2-20-10490/30 - Võlaõigus - Kompromissilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 21.07.2020 Harju Maakohtule hagi I. A.e vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 06.02.2020 kompromissleping/võlatunnistus nr xxxx. Hageja omas kostja vastu nõuet kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 20.06.2018, mille alusel kostja võlgnes hagejale 4619,14 eurot ja viivised summas 1296,14 eurot. Kuna kostja nimetatud summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissileping/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viiviste summas 666,14 euro nõuetest kostja vastu ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromisssummas 5249,14 eurot (4619,14 eurot + 630,00 eurot). Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud kompromissisumma. Kostja ei ole tasumisi teostanud. Lepingu punktis 5.1. on kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Seega on kostjal tasumata kompromissisumnmas sisalduv 4619,14 eurot ja 630 eurot ning 30 eurot. Pooled on lepingu punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma senitasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 01.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Hageja palub kostjalt välja mõista kompromissisumma 5538,63 eurot, sh põhinõue 4619,14 eurot, enne 06.02.2020 sissenõutavaks muutunud viivised 630 eurot, viivised põhinõudelt alates 02.05.2020 kuni 21.07.2020 summas 224,49 eurot, lepingutasu 30 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista edasulatuva viivise põhinõudelt (4619,14 eurot) alates 22.07.2020 0,06% päeva kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Kostja seisukoht Kostja esitas 22.08.2020 vastuse hagiavaldusele, mille kohaselt palub jätta hagiavalduse rahuldmata. Kostja ei ole K AS-iga laenulepingut sõlminud. Lisaks märgib kostja, et puudub loovutamisdokument. Kostja keeldub kohustuse täitmisest, kuna pole selge, mis alusel võlasumma tekkis. Täiendavalt on kostja seisukohal, et ta ei ole kompromissilepingut nr xxxx allkirjastanud. 30.10.2020 seisukohas leidis kostja, et kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 06.02.2020 ei vasta nõuetele. Kostja leiab täiendavalt, et pole õigustatud põhiosanõue ning jääb arusaamatuks, millise dokumendi alusel intress arvestati. Kostja palub tunnistada dokument kehtetuks. 01.09.2021 seisukohas palub kostja tsiviilasi lõpetada, kuna nõue on aegunud. 06.12.2021 esitatud menetlusdokumendis asus kostja seisukohale, et kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 06.02.2020 on võlts. Kostja leiab, et tal ei olnud PlusPlus Capital AS-i ees kohustusi ning ta ei ole lepingut sõlminud. Seega ei olnud kostjal motiivi sõlmida ka kompromissileping. Kostja leiab, et PlusPlus Capital AS-i poolt kompromissilepingu allkirjastanud isik on väljamõeldud ning tegemist on kelmusega. Hageja seisukoht kostja vastusele Hagejale jääb arusaamatuks kostja käsitlu Xxxx seonduvalt. Hagiavalduse aluseks on komrpomissileping, mis on sõlmitud hageja ja kostja vahel, mitte K AS. Lisaks eeltoodule kompromissilepingu p. 2.3 järgi kooskõlas VÕS § 578 lg 2 kinnitasid pooled, et kompromissilepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (s.t lõpetavad kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 20.06.2018 lepingus toodud võlasuhte) ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissilepingu p.2.4 järgi kompromissilepingu sõlmimisega lugesid pooled lõppenuks kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 20.06.2018 lepingus võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning kompromissilepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma 5249,14 eurot. Seetõttu tunnistas kostja kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, mis kinnitab kompromissilepingus poolte tahet luua iseseisev kohustus. Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid lepingupooled oma nõuetest ning omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega ei ole kompromissileping xxxx, 20.06.2018 või veelgi enam K AS lepingud asjassepuutuvad ning ei mõjuta hagi aluseks olevaid poolte õigussuhteid. Kuna hagi aluseks on hageja ja kostja vahel sõlmitud kompromissileping, on kostja loobunud esialgsetest lepingutest tulenevast võlasuhtest ja on kohustatud täitma kompromissilepingus kokkulepitud kohustusi. Seega on tegemist sissenõutavaks muutunud kohustuse tasumise täitmisega. Loovutusdokumentide ja teiste asjaomaste laenulepingu dokumentidega oli kostjal võimalus tutvuda lepingu sõlmimise ajal, kui leping oli kehtiv. 05.10.2021 seisukohas märkis hageja, et kohtule esitatud kompromissleping/võlatunnistus xxxx, 06.02.2020 omab deklaratiivse võlatunnistusse tunnuseid (VÕS § 30), sest kostja kinnitab selle kokkuleppe punktis 2.2, et tal on varasemast lepingust tulenevad võlgnevused summas 4619,14 eurot põhivõlgnevus ja 1296,14 eurot viivised. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 2-14-58735 p-st 11.1, kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Järelikult on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et

tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud ning hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Seega, kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema esmaseks kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Kehtiva deklaratiivse võlatunnistuse korral on kostja arutelu ja nõudmised seoses alusdokumentidega, mis tulenesid K AS-iga, hageja hinnangul asjakohatud. Hagejal ei ole kohustust näidata ja tõendada eelnevast lepingust tekkinud võlgade kirjeldust ja arvutuskäiku. Ebaõige on ka kostja hinnang, et põhikohustus on täidetud ja uue lepingu allkirjastamine tema poolt ei oma mingit tähtsust. Lähtuvalt eeltoodust on hageja arvamusel, et kostja peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud ning hagejal ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega , kuulanud pooled ära kohtuistungil ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kompromissileping/võlatunnistusest xxxx, 06.02.2020 tulenev täitmata kohustus hageja ees ning kas vaidlusalune nõue kuulub hagejale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 näeb võlasuhte tekkimise alusena lepingu sõlmimist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Samuti nõuab VÕS § 76 lg 1 kohustuse täitmist vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja ja kostja on sõlminud kompromissileping/võlatunnistuse xxxx, 06.02.2020, mille punktis 1.1 on märgitud, et võlausaldaja omab kokkuleppe sõlmimise seisuga võlgniku vastu nõuet, milline tuleneb kompromissilepingu xxxx,20.06.2018. Nõue koosneb põhiosanõudest

mõttes)“. Tulenevalt viidatud kompromissileping/võlatunnistuses kokkulepitust leiab kohus, et pooled on üheselt mõistetavalt väljendanud selles tahet sõlmida deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-19-5601 kohtuotsuse punktis 16.4 täpsustanud varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (RKTKo 2-19-5601 p 16.3). Kohus märgib, et pooltevahelise kompromissileping/võlatunnistuse xxxx, 06.02.2020 punktis 2.1 on kostja tunnustanud vastuvaidlematult pooltevahelist võlasuhet ning võtnud kohustuse tasuda võlgnevus vastavalt lepingule. Kompromissi eesmärgiks oli muuhulgas võimalike vaidluste vältimine nõude osas. Kohus loeb tuvastatuks, et vastavalt kompromissilepingu p-le 2.2 tunnustas kostja hageja nõuet tema vastu põhiosanõudes 4619,14 eurot ja viivitusintressinõudes 1294,14 eurot ja vastavalt lepingu punktile 2.4 lugesid pooled nimetatud kohustused võlausaldaja ees lõppenuks ning vaidlusaluse lepingu sõlmimisega tekkis võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 5249,14 eurot Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest. Eelnimetatud asjaolud on muutunud vaieldamatuks ka siis, kui kostja suudaks vastupidist tõendada. Kompromissisumma kohustus võlgnik tasuma maksegraafiku alusel (punkt 2.5). Maksekohustuse rikkumisel nõustus võlgnik tasuma võlausaldajale viivist 0,060% viivituses olevalt kompromissisummalt ( punkt 3.2). Pooled on kokku leppinud ka lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja muutmise tasu 10 eurot (punkt 5.1). Lepingu allkirjastamisega on pooled kinnitanud, et on tutvunud lepingu sisuga ja nõustuvad selle tingimustega (punkt 5.5). Kohus leiab, et eelneva alusel ei oma kostja vastuväited, mis puudutavad kostja võiamlikku võlgnevust K AS-ile, käesoleva asja lahendamisel tähtsust, mistõttu kohus nendele hinnangut ei anna. Kohus leiab, et kostja vastuväide selle kohta, et vaidlusalune leping on võltsitud, kuna kostja ei ole seda allkirjastanud, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus määras 02.11.2020 määrusega käekirjaekspertiisi, et tuvastada, kas vaidlusalune leping on allkirjastatud kostja

poolt, kuid kostja ekspertiisitasu ei tasunud. Kohus hoiatas 02.11.2020 määruse punktis 2 kostjat, et ekspertiisitasu ettemaksu tasumata jätmisel ei edasta kohus määrust eksperdile täitmiseks. Kostja ettemaksu ei tasunud. Kohus jättis 16.11.2020 määrusega käekirjaekspertiisi TsMS § 148 lg 4 alusel tegemata. Seega ei ole kostja tõendanud, et tema allkiri vaidlusalusel lepingul oleks võltsitud. Kostja palub muuhulgas jätta hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõue aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kuivõrd hageja ja kostja sõlmisid 06.02.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxxx ning antud lepingu punktis nr 2.2 tunnustas kostja võlgnevust hageja ees, on aegumine katkenud ja uuesti alanud TsÜS § 158 lg 1 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Vastavalt VÕS §-i 76 lõikele 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Arvestades eeltoodud põhjendusi on kohus seisukohal, et hagejal on kompromissileping/võlatunnistusest nr xxxx, 06.02.2020 tulenev nõudeõigus kostja vastu, kuivõrd kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud VÕS §-i 100 mõttes. Sama paragrahv loeb võlasuhtest tuleneva kohustuste täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sh ka täitmisega viivitamist kohustuse rikkumiseks. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis VÕS § 100 loeb kohustuste mittekohase täitmise ja täitmisega viivitamise kohustuste rikkumiseks, mille puhul üheks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 101 lõike 1 p 6 alusel võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. VÕS § 101 lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Pooled on vaidlusaluse lepingu punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti on kostjat hoiatatud , et juhul, kui kostja on vähemalt kahe graafikujärgsemaksega hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 01.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Eelneva alusel tuleb hageja põhinõue rahuldada. Hageja on esitanud ka viivise nõude. . Hageja selgituste kohaselt koosnes kompromissisumma 5249,14 põhinõudest 4619,14 eurot ja vähendatud viivise nõudest 630 eurot. Kohus leiab, et hageja viivise nõue kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlusaluse lepingu punkti 3.2.alusel on hagejal õigus nõuda viivist määras 0,060% päevas tähtaegselt tasumata kompromissisummalt. Hageja viivise arvestust ei ole kostja vaidlustanud.

TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb ka vastav hageja nõue rahuldada. Vastavalt VÕS § 113 2 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 113 2 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 113 2 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest võib nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja nõue on üle 1000 euro. Hageja kohtuväline esindaja PlusPlus Baltic OÜ on esitanud kostjale kolm võlateatist. Seetõttu juhindudes § 113 2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Kostja on 06.12.2021 esitanud täiendava arvamuse. Kohus jätab kostja arvamuse vastu võtmata. Pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. Kohus menetleb hilinenult esitatud taotlust TsMS § 331 lg 1 alusel üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvatest menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus lõpetas 22.11.2021 toimunud kohtuistungil tsiviilasja sisulise arutamise ja andis kostjale üksnes tähtaja hageja menetluskulude osas seisukoha esitamseks. Kostja nimetatud seisukohta ei esitanud, vaid esitas arvamuse vaidlusaluse kompromissilepingu kohta. Kostja arvamuse rahuldamine tooks kaasa menetluse lahendamise viibimise. Kostja ei ole põhistanud, et hilinemiseks oleks mõjuv põhjus. Seega on kostja arvamus esitatud hilinemisega. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad hageja menetluskuud kokku 1710 eurot, sh õigusabikulud 1260 eurot ja riigilõiv 450 eurot.

Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja kulud on osaliselt põhjendamatud. Hagiavalduse koostamise ja kohtule esitamise ajakulu on kokku 3,5 tundi. Kohus leiab, et vastav ajakulu nimetatud toimingutele pole põhjendatud. Kohus märgib, et hagiavalduse sisuline osa ega hagiavalduse lisad ei ole mahult sellised, mis õigustaks märgitud ajakulu. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks nimetatud toimingutele lugeda 1,5 tundi. Täiendavalt leiab kohus, et 05.10.2021 seisukoha koostamise ja esitamise ajakulu ei ole põhjendatud. Arvestades esitatud seisukoha mahtu ja sisu on põhjendatud ajakulu nimetatud toimingu osas 1 tund. Kohtu hinnangul ei sisalda ülejäänud menetluskulude nimekiri põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot tund käibemaksuta, ei pea kohus antud juhul põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on 14.11.2018 otsuse tsiviilasja nr 2-15-10824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul on põhjendatud tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat arvestades loeb kohus lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 80 eurot tund käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ajakulu kokku 7,5 tundi ning põhjendatud ja vajalike õigusabikulude suurus 720 eurot, sh käibemaks. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1170 eurot, sh õigusabikulud 720 eurot ja riigilõiv 450 eurot. TsMS § 177 lg 4 ning kostja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik