Võlaõigus › Töövõtulepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

2(19)

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid RTS Infraehitus OÜ (registrikood 11716322; RTS) tellijana ning GREENGREID OÜ (registrikood 11319615; hilisema ärinimega GREENGREID HOOLDUS OÜ; äriregistrist kustutatud 19. augusitl 2017 seoses ühinemisega Serroni MT OÜ-ga; vana Greengreid) ja kostja töövõtjatena 24. aprillil 2014 töövõtulepingu põhimaantee nr 11 Kurna liiklussõlme ehituseks. Vana Greengreid osutas ehitusobjektil masinateenust ja vajaliku materjali tarnimist. Tellija ja töövõtjate vahelise

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vana Greengreid ja kostja moodustasid omavahelistes suhetes seltsingu. Vastav kokkulepe sõlmiti suuliselt 25. aprillil 2014. Alltöövõtuleping ei tulnud isegi jutuks. Vana Greengreid ja kostja vastutasid solidaarselt tellija ees ning andsid töid üle samuti ühiselt. Kummagi töövõtja osa seltsingus oli 50%. Arveldamine käis läbi eraldiseisva seltsingu tarbeks avatud pangakonto, millele oli juurdepääs mõlemal seltsinglasel. Tööde üleandmine tellijale toimus selliselt, et tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid allkirjastati mõlema töövõtja poolt, pärast akti allkirjastamist tellija poolt esitas kostja tellijale arve ning vana Greengreid esitas seejärel kostjale arve talle kuuluva töövõtutasu osa saamiseks. 3(19)

Vana Greengreidi poolt väljastatava arve aluseks oli aga omakorda töövõtjate vahel kokku lepitud seltsingusisene teostatud tööde akt. Vanal Greengreidil tekkis õigus raha saamiseks summas, milles pooled kokku leppisid, ent kostjale esitati mitu arvet, milles kokkulepe puudus. Seetõttu tasus kostja arved üksnes mahus, milles oli kokkulepe olemas. Tellijaga sõlmitud töövõtuleping osutus töövõtjatele rahaliselt kahjumlikuks. Vastavalt seltsingulepingu sõlmimisel kokkulepitule jagati kahjum võrdselt. Mais ja juunis 2014 teostatud tööde osas sõlmisid pooled kirjaliku kokkuleppe "Kurna liiklussõlme tulude ja kulude kokkuvõte mai-juuni 2014" (I kd, tl 107), mille kohaselt esimesel kahel kuul sai seltsing kahjumit 56 528 eurot 50 senti. Sellest 19 445 eurot 18 senti saadi kahjumit mais 2014 ning 37 083 eurot 32 senti juunis 2014. Kahjum tekkis ka edaspidistest töödest ning pooled kandsid selle võrdselt vastavalt sõlmitud kokkuleppele.

MAAKOHTU LAHEND

4(19)

Esitatud tõendid kinnitavad samuti, et osapoolte tahe oli algusest peale suunatud seltsingulepingu sõlmimisele ning kuigi kokkuleppeid kirjalikult ei vormistatud, käsitlesid pooled omavahelist suhet seltsinguna. Esitatud e-kirjavahetusest (hageja ja vana Greengreidi juhatuse liikme Andres Kasevälja, kostja varasema juhatuse liikme Arvi Kasvandiku ning kostja osaniku ning praeguse juhatuse liikme Lauri Roosioru vahel) nähtuvalt olid vana Greengreid ja kostja arusaamisel, et seltsingukokkulepe oli sõlmitud. Eeltoodut tõendavad A. Kasevälja 24. septembri 2014 e-kiri (II kd, tl 169), 19. septembri 2014 e-kiri (IV kd, tl 104), 15. oktoobri 2014 e-kiri (IV kd, tl 108) ning A. Kasevälja ja L. Roosioru 25. septembri 2019 e-kirjad (IV kd, tl-d 106–107). Lisaks on hageja esitatud aktides viidatud alusena seltsingulepingule kuupäevaga 25. aprill 2014 (II kd, tl-d 7, 13, 23, 134). Teistel aktidel on alusena viidatud sama kuupäevaga lepingule. Samuti on kokkuleppest "Kurna liiklussõlme tulude ja kulude kokkuvõte mai-juuni 2014" (I kd, tl 107) nähtuvalt hageja ja vana Greengreid omavahelist suhet käsitlenud seltsinguna. Kuna mais ja juunis 2014 saadi kahjumit, vähendati seltsingu partnerile vanale Greengreidile arvetest 24001 ja 24002 ülekantavaid summasid. Esitatud tõenditest ei nähtu, et vana Greengreid ja kostja oleks arutanud omavahel töövõtulepingu sõlmimist.

viidatud tulude-kulude kokkuvõte ja 25. septembri 2015 taotlus, näitavad, et ka käesoleva projekti puhul oli vastutus kahe alltöövõtja vahel jagatud ning mõlemad pidid osalema kahjumi kandmises. Vaidlust ei ole ka, et pärast Maanteeameti keeldumist arutati lepingu lõpetamist, kuid seda ei tehtud, kuna lepingust väljaastumine oleks tähendanud kohustust tasuda leppetrahvi. Asjaoludest nähtuvalt oli juhtiv seltsinglane kostja (vt nt IV kd, tl-d 106–107). Hageja rahulolematus seltsingu juhtimisega, võimalike lubamatute tasaarvestuste tegemine jm ei anna alust asuda seisukohale, et õigussuhe ei vastanud seltsingu tunnustele. Nõude üleminek hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega. Teatise ehtsuse vaidlustamiseks ei piisa kostja arutluskäigust, et tõend võib olla koostatud tagantjärele. VÕS § 588 kohaselt on seltsinglasel on võimalik loovutada nõuet kasumile või likvideerimisel saadavale varale. VÕS § 600 lg 1 kohaselt toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Seltsingu likvideerimine toimub üldjuhul selliselt, et esmalt tuleb täita ühised kohustused (VÕS § 602), seejärel kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta (VÕS §-d 591 ja 592), tagastada panused (§ 603) ning lõpuks jagada ülejääk (§ 604). Seltsingu likvideerimisele kohaldatakse VÕS § 600 lg 1 teise lause järgi kaasomandi jaotamise sätteid, kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12811, p-d 16-20). Seltsingu lõppemise alused näeb ette VÕS § 596 ja mh lõpeb seltsing seltsingu eesmärgi saavutamisega (VÕS § 596 lg 1 p 5). Asjaoludest nähtuvalt oli seltsingu eesmärk tellijaga sõlmitud töövõtulepingu täitmine, mis hõlmas ka garantiitööde tegemist. Seega sai seltsing lõppeda garantiiaja lõppemisega novembris 2020. Projekti lõplik kasumlikkus või kahjulikkus sai samuti selguda pärast garantiitööde tähtaega. Kohus luges tõendatuks tasumata arvete ulatuses panuste tegemise vana Greengreidi poolt, ent jättis hageja nõude rahuldamata, kuivõrd panuseid on võimalik tagastada üksnes juhul, kui seltsing on kasumlik. Hageja nõuab tehtud tööde eest esitatud arvete tasumist, mis on käsitletav panuse tagastamise nõudena. Kostja on jätnud arved osaliselt või täielikult tasumata, kuid hageja sõnul kostja ei ole vaidlustanud, et vana Greengreid on aktides näidatud tööd teostanud ja kostja ei ole tööde mahu ega nõuetekohasuse osas pretensioone kinnitanud. A. Kasevälja selgituste kohaselt (I kd, tl 191 pöördel) oli põhiväide, miks arved on maksmata, et raha ei jätku. P.S. vande all antud ütluste kohaselt vana Greengreidi aktid kostjale koostas tema ning aktide tagasilükkamist ei olnud. Samas ei ole hageja tõendanud, et seltsingule kuuluks vara, mille arvelt panuseid tagastada või kasumit, mida jagada. Hageja taotles kostjalt erinevate dokumentide väljanõudmist, soovides esitada asjatundja arvamuse või taotleda kohtu kaudu ekspertiisi määramist (I kd, tl 193), kuid seda ei ole hageja teinud. Esitatud tõendite pinnalt on usutav, et seltsing kujunes esialgu kahjumlikuks. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostjal asjas õigusabile 63 tundi ja 20 minutit, s.o 8866 eurot 67 senti. Lisandus väljavõtete saamise kulu 22 eurot ning lepingulise esindaja sõidukulu 331 eurot 20 senti. Kuigi tegemist oli keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega, vähendas maakohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 45 tunnini. Maakohus nõustus hageja vastuväidetega, mille kohaselt oli hagiavaldusele vastuse koostamise ja mitmete nõupidamiste ajakulu ca 13 tundi ebaproportsionaalselt suur, samuti 6(19)

ka hageja 19. augustil 2019 esitatule vastuse koostamise ajakulu ca 10 tundi ning 28. oktoobri 2019 kohtunõude täitmise ajakulu ca 13 tundi. Jääb arusaamatuks, mida peab esindaja silmas "töö tõenditega" all. Tõendid esitab esindajale esindatav, esindaja ülesanne on need kohtule edastada, mis ei saa võtta 13 tundi. Samuti ei peaks hageja maksma kinni kostja ja tema esindaja nõupidamisi. Tunnitasumäär 140 eurot (käibemaksuta) ja lisakulud on kohtu hinnangul põhjendatud. Kokku määras maakohus kostja menetluskulude suuruseks 6653 eurot 20 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7(19)

A. Kaseväli 24. septembri 2014 e-kiri (II kd, tl 169), kus antakse mõista, et käesolevas asjas tuleb seltsingulepinguni veel jõuda ning et Aardlapalu seltsingulepingu täiendamine võtab natukene rohkem tunde. A. Kaseväli 24. septembri 2015 e-kiri (IV kd, tl 106 pöördel), kus on võetud kokku, et Aardlapalu mudelit ei rakendata ja antud kostjale teada, et poolte suhteid peab lepinguga täpsustama. L. Roosiorgi 25. septembri 2014 e-kiri (IV kd, tl 106), kus on vastatud, et Aardlapalu leping ei päästa tänast olukorda ning pigem tuleks leida lahendus tuginedes Aardlapalu mudelile või reaalsele olukorrale objektil. A. Kaseväli 15. oktoobri 2014 e-kiri (IV kd, tl 108), kus on toodud, et vanal Greengreidil ei ole endiselt võimalik kasutada "seltsingukontot", mistõttu ei tööta see konto seltsingukontona ning et vana Greengreid on teinud kostjale alltöövõttu perioodil mai 2014 kuni september 2015, koos tabeliga tasumata arvetest. Maakohus on eelnevast kirjavahetusest teinud ebaõige järelduse, et Kurna objektil kasutati Aardlapalu seltsingukokkulepet ja mudelit. Kirjavahetusest nähtub poolte tahe omavahelist lepingut täpsustada ja leida alles lahendusi, milliste õigussuhete alusel objektiga edasi minna. Vana Greengreid avaldas 15. oktoobri 2014 e-kirjas, et ta on teinud kostjale alltöövõttu ja jätkas kostjale edasiselt aktide ning arvete esitamist, nagu see on omane mistahes ehituse töövõtulepingule. Kohtu viidatud neli akti, millel oli alusena osutatud seltsingulepingule ja dokument pealkirjaga "Kurna liiklussõlme tulude-kulude kokkuvõte mai-juuni 2014" jäävadki perioodi, mil pooled arvestasid sooviga rakendada varasemat Aardlapalu mudelit. Sellise lepinguni aga ei jõutud. Dokumendil "tulude-kulude kokkuvõte" ei ole vana Greengreidi esindaja allkirja ja see ei ole käsitletav ametliku dokumendina. Seltsingu puhul pidanuks selline tulude-kulude jaotamine toimuma kogu järgneva lepingu täitmise jooksul, mida aga ei toimunud. Ebaõige on kohtu väide, et kuna mais ja juunis 2014 saadi kahjumit, vähendati vanale Greengreidile arvetest 24001 ja 24002 ülekantavaid summasid. Kostja on 12. detsembri 2014 seisuga arvete 24001 ja 24002 maksmata osad tasunud. Seega ei osalenud vana Greengreid kahjumi kandmises, nagu maakohus on ebaõigesti järeldanud. Vana Greengreid suhtes selline tulude-kulude kokkuvõte mingit toimet ei omanud, kuna talle maksti tasuarved nr 24001 ja 24002 (mai ja juuni eest) täielikult ära. Samuti on oluline, et Aardlapalu seltsinguleping ise ei ole puhtakujuline seltsinguleping VÕS-i mõistes, vaid pigem üksikute seltsingu tunnustega koostööleping, mille puhul on poolte positsioon olnud võrdsem kui klassikalise tellija-töövõtja suhte puhul. Aardlapalu lepingu puhul ei tekkinud seltsinguvara, samuti ei toimunud raha jagamist seltsingu printsiipide kohaselt. Ka Aardlapalu seltsingulepingu puhul esitas vana Greengreid jooksvalt arveid, mida tasuti ühise pangakonto kaudu. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid ega asjaolusid, mis räägivad seltsingu vastu. Kuna vana Greengreid ja kostja olid töövõtulepingus tellijaga mõlemad töövõtjad, oli ehitusobjekti valmimine paratamatult ühine eesmärk. Samas on vana Greengreid esitanud kostajale igakuised tehtud tööde akte ja arveid (mida on suuremas osas tasutud), mis kinnitab, et vana Greengreid on osutanud kostjale teenust. Seltsingu puhul ei toimu panuse tegemisel mingit vastusooritust (tasumist), aga vana Greengreid on esitanud jooksvalt 8(19)

tehtud töö eest arveid ja kostja on neid tasunud. Järelikult ei ole olnud tegemist panustega seltsingu mõttes vaid teenuse osutamisega. Seltsingu puhul saavad seltsinglased raha alles siis, kui ühine eesmärk on täidetud ja seltsing on kasumlik. Samuti kinnitavad seda, et tegemist ei saanud olla seltsinguga, järgmised asjaolud: Kostja on asunud kohe ehitusobjekti algfaasis vana Greengreid arveid tasuma. Kui arvete tasumist käsitleda panuste tagastamisena, oleks seda saanud teha alles peale ühise eesmärgi saavutamist ja seltsingu likvideerimise käigus. Seltsingu puhul ei saa ükski seltsinglane enne raha, kui ühine eesmärk on täidetud ja asutakse seltsingut likvideerima. Seltsingu regulatsioon ei näe ette, et üks seltsinglane esitaks teisele seltsinglasele enne seltsingu lõppemist mingeid tasuarveid ja teine seltsinglane neid maksaks. Tegemist ei olnud ühise juhtimisega, nagu seltsing ette näeks; kostja on suhetes tellijaga tegutsenud ainuisikuliselt, esitades tellijale teostatud tööde akte ja arveid; Kostja on ainuisikuliselt käsutanud pangakontot, millel olevaid liikumisi sai vana Greengreid vaid jälgida. Kostja on teostanud tellijaga tasaarvestusi kogusummas 2 309 376 eurot 57 senti, mis VÕS § 590 lg 2 kohaselt oleksid seltsingu puhul tühised. Tasaarvestuste teostamine näitab, et seltsingulepingut polnud. Kostja on esitanud vastavad tasaarvestusaktid tellijaga, kusjuures osade aktide puhul ei ole selle alusarveid esitatud, mis viitab, et kostja ja tellija tasaarvestasid omavahel ka muude ehitusobjektide kulusid. Kostja on esitanud enda arvelduskonto väljavõtte (V kd, tl-d 249-250), millest nähtub seitse makset tellijalt kostjale, mis kinnitab perioodil 25. aprill 2014 kuni 18. november 2015 muude ehituslepingute olemasolu, mida kinnitas ka tunnistaja A.P.. Väljavõtetelt nähtuvad ka tellija väljamaksed kostjale, mis näitavad, et kostja on lasknud tagastada endale üle 300 000 euro mujale kui arveldusarvele, mille liikumisi oli vanal Greengreid võimalik jälgida. Kostja juhatuse liige ei osanud tagatise tagastamist 31. augusti 2020 kohtistungil selgitada. Kostja on kasutanud tellijale esitatud arvete tasumiseks faktooringut Ehitusfirma Rand&Tuulberg AS-i poolt (II kd tl-d 65-69). Seltsingu puhul on iga tehingu tegemiseks vajalik kõigi seltsinglaste nõusolek (VÕS § 582 lg 2). Neid kostja küsinud pole. Hagejal on nõue ka võimaliku seltsingu puhul. Vaidlust ei ole, et ehitusobjekti maht oli ca 6,4 miljonit eurot ja kostjale on tellija kõik summad ära maksnud (lisaks garantiiaegse tagatise summad). Seega võib öelda, et kostja valdab vana Greengreidi rahasid ega soovi neid välja maksta. Seltsingu olemasolu pidi tõendama kostja, kuivõrd tegu oli tema vastuväitega. Olukorras, kus kostja omab kogu tõendusmaterjali objekti rahade liikumise kohta, aga hagejal sellele ligipääs puudub, peaks ka olema kostja tõendamiskoormis, et väidetav seltsing oli kahjumis. Objekt ehitati valmis ja vana Greengreid täitis kõik oma kohustused, mille eest tellija on kostjale maksnud. Seega võib öelda, et tellija poolt kostja kontole kantud rahad on väidetava seltsingu kasumiosa, mis kuulub vana Greengreidi õigusjärglasele ehk hagejale väljamaksmisele. Kostja ei ole tõendanud, et tellijalt saadud rahad oleksid kulunud mingi üldise kahjumi katmiseks. Kohtulahendi valguses kujuneb ebaõiglane olukord, kus vana Greengreid on panustanud ehitusobjekti ja selle panuse eest on tellija poolt makstud, kuid hagejal ei ole õigust seda osa sisse nõuda. 9(19)

seltsinglase kantud kulud tasuti pärast tellijalt vastava tööosa eest töövõtutasu laekumisel. Eeltoodu ei ole vastuolus VÕS §-ga 581, kuivõrd säte on dispositiivne. Ebaõige on ka hageja väide, et seltsingu puhul ei saa ükski seltsinglane enne raha, kui ühine eesmärk on täidetud ja asutakse seltsingut likvideerima. Seltsingu eesmärk oli tellijaga sõlmitud töövõtulepingust kasumi teenimine. Kasum tekib pärast kulude maha lahutamist tuludest. Seltsinglastele tasuti vastavalt poolte kooskõlastatud aktidele kantud kulud. Selle üle, et seltsing osutus kahjumlikuks, ei saa vaidlust olla. A. Kaseväli selgitas ise 28. oktoobri 2019 kohtuistungil, et arved on maksmata, kuna raha ei jätku. Samuti on asjaolu tõendatud 25. septembri 2015 taotlusega. Ka on ebaõige hageja väide, et kuivõrd tegemist ei olnud ühise seltsingu juhtimisega, ei saanud tegemist olla seltsinguga. Maakohus on selles osas õigesti kohaldanud VÕS § 583 lg-t 1. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et vaidlusaluse projekti puhul oli juhtiv seltsinglane kostja. Eeltoodut pole hageja apellatsioonkaebuses ümber lükanud. Hageja väide, et kuivõrd vanal Greengreidil ei olnud seltsingukonto käsutusõigust, ei saa tegemist olla seltsinguga, on ekslik. Kuivõrd juhtiv seltsinglane oli kostja, ei pidanudki VÕS § 583 lg 1 teise lause kohaselt vana Greengreid seltsingu juhtimises osalema. Vanal Greengreidil oli täielik ülevaade kontol toimuvast. Jääb arusaamatuks, miks peaks kostja andma enda pangakontole ligipääsu oma väidetavale alltöövõtjale. Ka õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et seltsingule viitab ka asjaolu, et seltsingulepingu osapooled moodustavad eraldi seltsinguvara. Kui seltsinglased on ühise eesmärgi saavutamiseks võtnud kasutusele eraldi pangakonto, on äratuntav, et konkreetne vara kuulub seltsingvara hulka. Ka faktooringule viitav väide on asjakohatu, sest kuivõrd kostja oli juhtiv seltsinglane, ei vajanud faktooringulepingu sõlmimine vana Greengreidi nõusolekut. Etteheide on ka sisuliselt arusaamatu, kuivõrd ilmselgelt oli mõlema seltsinglase huvides, et raha laekuks võimalikult kiiresti. Asjaolust, et tasaarvestuskokkulepetes on viidatud ainult kostjale, ei ole võimalik teha järeldust, et tasaarvestus ei olnud seltsingu huvides. Kuivõrd tasaarvestused toimusid mõlema seltsinglase täiel teadmisel ja heakskiidul, ei saa olla ka vaidlust, et tasaarvestuse kokkulepe tehti seltsingu huvides ehk kokkuleppe pooleks oli seltsing. Kostja ei nõustu, et kostja ja tellija tasaarvestasid omavahel ka muude ehitusobjektide kulusid. Hageja ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks väidetavate õigustamatute tasaarvestuste tegemine. Tellijaga 24. aprillil 2014 sõlmitud töövõtulepingu garantiitagatise andis kostja ainuisikuliselt, mitte seltsing, sh pantis garantii jaoks oma vara ka kostja seaduslik esindaja. Kostja selgitas seda ka maakohtus. Hetkel ei ole garantiitööd lõppenud ja on teostamisel, kuivõrd töid ei saanud talvel teostada. Hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka seltsinguvara jagamise teel. Maakohus on eeltoodut õigesti põhjendanud. Hageja seisukoht, et seltsingu kahjumlikkust peaks tõendama kostja, on vale. Hageja on ise hagiavalduses möönnud, et suhet on võimalik kvalifitseerida seltsingulepinguna, ent ei ole täitnud TsMS § 363 lg 1 nõudeid. Samas pole seltsingu kahjumlikkuse üle ka vaidlust, kuivõrd A. Kasevälja selgituste kohaselt on arved maksmata, kuna raha lihtsalt ei jätku.

11(19)

Kostja jääb ka aegumise vastuväite juurde. Teatis nõude loovutamise kohta ei ole ehtne ja tuleb kõrvale jätta. Nii õiguskirjandus kui ka kohtupraktika kinnitab, et kui dokumendi suhtes on esitatud võltsimise vastuväide, tuleb dokumendi esitajal tõendada dokumendi ehtsust, ekspertiisi määramist peab taotlema pool, kes soovib vaidlustatud dokumenti tõendina kasutada.

Kostja esitas 31. märtsil 2021 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 9219 eurot 87 senti ja mõista need hagejalt välja. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt palub kostja määrata tasumisele viivise seadusjärgses määras ja jätta vastuapellatsiooniga seotud menetluskulud hageja kanda.

Vastuapellatsiooni põhjenduste kohaselt olid kostja menetluskulud täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisele kohaldatakse TsMS § 477 lg-t 5, millest johtuvalt ei oleks maakohus pidanud lähtuma hageja ekslikust ja põhjendamatust seisukohast kostja menetluskuludele. Maakohus on diskretsioonipiire oluliselt ületanud, kuivõrd ei ole arvesse võtnud kostja põhjendatud ja vajalikku ajakulu, mille on tinginud mh asja keerukus. Samuti on hageja enda tegevus suurendanud tsiviilasja keerukust ja tekitanud täiendava ajakulu. TsMS § 230 lg-st 1 hoolimata esitas kohtu nõudmisel asjas tähtsust omavad tõendid just kostja, kusjuures hageja taotles täiendavate tõendite esitamist kostja poolt ka pärast eelmenetluse lõppu, venitades sellega menetlust. Olukorras, kus hageja enda tegevus on tinginud kostja menetluskulude suurenemise, tuleb eeltoodut menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvesse võtta. „Töö tõenditega“ hõlmas mh kliendi esitatud dokumentide süstematiseerimist, komplekteerimist ning ka tsiviilasja toimiku läbitöötamist, kuivõrd samu tõendeid korduvalt ei esitata. Kostja pidi mh veenduma, et hageja nõutud tõendeid juba esitatud ei ole, kuivõrd korduvalt jäi mulje, et hageja ei ole enda taotletud ja kostja esitatud tõenditega tutvunud enne järjekordse tõendite kogumise taotluse esitamist.

Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja õigusabikulud olid silmapaistvalt suured. Asjas toimus kolm istungit ja tõendeid koguti ning seisukohad vahetati suuresti kirjalikus menetluses. Ei ole loogiline, et kostja lepingulise esindaja kulud olid kaks korda suuremad kui hageja esindaja kulud. Kostja vastuses hagile ei ole keskendutud küsimusele, mis sai otsuse tegemisel otsustavaks. Menetluskulude nimekirja kohaselt on toimunud mitmed pikad nõupidamised, mille sisu on teadmata ja kontrollimatu. Kostja 13. septembri 2019 seisukohtade koostamise ajakulu ca 10 tundi on ebamõistlik. Tegemist oli tavapäraste seisukohtadega, mis võtab 2-3 tundi. Isegi, kui kostja on esitanud kohtule täiendavaid tõendeid, mida ta ei olnud nõus ilma kohtu korralduseta esitama, ei saa see tähendada suuremat ajakulu esindaja jaoks. Esindaja on edastanud kohtule täiendavad dokumendid, mis on talle eeldatavalt saadetud esindatava raamatupidamisest, st juba valmis kujul. Esitatud on arved, saatelehed jm töövõtuga seotud dokumentatsioon, mille kogumisega ei pidanud tegelema lepinguline esindaja. Samuti ei pea vastaspool kinni maksma esindaja ja kliendi nõupidamisi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12(19)

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada oas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 242 095 eurot 60 senti, sellelt summalt 30. märtsi 2022 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 122 421 eurot 17 senti ning alates 31. märtsist 2022 sissenõutavaks muutuv viivis 242 095 eurot 60 sendilt kuni kohustuste kohase täitmiseni. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Maakohus leidis ringkonnakohtu arvates õigesti, et vana Greengreidi ja kostja vaheline õigussuhe vastab seltsingulepingu tunnustele. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu otsuse p-des 4–12 esitatud vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse p-des 15 ja 16 leituga, et vaidlusaluseid nõudeid oli vanal Greengreidil õigus loovutada. Maakohus on hinnanud kõnealuste järelduste tegemisel tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning on oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

Hageja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et vana Greengreidi ja kostja vahel oli (all)töövõtulepingu suhe. Hageja küll ei nõustu maakohtu järeldustega, kuid ei ole samas isegi väidete tasandil välja toonud, mis oli täpsemalt töövõtulepingu (VÕS § 635 lg 1) esemeks (milline töö tuli teha ja milline tulemus saavutada) ning milline tasu selle eest poolte vahel kokku lepiti. Seda ei suutnud selgitada hageja esindajad ka ringkonnakohtu istungil (V kd, tl 109 pöördel ja tl 110). Hageja väiteid "masinateenuse osutamisest" ei ole piisavalt määratletud. Samuti ei toeta asjas esitatud tõendid hageja väiteid alltöövõtulepingu sõlmimise kohta.

Vana Greengreidi ja kostja vahel sõlmitud seltsingulepingul võis olla ka mõningaid teistele lepinguliikidele omaseid tunnuseid, kuid see ei välista õigussuhtele seltsingulepingu sätete kohaldamist. Enamik seltsingulepingu sätteid (VÕS 7. osa), sh VÕS § 581 lg 1 ja § 603 on dispositiivsed, st lepingupooltel on võimalik seaduses sätestatust erinevalt kokku leppida

(VÕS § 5).

Iseenesest ei ole seltsingule omane, et seltsinglasele tehakse seltsinguvara arvelt väljamakseid enne ühise eesmärgi saavutamist ning seltsingu likvideerimist (praegusel juhul on vana Greengreid esitanud kostjale alates seltsingu tegevuse algusest tasuarveid ning kostja on neid ka maksnud). Samas ei välista see pooltevahelise õigussuhte käsitlemist seltsinguna. Sarnane maksete tegemise võimalus oli ette nähtud ka vana Greengreidi ja kostja vahel varem sõlmitud Aardlapalu seltsingulepingu (IV kd, tl-d 110–116) p-s 7.1.

Seltsinglased ei pea juhtima seltsingut ühiselt. Seltsingulepinguga võib seltsingu juhtimise õiguse anda ühele või mitmele seltsinglasele (VÕS § 583 lg 1) ning sellisel juhul eeldatakse, et seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane on volitatud esindama teisi seltsinglasi suhetes kolmandate 13(19)

isikutega (VÕS § 593). Juhul kui seltsingulepinguga on seltsingu juhtimise õigus antud ühele või mitmele seltsinglasele, on kõigi seltsinglaste otsus vajalik ainult seltsingu igapäevase tegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks (VÕS § 584 ja § 587 lg 1). Maakohus on asja materjalide põhjal õigesti leidnud, et juhtiv seltsinglane oli kostja ning hageja apellatsioonkaebuse väidete põhjal ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Isegi kui kostja ei olnud juhtiv seltsinglane (sarnaselt Aardlapalu seltsingulepingule, kus juhtivaks partneriks oli vana Greengreid), oli kostjal vähemalt suhetes tellijaga (RTS-iga) seltsingu esindamise ainuõigus. 25. aprillil 2014 sõlmitud töövõtulepingu p 6.12 järgi (I kd, tl 15) oli töövõtja (konsortsiumi) esindaja aktide esitamisel ja mistahes rahalistes arveldustes tellijaga kostja. Seega võis kostja suhetes tellijaga tegutseda ainuisikuliselt, esitades tellijale teostatud tööde akte ja arveid.

Seltsingu olemasolu ei välista ka see, et kostja sai ainuisikuliselt käsutada pangakontot, kuhu laekusid tellijalt tasutavad summad, ning millel olevaid liikumisi sai vana Greengreid vaid jälgida. Pigem räägib see seltsingu kasuks, sest ühise eesmärgi puudumisel ei olnuks kostjal mõistlikku põhjust võimaldada vanal Greengreidil kontol toimuvat jälgida.

Apellatsioonkaebuses viidatud kirjavahetusest ei nähtu, et pooled ei sõlminud seltsingulepingut. Pigem võib A. Kaseväli 19. septembri 2014. a e-kirjast (IV kd, tl 104) järeldada, et algselt vana Greengreid ja kostja seltsingus tegutsemises kokku leppisid. Hiljem on vana Greengreid avaldatud küll soovi kokkuleppeid muuta, kuid sellest ei järeldu, et seltsingulepingut ei sõlmitud.

Ka muud hageja poolt välja toodud võrdlused Aardlapalu seltsingulepinguga, rahulolematus Kurna liiklussõlme ehitamise seltsingu juhtimisel tehtud otsustega ning seltsingu nimel väidetavalt tehtud lubamatud tasaarvestused jms ei lükka ümber maakohtu järeldust, et õigussuhtele tuleb kohaldada seltsingulepingu sätteid.

Maakohtu otsuse põhjendused ei ole lõpuni jälgitavad küsimuses, miks ei ole võimalik hageja nõuet seltsingulepingu sätete alusel rahuldada. Maakohus on käsitlenud hageja nõuet nõudena panuste tagastamiseks ning märkinud, et seltsingu lõplik kasumlikkus või kahjumlikkus selgub garantiiaja lõppemisel novembris 2020. Maakohtu hinnangul oli asjas esitatud tõendite pinnalt usutav, et seltsing kujunes esialgu kahjumlikuks ja peeti läbirääkimisi ühiku hindade suurendamiseks.

Pooled ei ole menetluses iseenest vaielnud selle üle, et RTS-iga sõlmitud töövõtulepingu täitmine osutus progoositust kulukamaks, millega seoses pidasid seltsinglased tellijaga läbirääkimisi ühikuhindade suurendamiseks. Läbirääkimiste pidamine nähtub ka asja materjalidest (I kd, tl-d 114 jj). Seltsingu võimalik kahjumlikkus (jaotatava kasumi puudumine) ei ole siiski piisav hageja nõude rahuldamata jätmiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõuet saab käsitleda panuse (VÕS § 581 lg 1) tagastamise (selle väärtuse hüvitamise) nõudena (VÕS § 603 lg-d 1 ja 14(19)

3). Ehitustööde tegemine, selleks tarbeks tööjõu kasutamine ning ehitusmaterjali hankimine on vaadeldav seltsingule osutatud rahaliselt mõõdetava panusena, mille tulemusena seltsinguvara väärtus suureneb (vt ka Riigikohtu 24. septembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p-d 14 ja 15). Samuti on maakohus lugenud menetlusõiguse norme rikkumata tõendatuks tasumata arvete ulatuses panuste tegemise vana Greengreidi poolt. Kostja on menetluses küll väitnud, et vana Greengreidi poolt esitatud arved ei vastanud poolte kokkuleppele, kuid ei ole täpsustanud, millises osas need kokkulepitule ei vasta. Väiteid ei suutnud täpsustada kostja esindaja ka ringkonnakohtu istungil (V kd, tl 110).

VÕS § 600 lg-st 1 ja § 603 lg-st 1 lähtudes tagastatakse seltsinglaste panused seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimise käigus pärast seltsingu kohustuste täitmist. Samas, nagu eelnevalt märgitud, on VÕS § 600 lg-s 1 ja § 603 lg-s 1 sätestatu dispositiivne ega välista põhimõtteliselt panuste tagastamist varem. Teisalt on seltsingule iseloomulik, et selle liikmed kannavad ühise eesmärgi saavutamise majanduslikku riski, mis vajadusel tähendab osalemist tekkinud kahjumi katmisel. Kui seltsinguvara kõigi seltsinglaste panuste tagastamiseks ei piisa, tuleb tagastamisele või hüvitamisele kuuluvat panuse osa VÕS § 602 lg 2 ja § 603 lg 4 alusel vähendada vastavalt seltsinglase osale kahjumi katmises. Sellist riski kandis seltsinglasena ka vana Greengreid ning tal oli õigus nõuda panuste tagastamist (hüvitamist) eeldusel, et seltsinguvarast selleks piisab. Isegi kui vaidlusaluste arvete alusel oleks vanale Greengreidile enne seltsingu likvideerimist 100% ulatuses tasutud, peaks ta seltsingu lõppemisel osalema kahjumi korral selle katmises. Kostja saab VÕS § 171 lg 1 järgi esitada hageja kui uue võlausaldaja vastu mh kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja (s.o vana Greengreidi) vastu nõude loovutamise ajal.

Kostja keskne vastuväide menetluses on olnud see, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada, kuna seltsinguvarast sellest ei piisa. Kostja on esitanud apellatsioonimenetluses seltsingu lõpparuande. Tõendina käsitletava allkirjastatud aruande on kostja esitanud alles koos 28. veebrari 2022. a menetlusdokumendiga (V kd, tl 144). Kuigi lõpparuanne kui tõend on esitatud pärast ringkonnakohtu poolt selleks (korduvalt) määratud tähtaegu, võtab kohus TsMS § 331 lg-st 1 lähtudes tõendi siiski vastu, kuna see iseesest ei põhjusta asja lahendamise viibimist. Ringkonnakohus samas ei rahulda kostja poolt 28. veebrari 2022. a menetlusdokumendis esitatud vastuväidet (TsMS § 333 lg 1) ringkonnakohtu 9. veebruari 2022. a määruse peale osas, millega kohus keeldus allkirjastamata seltsingu lõpparuande tõendina vastuvõtmisest.

Seltsingu lõpparuande kohaselt oli seltsinglaste poolt tehtud tööde rahaline kulu kokku 7 729 373 eurot 77 senti ning RTS-iga sõlmitud töövõtulepingu alusel koostatud üelandmisevastuvõtmise aktide alusel kujunes töövõtutasu suuruseks 6 325 012 eurot 52 senti. Sellest lähtuvalt ei oleks seltsingul vara, mida täiendavalt jagada. Sarnaselt hagejale leiab ringkonnakohus, et asja materjalid ei toeta seltsingu lõpparuandes märgitud kulu 7 729 373 eurot 77 senti.

seltsingus teostatud tööde aktid (kostja 18. novembri 2019. a menetlusdokumendi lisad 58–76; IV kd, tl-d 11, 12, 1415, 16–17, 18–19, 20–21, 22–23, 24–25, 26, 27–28, 29–30, 31, 34–35, 36–37, 38–39 ja 42– 43), millest nähtuvad kostja kulud maksimaalselt summas 4 132 169 eurot 31 senti, koos käibemaksuga 4 958 603 eurot 17 senti.

RTS-iga sõlmitud töövõtulepingu järgi oli tööde eest kokku lepitud tasu suuruseks 6 325 012 eurot 52 senti (sh käibemaks). Selline on tasu suurus ka 18. novembri 2015. a tööde üleandmise-vastuvõtmise akti (I kd, tl 76) ning kostja koostatud seltsingu lõpparuande järgi. Tellijal oli õigus kinni pidada garantiijärgse tagatise summa (2% lepingu lõppmaksumusest), kuid ka see summa on praeguseks eelduslikult vabanenud ning poolte väidetest ei nähtu vastupidist.

Lahutades töövõtulepinguga teenitud tulust 6 325 012 eurot 52 senti seltsingu kulud 6 520 411 eurot 21 senti, jääb seltsing 195 398 euro 69 sendi ulatuses kahjmisse. VÕS § 592 lg-st 1 tuleneb, et kui seltsinglaste osad kasumi jaotamises ja kahjumi katmises ei ole määratud, arvestatakse igale seltsinglasele langev osa vastavalt tema panuse suurusele. Kostja panustatud 1 561 808 eurot 4 senti moodustab seltsinglaste panuste rahalisest koguväärtusest 6 520 411 eurot 21 senti ca 23,95%. Seega on kostjale langev osa kahjumi katmises 46 797 eurot 82 senti (23,95% 195 398 eurost). Selle summa võrra tuleb hagejale hüvitamisele kuuluvat panuse osa vähendada (VÕS § 602 lg 2 ja § 603 lg

4).

Eelmärgitut arvestades kuulub hagejale (täiendavalt) hüvitamisele 242 095 eurot 60 senti (288 893,42 - 46 797,82).

Vastusena kostja ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

kogusummas 165 365 eurot 66 senti väljastas vana Greengreid 31. augustil 2014 ning see muutus sissenõutavaks 15. oktoobril 2014. Nendest arvetest tulenevate nõuete aegumistähtaja kulg algas kostja hinnangul TsÜS § 147 lg 3 alusel 1. jaanuaril 2015 ning nõuded aegusid TsÜS § 146 lg 1 kohaselt seega 31. detsembril 2017. Hagi on esitatud rohkem 11 kuud pärast aegumistähtaja lõppu. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi 2. lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Arvestades, et vana Greengreid seltsinglasena kandis ühise eesmärgi saavutamise majanduslikku riski ning hüvitamisele kuuluva panuse osa võis väheneda vastavalt seltsinglase osale kahjumi katmises, muutus vana Greengreidi panuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mitte varem kui ehitustööde üleandmisel RTS-ile, s.o 18. novembril 2015 (I kd, tl 76). Hagi on 17. novembril 2018, seega nõuete aegumistähtaja jooksul.

Nagu eespool märgitud, muutus hageja esitatud panuste tagastamise (hüvitamise) nõue sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) kõige varem ehitustööde üleandmisel RTSile 18. novembril 2015. Seega oleks hageja VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi õigustatud nõudma viivist alates 19. novembrist 2015 (TsÜS § 135 lg 1). Siiski saabus osade hageja nõude alusena välja toodud arvete, s.o arvete nr 24016, nr 24017 ja nr 24018 (I kd, tl-d 83, 84 ja 85), tasumise tähtpäev hiljem. Arve nr 24016 tuli sellel märgitu järgi tasuda hiljemalt 15. detsembril 2015 ning arved nr 24017 ja nr 24018 hiljemalt 7. aprillil 2016.

Arve nr 24016 summalt 17 721 eurot 5 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis ajavahemiku 16. detsember 2015 kuni 30. märts 2022 eest moodustab viivisekalkulatori järgi (kättesaadav: www.viivisekalkulaator.ee) 8918 eurot 73 senti. Arvelt nr 24017 summas 16 028 eurot 35 senti ja arvelt nr 24018 summas 8388 eurot 25 18(19)

senti arvestatud viivis ajavahemiku 8. aprill 2016 kuni 30. märts 2022 moodustab kokku 11 676 eurot 4 senti. Ülejäänud põhinõude summalt 199 957 eurot 95 senti (242 095,60 17 721,05 -16 028,35 – 8388,25) alates 19. novembrist 2015 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis moodustab käesoleva otsuse tegemise seisuga (30. märts 2022) 101 826 eurot 40 senti. Kokku on käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega 122 421 eurot 17 senti (8918,73 + 11 676,04 + 101 826,40). TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hagea taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras.

Maakohus hagi ei rahuldanud, jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 6653 eurot 20 senti. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi osaliselt, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus rahuldab hageja põhinõude (288 893 eurot 42 senti) ligikaudu 84% ulatuses ning jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hageja nõude rahuldamisega 16% ulatuses hageja kanda ning 84% ulatuses kostja kanda.

Eelmärgituga seonduvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning ei vasta menetlusökonoomia kaalutlustel kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19–22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25).

Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.