Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-29-17 Tartu, 8. mai 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Artjom Melentjevi hagi AS-i Nordea Finance Estonia vastu 450 euro saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8739 Artjom Melentjevi määruskaebus Hageja Artjom Melentjev, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja AS Nordea Finance Estonia, esindaja vandeadvokaat Katri Tomson 10. aprill 2017. a, kirjalik menetlus
kasutuseeliste hüvitamise katteks ja 192 eurot sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivuks. Hagejal oli liisingulepingu ja VÕS § 409 lg 1 järgi õigus 14 päeva jooksul liisingulepingust kui tarbijakrediidilepingust taganeda. Liisingulepingu järgi on hagejal taganemise korral kohustus tagastada üksnes sõiduk. Lepingust ega seadusest ei tulene, et taganemise korral peab hageja hüvitama kostjale kasutuseelised ning sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivu. VÕS § 409 lg 3 teise lause ja VÕS § 409 lg 41 järgi kannab kõik teenuse hüvitamisega seotud kulud kostja. Kui pooled ei sõlminud liisingulepingut, kohaldub VÕS § 409 lg 41 asemel VÕS § 414 lg 22. Seega peab sõiduki müüja kasutuseeliste nõude täitma kostja, mitte hageja. Kuna müüjal ei ole hagejaga lepingulist suhet, ei ole tal õigust nõuda hagejalt kasutuseeliseid. Lisaks on kasutuseeliste nõue ebamõistlikult suur, sest hageja ei saanud sõidukit kasutada ajal, mil see oli puuduste kõrvaldamiseks müüja valduses. Kostja kasutuseeliste nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest müüja andis hagejale üle puudustega sõiduki. Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivu, kuna riigilõivu maksis sõiduki müüja, mitte kostja. Sõiduki müüjale riigilõivu hüvitamine tooks kaasa tema alusetu rikastumise.
taganemise tagajärgedele VÕS §-des 188-192 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 409 lg 41 ei välista kasutuseeliste hüvitamist kostjale kui liisinguandjale. Tegemist ei ole hea usu põhimõtte vastase nõudega. Vaatamata puudustele oli hagejal võimalik sõidukit kasutada, sõites sellega 1241 km. Kasutuseeliste väärtuse arvutamisel võib lähtuda läbitud kilomeetritest, arvestades ka auto maksumust. Kasutuseeliste suuruse arvutamisel võib lähtuda sellest, et iga 1000 km kohta on kasutuseelis 0,4-1% auto ostuhinnast. Kuna sõiduk oli puudustega, tuleb kasutuseelise arvutamisel lähtuda sarnaste puudustega auto rendihinnast. Hüvitise arvutamisel on sobivaks määraks 0,6%. Seega on kasutuseeliste suurus 155 eurot 19 senti (20 842 * 0,6% * 1,241), mis ulatuses oli kostjal põhjendatud hagejale tagastatavat summat vähendada. Hageja ja müüja sõlmitud müügileping ei ole liisingulepinguga seotud müügileping VÕS § 414 lg 1 mõttes. Hageja ja müüja leping ei ole liisingusuhtes oluline, sest liisingulepingu sõlmimisega kohustus sõiduki omandama kostja, mitte hageja. VÕS § 414 lg-s 1 peetakse silmas müüja ja liisinguandja sõlmitavat müügilepingut, mis oli liisingulepingu täitmise eelduseks. Pooled ei ole liisingulepingus kokku leppinud, et hagejal on kohustus maksta riigilõivu. Kuna riigilõivu tasus müüja ning kostja ei ole müüjale ega liiklusregistrile riigilõivu tasunud (kostja ei viidanud ka nõude loovutamisele), ei saa kostja nõuda, et hageja riigilõivu talle hüvitaks. Seega tuleb riigilõiv 192 eurot hagejale tagastada. Hageja esindaja kõik toimingud on vajalikud, tunnihind on mõistlik, kulud pidid olema kostjale ettenähtavad, kuid arvestades hagi hinda ja seda, et tegemist ei olnud keskmisest keerukama vaidlusega, peab kostja hüvitama talle hagi rahuldamise ulatust arvestades 385 eurot.
menetluskulud jäid tema enda kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole maakohus otsuses märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Maakohus ei ole otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, sh ei ole maakohus hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti. Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et liisinguandja saab nõuda VÕS § 189 lg 1 järgi liisinguvõtjalt, kes taganeb VÕS § 409 lg 1 järgi liisingulepingust, sõiduauto kasutamisest enne lepingust tagamist saadud kasutuseeliste hüvitamist ning seda õigust ei välista VÕS § 409 lg-s 41 sätestatu ega asjaolu, et liisingulepingus ei olnud korratud liisinguandjale VÕS § 189 lg-st 1 tulenevat õigust nõuda kasutuseeliseid. Menetlusõiguse normi rikkumist ei ole hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud.
kaebuses esile toodud materiaalõiguslikke probleeme (II) ja lõpetuseks teeb asjas menetluslikud otsustused (III). I
tuleb selles kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu, mida tuleb tasuda seaduses sätestatud suuruses.
liisinguvõtja vastu maksma panna. Seega saab lähtuda sellest, et kasutuseeliste hüvitamise nõue hageja vastu on liisinguandjast kostjal. Kohese taganemisõiguse tulemus ei saa liisinguauto puhul olla see, et liisinguvõtja võib kohese taganemise korral 14 päeva autot tasuta kasutada ega võlgne kasutamise ega auto väärtuse vähenemise eest midagi. Sellisel juhul oleks liisinguandjal ja müüjal põhjus enne 14 päeva möödumist autot tarbija valdusse mitte anda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.