Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.2 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630); 3.3 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.4 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt kostja ja hageja sõlmisid kompromissileping /võlatunnistus nr 24644468, 04.10.2018.a.. Hageja omas võlgniku vastu nõuet Elisa poolt väljastatud arve Nr. 2014782817, 01.03.2016, mille alusel kostja võlgnes hagejale 1268,13 eurot ja viivised summas 454,77 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissileping /võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 64,36 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromisssummas 1658,54 eurot (1268,13 eurot + 390,41 eurot). Antud summale lisandus lepingu punktis 5.1. kirjeldatud Lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud kompromissisumma. Kostja rikkus lepingut ning maksegraafikus märgitud kuupäevadel makseid ei sooritanud. Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 05.04.2021 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses. Vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 1668,54 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust 24644468, 04.10.2018, tulenev võlgnevus kompromissisummas 1668,54 eurot (s.h põhinõue 1268,13 eurot ja enne 04.10.2021 sissenõutavaks muutunud viivised 390,41 eurot), lepingu sõlmise tasu 10 eurot, viivised põhinõudelt 1268,13 eurot alates 06.04.2021 kuni 12.07.2021 summas 74,57 eurot ja sissenõudekulu 30 eurot ja veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1268,13

eurot alates 13.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskulud, tasutud riigilõivu 250 eurot ja õigusabikulu 420 eurot. Hageja taotles TsMS § 177 lg 2 kohaselt välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja põhjendused Kostja hagiga ei nõustu ja leiab, et hageja viivis, ületab rohkem kui kahe kordselt, algselt (makseettepanek nr: 2-21-114970/2) esitatud nõude summat. Aktsiaselts PlusPlus Capital pole tänaseni edastanud (kompromissilepingu sõlmimiseks) nõude loovutamise lepingut, mille alusel on neid volitatud võlgnevust nõudma. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada täielikult. Hageja nõude aluseks on 4.10.2018 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistus nr 24644468, (dtl 20-22). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja omandas nõude Elisa Eesti AS-lt ning nõue tulenes Elisa Eesti AS-i poolt väljastatud arvest nr. 2014782817, 01.03.2016. Kohus leiab lähtuvalt asja materjalidest, et hageja ja kostja vahel 4.10.2018 sõlmitud kokkulepe omab deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid (VÕS § 30), kuna kostja kinnitab 4.10.2018 sõlmitud kokkuleppe punktis 2.2 (dtl 20), et tal on Elisa Eesti AS-i poolt väljastatud arvest nr 2014782817 tulenev võlgnevus 1268,13 eurot ja viivis 454,77 eurot. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on lepinguga tutvunud ning selle tingimustega nõustunud. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-2-1-87-07 p-s 17 asunud samuti seisukohale, et ka kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 2-14-58735 p-st 11.1, kui on antud kehtivalt deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Järelikult on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

Seega hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (sh seda, et võlatunnistuse aluseks olev leping on tühine). Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et võlga ei eksisteeri või et võlg oleks väiksem, kui deklaratiivsest võlatunnistusest nähtub. Kostja on esitanud vastuväited viivisele ja loovutusele. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt viiviste arvestamisel lähtunud poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäärast. Pooltel oli lepingu sõlmisel viivise määr avaldatud, kostja oli sellest teadlik ning lepingu sõlmimisel nõustus sellega. Kostja on loovutamisest olnud teadlik ning ei ole esitanud enne kohtumenetluse alustamist mitte ühtegi vastuväidet sissenõudja ebaselguse osas. Samuti on kostjaga peetud enne lepingu allkirjastamist kirjavahetust perioodil 22.10.2018 kuni 09.12.2018. Nimetatud kirjavahetuses puuduvad kostjal igasugused vastuväited, nagu ei oleks hageja näol tegemist õige võlausaldajaga. Lepingu sõlmimist ei ole kostja kohtus vaidlustanud. Lepingus on kokku lepitud viivisemäär 0,060% päevas. Kohtu hinnangul ei saa pidada viivisemäära ebamõistlikult suureks, seadusjärgse viivisemääraga (0,022% päevas) võrreldes on kokkulepitud määr vähem kui kolm korda suurem. Lepingupooltel on õigus kokku leppida endale sobivates tingimustes sh ka viivisemäära puhul. Hageja on piiranud enda viivisenõude põhinõude suurusega. Esitatud asjaolude põhjal ei ole kohtu hinnangul põhjendatud viivist vähendada. Hagejal on õigus otsustada, millal ja millise nõudega kohtusse pöördub. Kostja saanuks viivise suurenemist ära hoida nõude tasumisega. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja kostjale sõlmitud kompromisslepingu alusel laenu andnud ja hageja ei ole laenuandja, vaid esialgselt võlausaldajalt erakorralise lepingu ülesütlemise tulemusena ja tervikuna sissenõutavaks muutunud nõuete omandaja ehk uus võlausaldaja. Kompromissileping ei ole tarbijakrediidileping vaid deklaratiivne võlatunnistus. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud hageja jälgima tarbijakrediidilepingule kohaldatavaid sätteid. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab: „Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.“ VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab: „Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.“.

Hageja palub põhinõudena välja mõista 1268,13 eurot, enne 4.10.2018 sissenõutavaks muutunud viivised 390,41 eurot, lepingutasu 10 eurot. Nimetatud nõuded on kooskõlas kompromissilepingu punktidega 2.4 ja 5.1. Kohus peab nimetatud nõudeid põhjendatuks. Hageja palub välja mõista viivised alates 06.04.2021 kuni 12.07.2021 74,57 eurot. Viivisemäär on 0,06% päevas (kompromissilepingute punkt 3.2). Kohus peab hageja viivisearvestust põhjendatuks. Hageja nõue mõista välja viivis põhinõudelt alates 13.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni (kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses) on samuti põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 367 regulatsiooniga. Sissenõudmiskulude nõue on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestatuga, hagile on lisatud kolm võlateatist. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1268,13 eurot, enne 4.10.2018 sissenõutavaks muutunud viivised 390,41 eurot, lepingu sõlmimise tasu 10 eurot, viivised alates 11.09.2019 kuni 21.01.2022 summas 221,42 eurot, sissenõudekulu 30 eurot ning viivise põhinõudelt 1268,13 eurot viivisemääraga 0,06% päevas alates 22.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud riigilõiv 250 eurot ja kulutused õigusabile 100 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et arvestades vaidluse sisu, õiguslikku keerukust ja asjas esitatud menetlusdokumente, on hageja õigusabikulu 100 eurot põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja põhjendatud menetluskulu kokku 350 eurot (riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 100 eurot). Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt 350 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.