Avalanche Laboratory OÜ hagi Eesti Vabariigi vastu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu lepingust taganemise tühisuse ja leppetrahvi maksmise kohustuse puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24. novembri 2020. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Avalanche Laboratory OÜ 28. detsembri 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Avalanche Laboratory OÜ (registrikood 14175080), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ronald Riistan Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu (registrikood 70003158), lepingulised esindajad Ivar Siska, Mari Mägi, Riina Aasa
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 24. novembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Avalanche Laboratory OÜ kanda.
2-19-11481 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Avalanche Laboratory OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi vastu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (kostja) kaudu, milles palus tuvastada, et kostja 10. juuli 2019. a taganemine töövõtulepingust nr 24.7-3/19-004-1 on tühine ning hagejal puudub sama lepingu alusel kostjale leppetrahvi maksmise kohustus.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31. jaanuaril 2019. a töövõtulepingu nr 24.73/19-004-1, mille esemeks oli kinnisvara sündmusteenuste pakkumise ärianalüüs. 10. juulil 2019. a taganes kostja lepingust ning esitas leppetrahvi nõude. Hageja pidas lepingust taganemist hea usu põhimõtte vastaseks.
3.Kostja peamised kaks argumenti lepingust taganemisel ja leppetrahvi nõudmisel olid rikkumise mittekõrvaldamine tähtaja jooksul ning isiku kaasamine projekti, kellel puudus õigus täita lepingut. Mõlemad kostja viidatud alused ei anna hageja arvates õigust lepingust taganeda, sest kostja antud täiendavad tähtajad ei ole olnud mõistlikud ning kostjale oli selgitatud, milline on tegelik reaalne ajakulu vigade kõrvaldamiseks. Kostja on oma käitumisega heaks kiitnud X projektis osalemise, mistõttu ei saanud sellele asjaolule tuginedes enam lepingust taganeda. Kuna kostjal puudus alus lepingust taganeda, ei saanud ta nõuda ka leppetrahvi lepingu p 8.3. alusel.
4.Hagiavalduses esitas hageja lepingust taganemise avalduse. Sisuliselt taganes kostja lepingust otsitud ja pahatahtlikel alustel ning oli lepingu lõppfaasis käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kuna kostja on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud lepingu p 2.2., taganes hageja lepingust.
5.Hagiavalduse täienduses selgitas hageja, et tema õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks seisneb selles, et hageja kohta on riigihangete registrisse kantud märge lepingu rikkumisest ja leppetrahvi nõudest. Kui riigihangete registrisse jääb märge, et hagejaga on leping lõpetatud rikkumise tulemusena ning hagejalt on nõutud leppetrahvi, on hagejal märkimisväärselt keerulisem osaleda tulevikus riigihangetes. Kui hageja saavutab enda soovitud tulemi hagimenetluses, ei esine alust RHS § 95 lg 4 p 8 hageja kohta riigihangete registrisse märget teha ning olemasolev märge tuleb kustutada. Kuna hageja ei soovi, et tema kohta selline märge riigihangete registris oleks, on tal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et tema käitumine on vastuoluline, sest hageja on ise soovinud lepingust taganeda.
2-19-11481
6.Kostja on möönnud, et lepingu pikendamine 8 nädala või pikema perioodi osas ei olnud võimalik. Lühema aja võrra, mida hageja 8. mai 2019. a e-kirjas palus, ei olnud lepingu pikendamine RHS reeglite vastane ega kostjale vastuvõetamatu. Kostja tõlgendus hageja 13. juuni 2019. a e-kirjast on ebaõige. Hageja on 13. juuni 2019. a e-kirjas selgitanud, et hageja jätkab edasise tööga ja viie nädala jooksul on kostja nõuetele vastav analüüs lõpetatud. Töö valmimine ja lepingu pikendamine ei oleks olnud seega 14+5 nädalat, vaid kuni 18. juuli 2019. a ehk 2.5 nädalat võrreldes esialgse lepinguga.
7.Kostja on asunud eitama, et ta kiitis heaks X osalemise projektis. Kostja on hagejale kirjavahetuses väljendanud, et talle sobib X osalemine projektis. Arvestades, et kostja oli projekti käigus aktsepteerinud X osalemist projektis, ei ole enam asjakohane kostja viide X kvalifikatsioonile või selle puudumisele lepingu lõpetamise momendil.
8.Kostja, olles teadlik, kui kaua läheb aega tegelikult lepingu täitmiseks, määras tahtlikult ning pahauskselt hagejale lepingu täitmiseks ebamõistlikult lühikese tähtaja ning nõudis selle möödumisel hagejalt maksimaalse võimaliku suurusega leppetrahvi.
9.Alternatiivselt palus hageja leppetrahvi suurust vähendada, kui kohtu arvates on hagejal kohustus leppetrahvi maksta. Leppetrahv on ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada arvestades mh hagejapoolset heauskset ning läbipaistvat käitumist kostja suhtes, sh pidevat kontaktis olemist ja probleemide tunnistamist ning aktiivset probleemidele lahenduse otsimist.
10.Lõplikes seisukohtades pidas hageja kostja käitumist vastuoluliseks. Kostja väitis, et lepingut ei saanud muuta ehk hagejale pikemat tähtaega võimaldada. Tegelikult on kostja aga korduvalt hagejale pikemat tähtaega võimaldanud ning seda vastuolus lepingus kokkulepituga. Kuivõrd kostja on korduvalt riigihankest tulenevat lepingut muutnud hagejale täiendavaid tähtaegu andes ning lepingu täitja muutmist aktsepteerides, on kostja sisuliselt riigihanke alusel sõlmitud lepingut ühepoolselt muutnud. Seega on vastuoluline kostja väide, et lepingut ei saa muuta ja täiendava 2.5 nädala andmine hagejale ei olnud võimalik. Kostja vastuväited
11.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et see tuleks jätta läbi vaatamata. Kostja nõustus, et ta esitas 10. juulil 2019. a hagejale leppetrahvi nõude ja taganes alates 11. juulist 2019. a hagejaga riigihanke nr 200563 alusel 31. jaanuaril 2019. a sõlmitud töövõtulepingust nr 24.7-3/19-0041.
12.Kostja tõi esile, et leppetrahvi puudutav tuvastusnõue on lepingu taganemist puudutavast nõudest sõltumatu, kuid hagist ei selgu, miks on hageja soovinud leppetrahvi tasumise kohustuse puudumise tuvastamist. Kostja leidis, et selle nõude esitamiseks puudub hagejal õiguslik huvi. Kostja märkis, et hageja väidetud eesmärki ehk riigihangete registrist märke eemaldamist ei ole võimalik hagiga saavutada, sest leping on lõppenud ja märge riigihangete registrisse on tehtud õiguspäraselt. Leppetrahvi nõude osas ei ole hageja toonud esile ühtegi asjaolu, seisukohta ega viidanud tõenditele, millega põhjendaks või tõendaks leppetrahvi nõude õigusvastasust.
13.Kostja leidis, et ta taganes lepingust õiguspäraselt. Vastavalt lepingule oli I etapi tulemi esitamise tähtpäev 9. mai 2019. a ning I ja II etapi tulemite üle andmise tähtaeg hiljemalt 5 kuud arvates lepingu allkirjastamisest ehk 1. juulil 2019. a. Hageja ei esitanud lepingutingimustele vastavat I etapi tulemit ka korduvalt antud täiendavateks tähtaegadeks ehk 22. maiks 2019. a
2-19-11481 ega 13. juuniks 2019. a. Hageja esitas 22. mail 2019. a osalise töö, mis ei vastanud olulises osas hanketingimustele ega hageja pakkumusele. Kostja teavitas 6. juunil 2019. a hagejat, et 22. mail 2019. a esitatud töö ei vasta lepingutingimustele ning andis täiendava tähtaja 5 tööpäeva I etapi tulemi nõuetekohaseks esitamiseks kuni 13. juuni 2019. a. Seisuga 13. juuni 2019. a oli hageja esitatud kostjale kasutuskõlbmatu töö, I etapi tulemi esitamise tähtpäevast oli möödunud enam kui 1 kuu ning hageja 13. juuni 2019. a kirjast nähtub, et 4. märtsil 2019. a lepingu täitmisesse kaasatud Y oli lepingu täitmiselt eemaldatud koos X-ga. Hageja nimetas 13. juunil 2019. a eelnimetatud isikute asemele analüütiku Q.
14.Hageja töötaja Q edastas kostjale 10. juunil 2019. a arvamuse avaldamiseks I etapi aluseks oleva töö läbiviimise kontseptsiooni. Nimetatud osa tööst oleks tulnud esitada kostjale I etapi algfaasis. Hageja on oma pakkumuses esitatud projektiplaanis määranud I etapi pikkuseks 14 nädalat. Seega soovis hageja seisuga 10. juuni 2019. a alustada sisuliselt uuesti töö teostamisega, kuna esitatud töö ei olnud kasutuskõlblik. Järelikult oleks olnud vaja pikendada lepingut 14 nädala võrra, millele lisandub veel 5 nädalat, sest nimetatud tähtaja võrra on juba hilinenud I etapi tulemi esitamine kostjale. Lepingu tähtaja pikendamine 8 nädalat või sellest pikema perioodi võrra ei olnud aktsepteeritav. Hageja ei ole tõendanud, et talle kahel korral antud täiendavad tähtajad olid ebamõistlikud.
15.Lepingu täitmise tähtaja pikendamine kostjast mitteolenevatel põhjustel on oluline muudatus, kuna pikem tähtaeg oleks tõenäoliselt laiendanud riigihankes osalejate pakkumuste arvu, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust sisaldanud. Seega oleks hageja pakkumus, milles oleks olnud märgitud lepingu täitmise tähtajaks 7 kuud või pikem tähtaeg, tagasi lükatud ja mitte edukaks tunnistatud. Selline muudatus tingiks lepingust tuleneva lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise hageja kui pakkuja kasuks lepingus sätestamata viisil, mis põhjustaks pakkujate võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist.
16.Hageja ei ole informeerinud kostjat, et ta ei kasuta 1. oktoobril 2018. a allkirjastatud pakkumuses nimetatud isikuid lepingu täitmisel. Hageja on hagiavalduses viidanud väljavõttele töörühma 22. veebruari 2019. a koosoleku protokollist, kuid nimetatud protokollist ei tulene, et hageja on asendanud oma pakkumuses nimetatud analüütiku F X-ga. Vastavalt lepingu punktile 10.1 oli hageja kohustatud teavitama kostjat kõikidest asjaoludest, mis võivad mõjutada või takistada lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist. Lepingu täitmist mõjutab lepingu täitjate professionaalsus. Hageja muutis lepingu täitmisele kaasatud isikuid 4. märtsil 2019. a ja 13. juunil 2019. a, kuid jättis täitmata hanketingimuse, mille kohaselt pidi hageja tagama projekti läbiviimiseks ja selle tulemite saavutamiseks vajaliku projektimeeskonna koosseisu. Alusetu ning tõendamata on hageja väide, et kostja on heaks kiitnud X osalemise projektis.
17.Vastavalt lepingu punktile 6.4 oli hageja kohustatud andma kostjale üle I etapi tulemi kokkulepitud ajal 9. mail 2019. a või hiljemalt 5 tööpäeva jooksul arvates kostja kirjaliku põhjenduse esitamisest I etapi tulemis esinevate puuduste kohta. Tegemist on riigihanke nr 200563 tingimusega, mida oli võimalik vaidlustada kuni pakkumuste esitamise tähtajani. Hageja ei ole hanketingimusi vaidlustanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Harju Maakohus jättis 24. novembri 2020. a otsusega rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks, jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada töövõtulepingu nr 24.73/19-004-1 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi-poolne 10. juuli 2019. a taganemise
2-19-11481 tühisus, hageja nõude tuvastada töövõtulepingu 24.7-3/19-004-1 alusel Avalanche Laboratory OÜ leppetrahvi maksmise kohustuse puudumine Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile ning hageja alternatiivse nõude leppetrahvi vähendamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
19.Kohus tuvastas asjaolud, mille osas puudub vaidlus: - hageja ja kostja sõlmisid riigihanke tulemusena 31. jaanuaril 2019. a töövõtulepingu nr 24.7-3/19-004-1, mille alusel pidi hageja koostama lepingus toodud tähtajaks kinnisvara sündmusteenuste pakkumise ärianalüüsi; - hageja tööd tähtaegselt valmis ei teinud ja soovis kostjalt saada täiendavat tähtaega; - 10. juulil 2019. a taganes kostja lepingust ning esitas hagejale leppetrahvi nõude.
20.Asjas oli vaidlus selle üle, kas kostjal oli õigus leppetrahvi nõuet esitada ja lepingust taganeda. Esmalt võttis kohus seisukoha kostja taotluse osas jätta hagi läbi vaatamata. Maakohus märkis, et erinevalt kostja etteheitest on hageja põhistanud ning tõendanud enda õigusliku huvi olemasolu sellega, et nii lepingust taganemise kui ka leppetrahvi kohta märke olemasolu riigihangete registris võib omada olulist negatiivset mõju hageja osalemisele riigihangetes tulevikus, mistõttu kohus jättis kostja hagi läbivaatamata jätmise taotluse rahuldamata.
21.Kohus nõustus kostja väidetega ja leidis, et kostjal oli õigus lepingust taganeda ja nõuda hagejalt leppetrahvi. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Seega tuleb kohustuse täitmisel järgida lepingus kokku lepitud tähtaegu.
22.Kohus, viidates VÕS §-dele 114 ja 116 asus seisukohale, et kui võlgnik kohustust lepingus märgitud tähtajaks ei täida, võlausaldaja annab talle täitmiseks täiendava tähtaja ning kohustus jääb endiselt täitmata, on võlausaldajal õigus lepingust taganeda. Seadus ei reguleeri, kui pikk peaks olema täpselt võlausaldaja poolt täiendavalt antav tähtaeg. Seaduse kohaselt peab tähtaeg olema mõistlik, mis kohtu hinnangul tähendab, et see peab muuhulgas arvestama lepingus kokku lepitut, samuti lepingu sisu ja eesmärki. Koosmõjus RHS §-ga 123 nõustus kohus kostja väidetega, et kui hankelepingu üheks oluliseks tingimuseks on tööde valmimise tähtaeg, võib kokku lepitud tähtaja oluline muutumine olla oluliseks hankelepingu muudatuseks, milles riigihangete seaduse kohaselt pärast lepingu sõlmimist enam kokku leppida ei saa.
23.Kohus jõudis järeldusele, et poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt oli hagejal kohustus anda esimese etapi tööd üle vastavalt ajagraafikule hiljemalt 14. nädala lõpuks ja kogu valmis töö hiljemalt 1. juuliks 2019. a. Töövõtulepingu punktist 6.4. tulenes, et täiendavalt antav mõistlik aeg puuduste kõrvaldamiseks oli teistsuguse kokkuleppe puudumisel viis tööpäeva. Alusetud olid kohtu hinnangul hageja väited, et hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks kostja pidanud andma oluliselt pikema tähtaja. Pooled olid lepingu sõlmimisel kokku leppinud täiendavalt antava tähtaja pikkuses.
24.Kohus tõi välja, et poolte 7. mai, 8. mai ja 20. mai 2019. a e-kirjadest nähtub, et hageja ei esitanud esimese etapi tulemit kostjale nõuetekohaselt ja tähtaegselt ning soovis lepingulise tähtaja olulist ning mitmenädalast pikendamist. Kohus leidis, et kostja ei andnud hagejale esimese etapi tulemuse esitamiseks ebamõistlikult lühikest tähtaega. Esimese etapi tulemi esitamise aeg oli kostja 15. mai 2019. a e-kirja saatmise ajaks juba ületatud ning täiendava viie tööpäeva pikkuse tähtaja andmine oli kooskõlas poolte vahel sõlmitud lepinguga. Pooled ei vaidle selle üle, et nõuetekohast esimese etapi tulemit ei andnud hageja kostjale üle ka 22. mail 2019. a. Kostja andis veel kord 6. juuni 2019. a e-kirjaga hagejale täiendava tähtaja esimese
2-19-11481 etapi tulemi puuduste kõrvaldamiseks ja nõudis I etapi tulemi üleandmist nõuetekohaselt 13. juunil 2019. a. Kostja hoiatas, et nõuab leppetrahvi, kui hageja täiendavaks tähtajaks nõuetekohast tööd ei esita. Kostja kirjeldas e-kirjale lisatud dokumendis põhjalikult üle antud esimese etapi tulemi puudusi. Seega andis hageja kostjale teistkordselt täiendava tähtaja. Ekirja saatmise ajaks oli lepingus toodud esimese etapi tulemi üleandmise tähtaeg juba olulisel määral ületatud.
25.Kohus leidis, et hageja soovis lepingulise tähtaja olulist pikendamist, mis oleks kaasa toonud lepingu olulise muutmise. Kui riigihankes osalejad oleksid teadnud, et lepingulise töö üleandmise tähtaeg on oluliselt pikem, oleks ilmselt olnud riigihankes rohkem osalejaid ning seetõttu on tegemist riigihanke seaduse alusel olulise ja lubamatu lepingu muudatusega.
26.Kohus asus seisukohale, et kuna hageja ei teinud töid valmis ka talle kostja poolt korduvalt antud täiendavateks tähtaegadeks, oli kostjal seaduslik õigus lepingust taganeda. Kuna lepingust endast tulenes kostjale õigus anda täiendav 5 tööpäeva pikkune tähtaeg ning kostja andis hagejale täiendavaid tähtaegu korduvalt, ei olnud kostja tegevus ebamõistlik ega vastuolus hea usu põhimõttega.
27.Hageja pakkumusest (tl 68-88) nähtub, et ta esitas koos pakkumusega nende isikute elulookirjeldused, kelle kvalifikatsiooni olemasolule ta pakkumuse esitamisel tugines ja kelle kvalifikatsioon vastas hanketingimustele. X nende isikute hulgas ei olnud. Hageja ei ole tõendanud, et X-l oleks olnud töö tegemiseks hanketingimustele vastav kvalifikatsioon. Töörühma koosoleku väljavõttest ei saa kohtu hinnangul järeldada, et kostja oleks andnud hagejale heakskiitu X osalemiseks projekti meeskonnas või üksnes temaga kogu meeskonna asendamiseks. Hageja ja kostja e-kirjadest märtsis 2019. a nähtub, et hageja teatas kostjale, et alates kirja saatmise päevast toetab ja juhendab X tööd hageja juhatuse liige Y, millega kostja nõustus. Kohus leidis, et ka sellest e-kirjast ei saa järeldada kostja nõustumist sellega, et tööd koostab üksnes X. Seda, et töid oleksid teinud tegelikult pakkumises viidatud isikud, ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Ka Q elulookirjeldust ei esitanud hageja koos algse pakkumisega kostjale. Seega järeldas kohus, et hageja kasutas lepingulise töö tegemisel mitte neid kvalifitseeritud isikuid, kellele viidates ta hanke võitis, vaid teisi isikuid. Kohus nõustus, et kvalifitseerimata isikute kasutamisel rikkus hageja hankelepingu tingimusi. Kvalifitseerimata isikute kasutamine tõi kaasa olukorra, kus töö ei vastanud lepingu tingimustele.
28.Kohtu hinnangul oli kostjal õigus nõuda hagejalt lepingu rikkumiste eest leppetrahvi. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja rikkus lepingulisi kohustusi ehk kohustust kasutada hanke pakkumises märgitud kvalifitseeritud isikuid ja koostada tähtaegselt nõuetekohane töö. Vastuseks hageja alternatiivsele nõudele vähendada leppetrahvi suurust, leidis kohus, et leppetrahvi suuruse vähendamiseks puudub alus. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid leppetrahvi vähendada. Ainuüksi see, et hageja vastas kostja pöördumistele ja teatas ausalt, et ta ei ole olnud suuteline lepingule vastavat tööd lepingus toodud tähtajaks üle andma, ei saa olla aluseks leppetrahvi vähendamisele. Hageja otsustas ise asendada pakkumuses toodud kvalifitseeritud isikud kvalifitseerimata isikuga, kes nõuetekohast tööd tähtaegselt valmis ei saanudki. Mitmekordselt täiendavalt antud tähtaegadeks hageja nõuetekohaseid töid üle ei andnud ega teinud pingutusi selleks, et töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt üle anda saaks. Kostja ei saanud hageja lepingu rikkumiste tõttu kokku lepitud tulemust mistahes määras, mistõttu ei saa väita, et tal oleks puudunud õigustatud huvi leppetrahvi täies määras nõuda. Hageja viidetest heausksele ja läbipaistvale käitumisele võib järeldada, et hageja pidas enda lepinguliste kohustuste rikkumist sisuliselt vabandatavaks,
2-19-11481 kuid kohtu hinnangul ei saa ainuüksi aus teatamine lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest muuta rikkumist vabandatavaks VÕS § 103 lg 1 mõistes. Apellatsioonkaebus
29.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 2, 3 ja 4 osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded ning saata tsiviilasi uuesti arutamisele Harju Maakohtusse. Kui ringkonnakohus ei saada tsiviilasja uueks arutamiseks Harju Maakohtusse, palus hageja ringkonnakohtul tuvastada töövõtulepingu nr 24.7-3/19-004-1 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi-poolse 10. juuli 2019. a taganemise tühisuse ja tuvastada töövõtulepingu nr 24.7-3/19-004-1 alusel hageja leppetrahvi maksmise kohustuse puudumise Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile või alternatiivselt vähendada leppetrahvi suurust. Kõik tsiviilasja menetlusega seotud menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
30.Hageja leidis, et kohus tugines valesti RHS § 123 lg 2 p-le 1, leides et kui hankelepingu üheks oluliseks tingimuseks on tööde valmimise tähtaeg, võib kokku lepitud tähtaja oluline muutumine olla oluliseks hankelepingu muudatuseks, milles riigihangete seaduse kohaselt pärast lepingu sõlmimist enam kokku leppida ei saa. Lähtuvalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktist 8.4 ning VÕS § 114 lg-st 1 lepingust taganemise eelduseks on täiendava mõistliku tähtaja andmine. Seega, mõistliku tähtaja andmine puuduste kõrvaldamiseks ei saa antud juhul pidada hankelepingu olulise muutmisega, kuivõrd vastav punkt on ette nähtud hankelepinguga.
31.Hageja oli seisukohal, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Hageja nõude aluseks on kostja poolt ebamõistliku tähtaja andmine, mistõttu taganemine ja leppetrahvi nõue on tühised. Kohtu poolt on jäänud selgitamata, kas antud juhul võib 5-tööpäevast tähtaega pidada mõistlikuks või mitte. Hageja rõhutas, et antud juhul pooled ei arutanud lepingutingimusi eraldi, mistõttu loetakse, et leping oli sõlmitud tüüptingimusega. Hageja palus kohtul hinnata, kas lepingu punkti 6.4., mis sätestab 5-päevase täiendava tähtaja andmist, võib pidada hagejale ebamõistlikult kahjustavaks.
32.Hageja hinnangul on kohus rikkunud selgitamiskohustust, kuivõrd ei selgitanud hagejale, et hageja peab tõendama asjaolu, et nõuetekohane töö oleks saanud valmis täiendava 2.5 nädalaga ning ei juhtinud hageja tähelepanu, et tuleb esitada täiendavad asjaolud ja tõendid leppetrahvi vähendamise võimaldamiseks, vastasel juhul ei võimalda esile toodud asjaolud leppetrahvi vähendada. Samuti jättis kohus selgitamata, milliseid asjaolusid on vaja VÕS § 103 lg 1 kohaldamiseks kohtu ette tuua ja tõendada.
33.Hageja tõi esile, et maakohus ei ole eelmenetlust läbi viinud TsMS §-s 392 sätestatud nõuete kohaselt, kuivõrd maakohus on jätnud asjas olulised asjaolud välja selgitamata ja/või tähelepanuta. Kohus küll andis hagejale täiendava tähtaja hagi aluseks olevate asjaolude põhistamiseks ja tõendamiseks, kuid ei juhtinud konkreetselt hageja tähelepanu välja selgitamist ja tõendamist vajavatele asjaoludele, mistõttu kohtu õiguslik hinnang oli hagejale üllatuslik.
34.Hageja märkis, et kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et hageja ei põhjustanud antud juhul kostjale kahju. Arvestades ka hageja projektile kulutatud ressursse, on leppetrahvi määr ebamõistlikult suur, mistõttu on vastuolus hea usu põhimõttega.
2-19-11481
35.Viimaks leidis hageja, et kohus hindas esitatud tõendeid vääralt. Hageja ja kostja e-kirjadest märtsis 2019. a nähtub, et hageja teatas kostjale, et alates kirja saatmise päevast toetab ja juhendab X tööd hageja juhatuse liige Y, millega kostja nõustus. Hageja leidis, et sellest saab järeldada kostja nõustumist sellega, et X osaleb töötajana projektis. Kuivõrd kostja ei esitanud sel hetkel vastuväited X projektis osalemise kohta, võib kostja käitumist TsMS § 68 lg 4 järgi pidada vaikivaks tahteavalduseks, mis tuleneb pooltevahelisest praktikast. Vastustaja seisukoht
36.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda.
37.Kostja märkis, et lepingu täitmise tähtaja pikendamine kostjast mitteolenevatel põhjustel on vaieldamatult oluline muudatus, kuna pikem tähtaeg oleks tõenäoliselt laiendanud riigihankes osalejate pakkumuste arvu, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust sisaldanud. Kostja tõi välja, et hageja on läbivalt viidanud seoses mõistliku tähtaja andmisega poolte vahel sõlmitud lepingu punktile 8.4, mille tulemusena sattus ka maakohus eksitusse ja viitas ekslikult kohtuotsuse punktis 57 lepingu punktile 8.4. Kostja toonitas, et lepingu punkt 8.4 on antud juhul asjakohatu ja tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja taganes lepingust ja nõudis leppetrahvi lepingu punkti 8.7 alusel. Maakohtu ekslik viide valele lepingu punktile ei muuda asja sisulist lahendust, sest muud viited ja järeldused on asjakohased.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
38.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
39.Pooled vaidlevad asjas jätkuvalt selle üle, kas kostja on 31. jaanuari 2019. a töövõtulepingust kehtivalt taganenud ning kas kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel põhjendatult seisukohale, et hageja lepingurikkumise tõttu oli kostjal õigus töövõtulepingust taganeda ning nõuda leppetrahvi.
40.Pooltel ei ole olnud menetluses vaidlust, et hageja pidi vaidlusaluse töövõtulepingu kohaseks täitmiseks esitama kostjale kokkulepitud töö I etapi tulemi 9. maiks 2019. a, mida hageja ei teinud. Arvestades, et I etapi tulem oli esitamata, andis kostja 15. mail 2019. a hagejale selle esitamiseks täiendava tähtaja 22. maini 2019. a teatades, et nõuab kohustuse rikkumise juhul leppetrahvi ning et tal on lisaks õigus lepingust taganeda. Vaidlust ei ole, et hageja ei andnud nõuetekohast I etapi tulemit üle ka 22. maiks 2019. a ning et kostja kirjeldas 6. juuni 2019. a kirjas töö puuduseid ja tegi ettepanekud töö täiendamiseks, andes I etapi töö üleandmiseks täiendavalt tähtaja 13. juunini 2019. a. Seejuures teatas kostja taas leppetrahvi nõudmisest ja viitas lepingu lõpetamise võimalusele (tl 89). Vaidlustatud ei ole ka maakohtu tuvastatut, et 13. juunil 2019. a saatis hageja kostjale e-kirja, milles nõustus, et ei ole täiendava viie tööpäevaga tulemust saavutanud, sest eelnev töö ei olnud kasutuskõlblik ning teatas projektis ja meeskonnas tehtavatest muudatustest. Samas teatas hageja, et suudab viie nädala jooksul nõuetele vastava kvaliteetse analüüsi lõpetada, millega kostja ei nõustunud.
41.Arvestades hageja lepingurikkumist, saab kostja lepingust taganemisel ja leppetrahvi nõudmisel tugineda lepingu p-dele 8.7 koosmõjus lepingu p-dega 6.4 ja 8.3. Seega ei ole
2-19-11481 asjakohane maakohtu otsuse p-s 57 toodud viide vaidlusaluse lepingu p-le 8.4, nagu märgib õigesti kostja ja tuleb otsuse põhjendustest välja jätta.
42.Kostjal on töövõtulepingu punkti 8.7 järgi õigus nõuda juhul, kui I etapi tulemi ja II etapi tulemi mittevastavuse korral ei kõrvalda hageja puudusi või ei esita uut nõuetekohast tulemit kostjale punkti 6.4 kohaselt nimetatud tähtajaks, punktis 8.3 nimetatud leppetrahvi ning lisaks leppetrahvi nõudele lepingust taganeda või leping üles öelda ja nõuda tekitatud kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud. Osundatud tingimustest nähtuvalt olid pooled kokku leppinud kohustuses, mille rikkumise korral on hagejal õigus leppetrahvi nõuda, leping üles öelda või sellest taganeda, ning kohustuse täitmiseks antava täiendava tähtaja pikkuses.
43.Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd vaidlusalune töövõtuleping sõlmiti riigihanke tulemusena, ei kajasta lepingutingimused poolte eelnevate läbirääkimiste tulemust, vaid tulenevad riigihanke tingimustest. Seega on sisuliselt tegemist tüüptingimustega ning kohtul tuleb omal algatusel kontrollida (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15613, p 10; 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-15, p 9), ega lepingutingimused, millele pooled ja kohus tuginevad, ole ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised (VÕS §-d 42 ja 44). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest (VÕS § 42 lg 1 teine lause) ning tingimuse sisukontroll toimub lepingu sõlmimise aega arvestades. Seejuures peab teine pool põhistama, et tüüptingimus võib olla talle kahjulik. Praegusel juhul palub hageja apellatsioonkaebuses kohtul hinnata, kas lepingu punkti 6.4, mis sätestab viiepäevase täiendava tähtaja andmise, võib pidada hagejale ebamõistlikult kahjustavaks, kuid ei põhista, kuidas antud tingimus võib tuua talle kaasa seadusest erineva ebasoodsa tagajärje. Kolleegium leiab, et lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei saa antud tingimust pidada teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Vaidlust ei ole, et hangitavate tööde teostamise tähtaeg oli viis kuud arvates hankelepingu sõlmimisele järgnevast tööpäevast ning töö oli jagatud vastavalt hanketingimustele kahte etappi. Sellest saab kolleegiumi arvates järeldada, et täiendav tähtaeg oli mõeldud eelkõige tellija märkuste alusel puuduste kõrvaldamiseks mitte aga sisuliselt lepingu täitmiseks olukorras, kus esitatakse kasutuskõlbmatu töö. Arvestades töö tegemiseks kokkulepitud aega ja töö osadeks jaotamist, ei ole kolleegiumi hinnangul viie tööpäevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kolleegium leiab, et tulenevalt VÕS §-st 39 tuleb vaidlusalust tingimust tõlgendada selliselt, et täiendav tähtaeg tuleb anda võlgnikule kõigi rikkumiste, st ka kohustuse olulise rikkumise korral. Seetõttu tuleb tähele panna, et antud tingimus andis hagejale soodsama positsiooni võrreldes seaduses sätestatuga, sest nt VÕS § 116 lg 1 p 1 ja 2 ning § 647 tähenduses olulise lepingurikkumise korral võib võlausaldaja lepingust taganeda ka võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Samuti ei ole leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimise eelduseks kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmine. Apellatsioonkaebuses heidetakse maakohtule ette ebaõiget tuginemist RHS § 123 lg 2 p-le 3 vaidlusaluse töövõtulepingu p-i 8.4. kontekstis, kuid kolleegiumi hinnangul on ka täiendava tähtaja andmise kokkuleppe tühisuse hindamisel oluline arvestada kostja huvi järgida hanke tingimusi. Eelnevast tulenevalt ei ole alust pidada vaidlusalust kokkulepet kui tüüptingimust VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks, mistõttu saab lähtuda antud tingimusest.
44.Arvestades, et nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda, võisid pooled kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116
2-19-11481 mõttes või mitte. Sisult dispositiivne on ka VÕS § 158. Samuti võisid pooled kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas 2-15-3965 p 14 ja seal viidatud Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-31-08, p 14). Hageja on viidanud sellele, et VÕS § 114 lg 1 võimaldab anda ainult mõistliku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning lepingus punkti 6.4 kokku lepitud viis tööpäeva oli praegusel juhul ebamõistlik. Riigikohtu kujundatud praktika järgi, kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani (ibid). Eelnevast tulenevalt ei oma tähtsust hageja väide, et ta suutnuks nõuetekohase töö teha täiendava 2,5 nädalaga võrreldes esialgselt töö tegemiseks kokku lepitud tähtajaga (apellatsioonkaebuse p 2.3). Seega on põhjendamatu hageja etteheide, et maakohus jättis ebaõigesti hindamata, kas kokkulepitud täiendav tähtaeg oli mõistlik.
45.Samas märgib hageja õigesti, et kohtul tuleb hinnata, kas lepingust taganemine on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 järgi, isegi juhul, kui pooled leppisid kehtivalt kokku seaduses sätestatust erinevas lepingust taganemise korras (Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Sealjuures tuleb ka hinnata, kas asjas esitatud ja tõendatud asjaoludest tulenevalt võib hea usu põhimõttega vastuolus olla poolte kokkulepitud täiendavale tähtajale tuginemine. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja näidanud, kuidas saab arvestades projekti mahtu, hageja projektile tehtud panust ja pooltevahelist praktikat, pidada kostja käitumist kokkulepitud täiendavale tähtajale tuginemisel pahauskseks olukorras, kus pole väidetud, et lepingujärgne projekt olnuks erandlikult mahukas või keerukas, hageja on möönnud, et ta ei suutnud täiendavaks tähtajaks kokkulepitud tulemust saavutada, sest eelnev töö oli kasutuskõlbmatu ning kostja on andnud hagejale täiendavaid tähtaegu korduvalt.
46.Maakohus ei eksinud ka selles, et praegusel juhul ei ole alust leppetrahvi vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi, kuna leppetrahv ei ole rikutud kohustuse olemust ja tähtsust teise poole jaoks ning sarnastes lepingutes tavaliselt kokkulepitavaid leppetrahve arvestades ebamõistlikult suur. Hageja ei ole esile toonud ka asjaolusid, millest nähtuvalt õigustaks leppetrahvi vähendamist tema majanduslik seisund. Leppetrahvi väljamõistmine kokkulepitud ulatuses ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega.
47.Kolleegium nõustub kostjaga, et tähtsust ei oma asjaolu, et viimane justkui tunnistas X projekti töötajana, sest hageja võis lisaks nõutud meeskonnale kaasata projekti ka muid oma töötajaid. Kostja etteheite kohaselt ei kasutanud hageja riigihankes nõutud ja pakkumuses toodud meeskonda, nagu kokku lepitud. Hageja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud, nagu märgib õigesti maakohus.
48.Seega jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata seejuures selgitamiskohustust rikkumata (TsMS § 392 lg 1 p 3). Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19; Riigikohtu 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Käesolevas asjas esindab hagejat professionaalne esindaja (TsMS § 218 lg 1 p 1) – vandeadvokaat. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et pooltele poleks olnud selge, et asjas vaieldakse selle üle, kas
2-19-11481 kostjal on õigus leppetrahvi nõuet esitada ja lepingust taganeda. Asja lahendamiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise eest lasub hagimenetluses pooltel endil (TsMS § 5 lg 1 ja 2), mistõttu pidi hagejale piisavalt selge olema, mis asjaolud asja lahendamiseks kohtu ette tuleb kohtu ette tuua ja kuidas tõendamiskoormus jaotub. Kui hageja sai väidetavalt üllatuslikult maakohtu otsusest teada, et tal tuleb esitada leppetrahvi vähendamiseks ja VÕS § 103 lg 1 kohaldamiseks täiendavad asjaolud ja tõendid, tulnuks tal vastavad asjaolud ja tõendid esitada apellatsioonitähtaja jooksul apellatsioonkaebuses. Arvestades, et selliseid uusi asjaolusid ega tõendeid esitatud ei ole, ei ole maakohtu järelduste muutmiseks alust.
49.Ülalmärgitud põhjendustel ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Menetluskulud
50.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldatud, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest.