O.G kaebus Rahandusministeeriumi 28.07.2023 kirjas nr 1.4-1/4039-2 sisalduva keelduva otsuse tühistamiseks ja kaebaja isikuandmete avaldamise lõpetamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – O.G , esindaja v. adv. Toomas Pikamäe Vastustaja – Rahandusministeerium, esindaja Heili Jaamu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.01.2024 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Rahandusministeeriumi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rahandusministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-1919 tehtud Tallinna Halduskohtu 18.01.2024. a kohtuotsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, ent asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
3-23-1919 Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Äriregistri avalike andmete kohaselt oli kaebaja ühe aktsiaseltsi tegelik kasusaaja perioodil 13.01.2022–04.05.2023. Kaebaja esitas 05.06.2023 Rahandusministeeriumile taotluse (dtl 13) eemaldada see teave äriregistri avalikult kättesaadavate andmete hulgast.
2.Rahandusministeerium vastas taotlusele 28.07.2023 vastuskirjaga nr 1.4-1/4039-2 (vaidlustatud vastuskiri, dtl 19), jättes taotluse rahuldamata, kuna rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-de 77 ja 78 ning rahandusministri 06.04.2023 määruse nr 22 „Tegelike kasusaajate andmekogu asutamine ja põhimäärus“ (TEKSA põhimäärus) kohaselt avaldatakse ka varasemate tegelike kasusaajate andmed äriregistri infosüsteemis ning andmed kustutatakse RahaPTS § 80 lg 1 alusel viis aastat pärast juriidilise isiku registrist kustutamist. Ka märkis Rahandusministeerium, et tegelike kasusaajate andmete avalikustamine üldsusele on olnud riigisisene otsus ning RahaPTS § 78 lõiget 1 ei kehtestatud direktiivi (EL) 2018/843[1] artikli 1 punkti 15 alapunkti c ülevõtmiseks, mistõttu ei ole oluline, et Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20 tehtud kohtuotsusega eelviidatud direktiivi normi kehtetuks tunnistanud.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud vastuskirja tühistamist ning Rahandusministeeriumi kohustamist tema kui asjaomase äriühingu endise kasusaaja andmete avaldamise lõpetamiseks. Kaebaja leidis, et RahaPTS sätteid tuleb tõlgendada selliselt, et avalikustada võib üksnes kehtivaid tegelike kasusaajate andmeid, mitte aga ajaloolisi andmeid. Seda tõlgendust toetavad direktiivi 2015/849[2] art 30 lg 5 ja direktiiv 2018/843 ning Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-27/20 ja C-601/20. Eesti on tegelike kasusaajate andmete avaldamise sätestanud liidu õiguses ette nähtust märksa laiemalt, mis on vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega (IKÜM[3]). Pärast seda, kui kaebaja enam asjaomase aktsiaseltsi tegelik kasusaaja m ei olnud, puudub alus sellekohaste andmete avalikustamiseks ning sestpeale on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vastustaja rakendataks 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL. 2
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, 20. mai 2015, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ. 3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus).
2(8)
3-23-1919 IKÜM artiklis 17 sätestatud õigust olla unustatud. TEKSA põhimäärus ületab seaduses sätestatud volitusnormi ning on seetõttu õigustühine.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad. Tühistamisnõue tuleb rahuldamata jätta, kuna vaidlustatud vastuskiri ei ole haldusakt. Kohustamisnõue on alusetu, kuna RahaPTS § 78 lõike 1 kohaselt tegeliku kasusaaja andmed ja nende kohta tehtud märked avalikustatakse äriregistri infosüsteemis, kusjuures seadus ei erista n-ö ajaloolisi ja kehtivaid tegelike kasusaajate andmeid. Selle sätte kohaselt on avalikud kõik tegeliku kasusaaja andmed. RahaPTS § 792 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud tegeliku kasusaaja õigus taotleda esitatud andmete kättesaadavuse piiramist, ent neil alustel ei ole kaebaja taotlust esitatud. Andmete avaldamine ei ole vastuolus liidu õiguse ega kohtupraktikaga. Ka liidu õiguses ei eristata kehtivaid ja ajaloolisi tegelike kasusaajate andmeid. IKÜM-st tuleneb küll üldpõhimõte olla unustatud, kuid EL õigus näeb ette ka erandid. RahaPTS-i aluseks oleva direktiivi 2015/849 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada kohustus säilitada tegelike kasusaajate andmeid. Selle direktiivi artikli 30 lõike 10 kolmanda lõigu kohaselt peab see teave olema riiklike registrite ja registrite sidestamise süsteemi kaudu kättesaadav vähemalt viis aastat pärast juriidilise isiku registrist kustutamist. Direktiivi 2015/849 art 30 lõikes 5 on täpsustatud liikmesriigi kohustus tagada, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave on igal juhul kättesaadav esiteks pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele ilma piiranguteta, teiseks kohustatud isikutele klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete raames ning kolmandaks kõigile isikutele ja organisatsioonidele, kes suudavad tõendada õigustatud huvi. Kuna kohustatud isikute ja õigustatud huvi omavate isikute ring on äärmiselt lai (hinnanguliselt sadu tuhandeid päringuid aastas), on seadusandja RahaPTS sätestanud kohustuse teha andmed kõigile kättesaadavaks.
5.Tallinna Halduskohus tegi 18.01.2024 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas vaidlustatud vastuskirja ning kohustas vastustajalt kaebaja 05.06.2023 taotluse kohta uue otsuse tegemiseks. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.2.Kaebaja 05.06.2024 taotlus ei ole selgitustaotlus, vaid vastuväide IKÜM art 21 ja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 25 tähenduses. Kaebaja isikuandmete töötlemise aluseks oli siinsel juhul IKÜM art 6 lg 1 punkt e (töötlemine avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks). IKÜM art 21 lg 1 ja IKS § 25 lg 6 kohane keeldumine andmete kustutamisest vastab haldusakti tunnustele ning on seetõttu tühistamisnõudega vaidlustatav.
5.3.RahaPTS 9. peatükk ei reguleeri minevikus tegeliku kasusaaja tunnustele vastanud isikute isikuandmete avaldamist. Tegeliku kasusaaja mõiste RahaPTS § 9 mõttes eeldab kehtivate sidemete ja seoste olemasolu RahaPTS alla langevate juriidiliste isikutega, mitte minevikku jäänud sidemeid ja seoseid. RahaPTS § 78 lõikest 1 tulenev avalikustamise kohustus ei puuduta seega ajaloolisi tegelikke kasusaajaid, mistõttu ei laiene ka RahaPTS §-s 792 tulenevad avaldamise piirangu erisused käesolevale olukorrale. Ka RahaPTS § 80 puudutab neid isikuid, kes olid juriidilise isiku registrist kustutamisel tegelikud kasusaajad, st mitte kaebajat. Teistsugust lähenemist ei paku TEKSA põhimäärus, mis sarnaselt RahaPTS-ga ei erista olemasolevaid ja ajaloolisi tegelikke kasusaajaid.
5.4.Liidu õigusest ei tulene kohustust teha kättesaadavaks ajalooliste tegelike kasusaajate isikuandmed. Direktiividest 2015/849 ja 2018/843 tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada asjakohase, täpse ja ajakohastatud teabe kogumine tegelikult kasu saavate omanike kohta. Direktiivi 2018/843 põhjenduses 38 on rõhutatud, et kättesaadavaks tuleks teha üksnes isikuandmed, mis on ajakohased ja käsitlevad tegelikult kasu saavaid omanikke. Euroopa Kohus tunnistas liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20 tehtud kohtuotsusega kehtetuks sätte, mis nägi ette, et liikmesriigid peavad tagama, et tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on igal juhul üldsusele kättesaadav, kuna see ei olnud kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta 3(8)
3-23-1919 artiklitega 7 ja 8. On selge, et kui selline järeldus käib juriidilise isikuga kehtivaid seoseid omavate tegelike kasusaajate kohta, siis on see kahtlusteta ülekantav ka isikutele, kellel oli selline staatus minevikus. Selliste isikute isikuandmete piiramatu kättesaadavaks tegemine avalikkusele ei ole kooskõlas põhiõiguste hartaga. Seetõttu ei ole vastustaja tegevus kaebaja taotluse lahendamisel kooskõlas liidu õigusega.
5.5.Euroopa Kohtu eelviidatud otsuse valguses ei saa RahaPTS § 80 lõikest 1 tuleneda õigust avalikustada ajalooliste kasusaajate andmed automaatrežiimil kuni 10 aastat. Direktiivi 2018/843 põhjenduses 34 on viidatud vajadusele leida tasakaal rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning andmesubjekti põhiõiguste vahel. Kui liikmesriik soovib minna kaugemale sellest, mida EL direktiivid nõuavad, tuleb esmalt analüüsida, kas see on isikuandmete kaitse põhimõtete valguses üleüldse võimalik ning kui on võimalik, tuleb tagada see, et valitud meetod oleks andmesubjekti õigusi kõige vähem riivavam. Sellist analüüsi vastustaja teinud ei ole, mistõttu on tema tegevus vastuolus EL õigusega. IKÜM on otsekohalduv, mistõttu isikuandmete vastutav töötleja ei saa seda kõrvale jätta põhjendusel, et andmekogu põhimäärus või ka seadus näeb ette kindla andmete koosseisu ja avaldamise korra. EL õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda EL õiguse sätetele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes muuta halduskohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse argumendid on kokkuvõttes järgmised.
6.2.Väär on halduskohtu seisukoht, et RahaPTS 9. ptk ei reguleeri minevikus tegeliku kasusaaja tunnustele vastanud isikute isikuandmete avaldamist ja et tegelike kasusaajate andmete avalikustamine üldsusele on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Eristada tuleb tegeliku kasusaaja staatust ja tegeliku kasusaaja kohta käivaid andmeid. Tegelike kasusaajate andmete all peetakse silmas kõiki andmeid, mis on esitatud vastavalt RahaPTS §-le 77. Seaduse sõnastusest ei tulene, et varasemalt tegeliku kasusaaja kohta käivate andmete staatus muutuks või et tegemist poleks enam tegelike kasusaajate andmetega tegelike kasusaajate andmekogu (TEKSA) kontekstis.
6.3.Seadusandja tahe reguleerida ka varasemate tegelike kasusaajate isikuandmete töötlemise tingimusi tuleneb otseselt RahaPTS §-st 80 lõikest 1, mille kohaselt kustutatakse andmed viis aastat pärast juriidilise isiku registrist kustutamist. Kui tegeliku kasusaaja andmeteks pidada ainult neid andmeid, mis andmetega tutvumise ajahetkel kajastavad kehtivat tegeliku kasusaaja staatust, siis ei kuuluks eelviidatud säte mitte kunagi kohaldamisele.
6.4.Halduskohus on vääralt kohaldanud TEKSA põhimääruse norme. TEKSA põhimääruse § 3 lõike 2 kohaselt koosneb see andmekogu digitaalsest andmebaasist ja digitaalsest arhiivist. Arhiivi kantase muudetud andmed ehk ajaloolised andmed ja nende muutmise aeg. TEKSA põhimääruse § 10 lõike 1 kohaselt andmekogule võimaldatakse juurdepääs ja andmekogust väljastatakse andmeid äriregistri infosüsteemi kaudu ning lõike 2 kohaselt andmekogusse kantud tegelike kasusaajate andmed on avalikud, kui õigusaktides sätestatust ei tulene teisiti. TEKSA põhimääruses on kasutatud seadusele sarnast sõnastust ega ole ette nähtud erisusi andmete avalikustamises sõltuvalt sellest, kas need on digitaalses andmebaasis või digitaalses arhiivis.
6.5.Halduskohus on vääralt mõistnud direktiivi, kuna direktiiv sätestab kohustuse liikmesriigile, kuid jätab seejuures otsustusruumi, kuidas vastavat kohustust täita. Seetõttu pole käesoleva kohtuasja lahendamisel direktiivi analüüsimine asjakohane, kuna direktiiv ei kohaldu otse ja direktiiv on nõuetekohaselt Eesti õigusesse üle võetud. 4(8)
3-23-1919
6.6.Halduskohus on valesti tõlgendanud Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20. Selles kohtuotsuses ei öelnud Euroopa Kohus midagi tegelike kasusaajate andmete avalikustamise üleüldise lubatavuse kohta, vaid hindas, kas tegelike kasusaajate andmete piiranguteta avalikustamine üldsusele on proportsionaalne meede direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Rahandusministeeriumil on jätkuvalt õigus tegelike kasusaajate andmeid avalikustada, kui see tegevus on kooskõlas IKÜMi, põhiseaduse ja teiste asjakohaste õigusaktidega. Rahandusministeerium teeb seda seaduslikul alusel, mis tuleneb RahaPTS-ist.
6.7.Halduskohus heidab põhjendamatult ette, et vastustaja pole analüüsinud missugune andmete avalikustamise viis oleks andmesubjekti õigusi kõige vähem riivavam. Tegelike kasusaajate andmetele avalikkuse ligipääsu tagamist ei otsustatud vastustaja haldusaktiga, vaid see on otsustatud RahaPTS-iga.
7.Kaebaja esitas seisukoha, et leides esimese võimalusena, et apellatsioonkaebus tuleks tagastada, kuna üksnes halduskohtu otsuse põhjenduste vaidlustamise lubatavuse eeldused ei ole täidetud. Teiseks leidis kaebaja, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning esitas kokkuvõttes järgmised argumendid.
7.2.RahaPTS on tegelike kasusaajate andmete avaldamise osas vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja põhiseadusega. RahaPTS § 78 ja 762 aluseks on direktiivi 2015/849 artikli 30 lg 1. Euroopa Kohus tunnistas liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20 tehtud otsusega direktiivi 2015/849 art 30 lõike 5 esimese lõigu punkti c (direktiiviga 2018/843 muudetud sõnastuses) kehtetuks osas, milles sellega pandi liikmesriikidele kohustus tagada, et nende territooriumil registreeritud juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on igal juhul üldsusele kättesaadav. Tegeliku kasusaaja ajalooliste andmete puhul on avalik huvi väiksem võrreldes tegeliku kasusaaja kehtivate andmetega. Järelikult on tegeliku kasusaaja ajalooliste andmete puhul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õigustel suurem kaal nende andmete avalikustamise piiramiseks. RahaPTS § 78 ja TEKSA põhimääruse § 10 lg 2 riivavad ebaproportsionaalselt kaebaja õigust eraelu puutumatusele osas, milles need näevad ette tema kohta andmete avaldamise, olles seeläbi vastuolus EL põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning põhiseaduse §-dega 11 ja 26.
7.3.See, et RahaPTS § 80 lg 1 näeb tegeliku kasusaaja andmete kustutamise viie aasta jooksul pärast juriidilise isiku registrist kustutamist, samuti see TEKSA põhimääruse § 3 lõikes 2 eristatakse digitaalset andmebaasi ja digitaalset arhiivi, puudutab tegeliku kasusaaja kohta andmete hoidmise tähtaega ja digitaalse arhiivi ülesandeid, ent RahaPTS 9. peatüki sätetest ei tulene, et kaebaja ajalooliste andmete avalikustamine on õiguspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jääb 22.10.2025 tehtud määruses võetud seisukohale, et siinsel juhul on HKMS § 180 lg 1 kohaselt lubatav apellatsioonkaebuse esitamine üksnes halduskohtu otsuse põhjenduste peale, vaidlustamata halduskohtu otsuse resolutsiooni. Osundatud normi mõte on anda menetlusosalisele erandina võimalus vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, millest võivad sõltuda talle edaspidi tekkivad õigused ja kohustused, kuigi kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamiseks puudub tal soov või vajadus. Siinsel juhul pani halduskohus vaidlustatud kohtuotsusega vastustajale kohustuse kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Kohtupraktikast tuleneb, et täitmaks halduskohtu otsusest tulenevat kohustust mingisugune küsimus haldusmenetluses uuesti läbi vaadata, peab haldusorgan asja uuel läbivaatamisel põhimõtteliselt juhinduma halduskohtu otsuses võetud õiguslikest seisukohtadest ja seal antud suunistest. HKMS § 177 lg 1 ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga, vaid kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on 5(8)
3-23-1919 ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1 mõttes. Haldusorganil ei ole lubatud ignoreerida kohtu seisukohti asja uuel läbivaatamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus haldusasjas 3-23-646, samuti 12.03.2025 otsus haldusasjas 3-23-2046 (punkt 30) ja 16.05.2025 ostus haldusasjas 3-24-190 (punkt 16)). Seega tuleks vastustajal halduskohtu otsuse täitmiseks kaebaja 05.06.2023 taotluse uuel läbivaatamisel juhinduda halduskohtu otsuse põhjendustes esitatud õiguslikest seisukohtadest, mistõttu tuleb jaatada tema õigust vaidlustada üksnes neid põhjendusi, isegi kui ta halduskohtu otsuse resolutsiooniga talle pandud taotluse uue läbi vaatamise kohustust iseenesest vaidlustada ei soovi.
9.Kuivõrd apellatsioonkaebusega üksnes halduskohtu otsuse põhjenduste vaidlustamise võimalus on erandlik, piirdub ringkonnakohus halduskohtu põhjenduste kontrollimisega üksnes osas, milles vastustaja on need vaidlustanud ja milles tal saab käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud põhjustel olla nende põhjenduste vaidlustamise vajadus. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus üksnes küsimust, kas õige on halduskohtu otsuse põhjendustes väljendatud seisukoht, et kehtivas õiguses puudub alus äriühingu tegeliku kasusaaja n-ö ajalooliste andmete avalikustamiseks äriregistri infosüsteemis. Seevastu ei asu ringkonnakohus analüüsima halduskohtu otsuse põhjendusi iga seal sisalduva lause tasandil, mh ei käsitle ringkonnakohus küsimust, kas kaebaja saaks kuuluda RahaPTS §792 või § 80 lg 1 kohaldamisalasse, kuna on ilmne, et nende sätete kohaldamise muud eeldused ei ole täidetud (st kaebaja ei ole RahaPTS §-s 792 nimetatud taotlust esitanud ning asjaomast äriühingut ei ole registrist kustutatud).
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et RahaPTS-ist ega TEKSA põhimäärusest, samuti ka direktiivist 2015/849, mida on muudetud direktiiviga 2018/843, ei tulene õiguslikku alust äriühingu varasema (ajaloolise) tegeliku kasusaaja andmete avalikustamiseks äriregistri infosüsteemis. Tõsi on, et eelviidatud õigusaktides ei eristata tegeliku kasusaaja n-ö kehtivaid andmeid (st andmeid selle kohta, kes on parasjagu ühingu tegelikuks kasusaajaks) ja ajaloolisi andmeid (st andmeid selle kohta, kes oli ühingu tegelik kasusaaja mistahes varasemal ajal, ent kes seda enam ei ole). Sellest ei saa aga järeldada, et n-ö ajaloolised andmed tuleb RahaPTS § 78 alusel avalikustada samamoodi, nagu kehtivad andmed. Ringkonnakohtu arvates on õige tõlgendada tegelike kasusaajate andmete avalikustamist reguleerivaid norme kitsalt, võttes arvesse isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet ning sellest tulenevat üldist nõuet, et isikuandmete töötlemisega kaasneva eraelu puutumatuse riive peab olema nii väheintensiivne kui eesmärki arvestades võimalik.
11.RahaPTS 9. peatüki sätete ja eelkõige RahaPTS § 78 lg 1 tõlgendamisel saab juhinduda – nagu halduskohus õigesti tegi – direktiivi 2018/843 põhjendusest 38, kus rõhutatakse vajadust teha kättesaadavaks üksnes ajakohased andmed ning sama direktiivi põhjendusest 34, kus rõhutatakse vajadust leida tasakaal rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning andmesubjekti põhiõiguste vahel. Ringkonnakohus tõdeb, et eelviidatud direktiivides ega ka RahaPTS-is ei ole üheselt sätestatud nõuet jätkuvalt avalikustada äriregistri infosüsteemi kaudu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil ka äriühingute varasemate tegelike kasusaajate andmeid. Eespool osundatud ajakohaste andmete kättesaadavuse nõudest tulenevalt on oluline, et mistahes ajal oleksid kättesaadavad andmed sel ajal vastava ühingu tegelikuks kasusaajaks oleva isiku kohta. Ka RahaPTS eelnõu seletuskirjast4 ei nähtu, et seadusandja oleks pidanud vajalikuks ka n-ö ajalooliste andmete avalikustamist või analüüsinud seadusloomeprotsessi käigus selliste andmete avalikustamisega kaasneva andmesubjekti põhiõiguste riive proportsionaalsust. Niisiis erinevalt vastustajast, kes leiab, et RahaPTS-is n-ö kehtivate ja ajalooliste andmete vaheteo puudumisest saab järeldada kohustust avalikustada ka ajaloolised andmed, leiab 4
04.05.2017 algatatud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (459 SE) eelnõu, avalikult kättesaadav Riigikogu veebisaidil.
6(8)
3-23-1919 ringkonnakohus, et valida tuleb eelviidatud kitsas tõlgendus, mille kohaselt ajalooliste andmete avalikustamist ette nägeva sõnaselge aluse puudumisel ei ole nende avalikustamine lubatav.
12.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vastupidist kinnitab RahaPTS § 80 lg 1, mis näeb ette andmete kustutamise 5 aasta möödumisel äriühingu registrist kustutamisel. Osundatud säte reguleerib TEKSA-sse kogutud andmete kustutamist olukorras, kus juriidiline isik kustutatakse registrist, mitte aga vaidlusaluste andmete avalikustamise küsimust. Kaebaja ei väida, et tegeliku kasusaaja staatuse lõppemisel tuleks tegeliku kasusaaja andmed viivimatult andmekogust kustutada, ka ei vaidlusta kaebaja n-ö ajaloolise tegeliku kasusaaja andmete kättesaadavust rahepesu ja terrorismi rahastamisega tõkestamisega tegelevatele asutustele, vaid üksnes selliste kaebajat puudutavate andmete üldsusele kättesaadavakstegemist tegemist äriregistri infosüsteemis. Kaebaja huvi on kaitsta enda privaatsust selle kaudu, et tema kohta käivaid vaidlusalused andmed poleks avalikkuses kõigile kättesaadavad.
13.Ajaloolise tegeliku kasusaaja andmete äriregistri infosüsteemis avalikustamise alust ei tulene ka TEKSA põhimäärusest. TEKSA põhimääruse sätteid tuleb tõlgendada lähtudes RahaPTS sätetele antavast tõlgendusest. Teisisõnu tuleb TEKSA põhimääruse § 10 lõiget 2, kus on sätestatud, et „[a]ndmekogusse kantud tegelike kasusaajate ja usaldushalduste andmed on avalikud, kui õigusaktides sätestatust ei tulene teisiti“ mõista selliselt, et need andmed avalikustatakse RahaPTS § 78 lõikest 1 tulenevas ulatuses ehk osas, mis puudutab n-ö kehtivaid tegeliku kasusaaja andmeid, mitte aga ajaloolisi andmeid. Ka asjaolust, et TEKSA põhimääruse § 3 lõikes 2 eristatakse tegelike kasusaajate andmekogu koosseisus digitaalset andmebaasi ja arhiivi, ei saa tuletada alust ajalooliste andmete avalikustamiseks. Ajalooliste andmete jätkuvaks avaldamiseks peab seadusandja looma eraldi volitusnormi.
14.Eeltoodut arvesse võttes ei ole halduskohtu otsuse resolutsiooniga vastustajale pandud kohustuse sisu ja ulatuse seisukohast eraldiseisvat tähtsust sellel, kas halduskohus on õigesti mõistnud vaidlustatud kohtuotsuses osundatud liidu õiguse, sh direktiivide sätteid ja Euroopa Kohtu otsust, mistõttu ei ole neid küsimusi vaja apellatsioonkaebuse läbi vaatamisel üksikasjalikult käsitleda. Ringkonnakohus märgib siiski, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktides 9 ja 10 on halduskohus eelkõige täpsustanud osundatud punkti 9 esimeses lauses võetud seisukohta, et liidu õigusest ei tulene kohustust teha kättesaadavaks ajalooliste tegelike kasusaajate isikuandmeid. Siinse vaidluse kontekstis tuleb seda seisukohta mõista nii, et liidu õigusest ei tulene kaebajale kohustust taluda enda kui asjaomase äriühingu varasema tegeliku kasusaaja isikuandmete avalikustamist äriregistri infosüsteemis. Selline seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul õige.
15.Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud tema kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt välja õigusabikulu 5546 eurot ja halduskohtu otsuse tõlkimise kulu 246 eurot. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo arved Y AS-i nimele ning taotluses on kinnitatud, et õigusabi arved on kaebaja asemel tasunud käibemaksukohustuslasest juriidiline isik. Vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks ei ole siiski alust. HKMS § 109 lõikes 5 on sätestatud, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt saab teise isiku poolt kantud kulud menetlusosalisele välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosalisel on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (nt 08.01.2026 otsus nr 3-23-125, p 24; 27.11.2025 otsus nr 3-23-885, p 111; 09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 27; 15.12.2022 otsus nr 3-20-1310, p 37.1; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 30). See tõlgendus lähtub arusaamast, et vastaspoolelt saab välja mõista üksnes menetlusosalise enda kulusid, mitte menetlusvälise isiku kulusid, olenemata sellest, et menetlusvälise isiku kulud võivad samuti seonduda menetletava kohtuasjaga. HKMS § 109 lg 11 järgi on kulud väljamõistetavad vaid siis, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, ning HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb seda asjaolu kohtule tõendada. 7(8)
3-23-1919 Kaebaja esitas apellatsioonimenetluse kulude tõendamiseks arved, mille õigusteenuse osutaja on esitanud Y AS-ile. Ühestki kaebaja menetlusdokumendist ei nähtu, et kaebajal oleks kohustus advokaadikulud hiljem eelnimetatud äriühingule hüvitada või kui, siis millistel tingimustel. Kohtupraktikas on välistatud menetlusvälise isiku poolt kantud kulude väljamõistmine näiteks juhul, kui menetlusosaline on viidanud pelgalt menetlusvälise isikuga kulude kandmiseks sõlmitud kokkuleppele, kuid ei ole avanud sellise kokkuleppe sisu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2025 otsus nr 3-23-577, p 26; 06.03.2025 otsus nr 3-23-558, p 14). Riigikohus selgitas 27.11.2025 otsuses nr 3-23-885 (p 113), et HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude vastaspoolelt väljamõistmist olukorras, kus menetlusosalise kulude kandmise kohustus on tingimuslik. Viidatud asjas sõltus kaebajatel menetluskulude kandmise kohustuse tekkimine sellest, kas kohus rahuldab kaebuse või mitte. Samas oli kohtule esitatud kokkulepe, mille pinnalt oli võimalik kohustuse tekkimine tuvastada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2026 määrus haldusasjas 3-25-277). Siinses asjas ei ole kaebaja sellist kokkulepet esitanud, mistõttu ei saa lähtuda ka tingimuslikust kohustusest (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2024 otsus nr 3-211010, p 40). Kuna kaebaja kohustus hüvitada asjaga seotud advokaadikulud need tegelikult kandnud menetlusvälisele isikule ei olnud HKMS § 109 lg-te 1, 11 ja 5 nõuete kohaselt tõendatud, ei saa tema õigusabikulusid vastustajalt välja mõista. Seetõttu jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Kuna vastustaja ei vaidlustanud halduskohtu otsuse resolutsiooni, on halduskohtu otsus menetluskulude jaotamise osas jõustunud.
16.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse mõistmiseks ei ole vajalik teada kaebaja nime. Võib eeldada, et kaebaja selle avaldamist ei soovi ning seetõttu tuleb see kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.