Välja mõista T Ailt menetluskulud 488 eurot Renovum OÜ kasuks.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb T Ail tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras Renovum OÜ kasuks.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 01.03.2021 kostja ja xxx (edaspidi ka laenuandja) laenulepingu nr xxx, mille alusel kostja sai laenu 1000 eurot intressiga 41,27% aastas, tagasimakseperioodiga 12 kuud ja tähtajaga 01.03.2022 vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Kostja kohustus tasuma alates 01.04.2021 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 01. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid summas 99,99 eurot. xxx maksis kostjale laenusumma välja 01.03.2021. Peale laenulepingu sõlmimist on laenuandjale laekunud kostjalt 04.08.2021 kokku 100 eurot. Makseviivituse tõttu saatis laenuandja kostjale korduvalt nii tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi. 05.04.2021 (2tk), 15.04.2021, 25.04.2021, 05.05.2021 (2tk), 15.05.2021, 25.05.2021, 05.06.2021 (2tk), 15.06.2021, 25.06.2021, 05.07.2021, 15.07.2021 ja 25.07.2021 edastas xxx kostjale tasuta meeldetuletused. 09.04.2021, 09.05.2021, 16.05.2021 ja 09.06.2021 edastas xxx kostjale tasulisi meeldetuletusi võla tasumiseks. Kostja sellele ei reageerinud ning oma kohustust laenuandja ees ei täitnud. 17.06.2021 edastas xxx kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles kostjal paluti tekkinud võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul, kostjat hoiatati, et võla tasumata jätmisel öeldakse laenuleping üles ning nõutakse kogu võla kohest tasumist. Samuti pakuti kostjale kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust. Kostja võlgnevust ei tasunud. 29.07.2021 edastas xxx kostjale nõude laenulepingust tulenevate varaliste kohustuste täitmiseks, milles teatas, et kõik Lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14 päeva jooksul. Kostja ei reageerinud xxx nõuetele, misjärel xxx loovutas 30.08.2021 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise kohta edastas xxx kostjale 30.08.2021 teatise. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõude 945 eurot, intressid 88,95 eurot, lepingu hooldustasu 10 eurot, viivised 67,73 eurot, viivised põhinõudelt 945 eurolt 30% aastas alates 09.10.2021 kuni põhinõude täitmiseni, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt. Kostja vastuväited
2.Kostja tunnistab hagiavalduses toodud nõudeid põhivõla, hooldustasu, intresside ja viiviste osas. Kostja leiab, et poolte menetluskulud tuleks jätta poolte endi kanda, kuna kostja ei andnud põhjust hagi esitamiseks, vaid oli nõus kompromissi sõlmimisega. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses
tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti
5.Kohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle, et kostja ja xxx (edaspidi ka laenuandja) sõlmisid 01.03.2021 laenulepingu nr xxx, mille alusel kostja sai laenu 1000 eurot intressiga 41,27% aastas, tagasimakseperioodiga 12 kuud ja tähtajaga 01.03.2022 vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Kostja kohustus tasuma alates 01.04.2021 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 01. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid summas 99,99 eurot (dtl 21-28xxx maksis kostjale laenusumma välja 01.03.2021 (dtl 88). Puudub vaidlus, et peale laenulepingu sõlmimist on laenuandjale laekunud kostjalt 04.08.2021 kokku 100 eurot. Pooled ei vaidle ning esitatud tõenditega on kohus tuvastanud, et esialgne võlausaldaja saatis kostjale korduvaid meeldetuletusi võla tasumiseks, määrates selleks tähtaja ning võlgnevuse tasumata jätmise tõttu ütles esialgne laenusaaja laenulepingu üles 29.07.2021 ning loovutas laenulepingust tuleneva nõude hagejale ning saatis kostjale sellekohase teatise (dtl 29-40).
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 1 järgi peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tulenevalt VÕS § 401 lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
7.Kuivõrd kostja on 11.11.2021 vastuses hagile (dtl 63) tunnistanud hagiavalduses toodud nõudeid põhivõla, hooldustasu, intresside ja viiviste osas, rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 945 eurot, intressi 88,95 eurot, hooldustasu 10 eurot ja viivise seisuga 67,73 eurot.
8.Hageja on lisaks palunud välja mõista viivised põhinõudelt 30% aastas alates 09.10.2021 kuni põhinõude tasumiseni. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
9.VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama §-i lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 30% aastas (dtl 21).
10.Riigikohus on lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.
11.Eeltoodust tulenevalt lisandub kohtuotsuse tegemise päeva seisuga viivis 206 päeva eest, so 09.10.2021-03.05.2022 (v.a) summas 160 eurot, so 30/365/100x945x206. Seega kuulub kostjalt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga väljamõistmisele kokku viivis 227,73 eurot, so 67,73+160 ning edasi viivis põhinõudelt (945 eurolt) 30% aastas alates 03.05.2022 kuni põhinõude tasumiseni.
12.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 945 eurot, intressi 88,95 eurot, hooldustasu 10 eurot, viivise 227,73 eurot ja viivise põhinõudelt (945 eurolt) 30% aastas alates kohtuotsuse tegemisest, so 03.05.2022 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Puudub vaidlus, et kostja võttis hagi kohe vastuses õigeks. Pooled vaidlevad selle üle, kes peaks kandma menetluskulud. Kohus peab menetluskulude jaotamiseks tuvastama, kas kostja andis oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks või mitte. Kostja on välja toonud, et oli nõus kompromissi sõlmimisega alates ajast kui hageja esindaja kostjaga ühendust võtnud, kuid ei soovinud kompromissi sõlmida, kuna hageja nõudis leppetrahvi, mille maksmisega kostja nõus ei olnud. Kohus leiab, et sõltumata põhjustest miks pooled kompromissini ei jõudnud, ei pöördunud hageja kohtu hinnangul hagiga kohtusse ennatlikult, mis õigustaks menetluskulude hageja kanda jätmise. Puudub vaidlus, et kostjale saadeti korduvalt e-kirju/meeldetuletusi seoses laenulepingust nr xxx võlgnevuste tasumiseks enne kohtumenetluse algatamist (dtl 29-40) ning kostja võlgnevust ei tasunud. Seega ei saa asuda seisukohale, et kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohus märgib, et kostjal oli võlgnevuse tasumise kohustus ning asjaolu, et pooled ei saavutanud kompromissi, ei tähenda, et hageja pöördus kohtusse ennatlikult. Võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku sõlmimine on pigem vastutulek võlausaldaja poolt olukorras, kus võlgnevus on iseenesest sissenõutavaks muutunud ja võlausaldajal õigus seda nõuda. Kuivõrd on tõendatud, et kostjale oli saadetud enne kohtusse pöördumist korduvaid meeldetuletusi, milles võlausaldaja nõudis kohustuse täitmist (dtl 29-40), kuid kostja vaatamata sellele kohustust ei täitnud, siis ei ole hagi esitamine TsMS § 168 lg 6 tähenduses hagejale ette heidetav ja kulusid ei saa jätta hageja kanda. Kostja on palunud jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus märgib, et selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid lähtuma peab kõrgendatud standardist, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Kohtu hinnangul antud juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine, mis õigustaks jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda.
14.Hageja on palunud hagis ja 31.03.2022 menetluskulude nimekirjas kostjalt välja mõista riigilõivu 200 eurot ja õigusabikulud 720 eurot käibemaksuga. Kostja on hageja menetluskulude ebaproportsionaalsed ja ebavajalikud.
suurusele
vastu
vaielnud,
leides
et
need
on
15.TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagi hind oli 1395,18 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuli kuni 31.12.2021 kehtinud RLS lisa 1 järgi tasuda 200 eurot riigilõivu. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud hagiavalduselt riigilõivu 200 eurot. Tegemist on põhjendatud kuluga.
16.Hageja nõuab õigusabikulude hüvitamist summas 720 eurot käibemaksuga. Nähtuvalt menetluskulude nimekirjast ja sellele lisatud õigusteenuse arvest on hageja esindajal kulunud asjas 6 tundi tunnitasuga 100 eurot käibemaksuta, seejuures hagi esitamisega seotud toimingutele 4 tundi ja 11.11.2021 kostja vastusega tutvumisele ja sellele vastuse esitamise ja 16.03.2022 kohtumäärusega tutvumisele 2 tundi.
17.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on 14.04.2020 lahendis ts.asjas 2-18-129072 asunud seisukohale, et tüüphagide, millesarnaseid on hageja esitanud sadu kui mitte tuhandeid ning nendes kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt (erinevus seisneb üksnes kostjate andmetes, summades ja kuupäevades), koostamisel ei ole usutav, et esindaja teeks mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei olevat ringkonnakohtu hinnangul vaja esindajal lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad, mistõttu pidas ringkonnakohus sellise hagi koostamiseks põhjendatud ja mõistlikuks ajakuluks vähem kui ühte tundi. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis samuti õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Põhiliselt on pooled vaielnud menetluskulude jaotuse osas. Hagile lisatud õigusabiarve kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal hagi koostamisele 4 tundi. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Oma sisult on tegemist samuti nn tüüphagiga. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele, sh dokumentide komplekteerimisele lugeda ühte (1) tundi. Hageja esindajal on lisaks kostja 11.11.2021 vastusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele ning 16.03.2022 määrusega tutvumisele kulunud 2 tundi. Kostja 11.11.2021 vastus on sisult poolteist lehekülge, sisulised vastuväited puudutavad kompromissläbirääkimisi ja menetluskulude jaotust. Vastusele on lisatud poolte vahel peetud kirjavahetus. Hageja 26.11.2021 vastus sellele on sisult kolmel lehel ja eelkõige seotud poolte kompromissläbirääkimiste analüüsi mitte vaidluse õigusliku analüüsiga. Kohtu 16.03.2022 määrus on sisult 1 leheküljel. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja vastusega tutvumisele, sellele vastuse koostamiseks ja 16.03.2022 määrusega tutvumisele kulunud aeg 2 tundi, vaid 1 tund. Samas võtab kohus tulenevalt § 174 lg 1 teisest lausest arvesse, et hageja on täiendavalt esitanud 31.03.2022 ja 11.04.2022 seisukoha, mille esitamiseks kulunud aega peab kohus põhjendatuks 1 tund. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja õigusabikulu käesolevas asjas tehtud toimingutele kokku 3 tunni, so 1+1+1 ulatuses.
18.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot tund käibemaksuta, ei pea kohus antud juhul põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on 14.11.2018 otsuse 2-15-10824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul
on põhjendatud tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat arvestades loeb kohus lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 80 eurot tund käibemaksuta. Seega määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 240 eurot käibemaksuta, so 3x80.
19.Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada, mistõttu kuuluvad menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitamisele koos käibemaksuga. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 288 eurot (sh käibemaks), so 240x1,2.
20.Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 488 (200+288) eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 488 eurot.
21.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kädi Sacik-Korn kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.