Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1.
„kindlustusandja” – elukindlustus- või kahjukindlustusandja, kes on saanud tegevusloa vastavalt artiklile 14;
2.
„emaettevõtja riske kindlustav tütarettevõtja” – kindlustusandja, kes kuulub finantsettevõtjale, kes ei ole kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupp artikli 212 lõike 1 punkti c tähenduses, või ettevõtjale, kes ei ole finantsettevõtja, kelle eesmärk on pakkuda kindlustuskaitset ainult selle ettevõtja või nende ettevõtjate riskide suhtes, kellele ta kuulub, või pakkuda kindlustuskaitset ettevõtja või ettevõtjate riskide suhtes, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, kuhu kuulub emaettevõtja riske kindlustav tütarettevõtja;
3.
„kolmanda riigi kindlustusandja” – ettevõtja, kellel peaks olema artikli 14 kohane kindlustusandja tegevusluba, kui tema peakontor asuks ühenduses;
4.
„edasikindlustusandja” – ettevõtja, kellele on antud tegevusluba vastavalt artiklile 14 tegeleda edasikindlustustegevusega;
5.
„emaettevõtja riske edasi kindlustav tütarettevõtja” – edasikindlustusandja, kes kuulub finantsettevõtjale, kes ei ole kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupp artikli 212 lõike 1 punkti c tähenduses, või ettevõtjale, kes ei ole finantsettevõtja, kelle eesmärk on pakkuda edasikindlustuskaitset ainult selle ettevõtja või nende ettevõtjate riskide suhtes, kellele ta kuulub, või pakkuda edasikindlustuskaitset ettevõtja või ettevõtjate riskide suhtes, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, kuhu kuulub emaettevõtja riske edasi kindlustav tütarettevõtja;
6.
„kolmanda riigi edasikindlustusandja” – ettevõtja, kellel peaks olema artikli 14 kohane edasikindlustusandja tegevusluba, kui tema peakontor asuks ühenduses;
7.
„edasikindlustus” – hõlmab järgmist:
a)
tegevus, mis seisneb kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja või teise edasikindlustusandja või kolmanda riigi edasikindlustusandja poolt ülevõetud riskide vastuvõtmises;
b)
Lloyd’sina tuntud liikmete assotsiatsiooni puhul tähendab edasikindlustus ka tegevust, mis seisneb Lloyd’si mis tahes liikme poolt üle kantud riskide vastuvõtmises muu kindlustus- või edasikindlustusandja poolt peale Lloyd’sina tuntud liikmete assotsiatsiooni;
8.
„päritoluliikmesriik” – hõlmab järgmisi liikmesriike:
a)
kahjukindlustuse puhul liikmesriik, kus asub riski kindlustava kindlustusandja peakontor;
b)
elukindlustuse puhul liikmesriik, kus asub kohustuse võtnud elukindlustusandja peakontor;
c)
edasikindlustuse puhul liikmesriik, kus asub edasikindlustusandja peakontor;
9.
„vastuvõttev liikmesriik” – muu liikmesriik kui päritoluliikmesriik, kus asub kindlustus- või edasikindlustusandja filiaal või kus ta osutab teenuseid; elu- ja kahjukindlustuse puhul tähendab liikmesriik, kus teenuseid osutatakse, vastavalt kas kohustuse liikmesriiki või riski asukohaliikmesriiki, kui kohustuse või riski on võtnud muus liikmesriigis asuv kindlustusandja või filiaal;
10.
„järelevalveasutus” – liikmesriigi asutus või asutused, kelle pädevusse on seaduse või määrusega antud kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalve;
11.
„filiaal” – kindlustusandja või edasikindlustusandja esindus või filiaal, mis asub muu liikmesriigi kui päritoluliikmesriigi territooriumil;
12.
„asukoht” – ettevõtja peakontor või filiaal;
13.
„riski asukohaliikmesriik” – kõik järgmised riigid:
a)
liikmesriik, kus asub kindlustatud vara, juhul kui see on kinnisasi, ehitis või ehitis koos sisustuse ja seadmetega, mis on kaetud ehitise kindlustuslepinguga;
b)
registreerimise liikmesriik, kui kindlustus käsitleb mis tahes liiki sõidukeid;
c)
liikmesriik, kus on sõlmitud reisiteenusega seotud riske hõlmav leping kestusega kuni 4 kuud;
d)
kõigil juhtudel, mida selgesõnaliselt ei hõlma punktid a, b või c, liikmesriik, kus on:
i)
kindlustusvõtja alaline elukoht või
ii)
juriidilisest isikust kindlustusvõtja asukoht vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule;
14.
„kohustuse liikmesriik” – liikmesriik, kus on:
a)
kindlustusvõtja alaline elukoht;
b)
juriidilisest isikust kindlustusvõtja asukoht vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule;
15.
„emaettevõtja” – emaettevõtja nõukogu direktiivi 83/349/EMÜ artikli 1 tähenduses;
16.
„tütarettevõtja” – iga tütarettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artikli 1 tähenduses, sealhulgas selle tütarettevõtjad;
17.
„märkimisväärne seos” – olukord, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on seotud kontrolli või märkimisväärse osaluse kaudu või olukorra tõttu, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on valitseva mõju kaudu ühe ja sama isikuga alaliselt seotud;
18.
„kontroll” – emaettevõtja ja tütarettevõtja vaheline suhe, mis on sätestatud direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 1, või sarnane suhe mis tahes füüsilise või juriidilise isiku ja ettevõtja vahel;
19.
„konsolideerimisgrupi sisene tehing” – tehing, millega kindlustus- või edasikindlustusandja sõltub kas vastusooritusena või mitte, lepingulise kohustuse või mõne muu kohustuse täitmisel otseselt või kaudselt sama konsolideerimisgrupi ettevõtjatest või füüsilisest või juriidiliselt isikust, kellel on märkimisväärne seos konsolideerimisgrupi ettevõtjatega;
20.
„märkimisväärne osalus” – otseselt või kontrollsuhte kaudu vähemalt 20 % omamine ettevõtja hääleõigusest või kapitalist;
21.
„oluline osalus” – otsene või kaudne osalus ettevõtjas, mis moodustab 10 % või rohkem kapitalist või hääleõigusest või mis võimaldab avaldada olulist mõju selle ettevõtja juhtimisele;
22.
„reguleeritud turg” – üks järgmistest turgudest:
a)
liikmesriigis asuva turu korral direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 14 määratletud reguleeritud turg või
b)
kolmandas riigis asuva turu korral finantsturg, mis vastab järgmistele tingimustele:
i)
seda tunnustab kindlustusandja päritoluliikmesriik ning see vastab direktiivi 2004/39/EÜ võrreldavatele nõuetele ja
ii)
sellel turul kaubeldavatel finantsinstrumentidel on päritoluliikmesriigi reguleeritud turul või turgudel kaubeldavate instrumentidega võrreldav kvaliteet;
23.
„liikmesriigi rahvuslik büroo” – liikmesriigi büroo, nagu on määratletud direktiivi 72/166/EMÜ artikli 1 lõikes 3;
24.
„liikmesriigi garantiifond” – nõukogu direktiivi 84/5/EMÜ artikli 1 lõikes 4 osutatud asutus;
25.
„finantsettevõtja” – üks järgmistest juriidilistest isikutest:
a)
krediidiasutus, finantseerimisasutus või krediidiasutuse abiettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punktide 5 ja 21 tähenduses;
b)
kindlustusandja, edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja artikli 212 lõike 1 punkti f tähenduses;
c)
investeerimisühing või finantseerimisasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses;
d)
segafinantsvaldusettevõtja direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 15 tähenduses;
26.
„eriotstarbeline varakogum” – mis tahes ettevõtja, sõltumata sellest, kas see on juriidiline isik või mitte, välja arvatud kindlustus- või edasikindlustusandja, kes tegeleb edasikindlustuslepingu alusel kindlustus- või edasikindlustusandja riskide ülevõtmisega ning osutatud riskide täieliku finantseerimisega läbi võlakirjade väljaandmise või mõne muu finantsmehhanismi, kusjuures võlakirja või muu finantsmehhanismi ostja tagasimakseõigus sõltub eriotstarbelise varakogumi edasikindlustuslepingu järgse kohustuse realiseerumisest;
27.
„suured riskid” –
a)
I lisa A osa liikidesse 4, 5, 6, 7, 11 ja 12 kuuluvad riskid;
b)
I lisa A osa liikidesse 14 ja 15 kuuluvad riskid, kui kindlustusvõtja tegeleb kutsealaselt tootmis- või kaubandustegevusega või on mõne vaba elukutse esindaja ja riskid seonduvad sellise tegevusega;
c)
I lisa A osa liikidesse 3, 8, 9, 10, 13 ja 16 kuuluvad riskid, niivõrd kui kindlustusvõtja ületab järgmistest kriteeriumidest vähemalt kahe piirid:
i)
bilansivarade maht: 6,2 miljonit eurot;
ii)
netokäive nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid) (30) tähenduses: 12,8 miljonit eurot;
iii)
keskmine töötajate arv majandusaasta jooksul: 250.
Kui kindlustusvõtja kuulub konsolideerimisgruppi, mille kohta koostatakse konsolideeritud aruanne direktiivi 83/349/EMÜ tähenduses, kohaldatakse esimese lõigu punktis c sätestatud kriteeriume konsolideeritud aruande alusel.
Liikmesriik võib esimese lõigu punktis c viidatud liigile lisada riskid, mille kindlustavad kutseliidud, ühiskindlustusseltsid või ajutised rühmitused;
28.
„tegevuse edasiandmine” – kindlustus- või edasikindlustusandja ja teenusepakkuja, kelle üle teostatakse järelevalvet või mitte, vaheline mis tahes vormis kokkulepe, mille kohaselt teenuse osutaja ise teostab sellise toimingu, osutab sellise teenuse või viib läbi sellise tegevuse või annab need omakorda edasi, mille muul juhul oleks teostanud, osutanud või läbi viinud kindlustus- või edasikindlustusandja;
29.
juhtimissüsteemi „funktsioon” – sisemine suutlikkus täita praktilisi ülesandeid; juhtimissüsteem hõlmab selliseid funktsioone nagu riskijuhtimine, õigusaktidele vastavuse tagamine, siseaudit ja kindlustusmatemaatilised toimingud;
30.
„kindlustusrisk” – kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustuskohustuste väärtus muutub etteaimamatult ebapiisava hindamise või eraldiste moodustamise valede eelduste tõttu;
31.
„tururisk” – kahjumi teenimise risk või risk, et finantsseisund muutub etteaimamatult, mis tuleneb otseselt või kaudselt varade, kohustuste ja finantsinstrumentide turuhindade taseme kõikumisest;
32.
„krediidirisk” – kahjumi teenimise risk või risk, et finantsseisund muutub etteaimamatult, mis tuleneb nende väärtpaberiemitentide, vastaspoole ja võlgnike krediidireitingu kõikumistest, kellega kindlustus- ja edasikindlustusandjad puutuvad kokku vastaspoole maksejõuetuse riski või kontsentratsiooniriski raames;
33.
„operatsioonirisk” – kahjumi teenimise risk ebapiisavate või ebaõnnestunud siseprotsesside, personali tegevuse või süsteemide tõttu või väliste sündmuste tagajärjel;
34.
„likviidsusrisk” – risk, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad ei ole võimelised realiseerima investeeringuid ja muid varasid, et vajaduse korral täita finantskohustusi;
35.
„kontsentratsioonirisk” – kõik riskipositsioonid, millega kaasnev võimalik kahju on piisavalt suur, et ohustada kindlustus- või edasikindlustusandja maksevõimet või finantsseisundit;
36.
„riskimaandamismeetodid” – kõik meetodid, mis võimaldavad kindlustus- või edasikindlustusandjal kanda osa või kõik oma riskid üle teisele osalisele;
37.
„hajutamise mõju” – kindlustus- ja edasikindlustusandjate ja konsolideerimisgruppide tegevuse mitmekesistamise puhul riskipositsiooni vähendamine, mis tuleneb asjaolust, et ühe riski ebasoodsat mõju saab korvata muu riski soodsama tulemusega, kui need riskid ei ole täielikult korrelatsioonis;
38.
„tõenäosusjaotuse prognoos” – matemaatiline funktsioon, millega omistatakse vastastikku üksteist välistavate tulevikusündmuste täielikule kogumile esinemise tõenäosus;
39.
„riskimõõde” – matemaatiline funktsioon, millega omistatakse rahaline väärtus tõenäosusjaotuse prognoosile ning mis suureneb võrdselt riskipositsiooni tasemega, mis on tõenäosusjaotuse prognoosi aluseks.
Artikkel 105 - Põhisolventsuskapitali nõude arvutamine
1. Põhisolventsuskapitali nõue arvutatakse kooskõlas lõigetega 2–6.
2. Kahjukindlustusriski komponent kajastab kahjukindlustuskohustustest tulenevaid riske seoses kaetud riskide ja tegevuses kasutatavate protsessidega.
Selle puhul võetakse arvesse kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt seoses olemasolevate kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega esitatud tulemuste määramatust, samuti järgneva 12 kuu jooksul kavandatavaid uusi tegevusi.
Kahjukindlustusrisk arvutatakse kooskõlas IV lisa punktiga 2 kapitalinõuete kombinatsioonina vähemalt järgmiste alakomponentide jaoks:
a)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustatud juhtumite esinemisaeg ja -sagedus ning tõsidus erinevad, samuti nõuete rahuldamise aja ja mahu erinevuste tõttu (kahjukindlustusmaksete ja eraldise risk);
b)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna äärmuslike või erakorraliste juhtumitega seoses tehtavad hindamis- ja eraldiste moodustamise eeldused on suures ulatuses määramatud (kahjukindlustuse-katastroofirisk).
3. Elukindlustusriski komponent kajastab elukindlustuskohustustest tulenevaid riske seoses kaetud riskide ja tegevuses kasutatavate protsessidega.
Elukindlustusrisk arvutatakse kooskõlas IV lisa punktiga 3 kapitalinõuete kombinatsioonina vähemalt järgmiste alakomponentide jaoks:
a)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt suremusnäitajate taseme, suundumuse või kõikumise muutumise tõttu, kui suremuse suurenemise tõttu suureneb kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtus (suremusrisk);
b)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt suremusnäitajate taseme, suundumuse või kõikumise muutumise tõttu, kui suremuse vähenemise tõttu suureneb kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtus (üleelamisrisk);
c)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna puuete, haiguste ja haigestumiste esinemiste näitajate tase, suundumus või kõikumine muutub (invaliidsus-haigusrisk);
d)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustus- või edasikindlustuslepingute teenindamisega kaasnevate kulude tase või suundumus muutub või kõnealused kulud kõiguvad (elukindlustuskulude risk);
e)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt annuiteetide suhtes kohaldatavate korrigeerimismäärade taseme, suundumuse või kõikumise muutumise tõttu, mis tuleneb õiguskeskkonna või kindlustatud isiku tervisliku seisundi muutumisest (korrigeerimisrisk);
f)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna lõppenud, lõpetatud, uuendatud või tagasiostetud kindlustuslepingute maht või esinemissagedus muutub (lepingute lõpetamise/katkemise risk);
g)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna äärmuslike või ebakorrapäraste juhtumitega seoses tehtavad hindamis- ja eraldiste moodustamise eeldused on suures ulatuses määramatud (elukindlustuse-katastroofirisk).
4. Tervisekindlustusriski komponent kajastab tervisekindlustuskohustustega kaasnevat riski, olenemata sellest, kas kindlustust soovitakse elukindlustusega ühesugustel kindlustustehnilistel alustel või mitte, mis tuleneb kaetud riskidest ja tegevuses kasutatavatest protsessidest.
See hõlmab vähemalt järgmisi riske:
a)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustus- või edasikindlustuslepingute teenindamisega kaasnevate kulude tase või suundumus muutub või kõnealused kulud kõiguvad;
b)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustatud juhtumite esinemisaeg ja -sagedus ning tõsidus erinevad, samuti nõuete rahuldamise aja ja mahu erinevuste tõttu eraldiste moodustamise ajal;
c)
kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna suurte epideemiate puhkemisega seoses tehtavad hindamis- ja eraldiste moodustamise eeldused on suures ulatuses määramatud, samuti riskide ebatavalise kuhjumise tõttu sellistes äärmuslikes olukordades.
5. Tururiski komponent kajastab selliste finantsinstrumentide turuhindade taseme või kõikumisega seotud riski, mis mõjutavad kindlustus- või edasikindlustusandja varade ja kohustuste väärtust. See kajastab nõuetekohaselt erinevust varade ja kohustuste vahel, eriti seoses nende kestusega.
Kahjukindlustusrisk arvutatakse kooskõlas IV lisa punktiga 4 kapitalinõuete kombinatsioonina vähemalt järgmiste alakomponentide jaoks:
a)
varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus intressikõvera muutuste või kõikumise suhtes (intressimäärarisk);
b)
varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus aktsiate turuhindade taseme muutuste või nende kõikumise suhtes (aktsiakursirisk);
c)
varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus kinnisvara turuhindade taseme muutuste või nende kõikumise suhtes (vararisk);
d)
varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus hinnavahede taseme muutuste ja nende kõikumise suhtes riskivabast intressikõverast kõrgemal (hinnavaherisk);
e)
varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus valuutavahetuskursside muutuste või kõikumise suhtes (valuutarisk);
f)
kindlustus- või edasikindlustusandja täiendavad riskid, mis tulenevad kas varade portfelli mittehajutamisest või väärtpaberite emitendi või seotud emitentide rühma vastaspoole maksejõuetuse riski suurest kontsentreerumisest (tururiskide kontsentratsioon).
6. Vastaspoole maksejõuetuse riski komponent kajastab järgmise 12 kuu võimalikke kahjusid, mille põhjuseks on kindlustus- ja edasikindlustusandjate vastaspoolte ja võlausaldajate ootamatu maksejõuetus või nende krediidiseisundi halvenemine. Vastaspoole maksejõuetuse riski komponent hõlmab riskimaandamislepinguid, näiteks edasikindlustusprogramme, väärtpaberistamist ja tuletisinstrumente ning nõudeid vahendajate vastu, ja kõiki muid krediidiriske, mida hinnavaheriski alakomponent ei hõlma. Selles võetakse nõuetekohaselt arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja omanduses olev või tema kasuks hoitav tagatis või muu väärtpaber ja sellega seonduvad riskid.
Seoses vastaspoole maksejõuetuse riski komponendiga võetakse iga vastaspoole puhul arvesse asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja üldist kokkupuudet kõnealuse vastaspoolega seotud riskidega, olenemata kõnesoleva kindlustus- või edasikindlustusandja lepinguliste kohustuste õiguslikust vormist.
1. Selle tagamiseks, et kõiki kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, kes arvutavad solventsuskapitalinõude standardvalemi alusel, koheldakse ühtmoodi või et võtta arvesse turusuundumusi, võtab komisjon vastu rakendusmeetmed, sätestades järgmise:
a)
standardvalem vastavalt artikli 101 ja artiklite 103–109 sätetele;
b)
kõik alakomponendid, mis on vajalikud või mis hõlmavad täpsemalt artiklis 104 osutatud vastavate riskikomponentide alla kuuluvaid riske, samuti nende edasine ajakohastamine;
c)
artiklites 104, 105 ja 304 sätestatud põhisolventsuskapitali nõude riskikomponentide ja alakomponentide arvutamisel kasutatavad meetodid, eeldused ja standardnäitajad, sümmeetriline kohandusmehhanism ning asjakohane ajaperiood väljendatuna kuude arvuna, nagu on osutatud artiklis 106, ning asjakohane lähenemine artiklis 304 osutatud meetodi integreerimiseks solventsuskapitalinõude arvutamisesse standardvalemi kohaselt;
d)
vastavusnäitajad, sealhulgas vajadusel IV lisas sätestatud näitajad, ja nende näitajate ajakohastamise kord;
e)
kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad riskimaandamismeetodeid, siis asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiili muutuste hindamisel ja solventsuskapitalinõude arvutamise kohandamisel kasutatavad meetodid ja eeldused;
f)
kvalitatiivsed kriteeriumid, millele punktis e osutatud riskimaandamismeetodid peavad vastama selle tagamiseks, et risk oleks tegelikult üle kantud kolmandale isikule;
g)
artiklis 107 kehtestatud operatsiooniriski kapitalinõude hindamisel kasutatavad meetodid ja näitajad, sealhulgas artikli 107 lõikes 3 osutatud protsent;
h)
meetodid ja kohandused, mida tuleb kasutada selleks, et kajastada kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskide hajutamise väiksemat ulatust eraldatud toodetega seoses;
i)
sellise kohandamise arvutamise meetod, mis on seotud kindlustustehniliste eraldiste või edasilükkunud maksude kasutamisega kahjumi katteks, nagu on sätestatud artiklis 108;
j)
elu-, kahju- ja tervisekindlustusriski komponentide standardnäitajate osa, mille võib asendada kindlustus- või edasikindlustusandja puhul spetsiifiliste näitajatega, nagu on märgitud artikli 104 lõikes 7;
k)
standarditud meetodid, mida kindlustus- või edasikindlustusandja kasutab punkti j kohaste kindlustus- või edasikindlustusandja spetsiifiliste näitajate arvutamisel, ja kõik kasutatavate andmete täielikkuse, täpsuse ja asjakohasuse kriteeriumid, mis peavad olema täidetud enne järelevalveasutuselt heakskiidu saamist;
l)
konkreetsete alakomponentide ja riskikomponentide lihtsustatud arvutused, samuti kriteeriumid, millele kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kaasa arvatud emaettevõtja riske kindlustavad tütarettevõtjad ja emaettevõtja riske edasi kindlustavad tütarettevõtjad, peavad vastama, et saada õigus kõikide kõnealuste lihtsustuste kasutamiseks, nagu on sätestatud artiklis 109;
m)
lähenemine, mida tuleb kasutada artikli 212 tähenduses sidusettevõtja puhul solventsuskapitalinõude arvutamisel, eelkõige artikli 105 lõikes 5 osutatud aktsiakursiriski alakomponendi arvutamisel, võttes arvesse asjaomaste sidusettevõtjate väärtuse kõikumise tõenäolist vähenemist, mis tuleneb asjaomaste investeeringute strateegilisest olemusest ja osalust omava ettevõtja mõjust nimetatud sidusettevõtjatele.
Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 301 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
2. Komisjon võib vastu võtta rakendusmeetmed, sätestades kvantitatiivsed piirangud ja varade nõuetekohasuse kriteeriumid, et käsitleda riske, mida alakomponent piisavalt ei hõlma. Selliseid rakendusmeetmeid kohaldatakse kindlustustehnilisi eraldisi katvate varade suhtes, v.a selliste elukindlustuslepingutega seoses olemas olevad varad, mille puhul investeerimisriski kannavad kindlustusvõtjad. Komisjon vaatab kõnealused meetmed standardvalemi ja finantsturgude arengute valguses läbi.
Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 301 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
Artikkel 303 - Direktiivi 2003/41/EÜ muutmine
Direktiivi 2003/41/EÜ muudetakse järgmiselt.
1.
Artikli 17 lõige 2 asendatakse järgmisega:
„2. Täiendava kapitali miinimumsumma arvutamise suhtes kohaldatakse artiklites 17a kuni 17d sätestatud eeskirju.”
2.
Lisatakse järgmised artiklid:
„Artikkel 17a
Kasutusel olev solventsusmarginaal
1. Iga liikmesriik nõuab, et igal artikli 17 lõikes 1 osutatud asutusel, mis asub tema territooriumil, oleks igal ajahetkel kasutusel kogu tema tegevust hõlmav piisav solventsusmarginaal, mis vastab vähemalt käesoleva direktiivi nõuetele.
2. Kasutusel olev solventsusmarginaal on asutuse varad, millest on maha arvatud kõik prognoositavad kohustused ja immateriaalne vara, sealhulgas:
a)
sissemakstud aktsiakapital, või kui asutus on vastastikune kindlustusandja, tegelikud esialgsed vahendid koos kõigi vastastikuse kindlustusandja liikmete kontodega, mis vastavad järgmistele tingimustele:
i)
asutamisleping ja põhikiri peavad ette nägema, et nendelt kontodelt võib vastastikuse kindlustusandja liikmetele makseid teha ainult niivõrd, kui see ei põhjusta kasutusel oleva solventsusmarginaali kahanemist nõutavast tasemest madalamale, või pärast kindlustusandja lõpetamist, kui kõik kindlustusandja muud võlad on makstud;
ii)
asutamisleping ja põhikiri peavad kõigi punktis i nimetatud maksete suhtes, mis ei ole seotud vastastikuse kindlustusandja liikmeksoleku isikliku lõpetamisega, ette nägema, et pädevatele asutustele tuleb teatada vähemalt kuu aega ette ja need võivad selle aja jooksul makse keelata;
iii)
asutamislepingu ja põhikirja asjakohaseid sätteid võib muuta ainult juhul, kui pädev asutus on kinnitanud, et tal ei ole muutmisele vastuväiteid, kui punktides i ja ii nimetatud tingimustest ei tulene teisiti;
b)
eraldised (kohustuslikud ja vabatahtlikud), mis ei vasta lepingulistele kohustustele;
c)
eelmiste perioodide jaotamata kasum või kahjum pärast dividendide mahaarvamist ning
d)
kuivõrd see on lubatud siseriiklike õigusaktidega, bilansis kajastatud kasumireserv, kui seda võib kasutada võimaliku kahjumi katmiseks ja kui see ei ole mõeldud liikmetele ja soodustatud isikutele jagamiseks.
Kasutusel olevat solventsusmarginaali vähendatakse asutuse otseses valduses olevate oma aktsiate summa võrra.
3. Liikmesriigid võivad sätestada, et kasutusel oleva solventsusmarginaali hulka võib samuti arvata järgmist:
a)
kumulatiivne eelisaktsiakapital ja allutatud laenukapital võivad moodustada kuni 50 % kasutusel olevast solventsusmarginaalist või nõutavast solventsusmarginaalist, olenevalt sellest, kumb summa on väiksem; sellest summast kuni 25 % võib olla fikseeritud tähtajaga allutatud laene või kumulatiivset eelisaktsiakapitali, tingimusel et asutuse pankroti või lõpetamise korral on olemas siduvad lepingud, mille alusel allutatud laenukapital või eelisaktsiad on väiksema tähtsusega kui kõigi teiste võlausaldajate nõuded ja need makstakse tagasi alles siis, kui kõik teised sel ajal maksmata võlad on tasutud;
b)
väärtpaberid, mille tagasimaksetähtaega ei ole määratud, ja muud instrumendid, sealhulgas muud kui punktis a osutatud kumulatiivsed eelisaktsiad, võivad koos punktis a nimetatud allutatud laenukapitaliga moodustada kuni 50 % kasutusel olevast või nõutavast solventsusmarginaalist, olenevalt sellest, kumb summa on väiksem, kui on täidetud järgmised tingimused:
i)
neid ei või tagasi maksta esitaja algatusel ega ilma pädeva asutuse eelneva nõusolekuta;
ii)
emissioonileping võimaldab asutusel laenuintressi maksmist edasi lükata;
iii)
laenuandja nõuded asutuse vastu täidetakse pärast kõigi võlausaldajate allutamata nõuete täitmist;
iv)
väärtpaberite väljalaset reguleerivad dokumendid näevad ette võla ja maksmata intresside kasutamise kahjumi katteks, võimaldades asutusel tegevust jätkata, ning
v)
arvesse võetakse ainult täies ulatuses sissemakstud summasid.
Allutatud laenukapital peab vastama ka järgmistele tingimustele:
i)
arvesse võetakse üksnes täielikult sissemakstud vahendeid;
ii)
fikseeritud tähtajaga laenude puhul peab esialgne tähtaeg olema vähemalt viis aastat. Hiljemalt aasta enne tagasimaksetähtpäeva esitab asutus pädevale asutusele heakskiitmiseks kava selle kohta, kuidas kasutusel olevat solventsusmarginaali hoitakse nõutaval tasemel või mida tähtpäevaks nende tase saavutatakse, välja arvatud juhul, kui määra, mille ulatuses laenu võib lugeda kasutusel oleva solventsusmarginaali osaks, vähendatakse järk-järgult vähemalt viimase viie aasta jooksul enne tagasimaksetähtpäeva. Pädevad asutused võivad lubada sellised laenud varem tagasi maksta juhul, kui taotluse esitab emiteerinud asutus ja selle kasutusel olev solventsusmarginaal ei lange nõutavast tasemest madalamale;
iii)
laenud, mille tagasimaksetähtpäeva ei ole määratud, võib tagasi maksta üksnes viieaastase etteteatamisega, välja arvatud juhul, kui laene ei käsitleta enam kasutusel oleva solventsusmarginaali osana või kui varasemaks tagasimaksmiseks on vaja pädeva asutuse eelnevat nõusolekut. Viimasel juhul teatab asutus pädevatele asutustele sellest vähemalt kuus kuud enne pakutavat tagasimaksekuupäeva, täpsustades kasutusel oleva ja nõutava solventsusmarginaali nii enne kui ka pärast kõnealust tagasimaksmist. Pädevad asutused lubavad tagasimaksmist ainult juhul, kui asutuse kasutusel olev solventsusmarginaal ei lange nõutavast tasemest madalamale;
iv)
laenuleping ei või sisaldada tingimusi, mille kohaselt teatud asjaoludel, välja arvatud asutuse lõpetamine, kuulub võlg tagasimaksmisele enne kokkulepitud tagasimaksekuupäeva;
v)
laenulepingut võib muuta ainult pärast seda, kui pädev asutus on kinnitanud, et temal ei ole muudatustele vastuväiteid.
4. Kui asutus on päritoluliikmesriigi pädevale asutusele esitanud põhjendatud taotluse ja pädev asutus on sellega nõustunud, võivad kasutusel oleva solventsusmarginaali moodustada:
a)
zillmereerimata või osaliselt zillmereeritud matemaatilise eraldise ja kindlustusmaksetes sisalduvate sõlmimisväljaminekute lisaga samaväärse määraga zillmereeritud matemaatilise eraldise vahe, kui zillmereerimist ei toimu või kui zillmereerimine on väiksema ulatusega kui kindlustusmaksetes sisalduvate sõlmimisväljaminekute lisa;
b)
varade hindamisel selguvad varjatud netovahendid, kui need ei ole erandlikku laadi;
c)
pool sissemaksmata aktsiakapitalist või esialgsetest vahenditest, kui makstud osa ulatub 25 % nimetatud aktsiakapitalist või vahenditest, kuid kuni 50 % kasutusel olevast või nõutavast solventsusmarginaalist, olenevalt sellest, kumb summa on väiksem.
Punktis a osutatud summa ei tohi siiski olla suurem kui 3,5 % elukindlustus- ja tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse asjaomaste kogusummade ja kõigi zillmereerimist võimaldavate poliiside matemaatiliste eraldiste vahede summast. Nimetatud vahest arvatakse maha võimalikud varadena kirjendatud amortiseerimata sõlmimisväljaminekud.
5. Komisjon võib vastu võtta rakendusmeetmed seoses lõigetega 2–4, et võtta arvesse kasutusel olevaks solventsusmarginaaliks sobivate vahendite tehnilisi kohandusi õigustavaid arenguid.
Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artiklis 21b osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
Artikkel 17b
Nõutav solventsusmarginaal
1. Kui artiklist 17c ei tulene teisiti, määratakse nõutav solventsusmarginaal kindlaks lõigetes 2–6 sätestatud korras vastavalt kindlustuslepingutest tulenevatele kohustustele.
2. Nõutav solventsusmarginaal võrdub kahe järgmise tulemuse summaga:
a)
esimene tulemus:
4 % suurune osa matemaatilistest eraldistest, mis on seotud väljamineva edasikindlustuse kindlustusega enne maksude mahaarvamist ja sissetuleva edasikindlustusega, korrutatakse viimase majandusaasta osas kõigi matemaatiliste eraldiste, millest on maha arvatud väljaminev edasikindlustus, ja matemaatiliste eraldiste brutosumma suhtarvuga, mis ei tohi olla väiksem kui 85 %;
b)
teine tulemus:
poliiside puhul, mille riskikapital ei ole negatiivne arv, korrutatakse 0,3 % suurune osa sellisest asutuse kindlustatud riskikapitalist viimase majandusaasta osas kogu pärast väljaminevat edasikindlustust ja retrotsessioone asutuse kohustusena jääva riskikapitali ja edasikindlustust sisaldava riskikapitali kogusumma suhtarvuga, mis ei tohi olla väiksem kui 50 %.
Kui tegemist on kuni kolmeaastase kindlustusega surmajuhtumiks, on nimetatud osa 0,1 %. Sellise kindlustuse puhul, mille kestus on kolm kuni viis aastat, on eespool nimetatud osa 0,15 %.
3. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ 25. november 2009, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (*1) artikli 2 lõike 3 punkti a alapunktis iii nimetatud lisakindlustuse puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal asutuselt nõutava solventsusmarginaaliga, nagu on sätestatud artiklis 17d.
4. Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud kapitali kogumise tegevuse puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal 4 % suuruse osaga matemaatilistest eraldistest, mis on arvutatud lõike 2 punkti a kohaselt.
5. Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktis i nimetatud toimingute puhul on nõutav solventsusmarginaal 1 % nende varadest.
6. Investeerimisfondidega seotud, direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti a alapunktidega i ja ii hõlmatud elukindlustuste ning direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktides iii, iv ja v nimetatud toimingute puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal järgmiste vahendite summaga:
a)
4 % suurune osa lõike 2 punkti a kohaselt arvutatud kindlustustehnilistest eraldistest, kui asutus kannab investeerimisriski;
b)
1 % suurune osa lõike 2 punkti a kohaselt arvutatud kindlustustehnilistest eraldistest, kui asutus ei kanna investeerimisriski, kuid halduskulude katteks on vahendite eraldamine kindlaks määratud vähemalt viieks aastaks;
c)
viimase majandusaasta tegevusest tulenevatest halduskuludest 25 %-le vastav summa, kui asutus ei kanna investeerimisriski ja halduskulude katteks ei ole vahendite eraldamine kindlaks määratud vähemalt viieks aastaks;
d)
0,3 % suurune osa lõike 2 punkti b kohaselt arvutatud riskikapitalist, kui asutus katab surmariski.
Artikkel 17c
Tagatisfond
1. Liikmesriigid võivad sätestada, et üks kolmandik nõutavast solventsusmarginaalist, nagu täpsustatud artiklis 17b, moodustavad tagatisfondi. See fond koosneb artikli 17a lõigetes 2 ja 3 ning päritoluliikmesriigi pädeva asutuse nõusolekul artikli 17a lõike 4 punktis b loetletud vahenditest.
2. Tagatisfond ei või olla väiksem kui 3 miljonit eurot. Iga liikmesriik võib sätestada minimaalse tagatisfondi vähendamise 25 % võrra vastastikuste ja vastastikust tüüpi kindlustusandjate puhul.
Artikkel 17d
Nõutav solventsusmarginaal artikli 17b lõike 3 kohaldamiseks
1. Nõutav solventsusmarginaal määratakse kindlustusmaksete või sissemaksete iga-aastase summa või viimase kolme majandusaasta kahjunõuete keskmise määra alusel.
2. Nõutav solventsusmarginaal võrdub lõigetes 3 ja 4 nimetatud kahest tulemusest suuremaga.
3. Kindlustusmakse alus arvutatakse, kasutades suurimat allpool esitatud viisil arvutatud kindlustusmaksete või sissemaksete kogusummat ja teenitud kindlustusmaksete või sissemaksete kogusummat.
Kindlustusmaksed või sissemaksed (kaasa arvatud kindlustusmaksete või sissemaksetega kaasnevad maksud), mis kuuluvad tasumisele viimase majandusaasta kindlustuse tulemusena, agregeeritakse.
Sellele summale liidetakse kõigi viimasel majandusaastal edasikindlustuse eest sissetulnud kindlustusmaksete summa.
Sellest summast lahutatakse viimasel majandusaastal tühistatud kindlustusmaksete või sissemaksete kogusumma, samuti nende maksude ja lõivude kogusumma, mis on seotud selles summas sisalduvate kindlustusmaksete või sissemaksetega.
Niiviisi saadud summa jaotatakse kaheks osaks, esimene osa on kuni 50 miljonit eurot, teine hõlmab ülejääki; esimesest osast arvutatakse 18 % ja teisest osast 16 % ning saadud summad liidetakse kokku.
Sel viisil saadud summa korrutatakse suhtarvuga, mis saadakse, jagades pärast edasikindlustuse hüvitatavate summade lahutamist asutusele jääva kolme viimase majandusaasta kindlustuskohustuste summa ja nõuete kogusumma. Nimetatud suhtarv ei tohi olla väiksem kui 50 %.
4. Nõuete alus arvutatakse järgmiselt:
Kindlustuse tulemusena rahuldatud nõuete summad (lahutamata edasikindlustajate ja retrosessionääride makstud nõudeid) lõikes 1 täpsustatud ajavahemikel agregeeritakse.
Sellele summale lisatakse samadel ajavahemikel edasikindlustuse või retrosessiooni osas rahuldatud nõuete summa ja rahuldamata nõueteks ettenähtud eraldiste summa viimase majandusaasta lõpus nii kindlustuse kui ka sissetuleva edasikindlustuse osas.
Sellest summast lahutatakse lõikes 1 täpsustatud ajavahemike jooksul makstud nõuete summa.
Allesjäänud summast lahutatakse nii kindlustuse kui ka sissetuleva edasikindlustuse rahuldamata nõuete eraldiste summa, mis on kehtestatud teise majandusaasta alguses enne viimast majandusaastat, mille kohta on aruanded.
Sel viisil saadud summa kolmandik jagatakse kaheks osaks, millest esimene on kuni 35 miljonit eurot ja teine ülejäänud summa; esimesest osast arvutatakse 26 % ja teisest osast 23 % ning saadud summad liidetakse kokku.
Sel viisil saadud summa korrutatakse suhtarvuga, mis saadakse, jagades pärast edasikindlustuse hüvitatavate summade lahutamist asutusele jääva kolme viimase majandusaasta kindlustuskohustuste summa ja nõuete kogusumma. Nimetatud suhtarv ei tohi olla väiksem kui 50 %.
5. Kui lõigete 2, 3 ja 4 kohaselt arvutatud nõutav solventsusmarginaal on madalam kui eelmise aasta nõutav solventsusmarginaal, peab see olema vähemalt niisama suur kui eelmise aasta nõutav solventsusmarginaal, mida on korrutatud viimase majandusaasta lõpu rahuldamata nõuetega seotud kindlustustehniliste eraldiste ja viimase majandusaasta alguse rahuldamata nõuetega seotud kindlustustehniliste eraldiste suhtarvuga. Nende arvutuste puhul arvutatakse kindlustustehnilised eraldised edasikindlustuse võrra vähendatuna, kuid see suhtarv ei tohi mingil juhul olla suurem kui üks.
(*1)
ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.”
"
3.
Lisatakse järgmised artiklid:
„Artikkel 21a
Tagatisfondi suuruse ülevaatamine
1. Artikli 17c lõikes 2 sätestatud summa eurodes vaadatakse alates 31. oktoobrist 2012 igal aastal uuesti läbi, et võtta arvesse muutusi Eurostati avaldatavas kõiki liikmesriike hõlmavas tarbijahindade harmoneeritud indeksis.
Seda summat kohandatakse automaatselt, suurendades baasosa eurodes nimetatud indeksis 31. detsembri 2009 ja läbivaatamiskuupäeva vahelisel ajal toimunud muutusega protsentides, ja ümardatakse seda järgmise 100 000 euro täiskordseni.
Kui muutus protsentides pärast viimast kohandamist on alla 5 %, summat ei kohandata.
2. Komisjon teatab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule läbivaatamisest ja lõikes 1 osutatud kohandatud summa.
Artikkel 21b
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomitee, mis on asutatud komisjoni otsusega 2004/9/EÜ (*2).
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
(*2)
ELT L 3, 7.1.2004, lk 34.”
"