Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi OÜ Flux Rebond vastu võlgnevuse 70 euro nõudes
Tsiviilasja hind
70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood: 10811490, asukoht Estonia pst 9, Tallinn 10143, e-post: [email protected]); Hageja lepinguline esindaja: Piret Muinast (EFTA LEGAL OÜ; e-post: [email protected]); Kostja: OÜ Flux Rebond (registrikood: 11838338; asukoht: Tartu mnt 51-50, Tallinn 10115; e-post: [email protected]), seaduslik esindaja Karl Laas (isikukood xxx).
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista kostjalt OÜ Flux Rebond hageja OÜ Europark Estonia kasuks leppetrahvivõlgnevus 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud kostja OÜ Flux Rebond kanda.
4.Välja mõista kostjalt OÜ Flux Rebond hageja OÜ Europark Estonia kasuks menetluskulud 295 eurot (s.o riigilõiv 75 eurot, maksekäsu kiirmenetluse õigusabikulu 20 eurot ja õigusabikulud 200 eurot).
5.Välja mõista kostjalt E L hageja OÜ Europark Estonia kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
EELNEV MENETLUS
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 11.06.2021.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 70 euro saamiseks. Kohus tegi 15.06.2021 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 15.06.2021 e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu. Võlgnik OÜ Flux Rebond esitas 15.06.2021 nõudele vastuväite.
2.Nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 27.07.2021.a esitas hageja hagiavalduse, mida kohus võttis 23.08.2021.a määrusega menetlusse.
3.18.11.2021.a tegi kohus tagaseljaotsuse, millega rahuldas hageja hagi. 27.12.2021.a esitas kostja tagaseljaotsuse peale kaja. 17.01.2022 määrusega rahuldas kohus kaja ning taastas tsiviilasjas nr 2-21-117702 menetluse.
HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
7.19.11.2021 hagiavalduse kohaselt on kostja Toyota Corolla Verso (VIN: xxx) numbrimärgiga xxx omanik/vastutav kasutaja alates 15.04.2011. Nimetatud sõiduk pargiti 28.05.2018 hageja opereeritavale parkimisalale Ülemiste Põhja-Lõuna Tallinn parkimistingimusi rikkudes, mistõttu on hageja väljastanud leppetrahvinõude nr xxx summas 30 eurot ning maksetähtajaga 11.06.2018. Nõue muutus sissenõutavaks 12.06.2018. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 11.06.2021. Seega ei ole nõue aegunud.
8.Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna oli parkimise eest tasumata. Eeltoodud parkimisalal on tegemist tasulise parkimisalaga, millest 2 tundi võib parkida parkimiskellal algusaja fikseerimisel tasuta. 28.05.2018 kella 10:38 ajal tuvastas EuroPargi töötaja, et Ülemiste Põhja-Lõuna parkimisalale pargitud Sõiduki suhtes ei ole parkimist alustatud ning esitas 10:38 leppetrahvinõude. Kuigi Sõiduki armatuurlauale oli asetatud parkimiskell, millel oli fikseeritud kellaaeg 10:23, tuvastas EuroPargi töötaja Sõiduki parkimise samal parkimisalal juba kell 10:14 ning siis oli Sõiduki armatuurlauale paigutatud parkimiskell määratletud ajaga 8:28. Vahepeal ei olnud Sõiduk alalt lahkunud, vaid oli pargitud samas kohas. Seega parkimise algusaeg on üsna määratletav ajahetk ning kahetunnine tasuta parkimine algas just sellest hetkest, kui Sõiduk alale pargiti ning vahepeal kella edasilükkamine ei muuda parkimise algusaega – kella keeramine ei ole vaadeldav uue parkimisena. Kuna Sõiduki parkimise eest ei oldud leppetrahvinõude esitamise ajal tasutud, siis oli Sõiduk ilmselgelt ilma parkimistasu maksmata pargitu
parkimise algusajast kauem kui kaks (2) tundi. Kostja leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud.
9.Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.
10.Kohtueelselt saatis EP nõudekirja äriregistris kostja elektronpostiaadressile [email protected]. Kostja ei reageerinud hageja saadetud nõudekirjale ega muudele võlgnevusega seotud meeldetuletustele. Hageja nõuab kostjalt kooskõlas VÕS § 1131 lgga 1 kokku sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.
11.Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
12.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja, et TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning § 160 lg 1 järgi ei ole nõue aegunud. 28.05.2018 esitatud leppetrahvinõude tasumise tähepäev oli 11.06.2018 ning leppetrahv muutus sissenõutavaks 12.06.2018 ja oleks aegunud 12.06.2021. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 11.06.2021, so enne nõude aegumist. Kostja leiab, et kuna hageja tegutseb oma kutsetegevuse raames oleks võinud eeldada tunduvalt varasemat õiguste teostamist. Hageja ei nõustu kostja etteheitega. Kostjat on leppetrahvist teavitatud trahvi väljastamise kuupäeval, 28.05.2018. Kehtiva õiguspraktika järgi on õigus Europargil eeldada, et leppetrahv on kätte toimetatud, kui see on asetatud kojamehe alla, sest parkimislepingut rikkunud isikul on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-17-117146 p 12, milles on kohus selgitanud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasi kojamehe vahele on tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes). Hageja on hagiavalduse Lisas 1 esitanud pildid sõidukist leppetrahvi tegemise ajal ning pildil (lk 16) on tuvastatav, et sõiduki kojamehe vahele on leppetrahv jäetud. Lisaks on hageja hagiavalduses tõendanud, et on saatnud meeldetuletuskirja kohtueelselt kostja elektronpostiaadressile [email protected] (hagiavalduse Lisa 4). Hageja juhib tähelepanu, et tal ei ole seadusest tulenevat kohustust saata meeldetuletuskirju klientidele, vaid tegemist on hageja enda otsusega, et lahendada tekkinud olukord osapooltele oluliselt kiiremini ja soodsamalt kui seda saaks teha kohtumenetluses. Samuti ei ole meeldetuletuskiri
eelduseks nõude sissenõudmisel. Nagu on hageja p-s 4.1. märkinud, siis nõue muutus sissenõutavaks 12.06.2018. Kostja seisukohad
13.Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja parkis oma sõiduki mittenõuetekohaselt 28.05.2018. Vastaval kuupäeval koostati ka leppetrahvinõue kostja vastu summas 30 eurot (leppetrahvinumber xxx summas 30 eurot).
14.Hageja väidab ekslikult et nõue muutus sissenõutavaks 12.06.2018. Tsiviilõiguslik nõue poolte vahel tekkis alates nõude aluseks oleva tehingu tegemisest. Tehing tehti parkimisega. Alates leppetrahvi väljakirjutamisest 28.05.2018 vormistas hageja ka oma nõude kostja vastu. Eelnevast tulenevalt tuleb kõiki nõudetähtaegu arvestada alates kuupäevast 28.05.2018. Hageja nõue tekkis 28.05.2018 ning nõude kolme aastane aegumistähtaeg sai läbi 29.05.2021.a. Hageja esitas leppetrahvinõude kohtumenetlusse 11.06.2021. Kostja palub kohaldada aegumist vastavalt TSÜS § 146 lg 1. Kuna põhinõue on aegunud, tuleb lugeda aegunuks ka muud nõudega seotud kõrvalnõuded.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
16.Poolte vahel puudub vaidlus, et: • kostja on Toyota Corolla Verso (VIN: xxx) numbrimärgiga xxx omanik/vastutav kasutaja alates 15.04.2011; • kostja parkis sõiduki 28.05.2018 hageja opereeritavale parkimisalale Ülemiste Põhja-Lõuna Tallinn ning poolte vahel oli sõlmitud vastav leping; • kostja ei tasunud parkimise eest ning rikkus sellega lepingu tingimusi; • hageja on 28.05.2018 väljastanud leppetrahvinõude nr xxx summas 30 eurot ning maksetähtajaga 11.06.2018; • hageja jättis leppetrahvinõude kostja sõiduki kojamehe vahele; • kohtueelselt saatis hageja nõudekirja kostja äriregistris märgitud e-postiaadressile [email protected].
17.Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduki, mille vastutav kasutaja/omanik kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ilma selle eest tasumata. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 40 eurot.
18.Kostja hagis toodud asjaoludele vastu ei vaidle, kuid leiab, et tal on õigus nõude täitmisest keelduda, kuna nõue on aegunud.
19.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta sõiduki hageja opereeritaval ala parkis ning et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping. Kostja ei ole ka esile toonud ega tõendanud, et
ta oleks parkimistasu maksnud. Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimine ilma tasu maksmata) on tõendatud.
20.Kostja ei ole vaidlustanud leppetrahvi suurust. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimustega ning leppetrahvinõue kogusummas 30 eurot kuulub kostjalt VÕS § 108 lg 1, § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele.
21.Kostja märgib, et leppetrahvinõuded on vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 esitatud hilinenult. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teatas 28.05.2018 leppetrahvinõudest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Kohus leiab, et kostja vastavad väited on alusetud. Hageja on määranud kostjale leppetrahvi 28.05.2018 toimunud rikkumise eest ning on kostjat leppetrahvinõudest teavitanud samaaegselt, jättes vastava teate sõiduki kojamehe vahele. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid (orkaan jms), mille pinnalt saaks järeldada, et kostja ei saanud leppetrahviteadet kätte, siis eeldab kohus, et kostja on saanud selle kätte samal päeval. Seega puudub alus väita, et hageja oleks leppetrahvi nõudnud hilinenult.
22.Kostja on tuginenud väitele, et leppetrahv on aegunud. Kohus kostjaga ei nõustu. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava taotluse kohtule esitanud. Pooled on vaidlusaluseks mitteolevatel asjaoludel sõlminud 28.05.2018 üürilepingu. Hageja on lepingutingimuste rikkumise tõttu väljastanud 28.05.2018 kostjale leppetrahvinõude. Seega põhineb hageja nõue selgelt lepingul. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel. Käesoleval juhul hageja küll väljastas leppetrahvinõude 28.05.2018, kuid määras, et leppetrahv tuleb tasuda hiljemalt 11.06.2018. Seega määras hageja kostjale kohustuse täitmiseks tähtaja VÕS § 82 lg 2 mõttes. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on
õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Tulenevalt eelviidatud sättest oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist leppetrahvi täitmiseks määratud tähtaja (s.o 11.06.2018) möödumisel. Seega muutus leppetrahv sissenõutavaks TsÜS § 147 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7 mõttes alates 12.06.2018. Ülalviidatud TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algas nõude aegumine seega 12.06.2018 ning TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg möödunuks 12.06.2021. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 sätestab, et hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 11.06.2021, so päev enne nõude aegumist. Seega ei ole vaidlusalune nõue aegunud ning kostjal puudub õigus nõude täitmisest keelduda.
23.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Käesoleval juhul ei saa olla mõistlikku vaidlust, et hagejal on õigus viivist nõuda, kuivõrd leppetrahv muutus sissenõutavaks 12.06.2018 ning kostja ei ole seda tänaseni tasunud. Seega on täidetud sissenõudmiskulude väljamõistmise eeldused. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja on võlgnevuse sissenõudmisega seonduvalt erinevaid toiminguid teinud (päringud, meeletuletuse saatmine jms). Seega tuleb sissenõudmiskulu 40 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
24.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 30 eurot ning sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
25.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
26.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust.
27.TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot, õigusabikulud maksekäsu
kiirmenetluses 20 eurot ja kohtumenetluses 200 eurot (2,5h tööd, 80 eurot tund käibemaksuta), kokku 295 eurot. Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: kostja vastuväitega tutvumine (sh kirjavahetus kostjaga), hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toiminguid ning hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamine – 2h; hageja vastuse koostamine, 12.01.2022 ja maakohtule esitamine – 30min.
28.Riigikohtu lahendi nr 2-19-10324 p-des 18 – 20 on kajastatud järgmine seisukoht: „Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb TsMS § 175 lg 1 kohaldamisel kaaluda ka seda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on kolleegiumi arvates üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli töötaja nõue (tsiviilasja hind) (nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 14; Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 22). Seda põhimõtet on kolleegium rakendanud menetluskulude väljamõistmisel üldisemalt ka teistes rahaliste nõuetega tsiviilasjades, leides, et üldjuhul ei tohiks teiselt menetlusosaliselt väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi varem väljendatud hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Seetõttu on kolleegium varasemas praktikas asunud seisukohale, et tsiviilasja hinnast suurema menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kolleegiumi täpsustuse kohaselt tuleb menetluskuludena eeltoodud kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu (vt Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1). Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja
27.veebruari 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 väljendatud seisukohta, mille järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga. Menetluskulude jaotuse üldise põhimõtte kohaselt kannab kulud menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehakse (TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 5, § 477 lg 1). TsMS § 175 lg 1 ega ükski teine säte ei näe ette menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalist piirmäära. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse menetlusosaliselt teise menetlusosalise esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Esindajakulude hüvitamine üksnes tsiviilasja hinna ulatuses ei pruugi tagada menetlusosalisele minimaalselt vajaliku õigusabi hüvitamist ja võib seega ebamõistlikult piirata isiku õigust saada kohtulikku kaitset. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulude regulatsiooni (eelkõige TsMS § 175 lg-t 1) tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega
hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt ka määruse p 17). Kolleegiumi hinnangul tagab eeltoodud tõlgendus paremini kohtuvaidlusega seotud esindajakulude kandmise riski õiglase jaotuse. Kolleegium märgib, et eelkõige on seadusandja ülesanne tagada menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suuruse mõistlik tasakaal tsiviilkohtumenetluses taotletava hüve väärtusega. Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele hüvitatavate menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas kolleegiumi TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega. Kolleegium rõhutab, et seadusandjal on õigus menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suurust piirata, tagamaks hüvitatavate menetluskulude ettenähtavus ja mõistlik seos vaidlusaluse hüve väärtusega.“ Käesoleva tsiviilasja hind on 70 eurot ning hageja esindajakulude kogusuurus on ca 4 korda suurem kui tsiviilasja hind. Kuivõrd Riigikohus on muutnud varasemat seisukohta esindajakulude piiramise osas väikese nõudega rahalistes asjades, hindab kohus esindajakulusid sisuliselt. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt tehtud toimingud on põhjendatud ja vajalikud ega ole tsiviilasjas materjale arvestades ülemäärase ajakuluga. Hageja esindaja tasumäär on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasumääradega.
29.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis summas 295 eurot (200 + 20 + 75).
30.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
31.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
32.Kostja on nii kajas kui ka 25.02.2022 esitatud taotluses palunud tagastada kaja esitamisel tasutud kautsjoni. Kohus selgitab, et nimetatud taotluse rahuldamine ei ole võimalik. 17.01.2022 määrusega, millega rahuldati kostja kaja, arvas kohus kostja poolt tasutud kaja kautsjoni summas 100 eurot riigituludesse (vt resolutsiooni p 4). Viidatud määrus on jõustunud ning kostja ei ole seda vaidlustanud. Kohus leidis, et kostja oli hagivastuse esitamise teovõimeline ning esialgse hagivastuse koostamine või muude tsiviilasjaga seotud toimingute tegemine (tähtaja pikendamise või menetluse peatamise taotluse esitamine) ei nõua erilisi pingutusi. Seetõttu puudus TsMS § 149 lg 51 alusel põhjus kostjale kautsjoni tagastamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.