Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetluskulud jätta 44,24% ulatuses D.N-i kanda ja 55,76% ulatuses I.L kanda.

Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

I.L esitas 18. septembril 2023 Tartu Maakohtule hagi D.N-i vastu võla ja viivise väljamõistmiseks ning asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

Hagejale kuulub korteriomand asukohaga Tartu, XXX. Hageja kui üürileandja ja kostja kui üürnik sõlmisid 1. septembril 2017 tähtajalise eluruumi üürilepingu. Tähtajaline üürileping kehtis 1. septembrist 2017 kuni 1. septembrini 2022, mille järel muutus üürileping tähtajatuks. Kostja kohustus korteriomandi kasutamise eest tasuma hagejale üüri iga kuu 100 eurot hiljemalt kuu 15. kuupäevaks. Kostja ei tasunud üüri alates veebruarist 2022 kuni üürilepingu ülesütlemiseni 8. augustil 2023. Kostjal oli võimalus oma kohustus täita mh võlgnetava summa hoiustamisega notari juures. Kostjal oli võimalus tasuda üüri ka hageja esindajale L.F-ile. Hagiavalduse kohaselt on kostja üürivõlg 7. augusti 2023 seisuga 1822 eurot 58 senti, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kohtuistungil 10. septembril 2025 vähendas hageja üürivõla nõuet 1722 euro 58 sendini, kuna nõustus kostjaga, et üüri tasumine oli kokku lepitud jooksva kuu eest. Hageja võttis üürivõla nõude 100 euro ulatuses tagasi. Hageja palub välja mõista üürivõlalt arvestatava viivise alates 2. augustist 2023 kuni hagiavalduse esitamiseni summas 28 eurot 76 senti ja sealt edasi kuni põhinõude kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Hageja alustas viivise arvutamist 2. augustist 2023, sest sel päeval võttis kostja vastu tähtkirjaga talle saadetud üürilepingu ülesütlemisavalduse, kus on viidatud, et võlgnevus koos viivisega tuleb kanda hageja esindaja L.F-i pangakontole. Hiljemalt 2. augustil 2023 sai kostja teada, kuidas tal on võimalik kohustust täita. Kohtuistungil 16. septembril 2025 täpsustas hageja, et üürivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise nõue on 27 eurot 18 senti. Hageja võttis üürivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise nõude 1 euro 58 sendi ulatuses tagasi. Hageja püüdis korduvalt nii ise kui esindaja vahendusel kostjaga telefoni teel suhelda, kuid kostja ei vastanud kõnedele ega avanud hageja esindajale ust. 27. aprillil 2023 helistas kostjale vaidlusaluse korteriomandi müügiküsimustega tegelev hageja esindaja L.F ja kostja lubas korteriomandi valduse üle anda 1. juulil 2023, kuid ei teinud seda. L.F 2

kaasas kostjaga suhtlemiseks politsei. Politseile vastas kostja, et ta ei aktsepteeri L.F-ile väljastatud volikirja. Kostja saatis hagejale 27. juunil 2023 kirja, milles nõudis tema poolt korterile tehtud parenduste hüvitamist summas 6000 eurot, lubades korteriomandi valduse hagejale üle anda kuu aja jooksul pärast hüvitise saamist. Hiljem lubas kostja korteriomandi valduse üle anda hiljemalt 7. novembril 2023, kuid kuna kostja oma varasemaid lubadusi ei täitnud, puudus hagejal kostja lubaduse osas usaldus.

ülekuulamist, et kostja mingeid kulutusi tegi, kuid need kulutused tagastati kostjale sellega, et kostja ei tasunud üüri. Kostja pidi tasuma temale esitatud kommunaalarved täielikult. Pooled leppisid üürilepingu sõlmimisel kokku, et kostjal tuleb tasuda ka remondifondi makseid. Pooled tõlgendasid üürilepingut nii, sest hageja ise Eestis ei viibi, vahetult ühistu arveid ei saa ega saanud neid ilma täiendavate kulutusteta tasuda. Seetõttu oli üürihind turuhinnast oluliselt madalam. Üldlevinud tähenduses kuuluvad mõiste kommunaalkulutused alla eranditult kõik kommunaalarvel märgitud kulud. Arvestades lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, on oluline, et kostja ei esitanud varasemalt hagejale nõuet enammakstu hüvitamiseks.

Kostja ei tunnista esitatud nõudeid ja vaidleb hagiavaldusele vastu.

Kostja üüris hagejale kuuluvat korterit asukohaga XXX, Tartu alates 2014. aastast. Esialgu sõlmiti korteri üürileping kestusega alates 1. septembrist 2014 kolm aastat, selle tähtaja möödumisel sõlmiti 1. septembril 2017 samadel tingimustel üürileping tähtajaga viis aastat. Kostja ei ole kogu üürisuhte kestel hagejaga kohtunud – esimene üürileping sõlmiti hageja esindaja vahendusel, üürilepingu uuendamine 2017. a toimus kirja teel. Lepinguga seotud info vahetamine toimus reeglina telefoni teel. Kostja jaoks tuli üürilepingu ülesütlemine üllatusena, kuivõrd hageja jättis oma tegevusega mulje, et üüri tasumisega on aega kuni XXX rahaülekannete tegemise võimalus taastub. Hageja ei andnud kostjale üüri ülekandmiseks oma pangakonto andmeid. Kostja saatis tasumisele kuuluva üüri hagejale igakuiselt Western Unioni kaudu nõudmiseni. Viimase makse tegi kostja 4. veebruaril 2022. Alates märtsist 2022 sel viisil üürimaksete tegemine ei olnud enam võimalik, kuna Western Union lõpetas teenuste pakkumise XXX territooriumil. Kostja teavitas hagejat telefoni teel üüri maksmisel tekkinud takistusest, kuid hageja ei andnud oma pangakonto numbrit ega pakkunud välja muid võimalusi üüri tasumiseks. Hageja lubas kostjale teada anda, kui leiab mingi võimaluse kuidas kostja talle raha üle kanda saaks. Sellega muudeti alates märtsist 2022 üüri maksetähtaega. Hageja määras üüri tasumiseks uue tähtaja alles üürilepingu ülesütlemisavalduses. Lisaks lepingus kokkulepitud üürile tasus kostja igakuiselt korteriühistu arveid. Kuigi üürilepingu järgi pidi kostja tasuma ainult elektri ja kommunaalteenuste eest, tasus kostja ka arvetel näidatud remondifondi maksed, akende vahetamise osamaksed ning muud eraldi kogutud remondi või ehitustööde maksed. Hageja teatas kostjale, et tal on esindajad, L.F ja N. T., kes tulevad korterist pilte tegema. Kostjale volitusi ei näidatud. Esindajate nimesid googeldades selgus, et tegemist on petturluse eest karistatud inimestega. Seetõttu kostja neid oma korterisse ei lubanud. Üüri tasumisest nendega juttu ei olnud. Kostja saatis 27. juunil 2023 hagejale kirja ettepanekuga korter talle müüa ning arvestada tema poolt tehtud remondi maksumusega ja korteriühistule tasutud remondifondi maksete ja akende vahetuse osamaksetega. 2014. aasta üürilepingu sõlmimisel oli korter väga must ja halvas korras. WC ja vannitoa põrandad olid mädanenud. WC seinas oli kaks suurt auku, mis olid kaetud üksnes riidetaolise materjaliga, vann lekkis, köögis oli gaasipliit, mille kasutamine oli eluohtlik. Kostja valas uued põrandad WC-s ja vannitoas, ehitas uue WC seina, paigaldas uue dušikabiini, uue WC-poti ning elektrikilbist kuni köögini uue elektrijuhtmestiku elektripliidi jaoks. Lisaks paigaldas kostja kogu korteris uued põrandakatted, värvis ja tapeetis seinad. Hageja tolleaegne esindaja andis kostjale remondi tegemiseks suulise nõusoleku ja nõudis enda kätte kõik kuludokumendid. Remondi tegemine oli vältimatult vajalik, kuna korteri WC ja vannituba olid kasutuskõlbmatud ja gaasipliit eluohtlik. 4

Hageja vastas kostja 27. juuni 2023 pöördumisele üürilepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega, mille kostja sai kätte 2. augustil 2023. Kostjal ei olnud võimalik ülesütlemisavalduses näidatud kuupäevaks korterit vabastada, kuna nii lühikese aja jooksul ei olnud tal võimalik leida uut sobivat üürikorterit. Kostja teatas hagejale, et vabastab korteri 7. novembriks 2023. Kohtuistungil 10. septembril 2025 selgitas kostja, et kolis korterist välja 30. oktoobril 2023, kuid tal ei olnud kellelegi valdust üle anda. Kostja tasus üüri iga kuu alguses jooksva kuu eest. Viimase makse tegi kostja 2022. aasta veebruarikuu eest. Kostjal oli üürilepingu ülesütlemise ajaks tasumata üür 17 kuu ja 7 päeva eest, s.o kokku 1722 eurot 58 senti. Kostja vaidleb vastu turuhinnaga üüritasu hüvitisele, kuna korter oli halvemas seisukorras kui hageja poolt võrdlusobjektidel välja toodud korterid. Kostja kasutuses olnud korteris ei olnud tehtud sanitaar- ega kapitaalremonti, viimase remondi tegi kostja 2014. aastal. Keskmist üürihinda arvestades võiks 28 m2 suuruse korteri üür jääda vahemikku 249 - 266 eurot. Põhjendatud on hüvitise väljamõistmine üürilepingus kokkulepitud üüri ulatuses. Kostja poolt 2014. aastal korteris tehtud remondi maksumus oli 6000 eurot. Lisaks tasus kostja alates 1. septembrist 2014 kuni novembrini 2023 111 kuu jooksul korteri remondifondi makseid 22 eurot 78 senti kuus ning akende vahetamise osamakseid kuni 2022. aasta juunikuuni 3 eurot 28 senti kuus ja hiljem 3 eurot 21 senti kuus, kokku 2891 eurot 47 senti. Kostjal ei olnud kohustust neid summasid hageja eest tasuda. Juhul, kui kohus hagi osaliselt või täielikult rahuldab, palub kostja tasaarvestada hageja üüri-, viivise ja hüvitisenõuded oma käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamise nõudega hageja vastu. Kostja nõuded hageja vastu ei ole aegunud, kuna tal oli kehtiv üürileping alates 1. septembrist 2014 kuni selle ülesütlemiseni augustis 2023 ning ta teavitas hagejat nõuete tasaarvestamise soovist 27. juuni 2023 pöördumises. Kostja leiab, et nii remondikulude hüvitamise nõude kui ka remondifondi ja akende vahetamise osamaksete hüvitamise nõude puhul on täidetud käsundita asjaajamise võlasuhte eeldused. Kostja täitis korteris remonti tehes ja hageja eest remondifondi ja akende vahetamise makseid tasudes hageja kohustusi. Hageja kiitis tehtud remondikulud heaks, kuivõrd hageja esindaja käis remondi kulgu kontrollimas, võttis enda kätte remondiga seotud kuludokumendid ja ei esitanud vastuväiteid remondi tegemisele. Kuna remont parandas korteri seisukorda, vastas kostja tegevus hageja huvidele. Hageja eest remondifondi maksete ja akende vahetamise osamaksete tasumine vastas hageja huvile ja eeldatavale tahtele, kuivõrd kostja hoidis sellega ära võlgnevuse tekkimise korteriühistu ees. Tegemist on kulutustega, mis on seotud maja üldise korrashoiuga ning nende suurus on seotud korteriomandite kaasomandi osa korrashoiuks tehtud kulutuste ja korteriühistu poolt võetud laenukohustusega. Remondifondi maksed ja akende vahetamise osamaksed ei ole seotud korteri kasutaja poolt tarbitud teenustega, mistõttu ei saa neid kulusid lugeda korteri kasutamisest tekkinud kuludeks. Hageja ja kostja ei saanud 1. septembril 2014 üürilepingu sõlmimisel ega üürilepingu pikendamisel 2017 sõlmida kokkulepet selle kohta, et üürnik tasub hoone korrashoiu- ja parenduskulusid, kuna eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

KOHTU SEISUKOHT

Lihtmenetlus

Hageja esitas kohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista üürivõla 1822 eurot 58 senti, kahjuhüvitise 289 eurot 44 senti kuus alates 8. augustis 2023, viivise mõlemalt nõudelt ning viimasena palus hageja kostjalt välja nõuda ka korteriomandi 5

asukohaga XXX, Tartu valduse. Menetluse käigus sai hageja nimetatud korteriomandi valduse tagasi ning kohus jättis vindikatsiooninõude läbi vaatamata. Seoses valduse tagasisaamisega fikseerus hageja kahjuhüvitise nõue kindlas summas. Pärast nõuete suuruste täpsustamist 10. septembri 2025 kohtuistungil (vt ka otsuse punkt 4 ja dtl 306, 309-310) jäid menetlusse hageja põhinõuded üürivõla väljamõistmiseks summas 1722 eurot 58 senti ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks summas 1012 eurot 90 senti, kokku summas 2735 eurot 48 senti. Seega, kohus lahendab asja TsMS § 405 alusel lihtmenetluse sätete kohaselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. TsMS § 405 lg 1 punkti 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Kohus selgitab, et kuivõrd kohtuistungil osales pooltest isiklikult vaid kostja, ei tunnusta kohus kostja seletust tõendina, et mitte anda temale ebavõrdset eelist hageja ees. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Hagi osaline tagasivõtmine

Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt üürivõla väljamõistmist summas 1822 eurot 58 senti. Kohtuistungil 10. septembril 2025 vähendas hageja üürivõla nõuet 1722 euro 58 sendini ning võttis üürivõla nõude 100 euro ulatuses tagasi (dtl 309-310). Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt üürivõlalt arvestatava ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 28 eurot 76 senti. Kohtuistungil 16. septembril 2025 täpsustas hageja, et üürivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise nõue on 27 eurot 18 senti. Hageja võttis üürivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise nõude 1 euro 58 sendi ulatuses tagasi (dtl 323). Hageja võttis eeltoodud osas oma nõuded tagasi seetõttu, et nõustus kostja vastuväidetega selles, et üüri tuli tasuda jooksva kuu eest ning sellest tulenevalt oli hageja üürivõla ja viivise arvestus väär. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Hageja esitas nõude tagasivõtmise taotluse eelmenetluse staadiumis. Hageja ei vaja seega nõude tagasivõtmiseks kostja nõusolekut. Kohus rahuldab hageja taotluse üürivõla nõude tagasivõtmiseks 100 euro ulatuses ja üürivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise nõude tagasivõtmiseks 1 euro 58 sendi ulatuses. Kohus jätab hageja nõuded vastavas ulatuses TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohus selgitab, et hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse (TsMS § 426 lg 1).

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

-

XXX elavale hagejale kuulub korteriomand asukohaga XXX (kinnistusraamatu väljavõte, dtl 10-11) (edaspidi korter);

-

hageja (üürileandja) ja kostja (üürnik) sõlmisid 1. septembril 2014 tähtajalise üürilepingu kestusega kolm aastat, millega hageja andis korteri kostjale üürile; 6

-

-

tähtajaline üürileping kehtis 1. septembrist 2017 kuni 1. septembrini 2022, mille järel muutus üürileping tähtajatuks.

Üürivõlg

Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist üürilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri) (VÕS § 271). Üürilepingu p 4.2. järgi kohustus kostja üürnikuna korteri kasutamise eest tasuma üüri 100 eurot kuus hiljemalt kuu 15. kuupäevaks (üürileping ja selle tõlge, dtl 12-15). Pooled ei vaidle selle üle, et üüri tasumine oli kokku lepitud jooksva kuu eest – hageja nõustus sellega 10. septembri 2025 kohtuistungil (dtl 309). Kuigi üürilepingu p 4.2. järgi pidi üüri tasumine toimuma raha ülekandmisega üürileandja pangakontole, ei vaidle pooled selle üle, et tegelikkuses tasus kostja üüri Western Unioni kaudu. Vaidlust ei ole ka selles, et viimast korda tasus kostja hagejale Western Unioni kaudu üüri 4. veebruaril 2022 (makse kviitung, dtl 116), kuna alates märtsist 2022 lõpetas Western Union teenuse pakkumise XXX. Kostja väidab, et hageja ei ole temale kunagi avaldanud oma pangakonto numbrit. Kostja väidab, et tema leppis hagejaga telefoni teel kokku, et mõlemad püüavad leida lahendust, kuidas üüri tasuda ning kostja tasub üüri siis, kui vastav võimalus leitakse. Kostja leiab, et sellise kokkuleppega muudeti alates märtsist 2022 üüri maksetähtaega ning hageja andis üüri tasumiseks uue tähtaja alles üürilepingu ülesütlemisavalduses. Hageja ei võtnud kostja väiteid omaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja soovis üüri maksmise tähtaja edasilükkamist tõendada tunnistaja Q.U ütlustega. Tunnistaja Q.U ütlustega ei leidnud kostja väited üüri tasumise tähtaja muutmise kohta kinnitust. Tunnistaja Q.U ütluste kohaselt aitas tema kostja puuduliku vene keele oskuse tõttu kostjal hagejaga telefoni teel suhelda, kuid rahast ega üürivõlast Q.U hagejaga ei rääkinud (dtl 328). Kostja väited üüri maksetähtaja muutmise kohta on seega paljasõnalised ning kohus nendega arvestada ei saa. Hageja käitumine ei kinnita samuti üüri tasumise tähtaja edasilükkamise kokkuleppe sõlmimist. Üürilepingu erakorralisest ülesütlemisavaldusest (dtl 20-23) nähtub selgesti hageja seisukoht, et ajavahemikus veebruarist 2022 kuni juulini 2023 on tekkinud üürivõlg ning hageja andis kostjale üürivõla ja sellelt arvestatud viivise, kokku 1936 euro 15 sendi, tasumiseks täiendava tähtaja, paludes need tasuda L.F-i arveldusarvele hiljemalt

122). Kostja seda võimalust ei kasutanud, mistõttu tuleb tal vastutada nii üürivõla kui sellelt kujunenud viivise eest. Pooled ei vaidle, et kostja ei tasunud üüri 17 kuu ja 7 päeva eest, s.o summas 1722 eurot 58 senti. Hageja nõue üürivõla 1722 euro ja 58 sendi väljamõistmiseks kostjalt on VÕS § 271 ja § 108 lg 1 alusel põhjendatud.

Viivis üürivõlalt

Hageja nõuab kostjalt üürivõlalt 1722 eurolt 58 sendilt viivise tasumist alates 2. augustist 2023 seadusjärgses määras. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja ei nõua üürivõlalt viivise tasumist vastavalt igakuise üüritasu sissenõutavaks muutumisele, vaid alates hetkest, mil kostja sai kätte üürilepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, s.o alates 2. augustist 2023. Hageja leiab, et hiljemalt 2. augustil 2023 sai kostja teada, kuidas tal on võimalik kohustust täita. Lähtudes asjaolust, et kostja pidi üüri tasuma jooksva kuu eest hiljemalt 15. kuupäevaks, oli 2. augusti 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud üüritasu perioodi eest märtsist 2022 kuni juulini 2023, kuid mitte 2023. a augustikuu eest. 2. augusti 2023 seisuga oli seega sissenõutavaks muutunud 17 kuu üürivõlg summas 1700 eurot ning sellelt tasumisele kuuluv seadusjärgses määras viivis oli hagiavalduse esitamise 18. septembri 2023 seisuga 26 eurot 83 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Hageja andis ülesütlemisavalduse punktis 15 kostjale üüri, viivise ja arvete tasumiseks täiendava tähtaja kuni 7. augustini 2023 (dtl 22). Kohtu hinnangul muutus üüritasu nõue 1. – 7. augusti 2023 eest sissenõutavaks seega alates 8. augustist 2023. 1. – 7. augusti 2023 eest tasumisele kuuluvalt üüritasult 22 eurolt 58 sendilt arvestatud seadusjärgses määras viivis oli hagiavalduse esitamise 18. septembri 2023 seisuga 0 eurot 31 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis üürivõlalt oli kokku 27 eurot 14 senti (26,83 + 0,31). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus rahuldab hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Kohtul on võimalik kindlaks määrata kohtuotsuse tegemise seisuga tasumisele kuuluva viivise summa. Perioodi eest alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 19. septembrist 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni 10. oktoobrini 2025 on põhivõlalt 1722 eurolt 58 sendilt arvestatud seadusjärgses määras viivis 416 eurot 16 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Seega, kostjal tuleb 8

hagejale tasuda üürivõlalt arvestatud viivist kohtuotsuse tegemise aja seisuga 443 eurot 30 senti (27,14+ 416,16). Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhivõlalt 1722 eurolt 58 sendilt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast 11. oktoobrist 2025 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kahjuhüvitis VÕS § 335 alusel

Kostja ei vaidlustanud üürilepingu erakorralist ülesütlemist alates 8. augustist 2023. Ülesütlemisavalduse punktis 15 palus hageja kostjal korter vabastada ja võtmed üürileandja esindajale L.F-ile üle anda hiljemalt 8. augustil 2023 (dtl 22). Kostja seda ei teinud. Kostja selgitas vastuses hagiavaldusele, et tal ei olnud võimalik ülesütlemisavalduses näidatud kuupäevaks korterit vabastada, kuna nii lühikese aja jooksul ei olnud tal võimalik leida uut sobivat üürikorterit (kostja vastus, dtl 114). Eelistungil 24. märtsil 2024 väitis kostja, et ei otsinudki üürikorterit, vaid tütar ostis korteri, kuid maja ei saanud õigeaegselt valmis (dtl 157). Hageja tunnistas hagiavalduse punktis 10, et kostja lubas korteri valduse üle anda hiljemalt 7. novembril 2023, kuid kuna kostja varasemaid sellekohaseid lubadusi ei täitnud, puudus hagejal kostja lubaduse osas usaldus (dtl 3). Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid leppinud kokku, et kostja võib korterisse pärast 8. augustit 2023 edasi jääda või et korteri üleandmine toimub 7. novembril 2023. Kostja väitis 6. novembri 2023 vastuses kohtule, et kolis korterist välja 4. novembril 2023 (dtl 77). 4. detsembri vastuses teatas kostja, et kolis korterist välja 1. novembril 2023 (dtl 114). 10. septembri 2025 kohtuistungil väitis kostja, et kolis korterist välja 30. oktoobril 2023 (dtl 314). Kostja väidetes puudub järjepidevus. Tähtis polegi see, millal kostja välja kolis, vaid see, kas ja millal andis ta korteri valduse hagejale üle. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejat või tema esindajat informeerinud korteri vabastamisest ja soovist võtmeid üle anda. Kostja väited selle kohta, et hageja esindaja Meelis Jürna ei vastanud tema telefonikõnedele, on paljasõnalised ja ennastõigustavad ning kohus nendega arvestada ei saa. Tunnistaja L.F-i ütluste (dtl 315-316, 323-327) kohaselt oli tema hageja esindajaks alates 2023. aastast, võib-olla alates jaanuarist, veebruarist või märtsist 2023. Kohtule esitatud volikirja kohaselt väljastas hageja L.F-ile volikirja tema esindamiseks korteri müümisel ja sellega seotud asjaajamisel, sh üürnikuga suhtlemisel õigusega saada korteri võtmed, siiski alles 13. oktoobril 2023 (volikiri ja selle tõlge, dtl 141-144). L.F-i sõnul selgitas ta kostjale, et hageja soovib korterit müüa ning kostja peab korteri vabastama, kuid kostja pidas teda petturiks ega uskunud L.F-i volitusi ka siis, kui politsei telefonikõnes seda kostjale kinnitas. L.F-i ütluste kohaselt ei saanud ta kostjalt korteri võtmeid ning sai korterisse 22. novembril 2023 sisse lukuabi teenust kasutades. Tunnistaja L.F-i ütlused korterisse pääsemise kohta langevad kokku lukutööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga, mille kohaselt kutsus L.F välja lukuabi selleks, et avada ukselukk aadressil XXX, Tartu ning töö teostati 22. novembril 2023 (dtl 145). Seega, alates 22. novembrist 2023 sai hageja korteri valduse tagasi. Kostjal puudus alates 8. augustist 2023 õiguslik alus korteri valdamiseks. Kuna üürileping lõppes 8. augustist 2023, kuid hageja sai korteri valduse tagasi alles 22. novembril 2022, on hagejal VÕS § 335 alusel õigus korteri üleandmisega viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja 9

õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. Kostja ei ole väitnud, et ta pidas korterit õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. Kohus leiab, et VÕS § 335 võimaldab hagejal valida, kas nõuda üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Hageja on soovinud nõuda üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Kohtu hinnangul ei saa seda hagejale ette heita, seda enam, et üürilepingus kokkulepitud üüritasu 100 eurot oli alates 2014. aastast püsinud muutumatuna ning oli 2023. aasta üürihindu arvestades tavatult madal. Üürilepingu punktist 1.1. nähtub, et hageja korter on ühetoaline (elamispinnaga 28 m 2) ning asub viiendal korrusel (dtl 14). Nii hageja kui kostja on nõustunud, et tegemist oli kehvas seisukorras oleva korteriga. Tunnistaja L.F-i ütluste kohaselt, kui tema pääses 22. novembril 2023 korterisse, nägi see vana välja, korter oli tühi, seal ei olnud elektripliiti, üldmulje oli aegunud ja omanik tegi koheselt remondi (dtl 324-327). Kohus teeb poolte seisukohtade ja tunnistaja L.F-i ütluste alusel järelduse, et hageja korter oli keskmisest üürikorterist kehvemas seisukorras. Hageja leiab, et üüri puhul, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, on tegemist üüri turuhinnaga ning on turuhinna tõendamiseks esitanud väljavõtte portaalist City24 (dtl 26-27). City24 väljavõttest nähtub, et Tartus Annelinna piirkonnas pakutakse üürile viit ühetoalist korterit hinnavahemikus 320 eurost kuni 380 euroni. Hageja on selle alusel leidnud, et hageja korteri suurust arvestades on selle üüri turuhinnaks 289 eurot 44 senti kuus. Hageja esitatud väljavõttest ei nähtu korterite seisukord ning nende võrreldavus hageja korteri seisukorraga. Ka kostja poolt kohtule esitatud kv.ee väljavõttest (dtl 181) ei nähtu üürikorterite seisukord, mille alusel analüüs on tehtud, kuid sellest nähtub Annelinna korterite keskmine üürihinna statistika ajavahemikul augustist kuni novembrini 2023. Väljavõttest nähtub, et augustis 2023 oli 135 korteri analüüsi alusel ühe ruutmeetri üürihind 9,3 eurot, septembris 2023 oli 103 korteri analüüsi alusel ühe ruutmeetri üürihind 9,5 eurot, oktoobris 2023 oli 88 korteri analüüsi alusel ühe ruutmeetri üürihind 9,1 eurot ja novembris 2023 oli 76 korteri analüüsi alusel ühe ruutmeetri üürihind 8,9 eurot. Kuna kostja esitatud kv.ee statistika on saadud hageja City24 tõendiga võrreldes suurema arvu korterite analüüsi põhjal ning sisaldab andmeid erinevate kuude lõikes, lähtub kohus kahjuhüvitise suuruse osas seisukoha võtmisel kostja esitatud tõendist. Arvestades, et hageja korteri seisukord oli keskmisest kehvem ning kahjuhüvitise eesmärk ei saa olla hageja alusetu rikastumine, peab kohus õigeks hüvitise suuruse arvutamisel vähendada statistikast nähtuvat keskmist ruutmeetri üürihinda 20% võrra. Seega, hageja 28 m2 suuruse korteri kahjuhüvitis 2023. a augustikuu 24 päeva eest oli 161 eurot 28 senti (28x9,3x0,8=208,32; 208,32:31=6,72; 6,72x24=161,28), septembris 212 eurot 80 senti (28x9,5x0,8), oktoobris 203 eurot 84 senti (28x9,1x0,8) ja novembrikuu 22 päeva eest 146 eurot 30 senti (28x8,9x0,8=199,36; 199,36:30=6,65; 6,65x22=146,30), kokku 724 eurot 22 senti. Hageja palus perioodi eest alates 8. augustist 2023 kuni 22. novembrini 2023 kostjalt välja nõuda kahjuhüvitise summas 1012 eurot 90 senti (dtl 306). Hageja nõue kahjuhüvitise väljamõistmiseks on VÕS § 335 alusel seega põhjendatud osaliselt, s.o summas 724 eurot 22 senti.

Viivis kahjuhüvitiselt

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise kahjuhüvitiselt. Hageja nõuab viivise väljamõistmist nii hagiavalduse esitamise hetke seisuga sissenõutavaks muutunud 10

kahjuhüvitiselt kui ka pärast hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitiselt kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtul on võimalik kindlaks määrata kohtuotsuse tegemise seisuga tasumisele kuuluva viivise summa. 2023. aasta augusti eest tasumisele kuuluv kahjuhüvitis 161 eurot 28 senti muutus sissenõutavaks alates 1. septembrist 2023; 10. oktoobri 2025 seisuga kuulub sellelt tasumisele viivis summas 39 eurot 92 senti. 2023. aasta septembri eest tasumisele kuuluv kahjuhüvitis 212 eurot 80 senti muutus sissenõutavaks alates 1. oktoobrist 2023; 10. oktoobri 2025 seisuga kuulub sellelt tasumisele viivis summas 50 eurot 57 senti. 2023. aasta oktoobri eest tasumisele kuuluv kahjuhüvitis 203 eurot 84 senti muutus sissenõutavaks alates 1. novembrist 2023; 10. oktoobri 2025 seisuga kuulub sellelt tasumisele viivis summas 46 eurot 36 senti. 2023. aasta novembri eest tasumisele kuuluv kahjuhüvitis 146 eurot 30 senti muutus sissenõutavaks alates 23. novembrist 2023; 10. oktoobri 2025 seisuga kuulub sellelt tasumisele viivis summas 32 eurot 22 senti. Kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt. Kokku tuleb kostjal hagejale tasuda kahjuhüvitiselt arvestatud viivist kohtuotsuse tegemise aja seisuga 169 eurot 7 senti (39,92 + 50,57 + 46,36 + 32,22). Kohus rahuldab hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina kahjuhüvitiselt 724 eurolt 22 sendilt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast 11. oktoobrist 2025 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Eelnevalt tuvastas kohus, et kostja tegi hageja korterile kulutusi 2014. aastal, s.o 1. septembril 2014 sõlmitud üürilepingu kehtivuse ajal. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 1. septembril 2014 sõlmitud üürileping oli sõlmitud tähtajaga kolm aastat ning see lõppes tähtaja saabumisega. 1. septembril 2017 sõlmisid pooled juba uue üürilepingu. Seega, alates 1. septembrist 2017 oli kostjal kuue kuu jooksul võimalik esitada hageja vastu remondikulude hüvitamise nõue. Kostja esitas remondikulutuste hüvitamise nõude hagejale alles 27. juuni 2023 kirjas (dtl 17-18, tõlge dtl 19) ning seejärel 4. detsembri 2023 vastuses hagiavaldusele tasaarvestava vastuväitena (dtl 114-115). Selleks hetkeks oli kostja nõue VÕS § 338 lg 1 ja 2 järgi aegunud. Kohus selgitas seda ka 28. märtsi 2024 eelistungil (dtl 157). Kostja leiab, et tema nõue hageja vastu ei ole siiski aegunud, kuna tal oli kehtiv üürileping alates 1. septembrist 2014 kuni selle ülesütlemiseni 8. augustil 2023 ning ta teavitas hagejat oma nõudest oma 27. juuni 2023 pöördumises (dtl 17-18). Isegi, kui kostjaga nõustuda (mida kohus ei tee) ning leida, et kostja remondikulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud, ei ole kostja nõue põhjendatud. Kohus põhjendab seda lühidalt alljärgnevalt. Õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhte esimese eeldusena tuleb VÕS § 1018 lg 1 kohaselt analüüsida, kas kostja on teise isiku (hageja) kasuks midagi teinud ehk võõrast asja ajanud. Teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine võib seisneda mh teise isiku kohustuse täitmises või teise isiku esemele kulutuste tegemises. Teise isiku asja ajamisega on tegu ka siis, kui tehtav tegu on mingis osas kasulik ka asjaajajale endale (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-1663, p 20). Kohus selgitas kostjale

kostja ei tasunud remondikulude väärtuses hagejale üüri. Kostja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et tema poolt teostatud remont oleks olnud kulukam kui Y.C poolt nimetatud ja e-kirjast nähtuv summa. Kostja väited 6000 euro suuruste kulutuste tegemise kohta on tõendamata. Seetõttu ei ole vajadust kontrollida teiste käsundita asjaajamise eelduste esinemist. Siiski märgib kohus, et Y.C e-kirjast nähtub, et kostja otsustas remondimehe töö eest oma rahaga tasuda. Seega ei olnud kostjal kavatsust hagejalt remondimehe töötasu hüvitamist nõuda. Seetõttu ei ole kostjal ka VÕS § 1023 lg 3 järgi õigust remondimehe töötasu osas hagejalt kulutuste hüvitamist nõuda, isegi kui kõik muud käsundita asjaajamise eeldused oleksid täidetud. Kohus on seega seisukohal, et isegi, kui kostja nõue remondikulutuste hüvitamiseks ei oleks aegunud, ei saa kostjal olla hageja vastu nõuet käsundita asjaajamise sätete ega muul õiguslikul alusel, kuna remondiga seotud kulutused on kostjale hüvitatud. Kostjal ei ole remondikuludega seoses tasaarvestavat nõuet hageja vastu.

tehtud kulutuste summat tõendada korteriühistult väljanõutavate andmetega. XXX korteriühistu 18. mai 2025 kirja (dtl 216) kohaselt säilitab korteriühistu raamatupidamisdokumente vastavalt raamatupidamise seaduse §-ile 12 ning saab edastada andmed ajaperioodile 1. jaanuarist 2018 kuni 31. oktoobrini 2023. Kirjale lisatud kulude väljavõttega (dtl 217-219) on tõendatud, et 1. jaanuarist 2018 kuni 31. oktoobrini 2023 on hageja korteri eest tasutud remondifondi makseid kokku 1617 eurot 38 senti ja akende vahetuse osamakseid 231 eurot 69 senti, kokku seega 1849 eurot 7 senti (1617,38 + 231,69). Kostja ei ole selle kohta, et ta ka 1. jaanuarile 2018 eelneval perioodil sarnaseid kulutusi tegi, tõendeid esitanud. Seega saab kohus lähtuda vaid tõendatud kulutustest, s.o 1849 eurost 7 sendist. Kostja leiab, et tal on remondifondi maksete ja akende vahetamise osamaksete hüvitamise nõue hageja vastu käsundita asjaajamise sätete alusel. Õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhte eeldused on VÕS § 1018 kohaselt (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2021 lahend tsiviilasjas nr 2-20-4536, punkt 12.2): 

teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1);



asjaajamiseks puudub tehingust või seadusest tulenev alus (lg 1);



isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk soov soodustada teist isikut (lg 2);



täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimustest – 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks või 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või kui asjaajamine on muul põhjusel avalikes huvides oluline.

Kohus leiab, et remondifondi ja akende vahetamise osamaksete tasumiseks tehtud kulutuste 1849 euro 7 sendi hüvitamise nõude puhul ei ole täidetud kõik käsundita asjaajamise võlasuhte eeldused. Kohus nõustub, et kostja täitis hageja eest remondifondi ja akende vahetamise makseid tasudes hageja kohustusi ilma, et selleks oleks olnud tehingust või seadusest tulenev alus ning see vastas hageja huvile ja eeldatavale tahtele, kuivõrd kostja hoidis sellega ära võlgnevuse tekkimise korteriühistu ees. Kohus on aga seisukohal, et kostjal ei olnud tahet tegutseda hageja kasuks ega soovi teda soodustada. Kostja esindaja selgitas eelistungil, et üürilepingu sõlmides tasus kostja kommunaalarveid nii nagu need tulid ning kostja ei teadnud, et remondikulu on üürileandja kohustus (dtl 158). Kostja pidas seega korteriühistu poolt väljastatud arvete täielikku tasumist enese kohustuseks ega teadnud, et ta ajab teise isiku asja. Kohtu hinnangul on seetõttu ilmne, et kostjal ei olnud remondifondi maksete ja akende vahetamise osamaksete tasumisel kavatsust nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist. Seetõttu ei ole kostjal VÕS § 1023 lg 3 järgi õigust tehtud kulutuste hüvitamist nõuda. Kohus leiab, et kohtu ette toodud ja tõendamist leidnud asjaoludel on kostjal hageja vastu remondifondi maksete ja akende vahetamise osamaksete hüvitamise nõue VÕS § 1041 alusel. VÕS §-ist 1041 tuleneb, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on remondifondi makseid ja akende vahetamise osamakseid tasudes täitnud hageja kohustuse ning see toimus ilma õigusliku aluseta. Kuna kostja täitis hageja eest tema rahalise kohustuse, on hageja selle võrra oma rahalisi vahendeid säästnud ning kostja poolt tasutud remondifondi maksete ja 14

akende vahetamise osamaksete võrra rikastunud. Kostjal on seega hageja vastu 1849 euro 7 sendi suurune nõue VÕS § 1041 alusel. Hageja esitas kostja remondifondi maksete ja akende vahetamise osamaksete hüvitamise nõudele aegumise vastuväite (dtl 153, punkt 37). Kohus leiab, et remondifondi maksete ja akende vahetamise osamaksete hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aegumistähtaeg. Kohtu hinnangul on VÕS § 338 lg-s 1 silmas peetud üürniku nõudeid VÕS § 286 alusel. Kohaldada tuleb TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Kohus järeldab kostja 27. juuni 2023 kirjast (dtl 17-18, tõlge dtl 19), et hiljemalt selleks ajaks sai kostja teadlikuks, et tal on hageja vastu nõue maja renoveerimise eest tasutud kulutuste hüvitamiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja sai nõude olemasolust teada varem. Kostja pani oma nõude maksma tasaarvestava vastuväite esitamisega 4. detsembri 2023 vastuses hagiavaldusele (dtl 113115). Seega pani kostja oma nõude maksma TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kestel. Kostja nõue ei ole aegunud.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus jättis 18. oktoobri 2024 määrusega läbi vaatamata hageja nõude kostjalt korteri valduse väljanõudmiseks ning määras, et läbi vaatamata jäetud nõudega seotud menetluskulud jäävad kostja kanda ning need tuleb kindlaksmäärata tsiviilasja lõplikul lahendamisel. Kohus, olles tutvunud hageja menetluskulude nimekirjaga (dtl 341-342), märgib, et selles ei ole eristatavad hageja õigusabi kulud, mis hagejal on tulnud kanda seoses vindikatsiooninõude esitamise ja menetlemisega. Hagejal tuleb seda täpsustada. Seetõttu ei ole käesoleval hetkel võimalik läbi vaatamata jäänud vindikatsiooninõudega seotud menetluskulusid rahaliselt täielikult kindlaks määrata. Kohus määrab vindikatsiooninõudega seotud menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast käesoleva otsuse jõustumist koos ülejäänud menetluskuludega (vt ka kohtu põhjendusi allpool). Hageja vähendas 10. septembri 2025 ja 16. septembri 2025 kohtuistungitel üürivõla nõuet 100 euro võrra ning sellest tulenevalt ka sissenõutavaks muutunud viivise nõuet. Kohus jättis hageja nõuded selles osas läbivaatamata. Läbivaatamata jäänud nõude puhul näeb TsMS § 168 lg 2 ette, et menetluskulud kannab hageja. Hageja palus kostjalt põhinõuetena algselt välja mõista üürivõla 1822 eurot 58 senti ja kahjuhüvitise 1012 eurot 90 senti. Kohus jättis hageja üürivõla nõude 100 euro ulatuses läbi vaatamata ning menetlusse jäänud nõude summas 1722 eurot 58 senti pidas kohus põhjendatuks. Hageja kahjuhüvitise nõude pidas kohus põhjendatuks osaliselt, s.o summas 724 eurot 22 senti. Kohus pidas põhjendatuks ka hageja viivisenõudeid. Samas aktsepteeris kohus kostja tasaarvestavat vastuväidet summas 1849 eurot 7 senti ning tasaarvestuse tulemusel lõppesid hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõuded, osaliselt üürivõla nõue ning kostjalt väljamõistmisele kuulus põhinõudena kokku 1210 eurot 10 senti, s.o 44,24% algselt nõutust. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel jätta 44,24% ulatuses kostja kanda ning 55,76% ulatuses hageja kanda. Kohus küsis menetlusosalistelt tunnistajatasu katteks ettemakse. Kohus selgitas istungil tunnistajatele tunnistajatasu taotlemise korda. Tunnistajad ei ole tunnistajatasu taotlusi esitanud. Tunnistajatel on TsMS § 160 lg 2 järgi õigus esitada tunnistajatasu taotlus kolme kuu jooksul ajast, mil tunnistaja menetluses viimati osales. Istung oli 16. septembril 2025. Tunnistajad saavad seega tunnistajatasu taotlusi veel esitada. Menetluskulude kindlaksmääramine ei ole seega võimalik, kuna tunnistajatasu kui menetluskulu tekkimine ei ole selge. Kohus määrab menetluskulud TsMS § 174 lg 4 alusel seega kindlaks pärast otsuse jõustumist. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ M. Miilaste kohtunik

16

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.