Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Hagejal on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Viru Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda poolelt hagihinnalt riigilõiv, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu põhjendused 1.PlusPlus Capital AS esitas Viru Maakohtule hagi M. R. vastu asja väljanõudmise ja võlgnevuse nõuetes. 2.07.01.2022 jättis kohus hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja, so 5 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest hagis esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal tuli täpsustada hagihinda, (sh tasuma vastavalt hagihinnale täiendavalt riigilõivu) ja kohtualluvust ning esitada tuleb täiendava riigilõivu tasumist kinnitav maksekorraldus. 3.17.01.2022 esitas hageja hagiavalduse täienduses, milles täpsustas hagihinda ja kohtualluvust. 4.18.01.2022 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. Kohus kohustas kostjat esitama kirjalik vastus hagile 20 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Kohus hoiatas kohtumääruses, et kui kostja jätab tähtaegselt kohtule vastamata, võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega (TsMS § 407). Hagimaterjalid ja 18.01.2022 menetlusse võtmise kohtumäärus on kostjale isiklikult kätte toimetatud AET- kaudu 23.01.2022. Kostja ei ole kohtu 2(6)

poolt määratud tähtajaks, so 14.02.2022 vastust hagile esitanud. 25.01.2022 ja 26.01.2022 ekirjades selgitas kohus kostjale täiendavalt, et antud asjas tuleb kostjal esitada TsMS § 394 sätestatult nõuetele vastav vastus hagile hiljemalt 14.02.2022. Kohus tõi eraldiseisvalt välja, mida peab vastus hagile sisaldama. Ühtlasi oli kostjal võimalik hagile vastates avaldada omapoolne seisukoht kohtualluvuse osas. Kohus hoiatas veelkord, et kui kostja jätab hagiavaldusele tähtaegselt kohtule vastamata, võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega TsMS § 407 alusel. Kostja ei ole ka eeltoodud e-kirjadest tulenevalt hagile vastust esitanud ja kohtualluvuse osas ei ole kostja vastuväiteid/seisukohta esitanud. 5.TsMS § 407 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 444 lg kohaselt tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 34 lg 2 kohaselt loetakse valdus seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist ja AÕS § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ja lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi. Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 18). ER.iks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). Praegusel juhul on esialgne võlausaldaja kostjale antud laenu katteks omandanud kostjalt sõiduki ja kostja ostab laenu osamaksetega sõidukit tagasi. Seega on leping käsitatav liisingulepinguna. VÕS § 361 sätestab liisingulepingu mõiste, mille kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuna vara ei ole liisinguandjale tagastatud, ei ole võimalik vara väärtust kindlaks määrata ning liisinguandjal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 2 ja 3 alusel sõiduki väärtuse hüvitamist ulatuses, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 101 lg 1 p 4 annab võlausaldajale õiguse leping üles öelda, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Tulenevalt VÕS § 195 lg-st 2 ja § 196 lg-st 1 vabastab lepingu ülesütlemine lepingupooled nende lepinguliste kohustuse täitmisest. Lepingust enne selle ülesütlemist tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.Hagejal on VÕS 101 lg 1 p 1 ning § 108 lg 1 alusel õigus nõuda lepingulist kohustust rikkunud kostjalt rahalise kohustuse täitmist ning VÕS § 189 lg 2 ja 3 alusel sõiduki väärtuse hüvitamist ulatuses, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Samuti on hageja VÕS § 115 ja § 127 kohaselt õigus nõuda kostjalt kahju hüvitist, mis seisneb tagatise (sõiduki) liiklusregistrisse hageja omandisse registreerimise tasust (riigilõivust) ja parkimistrahvist (sh sissenõudmiskulu ja viivis, pangateenustasu). Seega on seadusega kooskõlas ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud hageja nõue välja mõista kostjalt XXX OÜ ja kostja 24.03.2017 vahel sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXX ja selle lisade alusel tekkinud põhivõlgnevus 4598,87 eurot ja enne lepingu ülesütlemist tekkinud intressi võlgnevus 336,07 eurot ning kahjuhüvitis 161,89 eurot. 8.VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagi lisadest 5.1, 5.2 ja 5.3 nähtuvalt on hageja esitanud kostjale 3 võlateatist. Seega on seadusega kooskõlas ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud hageja nõue välja mõista kostjalt sissenõudmiskulu summas 35 eurot. 4(6)

menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindaja kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja palub hagis välja mõista kostjalt menetluskulud 1020 eurot sh riigilõiv 600 eurot ning õigusabikulud 420 eurot, sh käibemaks (dokumentide komplekteerimine ja analüüs, hagiavalduse koostamine ja kohtule esitamine, 3,5 h x 100= 350 + 70 km= 420 eurot). Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 30,6% ulatuses ja kostja kanda 69,84% ulatuses. Hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks on 1020 eurot (600+420). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 712,37 eurot. 12.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis. 13.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 14.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kuulub käesolev kohtuotsus viivitamatule täitmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.