Määrus 1072/2009

1. Käesolevat määrust kohaldatakse ühenduse territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes. 2. Juhul kui vedu tehakse liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, kohaldatakse käesolevat määrust transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes. Seda ei kohaldata reisi selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, kuni ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole sõlmitud vajalikku kokkulepet. 3. Kuni lõikes 2 osutatud kokkulepete sõlmimiseni ei mõjuta käesolev määrus: a) liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi tehtavaid vedusid käsitlevaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide ja kõnealuste kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsetes kokkulepetes; b) liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi tehtavaid vedusid käsitlevaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide vahel sõlmitud kahepoolsetes kokkulepetes ja mis kahepoolsete lubade või liberaliseerimise korra alusel lubavad liikmesriigis peale ja maha laadida sellistel vedajatel, kes ei ole asutatud kõnealuses liikmesriigis. 4. Käesolevat määrust kohaldatakse mitteresidendist vedaja teostatava ajutise riigisisese veoste autoveo suhtes, nagu on ette nähtud III peatükiga. 5. Järgmist liiki vedude ja selliste vedudega seotud tühisõitude puhul ei ole vaja ühenduse tegevusluba ning need on vabastatud kõigist veoloa nõuetest: a) postivedu universaalteenusena; b) kahjustatud või rikkis sõidukite vedu; c) veosevedu mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass koos haagisega ei ületa 3,5 tonni; d) veosevedu mootorsõidukitega, kui järgmised tingimused on täidetud: i) veetav veos on ettevõtja omand või vara, mille ettevõtja on müünud, ostnud, rendile andnud või rendile võtnud, tootnud, kaevandanud, töödelnud või remontinud; ii) reisi eesmärk on veose vedamine ettevõttesse või ettevõttest või veose ettevõttesisene või -väline ümberpaigutamine ettevõtja oma tarbeks; iii) sellise veo puhul kasutatavaid mootorsõidukeid juhivad ettevõtja poolt töölevõetud töötajad või lepingulise kohustuse alusel ettevõtte käsutusse antud töötajad; iv) veost vedavad sõidukid kuuluvad ettevõtjale või ettevõtja on need järelmaksuga ostnud või rentinud, kusjuures rentimise korral vastavad sõidukid tingimustele, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiiviga 2006/1/EÜ (ilma juhita renditud sõidukite kasutamise kohta kaupade autoveol), (12) ning v) selline veosevedu on ettevõtjale ainult lisategevusala; e) meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike veoste vedu hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral. Esimese lõigu punkti d alapunkti iv ei kohaldata asendussõiduki kasutamise suhtes juhul, kui harilikult kasutatav sõiduk on lühiajaliselt rikkis. 6. Lõike 5 sätted ei mõjuta tingimusi, mille kohaselt liikmesriik annab oma kodanikele loa tegelemiseks kõnealuses lõikes osutatud tegevusaladega.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. „sõiduk” – liikmesriigis registreeritud mootorsõiduk või ühendatud autorong, millest vähemalt mootorsõiduk on liikmesriigis registreeritud, ja mida kasutatakse eranditult veoste veoks; 2. „rahvusvaheline vedu” – a) koormaga vedu sõidukiga, mille lähte- ja sihtkoht on kahes erinevas liikmesriigis ja mis läbib ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi või mitte; b) liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi toimuv koormaga vedu sõidukiga, mis läbib ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi või mitte; c) kolmandate riikide vahel toimuv koormaga vedu sõidukiga, mis läbib ühe või mitme liikmesriigi territooriumi, või d) punktides a, b ja c osutatud veoga seotud tühisõit; 3. „vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, kus vedaja tegutseb, kuid mis ei ole vedaja asukohaliikmesriik; 4. „mitteresidendist vedaja” – vedaja, kes tegutseb vastuvõtvas liikmesriigis; 5. „juht” – isik, kes juhib sõidukit kasvõi lühikese aja jooksul või kes viibib sõidukis, et ta oleks vajaduse korral osana oma töökohustustest juhtimiseks kättesaadav; 6. „kabotaažveod” – rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt kooskõlas käesoleva määrusega; 7. „ühenduse autoveoalaste õigusaktide raske rikkumine” – rikkumine, mis võib viia hea maine kadumiseni vastavalt määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõigetele 1 ja 2 ja/või ühenduse tegevusloa kehtivuse peatamiseni kindlaksmääratud ajaks või alaliselt.

Rahvusvaheline vedu toimub ühenduse tegevusloa alusel ning kui juht on kolmanda riigi kodanik, peab tal olema ka juhitunnistus.

1. Ühenduse tegevusloa annab liikmesriik kooskõlas käesoleva määrusega välja igale vedajale, kes tegeleb veoste autoveoga rendi või tasu eest ja: a) kes on asutatud kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja nimetatud liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega ning b) kellel on kooskõlas ühenduse ja kõnealuse liikmesriigi vedaja tegevusalale lubamist käsitlevate õigusaktidega õigus korraldada asukohaliikmesriigis veoste rahvusvahelist autovedu. 2. Ühenduse tegevusloa annab välja asukohaliikmesriigi pädev asutus kuni kümneks aastaks ja seda saab uuendada. Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva välja antud ühenduse tegevusload ja kinnitatud ärakirjad kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni. Komisjon kohandab ühenduse litsentsi kehtivusaega tehnika arenguga, eelkõige määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikliga 16 sätestatud riiklike elektrooniliste vedajate registritega. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. 3. Asukohaliikmesriik annab omanikule ühenduse tegevusloa originaali, mille säilitab vedaja, ja nii mitu kinnitatud ärakirja, kui on ühenduse tegevusloa omaniku valduses olevaid sõidukeid, mis kuuluvad täielikult temale või on tema käsutuses näiteks järelmaksu-, rendi- või liisingulepingu alusel. 4. Ühenduse tegevusluba ja kinnitatud ärakirjad vastavad II lisas ettenähtud näidisele, kõnealuses lisas sätestatakse ka tegevusloa kasutamist reguleerivad tingimused. Need sisaldavad vähemalt kahte I lisas loetletud turvaelementi. Komisjon kohandab I ja II lisa tehnika arenguga. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. 5. Ühenduse tegevusloal ja selle kinnitatud ärakirjadel peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Ühenduse tegevusloa ja kinnitatud ärakirjade seerianumbrid kantakse riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse osana vedajat hõlmavast teabest. 6. Ühenduse tegevusluba antakse välja vedaja nimele ning seda ei või kolmandale isikule üle anda. Ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja hoitakse igas vedaja sõidukis ja see esitatakse volitatud kontrollametniku nõudmisel. Ühendatud autorongi puhul kuulub kinnitatud ärakiri mootorsõiduki juurde. See kehtib ühendatud autorongi suhtes ka juhul, kui haagis või poolhaagis ei ole registreeritud või tegevusloa omaniku nimel liiklusesse lubatud või kui see on registreeritud või lubatud liiklusesse mõnes muus riigis.

1. Liikmesriik annab vastavalt käesolevale määrusele juhitunnistuse igale vedajale, kes: a) omab ühenduse tegevusluba ning b) kasutab ka selles liikmesriigis seaduslikult töölepingu alusel töötavat juhti, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) (13) tähenduses, või kasutab seaduslikult juhti, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik kõnealuse direktiivi tähenduses ning on antud nimetatud vedaja käsutusse kooskõlas tööhõive- ja kutseõppetingimustega, mis on liikmesriigis ette nähtud: i) õigus- ja haldusnormidega, ning vajaduse korral; ii) kollektiivlepingutega vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele eeskirjadele. 2. Vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus annab juhitunnistuse ühenduse tegevusloa omaniku taotluse põhjal igale juhile, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses ning kellega vedaja on seaduslikult sõlminud töölepingu, või igale seaduslikult vedaja käsutusse antud juhile, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik nimetatud direktiivi tähenduses. Iga juhitunnistus tõendab, et selles nimetatud juht töötab vastavalt lõikes 1 sätestatud tingimustele. 3. Juhitunnistus vastab näidisele, mis on esitatud III lisas. Tunnistus sisaldab vähemalt kaht I lisas loetletud turvaelementi. 4. Komisjon kohandab III lisa tehnika arenguga. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. 5. Juhitunnistusel peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Juhitunnistuse seerianumber võidakse kanda riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse osana seda vedajat hõlmavast teabest, kes annab selle juhitunnistuses nimetatud juhi kasutusse. 6. Juhitunnistus kuulub vedajale, kes annab selle juhitunnistuses nimetatud juhi kasutusse, kui see juht juhib kõnealusele vedajale antud ühenduse tegevusluba kasutavat sõidukit. Juhitunnistuse kinnitatud ärakirja, mille on välja andnud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus, hoitakse vedaja tööruumides. Juhitunnistus esitatakse volitatud kontrollametniku nõudmisel. 7. Juhitunnistus antakse tähtajaks, mille määrab väljaandev liikmesriik, maksimaalselt viieks aastaks. Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva välja antud juhitunnistused kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni. Juhitunnistus kehtib ainult seni, kuni selle väljaandmise tingimused on täidetud. Liikmesriigid võtavad kohased meetmed tagamaks, et kui neid tingimusi enam ei täideta, tagastab vedaja tunnistuse viivitamata väljaandnud asutusele.

1. Kui on esitatud ühenduse tegevusloa saamise taotlus, või artikli 4 lõike 2 kohane ühenduse tegevusloa uuendamise taotlus, kontrollivad asukohaliikmesriigi pädevad asutused, kas vedaja vastab (endiselt) artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele. 2. Asukohaliikmesriigi pädev asutus jälgib korrapäraselt iga-aastaste kontrollimistega, mis hõlmavad vähemalt 20 % selles liikmesriigis antud kehtivatest juhitunnistustest, kas artikli 5 lõikes 1 nimetatud juhitunnistuse andmise tingimused on jätkuvalt täidetud.

1. Kui artikli 4 lõikes 1 sätestatud või artikli 5 lõikes 1 osutatud tingimusi ei täideta, lükkab asukohaliikmesriigi pädev asutus ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse andmise või uuendamise taotluse tagasi põhjendatud otsusega. 2. Pädev asutus tunnistab ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse kehtetuks, kui selle omanik: a) ei täida enam artikli 4 lõikes 1 sätestatud või artikli 5 lõikes 1 osutatud tingimusi või b) on esitanud ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse saamise taotluses ebaõiget teavet.

1. Rendi või tasu eest veoste vedajal, kellel on ühenduse tegevusluba ja kelle juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid. 2. Kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu. Kabotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis. Vedajad võivad esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul teha mõned või kõik esimese lõigu kohaselt lubatud kabotaažveod kõigis liikmesriikides, tingimusel et need piirduvad ühe kabotaažveoga liikmesriigi kohta kolme päeva jooksul pärast sõiduki tühjana saabumist kõnealuse liikmesriigi territooriumile. 3. Riigisisese autoveo teenuseid, mida vastuvõtvas liikmesriigis osutab mitteresidendist vedaja, käsitatakse käesoleva määrusega kooskõlas olevatena üksnes juhul, kui vedaja esitab selged tõendid saabuva rahvusvahelise veo kohta ja iga järgneva kabotaažveo kohta, mille ta on seal teinud. Esimeses lõigus osutatud tõendusmaterjal koosneb iga üksiku veo puhul järgmistest üksikasjadest: a) saatja nimi, aadress ja allkiri; b) vedaja nimi, aadress ja allkiri; c) saaja nimi ja aadress, samuti tema allkiri ja kohaletoimetamise kuupäev pärast seda, kui veosed on kohale toimetatud; d) veoste ülevõtmise koht ja kuupäev ning kättetoimetamiskoht; e) veoste olemuse tavakirjeldus ning nende pakkimisviis ja ohtlike veoste puhul nende üldtunnustatud kirjeldus, samuti pakkide arv ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid; f) veoste brutomass või muul viisil väljendatud hulk; g) mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid. 4. Käesolevas artiklis sätestatud tingimuste täitmise tõendamiseks ei nõuta lisadokumente. 5. Vedajal, kellele on asukohaliikmesriigi õigusaktide kohaselt antud õigus osutada selles liikmesriigis rendi või tasu eest artikli 1 lõike 5 punktides a, b ja c täpsustatud autoveoteenuseid, on käesolevas peatükis ette nähtud tingimustel lubatud teha sama liiki kabotaažvedu või kabotaažvedu samasse kategooriasse kuuluvate sõidukitega. 6. Luba teha artikli 1 lõike 5 punktides d ja e nimetatud veoliikide raames kabotaažvedu on piiranguteta.

1. Kui ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, peavad kabotaažveod olema kooskõlas vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, mis käsitlevad järgmisi valdkondi: a) veolepingut reguleerivad tingimused; b) maanteesõidukite mass ja mõõtmed; c) teatavate veoseliikide, eelkõige ohtlike veoste, kiirestiriknevate toiduainete ja elusloomade veo kohta kehtivad nõuded; d) sõiduaeg ja puhkeperioodid; e) veoteenuste käibemaks. Vajaduse korral võivad esimese lõigu punktis b osutatud mass ja mõõtmed olla vedaja asukohaliikmesriigis kohaldatavatest suuremad, kuid mitte mingil juhul ei tohi need ületada vastuvõtva liikmesriigi kehtestatud piiranguid riigisiseste vedude osas või tehnilisi omadusi, millele on viidatud nõukogu 25. juuli 1996. aasta direktiivi 96/53/EÜ (millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass) (14) artikli 6 lõikes 1 nimetatud tõendites. 2. Selleks et vältida mis tahes diskrimineerimist kodakondsuse või registrijärgse asukoha alusel, tuleb lõikes 1 osutatud õigus- ja haldusnorme kohaldada mitteresidentidest vedajate suhtes samadel tingimustel kui need, mis vastuvõttev liikmesriik esitab oma kodanikele.

1. Tõsiste häirete korral veonduse siseturul teatavas geograafilises piirkonnas, mis tulenevad kabotaažvedudest või on kabotaažvedude tõttu süvenenud, võivad liikmesriigid kaitsemeetmete vastuvõtmiseks pöörduda kõnealuse küsimusega komisjoni poole, edastades talle vajaliku teabe ja teatades kõikidest meetmetest, mida nad kavatsevad võtta residentidest vedajate suhtes. 2. Lõike 1 kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid: — „tõsised häired veonduse siseturul teatavas geograafilises piirkonnas” – kõnealusele turule eriomaste probleemide ilmnemine, mis väljendub selles, et pakkumine ületab nõudmist tõsisel määral ning tõenäoliselt jätkuvalt, ohustades finantsstabiilsust ja paljude vedajate püsimajäämist, — „geograafiline piirkond” – piirkond, mis moodustab kogu liikmesriigi territooriumi või osa sellest või ulatub kogu teise liikmesriigi territooriumile või osale sellest. 3. Komisjon tutvub olukorraga, eelkõige asjakohaste andmete põhjal, ja pärast konsulteerimist artikli 15 lõikes 1 osutatud komiteega otsustab ühe kuu jooksul alates liikmesriigi taotluse vastuvõtmisest, kas kaitsemeetmed on vajalikud või mitte, ning kui need on vajalikud, võtab need vastu. Nende meetmete hulka võib kuuluda asjaomase piirkonna ajutine väljajätmine käesoleva määruse reguleerimisalast. Käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmed kehtivad tähtaja jooksul, mis on kuni kuus kuud ning mida võib üks kord samaks kehtivusajaks uuendada. Komisjon teatab liikmesriikidele ja nõukogule viivitamata kõikidest käesoleva lõike kohaselt võetud meetmetest. 4. Kui komisjon otsustab vastu võtta kaitsemeetmed ühe või mitme liikmesriigi suhtes, peavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtma samasuguses ulatuses meetmeid residentidest vedajate suhtes ning teavitama sellest komisjoni. Kõnealuseid meetmeid kohaldatakse hiljemalt alates samast kuupäevast, kui komisjoni vastuvõetud kaitsemeetmeid. 5. Iga liikmesriik võib komisjoni lõike 3 kohaselt tehtud otsuse osas pöörduda nõukogu poole 30 päeva jooksul alates selle teatavakstegemisest. 30 päeva jooksul pärast pöördumist, või kui pöördumise on esitanud mitu liikmesriiki, siis pärast esimest pöördumist, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha teistsuguse otsuse. Nõukogu otsuse suhtes kohaldatakse lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud kehtivusaega. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused peavad võtma samasuguses ulatuses meetmeid residentidest vedajate suhtes ja teavitama sellest komisjoni. Kui nõukogu ei võta vastu otsust esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul, on komisjoni otsus lõplik. 6. Kui komisjoni arvates on lõikes 3 osutatud meetmeid vaja uuendada, teeb ta ettepaneku nõukogule, kes teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva määruse kohaldamise ja järelevalve tagamisel. Nad vahetavad teavet vastavalt määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklile 18 loodud riiklike kontaktpunktide kaudu.

1. Mis tahes liikmesriigis toime pandud või tuvastatud autoveoalaste ühenduse õigusaktide raske rikkumise korral võtab rikkumised toime pannud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus vajalikud meetmed, mille hulka võib kuuluda hoiatus, kui see on siseriiklikus õiguses ette nähtud, et menetleda asja, mille tulemusena võib muu hulgas määrata järgmised halduskaristused: a) ühenduse tegevusloa kõigi või osade kinnitatud ärakirjade ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine; b) ühenduse tegevusloa ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine. Need karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumiste kohta ning pidades silmas ühenduse tegevusloa omaniku toime pandud rikkumise raskust ja selle tegevusloa kinnitatud ärakirjade arvu, mida ta valdab rahvusvaheliseks veoks. 2. Juhitunnistuste igasuguse väärkasutamisega seotud raske rikkumise korral võib rikkumised toime pannud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus kehtestada kohaseid karistusi, näiteks: a) juhitunnistuste andmise peatamine, b) juhitunnistuste kehtetuks tunnistamine, c) juhitunnistuste andmise seadmine sõltuvusse täiendavatest tingimustest väärkasutuse vältimiseks, d) ühenduse tegevusloa kõigi või osade kinnitatud ärakirjade ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine, e) ühenduse tegevusloa ajutine või lõplik kehtetuks tunnistamine. Need karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumiste kohta ning võttes arvesse ühenduse tegevusloa omaniku toime pandud rikkumise raskust. 3. Asukohaliikmesriigi pädev asutus edastab selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rikkumine tuvastati, võimalikult kiiresti ja hiljemalt kuue nädala jooksul pärast rikkumise suhtes lõpliku otsuse langetamist teabe selle kohta, kas ja millised lõigetega 1 ja 2 ettenähtud karistused määrati. Kui selliseid karistusi ei määrata, esitab asukohaliikmesriigi pädev asutus põhjenduse. 4. Pädev asutus võtab arvesse selles liikmesriigis, kus rikkumised tuvastati, määratud karistusi ja tagab, et vedajale määratud karistused tervikuna oleksid proportsionaalsed vastavate rikkumistega. 5. Samuti võib vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus vastavalt oma õigusele algatada vedaja suhtes menetluse siseriiklikus kohtus. Kõnealune pädev asutus teatab vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele sellekohasest otsustest. 6. Liikmesriigid tagavad, et vedajad võivad nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile määratud halduskaristuse vaidlustada.

1. Kui liikmesriigi pädev asutus on teadlik käesoleva määruse või autoveoalaste ühenduse õigusaktide raskest rikkumisest, mis on omistatav mitteresidendist vedajale, edastab liikmesriik, kelle territooriumil rikkumine tuvastati, vedaja asukohaliikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ning hiljemalt kuue nädala jooksul pärast rikkumise suhtes lõpliku otsuse langetamist järgmise teabe: a) rikkumise kirjeldus ning selle toimepaneku kuupäev ja aeg; b) rikkumise kategooria, liik ja selle raskusaste ning c) määratud ja täideviidud karistused. Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võib nõuda vedaja asukohaliikmesriigi pädevalt asutuselt halduskaristuste kehtestamist kooskõlas artikliga 12. 2. Ilma et see piiraks kriminaalvastutusele võtmist, on vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel õigus kehtestada karistusi mitteresidendist vedaja suhtes, kes on kabotaažveo jooksul rikkunud nende territooriumil käesolevat määrust või autoveoalaseid siseriiklikke või ühenduse õigusakte. Karistusi kohaldatakse diskrimineerimata. Karistuste hulka võib muu hulgas kuuluda hoiatus või raske rikkumise korral kabotaažveo ajutine keelamine selle vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, kus eeskirju on rikutud. 3. Liikmesriigid tagavad, et vedajad võivad nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile määratud halduskaristuse vaidlustada.

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud vedaja autoveoalaste ühenduse õigusaktide raske rikkumine, mille eest on mis tahes liikmesriik karistuse määranud, samuti ühenduse tegevusloa või selle kinnitatud ärakiri ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine kantakse riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse. Registri sissekanded, mis hõlmavad ühenduse tegevusloa ajutist või alalist kehtetuks tunnistamist, jäävad andmebaasi kaheks aastaks alates kehtetuks tunnistamise perioodi lõpust ajutise kehtetuks tunnistamise puhul ning alates kehtetuks tunnistamise kuupäevast alalise kehtetuks tunnistamise puhul.

1. Komisjoni abistab vastavalt määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 18 lõikele 1 asutatud komitee. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad kõnealustest meetmetest komisjonile hiljemalt 4. detsembriks 2011 ning nende hilisematest muudatustest nii ruttu kui võimalik. Liikmesriigid tagavad meetmete kohaldamise diskrimineerimata vedaja kodakondsuse või registreeritud asukoha põhjal.

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile iga kahe aasta tagant nende vedajate arvu, kes on eelneva aasta 31. detsembri seisuga ühenduse tegevuslubade omanikud, ja kinnitatud ärakirjade arvu, mis vastab kõnealusel kuupäeval veonduses kasutatavate sõidukite arvule. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile ka eelmisel kalendriaastal välja antud juhitunnistuste arvu ning sama aasta 31. detsembril kehtivate juhitunnistuste arvu. 3. Komisjon koostab 2013. aasta lõpuks aruande ühenduse autoveoturu kohta. Kõnealune aruanne sisaldab turuolukorra analüüsi, sealhulgas hinnangut kontrollide tõhususele, ja analüüsi töötingimuste arengu kohta kutsealal ning ka hinnangut sellele, kas eeskirjade ühtlustamine, muu hulgas jõustamise ja maanteekasutusmaksude ning sotsiaal- ja ohutusealase regulatsiooni valdkonnas, on edenenud sellisel määral, et võiks kavandada riigisiseste autoveoturgude edasist avamist, sealhulgas kabotaaži osas.

Määrused (EMÜ) nr 881/92 ja (EMÜ) nr 3118/93 ning direktiiv 2006/94/EÜ tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele ja direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 4. detsembrist 2011, välja arvatud artiklid 8 ja 9, mida kohaldatakse alates 14. mai 2010.