Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. mai 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-121106
Kohtuasi
Üheksavara OÜ hagi OÜ Ventri vastu 6000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Ventri apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7507 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Üheksavara OÜ (registrikood 12934541), juhatuse liige TN Kostja OÜ Ventri (registrikood 10305386), juhatuse liige AP, lepinguline esindaja Lembit Ülper
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-19-121106 tehtud Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2.OÜ Ventri apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Üheksavara OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Üheksavara OÜ (hageja) esitas 7. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Ventri (kostja) 6000 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja Pärnu Maakohus kohustas 5. septembri 2019. a määrusega hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.
2.Hageja esitas 21. septembril 2019 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3000 eurot, leppetrahvi 3000 eurot ja perioodi 30. juuli 2017 kuni 21. september 2019 eest viivise 1027 eurot ning edasi seadusjärgse viivise põhinõudest. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 6. juulil 2012. a C-ga ja Y-ga (müüjad) notariaalselt tõestatud lepingu, millega mh muudeti kinnistu võlaõiguslikku lepingut, sõlmiti kinnistute mõtteliste osade kinkeleping ja asjaõigusleping (2012. a leping). Nimetatud lepingu p 5.1.2 järgi kohustus kostja tasuma müüjatele ostuhinna tasumata osast 6647,50 eurot hiljemalt
30.juunil 2017. Kostja tasus müüjatele 3647,50 eurot. Ostuhinna tasumise kohustuse rikkumise korral kohustus kostja tasuma 2012. a lepingu p 5.1.4 järgi müüjatele leppetrahvi 3000 eurot. Müüjad saatsid kostjale leppetrahvi nõude 20. juulil 2017. Müüjad loovutasid 2012. a lepingust tulenevad nõuded 26. oktoobril 2017 hagejale. Hageja ei ole nõus kostja väitega, et hageja nõue kostja vastu on tasaarvestusega lõppenud. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on hagis nõutava ostuhinna 3000 euro tasumise kohustus tasaarvestusega lõppenud. Kuna kostja on kohustuse täitnud, siis ei ole hagejal tema vastu ka leppetrahvi ega viivise nõuet. Alternatiivselt leidis kostja, et põhinõue on aegunud. Müüjate süül jäi 11. oktoobril 2013 lepingu sõlmimine notaribüroos ära. Sellise lepingurikkumise eest oli 2012. a lepingu p-s 6.3 ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus. Samal päeval selgitas kostja notaribüroos C-le tehingu ärajäämise tagajärgi, leppetrahvi tasumise kohustuse olemasolu ning et ta tasaarvestab leppetrahvi nõude tasumata ostuhinnaga. C oli nõus. Ka järgmisel kohtumisel selgitas kostja C-le suuliselt, et leppetrahv on kostja kohustustest maha arvestatud. Lisaks sellele saatis kostja müüjatele 17. oktoobril 2013 lihtkirjaga teated leppetrahvi sissenõudmise kohta, avaldades nii ka tahet nõuete tasaarvestamiseks. Tasumata ostuhinna tasumisel viitas kostja maksekorralduste selgitustes 2012. a lepingu p-le 6.3. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6000 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2238,18 eurot ja alates 1. aprillist 2022 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes temalt välja hageja menetluskulu 530 eurot ja viivise. Samuti tagastas maakohus hagejale menetluskulude katteks tagatisena tasutud 2040 eurot hageja poolt nimetatud pangakontole.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja ja müüjate vahel
6.juulil 2012 sõlmitud notariaalse kinnistu võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkuleppe p 5.1.2 kohaselt pidi kostja tasuma müüjatele hiljemalt 30. juunil 2017 ostuhinna tasumata osa 6647,50 eurot. Sama lepingu p-s 5.1.4 oli lepitud kokku ostja kohustuses tasuda müüjatele leppetrahvi 3000 eurot, kui ostja ei tasu müüjatele ostuhinna tasumata osa vastavalt lepingu ple 5.1.2. Kostja tasus kummalegi müüjale 30. juunil 2017 1823,75 eurot, kokku 3647,50 eurot. Müüjad saatsid kostjale 20. juulil 2017 nõudekirja ostuhinna, leppetrahvi ja viivise tasumiseks. Nõue kostja vastu on loovutatud hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, kas müüjate ostuhinna tasumise nõue 3000 eurot on tasaarvestusega lõppenud. Sellest sõltub, kas hageja saab nõuda kostjalt leppetrahvi ja viiviseid. Maakohus leidis, et 11. oktoobril 2013 suulise tasaarvestusavalduse tegemine on tõendamata. Ka
17.oktoobri 2013. a kostja poolt müüjatele saadetud kirjalikud teated ei kajasta kostja tasaarvestuse tahet, vaid need räägivad leppetrahvi nõudest ehk võimalikust tasaarvestuse aktiivnõudest. Seega ei ole tegemist tasaarvestuse avaldustega VÕS § 198 mõttes. Lisaks sellele ei ole kõnealuste teadete kättesaamine tõendatud. Tunnistaja B ütlused võivad küll kinnitada seda, et kostja saatis müüjatele teated lihtkirjana, kuid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi sellest tahteavalduse kehtivaks muutumiseks ei piisa. Samuti ei ole 6. detsembri 2006. a kinnistu võlaõigusliku müügilepingu (2006. a leping) p 3.5 võimalik tõlgendada selliselt, et tasaarvestus toimub ostja nõude tekkimisel või nõudest teatamisel automaatselt või et nõudest teatamise avaldusel oleks poolte kokkuleppel tasaarvestuse avalduse toime. Eeltoodut arvestades ei hinnanud maakohus teisi kostja leppetrahvi nõude eeldusi. Maakohus leidis, et hageja saab nõuda kostjalt ostuhinna 3000 euro ja leppetrahvi 3000 euro tasumist. Kostja ei ole lisaks tasarvestusele teisi vastuväiteid hageja leppetrahvi nõudele esitanud. Hageja nõuded ei ole aegunud – ostuhinna tasumise nõue oleks hagi esitamata aegunud 31. detsembril 2020 ja leppetrahvi nõue 31. juulil 2020. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 2238,18 eurot ja alates
1.aprillist 2022 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusnorme tõendite hindamisel. Kostja avaldas vähemalt kolmel erineval korral ja vormis müüjatele oma tahet 2012. a lepingu p 6.3 alusel leppetrahvi sissenõudmiseks. Kostja on tõendanud, et 11. oktoobri 2013. a lepingu sõlmimine jäi ära seetõttu, et C-l ei olnud nõuetekohast volikirja. Maakohus tuvastas tunnistaja B ütluste põhjal, et kostja saatis müüjatele leppetrahvi sissenõudmise teatised. Põhjendatud ei ole eeldada, et Eesti Post kirju adressaadile kohale ei vii. Kostja ütles 11. oktoobril 2013 notaribüroos, et kostja nõuab leppetrahvi sisse, samuti, et kostja tasaarvestab leppetrahvi kostja kohustusega. Sellega oli C nõus. Hageja ei ole kostja nimetatud selgitust kui tõendit ümber lükanud. Maakohus jättis kostja selgituse kui tõendi käsitlemata. Järgmisel kohtumisel küsis C kostjalt, et mida ta leppetrahvi nõudega tegema peab ning kostja vastas talle, et midagi ei pea tegema, sest leppetrahvi summa on kostja kohustustest maha arvestatud. Vastav märge on tehtud ka ostuhinna tasumise maksekorralduse selgituse lahtrisse. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja poolt saadetud teated ei kajasta tasaarvestuse tahet. Müüjad teadsid ja said aru, millest ja kuidas tulenes tasaarvestus. Hageja ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendanud, et: müüjad pole 2012. a lepingu p 6.2 rikkunud, müüjatel puudus leppetrahvi maksmise kohustus, müüjate
suhtes ei kehti 2006. a lepingu p 3.5 nõuete saatmise kokkulepe, kostjal puudus tasaarvestuse õigus, kostja on jätnud 2012. a lepingu p 5.1.2 täitmata ja müüjatel on nõue kostja vastu. Maakohus leidis, et kostja ei ole tasaarvestusavalduse tegemist tõendanud, samas jättis kohus arvestamata, et kostja taotles 21. oktoobri 2021. a kohtuistungil enda vande all ülekuulamist, millega vastaspool ei nõustunud ja kohus oli sellega nõus. See takistas tõe väljaselgitamist. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) Y ja C (müüjad) ning kostja vahel on 6. juulil 2012 sõlmitud notariaalselt tõestatud leping (hüpoteegilepingu lõpetamise kokkulepe ja kinnistamisavaldus hüpoteegi kustutamiseks kinnistamisraamatust, kinnistute jagamise avaldus, kinnistu võlaõigusliku lepingu muutmise kokkulepe, kinnistute mõtteliste osade kinkeleping ja asjaõigusleping) (2012. a leping); 2) 2012. a lepingu p 5.1.2 kohaselt pidi kostja tasuma müüjatele ostuhinna 6647,50 eurot hiljemalt 30. juunil 2017; 3) Kostja tasus kummalegi müüjale 30. juunil 2017 1823,75 eurot, kokku 3647,50 eurot; 4) Müüjad esitasid kostjale 20. juulil 2017 ostuhinna 3000 eurot, leppetrahvi 3000 eurot ja viivise 28,33 eurot tasumise nõude, paludes võlgnevus tasuda hiljemalt 30. juulil 2012; 5) Müüjad loovutasid nõude kostja vastu 26. oktoobril 2017 hagejale.
9.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on tasaarvestusega lõppenud. Maakohus leidis, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täitmata ja rahuldas hagi. Maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata tasaarvestuse materiaalseid eeldusi.
10.VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana seniste asemele (VÕS § 164 lg 2). Maakohus tuvastas, et kostjal sai müüjate ees tekkida 2012. a lepingu p 5.1.2 alusel ostuhinna 3000 eurot tasumise kohustus ning selle kohustuse rikkumise tõttu sama lepingu p 5.1.4 alusel leppetrahvi 3000 eurot tasumise kohustus (maakohtu otsuse p-d 11 ja 22). Samuti leidis maakohus, et need nõuded ei ole aegunud (maakohtu otsuse p 28). Kostja ei ole neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses vaidlustanud (TsMS § 633 lg 3 p 1) ning ringkonnakohus võtab need kaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 651 lg 1).
11.VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kostja leiab, et hagejal ei saa tema vastu nõuet olla, sest nõue on VÕS § 186 p 2 kohaselt tasaarvestusega lõppenud. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu
samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
12.Esmalt pidi kostja oma leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimise eeldusi tõendama. Kui kostja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Maakohus on tõendamiskoormise jaotust pooltele õigesti selgitanud (dtl 335). Erinevalt maakohtust leiab kolleegium aga, et kostja on oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ning tasaarvestuse tulemusena lõppesid pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses.
12.1.Maakohus hindas esmalt tasaarvestuse formaalseid eeldusi ning leidis, et vastavasisulist tahteavaldust kostja müüjatele teinud ei ole. Kolleegium leiab, et maakohus on eelnimetatud asjaolu tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Tasaarvestuse teostamiseks peab tasaarvestuse õigust omav isik tegema tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198), tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Kostja väitel tegi ta tasaarvestuse tahteavalduse suuliselt C-le 11. oktoobril 2013. a notaribüroos, seejärel kirjalikult leppetrahvi nõudes ning järgmisel kohtumisel C-ga taas suuliselt. Maakohus on õigesti leidnud, et tasaarvestusavalduse vormile ei sätesta seadus konkreetseid nõudeid ning vastava avalduse võib teha ka suuliselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et 17. oktoobri 2013. a teateid ei saa käsitleda tasaarvestuse avaldustena, sest nendes vastavasisuline tahteavaldus puudub (dtl 264–265). Maakohus hindas nimetatud teateid koosmõjus 6. detsembri 2006. a kinnistu võlaõigusliku müügilepingu (2006. a leping) p-ga 3.5 ning leidis, et ka selle lepingutingimuse järgi pidi kostja tasaarvestamise teostamiseks tegema müüjatele tahteavalduse. Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei ole oma järelduse tegemisel menetlusnorme rikkunud. Samas ei nõustu kolleegium maakohtuga, et suulise tasaarvestusavalduse tegemine on tõendamata.
12.2.Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei arvestanud kostja seletuse kui tõendiga. Poole seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõend. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-1617491/80, p 15.5). Üldjuhul saab pool taotleda enda (või enda seadusliku esindaja) ülekuulamist teise poole nõusolekul. Kohtul on küll õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks (vt ka Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19.3; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3716, p 12). Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Ka praegusel juhul ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsustusõigusesse sekkuda.
12.3.Maakohtus ei ole kostja väidete hindamisel arvestanud 30. juuni 2017. a maksekorraldustega, mida saab pidada dokumentaalseteks tõenditeks TsMS § 272 jj mõttes (dtl 263 ja 266). Nimetatud maksekorralduste selgitustes on märgitud: „not leping 06.07.2012 Rannamaa tee 3 lepingu p 6.3 (10.2013)“ ja „not leping 06.07.2012 Rannamaa tee 3 p. 6.3 (10.2013)“ ning mõlemates on makstavaks summaks 1823,75 eurot. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu 25. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Kolleegiumi hinnangul tõendavad maksekorraldused,
et kostja on suuliselt teinud C-le tasaarvestuse tahteavalduse. Maksekorraldustes märgitud summad kokku vastavad täpselt ostuhinnale, millest on maha arvestatud leppetrahv, s.o 3647,50 eurot (= 6647,50 – 3000). Samuti viitab maksekorralduste selgitus leppetrahvi kokkuleppele. Maksekorraldustest nähtub ka, et tasaarvestusel osalevad nõuded on piisavalt määratletud.
12.4.Kolleegiumi hinnangul ei lükka müüjate kirjad hagejale eespool tuvastatud asjaolu ümber (dtl 273 ja 276). Selline kiri on käsitatav menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjana TsMS § 272 lg 2 mõttes ning hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Küll aga on tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud madalam, sest hageja ei pakkunud kohtule ega vastaspoolele võimalust müüjatele tunnistajatena küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Kolleegium leiab, et sellisest kirjast ei piisa vaidlusaluse asjaolu tuvastamiseks olukorras, kus ka vastaspool on oma väidete tõendamiseks esitanud tõendid.
12.5.Järgnevalt tuleb hinnata, kas kostjal oli müüjate vastu sissenõutav nõue. Maakohus märkis, et ta kostja leppetrahvi nõude eeldusi ei hinda, kuid vaatamata sellele võttis seisukoha, et kostja ei ole tõendanud, et müüjad on lihtkirjaga saadetud leppetrahvi teated kätte saanud (vt maakohtu otsuse p 19). Kolleegium leiab, et kostjal oli müüjate vastu sissenõutav nõue (aktiivnõue). VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi nõude eelduseks VÕS § 158 lg 1 järgi on, et pool oleks rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust kokkulepitud viisil ning rikkumine ei ole vabandatav, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti (VÕS § 160) (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 14). Lisaks sellele peab leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teavitama (VÕS § 159 lg 2). Vaidlustamata asjaolude järgi on müüjate ja kostja vahel kehtiv leping ning leppetrahvi kokkulepe. 2012. a lepingu p 6.3 kohaselt „Müüjad ja Ostja lepivad kokku, et juhul kui Müüjad ei ilmu Ostja poolt neile teatatud ajal notaribüroosse isiklikult või notaribüroosse ei ilmu Müüjate esindajad kehtiva ja lepingut sõlmida võimaldava volikirjaga, tasuvad Müüjad Ostjale leppetrahvi kolm tuhat (3000) eurot iga mitteilmumise korra eest“. Kostja on tõendanud, et 11. oktoobri 2013. a tehing jäi ära seetõttu, et C-le antud volikiri ei võimaldanud notariaalselt tõestatud lepingut sõlmida (notar AA 22. novembri 2013. a e-kiri; dtl 308). Kuna teine müüja ei ilmunud notaribüroosse ja puudus lepingut sõlmida võimaldav volikiri, siis on müüjad rikkunud kohustust, mille puhul on kokku lepitud leppetrahvi maksmine. Asja materjalidest ei nähtu rikkumise vabandatavuse aluseks olevaid asjaolusid.
12.6.Leppetrahvi saab nõuda ainult siis, kui poolele on esitatud eelnev teade (VÕS § 159 lg 2). Kostja väitel tegi ta tasaarvestuse tahteavalduse suuliselt C-le 11. oktoobril 2013. a notaribüroos, seejärel kirjalikult leppetrahvi nõudes ning järgmisel kohtumisel C-ga taas suuliselt. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 17. oktoobri 2013. a leppetrahvi teateid ei ole müüjad kätte saanud. Maakohus jättis asjas ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 70. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12).
12.7.Kolleegium leiab, et kostja on teatanud müüjatele mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmisest. Tunnistaja B ütlustega ja teadetega on tõendatud VÕS § 159 lg 2 eeldus (dtl 395, 264–265). Kostja saatis müüjatele leppetrahvi teated lihtkirjana
17.oktoobril 2013. TsÜS § 70 järgi, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kolleegiumi hinnangul tuleb teate saatmist lihtpostiga müüjate elukoha aadressil lugeda tahteavalduse edastamiseks mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Sellises teadete saatmise viisis olid lepingupooled kokku leppinud ka 2006. a lepingu p-s 3.5 (nõue loetakse kättesaaduks kolme kalendripäeva jooksul pärast selle postiga saatmist müüjate registreeritud aadressil). Kolleegiumi hinnangul ei lükka müüjate kirjad hagejale eespool tuvastatud asjaolu ümber (vt pikemalt otsuse p 12.4).
13.Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses. Eeltoodut arvestades ei ole hagejal kostja vastu ostuhinna tasumise, leppetrahvi ega ka viivise nõuet. Menetluskulude jaotus
14.Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
15.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-st 1, jättes maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.
16.Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
17.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.