Direktiiv 2019/1937

Käesoleva direktiivi eesmärk on parandada liidu õiguse ja poliitika rakendamist teatud valdkondades, kehtestades liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kõrgetasemeliseks kaitsmiseks ühised miinimumstandardid.

1. Käesolevas direktiivis sätestatakse ühised miinimumstandardid nende isikute kaitsmiseks, kes teavitavad järgmistest liidu õiguse rikkumistest: a) lisas nimetatud liidu õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvad rikkumised, mis puudutavad järgmisi valdkondi: i) riigihanked; ii) finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine; iii) tooteohutus ja nõuetele vastavus; iv) transpordiohutus; v) keskkonnakaitse; vi) kiirguskaitse ja tuumaohutus; vii) toiduainete ja sööda ohutus, loomatervis ja loomade heaolu; viii) rahvatervis; ix) tarbijakaitse; x) eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisus; b) liidu finantshuve kahjustavad rikkumised, millele on osutatud ELi toimimise lepingu artiklis 325 ning mida on täpsustatud asjakohastes liidu meetmetes: c) ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised, sealhulgas liidu konkurentsi- ja riigiabi õigusnormide rikkumised, samuti siseturuga seotud rikkumised, mis puudutavad tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme ning rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga. 2. Käesoleva direktiiviga ei piirata liikmesriikide õigust laiendada liikmesriigi õiguse alusel kaitset valdkondadele või tegevustele, mis ei kuulu lõike 1 kohaldamisalasse.

1. Kui lisa II osas loetletud valdkondlikes liidu õigusaktides on sätestatud erinormid rikkumisest teavitamise kohta, kohaldatakse neid norme. Käesoleva direktiivi sätteid kohaldatakse selles ulatuses, milles asjaomast küsimust ei ole valdkondlikes liidu õigusaktides kohustuslikus korras reguleeritud. 2. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide vastutust riigi julgeoleku tagamise eest ega nende õigust kaitsta oma olulisi julgeolekuhuve. Eelkõige ei kohaldata seda teadete suhtes, mis puudutavad kaitse- või julgeolekuaspektidega seonduvaid riigihankenormide rikkumisi, välja arvatud juhul, kui need on hõlmatud liidu asjakohaste õigusaktidega. 3. Käesolev direktiiv ei mõjuta liidu või liikmesriigi õiguse kohaldamist seoses järgnevaga: a) salastatud teabe kaitse; b) advokaadi kutsesaladuse ja arstisaladuse kaitse; c) kohtu nõupidamistoasaladus; d) kriminaalmenetluse normid. 4. Käesolev direktiiv ei mõjuta siseriiklikke norme, mis käsitlevad töötajate õigust konsulteerida oma esindajate või ametiühingutega ning kaitset selliste konsultatsioonide tagajärjel võetavate põhjendamatute kahjustavate meetmete eest ning samuti sotsiaalpartnerite sõltumatust ja nende õigust sõlmida kollektiivlepinguid. Kõnealuste õiguste teostamine ei piira käesoleva direktiiviga ette nähtud kaitsetaset.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse rikkumisest teavitavate isikute suhtes, kes töötavad era- või avalikus sektoris ja kes on saanud teavet rikkumise kohta tööalases kontekstis, sealhulgas vähemalt järgmiste isikute suhtes: a) isikud, kes on töötajad ELi toimimise lepingu artikli 45 lõike 1 tähenduses, sealhulgas avalikud teenistujad; b) isikud, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad ELi toimimise lepingu artikli 49 tähenduses; c) aktsionärid ja isikud, kes kuuluvad ettevõtja haldus-, juht- või järelevalveorganisse, sealhulgas tegevjuhtkonda mittekuuluvad liikmed, ning vabatahtlikud ja tasustatud või tasustamata praktikandid; d) isikud, kes töötavad töövõtjate, alltöövõtjate ja tarnijate järelevalve ning juhendamise all. 2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse rikkumisest teavitavate isikute suhtes ka siis, kui nad teavitavad rikkumisest või avalikustavad üldsusele teabe rikkumise kohta, mis oli saadud vahepeal lõppenud töösuhte ajal. 3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka rikkumisest teavitavate isikute suhtes, kelle töösuhe ei ole veel alanud, kui rikkumist käsitlev teave on saadud värbamisprotsessi või muude lepingueelsete läbirääkimiste ajal. 4. VI peatükis osutatud rikkumisest teavitavate isikute kaitse meetmeid kohaldatakse asjakohasel juhul ka järgmiste isikute suhtes: a) abistavad isikud; b) kolmandad isikud, kes on seotud rikkumisest teavitavate isikutega ja kelle suhtes võidakse kohaldada tööalases kontekstis survemeetmeid, näiteks rikkumisest teavitava isiku kolleegid või sugulased, ning c) juriidilised isikud, mis kuuluvad rikkumisest teavitavatele isikutele, mille heaks rikkumisest teavitavad isikud töötavad või millega nad on tööalases kontekstis muul viisil seotud.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „rikkumine“ – tegevus või tegevusetus: i) mis on ebaseaduslik ja seotud artiklis 2 osutatud sisulisse kohaldamisalasse kuuluvate liidu õigusaktide ja valdkondadega, või ii) mis on vastuolus artiklis 2 osutatud sisulisse kohaldamisalasse kuuluvates liidu õigusaktides ja valdkondades kohaldatavate õigusnormide eesmärgiga; 2) „teave rikkumise kohta“ – teave, sealhulgas põhjendatud kahtlus tegeliku või potentsiaalse rikkumise kohta, mis on toime pandud või mis väga tõenäoliselt pannakse toime organisatsioonis, kus rikkumisest teavitav isik töötab või on töötanud, või muus organisatsioonis, millega ta puutub või on puutunud kokku oma töö kaudu, ning sellise rikkumise varjamise katse kohta; 3) „teade“ või „rikkumisest teavitamine“ – rikkumise kohta suuliselt või kirjalikult teabe andmine; 4) „asutusesisene teavitamine“ – rikkumise kohta suuliselt või kirjalikult teabe andmine era- või avaliku sektori juriidilise isiku sees; 5) „asutuseväline teatamine“ – rikkumise kohta suuliselt või kirjalikult teabe andmine pädevale asutusele; 6) „üldsusele avalikustamine“ või „üldsusele avalikustama“ – rikkumist käsitleva teabe üldsusele kättesaadavaks tegemine; 7) „rikkumisest teavitav isik“ – füüsiline isik, kes teavitab tööalase tegevuse kontekstis saadud rikkumist käsitlevast teabest või avalikustab selle üldsusele; 8) „abistav isik“ – füüsiline isik, kes abistab rikkumisest teavitavat isikut tööalases kontekstis toimuvas rikkumisest teavitamisprotsessis ja kelle abi peaks olema konfidentsiaalne; 9) „tööalane kontekst“ – praegune või varasem tööalane tegevus avalikus või erasektoris, sõltumata selle laadist, mille kaudu isikud saavad teavet rikkumise kohta ja millega seoses nende isikute suhtes võidakse kohaldada survemeetmeid, kui nad rikkumistest teavitavad; 10) „puudutatud isik“ – füüsiline või juriidiline isik, kellele osutatakse teavitamisel või üldsusele avalikustamisel kui isikule, kes on rikkumise toime pannud või kes on temaga seotud; 11) „survemeetmed“ – otsene või kaudne tegevus või tegevusetus, mis leiab aset tööalases kontekstis, tuleneb asutusesisesest või -välisest teavitamisest või üldsusele avalikustamisest ning mis põhjustab või võib põhjustada rikkumisest teavitavale isikule põhjendamatut kahju; 12) „järelmeetmed“ – teate vastuvõtja või pädeva asutuse poolt võetavad meetmed, et hinnata teates sisalduvate väidete õigsust, ja kui see on asjakohane, teavitatud rikkumisjuhtumit menetleda, sealhulgas selliste meetmetega nagu sisejuurdlus, uurimine, süüdistuse esitamine, vahendite tagasinõudmine või menetlemise lõpetamine; 13) „tagasiside“ – rikkumisest teavitavatele isikutele teabe andmine selle kohta, milliseid meetmeid kavatsetakse võtta või on võetud järelmeetmetena, ning selliste järelmeetmete võtmise aluste kohta; 14) „pädev asutus“ – liikmesriigi määratud asutus, kellel on õigus võtta vastu teateid kooskõlas III peatükiga ja anda rikkumisest teavitavatele isikutele tagasisidet ning/või kes on määratud täitma käesolevas direktiivis ettenähtud ülesandeid, eelkõige seoses järelmeetmetega.

1. Rikkumisest teavitavatel isikutel on õigus saada käesoleva direktiivi alusel kaitset tingimusel, et: a) neil on põhjendatult alust arvata, et rikkumise kohta esitatud teave vastas teavitamise ajal tõele ja kuulus käesoleva direktiivi kohaldamisalasse; b) nad teavitasid rikkumisest kas asutusesiseselt vastavalt artiklile 7, asutuseväliselt vastavalt artiklile 10 või avalikustasid üldsusele teabe vastavalt artiklile 15. 2. Ilma et see piiraks olemasolevaid liidu õigusest tulenevaid kohustusi näha ette anonüümne teavitamine, ei mõjuta käesolev direktiiv liikmesriikide õigust otsustada, kas era- või avaliku sektori juriidilistelt isikutelt ning pädevatelt asutustelt nõutakse või ei nõuta anonüümsete rikkumisteadete vastuvõtmist ja nende suhtes järelmeetmete võtmist. 3. Isikutel, kes teavitasid rikkumisest või avalikustasid üldsusele teavet anonüümselt, kuid kes seejärel tuvastati ning kelle suhtes kohaldatakse survemeetmeid, on siiski õigus saada kaitset VI peatüki alusel, tingimusel et nad vastavad lõikes 1 sätestatud tingimustele. 4. Isikul, kes teavitab asjakohaseid liidu institutsioone, organeid või asutusi käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävast rikkumisest, on õigus saada käesoleva direktiivi kohast kaitset samadel tingimustel nagu isikul, kes teavitas rikkumisest asutuseväliselt.

1. Üldpõhimõttena ja ilma et see piiraks artiklite 10 ja 15 kohaldamist, võib rikkumistest teavitada käesolevas peatükis sätestatud menetlusi järgides asutusesisese teavituskanali kaudu. 2. Liikmesriigid julgustavad enne asutusevälise teavituskanali kaudu teavitamist kasutama asutusesisest teavituskanalit, kui rikkumist saab tõhusalt käsitleda asutusesiseselt ning kui rikkumisest teavitav isik leiab, et puudub survemeetmete oht. 3. Asjakohase teabe lõikes 2 osutatud asutusesisese teavituskanali kasutamise kohta esitavad era- ja avaliku sektori juriidilised isikud artikli 9 lõike 1 punkti g kohaselt antava teabe kontekstis ning pädevad asutused artikli 12 lõike 4 punkti a ja artikli 13 kohaselt.

1. Liikmesriigid tagavad, et era- ja avaliku sektori juriidilised isikud loovad asutusesiseseks teavitamiseks ja järelmeetmete võtmiseks kanalid ja menetlused, pärast konsulteerimist ja kokkuleppel sotsiaalpartneritega, kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kanalid ja menetlused peavad võimaldama juriidilise isiku töötajatel rikkumisest teavitada. Kõnealused kanalid ja menetlused võivad võimaldada rikkumisest teavitada ka muudel, artikli 4 lõike 1 punktides b, c ja d ning artikli 4 lõikes 2 osutatud isikutel, kes puutuvad juriidilise isikuga kokku tööalase tegevuse kontekstis. 3. Lõiget 1 kohaldatakse erasektori juriidilistele isikutele, kellel on 50 või rohkem töötajat. 4. Lõikes 3 sätestatud künnist ei kohaldata juriidiliste isikute suhtes, mis kuuluvad lisa I osa B osas ja II osas osutatud liidu õigusaktide kohaldamisalasse. 5. Teavituskanaleid võib asutusesiseselt hallata selleks määratud isik või üksus või seda võib teha asutuseväliselt kolmas isik. Artikli 9 lõikes 1 osutatud kaitsemeetmeid ja nõudeid peavad järgima ka need kolmandad isikud, kellele on usaldatud erasektori juriidilise isiku teavituskanali haldamine. 6. Erasektori juriidilised isikud, kellel on 50–249 töötajat, võivad jagada vahendeid seoses teadete saamise ja tehtavate uurimistega. See ei piira kõnealustele juriidilistele isikutele käesoleva direktiiviga kehtestatud kohustust tagada konfidentsiaalsus, anda tagasisidet ning tegeleda teavitatud rikkumistega. 7. Pärast asjakohast riskihindamist, mille puhul võetakse arvesse asjaomaste juriidiliste isikute tegevuse olemust ja sellega kaasnevat riskitaset eelkõige keskkonna ja rahvatervise jaoks, võivad liikmesriigid nõuda, et erasektori juriidilised isikud, kellel on vähem kui 50 töötajat, looksid kooskõlas II peatükiga asutusesisesed teavituskanalid ja menetlused. 8. Liikmesriik teavitab komisjoni kõikidest lõike 7 kohaselt tehtud otsustest, millega nõutakse, et erasektori juriidilised isikud looksid asutusesisesed teavituskanalid. Teates tuleb ära tuua otsuse põhjendused ja lõikes 7 osutatud riskihindamisel kasutatud kriteeriumid. Komisjon edastab kõnealuse otsuse teistele liikmesriikidele. 9. Lõiget 1 kohaldatakse kõigile avaliku sektori juriidilistele isikutele, sealhulgas neile kuuluvatele või nende poolt kontrollitavatele üksustele. Liikmesriigid võivad vabastada lõikes 1 osutatud kohustuse täitmisest vähem kui 10 000 elaniku või vähem kui 50 töötajaga kohalikud omavalitsused või muud käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud vähem kui 50 töötajaga juriidilised isikud. Liikmesriigid võivad näha ette, et omavalitsused võivad jagada asutusesiseseid teavituskanaleid või et neid haldavad ühised omavalitsusasutused liikmesriigi õiguse kohaselt, tingimusel et jagatud asutusesisesed teavituskanalid on asutusevälistest teavituskanalitest eristatavad ja iseseisvad.

1. Artiklis 8 osutatud asutusesisese teavitamise ja järelmeetmete võtmise menetlused hõlmavad järgmist: a) teadete vastuvõtmiseks mõeldud kanalid, mis on kavandatud ja loodud ning mida kasutatakse turvalisel viisil, millega tagatakse rikkumisest teavitava isiku ja kõigi teates nimetatud kolmandate isikute identiteedi konfidentsiaalsus ning hoitakse ära volitamata töötajate juurdepääs; b) kinnitus, mis saadetakse rikkumisest teavitavale isikule teate kättesaamise kohta seitsme päeva jooksul pärast teate kättesaamist; c) sellise erapooletu isiku või üksuse määramine, kes on pädev võtma teadete suhtes järelmeetmeid ning kes võib olla sama isik või üksus, kes teateid vastu võtab ja kes suhtleb rikkumisest teavitava isikuga ning kes vajaduse korral küsib täiendavat teavet ja annab rikkumisest teavitavale isikule tagasisidet; d) järelmeetmete võtmiseks määratud isiku või üksuse poolt, kellele on osutatud punktis c, hoolikalt võetavad järelmeetmed; e) hoolikalt võetavad järelmeetmed anonüümse teavitamise kohta, kui need on liikmesriigi õiguses ette nähtud; f) mõistlik ajavahemik tagasiside andmiseks, mis ei ole pikem kui kolm kuud pärast teavitavale isikule teate kättesaamise kinnituse saatmist või, kui kinnitust ei saadetud, kolm kuud pärast teate esitamisele järgneva seitsmepäevase ajavahemiku lõppemist; g) selge ja lihtsalt kättesaadav teave tingimuste ja menetluste kohta, mida kohaldatakse, kui rikkumisest teavitatakse asutuseväliselt pädevaid asutusi vastavalt artiklile 10 ja, kui see on asjakohane, liidu institutsioone, organeid või asutusi. 2. Lõike 1 punktis a sätestatud kanalid peavad võimaldama teavitada kirjalikult, suuliselt või mõlemal viisil. Suuline teavitamine peab olema võimalik telefoni või muu häälsõnumivahetuse süsteemi teel ning rikkumisest teavitava isiku taotluse korral mõistliku aja jooksul korraldatud füüsilisel kohtumisel.

Ilma et see piiraks artikli 15 lõike 1 punkti b kohaldamist, annavad rikkumisest teavitavad isikud teavet rikkumiste kohta, kasutades artiklites 11 ja 12 osutatud kanaleid ja menetlusi, olles eelnevalt kasutanud asutusesisest teavituskanalit või teavitades rikkumisest kohe asutuseväliseid teavituskanaleid kasutades.

1. Liikmesriigid määravad teadete vastuvõtmiseks, tagasiside andmiseks ning järelmeetmete võtmiseks pädevad asutused ning annavad neile piisavad vahendid. 2. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused: a) loovad rikkumisteadete vastuvõtmiseks ja käsitlemiseks sõltumatud ja eraldiseisvad asutusevälised teavituskanalid; b) saadavad viivitamata ja hiljemalt seitsme päeva jooksul pärast teate kättesaamist kinnituse teate saamise kohta, välja arvatud juhul, kui rikkumisest teavitav isik on sõnaselgelt nõudnud vastupidist või kui pädeval asutusel on põhjust arvata, et teate kättesaamise kinnitamine seaks ohtu rikkumisest teavitava isiku identiteedi kaitse; c) võtavad teadete suhtes hoolsalt järelmeetmeid; d) annavad rikkumisest teavitavale isikule tagasisidet mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ole pikem kui kolm kuud või põhjendatud juhtudel kuus kuud. e) teavitavad rikkumisest teavitavat isikut teate alusel algatatud uurimise lõpptulemusest kooskõlas liikmesriigi õiguses sätestatud menetlustega; f) edastavad õigeaegselt teates sisalduva teabe asjakohasel juhul edasiseks uurimiseks liidu pädevatele institutsioonidele, organitele või asutustele, kui see on ette nähtud liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt. 3. Liikmesriigid võivad näha ette, et pädevad asutused võivad pärast asja nõuetekohast hindamist otsustada, et teavitatud rikkumine on selgelt väheoluline ega vaja vastavalt käesolevale direktiivile täiendavaid järelmeetmeid peale menetluse lõpetamise. See ei mõjuta muid kohustusi ega muid kohaldatavaid menetlusi teavitatud rikkumise käsitlemiseks või käesoleva direktiiviga ette nähtud kaitset seoses asutusesisese või asutusevälise teavitamisega. Sellisel juhul teavitavad pädevad asutused rikkumisest teavitanud isikut oma otsusest ja selle põhjustest. 4. Liikmesriigid võivad näha ette, et pädevad asutused võivad korduvate teadete kohta, mis ei sisalda rikkumiste kohta uut olulist teavet võrreldes varasemalt lõpuni menetletud teatega, teha otsuse lõpetada menetlus, välja arvatud juhul, kui uued õiguslikud või faktilised asjaolud õigustavad teistsuguste järelmeetmete võtmist. Sellisel juhul teavitavad pädevad asutused rikkumisest teavitanud isikut oma otsusest ja selle põhjustest. 5. Liikmesriigid võivad ette näha, et teadete suurearvulise laekumise korral võivad pädevad asutused menetleda esmajärjekorras teateid, mis on esitatud käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate tõsiste rikkumiste või oluliste sätete rikkumiste kohta, ilma et see piiraks lõike 2 punktis d sätestatud tähtaja kohaldamist. 6. Liikmesriigid tagavad, et asutus, kes on teate vastu võtnud, kuid kellel puudub pädevus teavitatud rikkumise menetlemiseks, edastab selle mõistliku aja jooksul turvalisel viisil pädevale asutusele ning et rikkumisest teavitavat isikut teavitatakse viivitamata sellisest edastamisest.

1. Asutuseväliseid teavituskanaleid käsitatakse sõltumatute ja eraldiseisvatena, kui need vastavad kõikidele järgmistele kriteeriumidele: a) teavituskanalid on kavandatud ja loodud ning neid kasutatakse viisil, millega tagatakse teabe täielikkus, usaldusväärsus ja konfidentsiaalsus ning hoitakse ära pädeva asutuse volitamata töötajate juurdepääs; b) teavituskanalid võimaldavad püsivalt säilitada teavet kooskõlas artikliga 18, et oleks võimalik läbi viia edasist uurimist. 2. Asutusevälised teavituskanalid peavad võimaldama rikkumisest teavitada kirjalikult ja suuliselt. Suuliselt peab olema võimalik teavitada telefoni või muu häälsõnumivahetuse süsteemi teel ning rikkumisest teavitava isiku taotluse korral mõistliku aja jooksul korraldatud füüsilisel kohtumisel. 3. Pädevad asutused tagavad, et kui teade saadakse muude kui lõigetes 1 ja 2 osutatud teavituskanalite kaudu või kui teate saavad muud kui teadete menetlemise eest vastutavad töötajad, on teate saanud töötajatel keelatud avalikustada teavet, mille alusel võib tuvastada rikkumisest teavitava isiku või puudutatud isiku, ning nad peavad teate edastama viivitamata ja muutmata kujul teadete menetlemise eest vastutavatele töötajatele. 4. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused määravad töötajad, kes vastutavad teadete menetlemise ja eelkõige järgneva eest: a) huvitatud isikutele rikkumisest teavitamise menetluse kohta teabe andmine; b) teadete vastuvõtmine ja nende suhtes järelmeetmete võtmine; c) rikkumisest teavitava isikuga ühenduse hoidmine tagasiside andmise ja vajaduse korral täiendava teabe taotlemise eesmärgil. 5. Lõikes 4 osutatud töötajad peavad saama teadete menetlemiseks vajalikku koolitust.

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused avaldavad oma veebilehel hõlpsalt tuvastatavas ja juurdepääsetavas eraldi osas vähemalt järgmise teabe: a) tingimused, mille alusel on õigus saada käesoleva direktiivi kohast kaitset; b) artiklis 12 sätestatud asutuseväliste teavituskanalite kontaktandmed, eelkõige elektroonilised ja postiaadressid ning teavituskanalite telefoninumbrid koos märkega selle kohta, kas telefonikõne salvestatakse; c) rikkumisest teavitamise suhtes kohaldatavad menetlused, sealhulgas viis, kuidas pädev asutus võib nõuda, et rikkumisest teavitav isik selgitaks esitatud teavet või esitaks täiendavat teavet, tagasiside andmise ajavahemik ning tagasiside liik ja sisu; d) teadete suhtes kohaldatavad konfidentsiaalsusnõuded ja eelkõige teave isikuandmete töötlemise kohta kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 17, määruse (EL) 2016/679 artiklitega 5 ja 13, direktiivi (EL) 2016/680 artikliga 13 ja määruse (EL) 2018/1725 artikliga 15; e) teadete puhul võetavate järelmeetmete laad; f) õiguskaitsevahendid ja menetlused survemeetmete eest kaitsmiseks ning rikkumisest teavitamist kaaluvate isikute konfidentsiaalse nõustamise kättesaadavus; g) avaldus, milles selgitatakse selgelt tingimusi, mille alusel isikud, kes teavitavad rikkumisest pädevat asutuste, ei kanna konfidentsiaalsuse rikkumise eest mingit vastutust vastavalt artikli 21 lõikele 2; h) asjakohasel juhul artikli 20 lõikes 3 ette nähtud teabekeskuse või ühe sõltumatu haldusasutuse kontaktandmed.

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused vaatavad teadete vastuvõtmise ja nende suhtes järelmeetmete võtmise menetluse korrapäraselt ja vähemalt iga kolme aasta järel läbi. Menetluste läbivaatamisel võtavad pädevad asutused arvesse enda ja muude pädevate asutuste kogemusi ning kohandavad enda menetlusi nendele vastavalt.

1. Üldsusele avalikustaval isikul on õigus saada käesoleva direktiivi kohast kaitset, kui täidetud on üks järgmistest tingimustest: a) ta teavitas rikkumisest kõigepealt asutusesiseselt ja asutuseväliselt või kohe asutuseväliselt kooskõlas II ja III peatükiga, ent sellele teatele reageerimiseks ei võetud asjakohaseid meetmeid artikli 9 lõike 1 punktis f või artikli 11 lõike 2 punktis d osutatud ajavahemiku jooksul, või b) tal oli põhjendatult alust arvata, et: i) rikkumine võib kujutada vahetut või ilmset ohtu avalikule huvile, näiteks kui tegemist on hädaolukorraga või esineb pöördumatu kahju oht, või ii) asutusevälise teavitamise korral esineb survemeetmete oht või on tõenäoline, et rikkumist ei käsitleta tulemuslikult, tulenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest, näiteks sellest, et tõendeid võidakse varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija vaheline kokkumäng või on asutus rikkumisega seotud. 2. Käesolevat artiklit ei kohaldata juhtudel, kui isik avalikustab ajakirjandusele otse teavet vastavalt siseriiklikele erisätetele, millega luuakse sõna- ja väljendusvabadusega seotud kaitsesüsteem.

1. Liikmesriigid tagavad, et rikkumisest teavitava isiku identiteeti ei avalikustata ilma selle isiku sõnaselge nõusolekuta mitte kellelegi peale volitatud töötajate, kes on pädevad teateid vastu võtma või nende suhtes järelmeetmeid võtma. See kehtib ka muu teabe suhtes, mille alusel võib otseselt või kaudselt tuletada rikkumisest teavitava isiku identiteeti. 2. Erandina lõikes 1 sätestatust võib rikkumisest teavitava isiku identiteedi ja muu lõikes 1 osutatud teabe avalikustada üksnes juhul, kui see on liidu või liikmesriigi õiguses ette nähtud vajalik ja proportsionaalne kohustus seoses riigi ametiasutuste läbiviidavate uurimiste või kohtumenetlustega, sealhulgas selleks, et tagada puudutatud isiku kaitseõigus. 3. Avalikustamise suhtes kohaldatakse asjakohaseid kaitsemeetmeid vastavalt kohaldatavatele liidu ja liikmesriigi normidele. Eelkõige teavitatakse rikkumisest teavitavat isikut enne tema identiteedi avalikustamist, välja arvatud juhul, kui teavitamine seaks ohtu uurimise või kohtumenetluse. Rikkumisest teavitava isiku teavitamisel saadab pädev asutus talle kirjaliku selgituse, milles põhjendatakse asjaomaste konfidentsiaalsete andmete avalikustamist. 4. Liikmesriigid tagavad, et rikkumisteateid, sealhulgas ärisaladusi, ei kasuta pädevad asutused ega avalda ärisaladusi muudel eesmärkidel peale nende, mis on vajalikud nõuetekohaste järelmeetmete võtmiseks.

Käesoleva direktiivi kohane isikuandmete töötlemine, sealhulgas isikuandmete vahetamine ja edastamine pädevate asutuste poolt, toimub kooskõlas määrusega (EL) 2016/679 ja direktiiviga (EL) 2016/680. Liidu institutsioonid, organid ja asutused peavad teavet vahetama või edastama kooskõlas määrusega (EL) 2018/1725. Isikuandmeid, mis on konkreetse teate käsitlemiseks ilmselgelt ebaolulised, ei koguta, või kui neid juhuslikult koguti, kustutatakse need põhjendamatu viivituseta.

1. Liikmesriigid tagavad, et era- ja avaliku sektori juriidilised isikud ja pädevad asutused säilitavad kõik saadud teated kooskõlas artiklis 16 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega. Teateid ei säilitata kauem, kui see on vajalik ja proportsionaalne, et täita käesoleva direktiiviga kehtestatud nõudeid või muid liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt kehtestatud nõudeid. 2. Kui rikkumisest teavitamiseks kasutatakse rikkumisest teavitava isiku nõusolekul salvestatavat telefoniliini või muud salvestatavat häälsõnumivahetuse süsteemi, on era- ja avaliku sektori juriidilistel isikutel ning pädevatel asutustel õigus säilitada suuline teade ühel järgmisel viisil: a) vestluse salvestis, mida säilitatakse püsival ja taasesitataval kujul, või b) vestluse täielik ja täpne ümberkirjutus, mille koostavad teadete menetlemise eest vastutavad töötajad. Era- ja avaliku sektori juriidilised isikud ning pädevad asutused pakuvad rikkumisest teavitavale isikule võimalust telefonivestluse ümberkirjutust kontrollida ja parandada ning ümberkirjutusele alla kirjutades sellega nõustuda. 3. Kui rikkumisest teavitamiseks kasutatakse telefoniliini või muud häälsõnumivahetuse süsteemi, milles tehtavaid kõnesid ei salvestata, on era- ja avaliku sektori juriidilistel isikutel ning pädevatel asutustel õigus säilitada suuline teade vestluse täpse protokollina kirjalikult, mille koostavad teate menetlemise eest vastutavad töötajad. Eraõiguslikud ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning pädevad asutused pakuvad rikkumisest teavitavale isikule võimalust kõne protokolli kontrollida ja parandada ning protokollile alla kirjutades sellega nõustuda. 4. Kui isik palub kohtumist era- ja avaliku sektori juriidiliste isikute või pädevate asutuste töötajatega, et teavitada rikkumisest vastavalt artikli 9 lõikele 2 ja artikli 12 lõikele 2, tagavad era- ja avaliku sektori juriidilised isikud ning pädevad asutused rikkumisest teavitava isiku nõusolekul selle, et kohtumise kohta koostatakse täielik ja täpne protokoll, mida säilitatakse püsival ja taasesitataval kujul. Era- ja avaliku sektori juriidilistel isikutel ning pädevatel asutustel on õigus säilitada kohtumise dokumente ühel järgmistest viisidest: a) vestluse salvestis, mida säilitatakse püsival ja taasesitataval kujul, või b) kohtumise täpne protokoll, mille koostavad teate menetlemise eest vastutavad töötajad. Era- ja avaliku sektori juriidilised isikud ning pädevad asutused pakuvad rikkumisest teavitavale isikule võimalust kohtumise protokolli kontrollida ja parandada ning protokollile alla kirjutades sellega nõustuda.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et keelata ükskõik millisel kujul rakendatavad survemeetmed artiklis 4 osutatud isikute vastu, sealhulgas survemeetmete rakendamise ähvardused ja katsed, eeskätt järgmisel kujul: a) töösuhte peatamine, vallandamine, ametist vabastamine või samaväärsed meetmed; b) madalamale ametikohale viimine või edutamise takistamine; c) tööülesannete üleandmine, töötamise koha muutmine, palga vähendamine, tööaja muutmine; d) koolitusel osalemise takistamine; e) tulemuslikkusele negatiivse hinnangu või negatiivse tööalase soovituskirja andmine; f) distsiplinaarmeetme, noomituse või muu karistuse, sealhulgas rahalise karistuse määramine või rakendamine; g) sunni rakendamine, hirmutamine, ahistamine või tõrjumine; h) diskrimineerimine, ebasoodsasse olukorda seadmine või ebaõiglane kohtlemine; i) ajutise töölepingu tähtajatuks töölepinguks muutmata jätmine, kui töötajal oli tekkinud õiguspärane ootus, et talle pakutakse alalist töökohta; j) ajutise töölepingu pikendamata jätmine või ennetähtaegne lõpetamine; k) kahju tekitamine, sealhulgas isiku maine kahjustamine, eriti sotsiaalmeedias, või rahalise kahju põhjustamine, sealhulgas ärivõimaluste ja sissetulekute kaotamine; l) musta nimekirja kandmine sektorit või kogu tööstusharu hõlmava mitteametliku või ametliku kokkuleppe alusel, mis võib kaasa tuua selle, et isik ei leia tulevikus selles sektoris või tööstusharus tööd; m) kaupu või teenuseid käsitleva lepingu ennetähtaegne lõpetamine või tühistamine; n) litsentsi või loa tühistamine; o) psühhiaatri juurde või ravile saatmine.

1. Liikmesriigid tagavad, et artiklis 4 osutatud isikud saavad asjakohasel juhul kasutada toetusmeetmeid, eelkõige järgmist: a) laiaulatuslik ja sõltumatu teave ja nõuanded, mis on üldsusele lihtsalt ja tasuta kättesaadavad ning mis käsitlevad olemasolevaid menetlusi ja õiguskaitsevahendeid survemeetmete vastase kaitse kohta ning puudutatud isiku õigusi; b) pädevate asutuste tõhus abi asjaomases asutuses, mis on seotud kõnealuste isikute kaitsmisega survemeetmete eest, sealhulgas, kui see on siseriikliku õigusega ette nähtud, kinnitus selle kohta, et neil on õigus saada käesoleva direktiivi kohast kaitset, ning c) õigusabi kriminaal- ja piiriülestes tsiviilmenetlustes kooskõlas direktiiviga (EL) 2016/1919 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/52/EÜ (48) ning kooskõlas liikmesriigi õigusega õigusabi edasistes menetlustes ja õigusnõustamine või muu õigusabi. 2. Liikmesriigid võivad ette näha rikkumisest teavitavatele isikutele kohtumenetluse raames rahalise abi ja toetusmeetmed, sealhulgas psühholoogilise toetuse andmise. 3. Käesolevas artiklis osutatud toetusmeetmeid võib vastavalt vajadusele pakkuda kas teabekeskus või üks selgelt määratletud sõltumatu haldusasutus.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artiklis 4 osutatud isikute kaitse survemeetmete eest. Selliste meetmete hulka kuuluvad eelkõige käesoleva artikli lõigetes 2–8 sätestatud meetmed. 2. Ilma et see piiraks artikli 3 lõigete 2 ja 3 kohaldamist, ei käsitata isikute puhul, kes kooskõlas käesoleva direktiiviga teavitavad rikkumisest või avalikustavad selle üldsusele, seda teabe avaldamisele kehtestatud ühegi piirangu rikkumisena ning need isikud ei kanna kõnealuse teavitamise või üldsusele avalikustamisega seoses mingit vastutust, tingimusel et neil oli põhjendatult alust arvata, et teavitamine või sellise teabe üldsusele avalikustamine oli vajalik rikkumise paljastamiseks käesoleva direktiivi alusel. 3. Rikkumisest teavitavad isikud ei vastuta teavitatud või üldsusele avalikustatud teabe omandamise või sellele juurdepääsu saamise eest, kui selline omandamine või juurdepääsu saamine ei kujutanud endast eraldiseisvat kuritegu. Kui teabe omandamine või sellele juurdepääsu saamine on eraldiseisev kuritegu, on kriminaalvastutus jätkuvalt reguleeritud kohaldatava liikmesriigi õigusega. 4. Rikkumisest teavitavate isikute võimalik muu vastutus, mis tuleneb tegevusest või tegevusetusest, mis ei ole seotud teavitamise või üldsusele avalikustamisega või mis ei ole vajalik käesoleva direktiivi alusel rikkumise paljastamiseks, on jätkuvalt reguleeritud kohaldatava liidu või liikmesriigi õigusega. 5. Rikkumisest teavitavale isikule tekkinud kahju menetlemisel kohtus või muus asutuses ning tingimusel, et rikkumisest teavitav isik tõendab, et ta teavitas rikkumisest või avalikustas selle üldsusele ning kandis kahju, eeldatakse, et talle põhjustatud kahju oli kättemaks rikkumisest teavitamise või üldsusele avalikustamise eest. Sellisel juhul lasub kahju tekitanud meetme võtnud isikul kohustus tõendada, et meetme võtmine oli põhjendatud. 6. Artiklis 4 osutatud isikutel peab olema võimalik kasutada vajaduse korral survemeetmetevastaseid kaitsemeetmeid, sealhulgas liikmesriigi õigusest tulenevaid kohaseid ajutisi meetmeid, mida kohaldatakse kuni kohtumenetluses otsuse tegemiseni. 7. Kohtumenetlustes, sealhulgas laimu, autoriõiguse rikkumise, ärisaladuste rikkumise, andmekaitsenormide rikkumise, ärisaladuse avalikustamise või eraõiguse, avaliku õiguse või kollektiivse tööõiguse alusel taotletava hüvitisega seotud menetlustes ei ole artiklis 4 osutatud isikud vastutavad ühegi rikkumisest teavitamise või üldsusele avalikustamise eest, mis on tehtud kooskõlas käesoleva direktiiviga. Kõnealustel isikutel on õigus tugineda hagi rahuldamata jätmise taotlemisel sellele rikkumisest teavitamisele või üldsusele avalikustamisele, tingimusel et neil oli põhjendatult alust arvata, et teavitamine või üldsusele avalikustamine oli vajalik rikkumise paljastamiseks käesoleva direktiivi alusel. Kui isik teavitab käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatest rikkumistest või avalikustab nende kohta teabe ja selline teave hõlmab ärisaladusi, ning kui see isik vastab käesoleva direktiivi tingimustele, käsitatakse sellist teavitamist või üldsusele avalikustamist seaduslikuna direktiivi (EL) 2016/943 artikli 3 lõike 2 tingimuste alusel. 8. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artiklis 4 osutatud isikutele õiguskaitsevahendite olemasolu ja kantud kahju täielik hüvitamine kooskõlas liikmesriigi õigusega.

1. Liikmesriigid tagavad kooskõlas hartaga, et puudutatud isikud saavad täielikult kasutada õigust tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja õiglasele kohtupidamisele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigusi, sealhulgas õigust ärakuulamisele ja õigust tutvuda ennast puudutavate andmetega. 2. Pädevad asutused tagavad kooskõlas liikmesriigi õigusega, et puudutatud isikute identiteet on kaitstud kuni rikkumisest teavitamise või üldsusele avalikustamise tõttu alustatud uurimise lõpuni. 3. Rikkumisest teavitanud isikute identiteedi kaitset käsitlevaid norme, mis on sätestatud artiklites 12, 17 ja 18, kohaldatakse ka puudutatud isikute identiteedi kaitsmiseks.

1. Liikmesriigid näevad ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldatakse füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes: a) takistavad või üritavad takistada rikkumisest teavitamist; b) kohaldavad survemeetmeid artiklis 4 osutatud isikute suhtes; c) algatavad artiklis 4 osutatud isikute vastu pahatahtlikke menetlusi; d) rikuvad rikkumisest teavitavate isikute identiteedi konfidentsiaalsena hoidmise kohustust, millele on osutatud artiklis 16. 2. Liikmesriigid kehtestavad tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldatakse isikute suhtes, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad teadlikult esitasid valeteateid või avalikustasid üldsusele ebaõiget teavet. Liikmesriigid näevad ette ka meetmed sellisest teavitamisest või üldsusele avalikustamisest tuleneva kahju hüvitamiseks kooskõlas liikmesriigi õigusega.

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi alusel ette nähtud õigusi ja õiguskaitsevahendeid ei saa tühistada ega piirata ühegi kokkuleppe, poliitika, töösuhte vormi või tingimusega, sealhulgas vaidluse eel sõlmitud vaidluste kohtuvälise lahendamise kokkuleppega.

1. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada sätteid, mis on rikkumisest teavitavate isikute õiguste seisukohast soodsamad kui käesoleva direktiivi sätted, ilma et see piiraks artikli 22 ja artikli 23 lõike 2 kohaldamist. 2. Käesoleva direktiivi rakendamine ei õigusta mingil juhul selle kaitsetaseme vähendamist, mis käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkondades oli liikmesriikides juba varem olemas.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. detsembriks 2021. 2. Erandina lõikest 1 jõustavad liikmesriigid õigus- ja haldusnormid, mis on vajalikud, et järgida artikli 8 lõikes 3 sätestatud asutusesisese teavituskanali loomise kohustust erasektori juriidiliste isikute puhul, kellel on 50–249 töötajat, hiljemalt 17. detsembriks 2023. 3. Kui liikmesriigid võtavad vastu lõigetes 1 ja 2 osutatud normid, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

1. Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe seoses käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamisega. Esitatud teabe alusel esitab komisjon hiljemalt 17. detsembriks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise kohta. 2. Ilma et see piiraks muudes liidu õigusaktides sätestatud aruandluskohustusi, esitavad liikmesriigid komisjonile igal aastal III peatükis osutatud rikkumisest teavitamiste kohta järgmised statistilised andmed, eelistatavalt kokkuvõtlikul kujul, kui need on asjaomases liikmesriigis kesktasandil kättesaadavad: a) pädevate asutuste saadud teadete arv, b) selliste teadete tulemusel algatatud uurimiste ja menetluste arv ning nende tulemused ja c) kui see on kindlaks tehtud, hinnanguline rahaline kahju ning teavitatud rikkumistega seotud uurimiste ja menetluste tulemusel sisse nõutud summad. 3. Võttes arvesse lõike 1 kohaselt esitatud aruannet ja lõike 2 kohaselt esitatud liikmesriikide statistikat, esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 17. detsembriks 2025 aruande, milles hinnatakse käesolevat direktiivi ülevõtvate siseriiklike õigusnormide mõju. Aruandes hinnatakse käesoleva direktiivi toimimist ja kaalutakse vajadust täiendavate meetmete, sealhulgas asjakohasel juhul selliste muudatuste järele, mille eesmärk on laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala muudele liidu õigusaktidele või valdkondadele, eeskätt selleks, et parandada töökeskkonda töötajate tervise ja ohutuse kaitseks ning töötingimusi. Lisaks esimeses lõigus osutatud hindamisele hinnatakse aruandes, kuidas on liikmesriigid kasutanud olemasolevaid koostöömehhanisme osana oma kohustustest võtta järelmeetmeid rikkumisteadete kohta, mis kuuluvad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, ning üldisemalt, kuidas nad teevad koostööd piiriülese mõõtmega rikkumiste korral. 4. Komisjon avalikustab lõigetes 1 ja 3 osutatud aruanded ning teeb need lihtsalt kättesaadavaks.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.