Määrus 2018/1805

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse õigusnormid, mille alusel liikmesriik tunnustab ja täidab oma territooriumil arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid, mille mõni teine liikmesriik on kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames teinud. 2. Käesolev määrus ei muuda kohustust austada ELi lepingu artiklis 6 sätestatud põhiõigusi ja õiguspõhimõtteid. 3. Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tegemisel tagab taotlev asutus, et järgitakse vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. 4. Käesoleva määruse kohaldamisalasse ei kuulu tsiviil- või haldusasjades läbiviidavate menetluste raames tehtud arestimis- ja konfiskeerimisotsused.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „arestimisotsus“– taotleva asutuse tehtud või kinnitatud otsus eesmärgiga takistada vara hävitamist, muutmist, eemaldamist, üleandmist või käsutamist selle konfiskeerimise tagamiseks; 2) „konfiskeerimisotsus“– lõplik karistus või meede, mille kohus on määranud kuriteoga seotud menetluses ning mille tulemusena võetakse füüsiliselt või juriidiliselt isikult vara lõplikult ära; 3) „vara“– igasugune vara, kehaline või mittekehaline ese, kinnis- või vallasvara, ning sellise vara omandiõigust või muid selle varaga seotud õigusi tõendavad õiguslikud dokumendid või aktid, mis taotleva asutuse arvates a) on kuriteoga saadud tulu või sellise tulu väärtusele kas täielikult või osaliselt vastav tulu; b) on kuriteo toimepanemise vahend või selle väärtus; c) kuulub konfiskeerimisele tulenevalt direktiivis 2014/42/EL sätestatud konfiskeerimispädevuse kohaldamisest taotlevas riigis või d) kuulub kuriteoga seotud menetluse tulemusena konfiskeerimisele selliste taotleva riigi õiguse muude sätete kohaselt, mis puudutavad konfiskeerimispädevust, sealhulgas konfiskeerimist lõpliku süüdimõistva otsuse puudumise korral; 4) „tulu“– kuritegelikul teel kas otseselt või kaudselt saadud majanduslik hüve, mis hõlmab mis tahes vara, sealhulgas otsese tulu hilisemat taasinvesteerimist või muundust ja igasugust väärtust omavat tulemit; 5) „kuriteovahend“– vara, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada mis tahes viisil täielikult või osaliselt kuriteo toimepanemiseks; 6) „taotlev riik“– liikmesriik, kus tehakse arestimis- või konfiskeerimisotsus; 7) „täitev riik“– liikmesriik, kellele arestimis- või konfiskeerimisotsus tunnustamiseks ja täitmiseks edastatakse; 8) „taotlev asutus“– a) arestimisotsuse puhul: i) asjaomases asjas pädev kohtunik, kohus või prokurör, või ii) muu pädev asutus, kelle taotlev riik on selleks määranud ja kes on pädev otsustama vara arestimise üle kriminaalasjades või täitma arestimisotsust kooskõlas liikmesriigi õigusega. Lisaks kinnitab arestimisotsuse enne selle täitvale asutusele edastamist taotleva riigi kohtunik, kohus või prokurör pärast seda, kui ta on kontrollinud, kas see vastab käesoleva määruse kohastele arestimisotsuse tegemise tingimustele. Kui kohtunik, kohus või prokurör on otsuse kinnitanud, võib seda muud pädevat asutust otsuse edastamisel käsitada samuti taotleva asutusena; b) konfiskeerimisotsuse puhul asutus, kelle taotlev riik on selleks määranud ja kes on kooskõlas liikmesriigi õigusega pädev täitma kriminaalasjades kohtu tehtud konfiskeerimisotsuseid; 9) „täitev asutus“– asutus, kes on pädev arestimis- või konfiskeerimisotsust tunnustama ja tagama selle täitmise kooskõlas käesoleva määrusega ja menetlustega, mida kohaldatakse vara arestimist ja konfiskeerimist käsitleva liikmesriigi õiguse kohaselt; kui sellise menetluse puhul on vajalik, et kohus registreeriks otsuse ja annaks loa selle täitmiseks, on täitev asutus asutus, kes on pädev sellist registreerimist ja loa andmist taotlema; 10) „puudutatud isik“– füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on tehtud arestimis- või konfiskeerimisotsus, või füüsiline või juriidiline isik, kellele kuulub asjaomases otsuses käsitletav vara, ning kõik kolmandad isikud, kelle asjaomase varaga seotud õigusi see otsus täitva riigi õiguse kohaselt otseselt piirab.

1. Arestimis- või konfiskeerimisotsus täidetakse ilma sellise otsuse aluseks olnud teo topeltkaristatavust kindlaks tegemata, kui maksimaalne karistus sellise teo eest on taotlevas riigis vähemalt kolme aasta pikkune vabadusekaotus ning see tegu on taotleva riigi õiguse kohaselt üks või mitu järgmistest kuritegudest: 1) kuritegelikus organisatsioonis osalemine; 2) terrorism; 3) inimkaubandus; 4) laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno; 5) ebaseaduslik kauplemine narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega; 6) ebaseaduslik kauplemine relvade, laskemoona ja lõhkeainetega; 7) korruptsioon; 8) pettus, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/1371 (17) määratletud pettus ja muud liidu finantshuve kahjustavad kuriteod; 9) kriminaaltulu rahapesu; 10) raha, sealhulgas euro võltsimine; 11) arvutikuriteod; 12) keskkonnakuriteod, sealhulgas ebaseaduslik kauplemine ohustatud looma- ja taimeliikide ning taimesortidega; 13) ebaseaduslikule piiriületamisele ja ebaseaduslikule riigis elamisele kaasaaitamine; 14) tahtlik tapmine või raskete kehavigastuste tekitamine; 15) ebaseaduslik kauplemine inimorganite ja -kudedega; 16) inimrööv, ebaseaduslik vabadusevõtmine või pantvangi võtmine; 17) rassism ja ksenofoobia; 18) organiseeritud või relvastatud röövimine; 19) ebaseaduslik kauplemine kultuuriväärtustega, sealhulgas antiikesemete ja kunstiteostega; 20) kelmus; 21) räkit ja väljapressimine; 22) toodete võltsimine ja piraatkoopiate valmistamine; 23) haldusdokumentide võltsimine ja nendega kaubitsemine, 24) maksevahendi võltsimine; 25) ebaseaduslik kauplemine hormoonpreparaatide ja muude kasvukiirendajatega; 26) ebaseaduslik kauplemine tuumamaterjalide ja radioaktiivsete ainetega; 27) varastatud sõidukitega kauplemine; 28) vägistamine; 29) süütamine; 30) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse kuuluvad kuriteod; 31) õhusõiduki või laeva kaaperdamine; 32) sabotaaž. 2. Muude kui lõikes 1 osutatud kuritegude puhul võib täitev riik seada arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise tingimuseks, et arestimis- või konfiskeerimisotsuse aluseks olev tegu on kuritegu täitva riigi õiguse kohaselt, olenemata selle kuriteokoosseisu tunnustest või sellest, kuidas kuritegu on kirjeldatud taotleva riigi õiguses.

1. Arestimisotsus edastatakse arestimistunnistuse abil. Taotlev asutus edastab artiklis 6 sätestatud arestimistunnistuse otse täitvale asutusele või asjakohasel juhul artikli 24 lõikes 2 osutatud keskasutusele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tingimustel, mis võimaldavad täitval asutusel arestimistunnistuse ehtsuse kindlaks teha. 2. Liikmesriigid võivad teha avalduse, milles nad teatavad, et kui neile edastatakse arestimistunnistus arestimisotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, peab taotlev asutus edastama koos arestimistunnistusega ka arestimisotsuse originaali või selle kinnitatud ärakirja. Artikli 6 lõike 2 kohaselt tuleb aga tõlkida üksnes arestimistunnistus. 3. Liikmesriigid võivad teha lõikes 2 osutatud avalduse enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva või pärast seda kuupäeva. Liikmesriigid võivad selle avalduse igal ajal tagasi võtta. Liikmesriigid teavitavad komisjoni, kui nad sellise avalduse teevad või tagasi võtavad. Komisjon teeb selle teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule. 4. Kui taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et isik, kelle suhtes on tehtud rahasummat käsitlev arestimisotsus, omab liikmesriigis vara või sissetulekut, edastab taotlev asutus sellise arestimisotsuse puhul arestimistunnistuse kõnealusele liikmesriigile. 5. Konkreetset vara puudutava arestimisotsuse puhul edastab taotlev asutus arestimistunnistuse liikmesriigile, kelle puhul taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et seal asub kõnealune vara. 6. Arestimistunnistusele kehtivad järgmised nõuded: a) sellele lisatakse artikli 14 kohaselt edastatud konfiskeerimistunnistus või b) see sisaldab korraldust selle kohta, et vara peab jääma täitvas riigis arestituks seni, kuni konfiskeerimisotsus artikli 14 kohaselt edastatakse ja täidetakse, ning sellisel juhul märgib taotlev asutus arestimistunnistusele edastamise eeldatava kuupäeva. 7. Taotlev asutus teavitab täitvat asutust igast talle teadaolevast puudutatud isikust. Taotlev asutus edastab täitvale asutusele viimase taotluse korral ka teabe nimetatud puudutatud isiku võimalike varaga seotud nõuete kohta, sealhulgas kõnealuse isiku isikuandmed. 8. Kui vaatamata sellele, et teave on kooskõlas artikli 24 lõikega 3 kättesaadavaks tehtud, ei ole pädev täitev asutus taotlevale asutusele teada, teeb taotlev asutus kõik vajalikud päringud, sealhulgas Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kontaktpunktide kaudu, et teha kindlaks, milline asutus on pädev arestimisotsust tunnustama ja täitma. 9. Kui arestimistunnistuse saanud täitva riigi asutus ei ole pädev arestimisotsust tunnustama või selle täitmiseks vajalikke meetmeid võtma, edastab ta arestimistunnistuse viivitamata oma liikmesriigi pädevale täitvale asutusele ja teavitab sellest taotlevat asutust.

1. Arestimistunnistus edastatakse vastavalt artiklile 4 korraga üksnes ühele täitvale riigile, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 2 või 3. 2. Kui arestimisotsus puudutab konkreetset vara, võib arestimistunnistuse edastada samaaegselt enam kui ühele täitvale riigile, kui a) taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et arestimisotsusega hõlmatud vara asub erinevates täitvates riikides, või b) arestimisotsusega hõlmatud konkreetse vara arestimisega seoses tuleb meetmeid võtta enam kui ühes täitvas riigis. 3. Kui arestimisotsus puudutab rahasummat, võib arestimistunnistuse edastada samaaegselt enam kui ühele täitvale riigile, kui taotlev asutus leiab, et selleks on konkreetne vajadus, eelkõige juhul, kui vara, mida võib arestida taotlevas riigis ja mis tahes täitvas riigis, eeldatavast väärtusest tõenäoliselt ei piisa kogu arestimisotsuses ette nähtud rahasumma arestimiseks.

1. Arestimisotsuse edastamiseks täidab taotlev asutus I lisas sätestatud arestimistunnistuse, allkirjastab selle ning kinnitab selle sisu täpsust ja õigsust. 2. Taotlev asutus esitab täitvale asutusele arestimistunnistuse eksemplari, mis on tõlgitud täitva riigi ametlikku keelde või mõnda teise keelde, mida täitev riik lõike 3 kohaselt aktsepteerib. 3. Liikmesriik võib igal ajal kinnitada komisjonile esitatavas avalduses, et ta aktsepteerib arestimistunnistuse eksemplare, mis on tõlgitud ühte või mitmesse liidu ametlikku keelde, mis ei ole kõnealuse liikmesriigi ametlik keel. Komisjon teeb avaldused kättesaadavaks kõigile liikmesriikidele ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule.

1. Täitev asutus tunnustab kooskõlas artikliga 4 edastatud arestimisotsust ja võtab vajalikud meetmed, et täita see samal viisil nagu riigisisene arestimisotsus, mille on teinud täitva riigi asutus, välja arvatud juhul, kui ta kasutab ühte artiklis 8 sätestatud arestimisotsuse tunnustamata ja täitmata jätmise alustest või ühte artiklis 10 sätestatud täitmise edasilükkamise alustest. 2. Täitev asutus esitab taotlevale asutusele arestimisotsuse täitmise kohta aruande, mis sisaldab arestitud vara kirjeldust ja selle väärtuse hinnangut, kui see on olemas. Aruanne esitatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja põhjendamatu viivituseta niipea, kui täitvat asutust on teavitatud, et arestimisotsus on täidetud.

1. Täitev asutus võib otsustada jätta arestimisotsuse tunnustamata või täitmata üksnes juhul, kui a) arestimisotsuse täitmine oleks vastuolus ne bis in idem põhimõttega; b) täitva riigi õiguse kohaselt eksisteerib privileeg või immuniteet, mis takistaks asjaomase vara arestimist, või on olemas kriminaalvastutuse kindlaksmääramise või piiramise normid, mis puudutavad ajakirjandusvabadust ja väljendusvabadust muudes meediakanalites ning takistavad arestimisotsuse täitmist; c) arestimistunnistus on puudulik või ilmselgelt väär ning seda ei ole täiendatud pärast lõikes 2 osutatud konsulteerimist; d) arestimisotsus on seotud kuriteoga, mis on toime pandud täielikult või osaliselt väljaspool taotleva riigi territooriumi ja täielikult või osaliselt täitva riigi territooriumil ning tegu, millega seoses arestimisotsus tehti, ei ole täitva riigi õiguse kohaselt kuritegu; e) artikli 3 lõike 2 kohasel juhul ei ole tegu, millega seoses arestimisotsus tehti, täitva riigi õiguse kohaselt kuritegu; arestimisotsuse tunnustamisest ega täitmisest ei tohi siiski keelduda makse või tollimakse või tolli- ja rahavahetustehinguid käsitlevate õigusnormidega seotud juhtumite korral seetõttu, et täitva riigi õiguses ei ole kehtestatud samalaadseid makse või tollimakse või et nendes puuduvad samalaadsed makse ja tollimakse käsitlevad õigusnormid või samalaadsed tolli- ja rahavahetustehinguid käsitlevad õigusnormid nagu taotleva riigi õiguses; f) erandjuhul on konkreetsete ja objektiivsete tõendite põhjal põhjendatult alust arvata, et tulenevalt asja konkreetsetest asjaoludest rikuks arestimisotsuse täitmine ilmselgelt asjakohast ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigust, eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või õigust kaitsele. 2. Enne arestimisotsuse täieliku või osalise tunnustamata või täitmata jätmise üle otsustamist konsulteerib täitev asutus lõikes 1 osutatud juhul asjakohaste vahendite abil taotleva asutusega ja palub asjakohasel juhul taotleval asutusel edastada talle viivitamata kogu vajalik teave. 3. Arestimisotsuse tunnustamata või täitmata jätmise otsus tehakse viivitamata ja sellest teatatakse taotlevale asutusele viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 4. Kui täitev asutus on arestimisotsust tunnustanud, kuid ta saab selle täitmise käigus teada, et on kohaldatav üks arestimisotsuse tunnustamata või täitmata jätmise alustest, võtab ta viivitamata sobival viisil ühendust taotleva asutusega, et arutada asjakohaseid võetavaid meetmeid. Selle põhjal võib taotlev asutus otsustada, et ta võtab arestimisotsuse tagasi. Kui selliste arutelude tulemusena lahendust ei leita, võib täitev asutus otsustada arestimisotsuse täitmise peatada.

1. Pärast seda, kui täitev asutus on saanud arestimistunnistuse, teeb täitev asutus arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsuse ning täidab selle viivitamata ja sama kiiresti ning omistades sellele samasugust tähtsust kui sarnasele riigisisesele juhtumile. 2. Kui taotlev asutus on arestimistunnistusele märkinud, et arestimisotsus tuleb täita kindlaksmääratud kuupäeval, võtab täitev asutus seda võimalikult suurel määral arvesse. Kui taotlev asutus on märkinud, et asjaomaste liikmesriikide vahel on vajalik koordineerimine, võtavad täitev asutus ja taotlev asutus üksteisega ühendust arestimisotsuse täitmise kuupäeva kokkuleppimiseks. Kui kokkuleppele ei jõuta, määrab täitev asutus arestimisotsuse täitmise kuupäeva, võttes võimalikult suurel määral arvesse taotleva asutuse huve. 3. Ilma et see piiraks lõike 5 kohaldamist, kui taotlev asutus on arestimistunnistusele märkinud, et arestimine on vaja teha viivitamata, sest on õigustatult alust arvata, et asjaomane vara lähiajal eemaldatakse või hävitatakse, või tulenevalt taotleva riigi uurimisalastest või menetluslikest vajadustest, teeb täitev asutus otsuse arestimisotsuse tunnustamise kohta hiljemalt 48 tunni möödumisel sellest, kui täitev asutus on selle kätte saanud. Täitev asutus võtab hiljemalt 48 tunni möödumisel sellise otsuse tegemisest konkreetsed meetmed, mis on vajalikud otsuse täitmiseks. 4. Täitev asutus edastab arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsuse taotlevale asutusele viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 5. Kui konkreetse juhtumi puhul ei ole võimalik pidada kinni lõikes 3 sätestatud tähtaegadest, teavitab täitev asutus sellest taotlevat asutust viivitamata mis tahes vahendite abil, esitades põhjused, miks ei olnud võimalik tähtaegadest kinni pidada ning konsulteerib taotleva asutusega arestimisotsuse tunnustamiseks või täitmiseks sobiva ajakava üle. 6. Lõikes 3 sätestatud tähtaegade möödumine ei vabasta täitvat asutust kohustusest võtta viivitamata vastu arestimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsus ning seda viivitamata täita.

1. Täitev asutus võib artikli 4 kohaselt edastatud arestimisotsuse täitmise edasi lükata, kui a) selle täitmine võib kahjustada käimasolevat kriminaaluurimist, millisel juhul võib arestimisotsuse täitmise edasi lükata ajani, mida täitev asutus peab mõistlikuks; b) vara suhtes juba kehtib arestimisotsus, millisel juhul võib arestimisotsuse täitmise edasi lükata ajani, kui kõnealune kehtiv otsus tagasi võetakse, või c) vara suhtes juba kehtib arestimisotsus, mis on tehtud täitvas riigis muu menetluse käigus, millisel juhul võib arestimisotsuse täitmise edasi lükata ajani, kui kõnealune kehtiv otsus tagasi võetakse; käesolevat punkti kohaldatakse üksnes juhul, kui kehtiv otsus on liikmesriigi õiguse kohaselt kriminaalasjades tehtavate edaspidiste riigisiseste arestimisotsuste suhtes ülimuslik. 2. Täitev asutus esitab taotlevale asutusele viivitamata arestimisotsuse täitmise edasilükkamise kohta aruande kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, täpsustades täitmise edasilükkamise alused ja võimaluse korral edasilükkamise eeldatava kestuse. 3. Niipea kui edasilükkamise aluseid enam ei esine, võtab täitev asutus viivitamata arestimisotsuse täitmiseks vajalikud meetmed ja teavitab sellest taotlevat asutust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

1. Arestimisotsuse täitmise käigus võtavad taotlev asutus ja täitev asutus nõuetekohaselt arvesse selle menetluse konfidentsiaalsust, mille raames arestimisotsus tehti. 2. Täitev asutus tagab arestimisotsuse asjaolude ja sisu konfidentsiaalsuse kooskõlas oma liikmesriigi õigusega, välja arvatud osas, mis on vajalik arestimisotsuse täitmiseks. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 3 kohaldamist, teavitab täitev asutus niipea, kui arestimisotsus on täidetud, sellest puudutatud isikuid kooskõlas artikliga 32. 3. Käimasoleva menetluse kaitseks võib taotlev asutus esitada täitvale asutusele taotluse lükata puudutatud isikute artikli 32 kohane arestimisotsuse täitmisest teavitamine edasi. Niipea kui käimasoleva menetluse kaitseks ei ole puudutatud isikute teavitamist enam vaja edasi lükata, teavitab taotlev asutus sellest täitvat asutust, et täitev asutus saaks puudutatud isikuid arestimisotsuse täitmisest artikli 32 kohaselt teavitada. 4. Kui täitev asutus ei saa käesoleva artikli kohaseid konfidentsiaalsuskohustusi täita, teavitab ta sellest viivitamata taotlevat asutust, võimaluse korral enne arestimisotsuse täitmist.

1. Arestimisotsuses käsitletud vara jääb täitvas riigis arestituks seni, kui kõnealuse riigi pädev asutus on andnud lõpliku vastuse artikli 14 kohaselt edastatud konfiskeerimisotsusele või kui taotlev asutus on teavitanud täitvat asutust otsusest või meetmest, mille tõttu ei ole arestimisotsus enam täitmisele pööratav või mille tõttu see võetakse tagasi kooskõlas artikli 27 lõikega 1. 2. Täitev asutus võib juhtumi asjaolusid arvesse võttes esitada taotlevale asutusele põhjendatud taotluse vara arestimise kestuse piiramiseks. Taotlus, sealhulgas igasugune asjakohane lisateave, edastatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tingimustel, mis võimaldavad taotleval asutusel taotluse ehtsuse kindlaks teha. Sellise taotluse läbivaatamisel võtab taotlev asutus arvesse kõiki huve, sealhulgas täitva asutuse huve. Taotlev asutus vastab taotlusele niipea kui võimalik. Kui taotlev asutus ei ole piiranguga nõus, teatab ta täitvale asutusele selle põhjused. Sellisel juhul jääb vara lõike 1 kohaselt arestituks. Kui taotlev asutus ei vasta kuue nädala jooksul pärast taotluse kättesaamist, ei ole täitev asutus enam kohustatud arestimisotsust täitma.

1. Kui täitev asutus leiab, et arestimisotsust on võimatu täita, teavitab ta sellest viivitamata taotlevat asutust. 2. Enne taotleva asutuse lõike 1 kohast teavitamist konsulteerib täitev asutus asjakohasel juhul taotleva asutusega. 3. Arestimisotsuse käesoleva artikli kohane täitmata jätmine võib olla põhjendatud üksnes juhul, kui vara a) on juba konfiskeeritud; b) on kadunud; c) on hävitatud; d) ei ole võimalik arestimistunnistusel märgitud kohast leida või e) ei ole võimalik leida, sest selle asukoht ei ole lõikes 2 osutatud konsultatsioonidest hoolimata piisavalt täpselt märgitud. 4. Lõike 3 punktides b, d ja e osutatud juhtudel, kui täitev asutus saab hiljem teavet, mis võimaldab tal teha kindlaks vara asukoha, võib täitev asutus täita arestimisotsuse, ilma et oleks vaja edastada uus arestimistunnistus, tingimusel et täitev asutus on enne arestimisotsuse täitmist saanud taotlevalt asutuselt kinnituse, et arestimisotsus on endiselt kehtiv. 5. Olenemata lõikest 3, kui taotlev asutus on märkinud, et võiks arestida võrdse väärtusega vara, ei nõuta täitvalt asutuselt arestimisotsuse täitmist, kui esineb üks lõikes 3 sätestatud asjaoludest ja ei ole võrdse väärtusega vara, mida saaks konfiskeerida.

1. Konfiskeerimisotsus edastatakse konfiskeerimistunnistuse abil. Taotlev asutus edastab artiklis 17 sätestatud konfiskeerimistunnistuse otse täitvale asutusele või asjakohasel juhul artikli 24 lõikes 2 osutatud keskasutusele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tingimustel, mis võimaldavad täitval asutusel konfiskeerimistunnistuse ehtsuse kindlaks teha. 2. Liikmesriigid võivad teha avalduse, milles nad teatavad, et kui neile edastatakse konfiskeerimistunnistus konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, peab taotlev asutus edastama koos konfiskeerimistunnistusega ka konfiskeerimisotsuse originaali või selle kinnitatud ärakirja. Artikli 17 lõike 2 kohaselt tuleb aga tõlkida üksnes konfiskeerimistunnistus. 3. Liikmesriigid võivad teha lõikes 2 osutatud avalduse enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva või pärast seda kuupäeva. Liikmesriigid võivad selle avalduse igal ajal tagasi võtta. Liikmesriigid teavitavad komisjoni, kui nad sellise avalduse teevad või tagasi võtavad. Komisjon teeb selle teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule. 4. Rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsuse puhul edastab taotlev asutus konfiskeerimistunnistuse liikmesriigile, kui taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et isik, kelle suhtes konfiskeerimisotsus on tehtud, omab seal vara või sissetulekut. 5. Konkreetset vara puudutava konfiskeerimisotsuse puhul edastab taotlev asutus konfiskeerimistunnistuse liikmesriigile, kui taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et seal asub kõnealune vara. 6. Taotlev asutus teavitab täitvat asutust igast talle teadaolevast puudutatud isikust. Taotlev asutus edastab täitvale asutusele viimase taotluse korral ka teabe nimetatud puudutatud isiku võimalike varaga seotud nõuete kohta, sealhulgas kõnealuse isiku isikuandmed. 7. Kui vaatamata sellele, et teave on kooskõlas artikli 24 lõikega 3 kättesaadavaks tehtud, ei ole pädev täitev asutus taotlevale asutusele teada, teeb taotlev asutus kõik vajalikud päringud, sealhulgas Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kontaktpunktide kaudu, et teha kindlaks, milline asutus on pädev konfiskeerimisotsust tunnustama ja täitma. 8. Kui konfiskeerimistunnistuse saanud täitva riigi asutus ei ole pädev konfiskeerimisotsust tunnustama või selle täitmiseks vajalikke meetmeid võtma, edastab kõnealune asutus konfiskeerimistunnistuse viivitamata oma liikmesriigi pädevale täitvale asutusele ja teavitab sellest taotlevat asutust.

1. Konfiskeerimistunnistus edastatakse vastavalt artiklile 14 korraga üksnes ühele täitvale riigile, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 2 või 3. 2. Kui konfiskeerimisotsus puudutab konkreetset vara, võib konfiskeerimistunnistuse edastada samaaegselt enam kui ühele täitvale riigile, kui a) taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatud vara asub erinevates täitvates riikides, või b) konfiskeerimisotsusega hõlmatud konkreetse vara konfiskeerimisega seoses tuleb meetmeid võtta enam kui ühes täitvas riigis. 3. Kui konfiskeerimisotsus puudutab rahasummat, võib konfiskeerimistunnistuse edastada samaaegselt enam kui ühele täitvale riigile, kui taotlev asutus leiab, et selleks on konkreetne vajadus, eelkõige juhul, kui a) asjaomast vara ei ole arestitud käesoleva määruse alusel või b) vara, mida võib konfiskeerida taotlevas riigis ja mis tahes täitvas riigis, eeldatavast väärtusest tõenäoliselt ei piisa kogu konfiskeerimisotsuses ette nähtud rahasumma konfiskeerimiseks.

1. Konfiskeerimisotsuse edastamine vastavalt artiklitele 14 ja 15 ei piira taotleva riigi õigust konfiskeerimisotsust ise täita. 2. Rahasummat puudutava konfiskeerimisotsuse täitmise puhul ei tohi konfiskeeritud kogusumma ületada kõnealuses otsuses kindlaks määratud maksimumsummat, olenemata sellest, kas kõnealune otsus edastati ühele või mitmele täitvale riigile. 3. Taotlev asutus teavitab viivitamata täitvat asutust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui a) ta leiab, eelkõige täitvalt asutuselt artikli 21 lõike 1 punkti b kohaselt saadud teabe põhjal, et on olemas oht, et konfiskeeritakse rohkem kui maksimumsumma; b) konfiskeerimisotsus on täielikult või osaliselt täidetud taotlevas riigis või mõnes teises täitvas riigis, millisel juhul ta täpsustab summa, mille ulatuses on konfiskeerimisotsus veel täitmata, või c) pärast konfiskeerimistunnistuse edastamist vastavalt artiklile 14 saab taotleva riigi asutus rahasumma, mis on makstud seoses konfiskeerimisotsusega. Esimese lõigu punkti a kohaldamisel annab taotlev asutus esimesel võimalusel täitvale asutusele teada, kui kõnealuses punktis osutatud ohtu enam ei esine.

1. Konfiskeerimisotsuse edastamiseks täidab taotlev asutus II lisas sätestatud konfiskeerimistunnistuse, allkirjastab selle ning kinnitab selle sisu täpsust ja õigsust. 2. Taotlev asutus annab täitvale asutusele konfiskeerimistunnistuse eksemplari, mis on tõlgitud täitva riigi ametlikku keelde või mõnda teise keelde, mida täitev riik lõike 3 kohaselt aktsepteerib. 3. Liikmesriik võib igal ajal kinnitada komisjonile esitatavas avalduses, et ta aktsepteerib konfiskeerimistunnistuse eksemplare, mis on tõlgitud ühte või mitmesse liidu ametlikku keelde, mis ei ole kõnealuse liikmesriigi ametlik keel. Komisjon teeb avaldused kättesaadavaks kõigile liikmesriikidele ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule.

1. Täitev asutus tunnustab kooskõlas artikliga 14 edastatud konfiskeerimisotsust ja võtab meetmed, mis on vajalikud, et täita see samal viisil nagu riigisisene konfiskeerimisotsus, mille on teinud täitva riigi asutus, välja arvatud juhul, kui kõnealune täitev asutus kasutab ühte artiklis 19 sätestatud konfiskeerimisotsuste tunnustamata ja täitmata jätmise alustest või ühte artiklis 21 sätestatud täitmise edasilükkamise alustest. 2. Kui konfiskeerimisotsus puudutab konkreetset vara, võivad taotlev asutus ja täitev asutus juhul, kui see on sätestatud taotleva riigi õiguses, kokku leppida, et konfiskeerimine täitvas riigis võib toimuda sellise rahasumma konfiskeerimise teel, mis on võrdne konfiskeerimisele kuulunud vara väärtusega. 3. Kui konfiskeerimisotsus puudutab rahasummat ja kui täitval asutusel ei ole võimalik sellist rahasummat saada, täidab täitev asutus konfiskeerimisotsuse vastavalt lõikele 1, konfiskeerides mis tahes selleks kättesaadava vara. Vajaduse korral arvestab täitev asutus konfiskeeritava rahasumma ümber täitva riigi vääringusse selle päeva Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud euro päevakursi alusel, mil konfiskeerimisotsus tehti. 4. See osa rahasummast, mis konfiskeerimisotsuse kohaselt on sisse nõutud mujal kui täitvas riigis, arvestatakse täielikult maha summast, mis tuleb täitvas riigis konfiskeerida. 5. Kui taotlev asutus on teinud konfiskeerimisotsuse, kuid ei ole teinud arestimisotsust, võib täitev asutus osana lõikes 1 sätestatud meetmetest otsustada arestida asjaomane vara omal algatusel kooskõlas oma liikmesriigi õigusega, pidades silmas konfiskeerimisotsuse hilisemat täitmist. Sellisel juhul teavitab täitev asutus viivitamata taotlevat asutust ja võimaluse korral enne asjaomase vara arestimist. 6. Niipea kui konfiskeerimisotsus on täidetud, teavitab täitev asutus taotlevat asutust täitmise tulemusest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

1. Täitev asutus võib otsustada jätta konfiskeerimisotsuse tunnustamata või täitmata üksnes juhul, kui a) konfiskeerimisotsuse täitmine oleks vastuolus ne bis in idem põhimõttega; b) täitva riigi õiguse kohaselt eksisteerib privileeg või immuniteet, mis takistaks asjaomase vara konfiskeerimist, või on olemas kriminaalvastutuse kindlaksmääramise või piiramise normid, mis puudutavad ajakirjandusvabadust ja väljendusvabadust muudes meediakanalites ning takistavad konfiskeerimisotsuse täitmist; c) konfiskeerimistunnistus on puudulikult täidetud või ilmselgelt väär ning seda ei ole täiendatud pärast lõikes 2 osutatud konsulteerimist; d) konfiskeerimisotsus on seotud kuriteoga, mis on toime pandud täielikult või osaliselt väljaspool taotleva riigi territooriumi ja täielikult või osaliselt täitva riigi territooriumil ning tegu, millega seoses konfiskeerimisotsus tehti, ei ole täitva riigi õiguse kohaselt kuritegu; e) puudutatud isikute õiguste tõttu oleks täitva riigi õiguse alusel konfiskeerimisotsuse täitmine võimatu, ka siis kui see võimatus on tingitud õiguskaitsevahendite kasutamisest vastavalt artiklile 33; f) artikli 3 lõike 2 kohasel juhul ei ole tegu, millega seoses konfiskeerimisotsus tehti, täitva riigi õiguse kohaselt kuritegu; konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ega täitmisest ei tohi siiski keelduda makse või tollimakse või tolli- ja rahavahetustehinguid käsitlevate õigusnormidega seotud juhtumite korral seetõttu, et täitva riigi õiguses ei ole kehtestatud samalaadseid makse või tollimakse või et nendes puuduvad samalaadsed makse ja tollimakse käsitlevad õigusnormid või samalaadsed tolli- ja rahavahetustehinguid käsitlevad õigusnormid nagu taotleva riigi õiguses; g) vastavalt konfiskeerimistunnistusele ei ilmunud isik, kelle suhtes konfiskeerimisotsus tehti, isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusena tehti lõpliku süüdimõistva otsusega seotud konfiskeerimisotsus, välja arvatud juhul, kui konfiskeerimistunnistuses on märgitud, et kooskõlas taotleva riigi õiguses sätestatud täiendavate menetlusnõuetega see isik i) sai isiklikult õigeaegselt kohtukutse ning seega oli teda teavitatud sellest, millal ja kus toimub kohtulik arutelu, mille tulemusena konfiskeerimisotsus tehti, või sai see isik tegelikult ametliku teabe selle kohta, millal ja kus kõnealune kohtulik arutelu toimub, muul viisil selliselt, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et kõnealune isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik, ning teda oli õigeaegselt teavitatud sellest, et sellise konfiskeerimisotsuse võib teha ka siis, kui ta ei ilmu kohtulikule arutelule; ii) olles kavandatud kohtulikust arutelust teadlik, oli andnud volitused enda kohtulikul arutelul kaitsmiseks asjaomase isiku või riigi poolt määratud kaitsjale, kes kõnealust isikut kohtulikul arutelul ka tegelikult kaitses, või iii) pärast seda, kui talle konfiskeerimisotsus kätte toimetati ning teda teavitati sõnaselgelt õigusest nõuda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata, milles tal oleks õigus osaleda ning mis võimaldaks asja, sealhulgas uue tõendusmaterjali, sisulist uuesti läbivaatamist ja mille tulemuseks võib olla esialgse konfiskeerimisotsuse tühistamine, teatas sõnaselgelt, et ta ei vaidlusta konfiskeerimisotsust, või ei nõudnud asja uuesti läbivaatamist ega kaevanud otsust edasi kindlaksmääratud tähtaja jooksul; h) erandjuhtudel on konkreetsete ja objektiivsete tõendite põhjal põhjendatult alust arvata, et tulenevalt asja konkreetsetest asjaoludest rikuks konfiskeerimisotsuse täitmine ilmselgelt asjakohast ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigust, eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või õigust kaitsele. 2. Enne konfiskeerimisotsuse täieliku või osalise tunnustamata või täitmata jätmise üle otsustamist konsulteerib täitev asutus lõikes 1 osutatud juhul asjakohaste vahendite abil taotleva asutusega ja palub asjakohasel juhul taotleval asutusel edastada talle viivitamata kogu vajalik teave. 3. Konfiskeerimisotsuse tunnustamata või täitmata jätmise otsus tehakse viivitamata ja sellest teatatakse taotlevale asutusele viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

1. Täitev asutus teeb konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsuse viivitamata ja – ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist – hiljemalt 45 päeva jooksul pärast seda, kui täitev asutus on konfiskeerimistunnistuse kätte saanud. 2. Täitev asutus edastab konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsuse taotlevale asutusele viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 3. Täitev asutus võtab konkreetsed meetmed, mis on vajalikud, et viivitamata täita konfiskeerimisotsus vähemalt sama kiiresti ja omistades sellele samasugust tähtsust kui sarnasele riigisisesele juhtumile, välja arvatud juhul, kui esineb artikli 21 kohane täitmise edasilükkamise alus. 4. Kui konkreetse juhtumi puhul ei ole võimalik pidada kinni lõikes 1 kehtestatud tähtajast, teavitab täitev asutus sellest mis tahes vahendite abil viivitamata taotlevat asutust, esitades põhjused, miks ei olnud võimalik tähtajast kinni pidada, ning konsulteerib taotleva asutusega konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks sobiva ajakava üle. 5. Lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumine ei vabasta täitvat asutust kohustusest teha viivitamata konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsus ning seda viivitamata täita.

1. Täitev asutus võib artikli 14 kohaselt edastatud konfiskeerimisotsuse tunnustamise või täitmise edasi lükata, kui a) selle täitmine võib kahjustada käimasolevat kriminaaluurimist, millisel juhul võib konfiskeerimisotsuse täitmise edasi lükata ajani, mida täitev asutus peab mõistlikuks; b) ta leiab rahasummat puudutava konfiskeerimisotsuse puhul, et on olemas oht, et kõnealuse konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud kogusumma võib märkimisväärselt ületada konfiskeerimisotsuses kindlaks määratud summat, kuna konfiskeerimisotsust täidetakse samaaegselt enam kui ühes liikmesriigis; c) vara on juba täitvas riigis käimasoleva konfiskeerimismenetluse objektiks või d) kasutatakse artiklis 33 osutatud õiguskaitsevahendit. 2. Olenemata artikli 18 lõikest 5 võtab täitva riigi pädev asutus seni, kuni konfiskeerimisotsuse täitmine on edasi lükatud, kõik meetmed, mida ta võtaks sarnase riigisisese juhtumi puhul, et tagada vara kättesaadavus konfiskeerimisotsuse täitmiseks. 3. Täitev asutus esitab taotlevale asutusele viivitamata konfiskeerimisotsuse täitmise edasilükkamise kohta aruande kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, täpsustades edasilükkamise alused ja võimaluse korral edasilükkamise eeldatava kestuse. 4. Niipea kui edasilükkamise aluseid enam ei esine, võtab täitev asutus viivitamata konfiskeerimisotsuse täitmiseks vajalikud meetmed ja teavitab sellest taotlevat asutust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

1. Kui täitev asutus leiab, et konfiskeerimisotsust ei ole võimalik täita, teavitab ta sellest viivitamata taotlevat asutust. 2. Enne taotleva asutuse lõike 1 kohast teavitamist konsulteerib täitev asutus asjakohasel juhul taotleva asutusega, võttes arvesse ka artikli 18 lõikes 2 või 3 sätestatud võimalusi. 3. Konfiskeerimisotsuse käesoleva artikli kohane täitmata jätmine võib olla põhjendatud üksnes juhul, kui vara a) on juba konfiskeeritud; b) on kadunud; c) on hävitatud; d) ei ole võimalik konfiskeerimistunnistusel märgitud kohast leida või e) ei ole võimalik leida, sest selle asukoht ei ole lõikes 2 osutatud konsultatsioonide läbiviimisest hoolimata piisavalt täpselt märgitud. 4. Lõike 3 punktides b, d ja e osutatud juhtudel, kui täitev asutus saab hiljem teavet, mis võimaldab tal teha kindlaks vara asukoha, võib täitev asutus täita konfiskeerimisotsuse, ilma et oleks vaja edastada uus konfiskeerimistunnistus, tingimusel et täitev asutus on enne konfiskeerimisotsuse täitmist saanud taotlevalt asutuselt kinnituse, et konfiskeerimisotsus on endiselt kehtiv. 5. Olenemata lõikest 3, kui taotlev asutus on märkinud, et võiks konfiskeerida võrdse väärtusega vara, ei nõuta täitvalt asutuselt konfiskeerimisotsuse täitmist, kui esineb üks lõikes 3 sätestatud asjaoludest ja ei ole võrdse väärtusega vara, mida saaks konfiskeerida.

1. Arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmise suhtes kohaldatakse täitva riigi õigust ning üksnes täitva riigi asutused on pädevad otsustama selle täitmise korra üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed. 2. Juriidilise isiku suhtes tehtud arestimis- või konfiskeerimisotsus täidetakse ka siis, kui täitev riik ei tunnusta juriidiliste isikute kriminaalvastutuse põhimõtet. 3. Olenemata artikli 18 lõigetest 2 ja 3 ei tohi täitev riik kehtestada taotleva riigi nõusolekuta meetmeid, mis on alternatiivsed artikli 4 kohaselt edastatud arestimisotsusele ja artikli 14 kohaselt edastatud konfiskeerimisotsusele.

1. Hiljemalt 19. detsembriks 2020 teatab iga liikmesriik komisjonile artikli 2 punktides 8 ja 9 määratletud asutuse või asutused, kes on liikmesriigi õiguse kohaselt pädevad juhtudel, kui see liikmesriik on vastavalt taotlev või täitev riik. 2. Liikmesriik võib määrata, kui see on tema õigussüsteemi ülesehituse tõttu vajalik, ühe või mitu keskasutust vastutama arestimis- ja konfiskeerimistunnistuste edastamise ja vastuvõtmise haldamise eest ning abistama oma pädevaid asutusi. Liikmesriik teavitab komisjoni selliselt määratud asutustest. 3. Komisjon teeb käesoleva artikli kohaselt saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule.

1. Taotlev asutus ja täitev asutus konsulteerivad vajaduse korral viivitamata üksteisega, et tagada käesoleva määruse tõhus kohaldamine, kasutades kõiki asjakohaseid sidevahendeid. 2. Kogu teabe edastamine, sealhulgas tegelemine arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmiseks vajalike dokumentide edastamise või ehtsuse kindlakstegemisega seotud probleemidega, toimub taotleva asutuse ja täitva asutuse vahel otse, ning kui liikmesriik on artikli 24 lõike 2 kohaselt määranud keskasutuse, osaleb selles asjakohasel juhul kõnealune keskasutus.

1. Kui täitev asutus saab erinevatelt liikmesriikidelt kaks või enam arestimis- või konfiskeerimisotsust, mis on tehtud ühe ja sama isiku suhtes, ning kõnealusel isikul ei ole täitvas riigis kõikide otsuste täitmiseks piisavalt vara, või kui täitev asutus saab kaks või enam arestimis- või konfiskeerimisotsust, mis on tehtud seoses sama konkreetse varaga, teeb täitev asutus täitva riigi õiguse kohaselt otsuse selle kohta, millised otsused täidetakse, ilma et see piiraks võimalust lükata konfiskeerimisotsuse täitmine artikli 21 kohaselt edasi. 2. Võimaluse korral peab täitev asutus sellise otsuse tegemisel prioriteetseks kannatanute huve. Ta võtab samuti arvesse kõiki muid asjaolusid, sealhulgas järgmisi: a) kas vara on juba arestitud; b) asjakohaste otsuste tegemise kuupäevad ja nende edastamise kuupäevad; c) asjaomase kuriteo raskus ning d) kuriteo toimepanemise koht.

1. Taotlev asutus võtab arestimis- või konfiskeerimistunnistuse viivitamata tagasi, kui arestimis- või konfiskeerimisotsus ei ole enam täitmisele pööratav või enam ei kehti. 2. Taotlev asutus teavitab täitvat asutust viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis arestimis- või konfiskeerimisotsuse tagasivõtmisest ja igast otsusest või meetmest, mille tulemusena arestimis- või konfiskeerimisotsus tagasi võetakse. 3. Kui täitmist ei ole veel lõpule viidud, lõpetab täitev asutus arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmise niipea, kui taotlev asutus on teda lõike 2 kohaselt teavitanud. Täitev asutus saadab taotlevale riigile kinnituse täitmise lõpetamise kohta põhjendamatu viivituseta kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

1. Arestitud ja konfiskeeritud vara haldamise suhtes kohaldatakse täitva riigi õigust. 2. Täitev riik haldab arestitud ja konfiskeeritud vara, et hoida ära selle väärtuse vähenemine. Selleks on täitval riigil võimalik arestitud vara müüa või üle anda, võttes arvesse direktiivi 2014/42/EL artiklit 10. 3. Arestitud vara ja sellise vara lõike 2 kohasest müümisest saadud raha jääb täitvasse riiki kuni konfiskeerimistunnistuse edastamiseni ja konfiskeerimisotsuse täitmiseni, ilma et see piiraks võimalust vara artikli 29 kohaselt tagastada. 4. Täitvalt riigilt ei nõuta konfiskeerimisotsusega hõlmatud konkreetsete esemete müümist või tagastamist, kui need esemed on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/60/EL (18) artikli 2 punktis 1 määratletud kultuuriväärtused. Käesolev määrus ei mõjuta kohustust kultuuriväärtused nimetatud direktiivi kohaselt tagastada.

1. Kui taotlev asutus või taotleva riigi muu pädev asutus on teinud oma liikmesriigi õiguse kohaselt otsuse tagastada arestitud vara kannatanule, lisab taotlev asutus arestimistunnistusele teabe kõnealuse otsuse kohta või edastab selle teabe täitvale asutusele hiljem. 2. Kui täitvat asutust on lõike 1 kohaselt arestitud vara kannatanult tagastamist käsitlevast otsusest teavitatud, võtab ta vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kui asjaomane vara on arestitud, tagastatakse see kannatanule niipea kui võimalik kooskõlas täitva riigi menetlusnormidega, vajaduse korral taotleva riigi kaudu, tingimusel et a) kannatanu õigust varale ei ole vaidlustatud; b) vara ei ole vaja kasutada tõendina täitvas riigis toimuvas kriminaalmenetluses ning c) puudutatud isikute õigusi ei piirata. Täitev asutus teavitab taotlevat asutust, kui vara antakse kannatanule üle otse. 3. Kui täitev asutus leiab, et lõikes 2 osutatud tingimused ei ole täidetud, konsulteerib ta lahenduse leidmiseks viivitamata ja asjakohaste vahendite abil taotleva asutusega. Kui lahendust ei leita, võib täitev asutus teha otsuse jätta arestitud vara kannatanule tagastamata.

1. Kui taotlev asutus või taotleva riigi muu pädev asutus on teinud oma liikmesriigi õiguse kohaselt otsuse konfiskeeritud vara kannatanule tagastamise või kannatanule hüvitise maksmise kohta, lisab taotlev asutus konfiskeerimistunnistusele teabe kõnealuse otsuse kohta või edastab teabe selle otsuse kohta täitvale asutusele hiljem. 2. Kui täitvat asutust on lõike 1 kohaselt konfiskeeritud vara kannatanule tagastamist käsitlevast otsusest teavitatud, võtab ta vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kui asjaomane vara on konfiskeeritud, tagastatakse see vara kannatanule niipea kui võimalik, vajaduse korral taotleva riigi vahendusel. Täitev asutus teavitab taotlevat asutust, kui vara antakse kannatanule üle otse. 3. Kui täitval asutusel ei ole võimalik vara kannatanule tagastada kooskõlas lõikega 2, kuid konfiskeerimisotsuse täitmise tulemusel on selle varaga seoses saadud raha, kantakse vastav rahasumma selle tagastamiseks üle kannatanule, vajaduse korral taotleva riigi kaudu. Täitev asutus teavitab taotlevat asutust, kui raha antakse kannatanule üle otse. Ülejäänud vara käsutatakse lõike 7 kohaselt. 4. Kui täitvat asutust on lõike 1 kohaselt teavitatud kannatanule hüvitise maksmise otsusest ning konfiskeerimisotsuse täitmise tulemusel on saadud raha, kantakse vastav rahasumma, kui see ei ületa tunnistusel osutatud summat, selle tagastamiseks üle kannatanule, vajaduse korral taotleva riigi kaudu. Täitev asutus teavitab taotlevat asutust, kui raha kantakse kannatanule üle otse. Ülejäänud vara käsutatakse lõike 7 kohaselt. 5. Kui tagastamise või hüvitise maksmise menetlus on taotlevas riigis pooleli, teavitab taotlev riik sellest täitvat asutust. Täitev riik hoidub konfiskeeritud vara käsutamisest seni, kuni täitvale asutusele edastatakse teave kannatanule vara tagastamist või hüvitise maksmist käsitleva otsuse kohta, seda isegi juhul, kui konfiskeerimisotsus on juba täidetud. 6. Ilma et see piiraks lõigete 1–5 kohaldamist, käsutatakse konfiskeerimisotsuse täitmise tulemusel saadud mitterahalist vara järgmiste normide kohaselt: a) vara võib müüa; sel juhul käsutatakse müügist saadud tulu vastavalt lõikele 7; b) kui konfiskeerimisotsus puudutab rahasummat, võib vara üle anda taotlevale riigile tingimusel, et taotlev asutus on andnud selleks nõusoleku; c) kui ei ole võimalik kohaldada punkti a ega b, ning tingimusel, et järgitakse punkti d, võib vara käsutada mõnel muul viisil kooskõlas täitva riigi õigusega, või d) vara võib täitvas riigis kasutada avalikes huvides või ühiskondlikul otstarbel kooskõlas tema õigusega ja taotleva riigi nõusolekul. 7. Kui konfiskeerimisotsusele ei ole lisatud otsust kannatanule vara tagastamise või kannatanule hüvitise maksmise kohta lõigete 1–5 kohaselt või kui asjaomased liikmesriigid ei ole kokku leppinud teisiti, käsutab täitev riik konfiskeerimisotsuse täitmise tulemusel saadud raha järgmiselt: a) kui konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud summa on 10 000 eurot või väiksem, laekub see täitvale riigile, või b) kui konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud summa on suurem kui 10 000 eurot, kannab täitev riik sellest 50 % üle taotlevale riigile.

1. Liikmesriik kannab talle käesoleva määruse kohaldamisest tulenevad kulud, ilma et see piiraks artiklis 28 sätestatud konfiskeeritud vara käsutamist käsitlevate sätete kohaldamist. 2. Täitev asutus võib esitada taotlevale asutusele ettepaneku kulude jagamiseks, kui enne või pärast arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmist selgub, et otsuse täitmisega kaasneksid suured või erandlikud kulud. Sellisele ettepanekule lisatakse täitva asutuse kantud kulude üksikasjalik jaotus. Pärast sellist ettepanekut konsulteerivad taotlev asutus ja täitev asutus teineteisega. Asjakohasel juhul võib Eurojust sellist konsulteerimist vahendada. Konsultatsioonid või vähemalt nende tulemus registreeritakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

1. Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, teavitab täitev asutus võimaluse piires ja oma liikmesriigi õiguses sätestatud menetluste kohaselt viivitamata pärast arestimisotsuse täitmist või pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsuse tegemist talle teadaolevaid puudutatud isikuid sellisest täitmisest ja sellisest otsusest. 2. Lõike 1 kohaselt esitatav teave peab täpsustama taotleva asutuse nime ja andmeid täitva riigi õiguse kohaselt kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta. Samuti tuleb vähemalt lühidalt täpsustada kõnealuse otsuse tegemise põhjused. 3. Vajaduse korral võib täitev asutus paluda taotlevalt asutuselt abi lõikes 1 osutatud ülesannete täitmiseks.

1. Puudutatud isikutel on õigus kasutada täitva riigi tõhusaid õiguskaitsevahendeid artikli 7 kohaste arestimisotsuste ja artikli 18 kohaste konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja täitmise otsuse vastu. Õigust õiguskaitsevahendile kasutatakse täitva riigi kohtus täitva riigi õiguse kohaselt. Konfiskeerimisotsuste puhul võib õiguskaitsevahendi kasutamisel olla otsuse täitmist peatav toime, kui täitva riigi õiguses on nii sätestatud. 2. Arestimis- või konfiskeerimisotsuse tegemise sisulisi põhjuseid ei saa täitva riigi kohtus vaidlustada. 3. Taotleva riigi pädevat asutust teavitatakse õiguskaitsevahendist, mida kasutatakse lõike 1 kohaselt. 4. Käesolev artikkel ei piira direktiivi 2014/42/EL artikli 8 kohaste kaitsemeetmete ja õiguskaitsevahendite kohaldamist taotlevas riigis.

1. Kui täitev riik vastutab oma õiguse kohaselt kahju eest, mida ta puudutatud isikule artikli 4 kohaselt edastatud arestimisotsust või 14 kohaselt edastatud konfiskeerimisotsust täites on tekitanud, hüvitab taotlev riik täitvale riigile kogu puudutatud isikule makstud kahjuhüvitise. Kui aga taotlev riik saab tõendada täitvale riigile, et kahju või osa sellest tulenes üksnes täitva riigi tegevusest, lepivad taotlev ja täitev riik omavahel kokku hüvitatavas summas. 2. Lõige 1 ei piira liikmesriikide sellise õiguse kohaldamist, mis käsitleb füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud kahju hüvitamise nõudeid.

1. Liikmesriigid koguvad asjakohastelt asutustelt regulaarselt igakülgset statistikat. Nad säilitavad nimetatud statistikat ning saadavad selle igal aastal komisjonile. Lisaks direktiivi 2014/42/EL artikli 11 lõikes 2 osutatud teabele sisaldab see statistika liikmesriigi poolt teistelt liikmesriikidelt saadud selliste arestimis- ja konfiskeerimisotsuste arvu, mida tunnustati ja mis täideti ning mille tunnustamisest ja täitmisest keelduti. 2. Kui see on asjaomases liikmesriigis kesktasandil kättesaadav, saadab liikmesriik komisjonile igal aastal ka järgmise statistika: a) selliste juhtumite arv, kus kannatanule maksti hüvitist või tagastati konfiskeerimisotsuse käesoleva määruse kohasel täitmisel saadud vara, ning b) arestimis- ja konfiskeerimisotsuste käesoleva määruse kohase täitmiseks vajaminev keskmine aeg.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 37 vastu delegeeritud õigusakte I ja II lisas esitatud tunnistuste muutmiseks. Sellised muudatused peavad olema kooskõlas käesoleva määrusega ning ei tohi seda mõjutada.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 36 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 19. detsembrist 2020. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 36 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 36 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Hiljemalt 20. detsembriks 2025 ja seejärel iga viie aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise ja sealhulgas järgmise kohta: a) liikmesriikidele ette nähtud võimalus teha ja võtta tagasi avaldusi artikli 4 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 kohaselt; b) põhiõiguste austamise ning arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise vaheline koostoime; c) artiklite 28, 29 ja 30 kohaldamine seoses arestitud või konfiskeeritud vara haldamise ja käsutamise, vara kannatanutele tagastamise ja kannatanutele hüvitise maksmisega.

Käesolev määrus asendab need raamotsuse 2003/577/JSK sätted, mis puudutavad vara arestimist, liikmesriikide vahel, kelle suhtes käesolev määrus on siduv, alates 19. detsembrist 2020. Käesolev määrus asendab raamotsuse 2006/783/JSK liikmesriikide vahel, kelle suhtes käesolev määrus on siduv, alates 19. detsembrist 2020. Viiteid vara arestimise puhul raamotsusele 2003/577/JSK ja viiteid raamotsusele 2006/783/JSK käsitatakse viidetena käesolevale määrusele liikmesriikide suhtes, kelle suhtes käesolev määrus on siduv.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse arestimis- ja konfiskeerimistunnistuste suhtes, mis on edastatud 19. detsembril 2020 või pärast seda kuupäeva. 2. Arestimis- ja konfiskeerimistunnistuste suhtes, mis on edastatud enne 19. detsembrit 2020, kohaldatakse liikmesriikide vahel, kellele käesolev määrus on siduv, ka edaspidi raamotsuseid 2003/577/JSK ja 2006/783/JSK kuni arestimis- või konfiskeerimisotsuse lõpliku täitmiseni.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 19. detsembrist 2020. Artiklit 24 kohaldatakse aga alates 18. detsembrist 2018.