Samara Group OÜ hagi APL Restoranid OÜ vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.11.2020 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Samara Group 183 027,18 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Samara Group OÜ (registrikood 11215962), seaduslik esindaja ES, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Tarmo Peterson ja Henri Torop
OÜ
apellatsioonkaebus,
hind
Kostja APL Restoranid OÜ (registrikood 14176369), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Asja läbivaatamine
18.03.2022, kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 12.11.2020 otsus osas, milles maakohus võttis vastu hageja loobumise põhinõudest 45 012 eurot 11 senti ja hagiavalduse ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõudest 9 224 eurot 55 senti ning lõpetas eeltoodud nõuete osas menetluse käesolevas asjas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi nimetatud nõuetes läbi vaatamata.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Samara Group OÜ kanda.
5.Mõista Samara Group OÜ-lt APL Restoranid OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis apellatsiooniastmes 2007 eurot 50 senti.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 2007 eurot 50 senti tuleb Samara Group OÜ-l tasuda APL Restoranid OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Samara Group OÜ (hageja/peatöövõtja) esitas 31.01.2019 Harju Maakohtule hagi APL Restoranid OÜ (kostja/tellija) vastu võlgnevuse saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista võlg 187 187,38 eurot, viivis 38 702,44 eurot ja edasiulatuv viivis 0,05% päevas tasumata summalt. 14.02.2020 vähendas hageja oma nõuet. Hageja põhinõue koosnes põhitööde tasust 187 717,72 eurot, põhitööde materjalide tasust 55 920 eurot, nõrkvoolutööde lisatööde tasust 46 332 eurot ja lisatööde materjalide tasust 18 212,23 eurot, tugevvoolutööde lisatööde tasust 4 171,20 eurot ja materjalide tasust 8 249,16 eurot (kokku 320 602,31 eurot). Kostja tasus hagejale 17 400 eurot ja Verlian OÜ-le 161 027,04 eurot (kokku 178 427,04 eurot). Seega oli hageja tasunõue 142 175,27 eurot (320 602,31 eurot – 178 427,04 eurot). Hageja vähendas viivisenõuet 29 477,89 euroni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille alusel pidi hageja teostama elektrivoolusüsteemi väljaehitamise Kristiine Keskuse O’Learyse keskuses. Lepingu esemeks olid tugevvoolu elektritööd. Tööde maksumuseks oli 149 880 eurot koos käibemaksuga (töö 63 000 eurot ja materjal 61 900 eurot, st kokku 124 900 eurot + 24 980 eurot käibemaks). Pooled leppisid kokku, et hageja teostab kostjale elektritöid hinnaga 24 eurot tunnis ning öötööde puhul hinnaga 26,4 eurot tunnis (käibemaksuga). Lisaks lepiti kokku, et kostja hüvitab tööde teostamisel kasutatud materjalide ning tööde tegemiseks vajaminevate teenuste tellimise vastavalt materjalide ja teenuste jaemüügihinnale. Kostja teatatud esialgsest mahust ning tasukokkuleppest lähtuvalt tegi hageja 07.03.2018 kostjale hinnapakkumise nr 188. Kostja aktsepteeris hinnapakkumise ning pooled leppisid kokku tööde tähtajaks 01.06.2018. Pooled leppisid kokku, et hageja võib kasutada alltöövõtjaid. Kostja kohustus tööde eest tasuma vastavalt hageja väljastatud arvetele kaks korda kuus.
3.Kostja oli Apollo Group OÜ tütarettevõte. X on Apollo Group OÜ arendus- ja ehitusjuht. Kristiine Keskuse O’Learyse objektil oli X volitatud kostja esindajaks tehingute tegemisel. Kogu ehitustööde teostamise vältel esines ta kostja esindajana. 29.03.2018 saatis O’Learys ehitustööde koordinaator Y hagejale e-kirja, milles teatas, et tööde osas toimub edasine suhtlemine läbi tema. Y oli kostja ehitustööde koordinaator. Kirjavahetusest järelduvalt oli Y-l volitus elektritööde vastuvõtmiseks ning lisatööde pakkumiste kinnitamiseks ja lisatööde vastuvõtmiseks. Y avaldusi ning käitumist arvestades sai hageja mõistlikult uskuda, et tal olid selleks volitused. Kostja teadis või pidi teadma, et Y tegutseb tema esindajana ja kostja aktsepteeris sellist tegevust. X volitas Y kinnitama tööde akte. Hageja saatis 13.04.2018 X-le teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 1. X instrueeris hagejat tööde kinnitamiseks pöörduma Y poole, kes vastas, et ta kinnitab kaetud tööde akti ja
palus koostada arve. Hageja väljastas akti alusel 06.04.2018 arve nr 2549 summas 17 400 eurot. Kostja kinnitas akti 23.04.2018 ja 25.04.2018 tasus arve.
4.Tööd oleksid vastavalt kokkuleppele valminud, kuid selgus, et kostja viivitas nõrkvoolutöid teostava ettevõtte valimisega. Viivitus põhjustas omakorda hageja tööde viibimise, sest tugevvoolu tööd olid seotud nõrkvoolutöödega. Pikkade läbirääkimiste tulemusena valis kostja nõrkvoolutööde teostajaks Olsson OÜ. Tööde teostamine viibis ja neid ei saanud enam tähtaegselt valmis teha. Probleemi lahendamiseks toimus objektil koosolek. 2018 mais ehk kaks nädalat pärast esimese osamakse tasumist toimus koosolek, kus kostja projektijuht X teatas, et kostja keeldub tööde jooksvast finantseerimisest ega tasu enne tööde valmimist. Koosolekul osalesid hageja esindaja C, kostja esindaja X ja Verlian OÜ esindaja W. X küsis, kas tööd on võimalik kokkulepitud tähtajaks valmis saada. W vastas, et tööd on võimalik valmis saada, kui kaasata lisatööjõudu. Lisatööjõudu ei olnud võimalik kaasata sama hinnaga, mis varem, kuna tegemist oli kiirkorras tööjõu tellimisega. Probleemi lahendusena leppisid pooled kokku, et esialgset tasukokkulepet muudetakse. Pooled leppisid kokku, et kaasatakse vastavalt vajadusele lisatööjõudu, mille tasu on 22 eurot tunnis (lisandus täiendavalt käibemaks) ning öötöö puhul 26 eurot tunnis (lisandus täiendavalt käibemaks). Seega muutsid pooled algset tasukokkulepet.
5.Lisaks selgus koosolekul, et vaja oli teha lisatöid, kuna tööde maht osutus algsest suuremaks.
5.1.Lisatöödeks olid nõrkvoolutööd ja materjalid nõrkvoolutööde teostamiseks. Nõrkvoolutöid teostanud Olsson OÜ tööde mahus ei sisaldunud mitmeid töid, mis olid vajalikud. Olsson OÜ tööde hulka ei kuulunud nõrkvoolu kaabeldusteede rajamine, vajalike kaabliredelite paigaldamine ning kaablite jaoks soonte freesimine ja kaablitorude, tooside ja kõride paigaldus koos materjalidega. Kuna nende tööde tegemises ei olnud kellegi teisega kokkulepet saavutatud, tegi hageja need lisatöödena (hageja esialgne hinnapakkumine nõrkvoolutöid ei sisaldanud). Hageja teostas lisatöödena järgmisi nõrkvoolutöid: esimese korruse nõrkvoolu kaabeldusteede rajamine, teise korruse lisaredelite ning rennide paigaldus, teise korruse nõrkvoolu kaabeldusteede rajamine ja nõrkvoolu abitööd materjalidega. Lisatööde kohta koostas alltöövõtja Verlian OÜ töötaja W tööde akti nr 2, mille hageja edastas kostjale. Lisatööde töö osas olid pooled kokku leppinud, et töid tasustatakse vastavalt uuele tasukokkuleppele (tunnitasu 22 eurot). Lisatööde materjali osas oli poolte vahel kokkulepe, et materjal hüvitatakse vastavalt materjalide jaemüügihinnale.
5.2.Tööde käigus teostas hageja veel täiendavaid töid, mis ei kuulunud tööde põhimahu sisse ning mis olid lisatöödeks (tugevvoolu lisatööd). Kostja pidi tasuma vastavalt kokkuleppele 22 eurot tunnis (öötöö eest 26 eurot). Lisatöid tegid nii Verlian OÜ kui teised hageja alltöövõtjad (Vvector Group OÜ, LServ OÜ ning Prijar OÜ). Hageja teostas lisatöödena järgmisi tugevvoolutöid: esimese korruse põrandakarpide otsimine ja muretsemine, spordisaali valgustite ostmine ja paigaldamine 20 tk, golfi simulaatori lisatööd, projektiväline valgustite lisakaabeldus, kolmanda korruse kliimaseadmete toited ja esimese korruse LED-ide kaabeldus ning abitööd.
5.3.Lisatööde tellimine toimus jooksvalt. Täiendavates lisatöödes lepiti kokku e-kirjade teel ja neid kinnitas Y. Kokkulepe nõrkvoolu lisatööde teostamiseks sõlmiti 2018. aasta märtsis.
6.Hageja teostas kõik elektritööd, mis olid töövõtulepingu esemeks vastavalt hinnapakkumisele. Objekt sai valmis 2018 juunikuu alguses. Hageja arvestas kokku tööde mahu ja materjalikulu koos lisatöödega ning esitas kostjale arve nr 2558. Hageja arvestus põhines Verlian OÜ töötaja W koostatud lisatööde aktil nr 2, kus oli detailselt välja arvestatud tööd. Tööde valmimist kinnitas 07.06.2018 elektripaigaldise kasutuselevõtule audit. Kostja oli
töö vastu võtnud, sest O`Learyse keskus oli alates 2018 juunist kasutuses. Ilma elektritööde valmimiseta ei oleks seda saanud teha. Hageja tasunõue muutus seeläbi sissenõutavaks.
7.Hageja saatis 22.06.2018 kostjale lõpparve nr 2558 aluseks oleva dokumentatsiooni, lisatööde arvestuse ja tööde teostamise kuludega seonduvad arved. Vastavate dokumentide saatmisega esitas hageja tööd vastuvõtmiseks. Kostja teatas 29.06.2018, et ta ei aktsepteeri lõpparvet töödega seonduva dokumentatsiooni puudumise tõttu. Dokumentatsiooni puudumine ei saanud õigustada tööde eest täies ulatuses tasumata jätmist. Kuna dokumentatsioon oli Verlian OÜ käes, kes keeldus seda hagejale väljastamast enne tasu maksmist, sõlmisid hageja ja Verlian OÜ 16.07.2018 kokkuleppe, millega Verlian OÜ nõustus dokumentatsiooni üleandmisega ja hageja nõustus, et kostja võib tasuda otse Verlian OÜ-le. Kokkulepe täideti ja kogu dokumentatsioon edastati 2018 juulis kostjale. Pärast seda polnud kostjal õigust keelduda tööde vastuvõtmisest ning nende eest tasumisest. Kostja ei tuginenud hageja töö puudustele.
8.Kui kohus ei loe tasukokkulepet tõendatuks, tuleb välja mõista tavaline tasu või mõistlik tasu (turuhind) ja kui kohus tuvastab, et hageja teostas töid kokkuleppeta, siis saab hageja nõude rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidles hagile vastu ja taotles hagi rahuldamata jätmist ning menetluskulude jätmist hageja kanda. Kostja nõustus, et hageja pidi teostama elektrivoolusüsteemi väljaehitamise ja kõik selle juurde kuuluvad tööd O’Learys Kristiine Keskuses. Kõikide tööde hinnaks koos materjalidega ja koos käibemaksuga oli 149 880 eurot, mis sisaldas käibemaksu. Kostja tasus selle summa. Tegemist oli koguhinnaga lepinguga, mistõttu hinnapakkumises ei toodud välja eraldiseisvat tööde loetelu, kogust ega hinda. Kuna hageja nõustus, et materjalikulu oli hinnapakkumises märgitust 18 360 euro võrra väiksem, oli lepingu kogumaksumus 131 520 eurot. Kuna hageja koostas enne hinnapakkumise esitamist projekti, ei pidanud kostja kaheldavaks asjaolu, et tööde mahtu kuulusid kõik tugevvoolu tööd. Hageja ei tõendanud: − − − − − − − − − − − − − − − −
kostjaga töövõtulepingu sõlmimist, kokku lepitud töid ega nende tegemist, kokku lepitud lisatöid ega nende tasu, tasunõuete sissenõutavaks muutumist, kokkuleppe kohaselt võis hageja kasutada alltöövõtjaid, kostja pidi tasuma materjalide ning täiendavate teenuste kulu, kostja pidi tasuma hagejale kaks korda kuus, 2018 mais toimus objektil koosolek, kus pooled leppisid kokku lisatööjõu kaasamises ning selle eest täiendava tasu maksmises, hageja oli 2018 juuniks kõik tööd teinud, hagis nimetatud isikute töötamist objektil, kostja hoidis kõrvale kirjaliku lepingu sõlmimisest, 11.06.2018 arve saatmist kostjale, hageja teostas töid kostja järelevalve ja juhiste alusel, kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejale materjalide eest jaemüügihinna alusel, kokkulepet kostjaga viivise määra osas, hageja toestas nõrkvoolutöid, mida Olsson OÜ ei teinud.
Hageja tegi töid enda koostatud projekti põhjal arvutatud hinnapakkumise alusel siduva eelarvega. Vastupidist hageja ei tõendanud. Hageja esitatud aktid polnud allkirjastanud, mistõttu oli alusetud hageja väited, et kostja nõustus akti kinnitamisel poolte kokkuleppega. Hageja esitatud arveid ei saanud seostada vaidlusaluse objektiga. Töötajate tunnitabelid olid allkirjastamata ning neist ei nähtunud tehtud tööde sisu. Hageja nõue oli ebaselge. Hageja väidetes ja tõendites esitatud summad erinesid teineteisest. Kostja ei nõustunud hageja 11.06.2018 arvega ega selles märgitud viivise määraga. Hageja ei andnud kostjale üle töid ega töödega seotud dokumente. Lõplike tööprojektide koostamine ei tõendanud, et keskuses tegi töid hageja, sest jooniste koostamine ei saanud tõendada tööde faktilist tegemist. Hageja jooniseid ei koostanud ega tellinud, vaid seda tegi Verlian OÜ. Hageja ei toonud esile ega tõendanud alternatiivsete nõuete rahuldamise eeldusi. Hageja ei eristanud põhitöid ja lisatöid ning nende maksumust ja mahtu. Lisatööde aktis nr 2 märgitud tööd ei olnud lisatööd. Kõik elektrivoolusüsteemi väljaehitamisega seotud tööd tegi objektil Verlian OÜ ja lisatööd samuti. Hageja väiteid lisatööde teostamise kohta ei saanud tõendada kolmandate isikute kinnitusega, kes võisid olla huvitatud hageja positsiooni toetamisest. Kuna hinnapakkumine sisaldas materjale ja kostja tasus hagejaga kokkuleppel hinnapakkumises toodu Verlian OÜ-le, siis oli kostja sellega hagejale ka materjalide eest tasunud. Kostjat kui tellijat ei puudutanud, kes objektile materjale ostis. Kostja esindajaks objektil oli X. W oli Verlian OÜ töötaja. Y oli objektijuht, kuid ta ei olnud kostja töötaja ega esindaja. W ja Y polnud seotud hageja väidetud kokkulepetega hageja ja kostja vahel. Maakohtu otsus
10.Kohus võttis vastu hageja loobumise põhinõudest 45 012,11 eurot ja viivisenõudest 9 224,55 eurot ning lõpetas eeltoodud nõuete osas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel. Hagi jäi ülejäänud osas rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitise 7 368,17 eurot ja kohustas hagejat maksma hüvitiselt viivist seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: − hageja ja kostja sõlmisid hageja hinnapakkumise nr 188 alusel töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja tegema elektritöid Kristiine Keskuses asuvas O`Learyse meelelahutuskeskuses 149 880 euro eest; − hageja esitas kostjale lepingu alusel 06.04.2018 arve nr 2549 17 400 euro tasumiseks, mille kostja tasus; − kostja esindajaks objektil oli Ü; − hageja kasutas elektritööde tegemiseks alltöövõtjana Verlian OÜ, kelle töötajaks oli W; − 11.06.2018 esitas hageja kostjale arve nr 2558 363 350,38 eurot maksetähtajaga 15.06.2018, mida kostja ei tasunud; − hageja sõlmis Verlian OÜ-ga 16.07.2018 kokkuleppe, mille kohaselt nõustus hageja, et kostja tasub tööde eest otse Verlian OÜ-le; − kostja sõlmis Verlian OÜ-ga 18.10.2018 kokkuleppe, mille alusel ta tasus alltöövõtjale otse 161 027,04 eurot. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel oli tal õigus nõuda kostjalt tööde eest tasu kokku lepituga võrreldes kaks korda suuremas summas. Pooled ei vaielnud, et nad sõlmisid elektritööde tegemiseks töövõtulepingu hageja koostatud hinnapakkumise ja kostja nõustumuse teel. Lepingu sisu määratlemisel sai lähtuda hageja
koostatud pakkumusest, mis aga erinevalt hageja menetluses esitatud väidetest ei piiritlenud ühtegi konkreetset tööd ega materjali või selle kogust. Järelikult ei saanud üksnes hageja seletuste ja hageja koostatud tabelite alusel lugeda tõendatuks tema väiteid selle kohta, milliseid töid ja materjale hinnapakkumine sisaldas ja milliseid mitte (VÕS § 9 lg-d 1 ja 2). Lepingu tõlgendamisel ega kokku lepitud tööde sisu määratlemisel ei saanud lähtuda ainult hageja seletustest, vaid hagejal tuli põhistada ja tõendada, et poolte ühiseks tahteks lepingu sõlmimisel oli piiritleda teatud tööd ja teatud materjalid, mis lepingu hinna sisse kuuluvad. Kui hinnapakkumine seda ei piiritle, siis sai lepingupooltega sarnase mõistliku isiku tõlgendusest lähtudes tuvastada, et tegemist oli kõiki vajalikke töid ja materjale hõlmava lepinguga (VÕS § 29 lg-d 1 ja 4). Kuna hageja väidete kohaselt muutsid pooled hilisemate kokkulepetega algselt sõlmitud lepingut ning kostja nõustus tasuma hagejale tööde eest kaks korda suurema summa, oleks hagejal tulnud tõendada vastava kokkuleppe olemasolu (VÕS § 13 lg 1). Täiendavaid kokkuleppeid lisatööde tegemiseks võisid pooled iseenesest sõlmida ka pakkumuste esitamise ja nendega nõustumuse andmise teel. Hageja pidi pakkumuste esitamise teel täiendavate kokkulepete sõlmimise tõendamiseks välja tooma, millal ja millised selgelt määratletud ettepanekud ta kostjale tegi. Hagejal tuli tõendada, millal ja millise teoga andis kostja tema täiendavatele pakkumustele nõustumise. Täiendava tasu nõuet ei saanud lugeda tõendatuks üksnes hageja koostatud tabelite ja ebamääraste väidete alusel (VÕS § 16 lg 1, § 20 lg-s 1 ja 2). VÕS § 28 lg-d 1 ja 2 ning § 637 lg 1 kuulusid kohaldamisele juhul, kui pooled sõlmivad lepingu tööde tegemiseks, kuid tasus kokku ei lepi. Hageja ekslikult järeldas, et nende sätete alusel oli tal õigus nõuda tellijalt kokku lepituga võrreldes kaks korda suuremat tasu, kuna suurem tasu vastab hageja arvates arves märgitule. Hageja sai kostjalt nõuda kokku lepitud tasu, mitte ühepoolselt määratletud tasu (VÕS § 76 lg 1). Kui lepingus polnud kokku lepitud, et eelarve ei ole siduv, tuli eeldada selle siduvust ja kokkulepet mittesiduvas eelarves tuli hagejal tõendada. Hageja ei saanud asuda kostjalt nõudma eelarvet ületavat tasu pelgalt seetõttu, et tööd osutusid hagejale planeeritult kallimaks või tema eeldatav kasum väiksemaks (VÕS § 639 lg 1). Kokku lepitud tasu oluliselt ületava tasunõude rahuldamise eeldusena oleks hagejal tulnud välja tuua ja tõendada, millal ja millistel tingimustel ta kostjaga täiendavate tasude maksmises kokku leppis. Ühtlasi oleks hagejal tulnud tõendada täiendavate tasunõuete sissenõutavaks muutumist ehk lisatööde kostjale vastuvõtmiseks esitamist ja nende vastuvõtmist. Olukorras, kus kostja ei olnud lisatöid vastu võtnud, ei saanud lähtuda eeldusest, et kõik hageja väidetavalt tehtud lisatööd olid nõuetekohased ning nendest tulenevad tasunõuded olid sissenõutavaks muutunud (VÕS § 637 lg 4, § 76 lg 4). Pooled ei vaielnud, et algse hinnapakkumise alusel sõlmitud lepingu täitis kostja sellega, et maksis tasu hageja alltöövõtjale Verlian OÜ-le. Seega vabanes hageja kostja tasumise tõttu oma kohustusest Verlian OÜ ees. Hageja kiitis kostja tasumise Verlian OÜ-le heaks ning tasumine Verlian OÜ-le asendas kostja kohustuse tasuda hinnapakkumise nr 188 alusel hagejale. Eeltoodud asjaolusid arvestades jäi selgusetuks, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel asus hageja kohtumenetluses väitma, et kostja peaks lisaks Verlian OÜ-le tasu maksmisele maksma täiendavalt materjalide eest, milliste hind sisaldus hinnapakkumises nr 188. Kostja tasus Verlian OÜ-le hinnapakkumises nr 188 märgitut isegi ületavat tasu (VÕS § 78 lg 1, § 79 lg 1 ja § 89 lg 1 ). Kostjalt materjalide eest eraldiseisva tasu nõue oleks olnud põhjendatud juhul, kui pooled oleksid materjalide osas sõlminud ostu-müügi lepingu ning hageja oleks tõendanud enda väidetud summades ja ulatuses kostjale materjali üleandmist (VÕS § 208 lg 1 ja § 209 lg 1). Hageja selliseid väiteid menetluses ei esitanud ega tõendanud. Hageja väitis, et materjale kasutati tööde tegemiseks ja kostjal tuli tasuda materjalide eest pärast tööde tegemist ja töövõtu
tasunõude sissenõutavaks muutumist. Eeltoodust lähtuvalt olid põhjendatud kostja väiteid, et olukorras, kus viimane tasus hinnapakkumisele nr 188 vastava summa hageja nõusolekul ja heakskiidul Verlian OÜ-le, ei saanud hageja asuda täiendavat tasu nõudma pelgalt väite alusel, et kostja ei tasunud eraldi materjalide eest. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kostja oleks pidanud tõendama, kust ta materjalid tööde tegemiseks sai ning kuna asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, kuidas ostis materjale Verlian OÜ, oli automaatselt põhistatud ja tõendatud hageja täiendav materjalide tasu puudutav nõue.
11.Hageja tõi esile vastuolulisi ja ebaselgeid asjaolusid selle kohta, millal, mis viisil ja kuidas sõlmiti kokkulepped täiendavateks töödeks. Hageja väitis, et kokkuleppeid sõlmiti suuliselt, e-kirja teel, jooksvalt, märtsis 2018 ja mais 2018. Korduvad vastuolud ja ebaselgused hageja väidetes, ei muutnud neid kohtu jaoks usaldusväärseteks. Hageja ei toonud selgelt välja asjaolusid, millele tuginedes oli tal võimalik väita, et pooled muutsid algset kokkulepet. Poolte tahteavaldusi lepingu muutmiseks hageja ei tõendanud. Pooled ei vaielnud, et hinnapakkumise nr 188 (I kd lk 9, II kd lk 102) alusel sõlmisid pooled lepingu. Hinnapakkumine ei sisaldanud ja sellele ei olnud lisatud loetelu konkreetsetest materjalidest või töödest, mida hinnapakkumine pidi sisaldama ja mida mitte. Pakkumises puudusid mistahes viited projektdokumentatsioonile, mistõttu ei saanud sellest järeldada, kas või milline projektdokumentatsioon oli pakkumise koostamisel aluseks. Eeltoodu tõttu ei saanud üksnes hinnapakkumise alusel nõustuda hageja väidetega selle kohta, mida poolte algne kokkulepe sisaldas ja mida mitte. Kogumis oli hinnapakkumise kohaselt kostja makstava tasu suuruseks 149 880 eurot. Pakkumine sisaldas 53 000 euro ulatuses tasu tööde eest ning ülejäänud ulatuses tasu materjalide ning teostusjooniste koostamise eest. Kaabliteede materjali maksumuseks oli pakkumise kohaselt 7 800 eurot, toitekaablite maksumuseks 26 600 eurot, muude materjalide maksumuseks 10 500 eurot, kõlarikaablite maksumuseks 5 600 eurot ning elektrikilpide maksumuseks 9 700 eurot. Teostusjooniste koostamise tasu oli 1 700 eurot. Hageja ei põhistanud ega tõendanud poolte ühist tahet sõlmida leping üksnes teatud tugevvoolutööde tegemiseks ja üksnes teatud materjalide suhtes. Pooltega sarnane mõistlik isik oleks hinnapakkumise alusel sõlmitud lepingut tõlgendanud viisil, et see hõlmab kõiki elektritöid ja tööde tegemiseks vajalikke materjale. Hageja koostas hinnapakkumise oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning hageja enda väidete kohaselt oli selle aluseks hageja enda koostatud projekt. Sellises olukorras pidi majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja mõistma, millised tagajärjed liialt üldsõnalise hinnapakkumise koostamisel olid. Vastaval alal tegutseva ettevõtjana oli hagejal võimalik koostada selline hinnapakkumine, mis detailselt ja selgelt toob välja teostatavate tööde mahu ning tööde jaoks vajalike materjalide mahu. Kuna hageja koostas üldsõnalise hinnapakkumise, ei lugenud kohus usutavaks, et hageja enda tahteks oli eristada töid, mis olid hinnapakkumise ja lepingu osaks nendest töödest, mis seda ei ole. X e-kiri ei tõendanud hageja väiteid hinnapakkumises kokku lepitud tööde sisu kohta (II kd lk 63). E-kirjas teatati üksnes seda, milliste tööde tegemist pidi hageja järgmisel päeval alustama ning e-kirjas ei ole kirjeldatud poolte kokkuleppe sisu. Tunnistaja X (III kd lk 154 pöördel – 157) avaldas, et hinnapakkumise alusel pidi hageja teostama kogumahus tugevvoolu tööd. Muude kokkulepete olemasolu tunnistaja eitas. Tunnistaja ütluste kohaselt pidi hageja tegema tugevvoolutööd vastavalt enda koostatud projektile ehk kõik tööd. Nõrkvoolu tööde tegemiseks kostja hagejalt pakkumist ei võtnud. Seega ei saanud tunnistaja ütlustest järeldada, et algse kokkuleppe sisuks olid vaid osad tööd. Kohus ei saanud järeldada, et teatud tugevvoolu tööde tegemine hageja lepinguliseks kohustuseks ei olnud (I kd lk 11, II kd lk 64 ja 105, III kd lk 22-24). Teisalt ei saanud ka järeldada, mis liiki elektritöid oleks lepingu kohaselt pidanud lugema nõrkvoolutöödeks ning milliseid töid järelikult hageja tegema ei pidanud. Hageja ei põhistanud ega tõendanud oma
väiteid selle kohta, kuidas oleks hinnapakkumise nr 188 alusel pidanud eristama nõrkvoolutöid, milliste tegemine hageja kohustuseks ei olnud.
12.Pooled ei vaielnud, et kostja võttis akti nr 1 alusel tehtud tööd vastu (II kd lk 103, 103a, I kd lk 13). Akti alusel esitas hageja kostjale arve nr 2549 (I kd lk 12, II kd lk 104) ning pooled ei vaidle selle üle, et kostja arve tasus (I kd lk 14-15). Ülejäänud osa tasust maksis kostja hageja alltöövõtjale Verlian OÜ-le. Hageja ja alltöövõtja Verlian OÜ vahel oli suuline kokkulepe töö teostamiseks. Töö oli tehtud ja arved esitatud tunnilehtede alusel. Kuna hageja ei olnud suuteline alltöövõtja ees oma kohustusi täitma, leppisid pooled kokku, et hageja loovutab oma nõude tellija vastu Verlian OÜ-le ja viimane võib nõuda kohustuse täitmist kostjalt (II kd lk 116-117). 09.07.2018 saatis Verlian OÜ e-kirja hagejale (II kd, lk 118), milles ta kinnitas, et ettevõte oli valmis andma dokumentatsiooni üle kostjale ning esitama hagejale teostusjooniste koostamiseks joonised, kui hageja annab kinnituse, et kostja võib tööde eest otse alltöövõtjale tasuda. E-kirjas oli kinnitatud, et kui kostja tasub otse Verlian OÜ-le 146 802,50 eurot, millele lisandub käibemaks, on Verlian OÜ ja hageja vahelised kohustused kohaselt täidetud ning kumbki pool ei oma teineteise vastu enam nõudeid. Verlian OÜ esitas hagejale arveid summas 187 128 eurot lihtsalt töötundide alusel ning ühe arve summas 19 227,60 eurot nõrkvoolu lisatööde eest (I kd lk 36-38, 49, 69-71). Seda, milline oli hageja ja Verlian OÜ vahel sõlmitud leping ning milliseid töid pidi Verlian OÜ selle lepingu alusel tegema ja milliseid mitte, hageja välja ei toonud ega tõendanud. Seega ei saanud ainuüksi asjaolust, et Verlian OÜ oli esitanud hagejale arve nr 246 nõrkvoolu lisatööde eest, järeldada, et lisatööde tegemiseks oli hagejal kokkulepe kostjaga. Kaetud tööde aktist (I kd lk 39-48) ei saanud teha mistahes järeldusi selle kohta, kas tegemist oli hinnapakkumise nr 188 alusel tehtavate töödega või lisatöödega. Hageja esitas kohtule Verlian OÜ töötajate tunnitabeleid (I kd lk 50-68, II kd lk 133-153). Nendest nähtuvalt tegid töötajad mais tööd Kristiine Keskuses. Tunnitabelid oli allkirjastamata ning neist ei nähtunud, kes ja mille alusel oli tabelid koostanud. Tunnitabelitest ja neile tehtud kannetest ei saanud järeldada, et Verlian OÜ töötajad tegid lisatöid, mille eest pidi kostja hagejale täiendavalt tasuma. Kokkuvõttes sai esitatud tõenditest järeldada vaid seda, et Verlian OÜ tegi objektil töid hageja alltöövõtjana ning alltöövõtjale tasu maksmise aluseks oli töötajate töötundide arv ja kokku lepitud tunnitasu suurus. Seda, milliseid töid täpselt pidi Verlian OÜ hagejale viimasega sõlmitud lepingu alusel tegema, hageja välja ei toonud ega tõendanud. Kui ka Verlian OÜ sõlmis hagejaga mõne kokkuleppe lisatööde tegemiseks või hagejal tekkis Verlian OÜ ees kohustus tasuda mõne lisatöö eest, ei tulenenud sellest automaatselt kostjale kohustust tasuda lisatööde eest hagejale. 16.07.2018 sõlmisid hageja ja Verlian OÜ kokkuleppe (I kd lk 246, III kd lk 6). Kokkuleppe kohaselt oli Verlian OÜ kõik alltöövõtulepingust tulenevad kohustused täitnud, välja arvatud dokumentatsiooni üleandmise kohustuse. Hageja kinnitas, et tal oli kohustus tasuda Verlian OÜ-le 176 163 eurot. Kokkuleppes nõustus hageja, et kostja tasub lepingu alusel teostatud tööde eest otse Verlian OÜ-le 176 163 eurot. Verlian OÜ edastas seejärel hagejal kreeditarved (I kd lk 247-252) varasemate arvete kohta. Seega vabanes hageja kohustusest tasuda oma alltöövõtjale. Verlian OÜ esitas kostjale arveid ja kostja tasus kokku 161 027,04 eurot (II kd lk 175-179). Arvetel ei olnud märgitud, et elektritööde tasu oleks sisaldanud makseid üksnes tööjõu kasutamise eest. Arvetest võis järeldada, et kostja tasus nende alusel alltöövõtjale lepingulise tasu, mida ta oleks pidanud tasuma hagejale. Seejuures tasus kostja Verlian OÜ-le summa, mis
ületas hageja hinnapakkumises nr 188 märgitut. Sellest ei saanud tuletada, et kostja oli nõus mistahes viisil eelarve suurenemisega ja mistahes suuruses kohustuse tekkimisega hageja ees. Verlian OÜ kinnitas (II kd lk 165), et ta tegi O`Learyse keskuses kõik elektritööde lisatööd. Kinnituse kohaselt ükski teine ettevõte lisatöid ei teostanud. Seega võis kinnitusest järeldada, et kostjal oli Verlian OÜ-ga sõlmitud kokkulepped lisatööde tegemiseks, mistõttu oli Verlian OÜ-le makstud tasu suurem hinnapakkumises nr 188 märgitud tasust. Verlian OÜ selgitas (III kd lk 2-5), et arvete nr 255, 256 ja 270 aluseks ei olnud akte ega saatelehti. Verlian OÜ osutas teenuseid hagejaga sõlmitud kokkuleppe alusel objektil, kus kostja oli tellijaks. 07.10.2020 istungil tunnistajana ütlusi andnud W (III kd lk 151 pöördel – 154) avaldas, et ta tegi vaidlusalusel objektil Verlian OÜ projektijuhina elektritöid ning tööde tellijaks oli kostja, kes ei olnud otseselt Verlian OÜ tellijaks. Verlian OÜ tegi tema sõnul alltöövõttu ja teostas tugevvoolu elektritöid, samuti osaliselt nõrkvoolu töid. Materjalid olid tunnistaja sõnul osaliselt hageja poolt, osaliselt Verlian OÜ poolt ja osaliselt teiste ettevõtete poolt. Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et tugevvoolutöid tegid samuti teised ettevõtted, kuid tunnistaja ei teadnud, kas nad olid alltöövõtjad. Tunnistaja selgitas, et Verlian OÜ jaoks tuli tööde käigus juurde lisatöid, kuid tunnistaja ei osanud vastata, kas need tööd olid lisatöödeks ka hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel, sest lepingute sisust tunnistaja midagi ei teadnud. Kokkuvõttes tulenes, et kostja täitis kohaselt hinnapakkumise nr 188 alusel sõlmitud lepingust tulenevad kohustused hageja heaks kiidetud viisil ehk läbi Verlian OÜ-le tasu maksmise. Kostja tasus Verlian OÜ-le tasu suuremas summas, kui tulenes hinnapakkumisest nr 188, kuid eeltoodust ei järeldunud, et poolte vahel sõlmitud leping muutus mittesiduva eelarvega lepinguks ning kostja oleks olnud kohustatud tasuma hagejale summa, mida viimane on välja arvutanud ühepoolselt koostatud tabelite alusel. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kostja sõlminud kokkuleppeid algse lepingu muutmiseks. Algse lepingu alusel ei pidanud kostja tasuma hagejale rohkem, kui 149 880 eurot. Kuna kostja täitis täielikult sellise tasu maksmise kohustuse läbi Verlian OÜ-le maksete tegemise, ei saanud kostjal olla täiendavat tasu maksmise kohustust hinnapakkumise nr 188 alusel. Algne leping ei näinud kostjale ette eraldiseisvat kohustust materjalide eest tasuda. See, kas või kes tarnis alltöövõtjale Verlian OÜ-le tööde tegemiseks materjale, ei omanud tähtsust kostja lepinguliste kohustuste sisu määratlemisel. See võis omada tähtsust hageja ja tema alltöövõtja vahelistes lepingulistes suhetes, kuid see ei saanud suurendada kostja lepingust tulenevat maksekohustust. Ainuüksi asjaolust, et Verlian OÜ töötajad teostasid töö, ei saanud kostjale tuleneda eraldiseisvat ja täiendavat kohusust tasuda hagejale materjalide eest.
13.Hageja väitis, et ta sõlmis kostja esindaja X-ga 2018 mais objektil suulise kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja tasuma täiendava tööjõu kaasamise eest 24 eurot tunnis päevaste tööde ja 26,4 eurot tunnis öiste tööde eest (lepingu muutmine). Verlian OÜ töötaja W (III kd lk 151 pöördel – 154), kes hageja väidete kohaselt olevat viibinud 2018 mais sõlmitud täiendava kokkuleppe juures, avaldas, et ta ei teadnud lepingutest midagi. Tunnistaja ei osanud vastata, milline oli algne tööde kokkulepe hageja ja kostja ning hageja ja Verlian OÜ vahel. Tunnistaja eitas täiendava kokkuleppe sõlmimise juures olemist. Samal istungil ütlusi andnud tunnistaja X (III kd lk 154 pöördel – lk 157) eitas lisatööde osas hagejaga kokkulepete sõlmimist. Lisatööjõu kaasamise kohta kokkuleppe sõlmimist tunnistaja eitas ning ühegi lisatöö konkreetset tellimist hagejalt tunnistaja ei mäletanud ega kinnitanud. Tunnistaja eitas, et ta oleks üldse hageja seadusliku esindajaga lisatööjõu kaasamise vajaduses suhelnud. Kohus ei lugenud usutavaks, et olukorras, kus hageja väidetud täiendavate kokkulepetega suurenes algselt kokku lepitud hind peaaegu kaks korda, ei sõlminud pooled kokkuleppeid ei
kirjalikult ega kirjalikult taasesitatavas vormis. Hageja ei esitanud kostjale mitte ühtegi kirjalikku pakkumist täiendava tööjõu kaasamiseks lisatasu eest ning kostja ei olnud ühegi sellise pakkumisega nõustunud. Kohus ei pidanud usutavaks, et suulise kokkuleppe olemasolu korral ei viidanud kumbki pool sellele kordagi omavahelises e-kirjade vahetuses. Seega ei saanud hageja väiteid täiendava tööjõu kaasamise ja selle eest täiendava tasu maksmise kohustuse tekkimise osas lugeda tõendatuks, sest neid väiteid ei kinnitanud ükski tõend.
14.Hageja esitatud tõenditest võis järeldada, et ta tegi lisatööde eest täiendava tasu saamise ettepanekuid mitte otseselt kostjale või kostjat tööde teostamisel esindanud X-le, vaid Y nimelisele inimesele. Y kinnitas hageja pakkumisi ühel korral. Hageja ei tõendanud, millest tulenesid Y volitused kostja esindajana hageja pakkumiste kinnitamisel. Y saadetud e-kirjadest võis järeldada, et ta ei olnud kostja töötaja ega mõne kostjaga samasse äriühingute gruppi kuuluva ettevõtte töötaja, vaid Kaubandus Haldus OÜ esindaja. X (III kd lk 154 pöördel – lk 157) avaldas, et Y-l puudusid kostja volitused rahalise väärtusega kokkulepete sõlmimiseks ning tegemist oli vaid tööde korraldajaga, kes kostjale teenust osutas. Lisatööde kokkuleppeid ei võinud Y tunnistaja ütluste kohaselt sõlmida ega lisatöid vastu võtta. Y saatis 29.03.2019 e-kirja hagejale (II kd lk 101), milles ta teatas, et edaspidi käivad kõik kooskõlastused ja probleemide lahendamised keskusega läbi tema. E-kirjas ei olnud Y avaldanud, et tal oleksid olnud volitused ilma kostja nõusolekuta otsustada täiendavate tööde tellimist ja nende eest tasu maksmist. Ühtegi tõendit, milles kostja oleks hagejale avaldanud Yl täiendavate tööde tellimiseks volitustuste olemasolu, hageja kohtule ei esitanud. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks kasutanud Y pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Asjas kogutud tõendid pigem kinnitasid X ütlusi, mille kohaselt oli tegemist iseseisva teenuse osutajaga, kes aitas kostjal korraldada töid objektil, kuid täiendavate kokkulepete sõlmimine ei olnud aga seotud tööde korraldamisega ning seetõttu ei vastutanud kostja Y antud kooskõlastuste või nõusolekute eest (TsÜS §132 lg-d 1 ja 2). Isegi juhul, kui kostja oleks vastutanud täielikult Y antud kooskõlastuste või nõusolekute eest, oli viimane neid sisuliselt andnud vaid ühel korral ning oluliselt väiksemas ulatuses ja summas, kui oli hageja nõue (I kd lk 21-22, II kd lk 115). Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja tasus hageja nõusolekul Verlian OÜ-le oluliselt suurema summa, kui oli märgitud hinnapakkumises nr 188. Seega juhul, kui Y-l oleksid olnud kostja volitused lisatöö tellimiseks ja pakkumusega nõustumiseks, oli kostja selle lisatöö eest Verlian OÜ-le tasunud. Ülejäänud osas ei nähtunud tõenditest kostja ega tema esindaja nõustumisi hageja pakkumuste või ettepanekutega lisatööde eest täiendavat tasu maksta.
15.Hageja esitas hulgaliselt erinevaid e-kirju (I kd lk 16-20, 23-28, 30-35, II kd lk 106-114, lk 65), mis hageja koostatud tabelites tehtud viidete järgi peaksid tõendama lisatööde osas kokkulepete sõlmimist, kuid vastavate kokkulepete sõlmimist, sealhulgas isegi selgete pakkumiste esitamist kostjale ning kostja nõustumist, hageja ei tõendanud. Sama moodi jäid paljasõnalisteks hageja väited seoses materjalide osas kostja vastu nõuete esitamisega. Hageja esitas kohtule mitmeid materjalide eest esitatud arveid, kuid ei tõendanud kostjaga kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejale materjalide eest täiendavalt nende hinna, millele hagejal oli õigus lisada oma kasum. Mitmetel hageja esitatud arvetel puudusid viited kostja objektile ning esitatud tõendid ei olnud seostatavad pooltevahelise lepingulise suhtega. Seega tõendeid kogumis hinnates (II kd lk 129-132, I kd lk 29, 105-166, 176-240), ei olnud enamikku nendest üldse võimalik seostada lepingu objektiga. Enamiku arvete tasumist hageja ei tõendanud. Hageja ei tõendanud väiteid, milliste kohaselt pidi kostja talle täiendavalt sõlmitud kokkulepete alusel tasuma materjalide eest oluliselt suuremas summas, kui oli märgitud hinnapakkumises nr 188. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks materjalid eraldiseisvalt kostjale või mõnele kostja määratud isikule üle andnud.
Hageja väitis, et tema ostetud materjale kasutati tööde tegemiseks, sealhulgas kasutas materjale hageja alltöövõtja Verlian OÜ. Hageja väited võisid olla tõepärased, kuid ainuüksi materjalide ostmisest ei tulenenud kostjale kohustust tasuda hagejale täiendavalt võrreldes kokku lepituga. Lisaks materjalide arvetele esitas hageja kohtule hulgaliselt tõendeid selle kohta, et objektil tegid talle tööd alltöövõtjad ehk täpsemalt alltöövõtjate pakutud nn renditöötajad, kelle eest tuli hagejal tasuda töötundide arvu alusel (I kd 72-82 (tõlked II kd 123-127), 83-104, II kd 121-122, 181, III kd 76-80). Hageja täiendavaid tasunõudeid, mis ületasid hinnapakkumises nr 188 märgitut, ei olnud võimalik rahuldada. Hageja polnud tõendanud kostjaga täiendavate kokkulepete sõlmimist. Ühtlasi polnud hageja tõendanud ka seda, et kostja oleks väidetavad lisatööd lisatöödena vastu võtnud. Hageja väitis, et lisatööde sisu ja maht nähtus tema alltöövõtja Verlian OÜ esindaja W koostatud lisatööde aktist nr 2, kuid need väited jäid tõendamata. Elektritööd olid tervikuna nõuetekohaselt tehtud ja paigaldis töötas nõuetele vastavalt (I kd lk 243-245, II kd lk 19, 66-68, 184-187, III kd lk 37-49, 51-67). See aga ei tähendanud, et kostjal oleks olnud kohustus tasuda hagejale midagi täiendavat lisaks hinnapakkumises nr 188 märgitule. Täiendavate tööde osas kokkulepete sõlmimist ja nimelt täiendavate tööde kostjale üleandmist ja vastuvõtmist hageja ei tõendanud. Hageja esitas kohtule joonised (III kd lk 25-33) ja teostusjoonised (III kd lk 34-35) väitega, et neist nähtuvad nimelt hageja teostatud tööd. Joonistest ei olnud võimalik järeldada, kas või milliseid töid tegi hageja. R, kes enda väidete kohaselt teostas objektil järelevalvet (III kd, lk 50), märkis jooniste saatmisel e-kirjas, et tegu oli hageja teostatud tööde joonistega (III kd lk 36). E-kirjast ei nähtunud, mille alusel tegi saatja selle järelduse. Üksnes jooniste pinnalt ei saanud tuvastada hageja õigust nõuda kostjalt hinnapakkumises kokku lepitust suuremat tasu. Hinnapakkumises leppisid pooled kokku elektritööde tegemises ja kui hageja elektritöid tegi, oli tal õigus nõuda kokku lepitud tasu. Ainuüksi joonistest ei saanud tuleneda hageja õigus nõuda lepingus kokku lepitut ületavat tasu. Eeltoodut tervikuna kokku võttes, tuli hageja põhinõue 142 175,27 eurot tuli jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud õigusliku ja faktilise aluse olemasolu sellise nõude esitamiseks.
16.Hageja täiendava tasu nõuet ei saanud kohus rahuldada ka VÕS § 28 lg 2 või VÕS § 637 lg 1 alusel, sest eelviidatud sätted eeldavad tasu osas kokkuleppe puudumist. Antud juhul oli poolte vahel olemas kokkulepe tasu kohta ning hageja ei saanud seetõttu meelevaldselt oma nn tavalisele tasule viidates nõuda kokku lepitust suuremat tasu. Seetõttu olid asjakohatud hageja tõendid tema tavaliselt nõutava tasu (III kd lk 68-70) või tavaliselt elektritöid tegevate ettevõtete nõutava tasu (III kd lk 71-75) kohta. Kuna hageja põhinõue ei kuulunud rahuldamisele, ei kuulunud rahuldamisele ka viivisenõue. Ainuüksi ühele arvele viivise määra märkimisest ei saanud järeldada poolte vahel kokkuleppe olemasolu hageja viidatud viivise määra üle. Kokkulepe viivise määra osas oleks eeldanud vastavat kostja tahteavaldust või nõustumist arvel märgitud määra alusel viivist maksta. Selliseid tahteavaldusi kostja ei teinud. Hageja tasunõudeid ei saanud rahuldada ka alternatiivsel alusel ehk käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS § 1018 lg 1). Käesolevas asjas ei vaielnud pooled selle üle, et töid tehti lepingu alusel. Hageja ei saanud kostja jaoks olla käsundita asjaajaja, vaid ta oli töövõtulepingu alusel töövõtja, kes oli kohustatud töid tegema. Pooled olid kokku leppinud tasus, mida kostja pidi lepingu alusel hagejale maksma. Seega oleks hageja pidanud täiendava tasu saamise eeldusena tõendama kostjaga täiendavate kokkulepete sõlmimist, mida hageja ei teinud. Kui lepingulisel alusel nõude esitamine polnud tõendatud, siis ei tulenenud sellest automaatselt, et nõue oli tõendatud käsundita asjaajamise sätete alusel. Olukorras, kus pooled sõlmisid lepingu ja hageja
ei suuda tõendada kostjaga täiendava tasu saamise eeldusena täiendavate kokkulepete sõlmimist, ei saanud hageja nõuda lepingus kokku lepitud tasu maksmist käsundita asjaajamise sätete alusel. Apellatsioonkaebus
17.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata põhinõude 45 021,11 euro ja viivise 9 224,55 euro osas ning ülejäänud osas hagi rahuldada. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Maakohus oleks pidanud menetluskulud jätma kostja kanda TsMS § 162 lg 4 alusel, kuna menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane (kostja käitus hagejaga pahatahtlikult). Kohus leidis ebaõigesti et hageja loobus oma nõuetest. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei täitnud temal lasuvat tõendamiskoormist, kuid samas ei võimaldanud kohus hagejal oma väiteid tõendada. Kohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise, kuna ei nõudnud kostjalt tema väidete tõendamist. Hinnapakkumisel nr 188 põhineva kokkuleppe sisuks oli hageja poolt tugevvoolutööde teostamine. Kohus eksis, kui leidis, et hageja hinnapakkumises märgitud tööd polnud määratletavad ja piiritletavad. Pooled leppisid kokku esialgse hinnapakkumisega võrreldes täiendavate tööde teostamises ja lisatööjõu kaasamises. Kohtu käsitlus tööde vastuvõtmiseks esitamise nõuetest ja tööde vastuvõtmiseks lugemiseks vajalike tahteavalduste tegemisest ei vastanud pooltevahelisele kokkuleppele ja praktikale. Hageja tõendas kokkulepete sõlmimist, tööde teostamist ja kostja poolt tööde vastuvõtmist. Kohus luges põhjendamatult hageja väited ebaselgeteks ja vastuolulisteks lisatöid puudutavate kokkulepete sõlmimise kohta. Hageja tõendas teiste alltöövõtjate poolt tööde tegemist ja kostja kohustus tehtud töö eest tasuma. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et pooled ei vaielnud selle üle, et algse hinnapakkumise alusel sõlmitud lepingu oli kostja täitnud tasu maksmisega Verlian OÜ-le. Pooled ei pidanud ka sõlmima eraldi müügilepingut selleks, et kostjal tekiks materjalide hüvitamise kohustus. Verlian OÜ tööde sisuks oli üksnes füüsiliselt töö tegemine. Materjalid tööde teostamiseks soetas hageja. Hinnapakkumine nr 188 nägi ette eraldiseisva materjalide eest tasumise kohustuse, mida kostja ei täitnud. Kostja poolt arve nr 2558 tasumisest keeldumine ei tähendanud, et täiendavaid kokkuleppeid hinnapakkumises nr 188 märgitud summat ületavate tasude maksmise kohta ei oleks sõlmitud. Hageja esitas kostjale lisatööde akti nr 2. Kostja ei esitanud tasunõudele muid vastuväiteid, kui tugines dokumentatsiooni osalisele puudumisele. Kuna kostjale anti kogu dokumentatsioon üle, siis ei saanud kostjal olla muid vastuväiteid tasu tasumisele. Kohus leidis ebaõigesti, et kostja esindaja X ütlustes ei saanud kahelda. Need ei olnud usaldusväärsed. Kostja andis Y-le volituse rahalise väärtusega kokkulepete sõlmimiseks, sealjuures lisatööde tellimiseks ning nii põhi- kui lisatööde vastuvõtmiseks. Kohus eksis, kui leidis, et hageja viivisenõue polnud põhjendatud. Kohus oleks saanud hageja nõude rahuldada alternatiivsetel alustel. Vastustaja seisukoht
18.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
19.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 424 lg 1 ja § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega maakohus kohaldas hagist loobumise sätteid ja lõpetas menetluse nõuetes, mille võrra hageja vähendas
oma nõuet. Kolleegium jätab hagi nimetatud osas nõudest TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata seoses hagi tagasivõtmisega. Muus osas (s.o hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas) jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta hagi rahuldamata jäetud osas muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
20.Esmalt vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väitele (kaebuse p 258), mille kohaselt lahendas kohus ebaõigesti hageja 14.02.2020 taotluse nõude vähendamiseks (põhinõude 45 021,11 euro ja viivise 9 224,55 euro ulatuses (III kd, lk 11). Maakohus pidi nõude vähendamisele menetluslikult reageerima, kuid esmalt tuli seejuures välja selgitada, kas hageja loobus nõude vähendamisel osaliselt nõudest või soovis ta nõude osaliselt tagasi võtta (Riigikohtu 26.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-14 p 11). Hageja ei olnud taotluses nõude vähendamise põhjust märkinud. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta soovis nõude osaliselt tagasi võtta. Seega tuleb hageja eelnimetatud nõue jätta läbi vaatamata TsMS § 424 lg 1 kohaselt seoses nimetatud nõude tagasivõtmisega. Kuivõrd kohus lõpetas eelmenetluse 27.04.2020 (III kk, lk 98-100), siis ei olnud hagi tagasivõtmiseks vaja kostja nõusolekut. Kohus tühistab maakohtu lahendi osas, milles maakohus käsiteles hageja taotlust nõudest osalise loobumisena ja jätab hageja nõude läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel. Kuivõrd TsMS § 168 lg 4 kohaselt kannab hageja hagi tagasivõtmisel lisaks enda menetluskuludele ka kostja kulud, ei too kohtulahendi osaline tühistamine kaasa kohtuotsuse muutmist ega tühistamist menetluskulude jaotuse ega väljamõistmise osas maakohtu poolt. Järgnevalt vastab ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele.
21.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
22.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooled ei vaidle selles, et nad sõlmisid hageja hinnapakkumise nr 188 alusel töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja tegema elektritöid Kristiine Keskuses asuvas O`Learyse meelelahutuskeskuses 149 880 euro eest. Vaidlust polnud selles, et hageja esitas lepingu alusel kostjale arve nr 2549 summas 17 400 eurot, mille kostja tasus.
23.VÕS § 639 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga võib kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Eelarve kujutas endast igasugust töövõtja poolt koostatud töö maksumuse kalkulatsiooni. Hageja oli hinnapakkumises kõikide tööde hinnaks koos materjalidega ja käibemaksuga märkinud 149 880 eurot. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole kokku lepitud, et eelarve
ei ole siduv, tuleb eeldada selle siduvust. Siduva eelarve puhul seab eelarve kalkulatsioon piirid hageja tasunõudele. Nõustuda saab maakohtuga, et hageja ei saa asuda kostjalt nõudma eelarvet ületavat tasu pelgalt seetõttu, et tööd osutusid hagejale planeeritult kallimaks või tema eeldatav kasum planeeritust väiksemaks. Erialakirjanduses on selgitatud, et isegi juhul, kui tegelik tööde maht või kulukus osutuvad suuremaks, ei saa töövõtja nõuda tellijalt eelarvet ületava tasu maksmist (M.Käerdi. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, § 639, p.3.3.1). Samuti on Riigikohus selgitanud, et siduva eelarve puhul kannab töö maksumuse riski üldjuhul töövõtja kui professionaal, kuna töövõtja peab teadma ja nägema ette kriteeriumid, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda (Riigikohtu 12.11.2014 otsus nr 3-2-1102-14, p 20).
24.Pooled olid kokku leppinud, et hageja võis kasutada alltöövõtjaid. Kostja väitel ei olnudki hagejal töötajaid objektil ja töö tegid objektil alltöövõtjad. Hageja kasutas elektritööde tegemisel alltöövõtjana Verlian OÜ, kes esitas hagejale arveid kokku summas 203 163 eurot koos käibemaksuga, millest hageja tasus Verlian OÜ-le 27 000 eurot. Hageja võlgnevuse jääk oli 176 163 eurot.
25.Vaidlust polnud asjaolus, et 16.07.2018 sõlmis hageja OÜ-ga Verlian kokkuleppe, mille kohaselt ta nõustus, et kostja tasub tööde eest otse Verlian OÜ-le 176 163 eurot. Verlian OÜ kohustus ühe tööpäeva jooksul alates 16.07.2018 kokkuleppe sõlmimisest andma hagejale üle teostusjooniste ja kilbijooniste koostamiseks vajaliku sisendi ja kaetud tööde aktid. 27.12.2018 esitas Verlian OÜ hagejale kreeditarved summas 176 163 eurot ning järelikult tasus kostja alltöövõtjale. Selles osas hageja kostja vastu nõuet ei esita.
26.Pooltel polnud vaidlust, et kostja oli 18.10.2018 sõlminud Verlian OÜ-ga kokkuleppe, mille alusel ta tasus alltöövõtjale otse 161 027,04. eurot. Kostja ja Verilian OÜ olid võtnud seejuures arvesse, et hageja ja kostja olid sõlmitud töövõtulepingu, mille esemeks on elektritööde teostamine ning et hageja oli sõlminud samade tööde teostamiseks Verlian OÜ-ga alltöövõtulepingu, tellides samad elektritööd alltöövõtjalt. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt tegid meelelahutuskeskuses elektritöid ka teised alltöövõtjad, kuivõrd 18.10.2017 kokkuleppe kohaselt tegi Verlian OÜ kogu keskuses vajalikud elektritööd, andes sellele tööle ka kogu ulatuses 24 kuu pikkuse garantii.
27.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt tulenes esiletoodud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest, et kostja täitis hinnapakkumise nr 188 alusel sõlmitud lepingust tulenevad kohustused kohaselt, s.o hageja heakskiidetud viisil ehk läbi Verlian OÜ-le tasu maksmise. Tasumine Verlian OÜ-le asendas kostja kohustuse tasuda hinnapakkumise nr 188 alusel hagejale. Tõenditest nähtuvalt tasus kostja Verlian OÜ-le suuremas summas, kui tulenes hinnapakkumisest nr 188, kuid eeltoodust ei järeldu automaatselt, et poolte vahel sõlmitud leping muutus mittesiduva eelarvega lepinguks ning kostja oleks olnud kohustatud tasuma hagejale summa, mida viimane on välja arvutanud ühepoolselt koostatud tabelite alusel.
28.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei väitnud, et ta oleks materjalide osas sõlminud kostjaga ostu-müügi lepingu või et tal oli kostjaga kokkulepe lisatöö tegemiseks. Nõustuda saab kostjaga, et ta oli tasunud hageja nõusolekul ja heakskiidul Verlian OÜ-le hinnapakkumisele vastava summa ja siis ei saa hageja nõuda kostjalt, et viimane tasuks hagejale eraldiseisvalt tasutud materjalide eest. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjal tuli tõendada, kust oli ta saanud tööks vajaminevad materjalid. Kuivõrd TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidi hageja hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginesid tema nõuded, siis ei jaganud maakohus tõendamiskoormist valesti. Nõustuda ei saa hageja väidetuga, et kuivõrd pole selge, kuidas alltöövõtja materjalid ostis, siis sellega on eelduslikult tekkinud hagejal täiendav materjali tasu nõue. Hageja keskendus ebaõigesti maakohtus vastaspoole tõendamiskoormisele,
lootes seeläbi, et vastaspoole tõendi kaudu võidakse menetlusse tuua uusi asjaolusid. Tegelikult tuli hagejal endal oma nõude aluseks olevad asjaolud esile tuua, mida maakohus on selgitanud.
29.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, mille kohaselt on maakohus eksinud tõendite hindamisel ja teinud seetõttu ebaõige lahendi. Kaebuse väited on alusetud, kuivõrd maakohus on tõendite hindamisel juhindunud TsMS § 232 lg-st 1 ja hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, kas poolte väited on tõendatud või mitte. Põhjendatud ei ole kaebuse väide, mille kohaselt tulnuks kostja esindajaks objektil olnud Ü ütlustes kahelda. Hageja väited tunnistaja Ü ütluste ebausaldusväärusest, mistõttu tulnuks need jätta tõendina kõrvale, pole põhjendatud, kuivõrd tunnistaja ütlused riimuvad asjas olevate teiste tõenditega. Tunnistaja poolt 07.10.2020 istungil antud ütluste kohaselt pidi hageja hinnapakkumise alusel tegema enda koostatud projekti järgi kõik tugevvoolu tööd ja muid kokkuleppeid polnud (III kd, lk 154 p-157) ning nõrkvoolu tööde tegemiseks kostja hagejalt pakkumist ei võtnud. Hageja ei ole põhistanud oma väiteid selle kohta, kuidas oleks hinnapakkumise nr 188 alusel pidanud eristama nõrkvoolutöid, milliste tegemine hageja kohustuseks ei olnud. Et tunnistaja muude kokkulepete olemasolu eitas, ei tähenda, et ütlused osutuksid ebausaldusväärseks. Tunnistaja ütlused ei olnud vastuolus samal kohtuistungil ütlusi andnud Verlian OÜ projektijuhi W ütlustega (III kd, lk 151 jj). Tunnistaja W tegi samal objektil alltöövõtu korras elektritöid ja teostas tugevvoolu elektritöid ja osaliselt ka nõrkvoolu töid. Tunnistaja kinnitas, et osa töid olid Verlian OÜ jaoks lisatööd, kuid kas need tööd olid lisatöödeks ka hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel, ta ei teadnud. Kostja tasus tehtud tööde eest ja et tasutud summa oli suurem, kui tulenes hinnapakkumisest nr 188, ei järeldu sellest automaatselt, et poolte vahel sõlmitud leping muutus mittesiduva eelarvega lepinguks. Nõustuda saab maakohtuga, et pigem kinnitab see, et kostja oligi Verlian OÜ-ga sõlminud kokkuleppe lisatööde tegemiseks, mistõttu oli Verlian OÜ-le makstud summa suurem hinnapakkumises nr 188 märgitust. Seda maakohtu järeldust kinnitab ka Verlian OÜ esindaja Z poolt 09.12.2019 kinnitus, et Verlian OÜ tegi antud keskuses kõik elektritööde lisatööd ja et teisi ettevõtteid elektrilisatöid tegemas polnud (II kd, lk 165). Seega tasus kostja Verlian OÜle viimase esitatud arvete alusel kokku 161 027,04 eurot. Seega tasus kostja arvete alusel Verlian OÜ-le lepingulise tasu, mida ta oleks pidanud tasuma hagejale. Hageja väide, et elektritööde tasu sisaldas üksnes tasu tööjõu kasutamise eest, ei nähtunud arvetest ega olnud põhjendatud. Samuti ei väitnud pooled, et nad oleksid sõlminud kokkuleppeid algse lepingu muutmiseks. Algse lepingu alusel ei pidanud kostja tasuma hagejale rohkem, kui 149 880 eurot. Kuna kostja täitis täielikult sellise tasu maksmise kohustuse läbi Verlian OÜ-le maksete tegemise, leidis maakohus õigesti, et kostjal ei saa olla täiendavat tasu maksmise kohustust hinnapakkumise nr 188 alusel. Algne leping ei näinud kostjale ette eraldiseisvat kohustust materjalide eest tasuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et hageja täiendavaid tasunõuded, mis ületavad hinnapakkumises nr 188 märgitut, ei olnud võimalik rahuldada. Pooltel puudus kokkulepe, et töömahu muutumisel muutub lepingu maksumus. Hageja ei tõendanud kostjaga täiendavate kokkulepete sõlmimist. Kuivõrd eelarve oli siduv, siis tulnuks eelarve suurenemine eraldi kokku leppida (VÕS § 13 lg 1). Sellist kokkulepet pooled ei olnud asja materjalidest nähtuvalt sõlminud.
30.Maakohus jättis ringkonnakohtu hinnangul õigesti rahuldamata ka hageja alternatiivsel alusel ehk käsundita asjaajamise sätete alusel esitatud tasunõude. Praeguses asjas tehti töid lepingu alusel ja hageja oli töövõtulepingu alusel töövõtjaks ja ta ei saanud kostja jaoks olla käsundita asjaajaja. Pooled olid kokku leppinud tasus, mida kostja pidi lepingu alusel hagejale maksma. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja oleks pidanud täiendava tasu saamise eeldusena tõendama eelkõige kostjaga täiendavate kokkulepete sõlmimist. Kuivõrd täiendavate kokkulepete sõlmimine tõendamist ei leidnud, ei anna see iseenesest alust nõuda lepingus kokkulepitud tasu maksmist käsundita asjaajamise sätete alusel.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
32.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, mis ei muuda menetluskulude jaotust, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.
33.Ringkonnakohus määrab tulenevalt TsMS § 174 lg-st 3 kostja apellatsioonimenetluse menetluskulud kindlaks rahaliselt. Kostja menetluskulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu 4 004 eurot (käibemaksuta) 36,4 tunni eest tasumääraga 110 euro tunnis järgmiste toimingute eest: tutvumine kaebusega ning sellele vastuse koostamine (29,5 tundi, 3 245 eurot); 27.10.2021 kohtumäärusega tutvumine (0,25 tundi, 27,50 eurot); apellandi seisukohaga tutvumine, sellele seisukoha koostamine ja menetluskulude nimekirja koostamine (2,40 tundi , 264 eurot); kohtuistungiks ettevalmistamine (3,5 tundi, 385 eurot) ja kohtuistungil osalemine (0,75 tundi, 82,50 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja kulud vastavad menetluse käigule, kuid arvestades nende sisu ei ole kõik toimingud ning nendele kulunud aeg vajalikud ja põhjendatud. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse väidete, taotluste ja kostja vastuse sisu ning mahtu ja asjaolu, et pooled esitasid samu asjaolusid, mida maakohtus, siis ei ole kaebusega tutvumise ja sellele vastamise aeg täies ulatuses põhjendatud. Kohus lähtub, et tegemist ei olnud õiguslikult keeruka vaidlusega (vaidlus puudutas eelkõige tõendite hindamist). Kostja vastus ei sisaldanud õiguslikku analüüsi ja suures osas kostja kordas oma varasemaid seisukohti (sh viitas, et jääb varasemate seisukohtade juurde) ning viitas suures ulatuses maakohtu ja vastaspoole väidetele, millega ta nõustus või ei nõustunud. Seega saab kostja kulusid kaebusega (sh taotlustega) tutvumiseks ja vastuse koostamiseks pidada mõistlikuks kokku 16 tundi. Ringkonnakohus lahendas 27.10.2021 määrusega taotlusi, seega selle määrusega tutvumise ajakulu 0,25 tundi on vajalik ja põhjendatud. 18.03.2022 esitas kostja kohtu nõudmiseta täiendavaid seisukohti. Kohus ei pea nimetatud toiminguid vajalikuks ega põhjendatuks. Kohus ei arvesta poole omal algatusel esitatud dokumentidega. Asja lahendamise seisukohalt ei olnud täiendava seisukoha esitamine ka vajalik. Menetluskulude nimekirja koostamine oli põhjendatud ja vajalik ning selle toimingu ajakuluks saab lugeda 0,25 tundi. Arvestades, et ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tõendeid asja materjalide juurde ei võtnud ega rahuldanud muid taotlusi, siis polnud kohtuistungiks ettevalmistamine taotletavas mahus põhjendatud. Esindaja esindas kostjat juba maakohtus ning ta oli teadlik asja sisust ja mõlema poole positsioon oli istungiks paigas. Seega põhjendatud ja vajalik ajakulu istungiks ettevalmistamisel sai olla 1 tund. Kohtuistungil osalemise ajakulu 0,75 tundi on põhjendatud ja vajalik. Seega esindaja põhjendatud ajakulu kokku on 18,25 tundi (16+0,25+0,25+1+0,75). Esindaja tunnitasu määr 110 eurot on mõistlik ja põhjendatud arvestades praeguse asja sisu ja keerukust ning see vastab tavalisele kohtupraktikas aktsepteeritud esindaja tasumäärale. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitise 2 007,50 eurot. Rahuldamata jääb kostja taotlus 1 996,50 euro saamiseks (4 004-2 007,50).
34.Hagejal tuleb vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.