2, 3 järgi kohustuse täitmise asemel varalise kahju hüvitamist. Kohutuse täitmise asemel saab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1, 3 järgi nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. 3 (7)

VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu ja AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 281 l lg 1 I lause võib vallasasja pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse ja lepitakse kokku käsipandi seadmises ning § 282 lg 1 I lause järgi tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad lg 2 järgi on näilik tehing tühine, lg 3 järgi siis kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. TsÜS § 84 lg 1 I lause järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlustamata asjaolud Kostja sai hagejalt 10 000 €, kostja ei ole hagejale andnud Audi A 8 üle. Menetluse käigus langes ära vaidlus selle üle, mis on vaidlusaluse Audi A 8 registrimärgi number ja et see oli Audi A8 XXXXXX (vaata ka Transpordiameti registriandmeid, lk 55). Vaidlus Hageja väitis, et pooled sõlmisid Audi A 8 reg.m XXXXXX müügilepingu ning et hageja andis üle kostjale lepingu järgi 10 000 €. Kostja leidis, et poolte vahel ei ole sõlmitud müügilepingut, vaid laenuleping 10000 € saamiseks hagejalt ja kahe sõiduki (BMW X1 ja vaidlusalune Audi A 8) pandileping selle tagamiseks, Audi müügileping on näilik ja tühine. Kohus kuulas pooled vande all ära. Hageja seletustest nähtuvalt käis kostja hageja juures korduvalt sõidukeid pesemas (autopesulas), hagejale hakkas vaidlusalune Audi meeldima ja ta soovis seda kostjalt osta, olles seda näinud vaid mõned korrad. Hageja seletas, et tal pole kunagi sellist autot olnud, auto omadused sobisid talle. Kostja tõi müügilepingu blanketi, mis täideti, kostja lubas paari päeva jooksul auto üle anda. Kostja oli ise hagejale pakkunud autot müügiks 10 000 euro eest. Müügileping jäi hageja jätte, dokumendid jäid kostja kätte, hageja ei kontrollinud, kas sõiduk sai registreeritud hageja nimele. Kostja seletustest vande all nähtub, et ta tunneb hagejat, kuna käis pesulas hageja juures sõidukeid pesemas. Selle Audi ostis kostja ise 17 000 euro eest 2020.a. Kostja seletuste kohaselt helistas ta hagejale ja oli öelnud, ta tal on investeeringuteks raha vaja 10 000 €, et investeerida Apple 4 (7)

tehnikasse eesmärgiga osta mitu telefoni ja teenida kokku kasumit 1500 €. Kostja seletas, et Audi müügileping oli hagejaga vormistatud seetõttu, et see jäi hagejale garantiiks, et hageja ei jääks oma rahast ilma. Lisaks vormistas ta hageja nimele BMW-X1 ja pärast seda laenas hageja talle 10 000 €. Kuna hageja arvas, et BMW X1 ei kata laenu, siis jättis kostja paariks päevaks Audi hageja töökohta ning andis võtmed üle, dokumente hageja ei nõudnud. Kui kostja maksis hagejale 700 €, siis tagastas hageja Audi. Sellel ajal kui Audi oli hageja käes, ei olnud hagejal sõiduki ühtegi dokumenti, ta ei soovinud neid. Hageja nõue oli vormistada müügileping. Kostja seletas, et seda, et tegemist oli laenuga, garanteeris BMW X1 vormistamine hageja nimele. Kostja seletuse kohaselt aitas ta hagejal toda BMW-d maha müüa, põhjusel, et ta ei saanud laenu tagasi maksta, sõiduki hind oli ca 11000-12000 €. Vastuseks hageja esindaja küsimusele, seletas ta, et tolle BMW eest ei ole ta mingit raha saanud, kuid see sõiduk vormistati hageja nimele registris. Kostja seletas, et mitte mingil põhjusel ei oleks ta jätnud tagatiseks Audit, mille hind oli 17 000 eurot ja veel vähem vormistanud seda hageja nimele. Kokkulepe oli, et seni kuni ta maksab tagasi 700 €, jääb Audi hageja juurde. Kohtule on esitatud Audi A 8 müügileping 16.12.20, mis on käsitsi poolte poolt alla kirjutatud ning selle kohaselt oleks kostja justkui müünud hagejale viidatud Audi A 8 XXXXXX (lk 4). Lepingu p 4 järgi tuleb üle anda sõiduki dokumendid ja lisaks on kokkulepitud, et omand läheb üle pärast lepingu alla kirjutamist. Poolte seletused langevad kokku selles, et kuigi pooled vormistasid eelviidatud müügidokumendi, ei andnud kostja hagejale üle Audi dokumente. Selles mõttes ei ole kostja vastuses toodud väited, et hagejale jäid auto dokumendid, õiged. Hageja seletuste kohaselt ei uurinud ta, kas sõiduk vormistati ja registreeriti tema nimele, kostja kinnitas, et seda ei tehtud. Ehkki vallasomand tekib AÕS § 92 ja VÕS § 208 lg 1 järgi valduse üleandmisega, milleks peab olema lisaks ka vastava omandi üleandmise kokkulepe, ei ole hagejal seni sõiduki valdust. Kuigi müügidokumendi kohaselt on olemas kokkulepe Audi omandi üleandmise kohta hagejale, ei ole hagejal lisaks sellele, et tal ei ole auto faktlist valdust, ka auto enda dokumente. Kostja tugines hageja 03.02.21 pretensioonile, millest nähtuvalt on hageja kirjeldanud oma pretensioonis Audi müügitehingut, ent tegelikult ei ole hageja esitanud pretensioonis VÕS § 208 lg 1 ja § 101 lg 1, § 108 lg 2 p 1 tulenevat müügilepingu täitmise nõuet ehk nõuet anda hagejale üle vaidlusalune sõiduk ja lepingus nimetatud dokumendid. Hageja on 03.02.21 esitanud kostjale hoopis rahalise nõude, milles ta nõuab, et kostja maksaks hagejale ära 10 000 € hiljemalt 15.02.21 hageja kontole. Seega ei soovinud kohtu hinnangul hageja oma nõudes (pretensioonis) mitte väidetava müügilepingu täimist ehk auto üleandmist vaid hoopis raha ja samas ei ole pretensioonis mingeid viiteid võimalikule lepingust taganemisele näiteks põhjusel, et kostja ei täida müügilepingust tulenevat auto omandi üleandmise kohustust ja milleks saab olla auto valduse üleandmise nõue VÕS § 208 lg 1, AÕS § 92 lg 1 järgi. Pretensioonis on vaid märge, et kui raha ei saa tagastada, siis on ta nõus võtma kostja käest auto üle hiljemalt 15.02.21. Kostja esitas kohtule BMW X1 reg m XXXXXX müügilepingu, milles pole hinna kokkulepet märgitud (lk 33). Kostja poolt kohtule esitatud pooltevahelisest Viber ́i kirjavahetusest nähtuvalt (lk 33p-35p) arutavad pooled selle üle, et keegi soovib osta ära autot ja kostja soovitab hagejale see müüki panna (06.01.21, tõlge vastuses lk 39) ning kostja on nõus isegi seda välja ostma (26.01.21, lk35, tõlge vastuses, lk 30). Kirjavahetuses on juttu sellest, justkui tasutaks kostjale ära 5 (7)

mingi võlg (kostja ootab seda), mis on omakorda vastus hageja küsimusele „Millal?“ (lk 35 -35p, 26.01.21 - 03.02.21). Kirjavahetust on peetud 2021. jaanuaris. Hageja ei ole sellist kirjavahetust eitanud. Kohus märgib, et kohtul puudub alus kahelda selles, et Viberis räägiti BMW X 1-st, sest asjas pole tõusetunud küsimust veel mingist muust autost. Hageja esitatud Transpordiameti registriandmete (lk 41-43p) väljavõttest nähtuvalt ei ole Audi omanikuvahetust registreeritud 2020.a. detsembris ja see on tehtud alles 2021. aprillis ja seejärel 2021. mais. Tõsi, andmeist ei nähtu, kelle nimel on sõiduk registreeritud aprillis 2021. Kostja esitas Transpordiameti registri väljavõtte, mille kohaselt nähtub, et kostja allkirjastas Audi müügitehingu 24.05.21 ja uus ostja alles 29.05.21 (lk 55). Lisaks esitas kostja ka Audi müügilepingu 17.05.21 (lk 56), millega kostja võõrandas sama auto kolmandale isikule. Kuigi sõiduki kui vallaasja omand ei teki Transpordiametis selle sõiduki omaniku vahetuse registreerimisega (kohus viitas eelnevalt AÕS § 92 lg 1, 208 lg 1), on võimalik sõiduki omaniku andmete vahetamist vaadelda, kui isikute soove teha sõiduki tegelike omaniku andmed riigile nähtavaks, aga võimaldab hinnata ka seda, milliseid tehinguid võisid lepingu pooled omavahel teha. Kuna vaidlust polnud selles, et kostja on saanud hagejalt 10 000 €, siis juhul, kui pooled oleksid sõlminud Audi müügilepingu, oleks tavapärane, et ostja ehk hageja nõuaks asja valduse üleandmist oma kirjalikus pretensioonis 03.02.21, mitte raha maksmist 10 000 € ega seaks tingimust, et kui ta raha ei saa, siis on ta nõus võtma Audi kostja käest üle. Selline hageja nõudmine ja käitumine ei viita sellele, et hageja oleks tegelikult soovinud osta kostjalt Audit ja et kostja oleks seda soovinud hagejale müüa. Ka asjaolu, et hageja ei kontrollinud, kas sõiduk on tema nimele registreeritud, viitab kohtu hinnangul sellele, et hageja huvi ei olnud suunatud Audi ostmisele ja omanikuks saamisele VÕS § 208 lg 1 ja AÕS § 92 järgi. Kohtu hinnangul kinnitavad üksteisele järgnevalt sõlmitud BMW X1 müügileping 14.12.20, kus oli jäetud müügihind lahtiseks, Audi müügileping 16.12.20, millega ei antud üle hagejale ei dokumente ega registreeritud ka tema nimele registris sõidukit ning BMW X1 hilisema müügiga seotud pooltevaheline Viberi sõnumivahetus, kostja väiteid, et tegelikult ei sõlminud pooled 16.12.20 Audi A 8 müügilepingut. Need kinnitavad kostja väiteid, et pooled sõlmisid 10 000 ulatuses VÕS § 396 lg 1 mõttes laenulepingu (sest kostja oli ka 10 000 € hagejalt saanud) ning selle tagatiseks olid mõlemad sõidukid. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kostja, juhul kui BMW X1 poleks olnud pandiese, oleks siis 2021. jaanuaris olnud huvitanud tolle võõrandamisest ja jaganud infot selle võimaliku müügi kohta, kui hageja ja kostja oleks sõlminud tegelikult BMW X1 müügilepingu mõnda aega varem ehk 14.12.20. Seega, hinnates kogumis 1) kostja seletusi vande all, mille kohaselt hageja ei saanud enda valdusse Audi dokumente, teda ei vormistatud Transpordiametis registris omanikuks, kostja soovis hagejalt saada 10 000 € laenuks, 2) hageja seletusi vande alla, mille kohaselt ta ei kontrollinudki, kas Audi on registreeritud registris tema nimele, 3) Audi müügilepingut 17.05.21 kostja ja kolmanda isiku vahel, 4) Transpordiameti väljavõtteid Audi andmete kohta, millest nähtuvalt ei muudetud pärast poolte poolt 16.12.20 lepingu allakirjutamist, Audi omaniku andmeid registris, 5) BMW X1 müügilepingut 14.12.20 poolte vahel, 6) poolte kirjavahetust 2021.a. jaanuaris (Viberis, millest nähtuvalt aitas kostja leida BMW X 1-le uut ostjat, ja kus kostja on öelnud, et hageja võiks selle panna müüki (06.01.21 sõnum), 6 (7)

7) hageja pretensiooni 03.2.21 kostjale, mis järgnes Viberi kirjavahetusele ja milles hageja nõudis kostjalt 10 000 euro kandmist hageja kontole hiljemalt 15.02.21 ja kui seda ei saa, siis on ta alles nõus siis võtma enda valdusse Audi, asub kohus järeldusele, et pooled ei sõlminud VÕS § 208 lg 1 järgi Audi müügilepingut ehk et hageja ei soovinud kostjalt Audit osta ja kostja seda hagejale müüa. Nii asub kohus järeldusele, et nii BMW X1 kui Audi A 8 müügilepingud olid mõlemad näilised TsÜS § 89 lg 1 viimase osa ja lg 3 järgi, kuna nendega varjati poolte vahelist laenulepingut 10 000 € laenamise kohta kostjale ja 2 pandilepingut. Seda, et hageja sai BMW X 1 valduse, vaidluse alla ei sattunud. Kostja seletust kohaselt jäi Audi mõneks päevaks hageja kätte ilma dokumentideta, samas sai kostja selle sõiduki tema seletuste kohaselt tagasi kui ta andis hagejale 700 € ehk et laenu tagamiseks piisas ühest pandiesemest. Kohtu hinnangul on poolte vahe sõlmitud seega kahe auto käsipandi leping AÕS § 281 lg 1, 282 lg 1 järgi, millest Audi vabastati hiljem pandi alt. Seda, et ka algselt oli pant seatud Audile, kinnitab kostja seletus, sest vastasel korral poleks hageja 03.02.21 pretensioonis viidanud soovile saada raha ja kui seda ei saa, et siis on nõus võtma sõiduki üle. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et pooltevaheline Audi A 8 reg märk XXXXXX on TsÜS § 89 lg 2 alusel näilise tehinguna tühine tehing, millel ei ole õiguslikke tagajärgi TsÜS § 84 lg 1 järgi. TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Hageja nõue tugineb sellele, et kostja rikkus müügilepingut (mitte laenulepingut) ja hagejal tekkis selle tõttu kahju. Kuna poolte vahel ei ole Audi müügilepingut, siis ei tõusetu küsimust kostja poolt ka müügilepingu rikkumisest (müügieseme üle andmata jätmisest ja omandi ülemineku mitte võimaldamisest) ning hageja ei saa nõuda ka VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, 3 § 127 lg 1, 3, § 128 lg 1, 2 alusel müügilepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamist. Sellel põhjusel jääb hagi rahuldamata ja kohtul ei ole vaja hinnata kostja väiteid võimalikust tasaarvestusest (kostja seda küll ei teinud), samuti ei pea kohus hindama seda, kas VÕS § 115 lg 1, 3 tulenevad kahjuõude eeldused (kas oli vajalik anda täitmise tähtaeg või võis hageja nõude kohe täitmise asemel kahju hüvitamist) on täidetud, kuna neil oleks siis tähtsust, kui müügileping oleks kehtiv. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad poolte menetluskulud selle kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. Hagi jäi rahuldamata ja poolte kulud jäävad hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 2 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab kulude suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi, kuna kontrollimisel tuvastas kohus, et hageja ei ole saanud kostja menetluskulusid kätte. (digitaalne allkiri) Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.