Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Janek Laidvee
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.01.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1919
Haldusasi
O.G kaebus tühistada Rahandusministeeriumi 31.07.2023 haldusakt nr 1.4-1/4039-2 ja kohustada Rahandusministeeriumi lõpetama O.G kohta nende andmete avaldamine, mille järgi O.G on olnud XX AS tegelik kasusaaja, alternatiivselt kohustada Rahandusministeeriumi lõpetama O.G kohta nende andmete avaldamine, mille järgi O.G on olnud XX AS tegelik kasusaaja
Menetlusosalised
Kaebaja – O.G, lepinguline esindaja v. adv. Toomas Pikamäe Vastustaja – Rahandusministeerium, volitatud esindaja Heili Jaamu
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2024 ( lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ().
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, 20. mai 2015, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/ EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ .
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/843, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/679 (edaspidi: isikuandmete kaitse üldmäärus või IKÜM) ning ületab RahaPTS-i aluseks olevates direktiivides sätestatud liikmesriigi lubatud pädevust. Direktiivi 2015/849 pole võimalik tõlgendada sedasi, et liikmesriik võiks andmeid avaldada suuremas ulatuses, kui see on direktiivis ette nähtud. 3) Vastustaja seisukohad on vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega. Mistahes õiguslik alus kaebaja isikuandmete avaldamiseks seoses tema tegelikuks kasusaajaks olekuga lõppes hiljemalt hetkel, mil kaebaja ei olnud enam XXi tegelik kasusaaja. Samast hetkest alates tekkis kaebajale subjektiivne õigus nõuda vastustajalt IKÜM artiklis 17 sätestatud õiguse olla unustatud rakendamist. Võttes aluseks RahaPTS § 78 lõike 1 ning direktiivi 2015/849 art 30 lõike 5, lõppes vastustaja õiguslik alus kaebaja andmete avaldamiseks hiljemalt hetkel, mil kaebaja polnud enam XXi tegelik kasusaaja (st 04.05.2023). 4) Vastustaja viidatud RahaPTS § 762 lõike 1 alusel antud rahandusministri 06.04.2023 määrus nr 22 „Tegelike kasusaajate andmekogu asutamine ja põhimäärus“ (edaspidi: TEKSA põhimäärus) ületab seaduses sätestatud volitusnormi ning on seetõttu õigustühine. Isegi kui RahaPTS § 762 lõige 1 oleks intra legem määruse andmiseks piisavalt täpne, oleks sedasorti delegatsiooninorm põhiseaduse §-st 3 tuleneva parlamendireservatsiooni põhimõttega vastuolus. Mõlemal juhul viib järeldus selleni, et vastustaja ei saanud taotluses toodud palvest ajalooliste tegelike kasusaajate andmete avalikustamise lõpetamiseks määrusele tuginedes keelduda.
RahaPTS § 78 lg-st 1, mille kohaselt tegeliku kasusaaja andmed ja nende kohta tehtud märked avalikustatakse äriregistri infosüsteemis. TEKSA põhimäärus kordab seaduses sätestatut. 4) Puudub vastuolu EL õiguse ja kohtupraktikaga. EL õigus ei erista kehtivaid ja ajaloolisi tegelike kasusaajate andmeid. IKÜM-st tuleneb küll üldpõhimõte olla unustatud, kuid EL õigus näeb ette ka erandid. RahaPTS-i aluseks olev direktiivi 2015/849 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada kohustus säilitada tegelike kasusaajate andmeid. Direktiivi artikkel 30 lõige 10 alamlõik 3 kohaselt lõikes 1 osutatud teave peab olema riiklike registrite ja registrite sidestamise süsteemi kaudu kättesaadav vähemalt viis aastat ja mitte enam kui 10 aastat pärast äriühingu või muu juriidilise isiku registrist kustutamist. Liikmesriigid teevad omavahel ja Euroopa Komisjoniga koostööd, et kooskõlas käesoleva artikliga rakendada erinevaid juurdepääsu liike. Seega isegi pärast juriidilise isiku lõppemist ehk hetke, millest alates kindlasti ei saa enam olla juriidilisel isikul tegelikke kasusaajaid, kuna juriidilist isikut enam ei ole, tuleb jätkata andmete säilitamisega. Lisaks sellele peab see teave olema kättesaadav. Direktiivi 2015/849 art 30 lõige 5 täpsustab, et liikmesriigid tagavad, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave on igal juhul kättesaadav: a) pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele ilma piiranguteta; b) kohustatud isikutele klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete raames kooskõlas II peatükiga; c) kõigile isikutele ja organisatsioonidele, kes suudavad tõendada õigustatud huvi." Viidatud direktiivi kohaselt tuleb kõiki tegelike kasusaajate andmeid säilitada ja avalikustada direktiivis nimetatud isikutele vähemalt viis aastat pärast juriidilise isiku kustutamisest registrist. Kuna kohustatud isikute ja õigustatud huvi omavate isikute ringi on äärmiselt lai (hinnanguliselt sadu tuhandeid päringuid aastas), on seadusandja RahaPTS sätestanud kohustuse teha andmed kõigile kättesaadavaks.
kustutamast või nende töötlemist piiramast, ning esitama keeldumise põhjendused. IKS § 25 lg-st 7 tulenevalt võib isik keeldumise korral oma õiguste kaitseks pöörduda AKI või kohtu poole. Kohtu hinnangul IKÜM art 21 lg 1 ja IKS § 25 lg 6 kohane keeldumine andmete kustutamisest vastab HMS §-s 51 sätestatud haldusakti tunnustele ning on seetõttu tühistamisnõude teel vaidlustatav. Kaebajal on kaebeõigus tema õigusi riivavat haldusakti vaidlustada. Rahandusministeerium on TEKSA andmekogu vastutav töötleja (RahaPTS § 76 2 lg 2).
esindaja advokaadibüroo arvel, täpsemalt on teadmata kes oli tõlkijaks ning miks esines vajadus just konkreetse menetlusdokumendi tõlkimiseks (kaebajal oli esindaja ning menetluses osalemine eeldab eelduslikult tihedamat esindajaga suhtlemist kui konkreetne kohtudokumendi tõlge). Seega pole kohtule äratuntav menetluskulu vajalikkus ja põhjendatus (HKMS § 109 lg 6), mistõttu jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv summas 20 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 3020 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.