Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. september 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-3740
Kohtuasi
X hagi Y vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
10 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja AY Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-3740 muutmata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.X (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 10 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid pooled kirjaliku Audi A8, registreerimisnumbriga XXXXXX, vin-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXXX (Audi või sõiduk) müügilepingu. Hageja maksis kostjale 10 000 eurot. Lepingu kohaselt läks sõiduki omand üle lepingu allkirjastamisest. Kostja ei ole andnud sõidukit hagejale üle. Hageja esitas kostjale 3. veebruaril 2021 pretensiooni ja kostja lubas kohustusi täita, kuid ei teinud seda. Kostja müüs sõiduki 2. aprillil 2021 muule isikule, mistõttu sõidukit ei ole võimalik hagejale üle anda. Hagejale tekkis kostja kohustuse rikkumisest kahju 10 000 eurot.
1.2.Hageja kinnitas, et mingit laenu- ega pandilepingut poolte vahel pole. Kostja ei ole tõendanud nende lepingute sõlmimist ega tingimusi. BMW X1 müügileping ei seondu praeguse vaidlusega. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja väitel on hagis toodud väited ebaõiged. Audi oli pandiese. Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku Audi omandi üleandmises hagejale. Hageja ei ole tõendanud kostjale müügihinna tasumist.
2.2.Tegelikult võttis kostja hagejalt 2020. a lõpus laenu 10 000 eurot üheks-kaheks kuuks tingimusel, et kostja pandib sõidukid BMW X1 registreerimisnumbriga CCCCCC (BMW) ja Audi, mis anti üle vastavalt 14. detsembril 2020 ja 16. detsembril 2020. Koos pandiesemete üleandmisega sõlmisid pooled laenu saamise eeltingimusena müügilepingud, BMW kohta 14. detsembril 2020 ja Audi kohta 16. detsembril 2020. Kuna autode üleandmisel jäi kostja ilma autota, siis tasus ta hagejale 700 eurot ja palus Audi valdust tagasi. Kostja sai seni hageja töökohas seisnud Audi tagasi. BMW jäi hageja valdusesse laenu tagasimaksmise kohustuse täitmise tagamiseks. Kostjal ei õnnestunud aasta lõpuks laenu tagasi maksta, v.a Audi tagasisaamiseks tasutud 700 eurot. Hageja registreeris BMW 28. detsembril 2020 registris enda nimele. Kostja otsis BMW-le ostjat, et saadud rahaga laen tagastada. Üks isik kontakteerus kostjaga ja oli nõus maksma BMW eest 11 000 eurot. Kostja suhtles sel teemal hagejaga Viberis.
2.3.Kostja on seisukohal, et ta sai hagejalt 10 000 eurot laenuks ja tal oli hageja ees vaid laenulepingust tulenev kohustus. Pooled sõlmisid laenulepingu varjamiseks kaks müügilepingut. Poolte soov oli tagada laenu esialgu kahe pandiesemega ja hiljem ühe pandiesemega. Müügilepingud olid näilikud tehingud, mis sõlmiti selleks, et laenu tagastamata jätmise korral oleks hagejal võimalikult lihtne pandieset realiseerida selle müümise teel.
2.4.Oma 3. veebruari 2021. a pretensioonis nõudis hageja kostjalt 10 000 eurot ehk laenuks antud raha, kuna sel ajal ei olnud hageja veel tema valduses olnud pandieset BMW müünud ja müügihinnana saadut oma nõude katteks arvanud. Nüüdseks on kostja kohustus BMW müügist saadu arvel täidetud. BMW oli kantud registris hageja nimele, hageja võõrandas selle 11 200 euro eest ja uus omanik on kantud 19. märtsil 2021 registrisse. Hageja ei ole tasunud kostjale BMW müügihinda, s.o väidetavat müügilepingut täitnud. Kui hagejal oleks kostja vastu Audi 2 (10)
2-21-3740 müügilepingust tulenev raha saamise nõue, oleks pooltel sõidukite müügilepingutest tulenevad tasaarvestatavad nõuded.
2.5.Hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist, kuna ta pole esmalt nõudnud lepingu täitmist ega andnud selleks täiendavat tähtaega. Hageja nõudis pretensioonis raha, auto valduse nõuet ei ole ta esitanud. Kostja võõrandas Audi 17. mail 2021, s.o pärast seda, kui teine pandiese BMW oli ära müüdud ja laenusumma tagasi saadud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
3.1.Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole selles, et kostja sai hagejalt 10 000 eurot ja kostja ei ole andnud Audit hagejale üle. Menetluse käigus langes ära vaidlus sõiduki registreerimisnumbri üle, see oli XXXXXX.
3.2.Kohus kuulas pooled vande all ära.
3.2.1.Hageja seletusest nähtuvalt käis kostja hageja juures korduvalt sõidukeid pesemas (autopesulas). Hagejale hakkas Audi meeldima ja ta soovis seda kostjalt osta, olles seda näinud vaid mõned korrad. Hageja seletas, et tal pole kunagi sellist autot olnud, auto omadused sobisid talle. Kostja tõi müügilepingu blanketi, mis täideti, ja kostja lubas paari päeva jooksul auto üle anda. Kostja ise pakkus hagejale autot müügiks 10 000 euro eest. Müügileping jäi hageja kätte ja dokumendid kostja kätte. Hageja ei kontrollinud, kas sõiduk sai tema nimele registreeritud.
3.2.2.Kostja seletusest nähtub, et ta tunneb hagejat, kuna käis hageja juures pesulas sõidukeid pesemas. Kostja ostis Audi 2020. a-l 17 000 euro eest. Kostja helistas hagejale ja ütles, et tal on vaja 10 000 eurot, et investeerida Apple’i tehnikasse. Kostja soovis osta mitu telefoni ja teenida 1500 eurot kasumit. Kostja seletas, et Audi müügileping vormistati hagejaga seetõttu, et Audi jäi hagejale garantiiks, et hageja ei jääks oma rahast ilma. Lisaks vormistas kostja laenu tagamiseks hageja nimele BMW. Pärast seda laenas hageja talle 10 000 eurot. Kuna hageja arvas, et BMW ei kata laenu, siis jättis kostja paariks päevaks Audi hageja töökotta ja andis võtmed üle. Dokumente hageja ei nõudnud. Kui kostja maksis hagejale 700 eurot, tagastas hageja Audi. Sel ajal, kui Audi oli hageja käes, ei olnud hagejal sõiduki dokumente, ta ei soovinud neid. Müügilepingu vormistamine oli hageja nõue. Kostja aitas hagejal BMW maha müüa, kuna ta ei saanud laenu tagasi maksta. Sõiduki hind oli u 11 000 – 12 000 eurot. Vastuseks hageja esindaja küsimusele seletas kostja, et ta ei ole BMW eest mingit raha saanud. Kostja seletas, et ta ei oleks mingil juhul jätnud tagatiseks Audit, mille hind oli 17 000 eurot, veel vähem vormistanud seda hageja nimele. Kokkulepe oli, et Audi jääb hageja juurde seni, kuni kostja maksab tagasi 700 eurot.
3.3.Kohtule on esitatud 16. detsembri 2020. a Audi müügileping, mis on poolte käsitsi allkirjastatud ja mille kohaselt justkui müüs kostja Audi hagejale. Lepingu p 4 järgi tuleb üle anda sõiduki dokumendid ja kokku on lepitud, et omand läheb üle pärast lepingu allkirjastamist. Poolte seletused langevad kokku selles, et kuigi pooled vormistasid kirjeldatud müügidokumendi, ei andnud kostja hagejale üle Audi dokumente.
3.4.Hageja seletuste kohaselt ta ei uurinud, kas sõiduk vormistati ja registreeriti tema nimele. Kostja kinnitas, et seda ei tehtud. Hagejal ei ole seni sõiduki valdust ega ka dokumente.
3 (10)
2-21-3740
3.5.Kostja tugines hageja 3. veebruari 2021. a pretensioonile, milles hageja on kirjeldanud Audi müügitehingut, kuid ei ole esitanud nõuet müügilepingu täitmiseks, s.o hagejale sõiduki ja lepingus nimetatud dokumentide üleandmiseks. Hageja on esitanud kostjale 3. veebruaril 2021 hoopis rahalise nõude, milles nõuab, et kostja maksaks hiljemalt 15. veebruariks 2021 hageja kontole 10 000 eurot. Seega soovis hageja oma nõudes (pretensioonis) raha, mitte väidetava müügilepingu täitmist ehk auto üleandmist. Pretensioonis ei ole viiteid lepingust taganemisele näiteks põhjusel, et kostja ei täida müügilepingust tulenevat auto üleandmise kohustust. Pretensioonis on vaid märge, et kui raha ei saa tagastada, siis on hageja nõus võtma kostjalt auto üle hiljemalt 15. veebruaril 2021.
3.6.Kostja esitas kohtule BMW müügilepingu, milles ei ole hinda märgitud. Kostja esitatud poolte 2021. a jaanuari Viberi kirjavahetusest nähtuvalt arutasid pooled, et keegi soovib autot ära osta ja kostja soovitab hagejal see müüki panna ning on nõus selle ka ise välja ostma. Kirjavahetuses on juttu sellest, justkui tasutaks kostjale ära mingi võlg (kostja ootab seda), mis on omakorda vastus hageja küsimusele „Millal?“. Hageja ei ole sellist kirjavahetust eitanud. Kohtul puudub alus kahelda, et räägiti BMW-st.
3.7.Hageja esitatud Transpordiameti registriandmete väljavõttest nähtuvalt ei ole Audi omanikuvahetust 2020. a detsembris registreeritud. See on tehtud alles 2021. a aprillis ja seejärel 2021. a mais. Andmetest ei nähtu, kelle nimele on sõiduk aprillis 2021 registreeritud. Kostja esitas Transpordiameti registriväljavõtte, millest nähtub, et kostja allkirjastas Audi müügitehingu 24. mail 2021 ja uus ostja alles 29. mail 2021. Lisaks esitas kostja ka 17. mai 2021. a Audi müügilepingu, millega kostja võõrandas auto kolmandale isikule. Kuigi sõiduki kui vallasasja omand ei teki sõiduki omaniku vahetuse registreerimisega Transpordiametis, on sõiduki omaniku andmete vahetamist võimalik vaadelda kui isikute soovi teha sõiduki tegelike omanike andmed riigile nähtavaks ning see võimaldab hinnata ka seda, milliseid tehinguid võidi teha.
3.8.Kuna vaidlust ei olnud selles, et kostja on saanud hagejalt 10 000 eurot, siis juhul, kui pooled oleksid sõlminud Audi müügilepingu, oleks tavapärane, et ostja ehk hageja nõuaks oma
3.veebruari 2021. a pretensioonis asja valduse üleandmist, mitte raha maksmist, ega seaks tingimust, et kui ta raha ei saa, siis on ta nõus võtma Audi kostja käest üle. Hageja nõuded ja käitumine ei viita sellele, et hageja oleks tegelikult soovinud osta kostjalt Audit ja et kostja oleks soovinud seda hagejale müüa. Ka asjaolu, et hageja ei kontrollinud, kas sõiduk on tema nimele registreeritud, viitab kohtu hinnangul sellele, et hageja huvi ei olnud suunatud Audi ostmisele ja omanikuks saamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 järgi. Kohtu hinnangul kinnitavad üksteise järel sõlmitud 14. detsembri 2020. a BMW müügileping, kus oli jäetud müügihind lahtiseks, 16. detsembri 2020. a Audi müügileping, millega ei antud hagejale üle dokumente ega registreeritud sõidukit registris tema nimele, ning BMW hilisema müügiga seotud poolte Viberi sõnumivahetus kostja väiteid, et tegelikult ei sõlminud pooled 16. detsembril 2020 Audi müügilepingut. Need tõendid kinnitavad kostja väiteid, et pooled sõlmisid VÕS § 396 lg 1 mõttes laenulepingu 10 000 euro laenamiseks ja selle tagatiseks olid mõlemad sõidukid. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kui BMW ei oleks olnud pandiese ja kui hageja ja kostja oleksid sõlminud 14. detsembril 2020. a BMW müügilepingu, oleks kostja olnud 2021. a jaanuaris huvitatud selle võõrandamisest ja jaganud infot selle võimaliku müügi kohta.
3.9.Eelnevast tulenevalt ja hinnates kogumis:
4 (10)
2-21-3740 -
-
kostja vande all antud seletusi, mille kohaselt hageja ei saanud enda valdusesse Audi dokumente, teda ei vormistatud Transpordiameti registris omanikuks, kostja soovis hagejalt saada 10 000 eurot laenuks; hageja vande all antud seletusi, mille kohaselt ta ei kontrollinudki, kas Audi on registreeritud registris tema nimele; 17. mai 2021. a Audi müügilepingut kostja ja kolmanda isiku vahel; Transpordiameti väljavõtteid Audi andmete kohta, millest nähtuvalt ei muudetud pärast poolte 16. detsembri 2020. a lepingu allkirjastamist registris Audi omaniku andmeid;
14.detsembri 2020. a BMW müügilepingut poolte vahel; poolte Viberi kirjavahetust 2021. a jaanuaris, millest nähtuvalt aitas kostja leida BMWle uut ostjat ja kus kostja on öelnud, et hageja võiks selle müüki panna; hageja 3. veebruari 2021. a pretensiooni kostjale, mis järgnes Viberi kirjavahetusele ja milles hageja nõudis kostjalt 10 000 euro kandmist oma kontole hiljemalt 15. veebruaril 2021 ning avaldas, et kui seda ei saa, siis on ta nõus võtma enda valdusesse Audi,
asus kohus järeldusele, et pooled ei sõlminud Audi müügilepingut VÕS § 208 lg 1 järgi, st hageja ei soovinud kostjalt Audit osta ja kostja seda hagejale müüa.
3.10.Kohus järeldas, et nii BMW kui ka Audi müügilepingud olid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 viimase osa ja lg 3 järgi näilikud, kuna nendega varjati poolte laenulepingut 10 000 euro laenamiseks kostjale ja kahte pandilepingut. Vaidlust ei olnud selles, et hageja sai BMW valduse. Kostja seletuse kohaselt jäi Audi mõneks päevaks hageja kätte ilma dokumentideta, samas kui kostja sai sõiduki tagasi, kui ta andis hagejale 700 eurot, ehk laenu tagamiseks piisas ühest pandiesemest. Seega on poolte vahel sõlmitud kahe auto käsipandi leping AÕS § 281 lg 1 ja § 282 lg 1 järgi, millest Audi vabastati hiljem pandi alt.
3.11.Eelneva alusel leidis kohus, et Audi müügileping on TsÜS § 89 lg 2 alusel näilise tehinguna tühine tehing, millel TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Hageja nõue tugineb sellele, et kostja rikkus müügilepingut (mitte laenulepingut) ja hagejal tekkis selle tõttu kahju. Kuna poolte vahel ei ole Audi müügilepingut, siis ei tõusetu ka küsimust müügilepingu rikkumisest kostja poolt ning hageja ei saa nõuda müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Sellel põhjusel jääb hagi rahuldamata. Kohtul ei ole vaja hinnata kostja väiteid võimaliku tasaarvestuse kohta ega VÕS § 115 lg-st 3 tuleneva kahjunõude eelduste täidetust, kuna neil oleks tähtsust siis, kui müügileping oleks kehtiv.
3.12.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et määrab kulude suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse norme ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja peab kohtuotsust üllatuslikuks ja heidab kohtule ette asjaolude ebaõiget hindamist ning tuginemist asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud.
5 (10)
2-21-3740
4.2.Hageja rõhutab, et mingisugust laenulepingut või pandilepingut, ei suulist ega kirjalikku, ei ole poolte vahel kunagi sõlmitud. Kostja väide, et poolte vahel oli sõlmitud pandileping, on paljasõnaline, kuna kostja ei ole esitanud nimetatud lepingut kohtule ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kostja viis oma väitega kohtu eksitusse.
4.3.Oma ebaausa tegevusega tekitas kostja hagejale kahju 10 000 eurot. Hageja esitas kostjale pretensioone, kus selgitas, et kui ta ei täida müügilepingust tulenevaid kohustusi, siis peab ta tagastama talle makstud 10 000 eurot. Kostja kohustused olid müügilepingus fikseeritud. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. Hageja soovis oma nõudeid tõendada tunnistaja ütlustega. Q nägi, kuidas hageja andis kostjale 10 000 eurot Audi eest. Kohus jättis põhjendamatult hageja taotluse rahuldamata ja seega olulise osa tõenditest analüüsimata.
4.4.Väide, et hageja ei kontrollinud, kas sõiduk sai tema nimele registreeritud, ei oma tähtsust. Seda ei olnud mõtet kontrollida, kuna registreerimise käigus on vaja uue omaniku (hageja) allkirja ja auto tehnilist passi.
4.5.Kostja kinnitas kohtuistungil, et „BMW kohta tegime müügilepingu koos hagejaga. BMW andsin hagejale üle. Vormistasime registris auto müügi. Register kinnitab müüki, mitte mina. BMW sõiduauto tehnilise passi sai hageja kätte.“ Seega kinnitasid pooled, et müügileping on poolte poolt täidetud. See oli eraldiseisev müügileping. Pärast registris registreerimist sai hageja BMW omanikuks. Kohus leidis ekslikult, et Audi ja BMW müügilepingud on omavahel kuidagi seotud. Need on iseseisvad müügilepingud, neil olid erinevad müügiesemed ja hinnad.
4.6.Kohus ei ole võtnud tarvitusele kõiki seaduses ettenähtud abinõusid asja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning ei ole kõiki asjaolusid välja selgitanud. Kohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid valikuliselt ning ei ole põhjendanud, miks ta on osa tõendeid tähelepanuta jätnud. Kohus on jätnud põhjendamatult vastamata ka asjakohastele väidetele. Kohus on tuginenud otsuse tegemisel asjaoludele, mis on oletuslikud ja mida ei olnud pooltele teatavaks tehtud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
7.Maakohus tuvastas asja lahendamisel järgmised olulised asjaolud, mida pooled apellatsioonimenetluses ei vaidlusta ja mille ringkonnakohus võtab seega TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks: -
-
kostja sai hagejalt 10 000 eurot; pooled allkirjastasid 16. detsembril 2020 käsitsi Audi müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs Audi hagejale; lepingu p 4 järgi tuleb üle anda sõiduki dokumendid; lisaks oli kokku lepitud, et omand läheb üle pärast lepingu alla kirjutamist; kostja ei ole andnud hagejale üle Audit ega ka sõiduki dokumente (Audi jäi küll mõneks päevaks kostja kätte ilma dokumentideta, kuid kostja sai sõiduki tagasi, kui andis hagejale 700 eurot); 6 (10)
2-21-3740 -
-
-
14.detsembril 2020 olid pooled allkirjastanud müügilepingu BMW kohta ning hageja sai BMW valduse; Transpordiameti registriandmete väljavõtte kohaselt ei registreeritud detsembris 2020 Audi omanikuvahetust, seda tehti alles 2021. a aprillis ja seejärel 2021. a mais, kuid andmetest ei nähtu, kelle nimele sõiduk 2021. a aprillis registreeriti; pooled pidasid 2021. a jaanuaris Viberis kirjavahetust BMW teemal, arutades, kas keegi soovib autot ära osta, ning kostja soovitas hagejal auto müüki panna, olles valmis seda ka ise välja ostma; kostja esitatud 17. mai 2021. a müügilepingu kohaselt võõrandas kostja Audi kolmandale isikule; Transpordiameti registri väljavõtte kohaselt allkirjastas kostja Audi müügilepingu 24. mail 2021 ja uus ostja 29. mail 2021.
8.Maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude, leides, et hageja nõuab väidetavast Audi müügilepingust tuleneva asja valduse üleandmise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, käsitades kahjuna sõiduki eest tasutud hinda. Selline nõue on võimalik VÕS § 208 lg 1, § 101 lg 1 p 3 ning § 115 lg-te 1 ja 3 alusel, tegemist on kahju hüvitamise nõudega kohustuse täitmise asemel. Nimetatud nõude esmane eeldus on poolte vahel müügilepingu olemasolu, millest tulenevat kohustust oleks kostja saanud rikkuda. Praegusel juhul on poolte vahel vaidlus selles, kas 16. detsembril 2020 allkirjastatud Audi müügileping oli TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing, varjates laenulepingu ja pandilepingute sõlmimist, ja seega TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine või mitte.
9.Maakohus leidis tõendeid (peamiselt poolte vande all antud seletused; BMW müügileping; kostja poolt kohtule esitatud Viberi kirjavahetus jaanuarist 2021; Transpordiameti registriandmete väljavõtted Audi omanikuvahetuste kohta; 17. mai 2021. a müügileping Audi müümise kohta kolmandale isikule; hageja 3. veebruari 2021. a pretensioon kostjale) kogumis hinnates, et need kinnitavad kostja väiteid, et tegelikult ei sõlminud pooled 16. detsembril 2020 Audi müügilepingut VÕS § 208 lg 1 tähenduses, kuna hageja ei soovinud kostjalt Audit osta ja kostja seda müüa, vaid pooled sõlmisid VÕS § 396 lg 1 järgse laenulepingu hagejalt kostjale 10 000 euro laenamiseks ning selle tagatiseks sõlmiti BMW ja Audi osas käsipandilepingud AÕS § 281 lg 1 ja § 282 lg 1 järgi. Seejuures hiljem, pärast hagejale 700 euro tagastamist, vabastati Audi pandi alt ja laenu jäi tagama üks pandiese (BMW). Eelnevast järeldas maakohus, et BMW ja Audi müügilepingud on TsÜS § 89 lg 1 viimase osa ja lg 3 järgi näilikud tehingud, kuna nendega varjati poolte laenulepingut 10 000 euro laenamise kohta kostjale ja kahte pandilepingut. Seega on Audi müügileping TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine, sellel ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi ning TsÜS § 89 lg 3 järgi tuleb kohaldada varjatud tehingutele nende tehingute kohta sätestatut.
10.Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja selle vastuse ning muude asja materjalidega, on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et poolte 16. detsembri 2020. a müügileping Audi kohta oli näilik tehing ja sellega varjati tegelikult laenulepingu ja pandilepingu sõlmimist. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
11.Hageja jääb apellatsioonkaebuses endiselt seisukohale, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ega pandilepinguid. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale ega leida, et poolte vahel oli sõlmitud Audi müügileping.
7 (10)
2-21-3740
11.1.Maakohtu järelduste õigsust ei mõjuta asjaolu, et hageja väitel töötab kostja müügijuhina ning peab seega olema teadlik müügilepingu tähendusest ja tagajärgedest. Maakohus on asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei olnud poolte tegelik tahe sõlmida Audi müügilepingut, s.o hageja ei soovinud Audit osta ja kostja seda müüa, vaid poolte tahe oli sõlmida laenu- ja pandilepingud.
11.2.Põhjendatud ei ole hageja väide, et Audi müügilepingu sõlmimist kinnitab see, et kostjale esitatud pretensioonis oli hageja tuginenud müügilepingule ja nõudnud kostjalt müügilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral 10 000 euro tagastamist.
11.2.1.Maakohus on hageja 3. veebruari 2021. a pretensiooni (tl-d 5–6) vaidlustatud otsuses hinnanud ja leidnud, et hageja ei ole selles esitanud VÕS § 208 lg 1, § 101 lg 1 ja § 108 lg 2 pst 1 tulenevat müügilepingu täitmise nõuet ehk nõuet anda hagejale üle vaidlusalune sõiduk ja lepingus nimetatud dokumendid. Hageja on esitanud kostjale hoopis rahalise nõude, et kostja maksaks hagejale 10 000 eurot hiljemalt 15. veebruariks 2021. Maakohus järeldas sellest, et hageja ei nõudnud mitte väidetava müügilepingu täitmist, s.o sõiduki üleandmist, vaid raha. Maakohus tuvastas, et pretensioonis ei olnud viiteid lepingust taganemisele (nt põhjusel, et kostja ei täida müügilepingust tulenevat sõiduki üleandmise kohustust), vaid üksnes märge, et kui raha ei saa tagastada, siis on hageja nõus võtma kostja käest üle Audi hiljemalt 15. veebruaril 2021.
11.2.2.Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga nimetatud tõendile ja leiab, et pretensiooni sisu kinnitab täiendavalt seda, et poolte vahel ei olnud sõlmitud müügilepingut Audi omandamiseks hageja poolt, vaid pooled olid sõlminud laenulepingu, mida nad soovisid tagada sõidukitega. Sellele viitab selgelt asjaolu, et hageja esmane soov oli saada tagasi kostjale antud 10 000 eurot ning Audi endale võtmisega oleks hageja nõustunud juhul, kui kostjal poleks olnud võimalik raha tagastada.
11.3.Hageja arvates pole oluline see, et ta ei kontrollinud, kas sõiduk sai tema nimele registreeritud. Kolleegiumi hinnangul võttis maakohus põhjendatult asjaoludena, mis viitavad sellele, et pooled ei sõlminud Audi müügilepingut, arvesse seda, et hagejat ei vormistatud pärast
16.detsembri 2020. a tehingu sõlmimist Transpordiameti registris Audi omanikuks ning hageja ei tundnud selle vastu huvi, jättes kontrollimata, kas Audi on registris tema nimele registreeritud. Samas oli see vaid osa arvukatest asjaoludest, millega maakohus poolte tegelikku õigussuhet kvalifitseerides arvestas.
11.4.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja kinnitas 19. jaanuari 2022. a kohtuistungil müügilepingu sõlmimist ja täitmist. Hageja viitab kostja seletusele, mille kohaselt „BMW kohta tegime müügilepingu koos hagejaga. BMW andsin hagejale üle. Vormistasime registris auto müügi. Register kinnitab müüki, mitte mina. BMW sõiduauto tehnilise passi sai hageja kätte.“ Nende lausete hindamisel tuleb arvestada nende ütlemise konteksti, st kostja muid seletusi samal istungil. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja küll selgitas müügilepingu vormistamist ja BMW üleandmist, kuid kostja väitel oli BMW tegelikult pandiese, see oli laenatud 10 000 euro tagatis ning kostja pole BMW eest raha saanud (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:24:36). Seega ei ole kostja müügilepingu sõlmimist ja täitmist 19. jaanuari 2022. a kohtuistungil kinnitanud.
11.5.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja väide pandilepingu sõlmimise kohta on paljasõnaline, kuna kostja pole pandilepingut kohtule esitanud. Käsipandi seadmise kokkulepe AÕS § 281 lg 1 ja § 282 lg 1 tähenduses võib olla sõlmitud ka suuliselt, kui sellega kaasneb pandieseme valduse üleandmine pandipidajale, seega ei välista pandilepingu olemasolu
8 (10)
2-21-3740 kirjaliku lepingudokumendi puudumine. Maakohtu tuvastatud asjaolud, sh asjas esitatud tõendid kinnitavad poolte vahel pandilepingute sõlmimist Audi ja BMW kohta ning hiljem (pärast kostja poolt hagejale 700 euro tagastamist) Audi vabastamist pandi alt (AÕS § 286 p 3 järgi käsipant lõpeb mh panditud asja tagastamisega pantijale).
12.Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette seda, et kohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse tunnistaja Q ülekuulamiseks, kes nägi, kuidas hageja andis kostjale 10 000 eurot Audi eest.
12.1.Asja materjalidest nähtuvalt taotles hageja oma 8. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis tunnistaja Q ülekuulamist, kuna tunnistaja nägi, kuidas hageja andis kostjale 10 000 eurot Audi eest. Hageja kordas oma taotlust 14. detsembri 2021. a menetlusdokumendis. 19. jaanuari 2022. a kohtuistungil avaldas hageja, et tunnistaja saab tõendada ka seda, et hageja ei võtnud autot, kuna kostja ütles, et tal on vaja autot veel kaks päeva kasutada (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:33:35). Maakohus jättis 19. jaanuari 2022. a kohtuistungil protokollilise määrusega hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et tunnistaja ülekuulamiseks puudub vajadus, kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud 10 000 eurot. Selle kohta, kas pooled sõlmisid Audi müügi- või pandilepingu, s.o milles pooled Audi osas kokku leppisid, on tõendiks poolte vande all antavad ütlused ja hageja tunnistajat pole vaja selle kohta üle kuulata (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:23:19, 00:37:24 ja 00:44:34).
12.2.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus hageja tunnistaja ülekuulamise taotluse põhjendatult rahuldamata. Peamine asjaolu, mida hageja soovis tunnistaja ütlustega tõendada, ei olnud vaidluse all (TsMS § 238 lg 1 p 1). Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud sellele, et hageja andis talle sularahas 10 000 eurot ja kostja andis hagejale Audi, kuid kostja väitel ei olnud tegemist Audi müümisega hagejale, vaid hageja andis kostjale laenu ja sai Audi valduse laenu tagasimaksmise tagatiseks. Ka 19. jaanuari 2022. a kohtuistungil avaldas kostja esindaja, et kostja tunnistab 10 000 euro saamist, aga teise kokkuleppe alusel (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:22:35). See, mis põhjusel hageja väidetavalt kohe kostjalt autot ei võtnud, ei oma tähtsust hindamisel, kas auto üleandmise aluseks oli müügi- või pandileping. Seega ei oleks olnud alust kuulata tunnistajat üle ka selle asjaolu kohta (TsMS § 238 lg 1). Kolmanda isikuna ei oleks Q saanud anda ütlusi selle kohta, milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel ning mis põhjusel hageja kostjale Audi eest raha andis ja kostja hagejale Audi pidi üle andma. Hageja ei ole ka väitnud, et Q oleks olnud teadlik poolte kokkuleppe sõlmimise asjaoludest ja sisust. Eelnevat arvestades ei ole maakohus hageja taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse normi rikkunud.
13.Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid valikuliselt ja jätnud põhjendamata, miks ta on osa tõendeid tähelepanuta jätnud, samuti jätnud põhjendamatult vastamata osadele väidetele. Hageja ei ole viidanud ühelegi tõendile (peale tunnistaja Q ülekuulamata jätmise) või hageja menetluses esitatud väitele, mille maakohus oleks jätnud arvestamata ja sellekohased põhjendused esitamata.
14.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on tuginenud asja lahendamisel asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud, mistõttu maakohtu otsus oli üllatuslik. Hageja ei ole viidanud apellatsioonkaebuses ühelegi sellisele asjaolule, millele maakohus oleks otsuses tuginenud ja mille osas pooled poleks saanud menetluses oma seisukohti avaldada. Asja materjalidest ei nähtu kolleegiumile, et maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust või asjaolude pooltega arutamise kohustust viisil, mis oleks võinud tuua kaasa üllatusliku otsuse.
9 (10)
2-21-3740
15.Hageja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus ei võtnud tarvitusele kõiki seaduses ettenähtud abinõusid asja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid. Kolleegium selgitab, et hagimenetlus on võistlev menetlus, kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1, vt ka § 4 lg 2). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Maakohtul ei olnud seega kohustust ise asjaolusid välja selgitada, vaid hagis esitatud nõude aluseks olevate asjaolude esile toomise ja tõendamise kohustus oli hagejal (vt ka TsMS § 230 lg 1).
16.Olukorras, kus maakohus tuvastas, et pooled ei ole kehtivalt sõlminud Audi müügilepingut, leidis maakohus õigesti, et kostja ei saanud müügilepingut rikkuda (sellega, et ta ei andnud asja üle ega teinud võimalikuks selle omandi üleminekut) ning hageja ei saa nõuda müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist.
17.Kolleegium märgib, et praegusel juhul on maakohus põhjendatult jätnud vaidlustatud otsuses hindamata selle, kas hagejal võib olla kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kohus peab hagi lahendamisel lähtuma hageja esitatud nõudest ning asjaoludest, mille hageja on oma nõude põhjendamiseks esitanud (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2). Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei tuginenud menetluses alternatiivselt, s.o juhul kui kohus peaks nõustuma kostja väidetega müügilepingu näilikkuse kohta, laenulepingu sõlmimisele ega esitanud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Vastupidi, hageja oli menetluses selgelt avaldanud seisukohta, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud (vt nt 30. septembri 2021. a seisukoha lk 3; 8. oktoobri 2021. a seisukoha lk 2; 14. detsembri 2021. a seisukoha lk 2; ka apellatsioonkaebuses rõhutas hageja korduvalt, et poolte vahel ei ole laenulepingut ega pandilepingut sõlmitud). Selles olukorras ei oleks kohus saanud lahendada hageja nõuet laenulepingu alusel. Kui hagejal on kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid, eelkõige kui laen või osa sellest on endiselt tagastamata, on hagejal võimalik pöörduda kostja vastu kohtusse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Sel juhul on kostjal võimalik esitada hageja nõudele ka vastuväiteid, nt praeguses menetluses esitatud väide, et laenu tagastamise kohustus on pandiesemeks olnud BMW müügist saadud raha arvel täidetud (vt nt kostja 15. septembri 2021. a menetlusdokumendi p 3.8).
18.Eelnevat arvestades jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Menetluskulude jaotus
19.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus põhjendatult poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
20.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
21.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
22.Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.