Tartu Maakohus Susann Liin Tartu, 16. oktoober 2025
Tsiviilasja nr
2-24-127470
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi D.A vastu 499 euro 29 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Hagi hind
729 eurot 39 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepingulised esindajad Pavel Butsenko ja Sigrid Rahkema (e-post XXX) Kostja D.A (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i, e-post XXX)
Asja lahendamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aktiva Finance Group OÜ 11.12.2024 hagi D.A vastu 499 euro 29 sendi ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 30.07.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse D.A (kostja) vastu 621 euro 96 sendi saamiseks tulenevalt poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Pärnu Maakohus tegi 01.08.2024 määrusega kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 01.11.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus jättis 07.11.2024 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis TsMS § 487 lg 1 kohaselt hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.
2.Hageja esitas 11.12.2024 hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlg 499 eurot 29 senti, intressi 20 eurot 97 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, kuni 09.12.2024 sissenõutavaks muutunud viivised 69 eurot 77 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates 10.12.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 30.01.2019 Säästukaart Pluss lepingu nr CNT00000115994 (leping), mille järgi anti kostjale krediiti 600 eurot, päevane limiit oli 200 eurot, päevane sularahalimiit 200 eurot. Lepingu järgi oli intressimäär19,9% aastas, krediidikulukuse määr 15,51%, kostja pidi iga kuu esialgsele võlausaldajale tagasi maksma eelmise kuu kohustuste summa, tagasimakse tähtpäev oli iga kuu
10.kuupäev. Lisaks eeltoodule sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja veel kuus sama numbriga lepingut (lepingu lisa), kõige viimane sõlmiti 01.03.2022, mille järgi anti kostjale krediiti 500 eurot, päevane makselimiit oli 800 eurot ning päevane sularahalimiit oli 200 eurot. Lepingu järgi oli intressimäär 19,9% aastas, krediidikulukuse määr 21,69% ja tagasimakse suurus 60 eurot, tagasimakse tähtpäev 25. kuupäev. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 28.02.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 27.03.2024 üles ja loovutas 28.03.2024 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Lepingu ülesütlemise aja seisuga 27.03.2024 oli kostjal tagastamata krediit 499 eurot 29 senti ja intress 20 eurot 97 senti ning viivis põhivõlalt perioodil 28.03.2024–09.12.2024 69 eurot 77 senti. Kostja ei ole hagejale ühtegi tagasimakset teinud. Hageja saatis kostjale tasulised kirjad 29.03.2024, 08.04.2024 ja 23.04.2024, mille kulu oli kokku 35 eurot, ning lisaks tekkis muid makseviivitusega seotud kulusid viis eurot. Eelnevast tulenevalt nõuab hageja kostjalt ka 40 euro suuruste sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja leidis, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel Maksu- ja Tolliametist saadud andmetele sissetulekute ja finantskohustuste kohta ning maksehäirete puudumise asjaolule. Esialgne võlausaldaja viis krediidivõimekuse hindamise eesmärgil läbi krediidianalüüsi, millest nähtus, et kostja igakuine sissetulek oli 2400 eurot, igakuiste kohustuste summa 300 eurot ning kostjale jäi reservi 2100 eurot. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
3.Tartu Maakohus võttis 30.12.2024 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte 01.02.2025 postkasti jätmisega. Kostjal tuli seega esitada oma seisukoht hiljemalt 25.02.2025. Kostja hagile tähtaegselt ei vastanud.
4.Tartu Maakohus jättis 17.09.2025 määrusega hagi uuesti käiguta ja palus hagejal täpsustada nõude aluseks olevaid asjaolusid ning esitada nõude ümberarvutus. Kohus selgitas, et hagejal tuleb välja tuua, millise kolme järjestikuse maksega oli kostja viivituses, kui esialgne 2
võlausaldaja lepingu üles ütles, ning esitada maksegraafik, millest nähtub, millal kui suures summas tuli kostjal tagasimakseid teha ning kuidas ta oma kohustust täitis. Hagejal tuleb selgitada, mille katteks on tasutud summad arvestatud. Hagejal tuleb selgitada ka intressinõude kujunemist, st millistel perioodidel ning millistelt summadelt on intressi arvestatud. Kohus märkis, et kohtu hinnangul on kostjale krediidi andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ning palus esitada nõude ümberarvutuse. Hageja palus kohtul pikendada talle puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega ning kohus pikendas tähtaega kuni 23.10.2025.
5.Hageja esitas 15.10.2025 vastuse, milles märkis, et kostja oli võlgnevuses 25.12.2023, 25.01.2024, 25.02.2024 osamaksetega, mida esialgne võlausaldaja pidas ülesütlemise aluseks. Hageja selgitas intressinõude kujunemist. Hageja esitas VÕS § 403 4 lg 7 kohase ümberarvutuse, milles selgitas, et kostja sai lepingu alusel krediiti kokku 9234 eurot 97 senti ning on teinud tagasimakseid kokku 9391 eurot 51 senti. Hageja selgitas, et seega juhul, kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kostja tagastanud kogu põhivõla. Hageja esitas ka menetluskulude nimekirja, mille kohaselt hageja on kandnud menetluskulusid 871 euro ulatuses, millest 175 eurot on riigilõiv hagiavalduse esitamisel, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu ning 676 eurot lepingulise esindaja õigusabi tasu. Lepinguline esindaja osutas teenust tunnihinnaga 169 eurot neli tundi. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses praeguse tsiviilasjaga ning menetluskulud palus ta hüvitada käibemaksuta.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohustused juba täielikult täitnud.
7.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 30.01.2019 lepingu, mida muudeti lepingu lisadega 07.10.2019, 01.03.2020, 26.05.2020, 30.12.2021, 01.02.2022 ja 01.03.2022. Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud leping ja lepingu lisad tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust.
7.1.Tarbijakrediidilepingute kohta on Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas leitud, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Riigikohus on leidnud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), samuti peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj).
7.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi 3
lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
7.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid. Krediidiandja pidi VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2 21 13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
8.Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingu lisa sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui ta sõlmis lepingu ja selle lisad selliselt, et jättis kogumata piisava teabe kostja kohustuste kohta. Hageja väitel tugines krediidiandja krediidilimiidi lepingu sõlmimisel Maksu- ja Tolliametist saadud andmetele sissetulekute ja finantskohustuste kohta ning maksehäirete puudumise asjaolule ning leidis, et see oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
8.1.Hageja esitas kohtule esialgse võlausaldaja krediidianalüüsi (dtl 47), mis on oma olemuselt esialgse võlausaldaja enda koostatud tabel, kust ei nähtu autentseid andmeid. Tabeli kohaselt on kostja taotlusesse märkinud sissetuleku 2400 eurot ning kohustused 380 eurot, tööandja nime ning asjaolu, et kostjal puuduvad ülalpeetavad. Seda huvitavam on, et esialgne võlausaldaja võttis kostja krediidivõimekuse analüüsimisel arvesse kostja kohustusena 300 eurot, mitte 380 eurot nagu märkis kostja ise. Kohtule nähtuvalt on esialgne võlausaldaja kontrollinud isikutunnistuse ja juhiloa olemasolu, kuid mitte kostja majanduslikku seisundit iseloomustavaid näitajaid. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on mingil määral kostja krediidivõimelisust kontrollinud lepingu sõlmimisel, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et kuue lepingu lisa sõlmimisel oleks kostja krediidivõimelisust uuesti hinnatud. Kohus selgitas 17.09.2025 määruses hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi. Hageja palus kohtult vastamiseks täiendavat tähtaega seoses tehtud päringuga täiendavate tõendite ning selgituste saamiseks esialgselt võlausaldajalt. Kohus leiab, et kohtule esitatud vastusest ei saa kohus järeldada, et hageja oleks täiendavate selgituste või tõenditega ära tõendanud, et esialgne võlausaldaja järgis lepingu sõlmimisel ja selle kuuel korral muutmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.2.Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 9 kohaselt ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist, kui krediidiandja ja tarbija on kokku leppinud tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 4034 lg 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103, p 26).
9.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja 4
hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja tõi 15.10.2025 kohtule esitatud dokumendis esile, et kostja on saanud lepingu alusel krediiti kokku 9234 eurot 97 senti ning on teinud tagasimakseid kokku 9391 eurot 51 senti (dtl 137). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on kostja hageja nõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades juba täies ulatuses rahuldanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
10.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohus peab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Kuivõrd kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid, märgib kohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.