Erika Marandi hagi Arvi Nuut vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. novembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arvi Nuudi määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Vastustaja (hageja): Erika Marandi (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tiina Mölder Määruskaebuse esitaja (kostja): Arvi Nuut (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Toomas Alp
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. novembri 2021. a määrus osas, milles maakohus mõistis Arvi Nuudilt Erika Marandi kasuks välja menetluskulud 150 eurot ületavas osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud 150 eurot ületavas ulatuses välja mõistmata. Muus määruskaebusega vaidlustatud osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 2. novembri 2021. a määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Võtta vastu hageja loobumine hagist ja lõpetada menetlus tsiviilasjas.
2.Jaotada menetluskulud ning jätta need kostja kanda.
3.Välja mõista kostjalt Arvi Nuudilt hageja Erika Marandi kasuks hageja kantud menetluskulud summas 150 eurot (hagiavalduselt tasutud riigilõiv).
4.Välja mõista kostjalt Arvi Nuudilt hageja Erika Marandi kasuks tasumata ja väljamõistetud menetluskuludelt alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Toimetada määruse koopia kätte hagejale ja kostjale."
4.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK
1.Erika Marandi (hageja) esitas 6. aprillil 2021 maakohtule Arvi Nuut (kostja) vastu hiljem täiendatud hagi kinnisasja (registriosa nr XXXXXX; XXXXXXXXXX) ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile vastu.
3.Hageja esitas 26. oktoobril 2021 maakohtule hagist loobumise avalduse ja palus maakohtul menetluse asjas lõpetada ja jätta menetluskulud 1128 eurot kostja kanda ning mõista sellelt summalt välja viivise alates kohtulahendi jõustumisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja selgitas, et vaatamata korduvatele vastuväidetele kogu menetluse jooksul on kostja hageja nõude käesolevaks ajaks rahuldanud. Hageja loobus hagist seetõttu, et kostja on peale hagiavalduse esitamist rahuldanud hagiavalduses sisalduva nõude. Seega tuleb hageja menetluskulud panna kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 5). TsMS § 144 p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude hulka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate õigusabikulud. Õigusabi osutas jurist Tiina Mölder õigusabi OÜ Desiree kaudu,
tunnihinnaga 60 eurot (sh käibemaks). Hagejale on osutatud esindaja poolt antud kohtuasja raames õigusabiteenust mahus 13,8 tundi, kokku 828 eurot (sh käibemaks). Hageja on tasunud hagiavaldus esitamisel riigilõivu 300 eurot.
4.Kostja selgitas, et hageja esitas kostjale 21. oktoobril 2021 kompromissettepaneku. Kostja väitel oli ta kompromissiga nõus, välja arvatud menetluskulude jaotuse osas. Kostja väitis, et ta ei nõustunud, et peab kandma kompromissettepanekus märgitud hageja menetluskuludest 828 eurot ja pool riigilõivust ehk 150 eurot. Hageja lubas selle üle mõelda ja ühendust võtta. Kostja asus allkirjastamata kompromissi täitma, viis kinnistult ära enesele kuuluvad varaesemed ja registreeris end talust välja. Hageja aga esitas 26. oktoobril 2021 maakohtule hagist loobumise teate koos menetluskulude hüvitamise taotlusega. Faktiliselt kompromiss sõlmiti, aga dokumenti ei allkirjastatud. Kostja palus arvestada menetluskulude jaotamisel tegelikke tahteavaldusi ning jätta kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palus kostja vähendada hageja taotletud menetluskulusid poole võrra, kuna kostja on töövõimetu.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Maakohus võttis 2. novembri 2021. a määrusega vastu hageja loobumise hagist, lõpetas tsiviilasja menetluse ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 1128 eurot kohustusega tasuda väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et ei esine alust menetluse lõpetamisest keeldumiseks, võttis hageja hagist loobumise vastu ning lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel tsiviilasjas menetluse. TsMS § 168 lg-st 5 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kohus ei saa eeldada, et pooled sõlmisid kohtuväliselt kompromissi, kuna nimetatud kompromiss on poolte poolt allkirjastamata. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ja hageja vahel jäi kompromiss sõlmimata just seetõttu, et menetluskulude osas ei saavutatud kokkulepet. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks kokku 1128 eurot (sh kohtuvälised menetluskulud 828 eurot ning riigilõiv 300 eurot). Maakohus oli seisukohal, et nimetatud menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud ka taotluse mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4) ning teha uus määrus, millega jätta poole menetluskulud nende endi kanda. Maakohtu põhjendused menetluskulude osas ei tulene tsiviilasjas esitatud tõenditest ega vasta menetluse tehioludele. Vastab tõele, et kostja on ajutiselt vaidlusaluselt kinnistult välja
kolinud, kuid seda peaasjalikult põhjusel, et hageja on oma tegevusega teinud kostja eksistentsi nimetatud elamispinnal võimatuks. Maakohus on jätnud hageja pahauskse käitumise täielikult arvestamata, asudes õigussuhte analüüsimisel varjamatult hageja poolele. Maakohus viitas asjaolule, et kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud, kuid märkis samas määruse rekvisiitides kostja elukohana endiselt vaidlusaluse aadressi. Jääb arusaamatuks, miks kompromissi sõlmimine ja ühe poole poolt valdavas osas täitmine ei ole kohtu arvates käsitletav poolte tegeliku tahteavaldusena. Seadus ei kohusta kompromissi kirjalikult vormistama ja poolte poolt allkirjastama. Nimetatud kohtumäärus väljastatakse pooltele ning kui pooled oma allkirjaga kinnitavad, et nemad kohtumäärust vaidlustada ei soovi, ongi kompromiss sõlmitud. Kostja on oma avalduses taotlenud alternatiivselt kohtukulude vähendamist põhjusel, et tema on osaliselt töövõimetu ning esitanud ka sellekohase tõendi (töövõimetuskaart), mida maakohus pole määruse tegemisel üldse käsitlenud. Maakohus analüüsis ainult kohtukulude suuruse põhjendust ulatuses, milles hageja on menetluskulude nõude esitanud. Kostja esitab määruskaebuse lisana töölepingu, millest nähtuvalt on kostja suuteline oma tervislikust seisundist tulenevalt töötama osalise tööajaga 10 tundi nädalas, saades töötasu brutotasuna 332 eurot. Kostja ei ole võimeline tasuma menetluskulusid hageja poolt nõutud ja kohtu poolt välja mõistetud ulatuses. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul on kostja teinud kõik enesest oleneva asjas kompromissi sõlmimiseks. Arvestades poole käitumist kohtumenetluse vältel, on kohtukulude tervikuna jätmine kostja kanda, kes pealegi on osaliselt töövõimetu invaliid, äärmiselt ebaõiglane ja samas ka ebamõistlik.
7.Hageja on kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et maakohus tegi õige ja õiglase otsuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 150 eurot ületavas osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud 150 eurot ületavas ulatuses välja mõistmata. Muus vaidlustatud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Määruskaebuses on maakohtu 2. novembri 2021. a määrus vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Määrust ei ole vaidlustatud osas,
milles kohus võttis vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas tsiviilasja menetluse (resolutsiooni p 1).
10.Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Selles osas ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata
10.1.Riigikohus on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 kohaldamise osas korduvalt leidnud, et kui hageja pöördub enne haginõudest loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult (kostja on hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud), siis kannab kostja loobutud nõude senise menetlemisega seotud kulud (vt Riigikohtu 10. juuni 2020. a määrus kohtuasjas nr 218-17703, p 11.2 koos selles viidatud lahenditega). Käesolevas asjas rahuldas kostja hageja nõude samuti maakohtu menetluse käigus ning maakohus jättis sellest lähtuvalt menetluskulud põhjendatult kostja kanda. Need kostja väidetud kaalutlused, miks ta otsustas hageja nõude rahuldada, ei ole menetluskulude jaotuse seisukohalt olulised. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja küll välistanud kompromissi sõlmimist ning pooled otsinud vaidluse kokkuleppelist lahendit, kuid, kompromissi sõlmimiseni pooled ei jõudnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus eeldada kohtuvälise kokkuleppeni (kompromissini) jõudmist, kuna kostja viidatud kompromissi projekt on poolte poolt allkirjastamata. Lisaks pidi kostja enda väidete ja allkirjastamata kompromissi kohaselt hüvitama kompromissi korral hageja menetluskulud. Olukorras, kus kostja täitis nõude kohtumenetluse käigus, ei saa järeldada, et hageja pöördumine kohtusse polnuks vajalik.
10.2.TsMS §-s 168 sätestatust on kohtul iseenesest võimalik TsMS § 162 lg 4 alusel kõrvale kalduda. Kohus võib jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1). TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks peab olema menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks lahend tehti, äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-142-10, p 10; Riigikohtu 28. september 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14). TsMS § 162 lg 4 kohaldamise üle otsustamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtu diskrestiooniotsustusse sekkuda ka käesoleval juhul. Ringkonnakohus märgib, et senise kohtupraktika järgi ei piisa TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard (mille järgi peab menetluskulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik). Seega saab TsMS § 162 lg-t 4 kohaldada erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleva asja materjalidest selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid TsMS § 162 lg 4 kohaldamist, mh ei ole selleks kostja argument, et ta on osaliselt töövõimetu ja omab vähest sissetulekut. Asja materjalidest ei järeldu, et kostja oleks hageja nõude rahuldanud ka siis, kui hageja poleks kohtusse pöördunud. Kohtuvaidlusega kaasnevad kulud, millega tuli ka kostjal arvestada.
11.Seonduvalt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude suurusega märgib ringkonnakohus esmalt, et TsMS § 652 lg-st 8 ja §-st 659 (nende koosmõjus) tulenevalt ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse õigusliku põhjendusega.
11.1.Hageja poolt maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusest nähtub, et hageja kasutas kohtueelsete läbirääkimiste pidamiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks ja koostamiseks ning kõigi menetluses esitatud dokumentide koostamiseks õigusabiteenust õigusabiplatvormi HUGO.legal vahendusel ning õigusabi osutas OÜ Desiree kaudu jurist T. Mölder. Hageja on 21. oktoobril 2021 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas märkinud, et hagejale esindaja poolt antud kohtuasja raames on osutatud õigusabiteenust mahus 13,8 tundi × 60 eur (sh käibemaks) kokku summas 828 eurot. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1128 eurot. Ringkonnakohus märgib, et TsMS 18. ptk reguleerib üksnes kohtumenetluses kantud menetluskuludega seonduvat, mh saavad nende sätete alusel vastaspoole poolt hüvitamisele kuula üksnes poole kohtumenetluses ja seaduses sätestatud kohtueelse menetluse (st mitte kohtumenetluse eelselt) kantud kulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 sätestatu kohaselt. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud vaid juhul, kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud (vt Riigikohtu 1. aprilli 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Maakohtule esitatud dokumentatsiooni sh hagiavalduse, seisukohad, hagist loobumise avalduse on allkirjastanud hageja ise. Kuigi hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega, ei anna see alust menetluskulude (828 eurot) kostjalt väljamõistmiseks hageja kasuks. Toimikust ei nähtu, et T. Mölder oleks osalenud maakohtu menetluses hageja lepingulise esindajana TsMS § 218 lg 1 mõttes või nõustajana TsMS § 228 mõttes, lisaks ei kuuluks ka nõustaja kulud TsMS § 175 lg 2 teise lause järgi hüvitamisele. Kuna hagejal ei olnud maakohtu menetluses lepingulist esindajat TsMS § 218 lg 1 tähenduses, mõistis maakohus ekslikult kostjalt hageja kasuks välja kohtuvälised menetluskulud 828 eurot ja sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestanud määras arvestatava viivise.
11.2.Hageja tasus maakohtule hagiavalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot. Hagist loobumise tõttu on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi õigus saada pool tasutud riigilõivust (s.o 150 eurot) tagasi. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle
eest riigilõiv tasuti. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja seni esitanud maakohtule taotlust poole tasutud riigilõivu tagastamiseks, kuid kostjalt ei ole põhjendatud mõista hageja kasuks välja riigilõivu, mis kuuluks hageja taotlusel riigi poolt temale tagastamisele. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
11.3.Lähtuvalt eelnevast tühistab maakohtu määruse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas 1128 eurot ja teeb selles osas uue määruse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu (hagilt tasutud riigilõiv) 150 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (150 eurot) tuleb tasuda alates kohtumääruse jõustumisest kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12.Vastusena määruskaebuse väidetele lisab kohus, et kostja endise elukoha aadressi (XXXXXXXXXX aadress) märkimine määruse sissejuhatavas osas ei mõjuta kohtumääruse sisu ega oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 200 lg 4 kohaselt peavad menetlusosaline ja tema esindaja kohtule ning teistele menetlusosalistele viivitamata teatama oma aadressi ja sidevahendi andmete muutumisest, sealhulgas andmete ajutisest muutumisest, kohtumenetluse kestel. Kostja ja tema esindaja on jätnud selle kohustuse praegusel juhul täitmata. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja või kostja esindaja oleks maakohut uuest aadressist teavitanud. Isegi 26. oktoobril 2021 kohtule esitatud avalduses, milles kostja teatas, et on end XXXXXXXXXX aadressilt välja registreerinud, on kostja märkinud enda kontaktaadressina jätkuvalt XXXXXXXXXX. Määruskaebuses esitatud etteheited kohtule seoses kostja uue elukoha tuvastamata jätmisega on põhjendamatud.
13.Kuna menetluskulude jaotust puudutavas osas ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuulu TsMS § 178 lg 4 kohaselt hüvitamisele, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 168 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1 lähtudes poolte endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et kostja ongi taotlenud menetluskulude jätmist poolte endi kanda ning hagejal ei ole asja materjalidest nähtuvalt ka määruskaebuse menetlemisel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud (üherealise vastuse määruskaebusele esitas hageja isiklikult).
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.