Välja mõista Arco Transport AS-lt Osaühing LEVIVEOD kasuks menetluskuludena 2 520 eurot.
Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Arco Transport AS-l tasuda Osaühingule LEVIVEOD hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2 520 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused
Hageja esitas kohtule kahes eraldiseisvas hagis järgnevad nõuded (vt hagi - kd I, tlk 3-10, asjaga liidetud hagi – kd II, tlk 12-17 ja istungi protokoll – kd II, tlk 103 pöördel – hageja loobus osaliselt ühest nõudest):
•
Välja mõista Osaühingult LEVIVEOD Arco Transport AS kasuks kahjuhüvitis 32 463 eurot C OÜ kauba kaotsimineku eest.
•
Välja mõista Osaühingult LEVIVEOD Arco Transport AS kasuks kahjuhüvitis 466 eurot kohtueelsete õigusabikulude eest.
•
Välja mõista Osaühingult LEVIVEOD viivis kauba kaotsimineku eest tekitatud kahjuhüvitiselt (32 463 eurot) kuni hagi esitamiseni summas 2135,42 eurot ja alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 määras selliselt, et kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina väljamõistetud kahjuhüvitisest kuni täitmiseni.
•
Välja mõista Osaühingult LEVIVEOD viivis kohtueelsete õigusabikulude summalt 466 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina kahjust (466 eurot) kuni täitmiseni.
•
Välja mõista Osaühingult LEVIVEOD Arco Transport AS kasuks kahjuhüvitis 9615 eurot.
•
Välja mõista Osaühingult LEVIVEOD viivis kahjuhüvitiselt 9615 eurot alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 määras selliselt, et kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi täitmiseni.
Hagi kohaselt esitas C OÜ hagejale tellimuse kauba vedamiseks X OÜ Maardus asuvast tollilaost kahele erinevale kauba saajale Hollandis: Katun (E.D.C.) BV-le ja Beta Distribution B.V-le, mahalaadimisega DB Schenker Logistics lattu.
Selle tellimuse täitmiseks (C OÜ kaupade vedamiseks) sõlmis hageja omakorda 07.08.12.2017 telefoni teel suulise veolepingu kostjaga.
Kostja autojuht S G võttis 08.12.2017 C OÜ kaubad laadimiskohast peale. Need paigutati veoks sõiduki registrinumbriga xxx järelhaagisesse registrinumbriga xxx. ARK tehnilise passi kohaselt kuulus nimetatud sõiduk Danske Bank A/S-ile ja selle vastutavaks kasutajaks oli kostja ning kasutajaks mh S G, kes töötas 24.08.2015 sõlmitud töölepingu alusel kostja juures autojuhina. Hageja ja kostja vahelise koostöö raames väljakujunenud praktika kohaselt vormistati CMR saatedokumendid, millel oli vedajana märgitud hageja. Kostja autojuht kinnitas kauba vedamiseks vastuvõtmist oma allkirjaga saatedokumendil.
S G seletuskirja kohaselt avastas ta 13.12.2017 hommikul kell 7:30 Hollandis DB Schenker Logistics laos kauba mahalaadimisel, et osa kaubast on ööl 12.12.2017 vastu 13.12.2017 autojuhi ööbimise ajal treilerist varastatud. Autojuht teavitas kauba vargusest hageja logistikut A Ei, kes omakorda teatas sellest C OÜ-le. Kostjaga kokkuleppel ja C OÜ esitatud andmete alusel tegi hageja logistik Hollandi politseile avalduse varguse kohta, sest kostja autojuht ei osanud inglise keelt. Hollandi politsei väljastas juhtumi fikseerimise kohta tõendid.
17.02.2018 esitas hageja esindaja CMR Konsultant OÜ kostjale ja kostja vastutuskindlustajale Inges Kindlustuse AS-ile kahjunõude. 20.02.2018 vaidles kostja vastutuskindlustaja Inges Kindlustuse AS hageja kahjunõudele vastu. Nõudele vaidles vastu ka kostja. Vastuväidete põhisisu oli kahju aset leidmise tõendamatus ja kostja kui CMRvedaja vastutuse piiramine CMR art 23 lg 3 alusel.
04.01.2018 esitas C OÜ hageja vastu kaduma läinud kauba eest 32 469,90 euro suuruse kahjunõude. 11.01.2018 edastas C OÜ hagejale kahjuarve 32 698,90 eurot.
01.10.2018 esitas C Harju Maakohtule 30.09.2018 dateeritud hagiavalduse hageja vastu 32 463 eurot kahju hüvitamise ja 1289 eurot viivise nõudes, mille kohus 04.10.2018 määrusega ts nr 2-18-14711 menetlusse võttis. Hageja ja C OÜ saavutasid asjas kompromissi, millega hageja kohustus hüvitama C OÜ-le kahjuna 16 500 eurot. Täiendavalt tehti nõude osas tasaarvestus.
Kostja vastuväited ja nende põhjendused
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
10.Hageja ja kostja vahel veolepingut sõlmitud ei ole. Kostja andis veoki Mercedes-Benz registreerimismärgiga xxx koos juhiga (S G) hagejale rendile.
11.Veok koos juhiga ehk mehitatud sõiduk täitis hageja töökäske hageja vedude teostamiseks. Mehitatud sõiduk allus täielikult hageja juhtimisele ja kontrollile. Hageja tasus kostjale mehitatud sõiduki kasutamise eest vastavalt läbitud kilomeetrite arvule ning mehitatud sõidukit kasutati vaid hageja töökäskude täitmiseks.
12.Hageja otsustas, millist kaupa, kuhu, millal ja millist marsruuti pidi vedada. Eeltoodust lähtuvalt kehtis hageja ja kostja vahel rendisuhe. Faktiliste asjaolude kohaselt oli mehitatud sõiduk hageja otseses valduses. Kuivõrd AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle, siis teostas seda hageja. Veoleping eeldanuks vastupidist – et veok oleks olnud kostja valduses ning oleks allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, millist asjaolu faktiliselt ei olnud.
13.Lisaks eelnevale tõendab ilmekalt mehitatud sõiduki allumist hageja juhtimisele ja kontrollile asjaolu, et politseile tehtud avalduses (hagiavalduse lisa 9.2.) avaldas hageja järgmist: „Meie autojuht S G, elukoht: xxx, laadis kaubad peale ettevõtte X OÜ juures aadressil xxx. Kaupade omanik on: X, xxx.“ Ei saa olla juhuslik, et hageja pidas veoki juhti enda omaks, vaid see oligi asjade loomulik seis – juhile andiski töökäske hageja. Nimetatud asjaolu tõendab täiendavalt, et mehitatud sõiduk oli hageja otseses valduses ning selle aluseks oli ja sai olla vaid rendisuhe. Sarnastel asjaoludel on kohus varemgi leidnud, et poolte vahel ei saa olla veolepingut ning poolte õigussuhe on tegelikult kvalifitseeritav rendisuhtena (vt näiteks Harju Maakohtu jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-27678).
14.Hagiavaldusele lisatud saatedokumendid on vormistatud hageja blanketile ning nendel on vedajaks märgitud hageja (CMR-blankett, väli nr 16). Saatedokumentidelt nähtub, et kostjat ei ole üldse vedajana käsitletud ja saatedokumentidele kantud (saatelehtede väli nr 17). Vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) artiklile tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega. Eeltoodud asjaolud tõendavad, et kostja ei olnud ega saanud olla vedaja ning vedajaks oli hageja. Vastavalt CMR artiklile 17 lg 1 vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Vastavalt CMR artiklile 3 vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Sellest lähtuvalt vastutab hageja vedajana ainuisikuliselt mistahes kaubakahjude eest ning tal puudub mistahes nõudeõigus kostja kui rendileandja vastu, kes andis talle kasutamiseks mehitatud sõiduki. Samuti ei ole teada ühtegi asjaolu, et rendileandja oleks rendilepingut rikkunud ning et hagejal võiks olla rendilepingust tulenevalt nõue kostja vastu.
15.Juhul, kui kohus leiab mingil põhjusel, et hageja ja kostja vahel ei olnud kehtivat rendilepingut ning kostjat tuleks käsitleda siiski vedajana CMR alusel, vabaneb kostja vedajana täielikult vastutusest CMR artikkel 17 lg 2 alusel. Kostja märgib, et hagejal ei ole olnud pretensioone autojuhi ega kostja vastu seoses hageja juhistele allumisega kohustuste täitmisel. Hagiavalduses viidatud juhtumi puhul on hageja selgesõnaliselt väljendanud järgmist (A E 22.12.2017 kiri): „Auto sõitis T12.12 mahalaadimisele DB Schenker Logistics lattu ning juhti informeeriti, et kaup võetakse maha K 13.12 hommikul. Auto ei seisnud 12.12 ->13.12 DB Schenker Logistics territooriumil vaid orient 200m eemal parkimiskohal (taskud tee ääres, seal seisis ka teisi veoautosid). Meie arvates ei teinud autojuht midagi valesti, käitus vastavalt meie ettekirjutusele. K 13.12 hommikul, enne liikuma hakkamist, kontrollis auto ning haagise üle ning avastas kahjustatud haagise ning kauba varguse.“ Kohtu põhjendused
16.Pooltel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: •
C OÜ esitas hagejale tellimuse kauba vedamiseks Hollandisse (vt hagi ja kostja vastus);
•
selle tellimuse täitmiseks (C OÜ kaupade vedamiseks) sõlmis hageja omakorda suulise kokkuleppe kostjaga (pooled vaidlevad, mis tüüpi leping sõlmiti, aga ei vaidle, et kokkulepe oli) (vt hagi, kostja vastus, istungi protokoll);
•
sõiduk, millega kaupa transporditi, kuulus kostjale (vt hagi ja kostja vastus);
•
sõidukit, millega kaupa transporditi, juhtis kostja autojuht S G (vt hagi ja kostja vastus);
•
ööl vastu 13.12.2017 varastati osa kaubast (omaksvõtt, vt istungi protokoll – kd II, tlk 103 pöördel);
•
varastatud kauba kaal oli 383kg (omaksvõtt, vt istungi protokoll kd II, tlk 103 pöördel).
Poolte vahelise lepingu õiguslik kvalifikatsioon
17.Hageja väidab, et sõlmis kostjaga C OÜ kaupade veoks veolepingu. Kostja väidab, et nende vahel sõlmiti leping, millega kostja andis hageja kasutusse endale kuuluva sõiduki ja autojuhi rendilepingu sätete alusel. Pooled on üksmeelel, et konkreetne kokkulepe kauba veo osas oli suuline.
18.VÕS § 774 lg 1 sätestab, et kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). VÕS § 339 kohaselt on rendileping leping, mille üks isik (rendileandja) kohustub andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
19.Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel järgmised asjaolud. 19.1
Hageja ja kostja on sõlminud 28.09.2016 koostöölepingu (kd I, tlk 123, 124, 138). Hageja esitas väite, et tegemist on veo raamlepinguga ja selle alusel teostas hageja vedusid, kui tellimus tuli – muuhulgas ka vaidlusaluse veo. Kohus märgib, et väide, et vaidlusalune vedu teostati selle lepingu alusel, on tõendamata. Täiendavalt nendib kohus, et leping on esitatud kohtule ainult osaliselt (väljavõttena esileht ja viimane leht), kust ei selgu lepingu täpne sisu ega koostöövorm (kas tehakse koostööd veolepingute alusel või rendib kostja hagejale oma sõidukeid). Antud lepingu alusel ei saa teha seega mingeid järeldusi vaidlusaluse õigussuhte osas.
19.2.Sõiduk, millega kaupa veeti, kuulus kostjale ning autojuht oli kostja töötaja (Inges Kindlustuse poliis, I kd, tlk 133, sõiduki registrikaart kd I, tlk 125, S. G tööleping kd I, tlk 140-145). Pooled selle asjaolu üle sisuliselt ka ei vaidle. Kohus märgib, et need asjaolud võisid esineda nii veolepingu kui sõiduki ja töötaja rendilepingu puhul.
19.3.Kostja majandusaasta aruande, krediidiinfo aruande ning majandustegevuse registri väljavõtte kohaselt on kostja registreerinud end veoteenuse osutajana, mitte auto renditeenuse osutajana (majandusaasta aruanne kd I, tlk 107-122, kd I, tlk 126, kd I, tlk 131, 132). Kohus leiab, et registreeritud tegevusala või majandusaasta aruandes tegevusvaldkonna märkimine / mittemärkimine ei tõenda seda, mis teenuseid reaalselt osutati ja ei välista, et võidi osutada ka neis dokumentides / registrites märkimata teenuseid. Antud tõendid ei saa omada vaidlusaluse konkreetse veo osas sisulist tõenduslikku väärtust.
19.4.CMR-lehtedel on vedajana kajastatud hageja ja veo teostamiseks kasutatud autona kostjale kuulunud sõidukit xxx (kd I tl 28, 29). Antud asjaolud ei võimalda tuvastada, kas tegu oli veolepinguga või rendilepinguga. Kuivõrd tellijana on CMR-del märgitud C OÜ, siis tema jaoks oligi vedajaks (ekspedeerijaks) hageja – see ei veena kohut, et hageja ja kostja oleksid sõlminud lepingu auto ja juhi rendiks. Kohus ei nõustu ka hageja käsitlusega nagu saaks veolepingu olemasolu tõendada ainult CMR-lehega. CMR alusel saab küll eeldada, et õigussuhe oli veolepinguline suhe, kuid see ei välista õigussuhte kvalifitseerimist muude tõendite alusel.
19.5.Kostja on esitanud väite, et autojuhile andis korraldusi hageja ning juht oli hageja kontrolli all. Samuti väite, et sõiduki valdus kuulus hagejale. Need väited on tõendamata. Seda ei tõenda ainuüksi hageja esindaja A. E kiri kindlustusandjale (kd II, tlk 72) ega politseile antud ütlused (kd I, tlk 30), kus ta nimetab S. G: „autojuht“ ja „Meie autojuht/.../ käitus vastavalt meie ettekirjutusele“. Väljendi all „autojuht“ võidi mõelda ka alltöövõtu korras vedu teostanud kostja autojuhti. See ei viita, et tegu oleks olnud veolepingu või rendilepinguga - mõlemad on selle tõendi valguses võimalikud. Sama puudutab väidet, et autojuht sai peale vargust juhiseid hagejalt – kuivõrd hageja oli kostja suhtes tellijaks, on mõistlik, et tellija annab juhiseid, mida kahju tuvastamiseks ja edasise kahju vähendamiseks ette võtta.
20.Kohus märgib, et nii kohtupraktikast nähtuvalt kui tavaelus sõlmitakse kauba veoks harilikult veoleping. Auto rent koos juhiga on võimalik, kuid väga erandlik. Tavapärane praktika on veolepingu sõlmimine. Tavapärasest praktikast kõrvale kaldumist peab tõendama pool, kes sellele tugineb. Käesoleval juhul tugineb sellele kostja. Kostja ei ole tõendanud, et oleks tavapärasest kõrvale kaldutud ehk sõlmitud auto ja töötaja rendileping. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping. Järgnevalt lahendab kohus hagis esitatud nõuded. Kahju hüvitamise nõue ja deliktiline nõue
21.VÕS § 774 lg 1 sätestab, et kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Vaidluse lahendamisel kuulub täiendavalt kohaldamisele rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon - CMR. CMR artikkel 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse konventsiooni sätteid, kui on täidetud 3 tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, peab olema ühinenud CMR-ga; kaupade transpordi eest makstakse tasu. Nimetatud tingimused on täidetud.
22.Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: a. kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); b. kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; c. hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); d. kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); e. kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); f. rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
23.Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 07.-08.12.2017 suulise veolepingu, mille kohaselt kostja kohustus vedama C OÜ kauba X OÜ Maardus asuvast tollilaost kahele erinevale kauba saajale Hollandis: Katun (E.D.C.) BV-le ja Beta Distribution B.V-le, mahalaadimisega DB Schenker Logistics lattu. Veose vedamise alguse koha ja lõppsihtkoha üle pooltel vaidlus puudub.
24.Saatedokumentide kohaselt (CMR-d kd I, tlk 20, 21) võttis vedaja 08.12.2022 vedamiseks vastu C OÜ kauba 3+2 alust.
25.Asjas toimunud istungil võttis kostja omaks väite, et ööl vastu 13.12.2017 varastati osa kaubast ja tekitati kahju (istungi protokoll - kd II, tlk 103 pöördel). Kuivõrd kostja ei toimetanud saatedokumentides nimetatud kaupa kokkulepitud mahus saajani, siis on täidetud nõude esimene eeldus – kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 76 lg 1 ja 3). Pooled vaidlevad kahju suuruse ja kostja vastutuse ulatuse üle.
26.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja vastutab lepingu rikkumise eest. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. CMR art 17 lg 1 sätestab, et vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. CMR kohaselt vastutab vedaja kauba kaotsimineku eest sõltumata oma süüst. CMR artikli 23 lg 3 kohaselt on vedaja vastutus piiratud. Vedaja vastutuse ülempiir 8,33 SDR ühe kilo kauba brutokaalu kohta. Pooled leppisid asjas toimunud istungil kokku, et kadunud kauba kaal oli 383 kg. SDR eurodesse arvutatuna oli varguse toimumise aja seisuga 1,2 eurot (vt https://www.imf.org/external/np/fin/data/rms_mth.aspx?SelectDate=2017-1231&reportType=CVSDR). Seega on kostja vastutuse ülemmääraks CMR artikli 23 lg 3 kohaselt 833 * 8,33 * 1,2 = 8 326,67 eurot.
27.CMR-s on sätestatud ka vastutusest vabanemise alused. CMR art 17 lg 2 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kohus leiab, et käesoleval juhul oli kahju teke (kauba kaotsiminek) tingitud asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.
28.Riigikohus on 20.03.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03 asunud seisukohale, et CMR artikkel 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa ei ole võimalik kaubasaajale üle anda, ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena. Kohus tuvastas politsei tõendi (kd II, tlk 38-39) alusel, et kuivõrd sihtkoha mahalaadimisjaam ei töötanud teisipäeviti ja autojuht jõudis sinna just teisipäeval (12.12.2017), pidi ta kauba mahalaadimiseks ootama järgmise päevani. Kohus tuvastas hageja enda esindaja A. E poolt 22.12.2017 Inges Kindlustus AS-le edastatud e-kirja alusel (kd II, tlk 72), et sõiduk oli
pargitud mahalaadimiskoha lähedal asuvasse üldkasutatavasse parklasse u 200m kaugusel mahalaadimiskohast, kus seisis ka teisi veoautosid. Kostja esitas asjas toimunud istungil väite, et autojuht magas varguse ööl ise autos, püüdes sellega tagada auto turvalisust. Hageja seda väidet ei vaidlustanud. Hageja enda esindaja A. E on 22.12.2017 Inges Kindlustus ASle edastatud e-kirjas (kd II, tlk 72) samuti väljendanud: „Meie arvates ei teinud autojuht midagi valesti, käitus vastavalt meie ettekirjutusele.“ Ülalmärgitu alusel leiab kohus, et vedaja käitus vajalikku hoolsust üles näidates ja kahju teke (kauba kaotsiminek) oli tingitud asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vedaja on vastutusest vabanenud.
29.Hageja hinnangul kuulub kohaldamisele CMR artikkel 29 lg 1. CMR artikkel 29 lg 1 sätestab, et vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Seega eeldab eelviidatud sätte kohaldamine, et vastutust ei ole võimalik piirata või välistada, kui kahju on tekkinud (i) kostja tahtliku õigusvastase tegevuse või (ii) kostjapoolse kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis Eesti õiguse kohaselt võrdsustatakse tahtliku tegevusega. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamist vastavalt riigisisesele õigusele oma lahendites põhjalikult käsitlenud, leides, et raske hooletus on võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt RKTKo 3-2-1-191-13, p 11; RKTKo 3-2-1-54-14, p 14). Kohtu hinnangul kehtib eeltoodu ka CMR artikli 29 lg-st 1 tulenevate n.ö süü vormide osas. Seega eeldab CMR artikli 29 lg 1 kohaldamine, et kostja on kahju põhjustanud, tegutsedes tahtluse või raske hooletusega. VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
30.Kohus on seisukohal, et kostja ei olnud raskelt hooletu ega esine ka kostja tahtlust. Hageja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. Kohtu tuvastatud asjaolud ei anna alust järeldada, et kostja oleks tegutsenud tahtlikult – st et kostja oleks soovinud kahju tekitada. Samuti ei ole võimalik järeldada, et kostja on tegutsenud raske hooletusega – kostja parkis veoki avalikku parklasse, lukustas haagise ning jäi ise veokisse. Selline käitumine veoste vedamisel on tavapärane ja mõistlik. Eriti rõhutab kohus asjaolu, et juht jäi veokisse, mis suurendab võimalust vargus varajases staadiumis avastada ja katkestada. Nagu kohus eelnevalt märkis, on hageja esindaja A. E ka ise 22.12.2017 Inges Kindlustus AS-le edastatud e-kirjas (kd II, tlk 72) väljendanud: „Meie arvates ei teinud autojuht midagi valesti, käitus vastavalt meie ettekirjutusele.“ Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja vastutuse laiendamine CMR artikli 29 lg 1 alusel ei ole põhjendatud.
31.Kohtu järeldust ei väära ka asjaolu, et C OÜ kui algne kahju kannataja on esitanud hageja vastu tsiviilasjas nr 2-18-14711 hagi 32 463 euro väljamõistmiseks hagejalt ja hageja on kompromissi korras ise C OÜ-le hüvitanud 16 500 eurot (kompromissi määrus, kd II, tlk 1820). Asjaolu, et hageja on otsustanud võtta enda tellija ees vastutuse sellises ulatuses, ei saa suurendada kostja vastutust, mis on CMR kohaselt piiratud.
32.VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks kantud kulusid. Selle sätte alusel on võimalik taotleda ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Hageja on esitanud nõude kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja ei ole enda kohustusi hageja ees rikkunud, on nõue põhjendamatu – kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks enda kohustusi hageja ees rikkunud. Kohus jätab nõude rahuldamata.
33.Hageja on esitanud oma nõude alternatiivselt ka deliktilisel alusel (VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 5). Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte vahel on lepinguline suhe – veoleping. Kahju tekkis lepingulise suhte raames – veolepingu täitmisel. Kohus ei tuvastanud selle kõrval lepinguvälise õigussuhte olemasolu, mistõttu kohus ei analüüsi hagi rahuldamise eeldusi deliktilise õigussuhte raames. Ülalmärgitu kokkuvõttes leiab kohus, et hagi tuleb jätta põhinõude osas rahuldamata. Hagi ei ole võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel.
34.Kuivõrd kohus leiab, et hagejal puudub õigus nõuda kahju hüvitamist põhinõudena, jätab kohus rahuldamata ka viivisenõude kui aktsessoorse kõrvalnõude. Menetluskulud
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
36.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse kostja kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.
37.Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja õigusabikulud 29 tunni eest, hinnaga 140 eurot/tund ehk kokku 4 060 eurot. Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu.
38.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
39.Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati hagejale õigusabi tunnihinnaga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja kohtupraktikas aktsepteeritava tunnitasuga.
40.Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud ei ole märgitud ulatuses täies osas põhjendatud ja vajalikud. Arvestades asja olemust, vaidluse keerukuse astet, menetluses tehtud toiminguid (sh menetlusdokumentide sisu ja nende kattuvust) ning esindajate kvalifikatsiooni, peab kohus kogumis kostja õigusabiteenuse põhjendatud ajakuluks maakohtus 18 tundi (tutvumine hagiavalduse ja asja materjalidega ning vastuse koostamine hagile – 8 tundi; kostja täiendava vastuse koostamine – 6 tundi, kohtuistungiks valmistumine ja istungil osalemine – 4 tundi). Seega hindab kohus hüvitamisele kuuluvate esindajate kulude (õigusabikulude) põhjendatud suuruseks 18 * 140 = 2 520 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
41.TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200
eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.