Jätta OÜ Martinex hagi K. S.i vastu läbi vaatamata.
OÜ Martinex hagi U. M. vastu rahuldada osaliselt.
2.1 Välja mõista U. M.lt OÜ Martinex kasuks 169 (ükssada kuuskümmend neli) eurot 55 senti (millest 120 eurot on põhinõue ja 49,55 eurot sissenõutavaks muutunud viivis) 2.2 Välja mõista U. M.lt OÜ Martinex kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.10.2021 kuni põhinõude (120) euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
Menetluskulud jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
3.1
Jätta U. M. kanda 35% OÜ Martinex menetluskuludest.
3.2 Välja mõista U. M.lt OÜ Martinex kasuks menetluskulude katteks 172 (ükssada seitsekümmend kaks) eurot 50 senti. 3.3 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. 3.4 U. M.le ja K. S.ile riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jääb Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.
HAGEJA NÕUE
1.OÜ Martinex esitas 03.09.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjatelt 388,06 euro ja viivise saamiseks. Kohus tegi 08.09.2021 võlgnikele makseettepaneku, millele K. S. ja U. M. esitasid vastuväite. Pärnu Maakohtu 13.09.2021 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus saatis tsiviilasja nr 2-21-127547 kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule.
2.Hagiavalduse kohaselt andis OÜ Martinex U. M.le ja K. S.ile alates 01.11.2018 kasutada korteri xxx. Kostjatele saadeti kirjalik üürileping allkirjastamiseks, kuid sellele allkirju ei antud. Kostjad asusid korterit kasutama ning U. M. tasus esimesed arved Martinex OÜ-le oma kontolt pangaülekandega: 07.11.2018 arve nr 18408 120 eurot ning 12.12.2018 arve nr 18474 osaliselt summas 60 eurot (tasumata 70,52). Edasi esitas hageja kostjatele arved: 13.01.2019 arve nr 19020 116,35 eurot; 13.02.2019 arve nr 19068 101,49, 13.03.2019 arve nr 19117 95,52 eurot. Kuigi jaanuaris sai hageja teada, et kostjad ei ela enam korteris, siis vastavast asjaolust kostjad hagejat ei teavitanud hoolimata sellest, et 18.01.2019 hageja küsis korteri kasutamise kohta. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping (VÕS § 271). Isegi kui pooled lepingut allkirjastanud ei ole, siis on poolte vahel sõlmitud suuline leping. Üürisuhtes on üürniku peamine kohustus tasuda üüri (VÕS § 292 lg 1). Üüri ja sellega kaasnevate teenuste kohta esitas hageja kostjale igakuiselt arve, millest esimese arve kostja U. M. tasus ning teisest arvest tasus osa. Kostjad on asunud korterit kasutama, mida kinnitab nii arvete tasumine kui ka erinevate kommunaalteenuste tarbimine. Kui lugeda poolte vahel sõlmituks suuline üürileping, siis saab selle lugeda tähtajatuks lepinguks. VÕS § 309 lg 1 teise lause kohaselt tähtajatu üürilepingu, võivad nii üürnik kui üürileandja VÕS 15. peatükis sätestatut järgides üles öelda. Kostjad ei ole lepingut üles öelnud, s.t sellest ei ole hagejate teavitatud. Seega sõltumata korteri reaalsest kasutamisest pidid kostjad tasuma üüri aja eest kuni oli kehtiv üürisuhe poolte vahel. Hageja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt hageja õigustatud nõudma üüritasu jaanuarile järgneva kolme kuu eest. Kostjad ei ole täitnud üüri tasumise kohustust, on maksmisega viivituses ning hagejal tekkinud õigus nõuda viivist. Hageja lähtub seadusjärgsest viivisemäärast 8% aastas (VÕS § 113 lg 1). Hageja põhinõue on 383,88 eurot, sellele lisandub viivisenõue 81,77 eurot - kokku 465,65 eurot. Hageja on arvestanud viivist: Arve nr arve kuupäev täitmise kuupäev nõue viivitus viivis 18474 13.12.2018 20.12.2018 70,52 1020 15,77 19020 13.01.2019 20.01.2019 116,35
25,22 19068 13.02.2019 20.02.2019 101,49
21,31 19117 13.03.2019 20.03.2019 95,52
19,47 Hageja palub kostjatelt välja mõista võlg 465,65 eurot (millest põhivõlg 383,88 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 81,77 eurot) ning viivis alates 01.10.2021.a. VÕS § 113 lg 1 määras põhinõudelt 383,88 eurolt kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätte kostjate kanda.
3.24.03.2022 kohtule esitatud menetlusdokumendis märgib hageja, et üürilepingu sõlmimisega seotud asjaolusid tõendab hageja ja U. M. sõnumivahetuse väljatrükk ajavahemikust 30.11.2018 – 06.12.2018.a. Väljatrükist nähtub U. M. selge tahe üürisuhe sõlmida, kokkulepe korteri üleandmise kohta; hageja töötaja nimi (kes korteri üle andis).
Hageja leiab, et U. M. seisukohad on vastuolulised, eriti osas, milles kostja leiab, et üürilepingu projekti tekstiga ei saa midagi tõendada kostjate vastu, kuid saab tõendada kostjate kasuks olevaid asjaolusid. Hageja hinnangul nähtub esitatud tõenditest ja faktilistest asjaoludest üheselt suulise üürilepingu sõlmimine. Hageja esitatud lepingu projekt on esitatud hagejal eelkõige tõendamaks asjaolu, et pooltel oli tahe sõlmida üürileping. Kuna seda ei sõlmitud, siis saab lähtuda sellest, et poolte vahel oli sõlmitud suuline üürileping, mille saab lugeda tähtajatuks lepinguks. Kui maksekäsu kiirmenetluse vastuväites kirjutasid kostjad, et elasid Kaagjärvel üle viie aasta tagasi ning ühe kuu ja kõik on sularahas tasutud, siis tänaseks on selgunud, et elama hakati korteris 05.11.2018. a ja tasumine toimus ülekannetega. Nimelt on 07.11.2018. a saadetud ekirjaga aadressile xxx esimene üüriarve. See on tasutud kohe samal päeval. Eeltoodu kinnitab seda, et kostja sai üüriarve, tasus selle ja see kinnitab ka seda, et ta elas korteris. Samuti on tasutud ülekandega 12.12.2018. a üüriarve. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja asus korteris elama ja kasutas seda eluruumina. Väited ja etteheited korteri seisundi osas ei ole asjakohased. U. M. ei esitanud pretensioone ega taganenud lepingust tuginedes korteri puudustele. Hagejale on arusaamatu, millega ja kuidas on tõendatud, et korter anti üle 05.01.2019. a ning et sel päeval koliti korterist välja. Hagejat ei ole nimetatud asjaoludest teavitatud.
4.K. S.i vastuväidete osas selgitab hageja, et hageja sai U. M. sõnumist K. S.i isikukoodi, nime ja kinnituse, et korteris hakkab ka tema elama. Kuna tegemist oli elukaaslastega (mida ei eita ka K. S.), siis sai hageja U. M. soovist aru nii, et üürileping sõlmitakse mõlema kostjaga. Asjaolust, et K. S.i suhtes oli määratud eestkoste, ei olnud hageja teadlik ning sellest teda ei teavitatud. Nimetatud asjaolu sai hagejale teatavaks K. S.i vastusest hagile. Hagejal puudus ka võimalus ja alus kontrollida, kas isiku teovõime on piiratud või mitte. Hageja võttis K. S.i vastu esitatud hagi tagasi (TsMS § 424 lg 1). Seoses hagi tagasivõtmisega palub hageja arvestada menetluskulude jaotamisel seda, et hageja ei saanud ei üürilepingu sõlmimisel ega ka nõuete esitamisel kohtusse olla teadlik K. S.ile määratud eestkostest ja et ta ei võinud iseseisvalt tehinguid teha. Võib eeldada, et U. M. võis sellisest asjaolust teadlik olla, sest isikute kooselu korral võiks seda mõistlikult eeldada. Hageja palub menetluskulude jaotamise puhul TsMS § 162 lg-st 4 ja mitte jätta hageja kanda K. S.i menetluskulusid, sest see oleks ebaõiglane ja ebamõistlik. Hageja menetluskulu on tasutud riigilõiv 100 eurot ja õigusabi kulu 507 eurot (3,25 tundi tunnihinnaga 130 eurot).
KOSTJA K. S.I VASTUVÄITED
5.K. S. on seisukohal, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Avaldusest nähtub, et OÜ Martinex on andnud U. M.le ja K. S.ile kasutada alates 01.11.2018. a korteri xxx millega seoses edastati kostjatele ka kirjalik üürileping allkirjastamiseks, kuid sellele allkirju ei antud. K. S.ile määrati Viru Maakohtu 12.03.2013. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-52033 eestkoste viieks aastaks, s.o kuni 12. märtsini 2018. a. Viru Maakohtu 11.04.20218. a kohtumäärusega pikendati seatud eestkostet kuni 11.04.2023. a; 15.03.2021. a määrusega lõpetati K. S.i üle seatud eestkoste.
11.04.20218. a määrusega määrati I. S. K. S.i eestkostjaks. Eestkostjal oli esindusõigus K. S.i kõikide asjade ajamisel ja tehingute tegemisel, mida K. S.il ei ole õigus iseseisvalt teha. Määruse resolutsiooni p 4 kohaselt ei võinud K. S. iseseisevalt teha tehinguid, välja arvatud tehingud, millest ei tekkinud talle otseseid tsiviilkohustusi või kui täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik. Hagiavaldusest nähtub, et üürileping on kostjale esitatud 01.11.2018. a ning kostja elas hagejale kuuluvas korteris kuni jaanuari alguseni 2019. a, seega ajal, mil oli eestkostel. K. S.il ei olnud õigust iseseisvalt teha tehinguid, mis toovad talle kaasa tsiviilkohustusi. Üürisuhte puhul on tegemist olukorraga, kus üürnikul ehk siis kostjal tekivad tsiviilkohustused ning seda eelkõige üüri tasumisega, seega ei olnud kostjal õigust üürisuhet sõlmida. TsÜS § 11 lg 1 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja seaduslik esindaja oleks kiitnud üürisuhte heaks ja sellest tulenevalt on hageja nõue K. S.i suhtes alusetu. Lisaks märgib K. S., et ei olnud teadlik hageja soovist sõlmida temaga üürilepingut, mistõttu ei ole võimalik teda käsitleda üürilepingu osapoolena. Kostjad olid elukaaslased ning kuna K. S. oli eestkostel, ei tegelenud tema kooselu ajal rahaasjade ega lepingute sõlmimisega. Kostja ei nõustu sellega, et ainuüksi U. M.ga korteris kooselamine annab alust väita, et K. S.il ja hagejal oli üürisuhe. Hageja palub jätta OÜ Martinex hagi K. S.i vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.18.04.2022.a menetlusdokumendis märgib hageja, et kuivõrd hageja võttis K. S.i suhtes hagi tagasi, kohaldub menetluskulude väljamõistmisele TsMS § 168 lg 2 ja 4, mille kohaselt tuleb hagejal kanda nii enda kui ka K. S.i menetluskulud. Kui kohus siiski asub seisukohale, et hageja menetluskulude väljamõistmisel tuleb kohaldada TsMS § 162 lg 4, palub kostja jätta enda menetluskulud riigi kanda. K. S. toob välja ka selle, et tema ei ole andnud alust käesoleva menetluse algatamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt jätta K. S.i menetluskulud riigi kanda.
KOSTJA U. M. VASTUVÄITED
7.U. M. märgib vastuses hagiavaldusele, et hageja andis 2018 novembri alguses tema kasutusse ruumid (2-tuba ja köök) aadressil xxx. Korter asus kahekorruselises nelja korteriga kortermajas. K. S. ei olnud lepingupooleks. Hageja ei saatnud, esitanud ega näidanud U. M.le kunagi kirjaliku lepingu projekti. Korteris puudus veevarustus ja vee äravoolu torustik ehk kanalisatsioon (ka köögis ei olnud äravoolu). Köögis ei olnud kraanikaussigi. Vannituba, dušinurk või vm pesemiskoht puudus. Korteri üleandmisel lubas hageja umbes kuu aja jooksul korterisse vedada vee ja rajada kanalisatsiooni. Seda ei tehtud. Detsembri alguses tõi hageja veetoru maja keldrisse, kust pidi ämbriga vett korterisse tassima. Detsembri alguses helistas U. M. hagejale ning teatas, et ta loobub selle korteri kasutamisest ja lepiti kokku päev, millal U. M. kolib välja ning annab korteri ja võtmete valduse hagejale üle. Kokkulepitud kuupäeval 05.01.2019 tuli hageja esindaja T. K. kohale, U. M. viis oma asjad korterist ära ja andis korteri võtmed T. K. kätte. Hagejal mingeid pretensioone ei olnud. Kostja leiab, et üürimiseks pakutud korteri puhul ei olnud tegemist eluruumiga, kuna vee ja kanalisatsiooni puudumise tõttu ei vastanud see elementaarsetele eluruumi tingimustele. Sellises korteris, kus puudub veevarustus ja kanalisatsioon, ei saa inimene vähegi mõistlikult elada. U. M. uskus alguses, et hageja kõrvaldab puuduse, nagu lubatud, aga seda ei tehtud. Kuna hageja korterisse veevärki ja kanalisatsiooni ei paigaldanud, teatas U. M. detsembri alguses hagejale, et ütleb lepingu erakorraliselt üles ja vabastab korteri 2019 jaanuari alguses.
U. M. teatas hagejale ka täpse väljakolimise aja 05.01.2019. Hagejal lepingu lõppemise ega lõppemise aja osas vastuväiteid ei olnud. Hageja esindaja T. K. tuli väljakolimise ajaks kohale, U. M. andis hagejale korteri võtmed üle ning hagejal mingeid pretensioone ei olnud. Seega leping lõppes 05.01.2019, kas U. M. poolt lepingu erakorralise ülesütlemisega või siis poolte kokkuleppel, kuna hageja oli lepingu lõpetamisega nõus.
8.U. M. leiab, et antud korteri puhul ei kehti VÕS § 312 lg-s 1 sätestatud eluruumi tähtajatu lepingu ülesütlemise teatamise kolmekuuline tähtaeg või ei saa seda hea usu põhimõttest lähtudes kohaldada. VÕS § 272 lg 1 ls 1 kohaselt on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Antud vaidluse objektiks olevat korterit ei olnud võimalik alaliselt elamiseks kasutada. Ruumide seisukorra tõttu saab neid liigitada üürilepingu ülesütlemistähtaja seisukohalt maksimaalselt VÕS § 312 lg 2 nimetatud üüriobjektide hulka, mille puhul on tähtajatu üürilepingu ülesütlemise teatamise tähtajaks üks kuu. Kui ei leia tõendamist U. M. poolt lepingu erakorraline ülesütlemine või lepingu lõppemine poolte kokkuleppel, tuleb lugeda, et U. M. ütles lepingu korraliselt üles. Asjaolu, et leping lõppes U. M. poolt ülesütlemisel või poolte vahelisel kokkuleppel tõendab veel asjaolu, et hageja pole U. M.le pärast 13.12.2018 (arve nr 18474) arveid esitanud. Hagiavalduses nimetatud arveid nägi U. M. esimest korda hagimaterjalide juures. Hageja ei ole neid varem U. M.le.
9.Hageja esitaud üürilepingu projekti teksti p 2.5 sõnastuse kohaselt: „2.5. Üürnik tasub Üürileandjale eelmise kuu Kõrvalkulude eest järgneva kuu kahekümnendaks (20.) kuupäevaks. Üürileandja teatab Üürnikule tasumisele kuuluvate Kõrvalkulude summa hiljemalt seitse (7) päeva enne tähtaega.“ Hageja oleks pidanud 2018 detsembri, 2019 jaanuari ja 2019 veebruari kõrvalkulude summad teatama kostjale hiljemalt järgnevate kuude 13-ndal kuupäeval. Hageja seda ei teinud, mis tõendab, et U. M. oli lepingu õiguspäraselt üles öelnud või hageja ja U. M. olid sõlminud kokkuleppe nii, et üürileping lõppeb 05.01.2019 ning hagejal U. M. suhtes pretensioone või nõudeid ei olnud. Üüri- ja kõrvalkulude arvete esitamine peaaegu kolm aastat hiljem tuleb lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Perioodil 01.11.2018 – 31.03.2019 kehtinud VÕS § 292 lg 1 ls 1 kohaselt pidi üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles oli kokku lepitud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjatega kokku leppinud kõrvalkulude kandmise osas. Hageja nõuded hoolduskulude eest on alusetud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milles hooldus seisnes ja kuidas kulu kujunes. Hageja pole ka esitanud hoolduskulusid tõendavaid kuludokumente. Hageja nõuded remondifondi maksete osas on alusetud. Remondifondi makseid ei ole üürileandjal üürnikult õigus nõuda. Remondifond on mõeldud hoone korrashoiuks. VÕS § 276 lg 1 kohaselt on üürileandja kohustatud tagama asja hoidmise lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis lepingu kehtivuse ajal. Järelikult puudub hagejal ka seetõttu alus remondifondi makseid U. M.lt nõuda ka VÕS §-st 276 tulenevalt ja remondifondi nõuded tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Hageja nõue 27.11.2018 toimunud fekaaliveo kulu (13.12.2018 arvel nr 18474, summas 16,80 eurot) osas on alusetu. U. M. sai korteri enda valdusesse 2018 novembri alguses. Ei ole tõenäoline ega usutav, et fekaalivedu toimuks iga kuu. Seda tõendab ka see, et järgmistel arvetel (jaanuar-märts) fekaalivedu ei ole märgitud. Fekaalivedu toimub arvatavalt üks kord aastas. Järeldub, et kui hagejal peaks isegi olema õigus U. M.lt kõrvalkulude kandmist nõuda,
siis 2018 novembri eest oleks hagejal fekaaliveo eest õigus nõuda maksimaalselt 1,4 eurot (16,80/12). Hageja nõue 2018 detsembri kanalisatsiooni (13.01.2019 arvel nr 19020, vesi ja kanalisatsioon 1,92 eurot) eest on alusetu. U. M. kasutuses olnud korteris puudus kanalisatsioon. Isegi kui hagejal peaks isegi olema õigus U. M.lt kõrvalkulude kandmist nõuda, siis 2018 detsembri eest oleks hagejal vee ja kanalisatsiooni osas üksnes õigus nõuda tasu vee eest, seega kokku maksimaalselt 0,96 eurot (1,92/2). Hageja nõue 2019 jaanuari vee (13.02.2019 arvel nr 19068, vesi ja kanalisatsioon 0,96 eurot) eest on osaliselt alusetu. Korter oli U. M. kasutuses kuni 05.01.2019. Kui hagejal peaks olema õigus U. M.lt kõrvalkulude kandmist nõuda, saaks 2019 jaanuari eest vee ja kanalisatsiooni nõue olla 5-e päeva, mitte poole kuu eest, nagu arvel näidatud. 13.01.2019 arvel nr 19020 on näha ühe kuu vee ja kanalisatsiooni tasu 1,92 eurot. Kanalisatsioon hoones puudus, vee eest tasu ühes kuus on kokku 0,96 eurot (1,92/2). Kui hagejal peaks olema õigus U. M.lt kõrvalkulude kandmist nõuda, võiks perioodi 01.11.2018 – 05.01.2019 eest vee tasu olla maksimaalselt 1,11 eurot (0,96+0,96/31*5). Hageja nõue prügiveo kulude (arvetel 2,5 inimese kohta kuus ehk kokku 5 eurot kuus) eest on osaliselt alusetu. Kui hagejal oleks õigus nõuda prügiveo kulude kandmist U. M.lt, piirduks see õigus üksnes hageja poolt kantud kulude summaga. Puudub õiguspärane alus nõuda prügiveo eest tasu korteris elavate inimeste arvu järgi mingisuguse hageja poolt ühepoolselt määratud tariifi alusel. U. M. selgitab, et majal oli umbes 100 liitrine prügikonteiner, mida talle teadaolevalt tühjendati kord kuus. Majas oli neli korterit. Käesolevale lisatud Valga valla (see on korteri asukoha vald) kodulehe väljatrükilt nähtub, et 01.04.2019 tõsteti Valga maakonnas olmejäätmete teenuste hindu. Valga maakonna jäätmekäitluse alates 01.04.2019 kehtivast teenuste hinnakirjast nähtub, et 120 liitrise konteineri ühe korra tühjendamise hind on 2,20 eurot ja konteineri rent 1,75 eurot kuus. Kui vedu toimub kord kuus, oleks nelja korterilise maja puhul alates 01.04.2019 ühe korteri osa prügiveos 0,99 eurot ((2,2+1,75)/4) kuus. Kuna enne 01.04.2019 kehtinud jäätmekäitlushinnad olid madalamad, oli tegelik kulu veel kindlasti väiksem kui 0,99 eurot kuus. Korter oli U. M. kasutuses kuni 05.01.2019. Kui hagejal peaks olema õigus U. M.lt kõrvalkulude kandmist nõuda, oleks 2019 jaanuari eest prügiveo tasunõue 5-e eest, perioodil 01.11.2018 – 05.01.2019 prügiveo kulu kokku mitte rohkem kui 2,14 eurot (2*0,99+0,99/31*5). Hageja nõue 2019 jaanuari hoolduse (13.02.2019 arvel nr 19068 hooldustasu 10 eurot) eest on osaliselt alusetu. Korter oli U. M. kasutuses kuni 05.01.2019. 2019 jaanuari eest oleks hagejal hoolduse osas üksnes õigus nõuda tasu 5-e päeva eest. 13.01.2019 arvel nr 19020 on näha ühe kuu hooldustasu 10 eurot. Järelikult, kui hooldust oleks hageja poolt teostatud, oleks perioodi 01.11.2018 – 05.01.2019 hooldustasu saanud olla maksimaalselt 21,61 € (2*10+10/31*5). Hageja nõue 2019 jaanuari halduse (13.02.2019 arvel nr 19068 haldustasu 10 eurot) eest on osaliselt alusetu. 2019 jaanuari eest oleks hagejal halduse osas üksnes õigus nõuda tasu 5-e päeva osas. 13.01.2019 arvel nr 19020 on näha ühe kuu haldustasu 5 eurot. Järelikult sai perioodi 01.11.2018 – 05.01.2019 eest haldustasu olla maksimaalselt 10,81 eurot (2*5+5/31*5).
10.U. M. tasus hagejale 180 eurot. Perioodi 01.11.2018 – 05.01.2019 eest oli üüri summa 129,68 eurot (60+60+60/31*5). Kuna kõrvalkulude kandmist hagejal U. M.lt ei ole õigus nõuda, on U. M. tasunud hagejale rohkem 50,32 eurot. Olukorras, kus hagejal oleks õigus U. M.lt kõrvalkulude kandmist nõuda, oleks perioodi 01.11.2018 – 05.01.2019 eest kõrvalkulude nõue 47,29 eurot (lisatud arvestus /tabel hagiavaldusele) Isegi juhul, kui hagejal oleks õigus U. M.lt nõuda kõrvalkulude kandmist, oleks U. M. poolt hagejale enam makstud summa 3,03 eurot (180-129,68-47,29).
11.Kuna üürileping lõppes 05.01.2019, ei ole hagejal perioodi alates 06.01.2019 eest õigust U. M.lt midagi nõuda. Juhul, kui hagejal oleks õigus U. M.lt nõuda üüri tasumist hagis näidatud perioodi eest alates 06.01.2019, oleks nõue maksimaalselt 170,32 eurot (60/31*26+60+60), kõrvalkulude osas 12,78 eurot (lisatud arvutus /tabel hagiavaldusele). Kuna U. M. on perioodi eest kuni 05.01.2019 teinud enammakseid summas 50,32 eurot, tuleks selle summa arvel lugeda tasutuks võimalikud nõuded perioodi eest alates 06.01.2019. U. M. ei tunnista hagis nimetatud arvete alusel esitatud nõudeid, aga kui siiski mõni neist peaks leidma tunnustamist, saab nende nõuete viivise arvestus alata kõige varem maksekäsu kiirmenetluse kohtule esitamise päevast. Viivist saab nõuda üksnes alates nõude esitamisest.
12.20.04.2022.a menetlusdokumendis lisab kostja, et hageja ei ole vaidlustanud U. M. väiteid korteri seisukorra kohta, sh veevärgi ja kanalisatsiooni puudumise kohta. Seejuures oli ka hageja poolt kohtule hagi lisana esitatud üürilepingu tekstis (p 2.2) märgitud, et korteris puudus vesi ja kanalisatsioon. Viidatud punktis on märge „pärast vee ja kanalisatsiooni paigaldamist...“ See märge ühtlasi kinnitab U. M. 23.02.2022 vastuse punktis avaldatut, et korteri üleandmisel lubas hageja umbes kuu aja jooksul korterisse vedada vee ja rajada kanalisatsiooni (kuid ei teinud seda). Hageja ei ole esitanud ühtegi vastupidist tõendavat tõendit. Samuti on K. S.i kirjaliku tunnistusega tõendatud korterist väljakolimise ja korteri hagejale üleandmise kuupäev, s.o. 05.01.2019.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja nõue K. S.i vastu, nõude tagasivõtt
15.Martinex OÜ esitas hagiavalduses võlanõue ka K. S.i vastu. 15.1 Viru Maakohtu 12.03.2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-52033 määrati K. S.ile eestkoste viieks aastaks, s.o kuni 12. märtsini 2018. a. ning eestkostjateks määrati I. S. ja I. S.. Määruse resolutsiooni p 3 kohaselt oli eestkostjate ülesanneteks K. S.i esindamine asjaajamisel riigi-, kohaliku omavalitsuse ja raviasutustes ning õigustoimingute ja tehingute tegemisel, tema vara valitsemine, vajalike ravi- ja sotsiaalteenuste saamise tagamine ja igapäevaelu korraldamine. K. S. võis teha iseseisvalt igapäevaeluks vajalikke pisitehinguid, mille väärtus ei ületa 10 (kümme) eurot nädalas. Muus osas puudus K. S.il iseseisev tehingute tegemise õigus, sh perekonnaõiguslike õigustoimingute tegemise õigus. 11. aprill 2018 määrusega samas tsiviilasjas pikendati K. S.ile seatud eestkostet ning eestkostja I. S.i volitusi 5 aastaks so kuni 11. aprillini 2023. a. I. S.ile jäi esindusõigus K. S.i kõikide asjade ajamisel ja tehingute tegemisel, mida K. S.il ei ole õigus iseseisvalt teha. K. S. ei võinud iseseisevalt teha tehinguid, välja arvatud tehingud, millest ei teki K. S.ile otseseid tsiviilkohustusi või kui K. S. täitis tehingu vahenditega, mille
andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik. 07.12.2018.a. vabastati I. S. K. S.i eestkostja ülesannete täitmisest ja uueks eestkostjaks määrati Narva Linnavalitsus. Eestkostja ülesannete ring jäi endiseks. 08.11.2019.a. määrusega vabastati Narva Linnavalitsus K. S.i eestkostja ülesannetest ja uueks eestkostjaks määrati Kohtla-Järve Linnavalitsus. Nimetatud määrusega anti K. S.ile õigus teha olmetehinguid kuni 500 euro eest kuus. Kohtumääruse selgituse kohaselt oli muudatus vajalik andmaks võimalus kasutada vanemahüvitist pere ja koduse majapidamise tarbeks. 15.03.2021. a määrusega lõpetati K. S.ile seatud eestkoste. 15.2 Väidetavalt sõlmiti üürileping 01.11.2018.a., seega ajal, mil K. S.ile oli määratud eestkostja ja mil tal puudus õigus teha tehinguid, välja arvatud neid, millest ei teki otseseid tsiviilkohustusi või kui tehing täideti seadusliku esindaja või viimase nõusolekul kolmanda isiku selleks otstarbeks antud vahenditega. Ilmselgelt puudus K. S.il õigus sõlmida üürilepingut olukorras, kus isikul puudus arusaam selle sisust ja/või õiguslikest tagajärgedest. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg 1 on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. Käesolevas tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et toonane seaduslik esindaja oleks K. S.i väidetavalt sõlmitud tehingu hiljem heaks kiitnud. K. S. omandas teovõime 15.03.2021.a. määrusega, mil lõpetati eestkoste, ka ei saanud kostja ise väidetavalt sõlmitud tehingut ise hiljem heaks kiita. TsÜS § 11 lg 3 sätestab, et piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, mille isik on teinud seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta või hilisema heakskiiduta, kehtib, kui: 1) tehingust ei teki isikule otseseid tsiviilkohustusi; 2) isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik. Ka nimetatud asjaolusid ei ole menetluses tõendatud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud väidetavalt 01.11.2018.a. hagejaga sõlmitud üürilepingust tuleneda K. S.ile mingisuguseid kohustusi. Hageja võttis K. S.i vastu esitatud nõude tagasi (TsMS § 424 lg 1) 15.3 Vastavalt TsMS § 423 lg 1 p 2 jätab kohus hagi läbi vaatamata kui hageja on võtnud hagi tagasi. Kooskõlas TsMS § 423 lg 1 p 1 jätab kohus K. S.i vastu esitatud hagi läbi vaatamata. Hageja nõue U. M. vastu
16.Hageja nõuab kostjalt väidetavalt poolte vahel 01.11.2018.a. sõlmitud üürilepingust tulenevat võlga koos kõrvalnõuetega kokku 465,65 eurot (millest põhivõlg 383,88 eurot ja sisse- nõutavaks muutunud viivisest 81,77 eurot) ning viivist alates 01.10.2021.a. VÕS § 113 lg 1 määras põhinõudelt 383,88 eurolt kuni põhivõla tasumiseni. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist.
Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub.
17.Hageja viitab võlasuhte ja kostja vastutuse alusena pooltevahelisele üürilepingule. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Hagiavalduse kohaselt esitati/saadeti kostjale üürilepingu projekt. Vaidlust ei ole selles, et kostja seda ei ole allkirjastanud. Võlaõigusseaduse üürisuhet reguleerivad sätted ei näe ette üürilepingu kohustuslikku vorminõuet, st et iseenesest võib üürileping olla sõlmitud ka suuliselt, kuid sel juhul tuleb hagejal üürilepingust tuleneva nõude esitamisel tõendada lepingu sõlmimist (pakkumus / nõustumus) poolte vahel ning poolte lepingust tulenevaid kohustusi (lepingutingimusi), nõude suurust (millises ulatuses on kostja jätnud lepingulised kohustused täitmata, võimaliku viivisenõude määr ja arvestus jms). Kohus selgitas hagejale eeltoodut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).
18.VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub. VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga so kaudse tahteavaldusega. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega (TsÜS § 68 lg 2 ja 3). Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja korteri U. M. kasutusse andis ja U. M. seda ka kasutas. U. M. tasus hageja 07.11.2018 arve nr 18404 120 eurot ja 12.12.2018.a. arve nr 18474 osaliselt summas 60 eurot. Kohtu hinnangul saab korteri kasutamist ja arvete tasumist lugeda vähemalt kaudseks tahteavalduseks lugeda end seotuks üürisuhtega. Seega on kohus seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping (suuline).
19.Pooled vaidlevad selle üle, millal lõppes üürileping. U. M. väidab, et teatas hagejale detsembris 2018 üürilepingu ülesütlemisest, hageja töötajaga lepiti kokku kuupäev, mil antakse üle võtmed ning vabastatakse korter. Kostja sõnul vabastas ta korteri 05.01.2019.a. Hageja väidab, et kostja ei ole teavitanud hagejat soovist üürileping üles öelda. Hageja sai väidetavalt asjaolust, et kostja korteris ei ela, teada majanaabrite käest. Eeltoodud väidet tõendab hageja hagiavaldusele lisatud 18.01.2019.a kostjale saadetud e-kirjaga.
U. M. leiab, et antud korteri puhul ei kehti VÕS § 312 lg-s 1 sätestatud eluruumi tähtajatu lepingu ülesütlemise teatamise kolmekuuline tähtaeg või ei saa seda hea usu põhimõttest lähtudes kohaldada. VÕS § 272 lg 1 lg 1 kohaselt on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Antud vaidluse objektiks olevat korterit ei olnud võimalik alaliselt elamiseks kasutada. Ruumide seisukorra tõttu saab neid liigitada üürilepingu ülesütlemistähtaja seisukohalt maksimaalselt VÕS § 312 lg 2 nimetatud üüriobjektide hulka, mille puhul on tähtajatu üürilepingu ülesütlemise teatamise tähtajaks üks kuu. Kui ei leia tõendamist U. M. poolt lepingu erakorraline ülesütlemine või lepingu lõppemine poolte kokkuleppel, tuleb lugeda, et U. M. ütles lepingu korraliselt üles. Riigikohus on märkinud, et lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Lepingu saab üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-10214, p 18; 26.11.2015 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15 p 15). Kohus ei nõustu kostja vastuväitega ka selles, et üürinõue on hea usu põhimõtte vastane. Mitte millegagi ei ole tõendatud asjaolu, et kostja poleks olnud korterisse elama asudes teadlik ebamugavustest (vee- ja kanalisatsiooni puudumine), ka ei tulene ühestki tõendist seda, et kostja soov oli viidatud puuduste tõttu üürisuhe lõpetada. Kostja viitab ka nõude esitamisega venitamisele. Ka sel põhjusel ei ole nõue hea usu põhimõtte vastane kuivõrd nõue on esitatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastase aegumistähtaja vältel (vt Riigikohtu 06.12.2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07; 10.12.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14)
20.Kohus on seisukohal, et ükski menetluses esitatud tõend ei tõenda seda, et pooltel oleks olnud tahe / eesmärk siduda end üürisuhtega teatud kindlaks perioodiks e sõlmida tähtajaline üürileping. Hageja 24.03.2022.a. menetlusdokumendi lisana esitatud hageja ja U. M. vahelisest sõnumi väljatrükist nähtuvalt võib kohtu hinnangul järeldada kostja soovist „... alustada uut elu nullist koos uue neiuga....“ eesmärki üürida elamispind pikemaks ajaks. Sellest tulenevalt saab kohtu hinnangul lugeda leping sõlmituks tähtajatult. VÕS §-st 311 tuleneb kummalegi lepingupoolele lepingu ühepoolse ülesütlemise õigus. Vastavalt VÕS § 311 lg 1 võivad lepingupooled tähtajatu üürilepingu üles öelda § 312 tähtaegadest kinni pidades. Vastavalt VÕS § 312 lg 1 võib eluruumi üürimise puhul kumbki lepingupool tähtajatu lepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt 3 kuud. Sama paragrahvi 2- lõike järgi võib möbleeritud tubade tähtajatu üürilepingu üles öelda teatades ette vähemalt 1 kuu. Kohus ei nõustu kostja arvamusega, et vaidluse objektiks olevat korterit saab selle seisukorra tõttu liigutada § 312 lg 2 üüriobjektide hulka, mille puhul rakendub lepingu ülesütlemisele 1 kuuline etteteatamistähtaeg. VÕS § 272 lg 1 kohaselt on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Kohtu hinnangul saab eluruumiks lugeda eraldi seisvaid tubasid, tagatud muude vajalike ruumide (sh WC) kasutusvõimalus, st mis oma olemuselt on käsitatav eluruumina. Kohus nõustub, et vesi ja kanalisatsioon on vajalikud esmavajadused, samas ei ole vaidlust selles, et korter asus majas, kus asus kokku 4 korterit. Seega oli ettenähtud elamiseks. Vesi- ja kanalisatsioon oli paigaldatav /teostatav. On ilmne, et kostja eesmärk oli korterit kasutada elamiseks.
Kohtu hinnangul ei ole isegi arvestades väidetavaid lepingu eseme puudusi tegemist VÕS § 312 lg 2 objektiga. Eeltoodust tulenevalt rakendub käesoleval juhul VÕS § 312 lg 1 sätestatud korralise ülesütlemise kolmekuuline etteteatamistähtaeg. Ka ei nõustu seisukohaga, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine oli erakorraline. Erakorraline ülesütlemine eeldab õigusliku aluse olemasolu. Selle tõendamise koormus lasub üles öelda soovival lepingupoolel. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud erakorralise ülesütlemise aluseid (VÕS § 313, § 314-319).
21.Lepingu ülesütlemine on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv üürisuhe. Kindlale isikule suunatud tahteavaldust peab väljendama TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud kui see on saajale isiklikult teatavaks tehtud. (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04) Kostja ei ole kohtu hinnangul tõendanud, et on edastanud hagejale tahteavalduse üürilepingu ülesütlemiseks. Hageja 18.01.2019.a e-kirjast tulenevalt oli küll hageja teadlik, et kostja ei kasuta korterit 2019.a jaanuarikuu algusest, kuid asjaolu on saanud talle teatavaks teiste isikute kaudu. Kuivõrd kostja ei teavitanud hagejat üürilepingu ülesütlemisest, kuid hagejale sai teatavaks asjaolu, et üürnik on korterist lahkunud ja seda enam ei kasuta, tugineb hageja kohtu hinnangul õigustatult lepingu lõppemise tähtaja määratlemisel VÕS §-le 311 lg 2 ja § 312 lg 1.
22.Kuigi poolte vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku üürilepingut, tõendab kohtu hinnangul üüri suuruse kokkulepet kostjapoolne arvete nr 18408 ja 18474 osaline tasumine. Seega loeb kohus tõendatuks ja kostja poolt omaks võetuks et igakuise üüritasu suurus oli 60 eurot. Kostja tasus hagejale koos tagatisega 180 eurot (arved nr 18408 ja 18474). Ajavahemiku november 2018-märts 2019 tuli tasuda 5 x 60 ehk 300 eurot. Kostja tasus sellest 180, tasumata seega 120 eurot. Kohus möönab, et hageja ei ole tõendanud jaanuar-märts 2019 arvete edastamist kostjale, kuid arvestades kostja võimalikku elukohamuutust ei pruukinud hagejal olla peale kostja e-posti aadressi ka teavet kostja elukoha kohta, kuhu arveid saata. Vähemalt 18.01.2019 e-kirjas on hageja nimetanud manusena ka jaanuari 2019 arve (nr 19020), millest tulenevalt ei ole usutavad kostja väited, et arvetest nr 19020, 19068, 19117 sai ta teada alles hagiavalduses.
23.Hageja esitatud kõrvalkulude nõue on kohtu hinnangul põhjendamatu. Vastavalt VÕS § 191 lg 1 peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega. Käesoleval juhul viidatud kokkuleppe olemasolu poolte vahel mitte millegagi tõendatud ei ole. Ainuüksi arve esitamisest kostjale kohustust ei teki. Hageja pidanuks tõendama nii kõrvalkulude kokkuleppe olemasolu kui ka nende suuruse (arvestamise alused, alusdokumendid). Kuivõrd kõrvalkulude kokkulepe on tõendamata, on nõue selles osas alusetu ja jääb rahuldamata.
24.Hageja nõuab maksete tasumisega viivitamise eest seadusjärgset viivist. Kohus leidis, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt üüritasu maksmist ka jaanuari-märts 2019.a. eest ning kostja ei ole üüritasu maksnud veebruari ja märtsikuu eest (kohus arvestab jaanuari 2019 üüritasu tasutuks tagatise arvelt). Vastavalt VÕS § 76 lg 1 ja 3 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Arve 19068 tuli tasuda 20.02.2019 ja arve nr 19117 20.03.2019. Seega muutusid üüritasunõuded sissenõutavaks vastavalt 21.02.2019 ja 21.03.2019.a. Kostja tähtaegselt neid ei tasunud Kohustuse täitmata jätmine ja/või sellega viivitamine on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale võimaluse § 101 loetletud õiguskaitsevahendite rakendamiseks. Muuhulgas võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise korral viivist (§ 101 lg 1 p 1 ja 6). Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisemäära kohta peab pooltel olema kokkulepe. Kui puudub kokkulepe, et arve saaja nõustuks arvel oleva viivisega, saab võlgnikult siiski viivist nõuda seadusest tulenevas määras. (VÕS § 113 lg 1) Seadusjärgne viivis arve nr 19068 alusel on alates 21.02.2019 kuni 04.10.2021.a. 25,14 eurot; arve nr 19117 alusel alates 21.03.2019 kuni 04.10.2021.a. 24,41 eurot. Hageja nõuab viivist ka TsMS § 367 alusel alates 05.10.2021.a. kuni põhinõude täitmiseni..
25.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus OÜ Martinex hagi U. M. vastu osaliselt, mõistab kostjalt välja hageja kasuks põhinõude 120 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 49,55 eurot ja viivise alates 05.10.2021 kuni põhinõude (120) euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
Menetluskulude jaotus
26.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist.
27.Kohus rahuldab hagi osaliselt (ca 35% ulatuses) Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jäävad menetluskulud poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kohus mõistab U. M.lt välja 35 % hageja esitatud menetluskuludest (100 eurot riigilõiv + 507 eurot esindaja tasu arvestusega 3,5 tundi tunnihinnaga 130 eurot) ehk 172,05 eurot.
Vastavalt TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 09.02.2022.a. määrustega antu K. S.ile ja U. M.le riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. K. S.ile ja U. M.le riigi õigusabi korras määratud esindajate kulu jääb Eesti vabariigi kanda.
28.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.